Mäeküla piimamees/Viieteistkümnes peatükk

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XIV
Mäeküla piimamees
Eduard Vilde
XVI

VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK

Et Kremeri-härra Prillupi halvast ärikäigust ei teadnud, siis tuli talle üsna ootamata, et piimamees mihklikuu esimesel muist arvet pidi võlgu jääma, lubades seda tulevasel korral taga järel maksta. Kremer mõmises ainult „hea küll“, sest muud ei tulnud talle üllatuse pärast meelde. Ta ei lausunud aga järgmiselgi tähtajal enamat — seekord põhjusel, mis talle tumedaks jäi —, kui Tõnu kuuraha ära õiendas, võla aga taas neli nädalat edasi tellis. Härra von Kremer võttis alles esimesel novembril sõna, sest siis ei jäetud vana puudujääk mitte üksnes uuesti tasumata, vaid paarkümmend rubla nooremat lisati veel juurdegi.

Ta rääkis pehmesti, peaaegu vennalikult, ja seletas, et tema majapidamise hing sedaviisi kinni pidavat jääma. Aasta olnud puruhalb, kartulimüük naeruväärt kasin, heinasaak nii, et ei tea, kuidas suurt karja ületalve petta, ning lauda pikendus ja talli kohendus teinud kulu. Murelikult mainis vanahärra ka oma võlakohustusi, oma uppimist protsente kokku saada.

Kuid piimamees vastu, et temagi aasta kibe. Piim vesine, või vähene, ostjad närvad.

Noh, eks tal ole juba ka natuke kõrvale pandud ja võiks kitsal puhul sealt näpistada?

Ent sellest läks Prillup mööda ja tuli millegagi, mille vastu teine kõige vähem oli varutud: Kas härra ei võiks hinnast alla jätta?

Kremer jäi üürikeseks üsna vait. Tähendas seepeale, et võtvat Tõnu juttu niisama naljaks. Ja siis tuletas talle suudmööda alglaenu meelde, millega ta edaspidigi kannatlik tahtvat olla, kui aga kuumaksud korralikult sisse jookseksid, kui talle jalad alla jäetakse.

Nagu häbi tundes oma nõudest kui ka sellest unarule jäänud põhivõlast, läks Prillup näost äkki tõmmuks ja häälest teravaks. Olgu, tingima ta ei hakka, puudujäägid maksab ligemal esimesel kinni!

Ehk ta saaks juba varem — suilistele veel palka maksta, aastateenijad ka iga päev nurumas — — Kremer viiksatas ainult, käsi kõvasti lõua ümber.

Hea küll, siis varem!

Tõnu läks ja jättis seekord pilvekese puskarilõhna maha.

Ning Kremeri käsi kerkis lõua ümbert otsmikule.

Kahe nädala pärast tõi piimamees raha, aga napilt poole puudujääki, ja kui saks vähe silmi tõstis, siis õrises: „Rohkem ei ole!“ Ja ilma et teine suudki lahti oleks teinud, põrutas sõrmenükke laua pihta ja käratas: „Mõistad, rohkem ei ole!“

Seejuures lõi Kremerile soe viinalehk näkku, rahapaberidki laual hingasid nagu säärast välja, ja kui Tõnu — ta oli täies teeriides — raskelt ukse poole pöördus, tuli ilmsiks, et ta jalg kindel ei olnud, sest kord viitas ta õlaga seina vastu. Siis kuuldus pimedast vahekojast veel kobamist, kuni väline uks vihase mineja järel kinni mürtsus, nii et kontori aken põrises. —

Koorem oli Prillupil piimakambri ees valmis, ta võttis ohjad ja vajus rekke. Juba tarvitati taliteed, jääsild üle jõe ja soo kandis, paras kord lund kattis maad. Kremer, kes saali aknal seisis, nägi rege nagu tumedat ronti karjatara värava vahelt üle sumedalt valendava õueplatsi alla liuguvat, et sooviku nõgudesse kaduda. —

Paaril tunnil ei liigutanud Prillup oimugi. Ta võis muretult tukkuda ja poolunes hällida, sest kõrb Jaska tundis teed ning külm ep olnud näpistav. Tõnu hakkas alles siis virguma, kui hea järk maanteedki juba seljataga oli, kui linna ligemal vastutulevad nõõtajad sagenesid ja erehaljas täiskuu laguva katte tagant taoti esile pääses. Äkki hirnus Jaska: esimene valikul olevaist öömajadest pidi lähenema.

See oli teistest avaram, ja Prillup, kui ta oli pärale jõudnud, astus sisse, et olukorda silmitseda. Vahel juhtus nimelt, et avaruse-otsijaid oli liiasti leidunud või et lärmajate pärast puhkerahu polnud loota; siis tuli versta kolm edasi sörkida.

Kõrts oli rahvast täis, istuti ja seisti, andis aiva silmi selitada, enne kui näod suitsu seest tuntavale tulid. Kuid purjutajate paljuse kohta — Tõnu teada enamasti ligikonna poisid — kostis talle kahtlaselt vähe kära vastu, mingi põnevus näis laudkondi halvavat. Kõrtsmik leti taga pidas üht nurgarühma silmas. Selles tundis Prillup Puugi Villemi ära ja mõistis.

„Noh, kas hakkame peale?“ tähendas korraga seesinane valgetverd noormees ja ajas oma pika nõtke keha sirgu; ta näoilme oli alandlik ning asjalik.

Et vastu ei räägitud, võttis Villem laualt kumbagi kätte täie õllepudeli, astus keset ruumi ja laskis neist ümbruse peale igasse külge hoogsa saju lahti. Pilguke hiljem käis lööming.

Prillup nägi veel, mäherduse väledusega kõrtsmik ja tema poiss laudadelt pudeleid ja klaase noppisid — keset tihedamat rusikarahet —, puges siis põske kuivatades uksest.

„Mäeküla, kurat, kussa ronid,“ ähkis talle keegi järele, „kärista korv õlut väilla nagu viimane kord ja meie poisid ei lase sul karvagi kõverdada!“

Aga Mäeküla arvas täna paremaks nii elavale öömajale selga pöörata, ja varsti traavis Jaska üle lageda kõrgendiku selle õige järsu kalde poole, mille all, teise otsaga peaaegu nõlva vastu, järgmine kõrts aset oli. Punakas kuma kirdepoolse taeva all — kuu välgataval vaatel tulid tornid orus näolegi — ilmutas juba, kus linn, kuigi kaugust oli veel kümmekond versta.

Pervealuse kõrtsi ees norutas kolm hobust, ühel saan, kahel tühi regi järel. Ähmasest aknast oli võimata läbi näha, vadin aga, niipalju kui kuulda, ei olnud sees mitte suur, ja Prillup otsustas koorma sedamaid rehe alla ajada, mille väravast talitav kõrtsipoiss laternaga parajasti nähtavale tuli. Neli veoriista turukaubaga ja paar piimarege leidusid siin küll juba ees, kuid sellega võis leppida: puhkepaika oli veel loota, vahel kööguta kogu öö istuda. Ja leivakott kaenlas, astus Mäeküla seesmise ukse kaudu kõrtsi, kui ta oma kõrvile enne õigust oli teinud.

Juues ja suitsetades jorutasid siin leplikud inimesed. Kõrtsmik, kes tulijale sõbralikult käe ulatas, soovitas talle letiruumi kõrval olevat väikest tuba, aga kui Prillup kuulis, et tema ametivennad Kurgsalust ja Liivalt seal juba ees olevat, samuti üks Tapu mees naisega ning veel keegi tütrega kirikuvallast, siis kiitis suurt tuba endale küllalt heaks ning asus söögialust kaasa võttes pika laua nurgaotsa, mille seinapoolne pink pooliti veel tühi oli. Et Tõnul siin suures toas ühtegi tuttavat ei olnud, see just meeldis talle: täna puudus tal jõud sõnu ja naerunägu teha. Leivakotist ja pintsakust sai pärast sööki peaalune, riidega kasukas ulatus katteks ja küljepehmuseks, ning Prillup tõmbas kere pingiotsale maha.

Aga uni ei tulnud. Kodusest peatäiest, mis teel oli lahtunud, oli ebamääraste kartustega segatud närvetav ärevus talle veresse jäänud, mida siin joodud viin ei tuimendanud. Iga valjem häälitsus ümberringi lõikas ning torkas teda, pani käe või jala tal tuksatama, ja taoti tundus, nagu oleks pink tema all rahutu või pingi all põrand. Ning ähvardusi hõljus õhus, vaenu varitses nurkades, ja kõik need võõrad inimesed, kes seal naersid ja jamasid, olid puhkajale salaja kuidagi vastu. Tõnu tegi end hoolega magama, et mõni ei tuleks ja teda kõnelema ei sunniks, sest vaenulikult vastu oli tema ka neile, iseäranis leti ees muretult naerjaile.

Kõrtsilisi läks ja kõrtsilisi tuli.

Prillupist käidi mööda, ja tal oli iga kord kindel tunne, et kellegi pilk teda puutus. Lauas, ligemal ja kaugemal temast, söödi ja joodi, ja ta meelest oli, nagu näeks ta laugudest läbi nende vastikuid nägusid. Sisuliselt kuuldavaks võtmata, mis seal lobiseti, lubas ta eneses siiski kahtlust kõpitseda, kas kuidagi tema poole ei sihita. Ning äkki teritas ta kõrva. Keegi ütles „Mari“. Kõneldi üminal ja kigaldati. Ja siis öeldi „Tõnu“.

Ei, Prillup ei eksinud. Rääkijad istusid talle kaunis ligi, nende salalikud pilgud torkisid ta kukalt. Häältest — neid oli vist kolm koos — ei tundnud ta ainustki. Ning nüüd käis ühe suust kõige selgusega irvitaval osatusel:

„Mann, pane koa puhas särk selga — näe, vanamees tuleb jälle paburitside vahelt!“

Turtsuti.

Üks kork lendas üle puhkaja pea vastu seina.

Klaasid kõlksusid kokku.

Ep olnud ju esimene ega teistest kurjem kord, kus ta sellesihilist nöökamist kuulis, aga Prillupi silm lõi tuld ja pea põrus kui hoobist, nii et tal võimata oli tuksatava liigutuse eest hoiduda. Muul puhul oleks ta pilajate suud poole toobi viina või kuue pudeli õllega vaikima pannud, täna polnud selle kaitse peale mõeldagi, iselaadi rammestus rõhus ta pingi külge kinni. Ja nõnda laskis ta neid nõelata, kuni nad väsisid ja viimaks kadusid.

Ent Prillupi rahuaeg ei ulatunud kaugele. Juba olid ruumid edasiminejaist tühjenenud ja viimased öömajalised pinkidele ja pikale lauale asumas, kui uksetagune müdin uusi külalisi kuulutas. Ja nende hääled — nad said küllalt varsti rõkkavalt kuuldavaks — olid Tõnule tuttavad. Ei olnud tal kahtlust, et öö on kadunud, kui need mehed enne leti sulgemist ta leiavad. Ja Tõnu tõmbas kasukakrae kähku üle kõrvade — näoga seina poole oli ta ennegi.

Ei kestnud aga kuigi kaua — äraandja oli vist kõrtsmik —, kui talle põlev tuletukk nina alla hoiti.

„Nää mul koid! Kallaku papal ädasti rendiraha tarvis, ja tema redutab siin! Maast lahti, Mäeküla!“

Mäeküla norises vahvasti.

Teda raputati.

Magaja ümises, matsutas suud ja vaibus jälle.

Ei see aidanud aga lõpuks ometi. Kui nad rehe all olid ära käinud, et oma hobuseid varjule panna ning vaadata, kas külameestel vasikaid ja sigu peal on — kolmas neist, üks munakaupmees, kes lihunikkude küüti oli tarvitanud, kuulas enda kauba järele niikaua toas —, siis olid teised uinuja natis uuesti kinni. Mees hoovati istukile.

„Natuke kupkid, Mäeküla, — kes siis kõrtsi tuleb magama! Seda jõuab kodu teha, mõnikord Mari kaisuski.“

„Koorige täna mõnda teist, mind jätke rahule!“ urises Prillup silmi hõõrudes.

„Kes nüid teab, kes kedagi koorib, või mis siis — sul jo seda koorekest küll ja küll!“

„Kust sina tead!“

„No ime, mõlemad teenite ööd ja päevad! Juba käivad jutud, et Mäeküla on kevadeks sinu.“

„Su oma lori!“

„Miks siis lori?“ jätkas teine lihunik. „Kellele jumal and pehme naise, sellele annab vahel ka ilusa mõisa.“

Naerdi ümberkaudu ja Prillup pani jalad maha.

„Limbärk, anna isandatele minu rehknuudi peale mõistlikku kurgukastet — nende naillad on nii vesised!“

„No vaata,“ kiideti, „kes ikke mõisnikuks loodud, see leiab ka mõisniku sõnad!“

Ja kui nad seepeale neljakesi ahju kõrval väikese laua ümber istusid — üks, kellel nägu oli nagu toores lihapäts, teine atleetliku kehaehituse ja kunstnikule mudeliks kõlbava roomlasepeaga, ning puudelkarvase Prillupi kõrval ühtelugu tasakesi nooskuv kõhetu munakaupmees, vanamoodi köstripapa truu järelkuju —, siis pani viimane, kes seni suud oli pidanud, käe piimamehele vennalikult kuklasse ja lausus:

„Ää kuulagi, armas sõber! Eks nemad ole meie vanemaid ja esivanemaid seitsesada aastat kröönind, eks nad ole neid“ — kõnelejal oli värinatki hääles — „näljutand ja vitsutand ja nende tütreid ära naerd. Ja kui nüid keski meist — ükskõik, kes — kel aga vähegi võimalik meist, kes me priiks oleme soand sest raskest orjaikkest —, kui meist keski nüid neid soab koapida — mida enam, seda parem — — minul, kas kuulete, minul ei ole siis muud öelda kui üksainuke sõna (ta haaras klaasi ümbert kinni): See eesti vend ja see eesti õde — nad elagu!“

Nii oli lihunikkudegi südamest räägitud, nad elatasid kõminal ühes ja Prillupiga löödi kokku. Nooskuv munakaupmees aga võttis piimamehe käe, surus seda soojalt, vaatas teisele truuvennalikult silma ja jätkas intiimse rõhuga:

„Vii oma abikaasale terviseid! Ütle, et nõnna laseb munakaupmees Anton Siidermann talle öelda: Oinas on niita — töö olgu puhas — — kas mõistad: töö olgu puhas!“

Võrdlemisi hilisel hommikutunnil ärgates — raputaja oli kõrtsisulane — leidis Prillup enda ahju ääres kolme tooli pealt seliti, jalad maas, ainult müts pea all.

Ametivennad tagakambrist olid juba läinud, sõprade äri rehe all ja kõrtsi ees möödas, Tõnuga ühes ajas viimane öömajaline, üks villakraasimisele minev eit, hobuse maanteele.

Tagajärjeks oli, et poodnikud nurisesid ja Tõnul turul jälle surnut tuli matta.

„Ei vaadatud täna meiekeste poolegi — kas uhkeks läind või?“ ütleb korraga keegi ja pistab Prillupile käe pihku.

„Nät seal — Maasikas,“ tõstab piimamees laugusid, „või täna jälle väillas. — Ei ole siin uhkust kedagi — nää, öösse teel sai jommitada, nüidku kaed silmadel peal ja pea tompus.“

Tõnu naeratab posaselt.

„Ehk võtad meid jälle otsale — sõnake juttu mõne aja pärast — —?“

„Mis seal veel küsida — tueta aga peale, olengi just minekul.“ Prillup võtab ohjad. „Hea, et tulid, mul mõned ostud — jääd niikauaks obuse juurde.“

Tuhvlikingsepp Maasikas, kes meietades enda isiku juurde veel oma müügikorvi arvab, vahest ka selles olevad ostmata jäänud tuhvlipaaridki, kobib ankrute vahele; ta jänesemokk laieneb trööstitud naeratusel.

Prillupi ostud siselinnas on varsti toimetatud, nad sõidavad alevi poole, kus Maasikas elab ja mille kaudu Mäeküla tee linnast välja käib. Viimase põikuulitsa suus peetakse kinni. Siin, mõni maja sissepoole, on kingsepa kodu.

Aga kuna nende käed peaksid kokku sirguma ja Maasikas reelt astuma, ei sünni seda mitte, vaid mõlema pilk pöördub suure nurgamaja poole nende ees, mille alumise korra akendel poolest saadik purpurpunased katted ees on.

„Kutsuksin oma poole, aga tuanurk külm — — jõua neid puid nii paillu — —“

„Kuluks õite suutäis sooja ää — ilm kõle ja pikk tee ees — —“

„Natuke jänugi oleks — —“

„Jänu jah oleks koa — —“

Nad ei saa silmi lahti neist purpurpunastest eesriietest ja Tõnu ajab hobuse hoovi.

„Pooleks tunniks — —“

„No ega kauemaks.“

Jaska saab kaerakoti pähe, mehed leiavad soojad ahvenad leti pealt eest. Üks tagapoolne nurgalaud pikas madalas pearuumis on vaba. Maasikas näeb seda kohe ja paigutab oma korvi sinna.

„Ega ehk püsti leti ees — —?“

„Ei-noh, võiks jo natike istuda — —“

„Paar sõna juttu — —“

„Meie vana laud koa — —“

Viina, leiva ja kalad viivad ise, õlle toob perenaine järele, ja siis joovad, söövad ja vaikivad. Ainult nende silmad on jutus, need käivad küsides, kostes ja mõistes iga kord kokku, kui käsi klaasi tõstab ja maigutavalt mokalt maha paneb. Esiotsa on neile küllalt sellest, et nad ühes istuvad ja ühes naudivad.

„Kuulsin tast jälle,“ algab kingsepp viimaks sosinal; ta silm on süttinud.

„Mida siis?“ ümiseb teine vastu.

„Ei ole enam Jamburis, olla Oudovas.“

„Kirjutasid jälle?“

„Jaa, aga või see kedagi aitab, ta ei vasta.“

„Ikke rätsepaga?“

„Ikke rätsepaga!“ ja Maasika sosin kuuldub kui ägamine.

Prillup istub käsipõsekil ja vahib luudele taldrikul. „Jaa, mis seal ikke teha, kui sa vägisi ei taha — —“

„Ei, siis oleks kõik otsas! Kes kütkes tagasi toodud, ei see enam kodu seisa.“

„Parem jo eaga, see on õige. Aga kas sa ei pidand ise sinna —“

„Pool aastat juba — pool aastat juba!“ rõhutab tuhvlikingsepp ja puurib pöialdega lauda, kuna ta kõverdatud käsivarred nagu lennupüüdel liiguvad. „Aga kokku ei saa seda summakest — tee, mis tahad, kokku ei saa!“

„Ega tea, kas aitakski.“

„Aitaks või mitte“ — Maasika jänesemoka tiivakesed värisevad — „ma kuuleksin ta äältki — ma näeksin teda kas või eemalt — —“

Piimamees toetab põse teise käe najale, mõlemad vaikivad. Leti ees jamab kaks voorimeest, laudades siin ja seal naerdakse, rasvahaisu, tubakasuitsu, viina- ja õllelehka hõljub paksult peade ümber.

„Ei sa unusta?“

„Ei. Nigu oleks ta mulle kedagi sisse and.“

„Kedagi sisse and — —“ kordab Prillup ja närib mõnd habemekarva.

„Unes ja ilmsi — ikke seisab su ees — —. Ja nüid mõelda, et ta rätsepaga — et ta niisukese rätsepaga — —.“ Maasika silmad keerlevad kuumalt, pöidlad puurivad tugevamalt, ta lõpetab ohkega: „Et see laps pidi surema — — et see laps pidi mulla alla minema!“

„Laps — — nojaa — — kui laps oleks — —.“ Prillup noogutab tasakesi, ta pilk on kaugel; alles mõne aja pärast virgub kohmama:

„No eks katsu siis ikke minna — tööd sul jo on —“

„Tööd on — omajagu tööd on — aga enne, ole ea mees, pista sellele siin nurga peal tuli otsa!“

Ja Prillup näeb, kuidas Maasika õlad laskuvad, kuidas ta siivutavad käsivarred ja puurivad pöidlad külge mööda maha vajuvad.

„Paar õlut, perenaine,“ tellib kingsepp pilguke hiljem; ta ulatas käe klaasi järele, see oli aga tühi ja tühjad ka pudelid.

Prillupil on kaks sigarit, ta paneb teise Maasika ette. Siis suitsetavad ja joovad uuest pudelist.

„Mul eneselgi neid terve tosin tee ääres,“ ümiseb piimamees pudeli etiketti tunnistades, „ja kui sul siit kohast kõik lagund — —“ ta tipib näpuga vesti peale.

„Kas on lagund?“ pärib Maasikas põnevusega, „kas tunned, et on?“

Prillup hoiab nägu nüüd mõlema käe vahel, ta vaade on läiget, põsenukid puna võtnud; sosinal jätkates lähendab ta suud üle laua kuulajale:

„Ükskord iilisin talle järele — — poole ööd olin kõhuli akna taga — kivi kummagis käes — —“

Nende pilgud on koos ja ühtaegu ujuvad mõlema silmad vees.

Kõneleja peab pikka vahet.

„Ja kui sa nüid näed, et sa sest kedagi põle soand — kui sa tead, et see kõik jumalamuidu on old — —“

„Ei siis parane?“

Prillup väristab pead. „Annan käest. Põhja kisub. — — Ja kui sa pead mõtlema, et poe jälle kuhugi sauna — — viimati võerasse valda — vaesem veel kui enne — ta võib mu võla eest jo paillaks teha —“

„Aga sa saad oma tagasi — sa saad jo siis oma tagasi!“

„Jaa — enne pannasse ehk võlga tasuma, siis soan tagasi. Aga mis ma temale nüid veel olen? Narts — jalaga tõugata! Ebeldabki mu silma all ühe poisiga — et nää: narts oled, tallukas oled, ei kellegi mees!“

„Aga sa saad ta tagasi —“

„Sest ega siis saun ja vaesus üksi — maailma naer ja pilge peale veel — — eluajaks — temale kui mulle — —“

„Mine temaga kaugele ära!“ Maasika pilgus hiilgab unistus.

„Järele tuleb — niisuke ais tuleb järele — ei sest soa surmani lahti —“

„Aga ta on su juures!“

„Mine tea, kui kauaks — sinu oma on nüid rätsepa juures!“

Mäeküla tõuseb lauast, et välja minna. Ta astub ühele eelminejale kogemata kandu ja turi on tal kumer. Kui ta tüki aja pärast tagasi tuleb, siis tüürib teise külge, kuni märkab. Aga laua ligidalt pöördub vasakut kätt leti poole ning kuulukse seal midagi tellivat.

„Kõht jäi nagu poolikule ja õlu üksi annab külma.“ Ta lõdistab istmele vajudes. „Kõrvile panin teki selga.“

Poisike toob natukese aja pärast viina, sooja sülti ja hapukurki. Jälle elatakse vaikides ja juues vaadatakse teineteisele näkku. Ja ikka enam värvi sigib põskedesse, ikka enam läiget silmisse, ja rinnus liigutab lootus hiljukesi pead ja vahvus kohendab tiibu.

„Ma akkan nüid raha oidma.“

„Kuluks ää — kuluks ää —“

Iga kopikat — — viimast korda nääd mind siin!“

„Ega mulgi teisiti aita — — —. Katsuks õite ööd läbi sõita, et seda öömaja ei oleks — —“

Seekord on mul tõsi taga — võid julge olla!“ ja kingsepa päntsakad käed laua peal on rusikas.

„Peaks veel nii kaua edasi, et kogub ädakrossi — et mitte ihualasti — —“

„Ära toon ta rätsepa käest“ — Maasika rusikad põntsuvad laua vastu —, „ma ütlen sulle — ära toon!“

„Võiks jo vahel sekka võlgu jääda meelega, nagu nüid äda pärast — — tulgu siis, kuda tuleb: mis kääs, see kääs — kautsjoni sees ei ole — —“

Prillupi näpud nibistavad habemes, ta pilk uitab sõbra näol ja rinnal.

„Muidugi, seda võiksid teha, ja mina lähen Oudova! — — Kaks õlut, perenaine!“

„Oleks et tema koa oskaks — jaa, kui seda oleks! — aga Marist seda ei soa —“

„Noh, ehk võtab nõu?“

„Ei, ei, temast seda ei soa! Temal puudub midagi. Tema pea ei oima mõnda aissa — ei kohe oima! — Arva, mis ta mulle vastaks? Vastaks, et ei — tema peab lepingut! — Mis ma ikke ise veel soan teha, see on tehtud — see üksi on tehtud — —“

„Kas tead, mis mina teen? — Ma viskan rätsepa Peipsi järve!“ — —

Juba põlevad lambid, akende taga mustab, lilleline kirmetis ruutudel pakseneb: nad istuvad koos ja jutul ei ole lõppu, nad kastavad keelt ja kavatsustel ei ole otsa. Ja kui trallitades salk vastuvõetud liisupoisse tuleb ja pill üürgab ja laul rõkkab, siis sulavad nad ruttu noorte haletava lusti sisse, vendnevad nendega ja joodavad neid.

Ning lõpuks tantsitakse.

Ka kingsepp tantsib.

Kingsepp oskab „vene tantsu“ ja tantsib kükakil.

Aga piimameeski arvab vene tantsu oskavat ja tantsib kingsepale vastu. Ja mõlemad higistavad. Ja ruum tümiseb kiidunaerust. Ning piimamees tõstetakse hurraaga jalule, kui ta vääratas ja küljeli kukkus.