Meie Maa/1929/01/17/Kui Kerenski kaitses Saaremaa mässumehi

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Lühiandmed
Pealkiri: Kui Kerenski kaitses Saaremaa mässumehi.
Ilmumisaasta: 1929
Allikas: Meie Maa, 17. jaanuar 1929, nr. 7, lk. 2.


Aitas „nikerdatud kuju kummardaja“ hädast välja.

1905. a. järelkaja kohtus.

1909 aasta maikuu lõpus ja juuni alul oli Kuresaares Saaremaa 1905 a. liikumise tegelaste protsess, kus kaebealustena esinesid üle 20 isiku, muu seas ka liikumise juhtivamad tegelased ― vallasekretärid Sarapuu, Haamer, Sepahammer, mõisarentnik Schumann j. t.

Kohtumõistjaks oli Kuresaare saabunud Peterburi kohtupalati eriline osakond, palati esimehe Krashennikovi juhatusel. Koosseisus esinesid ka kolm seisuste asemikku. Kaebealuste kaitsjateks olid advokaadid Andronnikov ja Sarudnõi Peterburist ning Jablovski ja vann. adv. abi Kerenski Riiast. Sama Kerenski, kes maailmasõja ajal mängis Vene ajaloos nii tähtsat osa. Kohut peeti selleaegses Bürgerklubis, kus praegu asub Kuresaare Saksa gümnaasium.

Kerenski kaitses muu seas ka selleaegset Loona valla sekretäri abi Joh. Sepahammerit, keda muu seas süüdistati ka keisri isiku kohta haavavate üteluste tarvitamises. Ka oli tema õhutusel Loona senine vallavalitsus ametist tagandatud ja uus revolutsiooniline vallavalitsus asemele seatud. Viimases asjas süüdistati ka selleaegset Loona valla sekretäri Jaan Haabi, praegust Kuresaare linnavalitsuse sekretäri. Kuna aga tema oli mõnes asjas „mässuliselt teotsenud ainult kohaliku revolutsioonilise võimu sunnil ja hiljem oli kaasa mõjunud, et enne karistussalkade tulekut „revolutsiooniline“ vallavalitsus lahkus, siis ei leitud temale küllalt kaaluvat süüd ja seetõttu mõisteti ta ka õigeks.

Huvitav oli Kerenski kaitsekõne,

mille ta pidas Joh. Sepahammeri kasuks. Kerenski oli juba siis hea kõneleja ja tal olnud harjumuseks oma kõnet hästi ettevalmistada. Selleaegne Saaremaa talurahvaaasjade komissar Julius Sanderi sekretär Aleks. Väli, praegune politsei ametnik Kuresaares, näinud kuidas Kerenski „Bürgermusse“ aias edasi-tagasi jalutades oma kaitsekõnet korranud.

Kohtuistungil peetud kaitsekõnes öelnud ta muu seas: „Härrad kohtunikud, meie oleme Saaremaal.

Selle saare elanikud olid hiljuti veel paganad.

Nad kummardasid ebajumalaid. Neid on saarlastel veel mitmes kohas alal hoidunud. Jumalad on puust väljanikerdatud. Ja kui nüüd süüdistatav Sepahammer ütles, et keiser on nikerdatud kuju, siis ei või selle juures olla kahtlust, et ta võrdles teda oma jumalaga, s. o. kõige pühamaga mis temal olemas oli ja selge on, et kaebealune siin süüdi ei ole.[„]

Nähtavasti arvestas Kerenski oma kõnes asjalugu, et Peterburist saabunud kohtunikkudele olid kohalikud olud tundmata ja seega ka teadmata, et sellest ebajumalate kultust, nagu Kerenski omas kaitsekõnes toonitas, Saaremaal ammugi enam ei leidu.

Kaitsekõnel oli mõju, Joh. Sepahammerit keda esialgse süüdistuse järele (keisri isiku teotamine) raske karistus ähvardas, karistati ainult kui mässutegelast 2-a. kindluse vangistusega. Teised liikumise juhid ― Ernst Sarapuu, Mihkel Trull ja Jaan Hammer mõisteti 3 aastaks kindlusse.

Keisripiltide „teotajad“ karistati mandril samal ajal isegi surmanuhtlusega.

Pikemalt 1905 a. liikumisest Saaremaal on kirjeldatud jutustuses „Kevadised vood[„], mis ilmus lühendatult ja teisendatult ka raamatus „Punased leegid“.