Meie jõulud/Kristuse sünniaeg ja selle kindlaksmääramine

←Jõulu nimi ja pikkus

Meie jõulud Matthias Johann Eisen

Toomapäev ja jõulu ootus→

EPUB

Kristuse sünniaeg ja selle kindlaksmääramine.

Jõulu pühitseme, nagu tuttav, Kristuse sündimise mälestuseks. Kristlik kogudus ei tahtnud esimesel ajal Kristuse sünnipäeva pühitsemisest midagi teada. Origines viitas kolmandal sajandil sellele, et piiblis ükski jumalakartlik, vaga isik sünnipäeva ei pühitse; ainult jumalakartmatust vaaraost ja Herodesest kirjutatakse, nad pühitsenud sünnipäeva. Sama aastasaja lõpupoolel pilkab Arnobius paganlikku kommet pühitseda jumalate sünnipäeva, justkui sünniksid jumalad^[1]. Kõigiti arvas kristlus esimesel ajal asjatuks pühitseda Jeesuse sünnipäeva ega püüdnud konstateeridagi, missugusel kuul see olnud. Püüd päeva kindlaks määrata langes alles hilisemale ajale. Karja viibimine öösi karjamaal ei tunnista iseenesest veel, et see just talvel seal viibinud. Suurem hulk hilisemaid Jeesuse sünnipäeva määrajaid jõudis otsusele, et seda tuleb paigutada kevadele; arvati selleks 28. märts, 19./20. aprill, 20./21. mai, siis jälle 2. aprill, aga ka 8. ja 18. november; gnoosise lahkusk määrab Jeesuse ilmumise 6. jaanuarile, milline päev ühtlasi ka sünnipäeva ilme omandas ja niisama ristimispäeva oma. Ka arvati Kaana ime sel päeval olevat sündinud, niisama kolm kuningat teda kummardanud^[2].

Rooma piiskopp pühitses aastal 353 Jeesuse sünnipäeva veel 6. jaanuaril, aga järgmisel aastal juba 25. detsembril. 353. aasta lõpul oli piiskopp Liberius korralduse teinud 25. detsembril peetava Jeesuse sünnipäeva pühitsemise korra kohta, niisama kolmekuningapäeva pühitsemise korra kohta, milline kord 6. jaanuaril 354 esimest korda hakkas maksma. Jõulupüha hakati seega esimest korda Roomas pühitsema 25. detsembril 354 ja sellest aastast peale on 25. detsember jäänud Jeesuse sünnipäeva pühitsemise päevaks Roomas ja Roomast levinud aegamööda kaugemale kogudustesse^[3]. Mitu aastat pühitses idamaa edasi sünnipäevana 6.  jaanuari.

Keegi vana kirjanik seletab, miks idamaa läänemaaga Kristuse sünnipäeva asjus hõlpsamalt kokku leppis: paganad pühitsesid 25. dets. päikese sünnipäeva ja süütasid püha auks tulesid põlema. Sellest peost lubasid nad kristlasigi osa võtta. Märgates, et paganate pidu tõmbas kristlasigi enese poole, määrasid kirikuõpetajad selle päeva, nimelt 25. detsembri edaspidiseks sünnipäevaks, 6. jaanuari aga ilmutamispäevaks^[4]. Sünnipäev muutus ühtlasi uusaasta alguseks rooma paganate 1. märtsi asemel.

Jõulu määramist 25. detsembrile on seega palju mõjutanud paganad. Kristluse esindajad püüavad alati oma õpetust teha paganatele suupäraliseks, kristlust võimalikult palju ühendades paganusega. Idamaal valitses Mithra usund, mis pani palju rõhku päikesekultusele. Rooma riigis oli keisrite ajal päikese (sol invictus), õieti päikesejumala teenistus päevakorral. Päikese sünnipäevaks peeti 25. detsembrit, mil päevad jälle hakkavad pikenema ja päike ise kõrgemale taevasse kerkima. Ühes vanas egiptuse ürikus, pärit umbes 200. a. p. Kr., öeldakse 25. detsembri kohta: „päikese sünnipäev, valgus kasvab.“ Igatahes pühitseti seda päikese sünnipäeva suurepidi, eriti Roomas^[5].

Mis paganatele võitmatu päikesejumal, seda oli veel palju suuremal mõõdul kristlastele Kristus, kes võitnud võitmatu jumala ja maksma pannud oma riigi ja valitsuse. Kristlus sai riigiusuks; enne rahasid ehtinud päikesejumala kuju kadus nüüd rahadelt^[6]. Kristus ise esines tõsise päikesejumalana valgustama ja elustama kogu maailma. Ja esimene ristikogudus ise tähendas Kristuse kohta: „Aga teile, kes te mu nime kardate, peab õiguse päike tõusma ja parandamine ta tiibade all^[7].“ See päike on tõusnud jõulus ja valgustab nüüd maailma. Leo Suur mõistab hukka nende seletuse, kes päeva tähtsust ei taha seletada Kristuse sündimisega, vaid päikese tõusuga.

Lähtudes seisukohast, et Kristus on eluvalgus ja elupäike, tähtsam taevapäikesest, ja arvesse võttes, et ei tunta õiget Jeesuse sünnipäeva, ei leidnud kristlik kirik takistusi ühte sulatada päikese sünnipäeva ja Jeesuse sünnipäeva, s. o. Jeesuse sünnipäeva pühitseda 25. detsembril. Igatahes on päikese sünnipäeva pühitsemine palju vanem kui Jeesuse sünnipäeva pühitsemine. Kuna päikese sünnipäeva pidulikult pühitseti ja päikese ja Jeesuse sünnipäev ühte sulatati, omandas viimanegi sünnipäev pidulikkuse ilme. Põhjamail ei ole idamaa päikese sünnipäev iialgi avaldanud otsest mõju, ehk küll mõne korra on katsutud jõulu teha valguse uuestisünni pühaks^[8]. Ainult selles mõttes võiks päike tulla küsimusse, et pärast talvist pööripäeva ollakse teadlikud valguse kasvamises, kuigi päikese võimus esiotsa ei torka palju silma. Kirik seletab, et samuti kui pärastpööripäevane päike, ei avalda jõululaps Jeesus alguses veel erilist võimu, aga hiljemini saab ta ometi eluvalguseks, andes nagu päike suvel loodusele elu ja edu. Kuidas ka päikeselt seletust otsitakse, jääb ometi kindlaks, et põhjamaal paganlik jõul omapoolt Jeesuse sünnipäevale vajutanud nagu pitseri peale.

Vanadel roomlastel oli meie laiemas mõttes võetud jõulu ajal kaks püha, saturnaaliad 17. detsembril ja kalendäd 1. jaanuaril. Mõlemad pühad oma kommetega jätsid enam-vähem jälgi kristlikkude jõulude kommetesse, olgugi et iga rahva seas jõulukombed oma viisi arenesid ja põhjamail paganlikud endised pühade kombed sulasid ühte kristlikkude kommetega.

Saturnaaliaid peeti Saturnuse auks, kellelt loodeti kuldsete aegade tagasitulekut.

Saturnaaliad määras keiser Augustus kolme päeva pikkuseks, Caligula suurendas nende pikkust veel paari päeva võrra. Saturnaaliad tuletavad meelde meie jõulu. Söödi, joodi, lõbutseti, mängiti mänge, saadeti üksteisele kingitisi. Vahe orjade ja vabade vahel kadus, orjad said nautida rohket vabadust. Ori kandis peremehe rõivaid ja vaba mehe märki — kübarat.

Enam jälgi on jätnud meie jõuluaegseisse kommetesse kalendä pidu. Alguses nimetati Rooma riigis iga kuu esimest päeva kalendäks. Kui 153 e. Kr. uusaasta määrati 1. jaanuarile, omandas 1. jaanuar erilise tähtsuse. Majasid ehiti lehisega ja okstega, sooviti õnne, anti kingitisi. Juba vanade roomlaste arvates määras aasta esimene päev kogu aasta iseloomu. Kas või silmapilguks püüti 1. jaanuaril nii teotseda, kuidas seda sooviti aasta jooksul. Eriti arenes roomlastel ennustamine uusaastaks. Niisugune ennustamine on Euroopas levinud igale poole ja seda tuntakse rohkesti Eestiski jõulu- ja vanaaasta õhtul. Peale muu olid maskeraadid päevakorral. Lühidalt: kristliku jõuluaja kombeid on vanade roomlaste saturnaaliad ja kalendäd mõjutanud. Rooma astroloogide arvamised ja vanad traditsioonid valdasid enestele ala laial alusel.

Saturnaaliatega ühendati päikesejumala kultus. Rooma katakombidest on leitud kivitahvel päikesejumala sündimise kujutisega: härg ja eesel seisavad sündinud jumala juures; see on muidugi sümboliks, et päike = kevad annab loomadele uut rohtu^[9].

Üks põhjus, miks eeldati 25. detsember Kristuse sünnipäevaks, on veel järgmine. Mõni vana kirikuisa oletas, et maailm on loodud kevadisel pööripäeval. Sextus Julius Africanus nimetab oma 221. a. kirjutatud teoses kevadise pööripäeva Maarja kuulutuse päevaks^[10]. Sellest päevast arvati 9 kuud edasi ja nii saadi Jeesuse sünnipäevaks 25. detsember. Kevadist pööripäeva peeti vanemal ajal 25. märtsil, pärast aga 21. märtsil. Hilisemal pööripäeva muutmise puhul ei hakatud Maarja kuulutusepäeva enam viima kokkukõlasse pööripäevaga; Maarja kuulutusepäev jäigi 25. märtsile ja selle järgi jõulgi 25. detsembrile. 24. detsembrit peeti ammu juba Aadama ja Eeva sünnipäevaks. Esimese inimese, Aadama kaudu tuli surm maailma; järgmisel päeval, 25. detsembril, sündinud jumalinimese kaudu aga igavene elu, seletasid vanad kirikuõpetajad.

Chrysostomos kirjutab 386 jõulu kohta^[11]: Ei ole veel 10 aastat möödunud sellest, kui meile see päev tõepoolest saanud tuttavaks; esiti oli ta tuntud õhtumaal ja nad õpetasid meile seda hiljuti tundma; eriti tundsid seda Rooma elanikud, sest nad pühitsesid päeva juba ammu vana traditsiooni järgi.

Niisama vähe kui tunneme Kristuse sünnipäeva, tunneme ka Kristuse sünniaastat. Küll kuulutavad kalendäd, et meie aasta on nii ja nii mitmes pärast Kristuse sündimist, kuid tõepoolest peame selle väite juurde küsimärgi tegema. Rooma kloostriülem Dionysius Exiguus († 556) määrab praeguse ajaarvamise kindlaks, aga seda ei või me kuidagi õigeks nimetada. Uus Testamentki ei anna selgust selles küsimuses. Matt. 2, 1 ja Luuk. 1, 5 järgi sündis Kristus umbes 750. a. pärast Rooma asutamist, seega 4 aastat enne meie ajaarvamist. Kui aga Luuk. 3, 1 jj. arvesse võetakse, langeb sündimine 752. aastale ehk 2 aastat varemini ja Luuk. 2, 1 jj. 759.—760. aastale ehk 5—6 aastat. Seega puudub niihästi sünnipäeva kui ka sünniaasta kohta iga kindlam alus^[12].

1. Meyer, Weihnachtsfest 5.
2. Nilsson, ÅFF 123. Marbach, Weihnachtszeit, 25.
3. Usener, Weihnachtsfest 281.
4. Nilsson, ÅFF 123.
5. Nilsson, ÅFF 128.
6. Usener, Weihnachtsfest 353, 364.
7. Prohvet Malakia 3. r., 20. p.
8. Nilsson, ÅFF 132 jj.
9. Marbach, HWZ 18.
10. U. Suometar 1911, nr. 299.
11. De nativitate Domini.
12. Schweizer, Das Verhältniss der evang. Vorgeschichte (Theologische Jahrbücher 1847, 1).