Lunastus/4

← 3

Lunastus Eduard Vilde

5→

EPUB

Neljas peatükk.

Wäikene Jens Nielsen käib koolis.

Muidugi ei näinud pisikene kiusupunn asjale põhja — seks oli ta liig noor. Teda haawas ainult, et tema ema wastu lugupidamatust üles oli näidatud. Ja et need wõerad mehed, keda ema endale külalisteks tõi, selleks põhjust andsiwad, siis püüdis ta neid põhjuseandjaid, kellega ta pealegi ema õrnust pidi jagama, ära peletada. Et emal raha tarwis oli, seda ta mõistis, ja et wõerad mehed emale raha kinkisiwad, sellega oli ta nõus. Aga et nad ema juures magamas käisiwad, mis emale sõimunime tõi — nime, mis teistel emadel mitte ei olnud — selle nähtuse wajadus ei mahtunud Jensile kuidagi pähe. Miks ei wõinud nad emale raha anda, ilma temal külaliseks ja tema juures magamas käimata?

Asjamõiste, nagu see Jensi ajus asus, tuli järgmisel päewal kuuldawale, kui ema talle öösese üleannetuse eest manitsewaid etteheiteid tegi. Poisike, kelle pea joodud alkoholi tagajärjel terwe hommiku walutas, algas sellest hoolimata emaga kräbedat waidlust.

„Aga Holgeri isa on ka surnud ja tema emal ei käi mitte külalisi —“

„Kust sa seda tead?“

„Ma küsisin Holgeri käest.“

Jensine pani käed risti. „Holgeri emal on enam raha kui minul,“ ütles ta siis.

„Kas ta rohkem teenib kui sina?“

„Ei, aga ta saab kuninga käest ka raha.“

„Kuninga käest? Kas siis kuningas tema juures magamas käib?“

„Ei. Holgeri isa teenis kuningat, ta oli politseinik, ja selle eest annab kuningas nüüd Holgeri emale raha.“

„Kas minu isa ei teeninud kuningat?“

„Teenis küll, aga wäga wähe aega — ta oli ainult soldatiks. Minule kuningas raha ei anna.“

„Aga kui kuningas Holgeri emale raha annab ja tema juures magamas ei käi, miks siis sinu külalised sulle muidu raha ei anna?“

„Ma ei tea, Jens“ — ema õerus kihelewat otsaesisest — „nad ei anna —“

„Kas sa oled nende käest küsinud?“

„Ja — ei — —“

„Siis küsi ometi! Aga ära neid siia too! Ma ei taha, et meister Andersen ja meister Olsen — —“ Ema mattis ta suukese käega kinni, aga sõrmede wahelt kuuldus siiski weel: „— — sind ja mind litsiks — —“ mispeale ema ta nilbe suu oma pakitsewa rinna wastu tummaks muljus.

„Ma tean, Jens, et nad ei anna — ma tean seda kindlaste… Sina aga — sa peaksid rahul olema ja wait… Sa ei tohiks emale mitte nii palju pahandust teha ja teda piinata, emal on muidugi raske küllalt…“

Jensine heales oli midagi, mis poisikese kuulatama pani. Oma pead tema käte wahelt wabastades waatas Jens emale uuriwalt silma ja küsis tooniga, millest iga wõitlusehimu kadunud:

„Kudas pean ma siis olema?“

Seega oli pind kokkuleppimiseks sile.

Nende wahel sobis mõistlik kompromiss. Jens lubas ööseseid rahatoojaid kui paratamata halbtust jälle sallida ning ühtlasi iga inimese, isegi Holgeri, wastu nendest suud pidada, sest kui neist majas ei teatud, siis polnud nende pärast ka naabrite poolt sõimu karta. Ema sellewastu andis tõotuse mitte enam külalisi kaasa tuua, kes ühel wõi teisel kombel wäljakannatamataks wõiksiwad saada, nagu see, kellele Jens toona õigusega ropu looma nime oli andnud.

Ja nõnda elati endist wiisi edasi.

Wägewam kui kõik wastikused ja õudsused, wägewam kui kartus kaasinimeste lugupidamatuse eest oli kummalegi brutalne teadwus: sa tahad süüa ja oma ihu katta — sa tahad elada! —

Neiu Nielseni alaline püüe oli olnud, mõne korrapäralisema meesterahwaga kestwamat ainuühendust leida, et sel kombel — puhtama elu kõrwal — politsei waritsemise ja külgehakkawate haiguste eest enam hoitud olla, kuna mehelesaamise lootus, see wisa wõsuke iga naisterahwa hinges, ka tema põue põhjas weel täieste ära polnud kuiwanud. Kuid ühel kui teisel sihil murdis õnn talle ikka jälle truuduse. Varematel aastatel oli ta kord kaheksa kuud ühe lese isanda päralt olnud; aga isand wõttis uue emanda, ja ajutine naine oli lahti lastud. Siis pidas teda üks naisemees pool aastat, tüdines temast ära ja walis ilusama. Keegi poissmees tegi Jensinele kahe aasta eest üsna kindlaid wõtmise lootusi, pettis teda aga, kui ta mõne kuu tasuta tema öösid oli raisanud. Nõnda sattus neiu Nielsen oma ihuga ikka jälle awalikule müügiturule ja kannatas aegamööda kõik säherduse elu õudsed tagajärjed läbi.

Paaril korral kimbutas teda politsei. Ta pidi öö wahijaoskonnas mööda saatma. Ainult meeleheitline salgamine ja wabriku töötäht peastsiwad ta järgmisel hommikul awalikkude naisterahwaste kirjast. Siis tuliwad ajad, kus ta oma palganatukesest tähtsa osa nädalate ja kuude kaupa arstile ja aptekrile pidi wiima, kuna wäikene Jens kodus rohkema kõhutäite järele nuttis ja ta ise töö juurde ära oli nõrkemas. Mõni kuu peale seda, kui ta Nörrebrost Vesterbrosse oli kolinud, tabas teda jälle üks haigus, mille räpast ja rasket rawitsemist ta terane laps wastiku wõerastusega pealt waatas. Jens nägi ema iga õhtu oma ihu paljastawat, mis punaste täpikestega kaetud oli, ja kord ühte, kord teist liiget ning kehakohta järgemööda porisarnase, halwaste lehkawa wõidega kõigest jõust õeruwat. Täna õerus ta ühte, homme teist käewart, järgmisel õhtul pahemat, jälle järgmisel paremat reit, siis sääremarju, siis rinda, siis selga, kuni ta uue järjega käewartest jälle peale hakkas. Kui ta tüki aega higistades oli töötanud, tõmbas ta poriseks ja haisewaks nühitud ihu peale kõige nadisema pesu, mis seestpidi muidugi mustaks määrdus. Siis kuristas ta mitu korda suud ühe rohuga, sest muidu kukkuda ta hambad suust wälja, nagu Jens teda Ellen Knudsenile kuulis tähendawat. Krokodil hakkas nimelt emal abiks käima. Ema wäsis õerumisest juba teisel nädalal ära ja selga ei saanud ta üleüldse korralikult õeruda. Nüüd töötas wahwa Ellen, wanad nahkkindad käes, ema tõbise ihu kallal. Warsti ilmus haigele suur haaw kurgulakke, mis iseäralist rohitsemist nõudis. Ema wõidis haawa ühe salwi ja weel ühe rohuga, misjuures tal silmad wesiseks läksiwad ja läkastus peale tuli. Seejuures käis ta päew päewa kõrwal töös, ehk ta küll nõrkuse pärast waewalt jalgel suutis seista.

„Äraneetud olgu nad kõik — kõik!“ hüüdis ta nutuse wihaga Elleni wastu ja raputas oma porimusta käewart uulitsa poole, ning teine kord ähkis ta hambaid kiristades: „Kui ma nende sigarid nüüd ära mürgitan — paras, paras neile!“ —

Pärast seda erutawat haigust püüdis Jensine Nielsen oma kardetawast kõrwalteenistusest wabaneda. Selle asemele nõutas ta omale ühest ärist õhtuteks kodust sigari- ja paberossitööd, nii halwaste kui seda ka tasuti. Heameelega oleks ta wäikese Jensi, et Rasmusseni eidele makstawast walwepalgast peaseda, ühte wäikelaste hoiupaika pannud, kust laps maksuta ka sooja einet oleks saanud. Aga sellekohane katse läks tal luhta, sest hoiupaigad oliwad ühe kristlik-heategelise ühisuse asutused ning wõtsiwad ainult hoiualuseid wastu, kelle wanemad eestseisuse uurimisel „laitmata elukommetega“ leiti olewat. Siiski ajas neiu Nielsen, oma tööpäewa kuni hilise ööni pikendades, uuel alusel läbi. Kuid see wõis ainult teatawa aja kesta. Laps kaswas suuremaks, ta tarwidused tõusiwad, siis jõudis kooliaeg uute kuludega kätte. Lugu lõppes sellega, et Jensine kolmweerand aasta pärast jälle endise tulusama ööteenistuse järele ringi pidi waatama.

Kooliskäimisega algas wäikesel Jensil õnnelik põli. Juba ammugi oli ta sellest suurest elumuutest und näinud ja torkiwat kadedust tundnud, et see Holger Rasmussenile, tema südamesõbrale, pool aastat waremine kätte jõudis. Mida päratu suur, paljuaknaline maja Isted Gades, kuhu nad nüüd, nahksed tarkusepaunad seljas, igapäew seltsis käisiwad, oma paksude müüride taga warjas, see kõik täitis wäikest Nielseni wõimsate tundmustega. Laiad trepid, otsata pikad wahekojad, kõrged, laudadega täisreatud õpesaalid, ilmatu hoow kõiksugu turnimisewärkidega — Jensi süda paisus uhkusest, et nüüd ka tema pisitilluke isik kõiges selles laiuses, pikkuses ja kõrguses täie õigusega wiibida ja liikuda tohtis. Tõsised kooliõpetajad wälkuwate prillidega, kelle paljad warjud aukartuse peale ajasiwad ja kelle lagedate peade ümber Jens pühalikku tarkusekuma nägi helkiwat — nende silm langes nüüd ka pisikese põnnikese peale Danebrogi uulitsa hoowipealsest majast, ja nende suu nimetas ka tema seni nii tundmata nimekest! Klassitoas walitses õpetundidel see saladusline midagi, mis pühapäewa äripäewast eraldab; ta tungis õhuga Jensi ninast ja walgusega tema silmadest sisse ja pani ta põuekese palwetama. Isegi Erikseni herra läikiw walge krae ja Svendseni herra ilusaste wiksitud saapad oliwad olluslised osad sellest meeli wangistawast pühadusest. Ja Jensikese lugemise- ja kirjutamiseraamatud, ta tahwel ja krihwlid, ta sulg ja pliiats, ta terwe tore seljakott — nad kõik hingasiwad silmaga nähtawat, ninaga nuusutatawat, käpuga katsutawat tähtsust ja lugupeetawust wälja. Jens ei saanud esimestel kuudel aru, kudas Holger Rasmussen ja paljud teised keset seda tõsidust ja aulikkust, millest kool tehtud oli, wallatada ja koerustada wõisiwad. Jens nägi neid tunni ajal naerwat, üksteist kraapawat, ja wahel lendas paberist tuwikenegi üle laudade. Siis turtsuti waljuste. Holger Rasmussenil oli kord koguni riiwatu julgus herra Vadsbyle keelt järele näidata, kui see klassist wälja sammus. Wäikesel Nielsenil seisis suu wõerastuse pärast ammuli.

Iseäranis sügawa mõjundi alla aga wajutas Jensikese meeled hommikune palwetunnike helisewa laulu ja mürisewa orelimänguga. See oli midagi, mis teda waheldamisi sulatas ja tarretas, mis tal kord wee silmast wälja wõttis ja siis jälle põue kuiwa kuumust täis ajas. Mida seal lauldi ja kõneleti, seda ta ei mõistnud, aga kudas seda tehti ja millega seda ehiti, see oli määratn ilus! Nii ilus oli see, et Jens seda emale kodus ei wäsinud kiitmast — mitu päewa järgemööda ikka jälle uueste. Aga weel enam. Jens ütles emale, kui ta esimese nädala koolis käinud, laupäewa õhtul:

„Kuule, ema, miks meie ilmaski kirikus ei käi?“

„Kirikus?“ wastas ema. „Mul on nii wähe aega.“

„Aga homme lähme kirikusse, eks?“

„Miks siis?“

„Ma tahaksin weel suurema oreliga laulda ja palwetada kui koolis,“ wastas Jens hinge põhjast.

„Sa wõid ju ka üksi kirikusse minna.“

„Ei, ma tahan sinuga.“

Ja järgmisel hommikul wiis ta ema, et temaga oma õnne jagada, Matthäuse kirikusse.

Aga warsti ei leppinud ta ka wäiklase Matthäuse kirikuga enam. Edespidi käis ta emaga ja üksi aina suures kuulsas Naiste kirikus, millel weel wägewam orel ja koorilaul oliwad.

Üleüldse hakkas meelsusepuu, mida kool noorte riigikodanikkude sisse istutama on pandud, wäikese Nielseni hinges usuliste juurte poolest waraselt wõrsuma. Nõidus teda esiotsa ainult usuliste talituste müstiklik wäline luule, siis sigines selle kõrwale hiljem, kui ta juba lugeda oskas ja lugemist ning suusõnalist õpetust mõtteliselt seedida suutis, weel wangistaw sisuline romantik. Tema wastuwõtlikule waimule ja hingele, millede jõudusid tume lapsepõlw mitte polnud nürida jaksanud, awanes koolis senini aimamata uus ilm täis põnewat sündmusekirjut wõitlust selle wahel, mis hea ja kästud, ning selle wahel, mis kuri ja keelatud pidi olema. Raamatutähtede seest ja kooliõpetaja suust kaswas wäikese Jensi sisemise silma ette üks elatanud isa, kellel lugemata palju lapsi oli. Isa ainus ülesanne oli lapsi armastada ja nendele head teha; laste alaline püüe kurja teha ja isa kurwastada. Isa oli neid küll targaste õpetanud, kudas nad pidiwad olema ja elama, aga sellest ei hoolinud lapsed midagi. Kõik isalikud karistused kuni üleilmlise uputuseni, millest üksainus perekond eluga peases, jäiwad asjataks, ja lugu läks pärast seda ikka weel hullemaks. Isa oleks wõinud üleannetuid maaalusesse tule- ja tõrwaauku tõugata, kus nad wiimaseni hukka oleksiwad saanud, aga ta ei raatsinud seda teha, nii armsad oliwad nad temale ikka weel. Nüüd mõtles isa oma helduses imeliku nõu wälja, kudas lapsi kurjusest wälja aidata. Ta saatis oma ainsa hea poja, kes tema juures ülewal elas, all asuwate hukkaläinud laste juurde, et see neile weel kord põhjalikult pähe õpetaks, kudas nad peawad elama ja kudas mitte. Aga mida tegiwad üleannetumad? Nad sidusiwad õpetaja kinni, piinasiwad teda ja poosiwad ta wiimaks risti! Nii kurb kui wana hea isa selle uue nurjatuse üle ka oli, ei tõuganud ta lapsi ometi mitte hirmsasse hukatuseauku, waid lubas nendega ikka weel kannatada, sest ta oli tähele pannud, et mitmetele neist tema hea poja õpetus siiski pähe oli hakanud. Kuna ta selle hea poja jälle elusse äratas ja oma juurde tagasi kutsus, seadis ta tema asemele pahurate laste hulka uued alalised õpetajad ametisse, nimelt kirikuõpetajad ja kooliõpetajad. Need peawad patustele lastele nüüd maast madalast kuni surmatunnini ühtelugu headuse teed juhatama, ja kes ka nende juhatusi mitte tähele ei pane, need lähewad pärast surma armuta tule- ja tõrwaauku — ei enam ole midagi parata.

Hea isa ja wastaste laste lugu aga kordub maa peal wäiksemal määral umbes järgmiselt: Kuningas on isa, kõik daanlased tema lapsed. Muidugi on taewane isa ise kuninga daanlastele maapealseks isaks määranud, nagu ta pastorid neile maapealseteks õpetajateks määrab. Ka kuninga alaline mure on oma lastele head teha; selle üle peab ta oma walitud abilistega hommikust õhtuni aru ja küsib taewase isa käest head nõu. Ta kaitseb oma lapsi waenlaste eest ja kannab hoolt, et neil teenistust ja leiba ja töötegemiseks rahu on. Aga wõi siis kõik lapsed kuninga head tahtmist mõistawad ja tema isalikust hoolekandmisest tänulikult lugu peawad! Ei, nende seas on wastaseid, kes kuningat ja tema kallimeelseid abilisi rahulolematusega alatasa pahandawad. Enamaste on need rahutud nurisejad niisugused lapsed, kes patust kadedust seeüle tunnewad, et mõnedel rohkem leiba ja riiet on kui nendel. Nad sõgedad ei pane tähelegi, et taewane isa, kelle käest kõik wara tuleb, seda igaühele tema wäärtuse järele on jaganud ja seega ainult õigust teinud — õigust, mida kuningas ja tema abilised ei tohi rikkuda ega rikkuda lasta. Muidugi ei ole säärased kiusupunnid wäärt, et nad Jumala ja kuninga laste nime kannawad ja et Daani isamaa püha pind neid kannab, ja kui Jumal ja kuningas neid karistawad, siis sünnib neile ainult, mis nad ära on teeninud.

See kõik oli wäikesele Jens Nielsenile selge nagu hallika wesi. Seepärast ei kulunud tal palju peamurdmist ära, et otsusele jõuda, kumbasse lasteliiki enda isikukest paigutada. See isikukene pidi, sest et tal nii wähe leiba ja riiet oli, hoopis madala wäärtusega olema; et taewase ja maapealse isa armupäikesed ka tema peale paistsiwad ja isamaa püha pind ta jalge alt ära ei nihkunud, siis wõis ta paik ainult tänulikkude laste kõige tänulikumas tipus olla.

Nõnda otsustas wäikene Jens Nielsen, kelle anne, järjekorraliselt mõtelda, juba warakult ilmsile tuli.

Aga sellest ei olnud weel mitte küllalt, et ta loetud ja kuuldud õpelugude üleüldisest sisust omale sündsa meelsuse kätte järjeldas, waid Jens pidi, kui ta õige kristlik-monarhistlik isamaalane tahtis olla, tähtsama teadusewara, mis tema meelsusele õpetusliseks aluseks oli, ka ilusaste sõna-sõnalt pähe õppima. Seda nõudsiwad mõeduandwad meelsuseõpetajad järelandmatalt, „sest õige ratsanik peab hobuse külge kinni kaswanud olema,“ nagu rektori herra Vadsby kardetud juhtsõna käis. Herra Vadsby wõis sulle palju andeks anda, wahel sedagi, et sa tema „kirbukraapimist“ naersid ja talle tagant selja keelt näitasid; aga kui sul õndsa Lutheruse wiis peatükki, tarwilik jagu piiblisalmisid ja kirikulaulusid, suured ja wäikesed prohwetid ning palju, palju muud tarbekordadel wärtna pealt haspli peale ei olnud ajada, siis ei tundnud ta süda andeksandmist ja su haledad pisarad langesiwad nagu hülge selga. Piiblilugusid wõisid küpsemas eas küll oma sõnadega ette kanda, aga et õperaamat rektori herra kirjutatud oli ja sa tema wastu ometi jutustada ei osanud, siis said muidugi halwa numbri, kui säärasele libedale teele sattusid. Niisama põhjalik ja piinlik-hoolas kaswataja oli herra Oluf Svendsen, kes muu seas isamaalist ajalugu õpetas. Kes herra Svendseni põrmussemuljuwa põlgtuse alla ei tahtnud langeda, kes tema silmas lootuseta lollikeseks ei soowinud kokku kahaneda, sel pidiwad Daani riigiisad Wanast Gormist peale kuni Christian IX-ni tarwiliste sündimise-, suremise-, kroonimise-, walitsemise-, sõjapidamise-, lahingulöömise- ja paljude muude aastate ja kuupäewadega nagu üks-kord-üks kerilaual olema; ei kinkinud herra Svendsen sulle ainust Christiani üheksast Christianist, ei ainust Frederiki seitsmest Frederikist, ei ainust Knuti kuuest Knutist, ei ainust Erikut, Waldemari, Christophi kuuest Erikust, neljast Waldemarist ja kolmest Christophist; ei kinkinud ta sulle arwudes Harald Blaatandi ega Svend Gabelbarti, ei Magnus Head ega Knut Püha, nagu ta sulle kõik kroonimata kangelased, kes kuningatele Daani ajalugu aidanud teha — ja nende hulk ei olnud isamaa õnneks wäike — kõiksugu tähtsate tähtaegade poolest kinkimata jättis. Ainult herra Abel Eriksen, kes Isted Gade rahwakooli kaswandikkudele Daani emakeele ja kirjanduse iludusi awas, tõstis päheõppimise kohta pisut kasinamaid nõudeid. Kuid nii palju tuulekindlat hoiuruumi pidi õpilaste nupukestes temagi jaoks olema, et sinna grammatikareeglite kõrwal wähemalt nimekamate rahwusliste luuletajate patriotlised salmikud, mida mitte just wähe ei olnud, täht-tähelt tallele mahtusiwad. Muidugi täitsiwad niihästi herrad Eriksen ja Svendsen kui ka rektori herra Vadsby ainult riiklise kooliülemuse pedagogiklisi määrusi, aga kiiduwäärt oli see hoolsus ja agarus, millega nad neid täitsiwad.

Mis nüüd nende tänulikusse õpilasesse Jens Nielsenisse puutus, siis oli taewaisa tema tähtsamad ajurakukesed paraku kogemata ära wahetanud: Jensile hakkas pähe, mis talle pähe ei tarwitsenud hakata, ja talle ei hakanud mitte pähe, mis talle pähe pidi hakkama. Jens tundis suurt armastust iga õpeaine wastu, mis temale arusaadawal keelel midagi meelmõlgutawat ilmutas; säherdune asi jäi talle nii kujukalt meelde, et see sõnasõnalisele peastoskamisele üsna lähedale küünis. Piiblilugude poolest wõis herra Vadsby temaga siis üsna rahul olla. Iga lause polnud küll mitte herra Vadsby lause, aga ka mitte liig teisiti. Ja sellegi puuduse tasus silmatorkaw hingeline nugrisus, millega õpilane ülesannet käsitas, täieste ära. Tõepoolest huwitasiwad ja ergutasiwad pühakirja imedest luhtawad luulelood, need hommikumaalise fantasia wärwikuumad, särarõemsad õilmed, Jensikest — iseäranis esimesel uudisusel — nii wõimsalt, et ta neid mitte ainult herra Vadsbyle koolis, waid ka emale kodus õõguwal palgel ette kandis. Nooremehe-eas mälestas ta ise weel selgeste, kui suurde ärewusesse teda muu seas Kristuse kannatamise ja ristilöömise lugu oli õhutanud. Sügawaste rõhutult tuli ta koolist, jättis lõunasöögi peaaegu puutumata, ja õhtul leidis ema ta äranutetud silmadega käsipõsekil laua taga istumast.

„Mis sul wiga on, laps?“

„Need kuradi juudid!“ wastas Jens nagu unest ärgates. „Kas neid ei wõiks praegu weel wiimseni üles puua?“

„Miks sa juutisid tahaksid üles puua?“

„No kuule siis, mis nad hirmsad loomad Jeesukesega on teinud!“

Ja wäikene antisemitlane jutustas emale, uueste sulawa haleduse sisse sattudes, mis wiimaks kirgliseks nuuksumiseks edenes, terwe põrutawa ilmatragödia ära. Lõpuks kahetses ta elawalt, et tema mitte kuningas ei ole: ta häwitaks juudid maa pealt jäljetumalt ära!

Ka ajaloole, nii palju kui see sündmusi ja ülepea jutustawat ja kujutawat käiku sisaldas, astus Jens Nielsen, ülematesse klassidesse jõudes, lahtise peaga ja ablase isuga wastu. Nooruslise õhinaga heitis ta ajalooks kutsutawa kangelase-romantika woogudesse ning laskis nende kobrutawa ülistamisewahu enesest rõemsalt üle uhada. Üleüldise ajaloo kõrwal isamaa kuulsuserikast minewikku tundma õppides — muidugi märksa täielikult — wõttis Jens õiglase tänu- ja uhkusetundmusega teatawaks, kui palju werist waewa waprad Daani walitsejad alati oliwad näinud, et oma truudele alamatele wõimalikult suurt ja wägewat isamaad lähemast ja kaugemast naabrusest kokku wõita, — kudas nad oma wahwate wägede ja wäepealikudega lausateed taewast kukkunud püha danebrog’i^[1] all ikka jälle wälja läksiwad, et Rootsist ja Norrast ja Saksamaalt, waremine koguni Inglismaalt ja kaugest Eestist, oma armastatud riigile rahwa, maapinna ja liikuwa wara poolest lisa nõutada, milleks taewane ülemwalitseja neile ajuti ka rohkeste õnne kinkis, nii rohkeste, et nad mitmed tugewad riigid — kord Inglismaa, teine kord jälle Norra ja Rootsi — terwelt Daani isamaa külge wõisiwad liita. Muidugi kahjatses Jens Nielsen südamest, et kõik need ilusad maad aja jooksul jälle kaotsi oliwad läinud, ja kui tubli Daani patriot wihkas ta wirgalt ahneid ja wägiwaldseid preislasi, kes tema kokkusulanud isamaa küllest kõige uuemal ajal weel kaks endist Saksa maakonda, waluga mälestatud Slesvigi ja Holsteini, äraandlise Austria abiga ära oliwad rebinud — kui endise wõiduhiilguse wiimase jäänuse.

Et Jens Nielsen õpeainet, mis teda waimliselt nii elawalt kütkestas, herra Oluf Svendsenile koolitunnis tuuma poolest rahuloldawalt ette wõis laduda, on niisama arusaadaw, kui et ta herra Abel Erikseni ees kirjandusliste ülesannetega, mis teda sisuliselt kudagi kaasa kiskusiwad, mitte jänni ei jäänud; kirjalikkude keele- ja stiiliharjutustega tõusis ta aegamööda pealegi kõige paremate õpilaste kilda. Aga selsamal Jens Nielsenil, kes usuga, ajalooga ja kirjandusega muidu nii kenaste läbi sai, oli peaaegu kiwine pea isa Lutheruse katekismuse, piiblisalmide ja kirikulaulude wastu; ta oli alati karwupidi koos Svendseni herra ajalooliste arwudega, ja herra Erikseni poolt nii tähtsateks ja tarwilisteks peetud isamaalistest salmikudest jäi ta pähe, kõigist tuupimistest hoolimata, ikka ainult paar esimest salmi hädawaewalt rippuma. Tema wõimetus arwude kohta tuli lõpuks ka weel rehkendamises kaunis tülikal määral ilmsile.

Sel lool polnud ime, et Jens Nielsen koolis wäga keskpäraliselt edasi jõudis. Alalised konfliktid tooniandwate õpeülematega kõige olluslisemate õpeasjade pärast tegiwad talle raskeid tõkkeid; nad tõiwad talle alalisi kinniistumisi ja igawaid koduseid karistusetöösid kaasa, mis tema peale aegamööda nii halwawa mõju awaldasiwad, et ta õppimisehimu ka nende asjade kohta, mis talle muidu nii armsad oliwad, kahanema lõi. Et karistuste hulgas tol ajal, iseäranis kõige alamas klassis, weel ka kergemat kehalist hirmu ette tuli, millega wanemad ja nerwlisemad kooliõpetajad, nagu herrad Viggo Vadsby ja Abel Eriksen, liig kokkuhoidlikud ei olnud, siis kogus Jens Nielsen omale rahwakoolist ka üsna rohkeste mõrudaid mälestusi. Kentsakal kombel ei jäänud temale aga teiste kasvatajate sagedamad klobimised poolegi nii walusalt meelde, kui noore ja kannatliku arwuteadlase, herra Parmo Boye, üksainus nuhtluseakt, mis Jensi teisel kooliaastal tabas.

See kooliõpetaja meeldis wälimuse poolest Jens Nielsenile nii wäga, et ta teda poolneiuliste tundmustega armastama hakkas. Säärasena, nagu herra Boye oli, kujutas Jens endale printsi wõi ka peaingel Gabrieli ette. Herra Boye oli pika sihwaga kaswuga, uhke wedrutawa kõnnakuga ja selge, kõlawa healega. Tal oliwad nii ilusad walged käed, nii sügawsinised hellad silmad, nii õrnad roosakad paled ja nii toredad kollased wurrud maasikapunase suu ümber. Jensi uhkus Svendseni herra igaweste särawate wikssaabaste ja Erikseni herra lumiselt läikiwa maniskikrae üle oli suur küllalt, aga palju, palju suurem oli ta uhkus herra Boye musta saterkuue üle, mis sellele nagu selga walatud näis olewat. Herra Boye õpilane olla oli Jensile iseäranis suureks auks.

See prints wõi peaingel nüüd kaotas ühel heal päewal kannatuse, kui wäikene Nielsen jälle kord ühe õige lihtsa rehkenduse-eksempliga toime ei saanud ja suurele koolitahwlile, mille peal ka oma wõimist pidi näitama, nõuta, nagu wasikas uuele laudauksele, otsa wahtis.

„Tule siia, sa parandamata laiskworst!“

Heal, mis nõnda hüüdis, ei olnud enam ingliheal. Pealetikkuwatele aimdustele wastu wõideldes, lähenes punetaw laiskworst, kes eila kodus mitu tundi õnnetuma eksempli kallal peakest murdnud, kathedri ääres istuwale kutsujale. Tumma palumisega, nagu surmasuhu sattunud hirw, waatas ta tema sügawatesse sinisilmadesse. Aga juba nähwati ta sõrmeotsadest nagu tangidega kinni ja peaingli pilliroog sähwis korda kolm ta parema ning korda kolm ta pahema pihupesa peale soolase wuhinaga maha. Jens Nielsen oli nii ehmatanud, et ta mingit walu ei tundnud ja seepärast ka karjuma ei kukkunud. Pooltuikudes, murtult kobis ta oma istmele, ja alles seal pigistas pihudes õõgaw tuli ta silmast pisarad wälja. Käsa awades ja waadeldes leidis ta sinakate worbikeste küllest ka piisa punast werd. Kaua tunnistas ta seda werepiiska läbi weeloori, ja tema lõuga nähti lõdisewat.

Sest silmapilgust saadik ei wõrrelnud ta herra Parmo Boyet mitte enam ingel Gabrieliga, ei ka printsidega. Herra Parmo Boye ei olnud tema meelest enam ilus.

Igakord, kui herra Boye klassi astus, käis Jens Nielseni kehast halb leitsak läbi, ja kui herra Boye tema nime hüüdis, tuksatas ta kahwatades kokku.

Jens Nielsenile oli peksupilgust midagi meelde jäänud: herra Boye punane kael. See toore liha puna, mida Jens seni Sören Folmerseni kaela peal tähele oli pannud. Sören Folmersen oli noor lihunik Ballerupi majas. Herra Parmo Boye ja Sören Folmersen lendasiwad nüüd ikka seltsis Jens Nielseni peast läbi, kui ta kumbagi neist nägi. Sören Folmerseni werine põll ei takistanud seda imelikku ühendamist. —

Õppimises oli Holger Rasmussen sõbra Nielseni pentsik wastand. Masinlik päheõppimine ei teinud temale mingit waewa; paarikordse läbilugemisega sai ta fonografiks, mis herra Vadsbyle katekismuse-peatükka ja piiblisalmisid, herra Svendsenile ajalooarwusid ja wägimeeste nimesid, herra Eriksenile isamaalisi luuletusi ja keeleseadusi wurinal näkku pildus. Aga automat ei anna rohkem, kui ta sisse on wõtnud, ja automadi awab ainult teatawa suurusega rahatükk. Holger oli aher igas õpeasjas, mis temalt mõttelist isetegewust, waimlist lisaandmist ja kombineerimist nõudis, ja küsimised, mida ta wastusega ühes pähe polnud õppinud, jättis ta ilusaste wastamata. Sellewastu oli ta kuningas arwude wallas, wäike genius matematiklist liiki ülesannetes, juudilik nupumees iseäranis peastrehkenduses. Millegi pärast ei kadestanud sõber Jens teda nii wäga, kui selle hiilgawa ande pärast, millest ta ise nii lage oli.

Holger Rasmusseni käsi oleks koolis tema fonografiliste omaduste tõttu kahtlemata hästi käinud, paremine kui „puupea Nielseni“ oma, kui ta oma asja halwa ülespidamisega poleks ära rikkunud, ülem kõigest tarkusest oli temale koerus. Kooli pühadusest ja kaswatajate aukõrgusest ei teadnud see metsik poolmurjan midagi. Paharett ise näis tema kautshukikehas siputawat, ta wälkuwatest silmadest wälja hirwitawat, ja kogu koolikollegiumi bambused ei suutnud põrgulist sealt wälja rohitseda. Igas klassis heitis Rasmussen esimesest päewast peale poogameeste pealikuks, ja naljalt ühtegi attentati õpeasutuse tõsise ja kõlblise korra wastu ei pandud ilma tema juhtiwa kaasabita toime.

Nõnda näituseks oli Vadsby herra kuulus „kirbukraapimine“ tema leidus. Herra Vadsbyt kiusas wahel mingi nerwline wõi ka jookswataoline wigadus, mis teda äkitselt kuube ja westi sundis lahti tegema ning pahemat rinnakülge sõrmenukkidega ägedaste õeruma. Seejuures tuliwad ta pikad, kollased ülemised hambad nagu kahjurõemsal itsitamisel nähtawale ja ta otsaesise üle langes üksik hall juuksesalk, mis õerumise wõbinal elawalt kaasa wärises. Nähtus oli laste kohta naermisele kõdistaw, aga alles wäikese mulatlase seletus — rektori herra kraapiwat kirpa — tegi sellele kõdile wastuseismise täieste wõimataks. Waewalt hakkas Vadsby herra westinööpisid lahti kiskuma, kui juba terwe klass turtsus, sest igast peast sähwis kirbukraapimise-kujund läbi. Kuid warsti ei wahitud kraapimise puhul enam herra Vadsbyt, waid Holger Rasmusseni. Holger oli kraapimise ära õppinud ja toimetas seda herra Vadsbyga wõidu. Muidugi kaasõpilaste selgade warjus. Ta tegi seda wäga loomutruult, just niisamasuguse tapahimulise naerunäoga, ja ka tudisew juuksetukk ei puudunud ta näo peal. Isegi Jens Nielsen, see pailaps, ei suutnud niisugusel korral wingerdama sundiwale naerule wastu wõidelda.

Herra Abel Eriksen päris Holgerilt nime „Lõõts“. See kooliõpetaja oli nimelt wäga lihaw ja kõhukas, mispärast treppidest ülestulemine ta elawalt lõõtsutama pani. Seejuures jäiwad ta tugewad punased mokad hingepuhangute tõukel tükiks ajaks naljakalt purisema. Ka seda kooliõpetajat etendas wäike tõmmu näoga näitleja kaasõpilaste suureks lõbuks meisterlikult. Aga weel puudus tal herra Erikseni iseäraldustest midagi. Herra Eriksen wõis oma peanahka liigutada. Kui ta mõttesse jäi, luges wõi midagi hoolega waatles, siis tõmmas ta peanaha kuni poole otsaesiseni maha; naeris wõi wihastas ta aga, siis nihkus ta imelik „skalp“ nii kaugele tahapoole, et juukste piiriwööt keset pealage tõusis. Selle siiliomaduse kätteharjutamise kallal nägi Holger Rasmussen kaua waewa. Aga kui ta oma kunstiga wiimaks ette astus — ta andis wahetunnis kathedri peal päris etenduse —, siis oli see ka täielik — ei, enam kui täielik. Sest mulatikese must-willane juuks ulatas peanaha weeretamisel peaaegu kuni ninani eest ja peaaegu kuni kuklaauguni tagant maha. Etendust täiendas ta mokapuristamisega ja järelaimatawa järsu, kareda kõnelemisewiisiga, nii et herra Abel Erikseni karrikeeritud miniaturkuju kõhtusid wabistawal sarnadusel kathedril seisis.

Aga Rasmusseni emanda lootusrikas wõsuke ei olnud mitte ainult näitleja, waid ka akrobat. Ta wõis õhus kukerpalli lüüa, jalad kaela taha waheliti panna, oma kehast tagurpidi rõnga teha ja nõnda üle õue loogelda. Kui herra Parmo Boye kord oma uhkel, elastilisel sammul klassist wälja oli minemas, tõusis äkki suur naerusumin. Ümber waadates nägi ta oma kannul käte peal sirgelt kõndiwat inimesekest.

See oli muidugi Holger Rasmussen. Nähtawaste püüdis ta wõllaroog oma auuwäärt kaswataja printslikku kõnnakut pilgata. Wiha pärast punane, kahmas herra Boye tema järele. Aga lähedal seisis aiapoolne aken lahti, tume kera lendas sealt wälja, ja herra Parmo Boye tõmbas käe tühjalt tagasi.

1. Taani lipp.