Mäeküla piimamees/Seitsmes peatükk

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
VI
Mäeküla piimamees
Eduard Vilde
VIII

SEITSMES PEATÜKK

Aga ta tuleb jälle.

Vahk vajub, teine tõuseb.

Mardikas, mis saksa suust kandimehele kõrva lendas ja sealt põue roomas, sureb ja ärkab uuesti ellu.

Ta sureb päeval ja ärkab öösel — sureb aga ka öösel ja ärkab päeval.

Ja kui ta taas ärkab, siis on ta elavam kui enne, ja põletik, mida ta olemine tekitab, sööb hinge edasi ja edasi.

Vahk palavikku vajub, teine tugevam tõuseb.

Tõnu ei tohiks Jaani naerda oskuse pärast juttu ikka jälle asja peale juhtida, mis südamele armas: ta ise oskab nüüd meisterlikult sedasama. Vahe on ainult selles, et Tõnu asjast, mis tema südamele armas, kõneleb ühele, Jaan aga omast kõigile. Ent seda sagedamini peab see üks Tõnu asja kuulama.

Tõnu puurib, sest et teda puuritakse.

Ta on visa, sest et teine puurija on visa.

Kui ta natuke targem oleks! mõtleb ta täna.

Kui ta natuke rumalam oleks! mõtleb ta homme.

Mari aga pole tark ega rumal, ja see on süüdi, et Tõnu puurimine ei edene.

Maril on hea uni. Ta ei saa hommikuti maast üles. Ta haigutab ja ringutab ja siunab suvist ööd.

„Põõnaksid ea meelega keskhommikuni, mis?“

„Põõnaks küll!“

„Või ehk lõuneni?“

„Vahel põõnaks lõuneni kah.“

„Noh, on jo naisi, kes nii kaua magavad, kui tahavad.“

Mari haigutab ja ringutab, nii et silmad vesised. „Küllap neid on.“

„Ja ega nad seda õigust kõik kätkist leind.“

„Ega vist.“

„Vaid üks sai nii, teine teisiti.“

„Nagu ikke.“

„Nii kuda kellelgi õnne oli, ja kuda keegi oskas õnne sarvist kinni aarata.“

„Vist küll — ooeeeh!“

„Kuru perenaine võiks nüidki juba keskhommikuni magada, kui tahaks, ja oasta või poari pärast kas või õhtani.“

„Kahju küll, et ma Joani naine ei ole!“ naerab Mari, murrab laiskusel selgroo ja hüppab voodist. —

Aga suvine töö on raske.

Mari teeb tujuti tiidsalt ja jõudsasti tööd, ent tujuti on lõtv ning loid. Siis vintsleb ja raibleb, silmad kalkvel tüdimuse pärast, ega häbene pikka puhkustki pidamast. Kodunegi talitus jääb tal sagedasti unarule säärase trotsliku tuju pärast.

Sellest on Tõnul kinni hakata — kord ühte-, kord teistviisi.

„Jaa, Mannike, töö on ränk — töö on ränk mõne inimesele! Aga või see tema süi on. Ta põle töötegijaks sündind — ei ole kohe sündind ega pandud looja poolt! Ma olen ikke näind ja öeld, et inimesi on kahte seltsi ilmas: ühed on talupojaks loodud, teised saksaks, ja lihast tunned neid ära. Sinul, Mannike, sul on saksa liha luiel.“

„Hea küll, ma panen siis jalad seina peale, muidu teen pattu jumala seaduse vasta.“

„Ei-noh, seda võidki, kui sa aga jumala näppu tähele paned!“

„Küll aga ea näpp, mis mulle veel teist vanameest juhatab!“

Selles, kuidas Mann kulme tõstab, on midagi, mis puurimise seks puhuks seisu paneb, nagu oleks riist raua vastu tõuganud. Tõnul sureb sõna suhu ja mõte pähe, ja vahel peab pead pöörama, et silma teise silma piste eest hoida, sest see küünib südameni ja sealt varvasteni.

Ja siis järgnevad nõutusepäevad, ja jälle lootusepäevad, ja vahel sekka päevad, mil Prillup kontori poole teel on, et saksale oma „ei“ viia ja kõigele lõpp teha. Aga ta keerab ümber — kord ligemalt, kord kaugemalt, kord otse kontori ukse eest, ja kui ta teda väljas näeb, võimaluse palgel temaga nelja silma all kokku puutuda, siis põikab kõrvale kas või viimasel pilgul. Ta ihkab, et teda kutsutaks, sealtsamast aga kardab kutset ja tunneb tänu, et temaga nii kannatlik ollakse. Ta loodab ja ühtlasi muretseb, et asi on ehk juba ununenud. Ja kui juhus nad viimaks vastamisi viib, siis ehmub Tõnu ja ühtaegu laheneb tal rind.

Ta leiab vanahärra Prillupi alt heinasaost ja peatab tuksatades sammu nagu inimene, kes pesas puhkavale karule kogemata peale sattus. Nende vaated ristlevad ja pagevad lahku, veidike aega ei tule kummagi suust sõna. Kremer istub poolseljakil sao sisse muljutud urus, müts on tal põlve otsas, tuul tõstab taoti ta vägevaid kihvu.

„Noh, Prillup, sa ei näita mulle enam nägugi.“

Tõnu kobab alles nüüd katte peast ja jätab käe, mis seda hoiab, kukalt sügama, nagu tähendada tahtes, et ta juttu lühikeseks peab.

„Ei old ärrale kedagi reakida.“

„Ei sa taha siis ollendreks akata?“

„Ah ollendreks? — Tahaks ehk viimati koa, aga kas ärral sellega siis ikke tõsi taga on?“

„Tohoo ullu!“ Härra von Kremer saab pesas püstakamaks. „Kas arvad siis, et ma sinuga aiva tühja lori ajasin?“

„Ei ma’nd seda koa just ei arva, ja eks ole soand natike arugi pidada, aga või mina siis see olen, kes viimase sõna ütleb.“

„Kas siis Mari ei taha?“

„Nii ta vist on.“

Saks paneb mütsi pähe ja haarab kepi konksust kinni. Mõlemad vahivad ühtaegu ringi, kas kedagi ligidal ei ole.

„Mida ta siis kardab? Et jutud tõusevad?“

„Seda koa — seda muidugi koa —“

„Mida siis veel?“

Tõnu tammub. „Mine nüid tea — eks tal ole oma tujud ja tahtmised — ega temast õieti aru soa — —“

Kremeri-härra suured silmamunad tihedate puhmaste all tõstavad teri, nende vaates on nüüd midagi, mida seal enne ei olnud, ja Tõnu käsi omatehtud jämeda õlgkübaraga vajub kuklast õlga ja rinda mööda alla.

„Kuule, Prillup, sa valetad mulle. Ma tean, et Mari nõus on, aga sa ise ei taha —“

„Ärra teavad —?“

„Jaa. Ega Mari siis rumal ole. Mari tahaks ea meelega elada ja oskaks elada, tal juba niisuke nägu peas, aga vat sina ei raatsi, sa oled kade.“

Prillup vaikib lahtise suuga, ta silmad keerlevad otsides ja pahem käsi hõõrub puusa. Ta seisab millegi uue ees.

„Võib jo olla — võib jo olla, et ma ise — et ma natike raatsimatagi olen, — aga tema põle poolt sõna öeld, mitte poolt sõna — ei sinnapoolegi!“

„Soo, — küll sa aga oled tark!“ Kremeri-härra tõuseb jalule. „Naine peab seda sulle ütlema, kui näeb, et sa ise südamega vastu punnid — — küll sa aga oled tark!“

Ta pöörab vastasele selja ja teeb minekut, kuigi viitlemisi. Mõminal saadab ta üle õla veel tagasi: „Aga eks igaüks tea ise, kudas ta oma asju ajab.“ Ja Prillup näeb, et ta kael punetab.

Ent mitte ainult kael, Ulrich von Kremeri nägugi punetab. Ning silmiski on tal nii palju kuuma puna, et vaade varju tunneb. Ja siis on ta meelest, nagu torkaks seal sees paar korda, seal, kus see vigane klapp elab. Kuid see ei ole viha, mis temast läbi lainetab, nagu Prillup arvab, vaid ainult tugev hoog rahulolematust iseendaga, mis mõruks mõtteks kujuneb: Ich hätte mich mit dem Kerl nicht einlassen sollen!

Seal aga selgub, et härra von Kremeril veel sugugi asja ei ole endale etteheiteid teha. Teda ei lasta minna, talle tullakse järele, kaup ei ole veel ammugi katki.

„Ärgu ärrad pahaks pangu,“ — Prillupil on käsi kübaraga jälle kuklas — „ma tahtsin veel öelda, et ega miski otsust ole tehtud meie poolt, et kogu see värk on jo alles poolikul, ja ärrad võiks meile enam aega jätta aru pidada ja läbi reakida —“

Kremeri näost on kõik puna pühitud; kuna ta mütakas kere viiliti kandimehe poole pöördub, vahetavad ta kihvad ja kulmukarvad paika ning rämedal häälel on jälle õlitumust.

„Ega ma sulle aega ole keeland, Prillup.“

„Nojaa, nojaa — ega ärra ole keeland, ärra on isegi kannatlik old, aga või siis teisiti soabki, eks igal asjal ole oma konksud. Oleks ehk kõik juba tahegi“ — Prillup kisub suu naljanaeruks vildakule, ta silmadki aitavad vabandust paluda —, „kui ärra nii öelda noor oleks. Aga et tal üks vana juba kaelas on —“

„Kas ta seda ütles?“ Kremeri keha nihkub veel nõksu Tõnu poole ümber.

„Ei-noh, kus ta’nd lausa julges öelda, eks saks ole selle eest jälle saks! Aga võib jo nii arvata ja aimata noorest rõõsast verest, ja ega nihuke siis kohe aru soa, mis sa talle muist asjust seletad, reagi otsekui lapsele — justament kui lapsele —“

„Kui noor ta siis õieti on?“

„Rukkimoarjapäevaks kuulukse kakskümmend üks soama, aga või siis oastad kedagi tähendavad, nemad seal laanekõrves — eks ma tea neid, olin jo Ruisu metsahärral omaaegu poisiks —, nemad ei soa täie inimese tolku enne pähe, kui kulmud alamale vaduvad ja esimesed varesejalad silmi ümber sigivad, aga on ka neid, kes varsa-aruga audagi lähevad —“

„No siis ma võin jo kaua oodata!“

„Ei-noh, ärra — eks ole jälle mõningaid seas, kes varem valgust võtavad, kellele võib tikuga üht ja teist pähe pista; ma tunnen ka nihukesi sealt nurgast, ja ega minu Mari — nagu ärra isegi ütlesid — —“

Kuid Kremer, kes Tõnu kitsikusevadist ilmagi poolt sõna ei usu, lõpetab jutu.

„Jäägu siis nii, ja teine kord tood mulle sõna.“

Ja kuna ta juba kanda pöörab ja keppi tõstab:

„Võid talle ka öelda, et juttude pärast olgu mureta, kui ta ise suud oskab pidada, ja sina, Prillup, ka.“

Ning lõpuks mõne sammu pealt:

„Ta võiks jo ka üks õhta ise mulle ütlema tulla.“

Tõnu näeb veel, kuidas ta pahema käega rinda, külge ja selga äigab, nagu ennast puhastades, siis hälvib ta sõudev kogu tõmmult haljasse hiide. —

Pärast seda päeva hakkas Prillupi Tõnu teisiti töötama: mitte enam kaude ja mõistu, vaid lausa ja suisa. Ta ei tükkinud peale, ta ei nõudnud ega nurunud — see tundus talle väärana, kuigi ta tarviliku vahvuse vahel kokku oleks saanud —, aga ta sitkenes väsimatuks ohvri hukutavat eesmärki ette tuues, seda ikka jälle uute värvidega võõbates ja paremale paistele nihutades, et taas sama järeldusega lõpetada: „Noh, Mann, kuda oleks?“ Ja et Mari paraku Mann oli ja et talle see õilmeline eesmärk kaugena ei paistaks, siis lühendas painaja aega mõlemalt palju rahklemist nõudva piimaäri ja kujutatud eesmärgi vahel. Ehk aitab juba viiest aastast — kuuest, seitsmest aga julgesti, sest või neil siis otsekohe mõisa tarvis on, saab ju vähemastki, et kergemaltki, kuigi aeglasemalt viimati sinnasamasse välja jõuda. Küll vaheldusid Tõnu mõlgutused sest lähemast puhkejaamast kõrvalasjaliselt — kord kõneles tavalisest talust, kord veskikohast, kord kohast müüdava metsaga või säärasest avatava poega, — kuid truuks jäi ta sigitavale mullale, nurm ja aas ei kadunud ta kujutustest, siin tahtis ta jalga omale pinnale toetada nagu Kurugi, kelle sõna ta meelsasti kordas.

Mari seisis vakka nagu koer, kelle seljast kirpu otsitakse. Ta ep öelnud „ei“ ega öelnud „jaa“, ei viitsinud viimaks kiitsakat naljatustki tõrjumiseks tarvitada. Midagi ei läigitanud tema rahu, ta naeratles ainult või vaatas mõttekaugelt kõõrdi, vahel sügavat kätt kõrva taha pistes, vahel ka vaikimisest äkki laulusuminasse sattudes. Rähn täksib puud ja see vastab kohe, kust ta õõnes on — mõtles Tõnu, — mina aga kopin oma puud päevast päeva, ja ei anta mingit vastust! Seda oli raske mõista, kuna tal meelde ei tulnud, et puid leidub, mis rähnilegi jaatades ei vasta. Umbusklik nagu mõisasaks, oli selles õieti ka Prillup, ja Prillup seda umbusklikum nüüd, kus ta kinnituseks saksa umbusku oli kuulnud.

Seal juhtus viimaks midagi, mis kuuldus, nagu vastaks Prillupi puu ühest kohast õõnsalt.

Nad istusid pistandi ees, Mari keetis õhtusöögiks uudsekartuleid, Tõnu lõikas vikatit. Tõnu oli jälle oma salmikest laulnud, oli jala jälle ühe suure päristalu mustale mullapinnale toetanud, nooriku koduigatsust eelduseks võttes lõpetas ta seekord sõnadega: „Ja siis läheksime metsa, mitte mõjale, — Ruisule läheksime — mis sa arvad, Mann, kui me õige Ruisule läheksime?“

„Miks mitte linna?“ küsis Mari ja vaatas kõõrdi tulle.

„Linna — —? Mis me linnas — —?“

„Seal on kõiksugu inimesi ja nii palju asju.“

Alles järgmisel pilgul paljastus Tõnule naise küsimuse põhimõtteline tähendus. Ta suu läks ammuli, vikat libises jalgade vahele maha, nuga paremas käes jäi otseti põlve peale.

Ja siis kargas talle meelde üks juhtum, üks tähelepanek, mis Mari mõtet sihi poolest aitas seletada.

Mari nägi esimest korda linna (see ei olnud metsanaisterahvaist sugugi haruldane), kui nad pulmade eel kahekesi sealt mõrsjaehteid ja pidukraami käisid toomas. Tüdruk oli kui teises maailmas, kui maailmas, kus iga sammu takka uut imet näidati. Täbar oli temaga asju ajada; ta jäi ühtelugu seisma ja silmitsema, kadus rahva hulka paar korda äragi, nii et teda nagu last tuli otsida. Ja kui Tõnu lõpuks üksi üht käiku tegi, kuhu mõrsjat tarvis ei olnud, siis ilmus Marike alles nii umbes poole söömavahe pärast hobuse juurde tagasi: aeg kulunud „inimesi ja asju“ vahtides käest. Ja enesel õhetavad põsed.

Teel tõsine, sõnakehv ja mõtetes, lõi teine alles kodus sulama, ja nüüd oli tal terve ait juttudest tühjendada, mitmeks ja mitmeks päevaks, ja praegugi veel võis ta lastel kõrvad kikki ja suud lahti võtta mõne lookesega, mis ta endistele järele sõõrutas. Mari oli linnas mõne tunniga rohkem näinud ja kuulnud kui Tõnu kogu eluajal, kuigi see käis seal aastas mitu korda.

Või siis linna.

Tõnu ihkevallast ei seisnud küll miski kaugemal kui linn. Ta oli seal end ikka üleliigsena tundnud, kitsikus mattis tal hinge kinni ja süda läks täis inimeste peale, kes näisid välja õpetatud ja vannutatud olevat temal jalus longerdama, teda tõukama ja müskama. Ta tänas iga kord jumalat, kui sealt tulema sai, ja pani endamisi imeks, kuidas inimesed säärase laadaeluga võisid leppida ning selles püsida. Ja mis veelgi hullem: pead kõik ostma, mis suhu pistad, tengelpung olgu alati näpus, maast pole ivakestki võtta — söö puhast jumala raha! — Aga mis võis tema linnaõud praegusel puhul kaaluda! Sinna päeva oli veel palju aega, kui selles asjas lõpuotsus tuli teha. Sinnaajani oli teisest tegijast küpsem inimene saanud, ja kuigi tema tahtmine peaks peale jääma — eks linnas elata viimati kah. Puu oli rähnile vastanud, rähn teadis, kust viib tee tõukude juurde, — see oli sedakorda peaasi. Ning Tõnu kostis naisele:

„Ei-noh, võiks jo linnagi — —“

Aga mitte enam.

Nägematu nuga lõikas jutu sest kohast katki.

Ja mitte tänaseks, vaid mitmeks päevaks.

Tõnu tegi käeliigutuse, mis näis ütlevat: Aga eks meil ole aega veel kõige üle aru pidada, ning lahkus istmelt, nagu oleks tal rehe alla asja.

Ta ei teadnud, mis temaga sündis, aga ta seisis korraga tõsisemalt kui kunagi enne küsimuse ees: kas „jaa“ või „ei“? — õieti rumala, pururumala valiku ees: kas Kuru Jaaniks saada või Prillupi Tõnuks jääda? Nüüd, kus teine kalduv oli kahasse võetavat hinda maksma, lõi ta ise nii väga vaakuma, nagu varitseks teda kaubas aina kahju. Ta oli nagu kana takus lapsiku aimdusega: kuidas sa neist kolmest ühe teisele annad! Ta tabas end nüüd tõesti selle väiklase raatsimatuse pealt, mida heatahtlik kaubapakkuja talle pahandades oli ette heitnud.

Ses kitsikuses, mis temalt söögiisu ja unerahu kippus riisuma, palus Tõnu viimaks jumala käest head nõu. Aga vist olid sel ülikoormatud usaldusmehel parajasti mõne teise kandimehe asjad ajada: vastust ei tulnud ega tulnud. Siis võttis Prillup kätte ja läks targa juurde.

See elas Tapu külas ja kostis kohe. Ilma et Tõnu oma asjast õhkugi oleks hinganud — nad vahetasid sissejuhatuseks ainult mõned üldised kõnekäänud käekäigust ja elust-olust siin- ja sealpool jõge, kusjuures eit oma hiiglanina tubakaga täitis —, luges seesinane tark, kui ta kaardid lahti oli löönud, nagu raamatust, et Prillupi peremeest ootavat hea noos õnne, kui ta aga mees on õigest sabast kinni haarama. Takistusi olevat ees, aga neist tulevat targu mööda pöiata. Ja lõpuks laususid kriimud, imelikult lõhnavad lehekesed — Tõnu ninas oli lõhnal juudasita omaga kaunike sarnasus —, nad laususid lühidalt ja salapäraselt: Kes ei anna, see ei võta; ülejõemehel tulevat meeles pidada: Kes ei anna, see ei võta.

Aga just see tume sõna vedrutas Prillupi istmelt.

Ta surus eidekesel mõlemat kätt, tõotas toodud tasule sügiseks lisa ning läks.

Nüüd läks rähn tõukudele järele — jalamaid, jalamaid.

Kes ei anna, see ei võta — —. Kes ei anna, see ei võta!

Sutsu saunast põiki üle soo Prillupile oli ligemale tunni tee, aga Tõnu vehkis selle vist poole ajaga ära. Ta pages, nagu kihutaks teda kartus, et kaardimoor talle järele jookseb ja oma ilmutusest midagi tagasi võtab. Jõe äärest, jalga purdele tõstes, vaataski ta Sutsu poole ümber ning mühatas, kuigi kedagi näha ei olnud. Ja siis sealt kaldast edasi, nii mis vesi virtsus, — nüüd õieti teadmata põhjusel, ehk olgu siis sellel, et pühapäeva-õhtuke kodus pikem oleks saatusliku kauba küpsetuseks. Alles Kruusimäe kallastiku algel, kui ta jalad jälle kinni oli pannud — Prillupil ei tarvitsetud teada, et ta soost tuli —, tasandas Tõnu kõndi, põlvis väikest nõrkust, peas pisut umbust tundes.

Ta leidis nooriku sirukil õuenurmelt, kolm lahtist raamatukest kõrvuti nina ees. Maril oli nimelt pentsik viis ühteaegu vaheldumisi mitut raamatut lugeda: järk ühest, järk teisest. Sisu ei minna tal mitte segi, kinnitas teine ise. Mittepakilisi tubaseid töidki nähti teda nõndaviisi, üht jättes, teist võttes, tegevat — olla hubasem ja hoopsam. Naer ja nöökamine teda ei eksitanud, tahtmise taevariik pani kõigele vastu. Lugemisvara — tosin võidunud juturaamatuid ja laulikuid — oli ta isakodust kaasa toonud ja tustis neid nüüd juba tühi teab mitmendat korda, sest Prillupil, kelle juures peale hariliku usukirjanduse ainult väike tähtraamat ees leidus, ei tekkinud säärast vara juurde.

Kui Tõnu lugejale lähenes, tõstis see pilgu raamatu pealt, ent mitte kõrgemale kui tulija põlvini; luges siis rahulikult edasi. Mehe käikude järele Mari tavaliselt ei pärinud. Tõnu tõmbas kere naise kõrvale maha ja hakkas piipu toppima. Temale oli üsna hea, et teda nii vähe tähele pandi, sest nõnda sai ta mahti jutule ürjet ja häälele kindlust otsida, — praegu veel hüples rinnast midagi kurgu poole.

„Kus siis poiss ja tüdruk on?“ küsis ta mõne aja pärast prooviks.

„Pajusil vist,“ vastas Mari ja vahetas raamatut.

„Riidu läksite või?“

„Ei, ma tahtsin lugeda.“

Tõnu popsis vägevasti. Õhtutaevast riputati roosat õue peale. Nooriku pea ja raamat hõõgasid õrnalt.

„Meil jäi ükspää jutt katki,“ ütles Prillup viimaks ja pani käe nooriku pihale.

Mari luges edasi, koht näis magus olevat, ebateadlikult poetas ta seejuures käe tagaspidi ja nihutas Tõnu oma maha, nagu tülitaks teda selle lasumine. Aga ta oli kuulnud, mis teine ütles, ning pillas viimaks, kui põnevus tagasi andis: „Mis jutt?“

„No kas sa’s ei mäleta. Olid väga linna poolt. Et kui me nende piimadega kord nii kaugele soame, et siis läheksime ära linna. — — Nojaa, ma jäin see õhta natike mõtlema, oli nagu uus kuulda, eks ole selle mulla ja sõnnikuga soand ühte kasvada justku tigu karbiga. Aga ku ikke akkad aru pidama — eks linn ole koa ea, ega seal ole loomadega rokutada ega heinakõrre ja viljapea pärast mures olla, kõik on valmis ja kää-jala juures, muudku osta ja söö ja pea ärra- ja prouapõlve. — Näe, võtaksime kohe paar suuremat maja, — kui viitsib, teeks poe koa lahti või peaks kedagi muud veikest sehti, — kui ei viitsi, eks raha tee omapeadki sintsi. — Noh küll sul siis oleks aega ja mahti õite neid inimesi ja asju seal vahtida, — mis sa ütled, Mann?“

Noorik luges veel mõne rea edasi ja kostis siis silmi tõstmata:

„Rendi aga piimad, kui Joan mõisa akkab ostma.“

„Kui Joan — — ?“ Prillupi pikad koivad tegid siputava liigutuse, ta suunurk kiskus naeruviltu. „Ää’nd nailla tee — kes mulle neid piimasi siis veel annab! Nää, vanamees nüidki juba pahane, et ei mõisteta tema pakkumist näuhti vasta võtta, et tema teeb ead ja peab veel ootama ja kauplema nagu matsidega. — Võtaksid õite kätte ja teeksid lorile otsa peale“ — lause liugus õrnal manitsusel lõuga mööda karvadesse.

„Lori on kohe otsas, kui sa nüid vait jääd.“

„Kas siis — — kas sa siis ei taha või?“

„Ei.“

Prillupi rusked silmad kukkusid üürikeseks kinni nagu pähe sadanud löögi mõjul; ta võttis piibu suust ja pani jälle suhu, võttis veel kord ja pani uuesti tagasi.

„Aga sa lubasid jo — — sa ütlesid, et — —“

„Ma ütlesin, ma elaksin ea meelega linnas, kui võiksin.“

„Kui võiksid — —. Eks sa sedasi siis võiks — — eks sa — —“

Lugeja pööras lehte, ükski joon ta näos ei liikunud, siiski hääbus sõna Tõnu keelele, ta kael punsus ja kurgust tikkus toon nagu seesmisest kägistusest. Otsekui langenud tüvi lasus ta mõne aja veel murul, siis tõusis ja sammus toa poole. Marile tundus nagu nõtkuksid ta põlved.