Minu sõbrad/Minu esimene sõber.

Allikas: Vikitekstid

Minu esimene sõber.


Tol ajal, kus ma weel Köödsä kõrtsis kõnesid pidasin, mõisa puiestik weel nii pikk oli, et mitu korda ära kulus puhata, enne kui teisi otsa jõudsid, — tol õndsal ajal, kui puud weel nii paksud ja kõrged oliwad, et kuidagi otsa ronida ei saanud, — kus wunn tundmata, kartulipüss katsumata, habemelõks proowimata ja lingukiwi weel üle isa kapstamaa lendama ei ulatanud, — oli mul üks sõber.

Ma ei kõnele mõisa partidest, kanadest ja muu pudu-padu kraamist, — neid ma armastasin wäga, iseäranis kui esimesed hästi täädätasiwad, teised koledasti kaagutasiwad, üleüldse kui mina nende keskel olin; ei kõnele ka mõisa pähkla-, õuna-, kirsi-, ploomi- ja muudest puudest, kust mõndagi "matut" saada oli, — ei, need oliwad sõbrad, kes esimesel silmapilgul — suure waewa pääle — suurt lõbu sünnitasiwad, pärast aga muud järele ei jätnud, kui kirjud püksid, mütsud ja matsud, noomimised — ja nõnda edasi — õieti mitu aega.

Ma ei kõnele ka wäikestest sõpradest, moonaküla lastest, kellega lahingut lüüa sai, ega ka suurtest sõpradest nagu Jedsäst, Tsustust, Topsist, Murist, Tupest, Minkowist, Tiraikast ja teistest armsatest Köödsä kõrtsi alalistest külalistest, kes kunagi ei unune.

Tol õndsal ajal oli mul kalliks sõbraks rättsepp Mandli wäike Jankel, kellega kunagi tüli ega sõnawahetust ei olnud.

Meie armastasime üksteist.

Minul oliwad suured sinised silmad, Janklil weel suuremad ja mustad; minul oli piklik nina, temal weel pikklikum ja konksis; minu juuksed oliwad walged kui linakolgem, temal aga mustad kui pigi ja kahus. Mina ei armastanud kübarat, temal oli pääs rättsepp Mandli wana lott, mis üle kõrwu kippus. Mina kõnelesin ikka nagu kõneldakse, tema ka, aga ikka oma imelik tümin juures — nii läbi nina, kõneles ta, mis iial kõneles. See oli just niisamasugune tümin, mis kord kolm juuti ajasiwad, kes laupäewa hommiku kõrtsi eestoas suured sarwed pähä köitsiwad, rihmad ümber wäänasiwad ja siis muudkui tümistasiwad. Mina tahtsin naerma hakata, aga ema ütles: "nemä pallese oma Jumalat, ära sa neid essitä!" Mina jäin niisama weel wähe waatama, imestasin, kuidas "neo oma Jumalat pallese" ja läksin ära. Tümin jäi meelde ja ei ununenud, sest Jankel tuletas jälle meelde.

"Kuule, Jankel", ütlesin mina kord sõpruse algul, "kas sa ei saaks toda tüminat jätta, kui sa kõneled?"

"Ega ma ei tümista."

"Kas sa siis ise ei kuule?"

"Ei kuule!"

"Mina kuulen küll!"

"Sina ei kuule!"

"Kuulen küll!"

"Ei kuule!"

"Noh, olgu siis pääle, kui ei kuule..." kiitsin mina järele, ise aga imestasin, et tema ei kuule ja arwab weel, et mina ka ei kuule. Pärast aga ei puutunud see tümin enam nii kõrwu, wiimati oligi hää, et ta nii kõneles, oli nagu armsam weel, sest keegi ei saanad nii kõnelda, kui minu wäike Jankel.

Mina olin ise küll wäiksem kui tema, aga palju suurem tema olla ei wõinud, sest kui ta oma leiwakoti selga wõttis, kus just üksainukene päts sees oli, siis oli ta koguni küürus ja ainult wähe oli waja, et koti ots oleks maa külge puutunud.

Wana Mandel elas Lapetukme külas Põlwik-Kängsepa tares, umbes wersta kolm mõisast. Isa nimetas teda peenikeseks Saksa rättsepaks, sest mõisa saksikud ja undsakud lasksiwad oma riided wanal Mandlil teha, sest keegi ei teinud neile nii hästi, kui just tema, — ja wäike Jankel aitas kui õpipoiss kaasa. Kui mind ema kord Põlwik-Kängsepa juurde ühes wõttis, aitasin wäiksel Janklil pressrauda palawaks puhkuda. See oli lõbu. Sülitasime wahete wahel pressraua pääle, muud kui särises wastu. Siis näitas Jankel mulle ka oma sõrmkübarat ja nõelu ning uut kübarat, mis sugugi üle kõrwu ei kippunud.

Wana Mandel sai iga nädal mõisast suure pätsi leiba ja wäike Jankel pidi pätsi koju kandma. Kui ta kõrtsi juures puhkas, ja mina temale abiks olin kotti selga wõtma, siis ep ma nägingi, et ainult wähe waja oli ja kotiots oleks maa külge puutunudgi.

To oli õieti ilusal päewal. Wihma oli sadanud ja kraawi põhjas seisis weel natukene wett patserdamiseks. Sääl jäi rättsepp Mandel kõrtsi ette seisma ja hakkas isaga juttu ajama, kes parajasti kaewust wett wõttis. Wäike Jankel hoidis wana Mandli säärikust kinni, kui mina täie hooga oma Suure-Bengli seljas ligemale kihutasin. Suur-Bengel oli isa kepp, kõwera pääga ja hää tüseda warrega, rauast tikk otsas. Muidu oli Suur-Bengel mõisa wana täkk, kellega Jedsä, mõisa wahimees, härbäri juurde wett wedas. Wäike Jankel kartis wist minu Suurt-Benglit. Mina astusin siis Suure-Bengli seljast maha ja kiskusin näo nii weidraks, et Jankel naerma hakkas. Siis waatasime natukene aega üksteisele otsa.

"Mis su nimi on?" küsisin mina.

"Jankel!" kostis tema.

Weider nimi, nagu kõditas jälle. Jankel!.. Juba kipitasgi keele pääl: Jinkel Jankel, Kinkel Kankel! Aga isa ajas wana Mandliga nii lahkesti juttu, nagu harwa kellegagi, ja ma surusin kõdituse maha ja ütlesin:

"No Jankel, tule siis ratsa sõitma."

"Ei tule!"

See haawas mind: wana Mandel ajab isaga nii lahhesti juttu, ja tema ei tule minuga ühes sõitma!

"Isa, Jankel ei tule minuga ühes ratsa sõitma."

"Küll ta läheb, kutsu ilusti."

"Kuku Jankel, tule minuga ratsa sõitma."

Wana Mandel aitas tagant, mina winnasin käest ja nii sai wastupunnimisest ja winnamisest esimene sõpruse päew.

"Mina annan Suure-Bengli sulle, ise wõtan Jiase," seletasin mina.

Jias oli teine kepp, pargist toodud, otse härbäri akante alt, kus põõsas punaseid pajusid kaswas. Jiaseks kutsuti muidu mõisa metsasaksa ja tema koera, mõlemaid ühe nimega, muidugi oma wahel. Mina arwasin, et nimi ka minu punasele ratsule küllalt kohane on, sest kepp oli peenike ja sirge, kui Jiasgi kõige kärmem mõisa koerte hulgast, nagu hurt kunagi.

"Kuhu meie siis nüüd sõidame?" küsisin mina.

"Sõidame parki!"

"Ei, sõidame parem pargi ääres edasi."

Sõit läks tuhatnelja. Jankel jõuab tükk maad ette; minul ei ole enam lootust järele jõuda.

"Jankel, puhkame siin!"

"Puhkame."

Meie istusime wana põlise pärna alla muru pääle maha.

"Ajame siis nüüd ka weidike juttu!"

"Ajame."

"Kuhu sina kõigeparema meelega läheksid?"

"Mina läheksin Jerusalemma!"

"Kus to on?"

"Sääl metsa taga, kaugel, kaugel, suure mere taga, kuhu üksi suured laewad wiiwad, niisuured kui mõisa ait. Wäiksed laewad, niisuured kui kõrts, lähewad mere pääl kohe ümber, sest laened on nii kõrged kui need lõhmused. Sääl kaugel, kaugel on Jerusalemm. Wanaisa käis sääl. Suur laew wiis teda sinna. Mitte Jerusalemma, waid Jerusalemma randa, mis Kaananiks kutsutakse, kus Israeli lapsed elasiwad, enne kui neid Jumala wiha maailma laiali pillas. Sääl rannas on Jerusalemm weel suure kõrbe ja suure mägestiku taga. Wanaisa kõndis kaua, kaua palawa päikse käes tühjas kõrbes, kus muud ei ole, kui liiw ja liiw. Siis jõudis wanaisa mägestikku. Mäed on sääl nii kõrged, et pilwi ulatawad. Ühe suure mäe otsas, sääl seisab Jerusalemm ja kuldse templi müürid. Kui Messias tuleb, siis lähewad kõik Israeli lapsed Jerusalemma, ehitawad kuldse templi üles."

"Kust to Messias siis tuleb?"

Jankel jutustas särawail silmil edasi, ise wehkis kätega:

"Messias tuleb taewast, säält kõrgelt. Tuleb ja wõidab terwe maailma ära ja Israeli lapsed lähewad ära Jerusalemma tagasi. Siis wõtab Jumal Israeli lapsed enese juurde taewasse. Ja siis laseb Jumal tuld ja tõrwa sadada, ja kõik teised rahwad saawad otsa."

"Na, see on ju wiimsel päewal!"

"Siis maksab Jumal kõik kuriteod kätte, mis tema rahwale, Israeli lastele, tehtud."

"Aga kes neile midagi teinud ei ole?"

"Neile antakse luba Israeli mehest kinni hakata ja neid tõstetakse koos taewasse."

"Aga kui kedagi lähedal ei ole, kõik juudid ära Jerusalemma on läinud?"

"Ei tea — nad saawad siis wist hukka, sest nad ei ole Israeli lapsed.

"See on ju kole."

Ja wiimse päewa pilt tõusis silmade ette, kas katsu käega. Tuld ja tõrwa sadas. Juudid tõusiwad kui waresed taewa poole. Kes sai, kahmas mõnest juudist kinni. Mõni kukkus tagasi. Juuksed tõusiwad hirmu pärast püsti.

"Kunas to wiimne päew siis tuleb?"

"Ei tea. Aga siis kui Messias tuleb ja Israeli lapsed jälle Jerusalemma tagasi lähewad."

"Ega to Messias niipea ei tule."

"Tahaksin Jerusalemma waatama sõita."

"Aga kui nüüd ühekorraga wiimne päew käes oleks ja meie kahekeste siin istuksime. Sind tõstetakse üles ja mina — ?"

"Siis wõtan mina sinu ümbert kinni ja meie läheme koos taewasse."

Jankel oli hää poiss.

"Säh, ma annan sulle Jiasse sõita, ise wõtan Suure-Bengli. Jias sõidab rutem. Kihutame!"

Nii oli sõprus kindel.

Iga reedi saime kokku. Mõnikord ka teisel päewal nii kuidas mõisas leiba tehti. Aga harilikult ikka reedi. Jankel tõi leiwa koti kõrtsi juurde ja mina läksin teda igakord puiestiku otsani saatma, kust tee suure metsa poole otse edasi wiis. Siin lahkusime ja Jankel kandis oma leiwakoormat koju poole, — muidugi kui waenlasi tee pääl waritsemas ei olnud.

Tol suwel, kus meie oma sõpruse aja ära elasime, juhtus just mõisa kesanurm kahelpool teed puiestiku taga olema. Kesa pääle käis mõisa ja moonakeste sea-kari. Karjapoisikestel ei olnud suuremat lõbu kui Janklit taga ajada ja kõiksugu ähwardustega hirmutada. Tuli teine alati lõunawahel, kus kari kodus oli, aga mõisast ei saanud leiba wahel enne kätte kui õhtu poole. Ja siis oliwad karjapoisikesed juba wastas. Nii istusime mõnikord tundide kaupa põõsas ja ootasime kuni kari ära oleks läinud, — aga kunas midagi läheb, kui sa just ootama jääd.

"Mis nad siis sulle ikka teha tahawad?"

"Nemad tahawad waadata, kas ma ümber olen lõigatud"

"Mis to tähendab?"

"Keda ümber ei lõigata, ega seda Messias Jerusalemma ühes ei wõta."

Mina ei saanud ikka aru.

Siis läksime õieti paksu sirelipõõsa sisse ja Jankel tegi ümberlõikamise mõtte seletades, näidates ja wõrreldes täitsa selgeks.

"Nemad tahawad mind kinni wõtta ja kui nad näewad, et ma ümber olen lõigatud, siis tahawad nad kõik puhtaks maha wõtta."

"Ära siis mine!"

"Aga meister ütles, kui ma nüüd jälle ruttu koju ei tule, saan malka!"

"Lähme tagasi, mina palun isa, et ta sind kellegagi ühes saadaks."

Mina seletasin asja isale ära, et nii on, tahawad Janklil kõik puhtaks maha wõtta. Isa mühatas, andis külamehele pool naela ja see wiis Jankli hobusega koju.

Teisel nädalal küsisin:

"Kas oli hää sõita?"

"Oli küll. Ei saanud midagi teha! Mees ähwardas piitsaga."

"Kas sul kiwe taskus ei olnud?"

"Ei, ma näitasin neile ainult keelt."

Ja jälle istusime põõsas ja Jankel kõneles Jerusalemmast, kõneles merest, kõneles kõrbest, kõneles mägedest ja kuldsest templist mäe otsas, mustad silmad aina sätendasiwad.

Wahel küsisin mina:

"Kui sa suureks saad: kas lähed kuldset templit waatama?"

"Lähen! Lähen niisama kui wanaisa!"

"Ja kui sa siis kuldses templis oled?"

"Siis heidan ma kummuli maha ja palun Jumalat, et ta Messiase kord ometi juba saadab."

"Ja kui siis Messias taewast tuleb?"

"Siis ma hõiskan temale wastu, langen tema etta kummuli maha ja laulan temale kiituselaulu."

"Ja mis sa siis teeksid?"

"Siis ma ütlen temale, et ta sind ka minu juurde laseks tulla."

"Mina ei mõistaks ju Jerusalemma ise minna!"

"Messias saadab oma ingli sulle järele."

"Ja mis ingel teeks!"

"Ingel lendab siia, wõtab sind kukile ja kannab sind otse minu juurde kuldse templi õue pääle."

"Mis sina siis teeksid?"

"Mina palun siis Messiast, et ta sind ümber ei laseks lõigata."

"Noh, siis hakkame nipkit mängma."

Sõprus oli kaljukindel.

Leiwakott aga ootas ja ootasiwad karjapoisikesed. Alles õhtu paiku, kus tee pääl waritsejaid ei olnud, läks Jankel koorem küüru otsas kodu poole ja hädaldas ise, et malka saab. Igakord ei olnud ka wõimalik isagi mõjul kedagi leida, kes leiwakoti ja wiija pääle oleks wõtnud.

Meie armastasime üksteist.

Wahel läksime küll ka seakarjuste wastu wälja, kui nad hästi puiestiku lähedale tuliwad. Siis oli lahing wilistritega, ja kiwid lendasiwad nagu wisin edasi tagasi, sest Jankel oli wälwas loopima. Minust ei olnud suuremat asja. Muidugi jooksime wiimaks ära puiestikku peitu, sest sinna ei julgenud seakarjused enam järele tulla, kartsiwad, et ma kisendama hakkan ja mõni tuleb.

Pääle lahingut oli põõsas jälle suur puhkamine ja arutamine.

Kui wiimne päew ootamata juhtus tulema, pidi tema teadma, kus mina olen; ei tulnud seda päewa mitte, siis pidi kõik wana wiisi jääma.

Mina armastasin kangesti muinasjutte. Mis kuulsin, seda elasin kohe läbi. Mõisa puiestikus wanade, põliste puude all ja lugemata paksudes põõsastes ja wõsastikkudes oli kujutusewõimul kõik wõimalik. Jankel unistas Jerusalemmast ja kuldsest templist, mina kõige enam kaarnakiwist. Kellel see kiwi käes oli, see teadis kõik, ütles aga ja kõik sündis, ütles aga ja wõis kõike teha, nõiduda, kõnet pidada, nii et terwe kõrtsi täis rahwast naeris, oli targem kui kõik teised, tundis linnukeelt, mõistis teise mõtteid, ühe sõnaga, kui mul see kiwi oleks olnud, ei oleks enam Kängatsi Piitret tarwis olnud, kes nikastust arstis, ei oleks ka Tuppi tarwis olnud, kes raswa pääle tegi, ei Possa Riita ega Palaniku Eltsu — mina oma kaarnakiwiga oleks kõik korraga hääks teinud.

"Jankel, kas sa tost kaarnakiwist tead ka midagi?"

"Ei tea."

"Mina pean sulle nüüd kaarnakiwist kõne."

"Pea."

"Kaarnakiwi leitakse wahel kaarna pesast. Kes jutluse ajal kaarna pesa juurde ronib, wõib leida."

"Mis tarwis!"

"Küll mina ütlen: ma pean ju kõnet. Kui kõnet peetakse, ei tohi wahele kõnelda. Kas õpetajale mõni wahele kõneleb; Minkowile ei kõnele ka keegi wahele!"

"Kõnele siis pääle!"

"Kaarna on must, wahel aga ka walge. Kui ta walge on, siis on ta kaarnakiwiga walgeks ristitud. Siin pargis kaarnakiwi ei ole. Kui mina aga suureks saan, siis ma lähen kaarnakiwi otsima. Mina käin kõik pesad läbi. Ja kui ma kõik pesad läbi olen käinud, siis leian ma just säält, kus taewas ja maa kokku lähewad, kõrge, kõrge puu otsast walge kaarna pesa, wõtan ja wõian säälsamas puu otsas kiwiga silmi ja näen siis kohe, mis sääl taewas on ja mis sääl tehtakse. Siis mina tulen puu otsast maha ja lähen kodu poole. Siis tuleb mulle oraw wasta. Mina näen kohe: tema on äranõiutud kuningapoeg. Mina ütlen: Sina oled ju äranõiutud kuningapoeg, taewaisa saadab sulle palju terwit. Siis käib kõwa kärgatus ja orawat ei olegi enam, ent suur linn — ja kuningapoeg sõidab oma pruudiga mulle wasta, ise istub suures tõllas ja tänab mind päästmise eest ja kutsub mind oma lossi. Mina aga jätan jumalaga ja ütlen: Jankel jäi kodu ootama; tema tahab ka kaarnakiwi näha. Siis mina tulen jälle edasi. Sääl tuleb pika, halli habemega wäike wanamees wasta ja kaebab suure häälega: wanaema jäi pimedaks ja üksgi rohi ei awita. Mina ütlen: küll mina awitan, lähme aga sinu wanaema juurde. Ja maa sisse sünnib kohe auk. Meie kargame sisse ja püherdame kulla ja hõbeda sees. Talul on kuld ja hõbe seinad, aknad kallist kiwist, õledgi jõulupuu kullast. Mina muudkui hõõrun kaarnakiwiga wanaema silmi, ja rõõm on suur: wanaema näeb! Halli habemega mees paluma: Anna kiwi mulle, ma annan kõik oma waranduse sulle. Mina aga jätan jumalaga ja ütlen: Minul ise pime wanaema kodus, pean ruttu minema ja terweks tegema. Ja jälle lähen mina kodu poole. Sääl tuleb mulle suur pime mets wasta. Metsa sees on linn. Mina astun wäratist sisse. Kõik nutawad. Mina küsin: mis teie silmad ikka nii wäga tilguwad? Wastawad kõik: suur lendaw madu sööb igapäew kolm inimest ära ja nii on järg warsti ka meie käes. Mina ütlen: küll ma temast jagu saan. Nemad wastawad: Sina oled ikka hää laps, küll saad! Mina wõian säälsamas kätt kaarnakiwiga, kahman siis suurel pedajal latwast kinni ja löön lendawal maol säälsamas üheainsa matsuga pää puruks. Linnarahwal meel hää ja ütlewad: Jää no ikka meie kuningale pojaks, meie anname kõik õunad ja ploomid sulle; pähklaid saad kah, jää aga siia. Mina aga jätan jumalaga ja ütlen: Jedsäl on raske wett pumbata, Topsi Mihklil raske nurme wahti, Tupel ei ole kerge raswa pääle teha, Tsustul teine jalg lühem, — mina lähen ja kergitan nende waewa: awitan Jedsäl kõik wee ühekorraga wälja pumbata ja härbäri juurde wiia, Topsil kõik nurme ühekorraga ära wahtida, Tupel raswa pääle kõik walmis teha, Tsustul teise jala niisama pikaks kaswada kui teinegi — ja awitan Janklil leiwakoti kodu kanda. — Siis tulen mina jälle edasi, ja tillukene linnukene tuleb wasta ja laulab oma keeli: "Kas üits tsirkukene külwäs, kost ta saab, mes ta süüb, kas ta nälgä kooles. Tema loodab Looja pääle, kargab sääl ossa pääl, tõstab oma hääle." Siis laulan mina talle wasta koguni uut laulu, mida wanaemagi ei oska, mis nii ilus on, et linnukenegi nutma hakkab ja Jankel ütleb: To on ju Erni, minu sõber, kes sääl nii ilusti laulab päris uut laulu."

Kui mina kõnet pidasin, jäi jäme ots minu kätte. Kõik oli nõidust täis. Wanad pärnad muutusiwad enne kuuldud maailmadeks ja Jankli Jerusalemmgi oli kadunud, oli ära nõiutud ja alles kaarnakiwi wõis teda päästa.

"Kui sa suureks saad ja tolle kiwi leiad, siis too mulle ka", sõnas siis Jankel.

"Toon."

"Aga kust sa mind kätte saad?"

"Mina wõian kaarnakiwiga silma ja näen, kus sa oled?"

"Aga kui ma Messiase selja taga olen?"

"Siis ma muudan ennast pilweks ja näen kõrgelt, et sa Messiase selja taga oled."

"Aga kui wiimne päew tuleb?"

"Aga Jankel, täna ei tule ju wiimast päewa."

Meie armastasime üksteist: meie pidime nii tegema, et mõlemad alla jäiwad, mõlematele wõit jäi, järgimööda. Seda nõudis sõprus.

Nõnda wältas elu terwe suwi.

Siis tuli porine sügise.

Ma ootasin Janklit, sest kõrtsi põrandal oli wahel nii paks mudakoorik, et wäikse tooli leeni kaks otsa tõugates nagu sahad hangunud muda üles wäänasiwad. Siis ma kündsin, kündsin tundide kaupa. Ja siis oleks nii hää olnud Jankliga ka künda ja külwata. Aga Jankel ei tulnud.

Siis tuli tali.

Ma ootasin Janklit, sest wäljas oli lumi nii mätske, et wäiksest kerast suur ratas sai. Ja see ratas oleks weel suuremaksgi paisunud, kui Jankel oleks tulnud ja ratast aidanud edasi weeretada. Ka oleks lumega hää loopida olnud, hää otse pööningu luugi pihta tabada. Aga Jankel ei tulnud enam.

"Ema, mispärast to Jankel ometi kord ei tule juba?"

"Jankel ühes wana juudiga ära linna läinud."

Mina jäin mõttesse.

"Aga kui suwi tuleb, kas wiid mind ühes linna Janklit kaema?"

"Wiin küll, — mängi pääle edasi!"

"Kas sa tõeste wiid?"

"Wiin küll."

"Kus to Jankel sääl linnas siis on?"

"Küll sa siis näed."

Porine sügise läks, Janklit ei tulnud. Lumine tali kadus, ei Janklit kusagil. Üksi sai küntud, üksi lumeratast weeretatud, üksi pööningu luuki trehwatud, üksi kõnet peetud, üksi kaarnakiwiga wägitükke tehtud, kuni raamat wabaduse wõttis ja linnagi wangi wiis.

"Ema, ei tea, kus to Jankel küll siin kiwide pääl peaks olema?"

"Mis sul nüüd enam Janklist. Oled koolipoiss, õpi, sääl su Jankel ja kõik."

Ja nii jäigi.

Ühel ilusal ja hääl päewal, kus ema linna tuli, et mind suweks ära koju — Soosaarde — wiia, sel õndsal päewal, kus raamat nurka wisati, läksin emaga Turu uulitsasse, kus wana Mandel wastu tuli.

"Tere, rättsepp-meister," ütles ema.

"Tere, tere!"

Kõik mälestused mul korraga käes jälle, tümingi kaasas.

"Ema, küsi, kus Jankel on?"

Wana juut naeratas.

"Jankel on osaw rättsepp, õmbleb juba kõik ise. Kas teie tähele ei pannud: see poiss, kes teile enne mind wastu tuli, oligi Jankel."

"Ei pannud tähele," kostis ema ja waatas tagasi. "Suureks poisiks kaswanud?"

Mina nägin toda poisikolakut küll ja sõnasin sellepärast kindlasti:

"Jankel tu es ole!"

"Oli küll."

Iseeneses ütlesin weel ei ja astusin siis ema selja taha.

"Jankel on hää poiss," kiitis wana Mandel.

Mina aga kordasin iseeneses, Jankel tu es ole! Ja selle juurde ma jäingi. Jankel oli ju wäike; suured mustad silmad, wäike konks nina, wana mütsiloks üle kõrwu wajumas. See oli jälle pikk lohak poiss, wäiksed mustad silmad, suur konks nina, ja uus müts tal pääs ka ei olnud. Ja pääasi, kui ta Jankel oleks olnud, ta oleks mind kohe ära tundnud.

Jankel see ei olnud!

Kus ta siis on?

Sääl kaugel, kaugel suure mere taga, kuhu üksi suured laewad wiiwad, niisuured kui Walguta mõisa ait. Wäiksed laewad, niisuured kui Köödsä kõrts, lähewad mere pääl kummuli, sest laened on nii kõrged kui Soosaare lõhmused. Sääl kaugel, kaugel on Jerusalemm. Jankli wanaisa käis sääl, Jankel läks ka sinna. Suur laew wiis teda. Mitte Jerusalemma, waid Jerusalemma randa, mis Kaananiks kutsutakse, kus Israeli lapsed elasiwad, enne kui neid Jumala wiha maailma laiali pillas. Sääl rannas on Jerusalemm weel suure kõrbe ja suure mägestiku taga. wanaisa kõndis kaua, kaua palawa päikse käes tühjas kõrbes, kus muud ei ole, kui liiw ja liiw. Jankel kõnnib ka kaua, kaua palawa päikse käes tühjas kõrbes, kus muud ei ole, kui liiw ja liiw. Siis jõudis wanaisa mägestikku. Siis jõuab ka Jankel mägestikku. Mäed on sääl nii kõrged, et pilwi ulatawad. Ühe suure mäe otsas, sääl seisab Jerusalemm ja kuldse templi müürid. Ja Jankel kõnnib müüride wahel ja tümistab, tümistab ja eksib kuldse templi müüride wahele ära. Tee on kadunud, kõik on pime. Jankel istub maha ja hakkab nutma. Sääl tunneb ta, wäike sipelgas ronib tema jalga mööda üles. Jankel ütleb: oi waimere, waimere! Mina panen sulle näpu pääle, kui sa kudsed. Sipelgas wasta: Ära pane ühtegi näppu pääle. Mina toon sulle palju terwisi Erni poolt. Tema sõidab nüüd ära Soosaarde ja läheb siis Palu laande kaarnakiwi otsima ja kui ta leiab, siis wõiab ta oma kätt kiwiga ja käsi kaswab kohe nii pikaks, et see siia ulatab. Siis wõiab ta jälle kätt kiwiga ja käsi saab nii tugewaks, et wäike sõrm kõik müürid ümber pillub, sind peopesasse tõstab ja Soosaare metsa söödi pääle wiib, kus nii hää on mängida ja karjas käia. Mina olen ka säält. Et Ernil weel kaarnakiwi ei ole, sellepärast saatis tema mind siia. Jää nüüd terweks, ja mina lähen nüüd jälle söödi pääle tagasi. — Ja wäike sipelgas tuli söödi pääle tagasi. Sääl tuli temale Erni wastu ja ütles: Kas sa said Jankli Jerusalemmast kätte? Ja sipelgas kostis ja ütles: Sain küll. Mina ronisin tema jalga mööda üles; tema hüüdis: waimere, waimere, waimere, ja tahtis minule näppu pääle panna. Mina aga seletasin ruttu ära ja tulin tulema. Nüüd jäi Jankel sinna magama ja ei ärka enne üles, kui sa ise sinna lähed ja Jankli kaarnakiwiga üles äratad...

"Erni, mine nüüd wankrist maha ja kae kus tõised lapsed karjaga on."

Ja nii mul oli üks kallis sõber, wäike rättsepa Jankel, kes weel hiljuti Jerusalemma kuldse templi müüride all magas, hiljuti weel.

Aga nüüd ei ole Janklit ka sääl enam.

Separator for Minu sõbrad.jpg