Märgukiri (1905, 2. osa)

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lühiandmed
Pealkiri: Märgukiri
Ilmumisaasta: 1905
Allikas: Uudised, 31. mai 1905, nr 42, lk 1, [1]
Vaata ka Märgukiri (1905, 1. osa).
Korrektuur
Kontrollitud
Tekstile on esmane korrektuur-lugemine tehtud.

Märgukiri.

    Raskelt kannatab miljoniline Eesti rahwas ühiselu wastuolude, politikalise, usulise, rahwuslise ja administratiwilise omawoli rõhumise all. Rahwa kultura edu on takistatud. Seda tunnistawad põllu- ja wabriku-tööliste rahutused, kiirelt kaswaw eraomanduse õiguse rikkumine ja wäljaspool korraldatud abielu sündinud laste arw. Ja tõepoolest, kusgil meie riigi osas ei ole nii palju maata ja waranduseta inimesi kui meie maal. Siin on neid terwe rahwa kohta umbes 80%. Seda suurt waranduseta inimeste arwu tuleb peaasjalikult küll sellega ära seletada, et meie rahwas orjaikkest maata priiks lasti ja kapital rohkem ja rohkem üksikute inimeste kätte kogub. Maa seisab suuremalt jaolt rüütli-, kroonu- ja kirikumõisate all, mis üksikute rikkamate inimeste omandus wõi nende käes rendil on, kes mõisate ja rahwa töö abil oma kapitali ikka suurendawad, kuna maata inimeste elukord seda raskem ja kindlusetum on.
    Töötingimused, mis rahwa hea käekäigu alus on, on koguni korraldamata. Pisukese tasu eest tuleb liht põllutöölisel päewas 15–20 tundi rasket tööd teha, jämedat ümberkäimist, omawolilisi trahwimisi ja lahtilaskmist kannatada, kuna tööwõimu kaotuse korral ja wanaduses ainult järele jääb aegamööda abita kuni surmani nälgida. Et maata rahwast palju ja töölisi rohkem on kui neid tarwis, on tasu ülejõu töö eest liig madal: waewalt ja harwa on wõimalik ainult kõige hädalisemaid tarwidusi täita — sööki ja riideid muretseda. Kõige raskem on mõisatööliste elu. Need saawad 15- – 20-tunnilise tööpäewa eest ainult 15–30 kop. palka, kusjuures töölised omast käest peawad sööma, nõnda et töötasu eest õieti süiagi ei saa, kuna palgast juttu ei ole. Kui töölised wanaduse pärast wõi mõnel muul põhjusel tööwõimetuks jääwad, siis laseb mõis nad tööst lahti ja nende eest peab walla kogukond muretsema, ehk nad oma wiletsa seisukorra pärast küll enamasti wallamaksusid, mida nad ühes teiste töölistega peawad maksma, ei suuda ära maksta. Nõnda peawad waldkonnad peale wanade ja wigaste mõisatööliste ülespidamise ka nende wõlad ära maksma, kuna mõis ise walla kogukonna ülespidamiseks kopikatgi ei maksa, ehk ta küll oma protsessides tööliste wastu ühtepuhku wallakohut ja wallawalitsust tarwitab. Ehk töörahwas hariduse kasu ja tähtsust küll tunnneb ja haridust soowib, ei saa ta seda oma lastele ometi anda. Kehwast waranduslisest seisukorrast hoolimata peab ta ühes teistega suuri otsekoheseid ja kaudseid maksusid maksma. — Teised, peale palgatud töörahwa, rentnikud, wõtawad mõisnikkudelt pisukesi maatükikesi rendile. Rent on liig kõrge: rentnik seisab rendileandja piirita wõimu all, nii et rentniku seisukord maata inimeste seisukorrast waewalt lahku läheb. Nende hulgas on mõisakantnikkude elutingimused kõige raskemad, keda mõis segarendiga rusub, s. o. nad peawad oma pisukeste maatükikeste eest mõisale raharenti maksma ja weel kuulmata raskeid teoorjuse töösid tegema. — Kolmas klass töörahwast — neid on koguni wähe — on pisukeste maatükikeste — talude — omanikud. Ostuhind on ülearu suur, wõlad, mida wõimata on tasuda, lasuwad nende maatükkide peal mõisnikkude kreditkassa heaks ja on põhjuseks, et talud haamri alla lähewad ja ära müiakse. Peale muude ärakannatamata raskuste koormawad rahwast weel kõrged ülemaalised maksud ja orjused, näit. teetegemise-orjus, postijaama-maksud, maamaksud jne. sest et suurem osa maad mõisaomanikkude käes on ja õigusewastasel wiisil maksusid ei kanna. Meie maa on järwedest, jõgedest, mererannast ja metsast rikas, aga talupojal ei ole kalapüigi- ega jahi-õigust, mis tähtsad ülespidamise hallikad on ja mis mõisnikud ajajooksul ülekohtuselt oma kätte on kiskunud. Niisamasugune lugu on weskite asutamise ning pidamise ja toiduainete müimise õigusega.
   Ka wabrikute ja töökodade tööliste ning oma käe peal töötawate käsitööliste elujärg ei ole parem. Nende osaks on wäike palk, pikk tööpäew, halb korter, korraldamata tööolud, zunftide halb mõju, täielik wabaduse puudus oma kasude kaitsmiseks ja elujärge parandamiseks, abita olek wanaduses ja tööpuudusel ning mitmed muud kitsikused.
   Rahwa üleüldine õigusline seisukord linnas ja maal on puudulik. Walla omawalitsus on ainult nime poolest olemas; ta seisab õieti walitsuse ametniku — talurahwa asjade kommissari — wõimu all: kommissar wõib walla kogude otsusi kinnitamata jätta ja muuta, oma "heaksarwamisi", millel tihti talurahwa kasudega midagi ühist ei ole, peale sundida, wallakirjutajat oma tahtmise järele ametisse panna, walla ametnikka omawolilislt wangistada jne., ja kommissari, nagu üleüldse kõiki ametnikka on praegusel tingimusel nende seadusewastaste tegude pärast raske, peaaegu wõimata wastutusele wõtta.
   Niisamasugune piirita woli kohaliku rahwa omawalitsuse kohta on teistel kõrgematel ametnikkudel, politseimeistril, maakonna-ülemal jne., woli, mis sagedasti omawoliks muutub, mille wastu rahwas kusgilt mõjuwat abi ei leia. Nad kõik tarwitawad oma wõimu laialt, mispärast omawalitsuse asutused wõimetud on.
   Peale walla omawalitsuse on weel teine alam omawalitsuse asutus olemas: kihelkonna eestseisus (konwent). Kondwendi tegewuse piir on lai, aga et konwendi liikmed suuremalt jaolt mõisnikud ja waimulikud on ja nende käes konwendil ülewõim on siis ajawad nad rahwa kasu nime all oma isiklikka ja seisuse kasusid taga. Pealegi on kihelkonna konwent koguni asjata asutus, mis walla omawalitsusele päris kahjulik on, sest et kohalik omawalitsus selle läbi kaheks jaguneb ja kulud suureks lähewad. Kohalise omawalitsuse kõrgemas asutuses — maapäewal — puuduwad rahwa saadikud täiesti. Rahwas peab üleüldisesse maamaksude kassasse suuri summasid maksma, aga nende maksude tarwitamise juures ei ole tal õigust sõnagi kaasa rääkida, et neid wähegi õigel wiisil ära tarwitataks. Sellest tulebgi, et suured ülemaaliste sissetulekute summad wäikeste liikide kasuks ära tarwitatakse, näit. tuhanded Saksa ajalehtede wäljaandmiseks, mõisnikkude koolide ülespidamiseks jne. ära kulutatakse, kuna rahwakoolide, rahwa arstiabi tarwis ja muude üleüldiste haridusliste otstarbete jaoks ainult raasukesed järele jääwad: sellest tuleb ka, et ülemaalised maksud ja orjused sugugi õieti ei ole ära jagatud ja neid õieti ei jagata.
   Ka linna omawalitsus ei suuda praegustel tingimistel oma ülesannet kaugeltgi täita. Temast wõtab ainult näputäis rikkamaid linnaelanikka osa, kuna suurem hulk linna elanikka omawalisuse tegewusest eemale on tõrjutud. Peale selle rõhub linna omawalitsust kuberneri ja politseimeistri omawoli.
   Wäga wähedel on wõimalik oma lapsi kõrgematesse koolidesse saata, kuna kõik teised ainult wiletsate alguskoolidega peawad leppima. Kuid meie alguskoolid ei ole praegu õiged hariduse andmise kohad, sest et nendes ühelt poolt otstarbeta wenestust peale aetakse, kuna teisest küljest waimulikud kooli üleüldist hariduse tööd takistawad. Mitte kohalised omawalitsuse asutused ei juhi rahwa tarwidusi silmas pidades koolitööd, waid rahwakoolide inspektor, direktor ja kurator juhiwad kõike oma bürokratialiselt seisukohalt ja wenestamise sihil, kusjuures nad rahwa tõsistest hariduslistest tarwidustest midagi ei hooli. Meie praeguse kooliülemuse tegewuses on koguni haridusewastast sihti märgata.
    Meie kohalised kohtud ei täida oma kõrget ülesannet — õigusi kaitsta —, sest asjatoimetus kõigis kohtutes, peale wallakohtute, sünnib bürokratialisel alusel ja Wene keels, mida rahwas ei oska. Tõlgid ei suuda isegi kõige paremal tahtmisel kõike seda ära seletada, mis kohtuskäijad kõnelewad ja nad sattuwad tihti weel kangema poole mõju alla, kuna ka kohtus käimine liig pikaline ja kallis on. Peale selle seisawad kohtunikud ametnikkude, peaasjalikult politsei mõju ja wõimu all. Ka wannutatud meeste kohut ei ole meil, ehk seda küll hädasti tarwis oleks. — Meie politsei ei ole oma otstarbekohane: temas walitseb wägiwald, meelehea wõtmine ja igasugu ülekohus, mis rahwale suureks kahjuks ja hädaohuks on.
    Meil ei ole kooskäimiste ja ühisuste asutamise wabadust, sõna- ja trükiwabadust. Meil ei ole sedagi trükiwabadust, mis wõrdlemisi praegu Wene- ja Saksa kirjandusel on.
    Et meie rahwas sellest kitsast ja üliraskest seisukorrast wõiks peaseda, sellepärast julgeme meie, sellele märgukirjale allakirjutanud, Kõigekõrgemalt 18. webr. antud käsukirja põhjal ministrite nõukogule allpool *) awaldatud soowisid ette panna, ühtlasi nende täitmist paludes **). (Lõpp.)

_____________________
*) Märgukirjas oli see jagu, mis minewas numbris awaldatud, lõpul, nagu juba nimetatud.
**) See märgukiri ilmub ka "Olewikus".