Mahtra sõda/9

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
 8
Mahtra sõda
Eduard Vilde
10


9.

Odaw tööjõud.

Mida kauemine preili Marchand Eestimaal elas, seda enam hakkas ta märkama, kui madalal, algupärasel seisukorral siin majandus kõigi ta tähtsamate harudega weel seisis. Juliette wõis seeüle põhjalikumate teadmiste puudusel küll ainult pealiskaudselt otsustada, kuid wahe siinsete ja nende olude wahel, mis ta wäljamaal üleüldiselt tähele pannud, oli mõnes asjas nii silmatorkaw, et ka temagi neid pidi nägema.

Missuguseid tööriistu näituseks tarwitas suur rikas mõis, mida haritud omanik walitses, oma põldude harimiseks! Just niisamasuguseid, nagu weriwaene, harimata talupoeg, kellel ainult tilluke maaribakene käes! Muinasaegsed, nagu õiguslised olud mõisniku ja talupoja wahel, näitasiwad ka siinsed sahad, äkked, wiljapeksuriistad, piimatalituse-abinõuud jne. olewat. Kõik puust, kõik wilets, toores kodune töö! Kõige wähemadki põllutöö masinad, mida wäljamaal juba talupoegki tarwitas, puudusiwad kas täieste, wõi suuremalt osalt. Kõik töö tehti käsitsi ära, käsitsi nende ajast maha jäänud abinõuudega. Ja nõnda polnud lugu mitte üksnes X. mõisas, waid ka mujal, kuhu koolipreili — wahel herrastega kaasa sõites — nägema sattunud, wõi millest ta omale jutustada lasknud.

Kui ta seeüle kord parun Herberti wastu oma wõerastamist awaldanud, oli see õlasid kehitades kostnud: „Jah, meie oleme ajast maha jäänud, aga ka seejuures on meie olud süüdi: meil on liig palju odawat tööjõudu olnud — mis tarwis siis kallid masinaid ja wäljamaa tööriistu osta!“…

Nende „odaw tööjõud“ oli talupoeg. See oli masin, mis kopikat ei maksnud, parandusekulu ei nõudnud, wananemist ei kartnud. Mitte odaw tööjõud polnud ta, waid täieste maksuta. Ta kündis, äestas, külwas, niitis ja lõikas; ta peksis wilja, haris linad, noppis kardulid, ajas wiina, niitis lambad, kedras lõngad, kudus kangad, talitas loomad, wedas põllutooded turule — ja kõige selle eest ei nõudnud ta muud midagi kui siilukest maad, mida mõisnikul tarwis polnud. Ta oli tööpäewaga rahul, mis suwel kuni 17 tundi kestis ja ajuti, rehepeksu-ajal, kuni 48 tundi. Ta maksis weel oma piskust, mida tal elus-olemiseks waja oli, oma isandale kümnust — üksnes selle eest, et see temalt sedagi ära ei wõtaks. Ta kattis oma ihu takuga — lõuendi ja willa wiis ta oma isandale…

Mis tarwis siis kallid masinaid ja wäljamaa tööriistu osta, kui nii tulusat tööjõudu küllalt saadawal!

Preili Marchand ei näinud — wõi nägi seda harwaste — kuda need „odawad tööjõuud“ oma muinasaegsete tööriistadega ja puruwaeste loomadega isanda põllul ja nurmel waewlesiwad, kuda kolmeteistkümne-aastased wäetid poisikesed kuklajõuuga sahka maa seest tõstsiwad, kuda alaealised tütarlapsed ja raskejalgsed naised põletawa päikese käes heina- wõi lõikusetükkide peal higistasiwad ja karduliwagudes küürutasiwad, kuda tüdrukud ja poisid, päewatööst surmani wäsinud, ööd läbi pinta tõstsiwad, kuda teopoisid läbi tuisu ja tormi killawooriga linna poole liikusiwad, kuda korratüdrukud, ihu põlwini jääga kaetud, oma wiletsates takuseelikutes läbi lumehangede mõisa ja küla wahet wantsisiwad… Preili Marchand ei näinud ka, kuda igal pool, ühe kui teise töö juures, kubja ja kiltri, aidamehe ja opmanni kepp neid maksuta masinaid käima pani ja nende käiku korraldas… Oleks ta kõik seda näinud, ta oleks käed risti pannud ja weel tungiwamalt küsinud, kas siis siin maal kristlikku kombeõpetust, kristlikku ligimese-armastust ei tunta!

Preili Marchand nägi ainult, mis talle mõisas ja selle ümbruses wahel silma paistis. Nüüd, talisel ajal, oli sedagi wähe. Seal all, karjalautade juures talitasiwad külmetawad korratüdrukud lühikestes takustes kördikutes loomade juures, söötsiwad, jootsiwad ja lüpsiwad neid, kuna niisamati takuse ja jämeda willase riidega kehwalt kaetud mehed ja poisid loomadele põhku, haganaid ja heinu wedasiwad. Naised külast tuliwad linadega, mida nad mõisale lõugutanud ja ropsinud, et neid siin puhtaks sugeda. Mõni aeg hiljem ilmus jälle hulga kaupa kõrgete muna-sarnaste mütsidega naisi ja wõru-moodu pärgadega tüdrukuid, kellele paruni-proua linu ja takku ja willu wälja jagas, mis nad regede peal koju wiisiwad…

Oleks preili Marchand nüüd neisse tahmastesse, suitsewatesse, õlgedega kaetud urtsikutesse pilku wõinud heita! Ta oleks imestanud, kuda terwe küla wäikesteks wabrikuteks on muutunud, kuda kõigi nende naiste ja tüdrukute ja plikade käed nii nobedaste käiwad, et oma isanda kirstusid kõiksugu kalli riidewaraga täita…

Talwine päew on lühike — waja õhtust ja ööst lisa wõtta, sest isanda tööd on palju. Kaheksa naelu linu loelõngadeks kedrada, nii peenteks, et nad saksale särgilõuendiks kõlbawad — see pole nalja-asi! Wõi on sul willad, siis sega neid, kraasi kaks korda ja lase kah lõngaks, nii et näpud huugawad. Ja ega takudki iseenesest lõngaks saa! Ning peale selle on sul ka oma pere ja perekond katta!

Astume sisse säherdusesse wäikesesse wabrikusse, milleks talutuba talwisel ajal muutus. Käesuurusest, tahmasest, kustunud ruuduga aknakesest ei paista juba lõunast saadik walguse-helki sisse. Armetu peerutuli peab, kui ahi ei köe, süsimusta ruumi walgustama, et töötada näeks. Paks, umbne leitsak täidab kitsikut ruumi, milles silm peale kõige tarwilisemate majariistade — laua, järgide, seina najale ehitatud, põhuga täidetud magamiseaseme, mille all kanatool on — mingit ilu- ja ehte-asja ei näe. Warnad seinas, wanad jämedad riided külles. Ülewal tahmased parred, all künkline, aukline sawipõrand. Nurgas tuttaw suur kerise-ahi, mille peal tüdruku wõi poisi jaoks magamise-ase.

Kui kallis on aga see suur, jäme, tusase näoga ahi talwe-ajal, kui wäljas tuisk hulub, ukse kallal raputab ja terwe urtsiku hangede alla matab, wõi kui pakane külm aiateibad raksuma paneb, akna ja ukse tollipaksuselt „härma“ ajab!

Kalli ahju, selle majaelustaja, ümber on terwe wabrik koos. Leelõukal saadab töötaw perekond oma pika, üksluise talwe mööda. Perenaine‚ tüdruk, tütar, kõik kedrawad — osalt mõisa, osalt omale. Ahjunurgas wõi peerujalal põleb üks peerg teise järele söeks, lapsed kohendawad ja uuendawad neid ühte lugu — see on nende amet, nende osa üleüldisest tööst. Tüdruk, kes mõisa kedrab, pingutab ja silib piinliku hoolega lõnga, mis koonla ja wärtna wahel jookseb, et ta peeneks saaks kui hing ja et talle ainust lipsukest sisse ei jääks. Sest kui wiht rõngast wõi sõrmusest läbi ei lähe, siis on proual tüli lahti. Ema woki juures kükitab Mann, aabits ja tikk käes, ja õpib „tähetarkust.“ Kui ta wäsinud on, läheb järg Jütsi kätte, kes praegu weel peerusüütaja on. Ka mehed hoolitsewad walgustuse eest; nad kisuwad hulga kaupa peergu tagawaraks, sepitsewad ka paari pastlaid wõi mõne luua. Nõrk, punakas tulehelk walgustab peremehe kõhna, kõwa, konarikku nägu, loitleb perenaise närtsinud põskede peal, wärwib tüdrukute noori punapalgeid kurwa, unise kumaga. Jutustatakse, naerdakse, lauldaksegi, kuni wäsimus nagu roomaw tont kõigi kallale asub ja raske wõitlus tukkumisega algab…

Teises talus on willakedruse talgud. Kuus kuni kaheksa nooremat ja wanemat tüdrukut istuwad pisukeses soojas ruumis oma „kitsede“ taga koos ja keerutawad lõnga. Elaw jutuwadin, naermine ja laulmine aitab töö-igawust unustada. Mõned poisid on neile wäljast seltsiks tulnud — see ülendab lõbu. Perenaine aga waadaku, et talgulised halwa kõhutäie üle nurisema ei hakka, ja taat on wa’ kibedagi eest hoolitsenud. Küll on hea, kui see töö jällegi kaelast saab, sest mõisawanemaga pole nalja heita — oma tööga aega küllalt! Ei jõua sa wiimast ise teha, siis anna tasu eest teiste kätte — wallas waeseid küllalt, kes toopi tangu tarwitawad…

Preili Marchand oli ammugi märganud, kui wali, järelandmatu perenaine paruni-proua Heidegg oli. Häda igale külanaisele, kelle töö tema nõudeid ei täitnud, ja need nõuded oliwad wäga suured. Linase lõnga proowimiseks oli proual sõrmuse-jämedune hõbedast rõngas. Kellel kolm wärtnat loelõnga walmis, tuli seda mõisa haspeldama, ja wihti lugema. Ei jooksnud wiht rõngakese sees lahedaste edasi-tagasi, see tähendab, oli lõng weidi jämedam juhtunud, kui seadus määras — oo, seda häwitawat tuld, mida proua silm pildus, oi neid häbistawaid sõnu, mis ta suust woolasiwad! Siis seisis tema ees süüdlane, kelle pattu ta küllalt hukka ei suutnud mõista…

Ja missuguse piinliku hoolega ei waadanud ta kangaid üle, mis talle kewade poole hakati tooma! Iga wäikene kudumiseweakene sütitas ta wiha põlema, iga töö eest, mis ta rahulolemist ei wõitnud, määras ta lähemaks aastaks harilise karistuse — pahema töö — ning jättis süüdlase tawalisest kingitusest — mütsi-riidest — ilma. Mütsisitsi saiwad temalt weelgi mõned — willast mütsiriiet aga mõned wähesed, kelle auuahnus ja hool neid päris meistritööd sundinud tegema.

Proua von Heideggist räägiti, et ta teenijate nähes ja nendega kõneledes kunagi ei naeratada. Weel wähem naeratawat suud nägiwad temast külainimesed; need tuliwad wärisedes ja läksiwad jookstes…

Ja sellele kristlikule, pealegi wäga jumalakartlikule naisterahwale ei tulnud ialgi mõttesse, et ta nendele inimestele paljast tänugi wõlgu on, kes ta kirstusid selle rikkusega täitsiwad, mida ta tuttawatele perenaiselise uhkusega armastas näidata. Tal oli ühes kõrwalises kambris salwesuurune kirst. Awati selle kaas, siis walgendas waatajale nagu lumehang wastu. See kõik oli helewalgeks pleegitud lõuend, mille ilu ja peensus iga asjatundja suust imestusehüüde meelitas. Millal ta seda salwe-täit lõuendit tahtis ära tarwitada, oli arusaamata. Ja kangur lõksutas iga päew weel uut juurde.

Ei, proua von Heidegg ei tänanud neid „odawaid tööjõudusid,“ mis talle wõimalikuks tegiwad, ilma wabrikuteta, ilma rahakuluta läbi saada. Ta oli selles kindlas arwamises üles kaswanud ja elanud, et need tööjõuud, need maksuta masinad tema päralt on, temale loodud, tema meelewalla alla antud… Mis maksis nende töö selle sitsitükikese kõrwal, mis tema arm neile nagu auumärgiks annetas! —

Eesti rahwa nooremasse minewikusse tagasi waadates, on huwitaw näha, kui osawaste rüütel talupoja „odawat tööjõudu“ omale alal hoida ja sellele ühtlasi „wabadust“ oskas anda. Ta tegi üht kui teist nii põhjalikult, et tal odawast tööjõuust tänapäewani puudust pole tulnud, kuna teda ennast ohwrimeelse wabastajana auustatakse.

Pealiskaudselt waadates, peab imeks panema, kui kergetel põhjustel Eestimaa rüütel talupojale aastal 1816 priiuse kinkis: walitsus tahtis pärisorjusele Eestimaal sellesamase seadusliku kuju ja aluse anda, mis sellel Liiwimaal oli; seks oli waja arendawaid komisjonisid ametisse panna ning mõisate maid üle mõeta; seeläbi tekkiwat rahalist kulu kartes oli Eestimaa rüütelkond walmis, enda omanduseõigust talupoja isiku kohta ohwerdama ja aastal 1811 walitsuselt pärisorjuse täielist lõpetamist paluma, mis siis ka 1816 seaduseandlikuks teoks sai. Et see kingitus nii kergest südamest tuli, siis wõib küll otsustada, et ta liig kallis polnud. Wõi oliwad siinjuures wahest wabameelsed, inimesesõbralised aated otsustawad? Kes tahaks salata, et Eestimaa rüütlite seas ka heatahtlisi, heldemeelseid mehi oli, kelle kohta õhtu poolt tulnud inimese-armustuse mõtted mõjunud! Kuid nende käes oli wäeti wähemus. Enamuse poolt tuli aga wabaduse nime all kingitus, mille odawuse üle kinkijad ise wististe käsi õerusiwad — see tähendab, kui üleüldse midagi kingituseks wõib nimetada, mis andjale kasu, saajale aga kahju toob…

Kasu asemel tõeste kahju sai Balti talupoeg kingitud wabaduse läbi — wähemast hulgaks ajaks[1]. Sest mida hakkab inimene priiusega peale, kui tal midagi suhu pole pista? Rüütel ütles: Sa oled prii, aga kui elada tahad, pead mind orjama nagu ennegi, sest maa, kus peal sa elad, on minu. Ja sa pead mind weel rohkem orjama kui siiamaani, sest nüüd ei määra sinu töökoormat enam wakuraamatugi nõrk seadus, waid nüüd panen ma sulle „wastastikuse waba lepingu“ näol ise tingimised peale, ja need pead sa igatahes wastu wõtma, sest kuhu sa hingega lähed! Uus seadus annab sulle küll palju õigusid, mida sul enne polnud, aga selle eest oleme meie hoolt kandnud, et sa neid õigusid tarwitada ei saa. Seadus, mis sulle need õigused annab, wõtab nad sinult ka ära! On ju kõik walitseja- ja peremehe-õigused sinu üle ikka weel meie käes, ja sinu priiuse tuum on ainult see, et meie sind mitte enam ilma maata ja üksikult müüa ei tohi, nagu enne…

Õigus, talupoegi maaga müüa, oli mõisnikule tõeste alles jäänud[2]. Et siin maapinnal ilma teoorjuseta peaaegu miskit wäärtust ei olnud, siis ostis ostja maapinnaga kõige pealt õiguse teoorjuse kohta. Mõisnikud, kes pearaha äratasumise wastutamisest lahti saanud, kes enam kohustatud ei olnud ikalduse-aastatel talupoegi toitma ja õnnetuse-kordadel neid aitama, oliwad õiguse saanud, talupoegi täieste saatuse hooleks jätta. Nad teadsiwad, et talupojad ilma maata ei wõi elada, et nad neilt maad tingimistel, mis nemad ise määrasiwad, pidiwad rentima, ja et mõisniku põllud seepärast mitte kesasse ei pruukinud jääda. Nõnda polnud neil waja talupoegadest enam midagi hoolida, nende tööjõudu mitte hoida, kuna enne nende oma tulu neid oli sundinud selle eest muretsema, et talupoeg mitte nälga ei sureks, sest muidu oleksiwad nad pidanud raha eest uusi talupoegi ostma. Üks Liiwimaa rüütel, kes pärisorjuse eest seisis, tunnistab kõige suurema südamerahuga: „Mõisaherra wõib ilma suurema kahjuta wälja kannatada, kui temal mõni talu, wõi koguni suurem osa talusid, ilma rentnikuta jääb, sest ta wõib maid ise tarwitada, seks on tal jõudu; aga rendi-talupoeg ei wõi mitte ilma taluta elada, tal pole jõudu oma hobuseid, loomasid ülewal pidada, ta on sunnitud oma kapitalist elama ja saab lühikese ajaga kerjajaks. See sunnib teda maad rentima kõige raskematel tingimistel, et elusse jääda, ja sagedaste ei suuda ta oma kogukondlisi kohuseidki täita.“

Ka wabal põlwel jäi talupoeg täieste mõisniku meelewalla alla, ja mitte wähemaks ei jäänud wiimase poolt selle meelewalla kurjaste tarwitamine, waid sai koguni weel sagedamaks. Talupoeg sai küll priiuse, aga mitte abinõusid elamiseks, sest terwe maapind ja seega ka kõik abinõuud talupoja seisukorra kosumiseks jäiwad mõisniku kätte. Talupoeg ei saanud nimelt mitte wabadust, waid üksnes wabaduse wälimise kuju ja kuma. Mitte pärisorjus, mitte orjapõli ei häwitatud ära, waid ainult sõna, millega teda nimetati. Rüütli tulu oli aga muu seas selles, et tal nüüd enam asja ei olnud oma talupoegade waesuse pärast häbeneda ja awalikku arwamist karta. Ta wõis neid nüüd tuimaks ja laisaks siunata, kes oma „wabadust“ ei mõista tarwitada.

Priius andis talupojale õiguse mõisaherraga wabatahtlisi kontrahtisid teha. Et aga talupojal kõik abinõuud puudusiwad, herralt kergemaid tingimisi wälja pingutada, ja ta selles asjas otse mõisniku armu alla oli antud, siis ei jäänud ta töö- ja maksukoormad mitte ainult orjapõlwe-aegsesse suurusesse, waid neid kõrgendati weel märksa. Endised, 1805. aastal walmistatud wakuraamatud kaotasiwad oma makswuse, ning waba leping rentnikuga, kellel kohta iga hinna eest tarwis oli, tegi mõisnikule kergeks, rohkem renti nõuda, kui talunik, ilma ennast kahjustamata, suutis anda.

Priius andis talupojale õiguse, ühe mõisniku alt teise alla minna. Aga talupoeg õppis warsti ära nägema, et mõisnikkude rendi-, see on, orjuse-tingimised igal pool ühekõrgused, nimelt liig kõrged oliwad, sest kes neist ei pidanud oma kasu silmas! Mujale-asumine ei toonud siis talupojale mingit kasu, waid ennem kahju. Ta jäi parem endise koha peale ning maksis rohkem renti töö ja põllutoodetega, kui et teist peremeest hakkas otsima. Et aga mõisnikul ka õigus oli, talupojale rendikontrahti üles öelda, siis kaswas sellest weel hädaoht, et teda wiletsast urtsikust, kus ta sündinud ja nii kaua elanud, wälja wisatakse, kui ta herra tingimisi pimesi wastu ei wõta; siis oleks ta nurmedelt, mida ta isa ja isaisa werise higiga wäetanud, lahkuma ja naise-lapsega teist isandat pidanud otsima, kes ta wahest weel raskematel tingimistel wastu oleks wõtnud. Nii sundisiwad teda olud kõigega rahul olema, mis temalt nõuti, ja tegiwad ta weel rohkem rõhutud orjaks, kui ta pärisorjuse ajal oli. Kaebada ta seeüle kuhugile ei wõinud, sest kontrahid kokkulepitud tingimistega oliwad seaduslikud. Nii polnud talupojal ka õigusest, oma asupaika wahetada tohtida, mingit kasu.

Siis oli talupoeg priiuse läbi weel õiguse saanud, maid ja muud liikumata warandust omandada, teenistuse-, rendi- ja igasugu tööde kohta igaühega priitahtlisi lepinguid teha, oma isiku ja omandusega igal teistele riigialamatele lubatud wiisil ümber käia, ühest kogukonnast — nagu öeldud — teise minna ja oma elukohta muuta. Kuid talle oli keelatud linnadesse elama asuda, linnades liikumata warandust omandada, linna-elanikkude teenistusesse astuda ja linna-krunti rentida! Ühesõnaga: talupojale oli ainult lubatud maad Eestimaa mõisnikkudelt osta, kes seda aga jao-kaupa müüa ei tahtnud, sest et see neile kasu ei toonud. Oliwad ju mõisad suuremalt osalt kreditkassas pandiks, ning mõisnik, kes wäikest osa oma pandiks pandud mõisast müüa tahtis, oleks ostuhinnast wäga wäikese summa omale saanud, sest et suurem osa kreditkassasse wõla tasumiseks oleks läinud. Nii oli siis talupojal ainult wõimalik säherdusi lepinguid teha, mis teda põllutööst ei lahutanud, ta wõis lepinguid ainult Eestimaal ja Eestimaa mõisnikkudega teha, ka ainult teo-orjuse peale põhjendatud rendikontrahtisid. Mõisnik oli imeosawaste mõistnud omal „odawaid tööjöudusid“ alal hoida.

Aga weel midagi oli ta seks teinud, kui ta eestlasele priiuse-seaduse walmistas.

Talupoeg, kes omawoliliselt Eestimaalt ära läks, anti selle seaduse järele walla kasuks soldatiks. Seda rõhuwat määrust oli, mõisniku seisukohalt waadates, tarwis, sest herrad nägiwad ette ära, et nende määratumad nõuded isegi kannatliku, iga rõhumise ja pigistamisega leppiwa Eesti talupoja sunniksiwad kodumaalt lahkuma ja naabri kubermangudes ulualust ja peatoidust otsima, hoolimata tema liigutawast armastusest oma suitsu-urtsiku ja kodukolde wastu. Kuid sellest määrusest polnud weel küllalt. Seesama karistus pandi ka weel neile talupoegadele peale, kes õiguse ja seaduse põhjal passisid julgesiwad paluda, et teises wallas wõi maakonnas teenistust wõtta. Waldades, mille hingekirjas nad seisiwad, tunnistati nad äraolejateks. Walla wolinikud wõtsiwad niisuguse eest loosi, ja nad läksiwad soldatiks, sest seadus ütles: „Kui loos niisuguse wallaliikme peale langeb, kes wallast wälja on läinud (kui ka lubaga), ja ta wõeras wallas olekutesse astub, mis seaduse järele soldatiks-minemisest wabastawad, siis peab ta siiski oma walla eest soldatiks minema! Seeläbi polnud Eestimaa talupoeg mitte ainult oma kubermangu, waid ka oma walla, oma mõisaherra külge köidetud. Ei tahtnud ta lähemal nekruti-wõtmisel soldatiks saada, siis pidi ta sinna walda jääma, mille hingekirjas ta seisis, pidi oma herrale „odawaks tööjõuuks“ olema.

Nii sündis siis, et priius talupojale, kes juba muidugi waene oli, aegamööda weel suurema waesuse tõi. Rüütli osaw plaan, talupoega ilma maata, ilma peatoitmise-abinõudeta priiks lasta, aga walitsust ja meelewalda tema üle siiski oma kätte jätta, läks nii hästi korda, et Eestimaa mõisad iga aastaga hinna poolest tõusiwad[3], iga aastaga rohkem tulu tõiwad, ilma et nende omanikud seks mingisuguseid tähtsamaid parandusi majanduse wiisi wõi tööriistade poolest oleksiwad ette wõtnud. Et talurahwa arw esimestel aastatel pärast priiuse-andmist üsna ruttu kaswas, siis saiwad mõisnikud „odawaid tööjöudusid“ ikka weel juurde, ja mida rohkem neid oli, seda odawamaks nad muidugi läksiwad.

  1. Üks Baltimaa rüütel ise, Otto von Rutenberg, peab oma Läänemere kubermangude ajaloo raamatus tunnistama: „Kui Keiser Aleksander I. kolme Läänemere kubermangu pärisorjadele meie (19.) aastasaja teisel aastakümnel esimese ja pühama inimese-õiguse, priiuse, tagasi oli andnud, sattusiwad priikslastud seepeale oleku sisse, mis peaaegu kibedam oli kui pärisorjus ise.“ — Teine Balti mõisnik, Axel von Gernet Eestimaalt, ütleb oma raamatus „Geschichte und System des bäuerlichen Agrarrechts in Estland“ otsekohe Eestimaa olude kohta: „Et talupoja-seisus (1816. a. antud) seaduse läbi waimlise ja majanduslise kultura seisukorra järele küllalt kaitstud ei olnud, siis langes ta astmelt astmeni alamale: ta jäi waeseks, tema majandusline kindlus hakkas kõikuma, side läks lõdwaks, mis teda ta kolde külge köitis. Talurahwa langemine ilmus nähtawale ühel ajal, kus mõisniku majapidamine õilmitsema lõi“…
  2. Ma tarwitan siin osalt mõtteid, mis üks erapooletu arwustaja umbes 40 aasta eest Eestimaa olude üle awaldas.
  3. Üks mõis, mis 1820. a. ümber 6479 rbl. hõb. maksnud, müüdud mõni aasta hiljem 15,760 rbl. eest ära; teine ostetud 23,000 rublaga, müüdud neli aastat hiljem 31,300 rbl. eest ära; kolmas maksnud ostes 53,700 rbl., kümne aasta pärast müües juba 70,600 rbl.