Mäeküla piimamees/Viies peatükk

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
IV
Mäeküla piimamees
Eduard Vilde
VI

VIIES PEATÜKK

Kui Prillup „kunturist“ tuli, ei targenud ta oma puudlinäole tunnetekohast ilmet anda, niikaua kui härrastemaja aknad liiga ligidalt talle selga vaatasid. Ta hoidis õlanukid kõrgel, pea maas ja pikad koivad pugeval kõnnil. Alles paarisaja sammu pärast vahtis tagasi ja naeris. Astus siis jälle, vahtis jälle tagasi ja naeris jälle. See sündis veel kolmat korda ja põhjalikumalt, kui Prillup sarapiku äärt mööda kingule jõudis, millega Kruusimäe kõrgendik algas. Siis ajas ta enese täiele pikkusele, tunnistas tükk aega tõsiselt ehas punavat maja, kiskus, hammas huulel, mõne ettevalmistava lõusta ja laskis siis vabisedes midagi valla, millel imelik sarnasus oli siili podinaga. Ja sellele kugistas vahele, käed kramplikult niuete ümber:

„— — Nailla! — — Nailla! — — Vaja kõigile reakida!“

Prillup sammus alles siis edasi, kui ta valangust täiesti oli vabanenud, ning minnes lõi märjad silmad ringi, kas ei näeks kedagi, kellega hakatust teha. Aga tee oli tühi eest ja takka. Põsenukkideni ulatuvas rõhmases karvandikus püsis tal suure naeru jäänusena veel kauaks muigevirvendust, kuni üks uus mõte selle ajutiselt kustutas.

— — Või kelmas teine? — — Tahtis aga nii narrida? — — Noh, et liiga noor vananässile? — — Et mis ta peaks vastama? — — Et kas pätajalg, kui kuuleb — —?

Ta vahtis viidaku peahoiuga pastlaninadele maha ja laskis endal uuesti kõik mälust läbi käia, mis ta oli kuulnud ja tähele pannud. Nähtavasti jõudis ta aga otsusele, mis vahele vilksatanud mõtte pelgu ajas, sest juba lõi ta karvane pale jälle lustakalt loitma. Korraga pistis ta näpud habemesse, tõstis niiske tordi nina alla ja nohistas nuusutada — — „Äm — — äm — — pagana märjuke! Ise nagu susla, aga näe, mis rõngaid teeb südame all!“ — Prillup oli kontoris kaks õlleklaasitäit portveini joonud ja suu pühkimata unustanud.

Kuna ta nüüd naerukil värava poole lonkis, parema käe pöial otseti südameaugus, kus peremehe märjuke lõbusaid rõngaid tegi, ning kindel otsus peas kontoris kuuldud hullu nalja lähemale vastutulijale soojalt jutustada, et teisedki naerda saaksid, juhtus talle äkki midagi, millest ta endale aru ei teadnud anda. Ta keeras teelt kõrvale, ning seal, kus kingu liivasel rinnakul kolm üksikut kaharmändi kasvasid, seal võeti tal järsku jalad alt, nii et ta täiel pikkusel selili kidurale murule langes.

Piimad!

Prillup jäi eha sisse vahtima, pärani silmil, vagusi kui nott, käed risti pea all. Taevakaar küdes veel iga karva punases ja iga karva kollases; ühel pilverünkal keset kaart, kuju poolest nagu kahe peaga must vapikotkas, olid nii erehiilgavad piirjooned, nagu seisaks lind avause ees, kust taevariigi sära talle selga paistab. Veel teisi taevaloomi nihkus lõunast kumavalda, mõned sarnased maistega, mõned võhivõõrad, ja lõid servist loitma, kui kotka kohta jõudsid. Kuid aegamööda halenes hiilgus, värvid võtsid ikka enam tuhmi sekka, ja Tõnu pale oli viimaks sinine kui villisurnul.

Tema aga pikutas edasi, oimu liigutamata. Käsi ning kaela mööda vilasid väikesed mustad sipelgad, sest peaga oli ta nende praolise pesa ligi sattunud, ja üks vidises praegu habemest ning huultest põigiti üle.

Viimaks ometi tundis Prillup kõdi, äigas paremalt ja pahemalt poolt ning tõusis istukile. Siis vehkles räpakalt silmade eest, nagu sääski tõrjudes, ja hüppas püsti. Ja nüüd mängis ta karvases näos jälle midagi endisest naerust.

Aga kui ta teele tagasi jõudes Otsa vanameest ees nägi kõmpivat, kimp rehavarrepuid õlal, ei tõtanud ta temale mitte järele, ja kui talle vainul Väike-Jüri Krõõt vastu tuli, ei olnud Tõnul ka temale midagi rääkida. Ta sammus otseteed Prillupi värava poole, nii iseeneses, et ta kiigest sülla kauguselt mööda läks, ilma Pajusi plikade teretust tähele panemata.

Väraval keksis talle Kaaru vastu, mitte ainult saba, vaid poolt keha väntsutades; ta paljastas naerdes oma valgeid hambaid ning turtsus kõigest hingest. Aga temalegi polnud tulijal musta ega valget lausuda, ja lasuks sai talle ainult, et peremees seespool väravat ta peale maha jäi vahtima. Kuid see ainiti vahtimine suuril silmil ning püsiv paigalseismine tundus Kaarule varsti õudsena, nii et ta paremaks arvas videvikku kaduda, mis tuhatolmu peenusel üle õue varises, joonte teravust nürides ja kujusid jämendades.

Prillup tahtis juba toa poole pöörduda, silmas aga siis kolme halli kogu aida kõrval aia otsas, ja läks sinna. Nagu suur öölind kahe pojaga, teine teisel tiival, ligistikku koos, istus seal Mari Juku ja Anniga, kõigi nokad soo poole sirgu.

„Mis imet te siis õige vahite?“ naeratas isa.

„Me kuulame, kuda Tapu rahvas juttu ajavad,“ vastas Anni sosinal, „ole aga vait!“

Hõre, jahe õhk oli tõesti nii hingetu vaikne, et sealtpoolt soomadalikku, Kruusimäe kõrguseni kerkivalt kallastikult, mille laugul Tapu küla võsavöötme vahel mustas, inimlikku häälitsemist võis kuulda — nii üllataval, naerusel selgusel, nagu seisaksid nähtamatud sõnelejad lähema põõsa taga. Küll jäi side sõnade vahelt enamasti umbusesse, nagu kaas pandi taoti peale, pudenes aga ka mõistetavaid lauseid ning sõnu, mis lülis eelmistega veidra mõtte andsid.

Kuid kolm kuulajat ei naernud imelikul kombel mitte, kõigi suud ja silmad olid muutumata tõsiduses põnevil, ainult et lapsed emale vahel õplikult näkku vaatasid.

Nüüd tümises nähtamatu vanker, puristas nähtamatu hobune; keegi köhis ja keegi vilistas, kuskil määgis lammas ja kuskil kähvas koer haukuma — kahtlane, kas maapinnal või õhus, kas ilmsi või unes. Ja kui ajuti iga kahk kustus, siis oli, nagu kuuleksid teise ja iseenda mõtteid. — „Söök on laual — meie sõime juba,“ tähendas Mari pead pööramata.

„Kas teie siis veel ei tule?“

„Küll me tuleme koa.“

„Mõni uudis nüid — võite jo teine kord jälle —“

„Mine aga, isa, — sa rikud meil kõik ää!“ ütleb Juku.—

Prillup oli juba sängis, kui nad tulid, aga veel ärkvel. Lapsed jäid tuppa, nad magasid seal. Mari hakkas kambris lauda koristama. Kas pean või mitte? vaakus Tõnu teki all.

Toas jäi vaikseks, uks tõmmati kokku, Mari ronis voodisse. Noh nüüd, mõtles Tõnu ja tõmbas näo juba naerukile.

Ent sealtsamast lõi Prillupi silma ette, kuidas nad kolmekesi aia otsas istusid ja Tapu küla hääli kuulatasid: mingi kartus vajutas tal näpu suu peale. Ta jäi ootama, ehk küsib ise, mida vanamees tahtis.

Kuid Mari ei ole uudishimulik, ta teab seda, ja nii ootab ta lootmatult. Ta kuuleb Marit haigutavat, ohkavat ja soiku jäävat — soe selg tema puusa vastu. Ning siis algab ühtlane nohin, noor ja magus. Ja Tõnu oma kõigile räägitava hullu naljaga jääb üksi kogu ööks. Ta veeretab seda ühest peanurgast teise, kuni hommik koidab.

Siis aga tõuseb ta kavanenud otsusega sängist. Ta tahab kõnelda, kui silmapilk päri on, kui nii näib, et nalja mitte suisa naljaks ei võeta, vaid selleks, mis ta on: nali küll, kui just tahetakse, aga ka mitte nali, kui jälle teistviisi tahetakse.

Võib ju tõesti mõlematpidi. Kui ei, siis ei — kui jaa, siis jaa! Mõni asi nüid, kui nii kukub ja mitte teisiti! Olgu ometi reakidagi. —

Ja nõnda laseb ta päeva mööda, mis paras pole, ja valib järgmise, mis parajana paistab. See on nimelt pühapäev, see on puhkepäev. Puhanud inimene on mõistlik inimene.

Ja kui nad kahekesi lõunat söövad — lapsed sõid ja lippasid kiigele — ja kui Mari jutu on lõpetanud lehmast, keda kevadel pidi jalule tõstetama ja kes ikka veel piima ei taha anda, sest et liiv ja kruus karjamaa-raadikul süüa ei sünni, siis tõmbab Prillup habeme itsakile ja ütleb:

„No kui meil pailu piima peab olema, siis tee aga, mis mõisa vana imustab — siis võime piima sees ujuda ja või sees püherdada.“

Mari tõstab küsivalt silmi, Prillup hakkab podinal naerma.

„Jaa, jaa, päris tõsi ikke — jumala püha nimi! — — Reede õhta — tead jo — — ise tõid veel sõna — — Noh, et tema koa üksik inime — ei käi võerusel ega jända püssi või oostega — koeragi põle teisel — et õhtad pikad ja igavad — — et mis siis nii oleks — — Ja tema võtaks Jaani käest piimad ja annaks meile —“

Mari on tõsine, ta vaatab pisut kõõrdi.

„Kontrahi lubas teine, heamees, kohe kirjutada, kui aga sina (Tõnu hambad välguvad rõhmaste karvade vahelt) — — kui sa aga ise — — ja Kuru soaks koa meie kätte — —“

Mari võtab pihutäie kartulikoori enda eest laualt ja viskab talle näkku. Suuga pole tal midagi juurde lisada.

Sellega oli nali maetud. Ühte- ja teistpidi.

Prillupi silmavalged kisuvad tõmmuks, ta pilk kustub, habemes ripub tal kaks halli koort.

„Sa pidid täna vist toobrile vitsad peale panema,“ ütleb noorik viimaks ja tõuseb lauast.

Tõnugi lõpetab. „Jaa, jaa, küll ma võtan varsti käsile.“ Ta pühib suud ja äigab koored habemest. „Tühi teab — kuluks õige korraks jälle silguranda minna — vintsked ja tulisoolased teised, ja ega neid seal tünni põhjas enam kuigi palju olegi — —“

„Eks nad ole praegu nahkjad.“

„Nahkjad küll, aga värske kala ikke värske kala.“

Prillup tätsab ukse poole ja ringutab läve ees võimsalt. Ta süda on korraga imekerge. Ja nüüd podiseb tal naer kurgust, mis karge ja selge on nagu lättevesi.

„Totraks läind! — — Näed isegi, et totraks läind! — — Maksa sul narri pärast pahandada — —“

Mari talitab rahulikult laua kallal, selg mineja poole. Vööt päikest kuldab ta kukalt, udemed liiguvad ja punavad nõrgalt.

„Ja mina — — näe, alles täna — alles täna akkasin lorama — niisama naerupärast — et mis siis on — et mõni asi nüid! — — Ütlesin jo koa suu sisse, et või siis ärra tohib vanu-igi veel — — — Kuradi seemiskar nihuke!“ lõpetab Prillup ja astub uksest.

On nimelt silmapilke, kus Marilt ei maksa vastust oodata.

Aga kui Prillup õues on, kuuldub lahtilükatud kambriaknast muretu laulusumin: „Kui talve ajal mered jääs — —“

Esmaspäevast peale niideti soos, hein oli kõva kui traat, kõik ilm sagises vikatiluiskamisest. Prillup lõi laia kaare, sest käsivarred polnud tal koibadest palju lühemad, ning jõudu jätkus ja tuju kah. Oli ju mõnus tunne jaoga varemalt valmis saada kui mõni teine ja koju minna — päevatera veel soojalt seljas. Õieti tundis ta sellest alles tänavu mõnu, ja teised mehed naersid, et näha ikke kohe, et Prillupil pulmasärk veel seljas (naisi nimelt mõisaniidul soos ei olnud, need tulid pärast loogu võtma). Ja Prillup naeris vastu ja kelkis nooriku noorusega ja nöökas Väike-Jürit, kelle eideke juba krimpsu kuivas. Prillupi meelest oli, nagu poleks ta oma eluga veel kunagi nii rahul olnud.

Ent mõne päeva pärast lõi Tõnu tõttus lonkama. Ta luiskas ülearu sagedasti vikatit, pani ülearu sagedasti piipu ning pidas aplamisi vaheaegu, millel mingit nähtavat tarvet ei olnud: vahtis lihtsalt padusse ja ojasse ning sügas kukalt. Ning õhtul vitsis nii aeglaselt Kruusimäe poole üles, nagu oleks tal Mari asemel naine kodus — krimpsus nagu Väike-Jüri Krõõt. Ja siis tuli õhtu, kus ta otseteed koju ei läinudki, vaid vikati mäerinnakule põõsasse pistis ja aiaääri ning põllupeenraid mööda ringi suure aru poole kuukas, kus mõisa välja ja aasa vahel, tee poolt vastu mõisa karjamaad, Kuru kuuendikukoht aset oli.

Prillup ei teadnud isegi, mida ta siit õieti otsis, aga näe, jalad viisid. Ta hiilis esiti võsa varjul — ilm oli pilvine, hämarik alanud — Kuru heina- ja põllumaa vahel ümber, ronis viimaks üle kiviaia karjamaale ning jäi seal ühel kingul, kust vabalt talu õue võis näha, kukispuupõõsa alla kükitama. Käes oli tal veel salgake lihavat odraorast ja mõned pikad haljad rukkikõrred Kuru nurmelt.

Talu õues oldi sebivalt liikvel: perenaine tuli toast leivakotiga, tütar aidast piimalähkriga, poeg nooruke rehe alt heinakessiga. Kõik paigutati piimaankrutega koormatud vankrile, mis raudja ruuna taga väraval peatus. Sättimisega oli tegemist, sest peale võikasti ja ankrute täitsid ruumi veel kaks vasikat, kelle pead suurte nõutult liikuvate kõrvadega põhu seest üle tagumise otslaua paistsid. Ja siis ilmus Jaan ise oma veerleva nutiga, valge rätt kaelas, mustad säärsaapad jalas, linnapiits käes. Ta hüppas hooletult peale, hüüdis üle õla veel ühe käsu, ja vanker veeres sahinal liivast teed mööda minema.

Vara hommikul on ta linnas ja koorem muutub rahaks. Piim, või, vasikad — paari tunniga saab kõik krabisevaks paberiks ja kõlisevaks hõbedaks. Ja see nõidus kordub kolm neli korda nädalas. Ning vaheajal kasvab kodus leiba endale ja leiba loomale.

Prillup vahtis vankrile järele, rukkikõrs suus, odraoras pihus. Kõrt näkitses närida, orast niperdas hõõruda. Viimasest said ta näpud märjaks, nii mahlakad olid harjased lehekesed, ja tihke lõhn imbus ninasse. Ta tõusis alles siis, kui vanker kahest väljaväravast läbi oli ja Kuru Jaani must müts tudisedes suure tee nõkku kadus.

Paar päeva hiljem sigines Prillupi kitsas ja kõrge kogu piimakambri lahtisele aknale. Õieti mõisteti selle nimega kaht vaheukse kaudu ühendatud kambrit: tagumises hapnesid piimad, eesmises tehti võid. Nüüdki väntas Kuru perenaine ees võimasinat, kuna Jaan taga sooja toobrit tühjendas. Plikaealine tütar uhtis piima talle toobiga püttidesse ning tema paigutas need ridamisi avaratele riiulitele, mis nelja korrana seinte külge ehitatud. Reemeti-emand ja toobri toojad olid juba läinud.

„Tere lõunast, ja jõudu!“

Jaanil ei ole ruttu sääski vastu teretada. Ta tunneb Prillupi häälest ära, ei pööra seepärast peadki, vaid tätsab sellega laudise poole, mõlemad räpased pöidlad nukini piima sees. Alles tagasi hoovates riivab ta poole pilguga aknale tekkinud varju.

„Tereks! — Liisu, ulata tühje!“

Tõnu toetab õla keskpuu vastu ja jalutab silma ühe- ja kahekordsed pütiridadel. Ta karvane nägu on kosivalt naerukil.

„Nät seal — sul jo küll ja küll seda kaubakest!“ Ta nuusutab kuuldavalt, nina õieli: „Aisugi nii, et paneb inge kinni.“

„Võiks enam olla — võiks palju enam olla.“

„Minek siis nii ea?“

„Kus ta peaseb? Apu piim suve aegu — ja Mäeküla oma liiategi!“

„Või selle peale nii maiad teised?“

Kuru tõstab nina ja silmi. Esimene punab ja kestab päikese põletusest ja on otsast imeterav, mõlemad teised siravad siniselt ja tillukeselt nagu linaõilmed.

„Kas sa's ei tea veel, et Mäeküla piim on kuulus?“

„Voata!“

„Turul, sa kullake: aiva Mäeküla ja Mäeküla! — Mäekülalt saab pudru, teistelt apu vett! — Kaupmehed muidugi koa — — Mitte nii täis, Liisu!“

„Või meie kihvamehe lehmadel nii ea piim?“

„Lehmadel? — — Eit, kas kuuled — tema arvab, et lehmadel!“ Jaan naeratab üle püti võikambri poole; see naeratus on isevärki hapukas nagu ikka ja viib sinisilmakesed laias lagedas näos peaaegu kinni. „Nii palju tead sina, mehike, ka ollendri asjust!“

„Ei-noh, piim peab olema paras apu ja mure, eks seda tea isegi,“ parandab Prillup, „ja ega lehmad apenda, vaid ollender apendab.“

„Seda arvame meiegi.“ Jaan viib püti paigale, äigab särgikäisega triibulist vesti ja tuleb nina urgitsedes tagasi. „Aga või siis nüid piim peaasi on, kui seda va kullakarva savikest ei oleks!“

„Noojaa, ärap seegi sul kuulus on?“

„Ega kaevata tohi. Küllap on neil linnaski keeled suus. Saksa teenijail päris kõva käsk: roosiga võid — roosiga võid — naelal olgu Mäeküla roos peal! Sel ei ole peti- ega miski muud võerast maiku. — — Viiu, kui sa suurest kernust koort valad — pane õige tähele, kas seal mõni iir sees ei ole, sabaots nagu paistis!“

Ta vajutab pöidlad jälle piima sisse ja pöörab riiulite poole. Tema naiselik-ohtrat istmikku ja lüheldasi reisi katavad ilmatu laiad voldikad püksid. Kodumail kannab Mäeküla „ollender“ pastlaid.

„Aga sa ütled vähe olema — ikka veel vähe olema“ — — Tõnu pilk teeb uue osavõtliku tiiru üle pütiridade ja riivab ka ukse vahelt paistvaid kooreanumaid — — „mis siis muud: las vana muretseb udaraid juurde.“

Kuru ei vasta tükil ajal; ta on mõnest seinapoolsest pütist prussakaid leidnud ja õngitseb neid näppudega välja; paksupiimased surnukehad pillub ta endamisi siunates auklikule savipõrandale.

„Las muretseb juurde — ea öelda, las muretseb juurde, aga või lehmi loadalt muidu antakse! Siis osta ise ja too talle kingiks.“

„No oli ju kuulda, et akkab rohkem põllueina pidama ja siis ostab juurde.“

„Jaa, kullake, miks mitte, kui aga Kuru Jaani kriidikassast raha antakse!“ Hapukas naeratus, mille Jaan üle ukse perenaisele saadab, on seekord avaram ja paljastab ta valged terved talupojahambad sinakate huulte vahel. „Siis võiks ka uued laudad ja tallid ehitada ja mõisale teise korragi peale teha — miks mitte — miks mitte!“

Jutule tuleb tõke, sest vaheseina taga olevas perekorteris puhkeb karjanaise „viimane“ äkitselt karjuma, nagu näpistataks teda tuliste pihtidega, ja varsti uluvad paar eelviimast ühistundlikult kaasa. Siis lööb veel kiunuv naisehääl nagu pika piitsaga sekka.

Prillup tahaks nüüd võimasindamist pealt vaadata ja Kuru perenaist eriti teretada. Ta astub ümber nurga, et esiruumi teepoolsest aknast vabamalt sisse näha, leiab selle aga kinni olevat, — vist tolmu pärast, sest siit on palju möödakäijaid. Õieti võiks ta juba minnagi — ta on rohuaia taga saoveol ja kulutab oma lõunatundi —, ei näi aga raatsivat ning poeb haopinu ja turbariida kõrvalt otsmisele aknale tagasi.

Ulgumine ning kilamine sealpool seina hakkab raugema. Tõnu toetub küünarnukkidele ja otsib, mida öelda.

„Aga kui sul teinekord sooja ajaga — ta on jo jumalamage ja kuival —, kui sul neist roosiga naeltest, sest kullakarva savist“ — nimetus näikse Tõnule meeldivat —, „kui sul mõni neljakandiline nael juhtub järele jääma, mis sa siis teed?“

„Matan surnu maha.“

„Matad surnu — —?“

„Nojaa, matan maha — mis surnuga siis muud!“

Tütar siin ja ema seal hakkavad naerma. Viimane ilmub lävele.

„Ää kuulagi — see on nihuke piimamehekeel. Nad potsivad vitsikutesse, mis järele jääb, ja müüvad köögivõi pähe odavamalt ära.“

„Ah soo, ah soo —“ nüüd on naerukord Prillupi käes —, „lauavõi on siis nii kaua lauavõi, kui ta lauavõi kastis seisab; matad aga vitsikusse, siis on käuhti köögivõi — —“

Ja Tõnu kitsad teravad õlad võbisevad, ta karvane suu on pärani lahti; Kuru omad ei mäleta, kas nad teda kunagi nii lõbusalt on kuulnud naervat.

„No aga — või seda siis nüid igaühele tihti juhtub,“ kuulukse seepeale Jaani pomisevat, kes sooja piima püttidest esimesi kärbseid püüab, „surnumatjad on ikke need, kes elusat surma eest ei oska oida, nagu va“ — ning Kuru loeb ümbrusest mõned säärased ette, kelle hulgas aga Mäeküla ollender mitte ei ole.

Prillup vabaneb naeruhoost, ta hääl on natuke närtsinud, kui ta kohendava vaheaja järel jätkab:

„No aga need kolmepäevased vasikad, mis sa sinna vead — märjad teised vist veel —, ega sul nende tühjade vahelt vist suuremat saagist ole.“

„Miks?“

„No eks lihunik näe —“

„Mis ta näeb? Ega vasikatele otsaette ole kirjutatud, kas ta kolm või kuus päeva vana on.“

„No eks ta katsu käega.“

„Katsugu, ega ta päävi ikka kätte soa! Tee peal ees teised, kõrtsi juures kauplevad, enamiste nokastand — kui sul aga enesel suu peas on! Tee-ja soaparaha tuleb ikke — võivärvi võib koa veel juurde arvata.“

„No seda kulub võimeistril vist õige pailu?“ Tõnu pöördub viisaka muigega perenaise poole, kes veel piitade vahel seisab.

„Talvel, mitte suvel; olla juba liiga kollase või põlgajaidki ostjate ulgas!“

Nüüd tekib väike talituslik sekeldus piimamehe perekonnas, mis nad kõik võitehasesse viib, ning võõras läheb selle aja sees oma teed.

Kui Kuru Jaan märkab, et vari aknalt kadunud, võtab ta pika varrega lusika ja teeb ees koore ning või ja taga piimade peale kolm pühalikku risti:

„Mine tea kellegi silma — — Tuleks seegi aken õige kinni hoida — —“

Aga Kruusimäe kandimehe jalus on midagi, mis neid salaväega mõisa piimarentniku poole veab.

Kui ta lähemal pühapäeval kirikust tuleb ja Kuru väravast mööda on minemas, ei kõhele ta kaua, vaid astub sisse. Ta on natuke „saanud“, ja sel elevusel kahaneb see, mis teda ja teisi temataolisi juba aastaid Kuru kantnikust lahutab, üsna tühiseks asjaks. Ta teab ju ka, mida kõnelda, et Jaanile sallitavaks külaliseks olla, — seda teavad nad vallas kõik, iseäranis aga Kruusimäel.

Kuru rahvas on lõunalauas. Isa ja ema istuvad, poeg ja tütar seisavad. Isa jutt emale on pooleli, ja et külaliseks on keegi Kruusimäelt, siis võtab ema kui kuulaja ta teretuse vastu, kuna isa kui kõneleja sõna peatamata jätkab:

„Kulla mees, sa pea ikke koa natuke aru, mis sa suust väilla ajad — tee ikke koa silmaluugid lahti, kelle ees sa seisad! Kes teise sant on, ei sel maksa pugu püsti ja jalgu arki ajada! Mis siis viga, kui juba iga künanärija sulle ninasse võib karata! Sul võib kümme korda õigus olla, aga jumal on sulle suu pähe loonud, ja mitte lõuad! — — Jaa, mina olin ükskord koa sitasööja — see on õige, ega ma seda ei salga —, aga mitte see ei loe, mis oli, vaid mis on! Sina aga, kallis vend, oled omaga nii kaugel, et sul toa taga enam ei maksa käiagi — viia pole sul sinna ometi midagi!“

Esiti turtsub tütar, siis turtsub poeg, perenaine aga jääb tõsiseks. Tema piherikus näos, millel endisest jumest veel mõni laik sügisest puna püsib, liigub ainult üks kurruke kulmude vahel, kuna ta silm lusika pealt vähe ukse poole pöördub. Prillup aga ütleb:

„Nät seal! Mihukesele molkusele sa nii andsid?“

Kuru peremees sööb üürikese aega, jutustab naisele riiu lõpu hapukal naeratusel ära ning kohmab alles siis külamehele üle õla molkuse nime teatada, kes seekord mitte mõni Kruusimäe kantnik või pops ei ole, vaid vallakese päriskülast üks kohapidaja, ja mitte kõige armetum teiste seast. Seda kuuldes tõmmutab Prillup õlgu ja ta põsekarvades levib poolpeitunud helk.

„Jaah, eks sina, mees, ole soand omale sammalt kasvatada, — sulle oli see nõnna antud, — kuhu see kullakarva savi ja see lumekarva pudru, siis ikka jääb!“

Jaan sööb jälle. Laual on herneleem ja sealiha. Ta lõikab vedrupeanoaga valget, öllivat pekki ja lükkab lahakad noa ja pöidla vahel suhu, mille ümbrus juba laialt läigib. Külalise tulekust saadik näib liha talle eriti maitsevat, sest tema mätsutamine on märksa vägevnenud ja näoilme palju magusamaks muutunud. Ning higipiisad ta väheldasel rahaümmargusel pealagendikul naeratlevad.

„On mis on“ — ise närides — „ja jumal juba teab, mis ta kellelegi jagab — — aga ega ma seda, mis minule osaks on ustud, ise küll ää ei söö,“ — pool-ohkamisi — „eks lapsed ükskord leia — —“

„Astu ligemale, Tõnu, ja toeta järile,“ tähendab perenaise kõlatu hääl vahele.

Kuru vaatab, lõug hiilgel, esimest korda täie näoga külalise poole ümber.

„No mis ta's sinna istub — asu parem juba mesti ja tee suu seks! — — Poiss, kui su kõht täis on, siis pane käed risti ja tee, et nurka soad — söömalaud ei ole aigutada ega maigutada! — — Noh, Tõnu, — ehk katsud ja lepid, mis laualt leiad.“

„Küll ma juba lepiks — ega meie Kruusimäel seda aega enam mäleta, mis asi liha on, ea veel, kui keegi silgusabast kinni soab, aga näe — ole terve pakkumast — näe — mul jo kolm last kodu, kes saia ootavad —“

„Kolm? Kes see kolmas sul on?“ naeratab perenaine.

„Eks see kõige suurem ikke! Mõista teist naiseks veel pidadagi, peab enne veel arjuma. Ega ta küll oastate poolest — aga nii oma olemisega — —“

„Ei sa ole temaga siis ästi rahul või?“

„Ei noh, rahul olen küll, perenaine, rahul olen küll — ega ta mul kedagi paha tee, muudku et vahel ei oska teist lahus oida oma kahest, — ja teinekord — nad seal metsa pool on jo kõik vähe teist tõugu inimesed, üks nii, teine naa —, teinekord näed, et sa tast hästi aru ei soa või kuda tuleks öelda — aga rahul — —“

„Astu aga ligemale — ega sul rohkem täita ole kui üks kõht,“ otsustab majaisand ja Tõnu ei punni kauemini vastu. „Kust sa õieti tuled? Kaude kirikust või? Käite jo muidu Mädakaelast paljajalu läbi.“

„Kirikust neh,“ Prillup kohendab end Villu toodud toolile. „Va Trummi Joap võttis trahteri eest vankriotsale — ega sul siis ole teist kord jalgu lahti kiskuda.“

„Käid aiva üksi kirikus?“

„Ja noh — egas teised kaks tahaks maha jääda, kui Mari läheb — jumal oidku! — — Aga näe, ühel põle uut rätti, teisel põle uut mütsi — — soa jo kõigega nii, nagu imustaksid teised.“

Süüakse mõni aeg vaikides. Leemelurinast käib Kuru Jaani matsutamine üle. Viina lõhna on taoti tunda. Liisu paneb tähele, et Prillup võtmisega hästi hakkama ei saa. Ta näpud värisevad, silm ei pea paika ja põsenukkidel heitleb puna. Liisu vaate muljel vahib ta korraks suurelt üle laua tütarlapsele otsa ja viimane ei tea, kas see pilk oli karistav või kartlik.

Liisu lõpetab käsi risti pannes ja kaob vennaga toast. Ust kinni pannes riivab ta silm külalist selja tagant. Ta meelest on, nagu oleksid Prillupi juuksedki rahutud.

Aga Prillup algab äkki üsna rahulikult:

„Jaah, eks selle ilmaliku varaga ole ikke küll. Ütleme, nagu sellegi maja leivavanem. Eks ole soand tihtigi iseeneses mõelda, et kuhu see mees küll viimaks oma raha mahutab, kui ta teist nii kaua veel peaks rahklema!“

„Teist nii kaua?“ Jaan naeratab hapukalt. „Ega ma põrund ole! Ega ma põrund ole, kulla mees! Pool ööd kägaras ankrute vahel köögutada, teine pool kõveras kõrtsipinkidel konutada, oastast oastani nagu igaveses killavooris — neetu, vennike! Ma tahaks käsi koa natuke puusa panna ja kord peremeest mängida: las palgalised tukerdavad. Oasta või poar veel — mitte enam —, siis tahan jalga oma mullapinnale toetada, siis —“

„Võta ometi liha, Prillup, miks sa nii närveldi nokitsed,“ manitseb perenaine.

Aga Prillup ei kuule teda, ta kuuleb ainult tulevast peremeest, kes tahab käed puusa panna ja jalga oma pinnale toetada.

„Ääp siis mõne sajatiinuse sealtpoolt jõge nopid — meie omadest pole jo ühestki asja?“ Ise vahib vaagnasse ja sipsib lusikaga, nagu tõrguksid herned sisse minemast.

Jaan ei vasta kohe, ta silmitseb mõtlikult väikest leemeloiku enda ees; siis tõstab nina ja veeretab pead ja tilgutab peene, alandliku naeru vahelt:

„Ega tea, ehk akkab ammas kahegi siukese peale — ehk akkab viimati — mine tea nüid nii kriipsupealt —, ehk akkab mõne mõisakese — — mõne karjamõisakesegi peale!“

Ja Jaani mõlemad linaõilmed sinavad külalisele korraks silma.

Selle lusikas peatub avanenud suu ees, ja kulub nõksak aega, enne kui sealt veidi sumbunud „nät seal!“ välja saab.

Kuid sellele järgneb seda hoogsam: „Nojaa — nojaa — — kus ta jääb — kus ta, kullake, jääb!“ Ja kui ta lusika on tühjendanud, vapustab Prillupi kitsast rinda ja teravaid õlgu suur rõõmus naerupodin. Ta vaatab ühe pealt teise peale ja kõik ta karvatihnik põsis naerab kadestamata soovimust.

Siitsamast saab ta kõhtki täis. Perenaine, kelle väike sõrm leivaraasukestega mängis, tõstab pilku ja katsub veelgi sundimisega õnne, aga Tõnu paneb lusika maha, vajutab oma noa liikmesse ja taganeb tooliga lauast, kui ta mõlemal kätt on surunud. Näpud äigab vene saabaste ludusse-varisenud säärte külge ära.

„Sul ehk oli viimate asjagi, Prillup?“ küsitakse pererahva poolt.

„Asja? Ah soo, pidin peaaegu unustama! — Mõtlen va Tiitsu Mihkliga homme õhta silguranda sörkida — ka natike värsket jaanipäevaks — — ehk võiksime sullegi, kui soovid —“

Kuid Kuru on linnast hiljuti toonud; ta toob oma kalad ikka linnast.

„Nojaa, nojaa — — Väravas torkas äkki meelde: astud õige sisse ja kuulad — — Ega sest kedagi ole — —“

Väline ilm vihtles päikeseleilis, karjamaa savikingud helendasid kõrbevast murukirmest läbi, ja Prillup kõndis tüki teed peaaegu kinniste silmadega. Ta jalg oli kerge, niuded nõtked ning peagi otsas jälle hõre ja lahe. Nõnda jõudis ta sepapajast, võsast, aidasarapikust mööda, ilma et tähelegi pani, millal. Aga kui ta Kruusimäe vainuväravale lähenes ja kolme üksiku kaharmänni kohal seisis, mille varjud kumaval liivaseljakul nagu kolm kätt haraliaetud sõrmedega tema poole kaapasid, siis tikkus talle korraga närvetus peale. Ta istus tee äärde suurele põllukivile, võttis pea käte vahele ja ägas tasakesi.