Lord Jim/XXXIII

Allikas: Vikitekstid
Lord Jim
Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare

KOLMEKÜMNEKOLMAS PEATÜKK.

„MA olin pööraselt liigutatud: tema noorus, tema teadmatus, tema meeldiv ilu, millel oli metslille lihtne võlu ja värske õrnus, tema tungiv palumine, tema abitus — see kõik avaldas minusse mõju, mille tugevus oli peaaegu võrdne tema enese mõistmatu ja loomuliku hirmuga. Tema kartis, nagu meiegi kõik, tundmatut ja tema teadmatus muutis tundmatu lõpmata suureks. Mina olin talle selle lõpmatuse, iseenda, teie, kogu maailma asemel, mis ei teinud Jimist väljagi ega vajanud teda põrmugi. Mina oleksin valmis olnud vastutama ka kubiseva Maakera ükskõiksuse eest, kuid mõte, et ka Jim kuulus sellesse salapärasesse tundmatusse ja et vastutan ma ükskõik kui paljude eest, tema eest ei julgeks ma ometi mitte vastutada. See pani mu kõhklema. Lootusetu piina pomin sulges mu huuled. Algasin kinnitusega, et mina vähemalt pole selleks siia tulnud, et Jimi ära viia.

„Aga milleks ma siis tulin? Peale liigahtust oli ta nüüd vaikne nagu marmorkuju ööpimeduses. Katsusin lühidalt seletada: sõprus, äri; kui mul on üldse mingi soov, siis see, et Jim jääks siia… „Nemad kõik lahkuvad meilt,“ lausus neiu tasa. Kurva tarkuse hingus hauast, mida tema vaga truudus ehtis lilledega, näis mööduvat nõrga ohkena… Mitte miski ei või Jimi temast lahutada, ütlesin mina.

„See on minu kindel veendumus praegu; see oli mu veendumus ka siis; see oli ainus võimalik järeldus tõsiasjust. See ei muutunud kindlamaks seeläbi, et ta sosistas säärasel toonil, nagu räägiks inimene iseendaga: „Tema vandus seda minule.“ „Nõudsite seda temalt?“ laususin mina.

„Tüdruk astus sammu lähemale. „Ei. Ei iialgi!“ Tüdruk oli teda ainult palunud minna. See olnud tol ööl seal jõekaldal, kui Jim tappis selle mehe — pärast seda, kus tüdruk oli tõrvalondi jõkke visanud, sest Jim oli talle nõnda otsa vaadanud. Valgust oli liig palju ja hädaoht oli seks korraks möödas — üürikeseks ajaks. Jim ütelnud siis, et tema ei jäta neiut Corneliuse võimusesse. Kuid tema, tüdruk, käinud Jimile peale. Tema tahtis, et Jim oleks lahkunud. Jim öelnud, tema ei või — see olevat võimatu. Jim värisenud seda öeldes. Neiu tundnud tema värinat… Pole vaja suurt kujutlusvõimet, et näha seda stseeni, peaaegu kuulda nende sosinat. Tüdruk oli Jimi pärast hirmul. Mina arvan, sel silmapilgul neiu ei näinud noormehes midagi muud, kui ainult saatusest määratud hädaohu ohvrit ja seda hädaohtu taipas tüdruk palju paremini kui Jim ise. Kuigi Jim oli palja oma olemasoluga võitnud tüdruku südame, täitnud kõik tema mõtted ja vallanud kõik tema tundmused, ometi alahindas tüdruk Jimi õnnevõimalusi. On selge, et tol ajal olid kõik valmis tema väljavaateid alahindama. Õigust öelda — temal polnudki mingeid väljavaateid. Tean, nõnda arvas Cornelius. Tema pihtis mulle palju sellest, et varjata seda tumedat osa, mis tema mänginud Sherif Ali kurikavalas katses kõrvaldada uskmatut. Isegi Sherif Alil endal, nagu see nüüd näib üsna kindel olevat, polnud valge mehe vastu peale põlguse midagi. Jim pidi tapetama lihtsalt usulisil kaalutlusil, arvan mina. Lihtne vagaduse tegu (ja sellekohaselt ka teenerikas), kuid teisest küljest ilma suurema tähtsuseta. Selle vaate lõpuga oli Cornelius täiesti nõus. „Austatud härra,“ väitles ta vastikult tol ainsal juhul, kus ta oskas mu kätte saada — „austatud härra, kust võisin mina teada? Kes oli tema? Mis võis ta teha, et rahvas teda usuks? Mis mõtles mr. Stein, kui ta saatis sellise poisikese minusuguse vana ametnikuga nõnda suurustavalt rääkima? Mina olin valmis teda kaheksakümne dollari eest päästma. Ainult kaheksakümne dollari eest. Miks see hull ei lahkunud? Pidin ma laskma ka enese kellegi võõra pärast läbi pista?“ Tema roomas vaimus minu ees ja painutas oma keha peaaegu kahekorra kokku, hoides oma käed minu põlvede kohal, nagu tahaks ta iga silmapilk nende ümbert kinni haarata. „Mis on kaheksakümmend dollarit? Tühine summake kaitsetule vanamehele, kelle laostanud kogu elueaks surnud naissaatan.“ Siin hakkas ta nutma. Kuid ma tõttan ette. Ma tabasin Corneliuse sel ööl alles pärast seda, kui olin juba tüdrukuga oma seletused lõpetanud.

„Tema talitas ebaisekalt, kui ta käis Jimile peale, et see temast lahkuks ja jätaks maha kogu selle maa. Jimi hädaoht seisis tüdrukul eel kõige meeles — isegi siis, kui ta ehk tahtis iseend päästa — võib-olla ebateadlikult; kuid pidage silmas hoiatust, mis ta saanud, pidage silmas õpetust, mis ta võis järeldada hiljuti kustunud elu igast silmapilgust, ja ometi keskendusid kõik tema mälestused selles elus. Tüdruk langes Jimi jalge ette — ta ise ütles mulle seda — seal jõekaldal, tähtede tagasihoidlikus valguses, mis ei näidanud midagi muud kui aga suuri, vaikseid varjukogusid, ebamääraseid, lahtisi avarusi ja vaikset värinat laial jõel, muutes ta merena piiramatuks. Jim oli tüdruku üles tõstnud. Tema tõstis tüdruku üles ja siis see enam ei võidelnud. Muidugi mitte. Tugevad käed, mehe hääl ja vägevad õlad, kuhu võib toetuda üksik väikene pea. Vajadus — lõpmata vajadus — eel kõige valutava südame, segipaisatud meelte vajadus — nooruse tung — silmapilgu sund. Mis te siis tahate? Sellest saab aru, kui üldse millestki siin ilmas aru saadakse. Ja nõnda siis oligi tüdruk nõus, et ta tõsteti üles ja et teda — hoiti. „Te ju teate — — Issand! See on ju tõsiselt mõeldud — ei mingit lollust!“ nagu Jim oli rutuliselt sosistanud piinliku ja erutatud näoga oma maja lävel. Lolluse kohta ei või ma suurt midagi öelda, aga nende südameteloos polnud midagi kergemeelset: nad sattusid kokku kurja elusaatuse tumedas varjus, nagu rüütel ja neitsi, kes kohtavad teineteist truudusetõotuseks nõiutud varemeis. Tähtedevalgus oli selleks sündmuseks küllalt hea — valgus, mis oli nii nõrk ja kauge, et ei suutnud varjusid muuta kujudeks ja näidata teist jõekallast. Mina vaatasin tol ööl jõele ja just samalt paigalt; see voogas vaikselt ja mustana nagu Styx: järgmisel päeval sõitsin minema, aga ma ei suuda unustada, mis oli see, millest ta tahtis ennast päästa, kui ta palus Jimi õigel ajal põgeneda. Ta ütles mulle, mis see oli, ütles rahulikult — ta oli praegu liiga oma kire võimuses, kui et veel erutuda — ütles häälel, mis sama vaikne, nagu tema pooleldi kustuv kujugi pimeduses. Ta ütles mulle: „Ma ei tahtnud nuttes surra.“Arvasin, et ma ei kuulnud õieti.

„„Teie ei tahtnud nuttes surra?“ kordasin tema järele. „Nagu mu ema,“ lisas ta ruttu juurde. Tema valge kuju piirjooned ei liigahtanudki. „Minu ema nuttis enne surma kibedasti,“ ta seletas. Tajumatu vaikus näis tõusvat meie ümber maapinnalt — märkamatult, nagu voogude kerkimine öösel, kustutades tundmuste tuttavad piirivahed. Äkki hakkas mul, nagu kaotaksin keset vett põhja jalge alt, hirm — tundmatute sügavuste hirm. Tüdruk jätkas seletust: viimsel silmapilgul, olles oma emaga üksi, tema pidi lahkuma aseme äärest ja istuma seljaga vastu ust, et Cornelius sisse ei pääseks. See tahtis aga tuppa tulla ja trummeldas mõlema rusikaga uksele, karjudes vahetevahel kähiseval häälel: „Laske mind sisse! Laske mind sisse! Laske mind sisse!“ Kaugemas nurgas vähestel mattidel lamas surija naine, kes juba keeletu ja jõuetu oma käsi tõstma, pöörates ainult oma pead ja nõrga käeliigutusega nagu käskides: „Ei! Ei!“ ning sõnakuulelik tütar, kes surus õlad kogu oma jõuga vastu ust, vaatas seda pealt. „Pisarad voolasid tal silmist — ja siis ta suri,“ lõpetas tüdruk vääramatu üksluisusega, mis enam kui kõik muu, enam kui tema isiku raidkujuline liikumatus, enam kui ükski sõna vaevas minu meeli tumma, paratamatu sündmuse koledusega. Sel oli võim mind mu olemasolu mõistest välja peletada, välja sellest varjualusest, kuhu meie kõik armastame pugeda hädaohu hetkil, nagu kilpkonn tõmbub oma koore sisse. Silmapilguks nägin maailma, mis kandis õudse ja sünge korratuse ilmet, kuna aga tõepoolest — tänu meie väsimatule pingutusele — maailm on päikesepaisteline kogu väikesi mõnususi, nagu seda inimene üldse suudab luua. Siiski — see kestis ainult silmapilgu — varsti pugesin oma endisesse kesta tagasi. Seda peab tegema — eks ole? — kuigi ma näisin kõik oma sõnad olevat kaotanud selles tumedate mõtete segus, mida olin vaadelnud paar sekundit teisel pool piiri. Kuid ka sõnad pöördusid varsti tagasi, sest nemad kuuluvad valguse ja korra varjavasse mõistesse, mis on meie peidupaik. Mul olid nad juba enne tagavarana valmis, kui tüdruk sosistas mahedalt: „Kui seisime seal üksinda, tõotas ta vandega, et ei jäta mind kunagi maha. Tema vandus mulle!…“ „Ja on see siis võimalik, et teie — teie! ei usu teda?“ küsisin mina tõsiselt ja etteheitvalt, olles tõelikult riivatud. Miks ei võinud ta uskuda? Milleks see kindlusetuse iha, see kartusest kinnihoidmine, nagu oleksid kindlusetus ja kartus tema armastuse kaitsevaimud? See oli kole. Ta oleks võinud endale ausast, otsekohesest tundmusest ehitada vääramatu rahu varjupaiga. Ta ehk ei osanud seda — tal puudus selleks osavus. Öö oli korraga meie üle langenud; meie ümbrus oli muutunud pigimustaks, nii et tema oli liikumatult ära hajunud, nagu mõne vaikiva ja kummalise vaimu tabamatu kuju. Ja äkki kuulsin jällegi tema rahulikku sosinat: „Teised mehed on sedasama vandunud.“ See oli nagu mõlgutav seletus mingi mõtte kohta, mis täis nukrust ja õudust. Ja ta lisas veel vaiksemalt juurde: „Minu isa vandus.“ Ta peatus, et kuulmatult hinge tagasi tõmmata. „Ka tema isa…“ Need olid asjad, mis ta teadis. Korraga ütlesin mina: „Ah! kuid tema pole selletaoline.“ Sellele ei tahtnud ta nähtavasti vastu vaielda, kuid natukese aja pärast puges see imelik, vaikne, eksiv sosin uuesti mulle unistavalt kõrva. „Miks on tema teissugune? On ta parem? On ta…“ „Minu ausõna,“ rääkisin mina vahele, „mina usun, et on.“ Meie hääled vaibusid salapärasteks. Jimi tööliste onnide vahel (töölisteks olid enamasti Sherifi postaiast pärit vabastatud orjad) hakkas keegi heledalt ja venitavalt laulma. Üle jõe paistis hõõguva pallina suur tuli (Doramini juures, arvan), seistes täiesti eraldatuna öös. „On ta truum?“ lausus tüdruk. „Jah,“ ütlesin mina. „Truum kui ükski teine mees,“ kordas ta venitavalt. „Ükski siin,“ vastasin mina, „ei julgeks uneski tema sõnus kahelda — ükski ei söandaks seda — peale teie.“

„Ma arvan, siin ta tegi mingi liigutuse. „Vahvam,“ jätkas ta muudetud toonil. „Hirm ei aja teda kunagi teist eemale,“ ütlesin ma pisut närvlikult. Laul katkes heledal noodil ja temale järgnes hulk hääli, mis kõnelesid kaugel. Kostis ka Jimi hääl. Mind rabas tüdruku vaikus. „Mis on ta teile rääkinud? Tema on ju teile midagi rääkinud?“ ma küsisin. Polnud vastust. „Mis on ta teile rääkinud?“ mangusin mina.

„„Arvate, et võin seda teile öelda? Kust ma seda tean? Kuis ma seda mõistan?“ hüüdis ta lõpuks. Kostis mingi liigutus. Ma arvan, ta ringutas oma käsi. „On miski, mida ta ei suuda kunagi unustada.“

„„Seda parem teile,“ ma ütlesin süngelt.

„„Mis see on? Mis see on?“ Ta sisendas oma mangumisse haruldaselt härdana kostva palve tooni. „Tema ütleb, ta olevat kartnud. Kuis võin ma seda uskuda? Olen ma mõni hull naine, et seda uskuda? Teie kõik mäletate midagi! Teie kõik pöördute selle juurde tagasi. Mis see on? Teie ütlete mulle! Mis asi see on? On ta elus? — on ta surnud? Ma vihkan teda. Ta on julm. On tal nägu ja hääl — sel hädal? Võib ta teda näha — kuulda? Unes ehk, kui ta ei näe mind — ja siis tõusta ning — minna. Ah! Ma ei anna talle seda kunagi andeks. Minu ema andestas — kuid mina — ei kunagi!“ On see mõni märk — kutse?“

„See oli imeline. Ta kahtlustas isegi Jimi und ja näis arvavat, et mina võin temale öelda miks! Samuti ehk vilets surelik, kelle võlunud mõni ilmutus, katsub teiselt vaimult välja manguda kohutava saladuse selle jõu kohta, millega sealtilm hoiab kehatu eksinud hinge oma võimuses maiste kirgede keskel. Pind, millel ma seisin, näis sulavat mu jalge alt. Ja ometi oli see nii lihtne. Aga kui kunagi vaimud, keda kutsuvad välja meie hirm ja rahutus, peaksid vastastikku oma püsivuse kohta meietaoliste võimetute vaimudevalitsejate ees tõendust andma, siis olen mina — mina üksi meie lihasviibijate keskel — värisenud lootusetus õuduses sellise ülesande ees. Mõni märk, kutse! Kui kujurikas oli tema väljendis oma teadmatuses! Mõned ainsad sõnad! Kuis teadis ta neidki ja kuis sai ta nad hääldatud, seda ei suuda ma kujutella. Oma inspiratsiooni leiavad naised silmapilgu survel, mis tundub meile üsna hirmsana või tühisena. Juba avastusest, et tal on üldse hääl olemas, oli küllalt hirmuvärinaks südames. Oleks jalaga tõugatud kivi valu pärast karjuma hakanud, siis poleks seegi olnud suurem ja haletsusväärsem ime. Need mõned eksivad toonid pimeduses muutsid nende tumedusse maetud elud minu silmis traagiliseks suuruseks. Tüdrukule oli võimatu midagi arusaadavaks teha. Ma vihastusin salajas oma jõuetuse üle. Ja ka Jim — vaene mehike! Kes vajas teda? Kes mäletas teda? Tal oli, mis ta vajas. Tema olemasolugi oli ehk sel ajal juba ununenud. Nad olid oma saatusest võitu saanud. Nad olid traagilised.

„Tüdruku liikumatus minu ees oli selgesti ootav ja minu kohuseks oli rääkida oma venna heaks unustatud varjude riigist. Ma olin sügavasti liigutatud oma vastutusest ja tema hädast. Oleksin kõik andnud võime eest, et vaigistada tema habrast hinge, mis piinas iseend oma võitmatu teadmatusega, nagu peksab väike lind end vastu julmi puuritraate. Pole midagi kergem, kui öelda: „Ärge kartke!“ Pole ka miski raskem. Küsin: kuis võib surmata hirmu? Kuidas tabate kuuliga viirastuse südant, kuis tema viirastuslikku pead või kuis võtate tema viirastuslikust kõrist kinni? See on üritus, kuhu tormate ainult unes ja olete rõõmus, et pääsete märgade juustega ning iga liige värisevana. See kuul pole veel valatud, see tera veel taotud, see mees veel sünnitatud; isegi tiivustatud tõesõnad langevad maha nagu tükk tina. Sellises meeleheitlikus võitluses vajate nõiutud ja mürgitatud noolt, mis kastetud nii peenesse valesse, et vaevalt leidubki maa peal. Üritus unenäo tarvis, mu härrad!

„Algasin oma lausumist raske südamega, aga ka nagu teatud tumeda vihaga. Äkki tõusis Jimi hääl karmil toonil, kandudes üle hoovi ja tõreldes kellegi tumma eksija hooletust jõe ääres. Mitte midagi — ütlesin ma arusaadava pominaga — mitte midagi pole selles tundmatus ilmas olemas, mis ihkaks nii väga temalt ta õnne röövida, nagu tema seda usub, — ei elavat ega surnut, ei mingit nägu, häält ega võimu, mis võiks kiskuda Jimi tema kõrvalt. Ma tõmbasin hinge tagasi ja tema sosistas pehmelt: „Tema ütles samuti.“ „Tema rääkis teile tõtt,“ ütlesin mina. „Mitte midagi,“ ohkas tema ja pöördus siis järsku minu poole vaevalt kuuldava suurema häälerõhuga: „Miks tulite teie sealt väljast meie juurde? Tema räägib teist liig sagedasti. Teie ajate mulle hirmu peale. Kas — kas vajate teda?“ Midagi salajase ägeduse taolist oli roomanud meie kiiresse sobinasse. „Mina ei tule enam kunagi tagasi,“ ütlesin mina kibedalt. „Ja mina ei vaja teda. Keegi ei vaja teda.“ „Ei keegi,“ kordas tema kahtlevalt. „Ei keegi,“ kinnitasin mina, tundes end haaratuna imelikust erutusest. „Teie peate teda tugevaks, targaks, julgeks, suureks — miks ei või te siis pidada teda ka truuks? Mina lähen homme minema — ja sellega on lõpp. Teid ei tülita enam ükski hääl sealt väljast. See maailm, mida teie ei tunne, on liiga suur selleks, et tunda Jimi järgi puudust. Te ju mõistate? Liiga suur! Tema süda on teie käes. Seda peate tundma. Seda peate teadma.“ „Jah, seda ma tean!“ hingas ta kangelt ja vaikselt, nagu oleks võinud seda sosistada mõni raidkuju.

„Tundsin, et ma pole saavutanud midagi. Ja mida tahtsin ma saavutada? Selles pole ma praegu kindel. Sel silmapilgul oli mul kihutajaks mingisugune seletamatu agarus, nagu seisaksin mõne suure ja hädavajaliku ülesande ees — see oli silmapilgu mõju minu mõistusesse ja tundmustesse. Meie kõigi elus leiduvad sellised silmapilgud, sellised mõjud, mis tulevad väljastpoolt, olles võitmatud ja arusaamatud — nagu oleneksid nad planeetide salapärasest seisundist. Tüdruk omas, nagu ma seda talle seletasin, Jimi südame. Temal oli see ja kõik muu — ainult kui ta suutis seda uskuda. Minul oli ainult vaja temale öelda, et kogu maailmas polnud kedagi, kes oleks vajanud Jimi südant, vaimu või kätt. See oli igapäevane saatus, kuid ometi tundus see koledana ükskõik kelle suhtes. Tüdruk kuulas sõnalausumata ja tema vaikus oli kui võitmatu uskmatuse protest. Mis oli tal tegemist selle metsadetaguse maailmaga? küsisin temalt. Kogu sellelt hulgalt inimesilt, kes asusid selles avaras tundmatus maailmas — kinnitasin mina — ei tule kogu tema eluajal Jimile ainustki kutset ega märki. Mitte kunagi. Ma lasksin end kaasa kiskuda. Ei kunagi! Mitte kunagi! Imestusega mäletan teatud põikpealist metsikust, mida avaldasin. Mul oli illusioon, nagu oleksin lõpuks ometi viirastusel kõrist kinni saanud. Tõepoolest ongi kogu see sündmus minusse jätnud üksikasjalise ja hämmastava unemulje. Miks pidi ta kartma? Ta ju teadis, et Jim on tugev, truu, tark, julge. Ta oli kõike seda. Kindlasti. Ta oli rohkemgi. Ta oli suur — võitmatu — ja maailm ei vajanud teda, oli ta unustanud, poleks teda tundnudki.

„Ma peatusin; vaikus Patusani üle oli sügav ja sõudmisel mõlaga vastu küna külge löömisest tekkinud nõrk, kuiv häälekõla kuski keset jõge näis selle vaikuse muutvat lõpmatuks. „Miks?“ lausus tüdruk. Tundsin selletaolist viha, nagu valdab sind kanges kakluses. Viirastus kippus mu haarangust pääsema. „Miks?“ kordas tüdruk valjumalt; „ütelge mulle!“ Ja kui mina vaikisin nõutult, lõi ta jalaga vastu põrandat nagu hellitatud laps. „Miks? Rääkige.“ „Teie tahate teada?“ ma küsisin tulises vihas. „Jah!“ karjus tema. „Sellepärast, et tema pole küllalt hea.“ ütlesin ma jõhkralt. Silmapilkse vaikimise ajal panin tähele, et tuli lõi teisel kaldal uuesti leegitsema laiendades oma helgiringi, nagu suureneks järsku imestuv silm, ja tõmbus siis äkki punaseks punktikeseks kokku. Märkasin tema lähedust alles siis, kui tema sõrmed haarasid minu käsivarre altpoolt küünarnukki. Ilma oma häält tõstmata oskas ta sellele sisendada lõikava põlguse, kibeduse ja meeleheite.

„„Sedasama ütles ka tema ise… Teie valetate!“

„Kaks viimast sõna karjus ta mulle oma murrakus. „Kuulake mind!“ ma palusin; ta tõmbas värisedes hinge tagasi ja heitis mu käe eemale. „Mitte keegi, mitte keegi pole küllalt hea,“ algasin ma suurima tõsidusega. Kuulsin tema nuuksumisega võitlevat hirmsasti kiirendatud hingeldamist. Ma lasksin pea longu. Mis mõte oli sellel kõigel? Sammud lähenesid; ma lipsasin ilma ühegi sõnata minema…“