Lunastus/8

Allikas: Vikitekstid
 7
Lunastus
Eduard Vilde
 9


Kaheksas peatükk.

Jebbeseni pärandus.

Nüüd müüsiwad Nielsenid üleliigse majakraami ühes Jebbeseni wanade riiete, saabaste ja tuhwlitega ära ning üürisiwad endile Helgolandi uulitsale ühetoalise korteri, et uut elu õige odawaste peale hakata. Kahte kambrit polnud neil ju ka sellepärast waja, et emal enam külalisi ei pidanud käima. Uues korteris oliwad nad taewaisale märksa ligemal, nii ligidal, et tema päike nüüd ka nende peale wõis paista, sest kamber paiknes wiiekordse maja katuse all. Suwel oleks wanataat neile küll wähem sooja, talwel wähem külma wõinud anda, aga nad leppisiwad kristlikult tema wastuokslise temperatura-korraga, sest üür oli odaw.

Siin kõrges pesakeses, millesse sinised tuwid, hallid warblased ja kirjud kassid waheldamisi sisse wahtisiwad, nabiti nüüd palehigis sigaritööd teha. Suur töölaud akna all wõttis ligi kolmandiku kambri wähesest awarusest ära ning tubakakastide ja sigarikarpide wirnad seinte ääres kitsendasiwad weelgi ruumi. Oli ju nüüd töölisi kaks, sest Jens ei andnud emale produktiwiteedi poolest enam liig palju järele. Ta oli wisal püüdmisel rohke näpuwäleduse omandanud ja püsidust witsutas wajadusewits wäsimatalt taga. Muidugi nihkusiwad koolitööd sel lool tagumise plaani peale ja herrad pedagogid hurjutasiwad teda „haisewa laiskuse“ pärast. Aga see ei läinud Jensile, keda koolipiina warstine lõpp trööstis, suurt südamesse. Sügisene waheaeg, mida ta wirgalt järelõppimiseks tarwitas, ja natuke kogemata õnne otsustawate eksami-ülesannetega tegiwad talle wõimalikuks, rahwakooli lähema talwesemestri lõpul selja taha jätta.

Et raskema, aga palgaliselt kasulikuma töö tarwis wanemaks ja tugewamaks saada — Jens oli kaunis pikaks sirgunud, kuid wiimasel aastal kõhnaks ja werewaeseks jäänud — pidi ta kodust tubakatööd ema soowil mõni aeg weel jätkama. Nende sissetulek oli küll wäike ja elu selle tõttu kiratsew, aga wõi siis nelja­teist­kümne­aastase poisi palk muugi teenistuse eest seda märksa oleks wõinud parandada. Nõnda töötas Jens ema kõrwal edasi ning hingas päewad ja ööd seda mürgist taimelõhna sisse, mis söögiisu nii kasulikult kahandas, selle wastu aga salalikult mõlemate terwisejuure kallal näris. Nende riided, nende juuksed, padjad, linad, waibad woodites, nende terwe tuba — kõik oli tiine sellest wängjaswihast haisust, mis wõerale sisseastujale pilwena wastu lõi, nende eneste äratuimenenud haistmisele aga alles pisut tuntawaks sai, kui nad pikemat aega wäljas wärskes õhus wiibinud. Õnneks ei saanud suitsetamise-kiusatus Jensi üle wõitu. Paari katset koolipoisipõlwes oli ta nii raske oksendamisega pidanud maksma, et tal edasiharjutamiseks himu kadus. Nõnda oli tema nõrgapoolne organismus weelgi ohtrama kihwtituse eest hoitud,

Jens ei olnud emale mitte just lõbus tööseltsiline. Peaaegu tummalt istus ta hommikust õhtuni tema kõrwal, ja kui ta tema küsimiste peale kostis, siis sündis see lühidalt ja järsult, tihti otsekohe karmilt. Kui Jensine Nielsenil, sel mure-elu ja kõlblise korratuse läbi waimliselt äranürinud, pealiskaudseks tüüdatud inimesel, wähegi terasem hingetundline pilk oleks olnud, siis poleks tema eest kolme päewagi warjule wõinud jääda, mil raskel määral tema laps, kelle waremaid hingelisi pitsitusi ta ju sugu tundis, ikka edasi kannatas — ka nüüd, kus selle kannatamise tegelikud põhjused minewikku oliwad nihkunud, kus ema säng puhtaks oli saanud ning naabrid wõeras majas nende häbist midagi ei teadnud. Aga Jensine olekusse sattunud inimestele seisab lähedal, oma nähtustele ja aimdustele, kui need halba sisaldawad, kõige lihtsamat ja süütamat seletust anda, neid mitte tõsisteks pidada: nõnda on lahedam. Oli neiu Nielsen poja walutuksatused waremalt kergel käel lapselikkude tujude suurde ladusse heitnud ja ennast nende warstise ununemisega trööstinud, siis kirjutas ta nüüd Jensi kareda, nurklise oleku enda wastu, wähemalt suuremalt osalt, tema kinnise, sõnakehwa, tuhmi iseloomu arwesse. Mis järgi jäi, selle kohta ütles ta enesele: aeg kõik haawad parandab. Oma südame-kerguses läks ta weelgi kaugemale: ta pigistas silmad kinni selle uue põhjuse kohta, mis ta oma lapse sisemisele põdemisele õhutawaks lisaks andis. Waene Jensine pettis ennast nii kaua, kui ta ennast enam petta ei saanud.

Puhtam kõlbline õhuring, milles Jens Nielsen nüüd elas, ei terwendannd teda tõepoolest mitte sugugi — hoopis wastupidi: ta põdemine sügawnes iga päewaga, omandas puberteedi-ajaga ikka rõhuwama, walurikkama laadi. Jens kannatas piina ema läheduses wiibides, temaga päewast päewa ühises töölauas istudes, ta igatses temast kaugel eemal olla. Jens kannatas piina, sest et ta seda ema wihkas ja põlgas. Seda kinnitas ta enesele päewal, kui ta pilk tema nägu, ta paljast warju riiwas, seda kinnitas ta enesele öösel, kui ta patja närides täis wihast ahastust tema minewiku peale mõtles.

Mis sellest, et nende uus kodakondne ümbrus seda minewikku ei tundnud — oli küllalt, et Jens seda ise tundis ja täieealise mõtteküpsusega arwustas, analüseeris. Häbi teiste inimeste ees ei olnud enam peawõim, mis tema sisemust pures, waid selle juurde oli nüüd wägewaste kaswatatud suurusel teine pureja ilmunud: kohtumõistjale nii ligidal seiswa isiku täieline hukkamõistmine, — hukkamõistmine, mis pehmendawaid põhjuseid ei leidnud, mis halastust ei suutnud appi wõtta. Jensi fanatline kõlblusetunne ei nõudnud emalt õiguse pärast midagi wähemat, kui et see oma minewiku pärast ööd ja päewad ohiks ja ägaks, nutaks ja palwetaks — et ta kotiriides käiks ja tuhka oma pealaele riputaks. Ainult niisugune kahetsemise-orjus tolmus ja põrmus, niisugune lepitamise-teenistus palwes ja pisarates wõis Jensi meelest nii waesele patusele, nagu tema sünnitaja oli, omane ja kohane olla, kui ta oma lapse, oma Jumala ja ausate inimeste poolt kaastundmust, üksnes kaastundmust, pidi leidma. Aga Jensine Nielsen elas, nagu teisedki inimesed elawad: ta sõi rahuga, töötas rahuga, magas rahuga. Ta liikus wabalt ja julgelt teiste inimeste seas, ta ajas juttu, ta naeris, ta heitis nalja. Säärased nähtused oliwad igakord noapisted Jensi südamesse, mürginoolid tema waewlewasse hingesse. Sest neist nähtustest selgus, et Jensine Nielsen häbi ei tundnud oma minewiku pärast, et tal enesele midagi ette heita ei olnud, et ta millegist kaugemal ei seisnud kui oma senise elu õiglasest hukkamõistmisest ja kahetsemisest. Minu ema on jultunud inimene, järjeldas Jens endale, ja see teadwus täis wihkawat põlastust määras talle ta waenliku oleku ema wastu, määras talle tooni, milles ka temale wastas, määras talle pilgu, millega ta tema otsa waatas, määras iga kehaliigutuse, millega ta tema kõrwal tööd tegi. Jens ei kildnenud nende hulka, kelle tundmused wähesel puudutusel suu kaudu wälja woolawad, kelle liiaste täidetud põu enesele ajuti wägise õhku muretseb — Jens sõi enda sisse, mida ta tundis, kogus ladusse, rudjus põhja, ilma et ta paisuw rind oleks rebenenud. See aitas ema kergesüdamlist märkamatust muidugi alal hoida: neiu Nielsen ei näinud, mida ta nägi.

Jensi ebaloomulisi tundmusi ema wastu õhutas üks õnnetu asi wõimsalt taga, mis Hans Kaspar Jebbeseni pärandusena neile köögikappi jäänud: wiinapudel. Mitte asjata polnud Jensine Nielsen rohkem kui wiis aastat selle niiske mehe igapäewane joomaseltsiline olnud — tema alkoholiga sõbrunenud sisekond ei wõerdunud wiinast. Oli waene naisterahwas enne Jebbeseni — oma öösistel käikudel, mis teda lõbukõrtsidesse wiisiwad — ainult juhtumisi ja sunnitult wägijookisid tarwitanud, ilma nende järele himu omandamata, siis leidis ta enese nüüd, kus ta Jebbeseni pikast koolist läbi käinud, alkoholi kammitsas olewat — mitte just joodikuna, kes täie pea järele ihaldab, waid joojana, kellel midagi puudub, kui ta ajuti harjunud nerwi-erutust ei saa, kellel ilma selleta õiget söögiisu ega töölõbu ei ole. Et wiin Daanis haruldane odaw on, siis sai neiu Nielsen kulutõkkest kergeste üle, seda kergemini, et ta wana tuttawa ebausu, kui kosutaks alkohol tööinimise ihujõudu, omaks oli teinud, ebausu, millega ta oma nõrkuse ka poja ees, kelle instinktlist joomisewastasust ta tundis, praktiliseks wajaduseks tembeldas. Peale seda, kui Jens koolipoisist töömeheks saanud, tegi ema kord katset, teda enda usu poole pöörata, et söögilauas mitte üksi klaasimusutaja olla — olukord, mis joojatele enamiste ikka piinlik on. Aga ta sai pojalt hammustawa wastuse: „Ma ei ole mitte joodik!“ — wastuse, mis talle asja andis, niihästi oma pudelit kui ka selle seest joomist warjama hakata, laualt kadus esimene silmahakkamatalt ära, et ainult pühapäiwiti wõi laupäewaõhtuti haruldase külalise õigusega jälle nähtawale tulla.

Muidugi oli Nielseni neiu lootus, et kui joomist ei nähta, siis ka joomise märgid nägemataks jääwad — see joojate harilik lootus — petlik nagu kunagi. Tema lapse piinanäljase pilgu eest ei jäänud midagi peitu — ei ainus punatäpp tema põskedel, ei tema silmaläike kõige kergem muude, ja mida Jens ei näinud, seda kuulatas ta uuriw kõrw jooja häälest ja kõnewiisist wälja, ilma et ta nina hoolega warjatud lehka oleks tarwitsenud nuusutada. Midagi ei seisnud nüüd loomulikult lähemal, kui et kaine poeg emale tema ebawooruse pärast etteheiteid teeb, temalt joomise mahajätmist nõuab. Aga midagi sellesarnast ei sündinud. Noorele Nielsenile oli tarwiduseks, ema langenud olekust ikka jälle märku saada; see tegi tema enesepiinawale südamele lõbu, nagu armukadedale armastatawa truudusesüüde ilmsiletoomine teatawat halastamata lõbu teeb. Kui Jens joomist põlgas, siis põlgas ta seda kõige pealt sellepärast, et ta ema põlgas: ta ei raatsinud wiimasele seda tasuteadwust anda, et ta temaga ühel järjel seisab, ta ei tahtnud kõlblist wastolu eneste wahelt kaodata; tema organismuse tüse loomulik wastuseis alkoholile järgnes alles teises reas. Endamisi, salaja, nagu ema wiina, neelas Jens teadwust ema alatusest kui joowastawat mürki sisse, ilma milleta ta rahuldust ei leidnud. Tema wihkamise- ja põlgamisekirg, näljane, nagu see oli, nõudis toitu, ja talle ei tulnud meeldegi, sõimet tema eest kinni aidata panna. Mida sagedamaks aegamööda need korrad saiwad, kus ta ema, sõna kaugemas mõttes, wiinastanud nägi olewat, seda „õnnelikum“ oli ta oma määratumas õnnetuses. Mis tal põlatule ütelda oli, et temale oma tundmustest märku anda, seda ütles ta ainult näoga, ainult pilguga. Kui Jensine Nielsen seda keelt paremine lugeda oleks mõistnud, kui need hingelised tapariistad, mis poja waate, suuwingutuste ja kulmukortsutuste seest teda puutusiwad, talle südameni oleksiwad tunginud, ta emaarmastus oleks ehmatuses ära tardunud. —

Jens Nielsenil oli koht, kuhu ta oma ahastusega igal seitsmendal päewal põgenes, kus ta oma haigele hingele jahutust ja lahutust leidis. See oli kirik. Sügaw religiositeet heitis tema peale sugulise küpsemisega, see müstikline, ilmawalus ja eluwõeras, kuni joowatsemiseni ulataw usuwagadus, mille nõidlise wõimuse alla tütarlapsed tähendatud wanadusejärgul sagedamine sattuwad kui poisslapsed. Jumalakoda iseenesest juba oma pühalikkuse ja pidulikkusega, oma palja ruumlise wägewusega wõttis nooremehe nii wõimsalt wangi, et ta uksest sisse astudes nagu ühest ilmast teise astus, nagu ööst päewasse, nagu õnnetusest õnnesse sattus. Tema põlwili sosistatud isameiest wärises aukartus läbi, mide kõik tema meelelised jõud ja tema ergud pühitsedes kaasa tundsiwad. Ja kui siis oreli ja laulu ühine helidemaru templi määratumast põuest läbi woogas, saladuslisel kullakumal, mida kroonlühtrite ja altariküünalde loitlewad leegid wälja laotasiwad, siis maitses Jens pakitsewal põnewusel kõigewägewama lähenemist, hingas seda õhu särawast ja helisewast laenetusest sulatawal õndsusel sisse. Waikselt, wabisedes istus ta oma paigal, naeratawa hingega magusaste oodates — teda endale oodates. Ja ta tuli. Tema jumalikku kätt tundis Jens oma pea peal puhkawat, tema isalikku õnnistust oma soontesse woolawat, tema heldust ja halastust kosutawa rohuna oma haawade peale tilkuwat. Mõeduta waimustuse-küllus kogus aegamööda noore uskliku rinda, et kiitusehümnusega „Püha, püha, püha on meie Jumal“ tema suu kaudu õiskawal joowastusel kuuldawale murduda, tema särawatest silmadest leegitsedes nähtawale lüüa. Jutluse ja pärastise laulmise ajal oli Jens Nielsen wäsinud, nõrk ja lõtw. Aga see oli hell, pehme, magus wäsimus, see oli õõtsumine unelewal olekul soojade woode kaisus, õnnis puhkamine. Ja nüüd roomas tema rammestunud tundewallast sala ihaldus läbi: surra, nõnda surra, igawese rahu rüppe waibuda, ilma weel kord silmi awamata. Uimaselt, nõtkuwate põlwedega, surmakahwatus näos, lahkus Jens enamiste kirikust.

Ka leerinädalad, mis ta selsamal aastal läbi tegi, pakkusiwad talle hingelist kosutust, kui ka mitte sel wangitsewal määral, nagu pühapäewased jumalateenistused kirikus. Ainult esimene piduline laualkäik oma luulelik-pühaduslise müsteriumi-laadiga wapustas teda weel sügawa mõjuga.

Aga neile usulistele lõbutsemistele kirikus järgnes seda raskem rusutus kodus. Niipea kui Nielseni jälle hall, troostita igapäewsus ümbritses, niipea kui ta kitsas, umbses pööningu-urkas jälle töölaua taga istus, tuttawat tubakalõhna sisse hingas, ema kehalist lähedust tundis, niipea kustus ta südames sonitud walgus, luuletatud õnn kõdunes tolmuks, ja asemele asus hambaid lõgistades wana waenlane. See reaktsion ilmus ajuti nii tugewana, et Jensile enesetapmisemõtted pähe siginesiwad, et ta neid kaswawa tõsidusega endale ligistama, nendega sõbrustama hakkas. Korraga otsas, — korraga rahu, — kõik, kõik ärawõidetud: missugune õnnestaw mõte, missugune kallis kättesaadaw eesmärk! Ja ta soontest ujus magus, halwaw kiimalus läbi, kõik ta ergustik koondus awatelewa ihke sisse, mis temast enam lahkuda ei tahtnud.

Üks juhtumine küpsetas wõrsuwa aate tema põues otsuseks. Ema tuli ühel laupäewasel õhtupoolikul töö ärawiimiselt silmapaistwate joomisemärkidega tagasi. Ta aste oli ebakindel, käed tegiwad asjata liigutusi, silmadest wahtis hall klaasitus ja suu ümber rippus lõtw, mõtteta muige. Ta hakkas midagi kõnelema, millest aru polnud saada, ja tõukas kööki astudes õlaga piida wastu. Üheainuma pika waatega oli Jens need nähtused wastu wõtnud, ulatas sõnalausumata mütsi warnast ja põgenes.

Mingi selgem, kujukam mõte ei liikunud teel tema peas. Ta järgnes ainult pimesi, wõimuta ja tahtmiseta, ühele nägemata wedurile. Kuhu poole ta pööras, kui kaua ta kõndis, mida ta kõndides nägi, sellest tõusis ta teadwusesse üksnes udusarnane aimduse-wine. Ta leidis enese korraga mere ääres istumast, kui keegi tal mütsi karwustawa kahmamisega peast kiskus ja teda seega äratas. Üles waadates nägi ta kaht musta silmatera sinakate walgete seest ja kaht helewalget hambarida enda peale maha hiilgawat.

„Jens, pentsik poiss, kas muned siin wõi? Wahin sind juba weerand tundi — mitte oimu ei liiguta!“

„Holger!“

„Kae, wõi ära tunned!“ pilkas naerja, kelle pruun nägu ehawalgel waskselt punas. „Minust mööda wehkides astusid mulle küll konnasilmade peale, kuid tegid, nagu poleks sa mearkassi eluilmas näinud. — Aga — pagana pihta, poiss, mis sul siis on?“

Nuuksudes, kõigest kehast wabisedes rippus Jens Nielsen tema kaelas. Holger asus ta pea ümbert kinni, wajus temaga walge liiwa peale maha, ja ta tõsiseks saanud palg awaldas murelikku kitsikust. Üsna nõuta lõi ta silmad ringi.

Jens aga hakkas kõnelema. Ilma mingi sissejuhatuseta, ilma tema küsimisi ootamata. Wõimsal seestpoolsel hoowamisel, peatamata eruptsionina, kirglise kuumusega, woolas tal rinnast, mida ta aastate kaupa sinna käärima kogunud ning sõbra ja kõigi inimeste eest warjul hoidnud — häwitaw mühang põlewat hingehäda. Ja kui ta kõnelenud oli, wajus ta selle nõtruse ja lõtwuse sisse, nagu kirikus pärast palwejoowastust, ja Holger tundis tema juukseid higist niiskeks minewat.

Sõber Rasmussen ei märganud esiotsa sõnagi lausuda. Ta wahtis kaledalt õõtsuwa sügisese mere poole, mille laenetel kirgliselt karjatawad kajakad lendlesiwad, ja silitas waikseks raugenud pihtija märga pead. Nähtawaste ei suutnud ta ennast küllalt sügawaste tema olukorra sisse mõelda, et tema õnnetuse suurusest õieti aru saada — seks lahknes tema elaw, kergeste wibutaw, naljasooniline temperament sõbra omast liig wäga ära. Seepärast wäristas ta mitu korda pead, ennekui ta wiimaks pool kobades sõna wõttis:

„Ma usun, sa oled oma tubaka sees haigeks jäänud. Kui su jutt wähe segasem oleks, ma arwaksin, et su arukene rikkes on, aga nüüd — Jumala eest, sa põed tubakawingu! — Kas tead, mis sul tarwis on? Wärsket õhku, liikumist! Kui sa hommikust õhtuni mööda uulitsaid tröögata saaksid, nagu mina —“

„Nagu sina? Kas sa siis enam habemeajaja juures ei ole?“

„Jumal hoidku! Ma wiskasin wanamehele wahukausi wastu pead ja tegin pikad jäljed. Mõni elu wõih! Õeru wahtu ja korista teiste inimeste karwu! Hullem kui wangis.“

„Ja nüüd?“

„No eks wahi!“

Holger käänas enese põlwede peal otsekohe sõbra wastu ja ajas rinna wälja, nina püsti. Nüüd alles nägi Jens tema mundrit: hallitriibulist Rootsi riidest kuube musta wöörihmaga ja sinist mütsi laia hõbedase äärega, mille esist ärinimi „Daani piimaühisus“ ehtis.

„Piimapoiss!“

„Õigus! Juba kuuet nädalat. Mitte minu süü ei ole, et sa seda alles täna näed: sa elad ju nagu hiir augus. — Aga kas tead, niisugune amet kuluks ka sinule ohu pärast ära. Ei sa narr siis enam merde hüppamise peale mõtleks. Mis sa nädalas teenid?“

„Krooni wiis, kuus.“

„Meil saaksid jootrahadega kokku wähemast seitse. Ja poissa on meil praegu just waja. Kui tahad — tule esmaspäew kontorisse, ma usun, nad wõtawad su kohe wastu.“

Jens pidas aru. Mõte meeldis talle.

„Ilusad köögitüdrukud on sul peale kauba krääbustada, ja jootrahad kerkiwad selle järele, kuda sa prouadega hakkama saad — prouade ja ka preilidega. Tänu mu kuradikarwa esiisale — minul on selle poolest õnne olnud!“ Ja Holger patsutas püksitasku peale ning kõhistas kurguga naerda, mis mängiwa orawa kelmi krudisemist meelde tuletas.

Jensi pilk riiwas tema ilusat pead, mis nagu mõne brongsikuju otsast tema õlade wahele oli sattunud.

„Sa meeldid neile?“

„Na, ja kuda weel!“ Holger wiskas oma Adonise-pea äratähendamata nõksuga selga. „See tähendab: köögitüdrukutele wähem, neil waestel ei ole maitset; mõni näib mind mu „inetuse“ pärast koguni kahetsewat — ha, ha! Aga õrnast soost herrased, need kastaksiwad mu näpuotsaga ära. Kuda ma ühe krahwiprouaga abielu rikkusin ja kui palawaste mind üks ministritütar armastab —“

„Sa ära luiska, Holger!“

„Mõistan küll, et see sul raske uskuda on, sest sa ei tunne weel naisi, sul pole nende hullusest aimugi. Aga seda jutustan sulle teel, ja nüüd teeme minekut, ma pean weel kontorisse sisse astuma.“

„Sa ei ole weel õhtal?“

„Küll, küll, aga mul on üks ärikiri linnas ära anda, mille pärast ma siin Charlottenlundis käisin —“

„Charlottenlundis? Kas meie siis —?“

Jens lõi silmad maa poole ja märkas alles nüüd, et ta terwe Daani miile[1] linnast eemal oli. Tema imestanud wahtimine ajas Rasmussenile walju naeru peale. Isewärki wärskus helises selle naermisega nagu kellakuminal waikiwasse ehaõhku.

„Kuutõbine! Tõepoolest, päris kuutõbine! Hahaha! — No oota, poiss, ma tahan su rawitsemisele wõtta! Küll ma siis näen, kas sa oma hea ema, kelle üle sinul kohut pole mõista, ilusti rahule jätad! — Hm! Kõige õigem rohi oleks sulle: ilus, armas, magus plikakene! Küll see sulle hinge sisse ja aru pähe puhuks!“

Jensi werest kääris soe hoog läbi, mis peanaha kaudu imeliku praginaga wälja jooksis. Nagu pakitsewast rinnast kerkis litsutud toon, millega ta küsis:

„Kas — sul — siis on?“

„No — mitu. Krahwiproua ja ministritütar üsna lugemata. Aga õiget otsin weel. Sihukest tõsist asja peab targu talitama.“

Nad oliwad rannast üles puiestiku poole pööranud, mille rohekalt mustawat rinda sügisesed werewöödid elustasiwad. Kergel kassisammul, sõbra käe alt kinni hoides, kõndis Holger peastetud enesetapja kõrwal. Jens märkas, et ta temast poole pea wõrt lühem ja keha poolest märksa kitsam oli. Ta meelest lipsas wõrdlus läbi: poisike täie mehe kõrwal. Ja silmapilgu wõitles ta pealetikkuwa tusaga.

„Meie sõidame muidugi elektriga,“ tähendas Rasmussen, kui nad puiestiku äärde suure kiwitee peale wälja jõudsiwad. „Piletid minu poolt.“

„Mul polegi ka punast öörigi taskus,“ naeratas Nielsen.

„Nojah, ega hauda raha kaasa wõeta! — Eesel, kes sa oled! Ise ei teagi weel, kui hea ilmas elada on!“

Holger wapustas teda ja wahtis temale näkku. Parajaste pärale jõudwa elektriwaguni walgus langes nende peale. See oli südamesse ulataw sõbrapilk, mille Jens mulati sügawast silmast wastu wõttis.

Sõitjaid oli wähe; nad wõisiwad waguninurgas surutud healega eksitamatalt juttu jatkata.

„Ja weel midagi läheks sulle tarwis,“ ütles Holger, oma piimapoisimütsi kuklasse tõugates, „— hea jalgratas. See annaks su pühapäewadele hoopis teise näo. Köbenhavnis jooksewad ju ka ainult koerad weel jala. Ma ise korjan praegu hoolega raha jalgratta tarwis. Krahwiproua kakskümmend ja ministripreili kümme krooni oliwad põhjuskapital, mida ma nüüd teiste jootrahadega kaswatan. — Aga ma lubasin sulle ju jutustada —“

„Ega see siis tõsi ole!“

„Olen ma sulle midagi waletanud?“

„Ei, aga sa kiitled wahel.“

„No sellega ma ei kiitle! Wõid mind karwa pealt uskuda. Raha wõin sulle ka näidata. — Krahwiproua Selma af Sönderup — ta olla rootslane — juhtub mind köögis korra nägema. Kuna ma korwist piimapudelisi tüdrukule ära annan, tunnistab teine mind nagu imelooma — sööb mu silmadega otsekohe ära. Kokk pliida ääres näeb ja teeb kawala näo. Järgmisel arwepäewal laseb proua mind söögituppa raha järele minna. Meie oleme üksi. Pärib ühte ja teist — korraga krapsti mu pea ümbert kinni, ja — suudleb, suudleb, suudleb! Suudleb suud ja silmi, suudleb otsaesist ja lõuga, suudleb wiimaks ninagi — tõepoolest ninagi! —

„‚Oi, kui krahwiherra seda teaks?‘ tähendan mina, kui hinge wähe tagasi saan.“

„Ta hakkab laginal naerma. ‚No, et sa temale kaebama ei läheks — säh!‘ ja wajutab mulle halja kullatüki pihku. — Tänasin ja läksin!“

„Ja siis?“

„Ei midagi enam. See sündis Skodsborgis, kus nad suwitasiwad. Minu wanker käis minewa laupäewani rannakohtasid mööda. Paar päewa peale musutamist asusiwad Sönderupid jälle linnakorterisse, ja see pole minu uues jaoskonnas. Kahju küll, tulise pihta — oleksin ehk weel mõne krooni teeninud, aga mis parata!“

„Ja ministritütar?“

„Haraldseni preiliga seesama lugu: kah nüüd talwekorteris ja maja paraku teise poisi uulitsas. — Ministri herra willa on, nagu sa ehk tead, Klampenborgi ja Taarbaeki wahel, suure aia sees. Hakkan tähele panema, et preili — ta on weel üsna noor — mulle majatagusel jalgteel, wiimaks köögitrepil wõi selle lähedal liig tihti wastu juhtub tulema. Teretab lahkeste ja laseb silmad mängida. Wiimaks wõtab julgust ja ütleb punastades: ‚Holger, mul on Teile üks palwe.‘ (Minu nime oli ta muidugi köögitüdrukute käest teada saanud.) ‚Waadake, Holger, ma olen päewapiltnik ja tahaksin Teid metsas ilusas paigas üles wõtta. Kas Teil ei oleks lähemal pühapäewal selle tarwis natuke aega — hommiku kaunis waratselt. Teie waewa tasun muidugi ära — siin, olge nii lahke, ma maksan ette.‘

„‚Oo,‘ wastan mina, ‚Preili wõib mind kas wõi iga pühapäew üles wõtta, ei mul selleks aega puudu!‘ ja pistan kümnese jalga kraapides taskusse. — Määrab siis tunni ja koha ära — koht Fortuneni ümbruses hästi warjatud metsatukas — ja annab lahkudes heldeste kätt, ise punane nagu weretilk.

„Kui ma pühapäewa-hommiku kella üheksa ajal pärale jõuan — juba preili oma kodakiga platsis! Walendab walges kleidis nagu luik, roos juukstes, nägu naerul. Ja klõpsutamine läheb lahti. Film filmi järele rändab ette. Aga preilil on mind igakord nii lõpmata palju seada ja kohendada — ei leia ega leia meeldiwal posituri! Pöörab ja nihutab, tõstab ja wajutab, wahib ja sihib. Rind puudutab rinda, põsk põske, ta käed jooksewad nagu hiired mu nahka mööda ringi. Weri lööb mul kuumaks, aga mäng ei lõpe. No minugi pärast! mõtlen wiimaks ja kahman teise kaenlasse. Ta asub mu kaela ümbert kinni, ja nüüd algab sõge, sõge musutamine. — — Kes teab, kuda lugu oleks läinud, kui mitte korraga üks koer lähedal haukuma poleks hakanud. Preili — apparat maast ja tihnikusse!“

Jensi paled õhetasiwad.

„Kas sul temast kahju on — temast enesest?“ küsis ta tüki aja pärast.

„Ääh — ei!“

„Miks?“

„Ei tõmmanud. Polnud oma.“

Nielseni pilk langes laialt sõbra näo peale. Põlgab ministri tütre ära — missugune suurus! oli sellest pilgust lugeda. Aga nii wäga kui Holger temale ka imponeeris, teda otse aukartlikule imestamisele sundis — kuuldud armulood äratasiwad Jensi põue põhjas tundmuse, mis tusast, isegi piinast mitte kaugel ei seisnud. Kas selle juures wahest wõeras, wapustaw ärewus süüdi oli, millesse ta kuulatades sattunud? Ta ei jõudnud selgusele.

„Ma tulen esmaspäew!“ hüüdis ta äkitselt.

„Hüwa! Ja kui ametisse saad — kohe hakka ratta tarwis raha korjama! Kewadeni aega palju. Hea poolpiduse ratta saad juba nelja-, wiiekümne krooniga.“

Kui nad linnas teineteisest lahkusiwad, pistis Jens pool lennates koju poole. Ta ei teadnud isegi, mis teda taga piitsutas, mis ta liikmed ja meeled põgenema kihutas. Piimapoisi-munder — jalgratas — lõbusam teenistus? Ei, ei — midagi muud, midagi, — midagi palju wägewamat! —

Sängis heitles ta sel õhtul kaua, kaua uneta. Ja kui ta laod wiimaks langesiwad, pani imelik unenägu ta were uueste kihama. Luigewalge olewus, roos juukstes, nägu naerul, rind kõrge ja kuum, hüppas rohelisest metsarüpest talle kaela. Karjatades, hambaid kiristades, lõdisedes wastas Jens tema meeletumat, lõppeda tahtmata suudlemist. — —

  1. Umbes kaks wersta.