Mahtra sõda/31

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
30
Mahtra sõda
Eduard Vilde


31.

Kuus kirja.
X., 13. juulil 1858.

Kallis, unustamata sõbranna!

Teie soowi mööda teatan Teile, kudas Teie kaitsealuste käsi käib. Kudas minu käsi käiks, selle üle Teie sõnumid ei soowinud; kuid wabandage, kui ma oma kirja lõpul ka enesest paar sõna räägin. Teie teate ju, et üksik, mahajäetud inimene oma südant kirjas armastab wälja puistata.

Päärn ja Jüri on jälle kodus. Neid ei puutunud seal, kuhu ma nad warjule saatsin, miski hädaoht, ega ole neil nüüd ega edespidi midagi karta. Mai, kes minule tüdrukuks jäi, on oma koha üles öelnud. Jüri teeb temaga sügise pulmad. Päärna eest tahan ma edespidi teha, mis mul wõimalik. — Kui mõlemad mehed minu isa mõisast õnnelikult koju jõudnud, tuliwad Miina ja Mai mind selle eest tänama ja palusiwad mind Teile teatada, kui tänulikud nad ka Teie abi ja eestkostmise eest on.

Minu wanemad ning wennad ja õed elawad juba uues kohas. Mõni päew pärast Teid lahkus siit ka herra Gottlieb Lustig jäädawalt ja jättis mu ka oma waikiwast seltsist ilma. Ma elan üksina suures tühjas mõisas. Nii mahajäetud pole ma weel kunagi olnud. Wahel on mu meel nii raske, et ma nutma hakkaksin kui wäike poisike. Midagi ei tee mulle enam rõemu, miski asi ei huwita mind. Mul on tundmus, kui oleks mu hingel tiiwad maha lõigatud. Ma ei leia kuskilt erutust ega õhutust, ma ei näe oma tööl, oma terwel elul otstarbet olewat, mul pole enam midagi oodata — mul puudub mu paleus…

Kas teate, mis ma tegin, kui tõld Teid meie õuest ära kandis? Ma läksin salaja maja pööningule, sinna kust meie kõik Mahtra mõisa põlemist silmitsesime, ning waatasin Teile sealt järele. Kui mul häbi ei oleks seda tunnistada, siis ilmutaksin Teile, et ma kaks suurt pisarat oma westi pealt ära pühkisin. Ma wahtisin Teie tõllale nii kaua järele, kui ma teda nägin. Siis pöörasin silmad Mahtra mõisa rusude poole. Ka minu sees oli kõik rusudeks langenud…


Teie
Herbert Heidegg.


Genfis, 4. aug. 1858.

Waene sõber!

Teie kurb meeleolu äratab minu sügawamat kaastundmust. Kuid ma tean Teie jaoks tröösti: tehke palju tööd ja tehke palju head! Mõlemaks tegewuseks on Teil mahti küllalt. Ma olen julge, et see magus tundmus, mis Teie rinda tehtud ja kordaläinud töö ning iga heateo järele täidab, warsti kõik kurbtuse ja mõruduse maha matab.

Teie sõnumite eest minu kaitsealuste üle palju tänu! Ma loodan, et need wiimseteks ei jää. Iseäralise rõemuga wõtaksin sõnumi wastu, et ka Päärn ja Miina loodetud sihile jõudnud. Mulle meeldib see suur, tugew, tõsine ja wastane talupoeg, niisama ka tema ilus, hakkaja ja siiski nii õrna meelega mõrsja.

Kas uudist teate? Minu ametiwend Eestimaalt, see tumma suuga umbrohu-uurija, Gottlieb Lustig, wiibib praegu Genfis ja on minu perekonna igapäewane külaline. Alles nüüd olen ma seda imelikku inimest wähe tundma õppinud. Kõneleda ei oska ta praegugi weel, aga ta mõistab kirjutada. Ma olen ühe käsikirja tema sulest läbi lugenud, milles ta kodumaa elu wäikeste pildikeste, lookeste, mälestuste kujul kirjeldab. Ma olin liigutatud, waimustatud. Ma püüan talle nõuu anda, kirjanikuks hakata. Ta tõrgub kõigest jõuust wastu. Tal ei olewat selleks kõige wähematki andi. Tema terwised Teile lisan kirjale juurde.


Teie
Juliette Marchand.


X., 17. detsembril 1858.

Armas preili Marchand!

Wabandage, et ma Teie wiimase kirja peale nii hilja wastan. Ma wõtsin Teie nõuu kuulda ja hakkasin tööd ja head tegema. See wiitis aja käest ära. Oma majapidamist olen täieste ümber hakanud muutma ja wõin uhkusega senise raske, aga kordaläinud töö peale tagasi waadata. Ma arwan, et minust aegamööda tubli mõisnik saab. Nii palju minu tööst.

Head wõisin nii palju teha, et Päärna ja Miina abielusse ning kindla elujärje peale aitasin. Poiss leidis ühest naabriwallast wäikese talu, mida ta kohe wõis rentida. Minul ei olnud talle sedapuhku kohta anda. Ma maksin temale ja tema mõrsjale nii palju waluraha saadud karistuse eest, et nad omale talupidamiseks tarwilised loomad ja tööriistad wõisiwad muretseda. Paari kuu eest heitsiwad nad abielusse ja elawad õnnelikult oma wäikeses pesas. Ka Miina endine auustaja, kubjas Prits, keda Teie tunnete, on ennast trööstinud ning uue kallikese leidnud, kelle ta jõuluks altari ette wiib. Natukene waremine oliwad Maie ja Jüri pulmad.


Teid terwitab
Herbert Heidegg.


Genfis, 3. jaanuaril 1859.

Auulik paruni herra!

Teie wiimased sõnumid rõemustasiwad mind. Ma tänan Teid. Kui see Teile tüli ei tee, siis laske noorpaarile lahkeste minu poolt terwiseid öelda. Seda wõiks wana hea Tohwer teha, kui ta Teie teenistuses on. Kui Teil wähegi aega jätkub, siis teatage mulle kord paari reaga, mis neist talupoegadest sai, kes Mahtra rahutustest osa wõtsiwad. Ka muud uudised Teie ümbrusest huwitaksiwad mind. Minu adress on endine. Ma jään seda puhku weel wanemate juurde.


Auupaklikult
Juliette Marchand.


X., 20. weebr. 1859.

Auulik preili!

Teie wiimase kirja peale wastuseks, et Mahtra mässajad teenitud palga kätte on saanud. Kümne päewa eest oli kuritööde paigal riisujate ja põletajate nuhtlemine. Peamehed saiwad kadalipul tuhat hoopi ja saadeti Siberisse sunnitööle; teistel oliwad wähemad karistused: witsahoobid ja wangistus. Ma arwan, et see õpetus mõjuta ei jää.

Tohwer on minu teenistuses ja lubas Teie terwitused noorpaaridele kätte toimetada. Teatada oleks Teile weel minu ümbrusest, et opmann Winter minu juurde paigale jääb. Ta palus minult oma süü andeks, ja ma andsin järele. Olgu, mis on — ta on tubli põllumees.

Lõppeks wäike uudis: ma olen krahwi-preili Gertrud von M.-ga kihlatud. Teie nägite teda paar korda meie juures. Armas, lõbus lapsuke.


Auustades
Heidegg.


Genfis, 2. märtsil 1859.

Auustatud paruni herra!

Soowin Teile kihluseks õnne. Kentsakal wiisil on mul Teile ka säherdune „wäike uudis“ teatada. Umbrohu-uurija Gottlieb Lustig kirjutas mulle hiljuti Riiast, ta tahtwat mind naiseks saada. Ma wastasin, et mul selle wastu midagi ei ole. See saab wagune, tumm abielu olema. Aga meie mõistame teineteist ka tummalt. Nii pean Baltimaale jälle tagasi pöörama. Soowinud ei oleks ma seda mitte. Teie maa on külm, kare, kurb — nii kurb!

Juliette Marchand.



Lõpp.