Mahtra sõda/23
23.
Mahtra mõisas oodati laupäewal, 31. mail, sinna kutsutud peremehi asjata. Mitte ükski ei ilmunud. Kõik oliwad raba-wõsastikus sõjawäe eest peidus. Soldatitele tapeti lõuna-söögiks kaks lehma ära ja mõisa wiina-ait andis neile karastawat keelekastet. Mõlemad ohwitserid oliwad walitseja Rosenbergi külalised. Ka asetäitja haagikohtunik oli sinna jõudnud, et wastupanijaid sedamaid karistusele wõtta. Aga kui ta nägi, et talupojad ka nüüd ülemuse käsu täitmata jätsiwad, tegi ta walitsejale ülesandeks, kubjast uue kutsega külasse läkitada: kõik peremehed tulgu esmaspäewal, 2. juunil, mõisa kokku ja pangu endid ka selle wastu walmis, et nad kohe sõnnikut hakkawad wedama.
Õhtu eel jõuab kubjas külasse ja astub kõige pealt Sepa peresse sisse. Kas Ants juba koju tulnud? Perenaine Tiiu kostab, et ta oma mehest midagi ei teadwat. Olla reedest saadik, mil ta õpetaja juures käinud, jäljeta kadunud. Kubjas rändab talust talusse edasi — ei ainustki peremeest kodus! Kõik kadunud nagu talitajagi. Naised-lapsed hirmu täis, majapidamine ui-ai, nuttu ja ohkimist kõik kohad täis. Kuhu peremehed läinud? Kes seda teab! Ja kui teatakse: kes seda ütleb! Otsigu ise metsast ja rabast!
Ainus peremees, keda kubjas wiimaks leiab, on wana Mihkel Pärtel.
„Noh, mis uudist sina jälle mõisa poolt tood?“
Kubjas ütleb käsu ära ja lisab juurde:
„Sina mine kohe ja otsi teised ülesse ja anna neile teada, et nad esmaspäe mitte enam tulemata ei jääks. Mida kauem te wasta panete, seda suuremaks läheb teie trahw.“
„Kust mina wana inimene neid metsast jõuan otsida,“ punnib Mihkel wasta.
„Küll sa jõuad,“ wastab kubjas, „ega nad nii kaugel wõi olla. Pea meeles, et ma sulle käsu olen and!“
Mihkel wiibki meestele metsa mõisawalitsuse ja haagikohtuniku uue käsu. Kuid keegi ei julge koju minna. Sest kes teab, kas mitte soldatid sedamaid külasse ei tule, ja siis on kinninabimine ja peksmine kohe käsil!… Päike läheb looja, ehapuna kustub pikkamisi, ööwarjud heidawad raba ja wõsastiku peale. Ka nüüdki ei julge mehed weel kojumineku peale mõtelda. Walutawa südamega, pead kihawaid hirmu-mõtteid ja musta muret täis, kükitawad ja pikutawad nad põesaste all ja mätaste wahel, kuni lühike kewadene öö mööda jõuab.
Täna on pühapäew. Ega ometi sel päewal keppide ja witsadega tulda! Nüüd wõib jälle külasse minna… Päike tõuseb naeratawal säral ja heidab meestele julgustawaks seltsiliseks. Nad poewad oma urgastest wälja ja lähenewad ükshaawal külale.
Wainul algab warsti suur nõuupidamine. Küsimuseks on, kas weel edaspidigi redusse jääda, wõi uut käsku täita ja esmaspäewal mõisa minna.
„Kui kauaks me metsa ikke wõime jääda, wiimaks peame ometi wälja tulema,“ on meeste ühine arwamine.
„Aga kas mõisa minna, wõi mitte?“
Jah, selle üle on juba raskem otsusele jõuda! Teab ju igaüks, mis neid seal ootab. Kes tahab ennast peksta lasta?… Ei keegi.
„Jah, kui me midagi kurja oleks teind, mis seaduses keelatud, siis wõiksime hoobid wasta wõtta,“ seletawad mehed. „Aga meie pärime jo õigust taga, mis meile on antud. Miks peaksime endid selle eest weristada laskma?… Ei, mehed, seda me ei tee! Parem lähme ja kutsume teised wallad appi, et nad meid ei laseks peksta!“
See otsus wõetakse ühel healel wastu.
Jaagu Hindrek ja Pärtle Priidik wõtawad oma peale, Juuru kiriku juurde minna ja seal teiste waldade mehi esmaspäewaks appi paluda. Ka weel muid käskjalgasid saadetakse külast lähemasse ja kaugemasse naabrusesse sellesama palwega teele. Kui palwe täitmist leiab ja Mahtra mehi homme tõeste tahetakse nuhtlema hakata, siis on sõda lahti… See ähwardus heljub õhus nagu õnnetust kuulutaw kõuepilw…
Hindrek ja Priidik ei julge suurt teed mööda kirikusse minna, sest see wiib mõisast läbi ja seal luurab hädaoht wiiekümne soldati näol. Wõib olla, et ka Atla mõisas sõjawäge asub, kust waja mööda minna, ja et soldatitest juba terwe kirikutee kubiseb. Sellepärast lähewad Hindrek ja Priidik taliteed mööda, üle soo, Juuru poole.
Jõuawadki enne jumalateenistuse algust kiriku juurde, ning warmalt hakkawad oma tööga peale. See õnnestab paremine, kui nad wõisiwad arwata. Kõik lubawad appi tulla, ilma et neil palju oleks waja paluda wõi seletada. Ühesugune wihane ärewus ühise asja pärast täidab iga mehe rinda. Neid tahetakse uuest õigusest ilma jätta ja wana, kõrwale heidetud seaduse peale wanduma panna! Mis Habajas sündinud, on kõigile tuttaw. Homme peab sedasama Mahtras sündima. Siis tuleb järg iga muu walla kätte, mis alla ei taha wanduda. Ja alla wanduda ei taha ükski. Aitame homme Mahtra mehi, siis aitawad nemad meid ülehomme. Wõib aga olla, et meid rahule jäetakse, kui wõit Mahtras meie kätte jääb. Saksad ehk kardawad, et kära liig suureks läheb ja Neewa äärde kostab. Siis oleks meil käes, mida soowime.
See umbes wõis Atla ja Maidla, Juuru ja Kaiu, Purila ja Kuimetsa meeste mõttekäik olla, kui nad Mahtra käskjalgade kutset kuulsiwad. Kiriku ümbrus oli arupidawaid meestesalkasid täis. Nagu õõtsuw laene käis wõitlusehimuline ärewus kõigist üle. Silmad wälkusiwad, põsed õhetasiwad, käed kiskusiwad rusikasse. Sõna ‚sõda‘ käis suust suhu, ja wähe oli neid, kelle palge ta kahwatama pani.
Sel lool polnud imeks panna, et meestest keegi kirikusse ei läinud. Juuru kirik pakkus sel pühapäewal haruldast waadet: ainult naised ja tüdrukud oliwad koguduseks. Wõerastades waatas õpetaja Berg ringi, kui ta altari ette ilmus. Aimas ta, mida see tähendab? Wististe, sest käärimine rahwa seas oli ju temale tuttawam kui kellegile muule kihelkonnas.
Niipea kui mahti sai, läkitas ta köstri wälja, mehi kirikusse kutsuma. Kuid see tuli teatega tagasi, et kutset keegi kuulda ei wõtwat.
„Mis nad siis wastawad?“ küsis õpetaja sosistades.
„Neil waja sõja üle aru pidada,“ kostis elatanud köster Koch.
Laulmise ajal läks kirikuõpetaja ise wälja, et tõrkujate südamete pihta koputada. Terwe kirikuaed kubises meestest ja poistest.
„Miks teie kirikusse ei tule Jumala sõna kuulama?“ küsis waimulik mees, salkade sekka astudes, kaugele kuuldawa healega.
„Meil pole aega,“ kosteti talle mitmest küllest, „meie peame Mahtra mõisa sõtta minema!“
„Teie sõgedad hinged, mis see kole jutt peab tähendama? Mis sõjast teie räägite? Kas teil häbi ei ole niisukest rumalat sõna suhu wõtta?“
„Wõi rumal sõna!“ kuuldusiwad pahandawad healed. „Ega seda nalja pärast suhu wõeta! Meid sunnitakse sõda tegema!“
„Kes sunnib teid sõda tegema?“
„Saksad!“
„Ja teie peategi siin sõja üle nõuu?“
„Just sõja üle. Meie lähme Mahtra meestele appi ja ei lase neid homme peksta.“
„Mul on hale meel teist, teie waesed, eksinud hinged!“ hüüdis kirikuõpetaja. „Teie ei tea, mis teie räägite ja mis te tahate teha! Teie olete oma terwe arusaamise kaotanud!“
„Tehku kirikherra, et Mahtra mehi ei pekseta, siis meie sõja peale ei mõtle!“ wastati õpetajale.
„Mehed, tulge kirikusse! Kuulake oma hingekarjase sõna!“ hüüdis kirikherra. „Ma tahan pärast jumalateenistust Mahtra külasse sõita ja sealse rahwaga rääkida. Ma tahan teha, et teil mitte waja pole wastuhakkamise ja wägiwalla peale mõelda. Tulge kirikusse, mehed, hingerooga wõtma! See saab teile rahu tooma!“
Aga ta kõneles kurtidele kõrwadele. Ainult mõningad tegiwad, kui tahaksiwad nad õpetaja kutset täita; teised jäiwad trotslise kindlusega paigale wõi pöörasiwad kiriku juurest eemale minema.
See nõuupidamine kiriku juures sai otsustawaks esmaspäewaste hirmsate sündmuste kohta. Sõja-hüüe lagunes telegrahwi kiirusel üle terwe kihelkonna laiale, tungis ka naabri-kihelkondadesse ja sealt weelgi kaugemale. Pühapäewa õhtuks oli paljudel tuhandetel teada, et homne päew Mahtras midagi saab tooma, mille ettekujutamiseks igaüks oma luulewõimu tarwitas. Hea ei wõinud see olla, niipalju oli kindel.
Hulk wõeraste waldade mehi ei läinud enam kojugi, waid pööras kohe Mahtra poole. Nende seas oli ka Uuetoa Jüri X. wallast, kes asjast nooruse õhinaga osa wõttis. Mindi mõisast mööda külasse ja koguti külakõrtsi kokku. Juba Raba möldril, kes mõisa wiina müütas, wõerustasiwad Mahtra peremehed oma wahwaid abilisi märjukesega; suurem wennastuse-joomine algas aga külakõrtsis ja kestis ööseni.
Õpetaja Berg pidas sõna. Ta sõitis köstriga õhtul külasse. Kuuldes, wõi õigemine, nähes, et mehed kõik kõrtsis koos on, peatas ta seal. Siin polnud aga mitte üksnes Mahtra peremehed ja nende abimehed koos, waid terwe wald oli kõrtsi juurde kogunud, et kuulda saada, mis õpetaja räägib, sest tema tulekust oli kirikulistelt kuulda saadud.
Wäike, madal, must kõrts oli puupüsti oma ja wõeraste waldade mehi täis, niisama kubises tema ümbrus rahwast. Paks, kibe piibusuits pani waimuliku mehe kõrtsitoas läkastama, wali healte-menu lõi talle kõrwu. Õhetawad näod, kiirgawad silmad, lällitawad keeled ja waaruw käik andsiwad paljude kohta tunnistuse, et siin juba waratselt homse raske päewa wastu oli julgust hakatud wõtma. Siiski ei puudunud ka kained näod, millest muljuw mure wõi tumm, auduw wiha paistsiwad.
Õpetaja ilmumisel polnud meeste kohta mingit waigistawat mõju. Healte kõmingi ei raugenud wähemaks. Siit ja sealt lendas koguni tigedaid, trotslikka pilkusid musta kuuega mehe peale, millel pilkawad, ässitawad sõnad kannul käisiwad.
„Mis see kirikusaks siit talupoegade kõrtsist otsib!“ hüüti rahwa seast. „Tuleb wist jälle noomima, et meie mõisasakste sõna peame kuulama ja oma nahad parkida wiima!“
„Wisake papp uksest wälja! Kui ta meid aidata ei taha, siis põle noomimist koa tarwis!“ lisati teisest kohast juurde.
Kainemad aga kogusiwad õpetaja ümber, et tema sõnu kuulda. Matsi Priidik ja Adra Hindrek, kui endised talitajad, astusiwad teiste seast wälja, kirikherra ette, ja küsisiwad wiisakalt, mis wiimane soowida.
„Tulgu kolm kõige wanemat peremeest weel täna minu jutule, et ma nendega teie asja üle räägiksin,“ ütles õpetaja Berg, kes ära nägi, et tal raske saaks olema selle rahutuma, ülesäritatud hulgaga mõtteid wahetada.
Aga ka wanad mehed oliwad tõrkujate liiki löönud.
„Ei meie tule,“ sai õpetaja wastuseks. „Mis see jutuajamine kõik maksab! Meid ootawad kepikoormad ja witsakuhjad ja raudsed ahelad. Kui kirikherra ei tea öelda, kuda neist peaseme, siis põle meil ka noomimist waja…“
„Papp mingu ajagu soldatid Mahtra mõisast minema, keda saksad meie wasta on kutsund; siis tulgu meid noomima,“ kajasiwad jälle nooremate healed.
„Kirikusaks toogu meile uus õigus kätte, siis wõib ka kõrtsis meile jutlust pidada“ lisasiwad karedalt naerwad kõrid juurde.
„Nendega pole midagi peale hakata, õpetaja herra,“ ütles köster Koch, kes aralt kirikherra selja taga seisis, tasahiljukeste Saksa keeles. „Kas poleks parem, kui minema hakkaksime?“
Aga õpetaja Berg tahtis siiski weel katset teha, kas ta äritatud hulga kohta südamesse tungiwate sõnadega ei suudaks mõjuda.
„Mehed, armsad, kallid ristiwennad,“ algus ta kaugele kostwa, aga pehme, lepitawa healega. „Ma näen oma suureks kurwastuseks, et teie hukatuse-tee poole olete sammumas, ma näen, et õnnetuse-kuristik oma suu lahti ajab ja teid ära ähwardab neelata. Ma näen seda, ja minu süda nutab teie pärast… Kas teie siis aru ei saa, kelle töö see on? Kas teie ei mõista, kes teie jalgu põrgu-augu poole weab, kes teie silmi pimedusega on löönud? Kas see ei ole teie hinge-waenlane, see, kellel teie õnnetusest hea meel on? Kurat ise on teie hulka astunud ja ässitab teid taga. Tema paneb teile need rasked sõnad, need koledad ähwardused suhu, mis ma teie käest praegu kuulen… Teie tahate oma mõisawanematele wasta hakata, tahate nende wasta wägiwalda pruukida, teie tallate nende käsud ja seadused jalge alla. Kallid hinged, kas teie siis Jumalat enam sugugi ei karda? Kas on kuri teie üle juba nii wäga wõimust saanud, et teie enam ei mälesta, et Jumal käsib ülemate sõna kuulda ja neid auustada? Kas te olete oma Õnnistegija ära unustanud, kes ka siis wägiwalda ei pruukinud, kui temale ülekohut tehti, kes wastapanemata kannatas ja suri, ehk tal küll wõimus oleks olnud oma waenlasi ühe sõnaga pihuks ja puruks teha? Teile aga ei taheta midagi undrehti teha, ja teil on nõu wasta hakata, teie julgete sõjast rääkida— sõjast oma ülemate wasta!“
„Wõi ei taheta undrehti teha! Tema ütleb, meile ei taheta undrehti teha!“ kajasiwad wihased healed. „Kas põle kepikoormad ja käerauad ja ahelad mõisas meie jaoks walmis? Kas meid ei oota soldatid püsside ja odadega? Ja mis kurja me oleme teind? Pärime oma õigust — see on kõik meie kurjus!“
Õpetaja kuulis, kuda tume urin nagu kauge kõue meeste-ridadest läbi käis, ning järeldas sellest wäga õiete, et ta Jumala ja ülemate meeldetuletamisega praegusel seisukorral mitte õiget kohta meeste rinnas polnud puudutada suutnud. Seepärast katsus ta teist abinõuu.
„Teie wõite uskuda, mehed“, ütles ta, „et mina teile mitte paha ei soowi, waid üksi head. Teie õnnetusest ei tule mulle miskit kasu. Teiega ei räägi mitte ainult teie hingekarjane, waid ka teie tõsine sõber. Kuulge, mehed! Kas teil siis iseendi peale hale meel ei ole? Kas teie siis ei wõi arwata, mis teiega tehakse, kui teie mõisale ja kroonu sõjawäele wasta hakkate, keda mõis omale appi on kutsunud? Uskuge mind, teie ülemad on kangemad kui teie! Soldatitel on püssid, ja need ei ole mitte tühjad. Teid lastakse loogu maha, kui teie julgete oma wäikest näppu nende wasta üles tõsta. Ja kes teist elama jääb, see wõetakse wangi ja pandakse raudu ja saadetakse eluajaks sinna, kust enam tagasitulemist ei ole. Enne aga nuheldakse teid keppidega, kuni teie ihuterwis lõpeb. Seda kõik wõiksite isegi arwata, sest ega teie enam lapsed ole! Teie, pihutäis talupoegi, paljaste kätega — Teie lendate kui haganad tuulde laiale, kui Teie oma herrad julgete puutuda.“
Õpetaja oli ka nende sõnade arwatawa mõju kohta eksinud. Ta oli mehi kohutamise läbi tahtnud mõtlema ja järel andma sundida. Wastuseks tõusis aga wihane, ähwardaw müra. Raputati rusikaid, karjuti, wannuti.
„Eks me soa näha, keda rohkem on — meid wõi saksu!“ kriiskasiwad karedad kõrid, mida wiha paisuma pani ja sinakaks wärwis. „Pihuks teeme nad — haganateks peksame meie neid, mitte nemad meid! Nad peawad talumeeste rusikaid katsuda soama! Küllap näeme, kus rohkem rammu on, kas talupoja wõi saksa kätes! Meie ei karda saksu ega nende soldatid!“
„Kallid sõbrad, ma tuletan teile weel midagi meelde!“ hüüdis õpetaja Berg, wiimast jõudu kokku wõttes. „Teie, peremehed siit ja kaugemalt, teie olete kõik naisemehed ja teil on lapsed kodus. Kui teie iseeneste peale ei mõtle, siis mõelge oma waeste naiste ja laste peale! Kui teie sõda tahate teha, nagu te ise ütlete, siis saab teist nii mõnigi surma, wõi kaotab oma ihuterwise wõi läheb tühjale maale wõi wangitorni. Siis jääwad teie auusad naised ja teie kallid lapsed teid nuttes leinama, sest nendel põle enam toitjat ega hoolekandjat. Mehed, mõtelge nende õnnetumate pisarate peale ja laske oma kõwa meelt liigutada! Teie leskede ja waestelaste nutt saab taewa poole karjuma ja teie peale kõigewägewama kohtumõistja ees rasket kaebtust tõstma. Mehed, halastage oma naiste ja laste peale!…“
Alles nüüd oli kirikuõpetaja wähegi märki lasknud. Perekondlik õnn oli ju nende waeste tööorjade ainus wara, armastus naise ja lapse wastu nende ainus paleusline aime. Naine ja laps hädas ja ahastuses — oo, see mõjus!… Kainendaw waikus heitis silmapilguks äritatud kogu peale. Meeste kõwad, tõmmud näod pikkade juukste raamis lõiwad mõtlema, wahetati küsiwaid pilkusid üksteisega, pisteti siin ja seal pead sosistades kokku…
Seda tulusat seisukorda püüdis õpetaja weel mõjuwamalt tarwitada. Ta lükkas kõrtsi-ukse, mille lähedal ta seisis, ruttu lahti, pistis pea wälja ja hüüdis naised ja lapsed kokku, keda kõrtsi ees rahwa hulgas kaunis palju oli.
„Waadake, peremehed, siin seisawad teie naised ja lapsed ja paluwad teid ärdalt: Jätke maha oma kuri nõu, heitke armu meie wäetimate peale, keda teie tahate meheta ja isata ja toitjata jätta! — Kui teil inimese-süda põues on, mehed, siis ei wõi teie nende peale waadates kõwaks ja külmaks jääda, siis ei wõi teie neile leiwa asemel kiwi pakkuda… Ja teie, naised ja lapsed, tõstke oma healt ja öelge oma toitjatele: Kes teist õige mees on ja oma naist ja last armastab, see ei pea siin kõrtsis wiina juures mitte sõja üle nõuu, waid see läheb koju oma armsatega ja kosutab oma ihu unega ja läheb homme tööle — mitte sõtta! Siis ei jää teil mitte leskesi ega waeseid lapsi leinama ja nutma.“
Paar ligi tõtanud naist nutsiwad; lapsed waatasiwad neile näosse ja hakkasiwad ka nutma. Ka kõrtsi sees olewad naised oliwad liigutatud… Õpetaja astus ukse wahelt ära, et mehed wälja ja wäljas ukse-esisel olewad naised ja lapsed sisse näeksiwad. Pilt äratas tõeste ärdust, ning see tundmus paistis selgeste paljudelt mehenägudelt.
Kuid liigutuse-tuju ei kestnud kaua. Ning pealegi pidi see üks naistest olema, kes kareda käega haleduse-loori, mis praegu südamete peale heitnud, lõhki käristas. Keegi suur, tugew, kuiwetanud naine, wanadlase kolletanud näoga, mille peale töö ja mure sügawaid wagusid kündnud, astus ukse wahele ja hüüdis kareda mehehealega kõrtsi sisse:
„Ega meie mehed nalja pärast sõtta taha minna, nad lähwad häda pärast! Mõisa töö on meil nagu weskikiwi kaelas, mis meid maha waotab, nii et hing rinnus kinni jääb. Meil on üks nahk seljas, aga mõis wõtab meilt mitu nahka. Ma olin laps, kui juba uut õigust hakkasime ootama, kui juba kergendustest teati reakida; nüüd on uus õigus antud, kergendusi on lubatud, aga mõis pärib wana orjust edasi! Kas Jumal seda tahab? Kas keiser seda teab? Jutlust pidada on kerge, aga tööd teha raske. Meie meestel on naine ja laps kallid, aga kas õigus kallis ei ole? Kas parem põlw kallis ei ole? Kui mehed õigust kätte ei päri, kes siis peab pärima? Kas naised ja lapsed? Mehed, pärige mõisa käest õigus wälja ja ärge endid peksta laske! Kui keiser kuuleb, mis meiega tehakse, siis ei tohi ükski soldat püssi teie poole pöörata!“
Neil walju healega, aga rahuliselt ja ladusaste räägitud sõnadel oli rahwahulga kohta ilmkirjeldamata mõju. Liigutuse- ja ärdusetuju oli nagu ära pühitud. Kange kõne müra tõusis. Räägiti, karjuti läbisegi. Jälle oli wehklewaid rusikaid, wälkuwad silmi, ähwardawaid nägusid näha. Uueste käis sõnasõda suust suhu. Õpetaja tahtis rääkida, aga teda ei kuuldud enam. Mõned nokastanud mehed tungisiwad julgelt ette ja hakkasiwad kirikherraga lällitades targutama. Teiste suust kajasiwad sõimu- ja wandesõnad waimuliku isanda kohta. Uueste kuuldi hüüdeid: „Wisake papp uksest wälja! Tema on sakste sõber ja tuleb meid wõrgutama!“… Ja juba nähtigi mehi ähwardawalt ligemale nihkuwat, kui tahaksiwad nad kätt õpetaja külge panna.
„Pastori herra, nüüd on aeg, et meie mineku peale mõtleme,“ sosistas köster täis hirmu.
Kuid õpetajal näis südamest kahju olewat, et ta lahingi pidi kaotama — pealegi ühe wana naise mõjul. Ta oli ukse wahele taganenud; siit hüüdis ta mürisewa healega laenetawa kära sisse:
„Kuulge, mehed! Ma ütlen teile weel wiimase sõna. Teie wõite weel raskest peksust priiks saada, mis teid ootab. Kas tahate?“
„Miks ei taha! Tahame küll!“
„Teie teate, et teid peks ootab! Kas teate seda?“
„Teame muidugi!“
„Siis wanduge wana seaduse peale, kuni teile uus kätte antakse! See antakse teile kätte, mina wastan selle eest! Kas wannute wana seaduse peale?“
„Ei wannu!… Mitte ei wannu!… Kas aetagu meid ratta-rummu sisse — mitte ei wannu!… Kas pandagu meid ahelasse, maetagu meid elusalt maha wõi peksetagu meid tükkideks — mitte ei wannu — mitte ei wannu!“
Õpetaja pööras ümber ja läks.
Siin polnud tal enam midagi teha. Ennem wõisiwad ta sõnad mässawat merd wõi lõõmawat tuld waigistada, kui seda wihast, hinge põhjani ülesäritatud rahwahulka. Ta istus köstriga tõlda ja sõitis minema. Karedad hüüded kajasiwad talle järele, ähwardaw healte-kõmin kõrtsist ja kõrtsi eest saatsiwad teda tüki teed.
„Siin pole enam kahtlust,“ ütles ta Saksa keeli köstri wastu, „nad tahawad awalikku mässu tõsta. Ma pole neid niisugusel meeleolekul weel kunagi näinud. Kui neile teistest waldadest rohkeste abi tuleb, siis on kõige pahemat karta. Mahtras on liig wähe soldatid.“
„Aga mis nüüd nõuuks wõtta?“ küsis hirmunud köster.
„Meie peame mõisa sisse minema ja walitsejat ning ohwitserisid hoiatama,“ otsustas õpetaja Berg. „Nad peawad omale wiibimata wäge juurde muretsema.“
„Aga kust nad seda nii ruttu saawad?“
„Habajast — kust mujalt. Kell on praegu üksteistkümmend. Kui käskjalg nüüd kohe ära saadetakse, siis wõib lisawägi, kui ta kiireste marsib, homme enne keskhommikut siin olla. Jumal andku, et see liig hilja ei oleks!“
Õpetaja Berg sõitiski otsekohe Mahtra mõisa ja saatis oma nõu täide. Ta jutustas Rosenbergi isandale ja mõlemale ohwitserile, kuda lood on, ning hirmunud opmann saatis sedamaid kapten Boguzki, siinse wäesalga juhataja, kirja, misläbi omale silmapilk lisawäge palus läkitada, ühe waimupoisiga wastu ööd Habaja mõisa poole teele.
Mahtra külas ei maganud sel ööl wististe keegi. Kõrtsis walitses palawiku-sarnane elu ja liikumine kuni hommiku-walgeni, ja kes meestest naiste ja laste meelitusel koju läkski, ei püsinud sängi heita, waid saatis öö murelikus ärewuses mööda. Kerge ja lõbus ei olnud homne ettewõte kellegi meelest, kellele wiin weel wähegi aru pähe jättis. Nii mõneski urtsikus walas naine, ema, õde wõi mõrsja hirmupisaraid, nii mõnestki piinatud rinnast pigistasiwad kohutawad aimdused walu-ohkeid ja hädapalweid wälja. Aga see pidi ju olema! See sündis ju seaduse ja õiguse eest. See oli lubatud enesekaitse ähwardawa wägiwalla wastu. Ainult see kõikumata, südame põhjani ulataw teadmine andis neile wagusatele, roomawatele, sõnakuulmise ja käsutäitmisega põliselt harjunud orjadele selle julguse, millega nad homse ettewõtte otsuseks teinud, ja selle kindluse, millega nad teda täide tahtsiwad saata.
Waikne suwine öö oli küla peale maha heitnud. Õhk oli mahe ja pehme nagu soe piim, aga rõhuw, halwaw. Ainus leht ei liikunud puudes. Tasa, unenäoliselt imbis aasadelt lillelõhna sooja, auduwa õhu sisse. All lepikus lõi ööpik oma luksuwat lugu, kaasikust kajas rukkiräägi särisew saagimine, kastest niiske heina sees andsiwad sirtsud hilist kontserti. Nahkhiir lendas üle küla — kuulmatult tiibu lüües, rahutumalt põigeldes, tume ja salalik nagu waritsew õnnetus…
Ikka weel rõkkas kõrts karedatest healtest, ikka weel piilusiwad tuled nagu tondisilmad urtsikute ukse-aukudest wälise waikuse sisse. Rahu, une, wäsimuse kandis nahkhiir oma tonditiibadel metsa — maha jättis ta mure, kartuse, ahastuse. Mõtlewaid päid ja pakitsewaid südameid warjasiwad tänasel ööl kõik need tumedad, waikiwad urtsikud seal madalal seljandikul, keset wõsa ja raba…
Mahtra poole wiiwatel teedel algab selsamal ajal salalik öösine elu. Waikiwaid mehi, hobusega ja jala, näikse ühise eesmärgi poole rühkiwat, teeäärsed kõrtsid täidawad endid rahwaga, surutud healed muutuwad waljumaks, teekäijate hulk kaswab suuremaks. Ja kui koidu kumawast rüpest päikese esimene tera ilmale sünnib, mustawad teeharud rahutumast rahwast ning kõrtsides algab elu, mille sarnast neis tööpäewa hommikul enne pole nähtud.
Wõerad wallad on sõna pidanud: nad tõttawad Mahtra meestele appi. Kõik need rahwahulgad lähewad „Mahtra sõtta“. Nad tahawad keelata, et Mahtrast Habajat ei tehtaks, et seal keppide ja witsadega ei sunnitaks õigust jätma ja ülekohut wõtma. Nad tahawad Mahtra mehi peksust ja uut seadust rikkumisest peasta. Sest kõigi meelest on kindel: wannuwad Mahtra mehed täna alla, siis pandakse homme ka meid alla wanduma; wõidawad aga Mahtra mehed, siis wõidame meie nendega ühes. Sõda ei jää salajasse — küll sellest seaduseandja kuuleb ja meile abi saadab…
Kõrtsides aga wõetakse julgust. Kaine talupoeg on arg mehike; tal pole sõna suus, ei jõudu käes. Ja täna läheb ehk mõlemat tarwis — suud ja kätt. Waja sakstele suuga wastata, kui nad seadust wõeriti seletawad, ja waja neile käega wastata, kui nad kepid ja witsad wälja toowad. „Kui juba muud midagi ei aita, siia olgu sõda!“
„Jooge, wennad, kes teab, kuniks elu on!“ hüütakse ühes ja hüütakse teises kõrtsis. Klaasid ja peekrid käiwad ringi ning jägawad meestele julgust ja julgusega waimustust. Wägisõnad lendawad suust suhu, kiidukõned on käimas, julged erutawad argseid, sõbrad kaelustawad sõpru, wihamehed pakuwad üksteisele wennakätt. Nad kõik on ju ühise asja pärast wäljas, nad kõik lähewad wastase wastu wõitlema.
Juba pühapäewa-õhtu oli Mahtra mõisa ümber wõeraid mehi näha; mida kõrgemale aga päike esmaspäewa hommiku tõuseb, seda suuremaks ja mustemaks läheb pilw, mis siia kokku langeb. Warsti kubiseb mõisa ümbrus rahwast ja healte sumin täidab õhtu. Ja ikka weel tuleb wäge juurde — wankril ja jala. Tolmupilwed tõusewad maanteelt, rattad mürisewad, hobused hirnuwad, piitsad plaksuwad.
Teomehed mõisate wäljadel jätawad töö seisma, wõtawad hobuse adra eest lahti, kihutawad koju, rakendawad looma wankri ette ja sõidawad sõtta. Teised kihutawad sõnnikuwankris Mahtra poole, teel jalamehi peale wõttes. Kolmandad ratsutawad, neljandad jätawad hobused oma pead wäljale ja jooksewad jala. Ükski ei kuula enam sundija sõna, iga keeld läheb tuulde. Määratu ärewus asub aga alles siis kõigi hingesse, kui Mahtra pool esimesed püssipaugud kõmmuwad. Metsik jooksmine, kihutamine saab üleüldiseks; kellel hing sees ja jalad all, on teel Mahtra poole. —
Ka X. wallas teatakse, mis päew täna on.
Mehed, kes kirikus oliwad, tõiwad sõjasõnumid ja kandsiwad hoolt, et need kellegile teadmataks ei jäänud. Uuetoa Jüri saatis waimupoisiga teomehele sõna: ärgu homme teole mingu, tulgu parem sõtta, tugewaid mehi olla waja; tema ise minna juba täna Mahtrasse, et teistega sõja-nõuu pidada.
Päärna selg on weel kange ja walus haagikohtuniku hoopidest, aga see ei takista teda külasse jooksmast ja sõjawäge kogumast; see ei takista teda, ei, see erutab teda just taga. Ta raputab oma suurt raudset rusikat taewa poole ja wannub, et ta neid hoopisid ei taha unustada, et ta nende eest sakstele tasu tahab anda — iga löögi eest kaks asemele, ükskõik kus ja kellele. On homme Mahtras sõda, siis wõib ta tunahomme siin olla; kahju ainult, et ta siin mitte juba täna ei ole…
Kuid tulemata ta ei jää. Teewad ju X. mehed sedasama, mis Mahtra mehed tegiwad ja mispärast neid homme tahetakse nuhelda. Esmaspäew peab mõisas sõnnikuwedu algama, peremeestel on käsk käes; aga ükski ei lähe, wälja arwatud wahest Ristmäe Mihkel. Kõik on ühisel kindlal otsusel, abiteole wastu panna kas wõi sõjani. Asjata saawad parunid ja sundijad homme walda ootama, asjata kubja käskudega külasse saatma — kõrwad, mis kuulamas, on kurdid, ja mida kuulamas ei ole, on sõjas. Päärn loodab aga, et terwe wald sõjas saab olema, ja selleks teeb ta, perest peresse käies, wihase õhinaga tööd.
„Mehed!“ hüüab ta igal pool. „Lõugadega oleme juba palju ära teind, kätega mitte kanapesagi. Homme peame näitama, et me mitte üksi lõuamehed pole, waid ka töömehed. Mahtra mehed paluwad meid appi. Neil on homme peksupäe. Habajas on werd juba küll joost — kas peame lubama, et Mahtras weel enam jooseb? Kas tahate pealt woadata, kuni peksu-kord teie kätte jõuab? Küll see warsti tuleb, ennem ehk weel, kui arwate. Iga sõnnikukoorm, mis homme wedamata jääb, wõib tunahomme witsakoormaks soada. Kui te nahk ei sügele, siis tulge lähme sõtta! Homme on Mahtras sõda, mehed! Kes täis mees on, paneb hobuse ette ja läheb aegsaste teele! Koju jäägu see, kes muud ei ole kui lõuamees!“
Ja Päärna sõnad mõjusiwad. Nad mõjusiwad seda rohkem, et ta mitte peremees polnud, kes oma tulude eest wälja astus ja keda hädaoht ähwardas, waid teomees, teise sulane, kellel midagi wõita ei olnud, küll aga palju kaotada. Tahab juba teomees wõeraste eest oma naha turule wiia, miks ei peaks siis peremehed teistele peremeestele appi tõttama!
„Lähme jah! Aitame neh! Rahuga oleme küll juba õnne katsund — katsume siis nüüd sõjaga!“
Need oliwad wastused, mis Päärn igalt poolt sai. Osalt mehi hakkas juba pühapäewa õhtu teele minema, teised läksiwad neile öö ja hommiku jooksul järele. Päärn ise oli esimeste minejate seas.
Enne oli tal aga kodus emaga äge lahing lüüa. Hirmunud wanake, kellele Päärn oma mineku üle tõtt tunnistanud, hakkas poega Jumala keeli paluma, et ta mitte meelega „surma suhu“ ei jookseks. Mõisa wastu sõda pidama — taewane halastus, kas tal siis aru peas olla! Kas ta juba küllalt ei teadwat, mis kepid ja witsad on! Kas ta tahtwat nüüd weel raudu kanda, wangitornisid näha ja tühjale maale rännata?
Asjata kõik! Päärna raudsesse pähe ei peasenud ükski hoiataw sõna sisse.
„Kõik teised lähwad — mina lähen koa!“ seletas ta lühidelt ja kindlalt. „Sina ära minu eest karda — ma põle poisile, ma olen tugew mees. Ja meid on palju — kõik wallad, mitu tuhat meest. Ma tahaks näha soada, kes meist jägu soab!“
Eide palumine ja nurumine oleks wahest weel kaua kestnud, kui mitte Uuetoa ema Päärnale appi poleks tulnud. See oli nimelt oma poja pärast suures mures ja lootis sellest head, kui Päärn Jürile seltsiks läheb. Kuid ka tema palus, et mõlemad hädaohust, olgu see missugune tahes, wõimalikult eemale hoiaksiwad.
„Pearn, too minu poeg terwelt tagasi!“ hüüdis ta sulasele weel järele, kui see juba wankril istus ja õuewärawast wälja sõitis.
„Pearn, too minu toitja terwelt tagasi,“ lisas sauna-ema omalt poolt juurde.
Ja siis wahtisiwad mõlemad tudikesed sõitjale järele, kuni ta pimedusesse kadus, ja mõlemal weeresiwad pisarad üle põskede. Tummalt, südamed walu täis, pöörasiwad nad siis oma urtsikute poole.
Aga Päärnal oli weel üks järelhüüdja. Waewalt oli ta Ristmäe talu wärawast mööda jõudnud — ta sõitis siin kohal suure rutuga, et teda kaks terast silma ei näeks, — kui talu õueaiast wäle neiu wälja hüppas, wankrile tüki teed järele jooksis ja siis sõitja nime hakkas hüüdma.
„Pearn, pea kinni! Pearn, pea kinni!“
Aga kas Päärn ta healt wankri-mürina pärast ei kuulnud, wõi meelega kuulda ei tahtnud — ükskõik, ta sõitis edasi, ilma kordagi tagasi waatamata — jah, ta andis kõrwile weel tubliste piitsagi, nagu oleks tal mõni kullerisõit käsil…
Ka Päärn wiitis hommikupoolse öö teeäärsetes kõrtsides teiste „sõjameeste“ seas ära, ka tema jõi „julgust ja jõudu“ oodatawa raske päewa wastu. Kell wõis kuus wõi pool seitse olla, kui ta suure salga seas Mahtra mõisa wärawa ette jõudis.
Mõisa-õue piiras aia ja wärawate taga määratu rahwawall. Läbipeasemine näis wõimata olewat. Ja ikka weel woolas uusi salkasid juurde, terwe tee mustas weel tulijatest. Tume sumin täitis paika, mille sekka joobnute kisawad hüüded kajasiwad. Paljudel oliwad malgad ja porgud käes, kaugelt suurem osa oli aga paljaste kätega, päris sõjariistu polnud wist ühelgi kaasas — ei püssi ega pussi. Mõisa-õue oli wärawate ja aia tagant warsti nagu liikumata paigalseiswa musta wooga ümberpiiratud. Weel tõrkus rahwas mõtte eest, wärawatest õue peale tungida ja seega oma nõuu ilmutada; aga juba hakati selle üle aru pidama, juba rõhuti wärawa wastu, juba kajasiwad julgustawad hüüded igast serwast.
Wiiwitamise põhjus paistis igaühele silma. Mõisamaja ees seisiwad soldatid juba roodus walmis, sirged ja liikumata kui tikud. Nende püssid ja ohwitseride mõegad särasiwad päikese käes, weripunased pagunid musta kalewi peal paistsiwad kaugele igaühe silma ja puude all puristasiwad kaks sadulas hobust.
Nagu näha, oldi ka siin sõja wastu walmis…