Lord Jim/XXX

Allikas: Vikitekstid
XXIX
Lord Jim
Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare
XXXI

KOLMEKÜMNES PEATÜKK.

„TA jutustas mulle edasi, et tema pole teadnud, mis ajas teda sinna edasi jääma, kuid meie võime seda aimata. Temal oli sügav kaastundmus selle kaitsetu tüdruku vastu, kes oli selle „alatu ja ara kelmi“ meelevallas. Selgus, et Cornelius muutis tüdruku elu koledaks, hoidudes ainult tegelikust piinamisest, milleks tal nähtavasti puudus julgus. Tema nõudis, et tüdruk nimetaks teda isaks — „aupaklikult — aupaklikult“, karjus ta ja vehkles oma väikese kollase rusikaga neiu nina all. „Mina olen auväärt mees, aga mis oled sina? Ütle mulle, mis oled sina? Arvad sa, et mina hakkan kellegi teise last kasvatama, kui mind ei käidelda aupaklikult? Sa peaksid rõõmus olema, kui luban end isaks nimetada. Noh, ütle isa… Ei?… Oota aga natuke!“ Nüüd hakkas ta oma surnud naist sõimama, kuni tüdruk jooksis kõrvu hoides minema. Tema jooksis tüdrukule järele, uksest välja ja sisse, ümber maja, onnide vahel ümber, ajas ta lõpuks kuhugi nurka, kus ta langes põlvili, toppis kõrvad kõvasti kinni, ja Cornelius seisis natukese maa peal ning ladus talle pool tundi vahetpidamata räpaseid süüdistusi kaela. „Sinu ema oli saatan, petis saatan — ja sina oled ka saatan,“ karjus ta lõpuks, võttis mullatüki või peoga pori (pori oli maja ümbruses külluses) ja viskas tüdrukule juustesse. Mõnikord jäi vihane tüdruk tema ette seisma, näojooned sünged ja kokkukistud, vastates talle aeg-ajalt mõne üksiku sõnaga, mis ajas teise vihast visklema ja kargama. Jim ütles mulle, need stseenid olnud hirmsad. Oli tõepoolest imelik, midagi sellist siin metsarüpes kohata. Kui mõelda, siis pidi küll sellise eriliselt julma seisukorra lõpmatus mõjuma kohutavalt. Auväärne Cornelius (malailased nimetasid teda paljuütleva näomoonutusega Inchi ’Nelyus) oli sügavasti pettunud mees. Ma ei tea, mis ta oli lootnud, et tehtaks ta abielu tõttu tema heaks, kuid tema ausa nime ohvriks toomise eest polnud nähtavasti küllaldane tasu see aastaid kestnud vabadus Steini kaubandusühingu kaupu (Stein täiendas vahetpidamata tagavarasid seni, kuni sai saata neid) varastada, üle lüüa või omandada, mis tundus temale väga nahka mööda. Jimile oleks olnud nauding Corneliust poolsurnuks peksta; teisest küljest aga olid need stseenid nii piinlikud ja koledad, et ta tundis tungi kaugemale minna, et mitte kuulda ja nõnda tüdruku tundmusi säästa. See jäi erutatuna, sõnatuna maha ja haaras endal üks või teine kord kivinenud meeleheitlikul näol rinnust kinni, mispeale Jim lähenes uuesti, et õnnetult öelda: „Noh, jätke nüüd, tõepoolest, pole ju mõtet — peate katsuma suutäie süüa“, või katsus kuidagi teisiti oma kaastundmust avaldada. Cornelius hiilis vahetpidamata ümber — läbi uste ja rõdul edasi-tagasi, ise tumm nagu kala, altkulmu pilk kuri ja umbusklik. „Ma võin sellele jandile lõpu teha,“ ütles kord Jim. „Ainult üks sõna teilt.“ Ja kas teate, mis Kalliskivi vastas? Ta ütles — Jim jutustas mulle toonitades — et kui tema poleks veendunud Corneliuse armetuses, siis oleks ta ise võinud tema oma käega tappa. „Mõelge ometi! See vilets tüdruk, peaaegu alles laps, ja ometi on ta sunnitud nõnda rääkima,“ hüüdis Jim jälestusega. Näis, nagu poleks teda võimalik päästa ei sellest kelmist ega ka temast endast! Mitte et Jim oleks teda nii väga haletsenud! See oli rohkem kui haletsus; kogu aja, mil see elu nõnda kestis, vaevas nagu miski tema südant. See maja maha jätta tundus alatu põgenemisena. Ta oli aru saanud lõpuks, et pikemal siinviibimisel polnud vähimatki mõtet ei arvete, raha saamise ega ka tõe jälile jõudmise suhtes, ainult Corneliuse ajas ta meeleheitele kui mitte hullumeelsuse, siis julguse piirini. Vaheajal tundis ta enda ümber kuhjuvat igasuguseid hädaohte. Doramin oli kahel korral üle jõe tema juurde läkitanud usaldusväärse teenri ja talle lasknud öelda, et temal, Doraminil, olevat võimatu seni Jimi kaitseks midagi teha, kuni ta ei tule nende poolele ega asu elama buugiste juurde, nagu see oli olnud alguses. Igasugused inimesed hiilisid — ka öövaikuses — Jimi juurde, et hoiatada teda tema vastu korraldatud tapmiskavatsuste eest. Teda pidi mürgitatama. Teda pidi saunas läbi pistetama. Oli tehtud korraldus, teda maha lasta jõel sõitvast paadist. Ja iga sõnumitooja tunnustas enda tema heaks sõbraks. Sellest oli küll — ütles ta mulle —, et röövida inimeselt alatiseks rahu. Midagi selletaolist oli täiesti võimalik — ei, tõenäoline, kuid need valelikud hoiatused tekitasid tundmuse, et igal pool pimedas ümbruses sepitseti salaplaane tema elu vastu. Mitte miski ei või ka parimaid närve hullemini rikkuda kui selline olukord. Lõpuks, millalgi öösel, Cornelius ise avas suure teeseldud mure ja saladuslikkusega ning pühalikult roomaval toonil väikese kavatsuse, kuidas saja — või isegi kaheksakümne, ütleme pealegi kaheksakümne dollari eest tema, Cornelius, oleks valmis muretsema usaldusväärse mehe, kes viiks Jimi salaja mööda jõge tervelt minema. Midagi muud polla enam üle jäänud, kui tal veel vähegi elu kallis. Mis on kaheksakümmend dollarit? Tühine asi. Tähtsuseta summakene. Kuna aga tema, Cornelius, jäädes siia maha, paneb kindlasti oma elu mängule mr. Steini noorele sõbrale oma ustavust tõendades. Tema alatut vigurdamist vaadelda — ütles Jim — oli väga raske: ta kargas oma juustesse kinni, peksis endale vastu rindu, kõigutas oma keha edasi ja tagasi, hoides ise kahe käega kõhtu ja teeseldes tõepoolest nuttu. „Teie veri langeb te oma pea peale,“ piiksus ta lõpuks ja tormas välja. Huvitav küsimus, mil määral Cornelius oli sel etendusel otsekohene. Jim ütles, et polevat saanud enam sõba silmale pärast Corneliuse minekut. Ta lamas selili õhukesel matil, mis laotatud bambuspõrandale, ja püüdis silmega leida sarikapuid, kuulates krabinat katkises õlgkatuses. Äkki vilksatas täht läbi katuseaugu. Jimi peaajus kees, kuid sellest hoolimata valmis just sel ööl tema plaan Sherif Ali võitmiseks. See oli olnud tema ainus mõte neil silmapilkudel, kus ta vabanes lootusetust juurdlusest Steini äriasjus, kuid nüüd kerkis kogu plaan äkki tervena ta silme ette. Ta nägi selgesti kahurite toimetamist mäetipule. Temasse hakkas seal lamades kuumus ja ärevus; uni oli põhjalikumalt läinud kui kunagi varem. Ta kargas üles ja läks paljajalu rõdule. Minnes tasa tabas ta tüdruku, kes nõjatus liikumatult vastu müüri, nagu oleks ta valvel. Tema tollekordses meeleolus ei tundunud talle põrmugi iseäralikuna tüdrukut ärkvel leida ja teda pelglikult sosistades küsimas kuulda, kus peaks olema Cornelius. Jim vastas lihtsalt, et tema ei tea. Tüdruk oigas pisut ja piilus kampongi. Kõik oli vaikne. Jimi valdas tema uus idee ja tema oli tast sedavõrt täidetud, et pidi sellest kõigest tüdrukule siinsamas rääkima. See kuulas, lõi kergesti käsi kokku, sosistades vaikselt oma imetlust, kuid oli samal ajal vahetpidamata nagu valvel. Näib, et Jim oli kogu aja tüdrukut pidanud oma usaldusmeheks ja et see oli kahtlemata oma poolt andnud talle hulga kasulikke näpunäiteid Patusani olude kohta. Jim kinnitas mulle sagedasti, et tüdruku nõuanded pole temale kunagi toonud kahju. Igatahes tahtis Jim oma plaani tüdrukule sealsamas kohe kõik täielikult seletada, aga see surus äkki ta kätt ja kadus tema kõrvalt. Peale seda ilmus Cornelius kustki ja nähes Jimi põikas kõrvale, nagu oleks teda lastud, ja seisis pärast surnuvaiksena pimeduses. Lõpuks lähenes ta nagu kahtlev kass ettevaatlikult. „Mõned kalamehed tulid kaladega,“ ütles ta kõikuval häälel. „Kala müüma, mõistate.“… Pidi olema hommikul kella kahe paiku — üpris tõenäoline aeg, et mõni võiks käia kala pakkumas!

„Jim jättis selle asjaolu siiski puutumata ega mõtelnud selle üle silmapilkugi järele. Tema vaimu valdasid teised asjad ja pealegi polnud ta midagi kuulnud ega näinud. Tema rahuldus hajameelse märkusega: „Oo!“ jõi sealseisvast kruusist vett ja läks jällegi sisse, et endiselt matile heita, kuna aga Cornelius jäi seletamatu tundmuse haaratuna rõdule, kus võttis mõlema käega balustraadi koitanud servast kinni, nagu oleksid tema jalad kaotanud jõu. Aeg-ajalt Jim kuulis salalikke samme. Need peatusid. Kellegi hääl sosistas värisedes läbi seina: „Kas magate?“ „Ei! Mis on?“ vastas tema lühidalt, millele järgnes väljaspool äkiline liigutus ja siis jäi kõik vaikseks, nagu oleks sosistaja ehmunud. Sellest äärmiselt pahandatuna Jim tormas ägedalt välja ja Cornelius põgenes nõrga karjatusega mööda rõdu trepini, kus toetus murdunud käsipuile. Üsna jahmatanult Jim hüüdis talle eemalt, et mis pagan see peab tähendama. „Kas olete juba selle üle järele mõelnud, mis mina teile rääkisin?“ küsis Cornelius, väljendades sõnu raskusega, nagu teeb seda inimene, keda tabanud külmavärinad. „Ei!“ hüüdis Jim vihaselt. „Pole seda teinud ega mõtlegi teha. Mina jään siia, Patusani elama.“ „Teie saate siin surma,“ kogeles Cornelius vastuseks kustuval häälel, ise ikka veel tugevasti värisedes. Kogu etendus oli nii rumal ja ärritav, et Jim ei teadnud, kas naerda või vihastada. „Mitte enne, kui teie olete siit minema küüditud, iseenesestki mõista!“ hüüdis ta vihaselt, kuna tal ometi naer peale kippus. Pooltõsiselt, poolnaljatades (oli ta ju erutatud omade mõtetega) ta karjus edasi: „Miski ei hakka minusse kinni! Võite teha, mis süda kutsub!“ Nagu varjutaoline Cornelius tundus talle kõigi nende hädade ja raskuste kehastusena, mis ta leidis teel ees. Ta andis endale vaba voli — olid ju tema ergud juba päevade kaupa ülemäära pingutatud — ja pildus talle igasuguseid nimetusi kaela — petis, valelik, vilets kaabakas — ühe sõnaga: talitas harukordselt. Ta möönis, tema läinud igasuguseist piiridest üle ja kaotanud enesevalitsuse täiesti — kutsunud kõiki patusanlasi end minema hirmutama — kinnitanud, et tema paneb nad kõik oma pilli järgi tantsima ja nõnda edasi — ähvardades, suurustades. Lihtsalt upsakas ja naeruväärne, tunnustas ta ise. Tema kõrvad lõid paljast mälestusest õhetama. Pidi olema kuidagi aru kaotanud… Tüdruk, kes istus meie juures, nokutas mulle ruttu pead, kortsutas kergesti kulmu ja ütles lapseliku pühadusega: „Kuulsin teda,“ Jim naeris ja punastus. Tema peatajaks sai lõpuks vaikus, surmavaikus, mis ümbritses eemalseisvat ebamäärast kokkulangenud ja üle käsipuu nagu kahekorra vajunud, õudse liikumatuse vallatud kuju. Ta tuli meelemärkusele, jäi äkki vait ja imestas väga iseenda üle. Ta silmitses natuke aega. Ei ainustki liigutust ega häälekõla. „Täpsalt, nagu oleks see mehike sel ajal olnud surnud, kus mina käratsesin,“ ütles Jim. Ta häbenes siis oma tegu sel määral, et läks ruttu tuppa tagasi ja heitis sõnalausumata matile. Ometi oli sel tõrelemisel nähtavasti oma hea mõju, sest ülejäänud öö magas ta rahulikult nagu laps. Polnud juba nädalate kaupa nõnda maganud. „Aga mina ei maganud,“ ütles tüdruk vahele, teine küünarnukk laual ja pale käele toetunud. „Mina valvasin.“ Tema suured silmad välkusid, keereldes pisut, ja siis kiindus ta nendega ainiti minu näkku.“