Noored hinged/13

Allikas: Vikitekstid
12
Noored hinged
A. H. Tammsaare

13.

Aino äkiline lahkumine oli Kulno mõtlema pannud. Nõnda polnud weel ükski neiu tema juurest ära läinud. Ehk mis tarwis oli ta Ainole niisugusid sõnu rääkinud? Kas ei olnud mitmed teised palju rohkem neid ära teeninud? Wõi lootis ta temast ikka weel midagi? Oli ta nõnda tema kangekaelsust murda tahtnud? Kui jah, siis pidi ta tunnistama, et ta katse nurja oli läinud. Sellest oli noorelmehel nagu hää meel; aga ka tuska ei jätnud see sünnitamata. Kõike uuesti läbi mõeldes ja meelde tuletades, sõnas noormees iseeneses: „Pagana tüdruk!“ Ja tal tõusis mõnel silmapilgul tahtmine neid sõnu Ainole enesele ära öelda. Et ta aga seda mitte ei teinud, siis lähenes ta uuesti Lillakale, kellele ta mõista andis, et temal Ainoga kõik lõpetatud on. Õie silmis lehwis uus lootusekiir. Juba tundis ta kahetsust, et ta enam ialgi polnud lubanud Kulno poole minna. Nüüd oleks ta jällegi seda teha tahtnud. Ta otsis parajat silmapilku, kus ta seda märgata wõiks lasta. Seda polnud tal wajagi, sest Kulno jõudis asjast aru saades neiule kutsega ette. Uue hooga hakkas neiu süda rinnas lööma, kui ta tuntud kulunud trepiastmeid mööda ülesse astus. Toas ringi waadates sõnas ta:

„Kõik on endist wiisi.“

„Kõik“, tõendas Kulno ja tundis rinnas külmust.

Mistarwis oli ta selle neiu siia kutsunud? Oli tal tema wastu tõepoolest weel huwitust? Aga kust tuli siis see külmus rinda? Nende küsimiste pääle ei osanud ta wastust anda.

Siiski kutsus ta ka edaspidi neiut oma poole ja see tuli, nagu ei märkaks ta sugugi, missuguses meeleolus noormees tema juures wiibib. Wististi lootis ta, et aegamööda kõik muutub. Lillak sai ju asjast nõnda aru, et Ainol Kulno juures igawaks oli läinud, kuna see ikka weel temast unistas. Aga küllap waibuwad walud ja ununewad unistused — trööstis ennast Lillak, — ning siis on kõik jälle hästi. Aga kaua pidi neiu paremaid aegu ootama. Ja kui juhtuski silmapilkusid, kus Kulno elurõõmust üle näis keewat, siis tarwitas ta oma mõju alati kurjasti. Ta torkis neiut sõnadega ja tegudega, tema tundmusi üles äratades ja neid siiski wastamata jättes. Ja mida rohkem osawõtmatust neiu nooremehes arwas tähele panna wõiwat, seda suuremaks tõusis tal tema järele tung, iseäranis nüüd, kus ta teadma arwas, et nende lähenemisel mingisugusid takistusi enam ees ei wõiks olla. Neiu unistas ööd kui päewad noorestmehest ja käis pea igapäew tema pool. See sai kõigest sellest aru ja näis kahjurõõmulikult sõnawat:

„Eks waatame, kui kaua sa wälja kannatad ja mis sa wiimaks teed.“

Aga midagi uut ega huwitawat ei juhtunud. Üks päew oli teise sarnane. Kui Lillak ühel niisugusel päewal jällegi Kulno poole tuli, wabandas see ennast ajapuudusega. See tuli neiule ootamata. Tal oliwad täna suured plaanid pääs ja punane roos riiete all rinnas. Ja nüüd korraga: ei ole aega. Neiu jäi akna alla seisma ja wahtis säält mõttes wälja. Silmadesse paisusiwad tal pisarad. Ta kahetses, et ta uuesti oli hakanud Kulno pool käima. Esiteks oli ta enesest ilusasti wõitu saanud, nüüd oli lugu halwem.

„Teie olete kurb, tunnete ennast haawatud olewat?“ küsis Kulno neiu pisaraid nähes.

„Aga ma räägin tõtt, mul ei ole aega, mul on korraldusi, pean ära sõitma.“

„Ära sõitma?“ küsis neiu hirmunud pilgul ja istus tooli pääle. Ja nüüd korraga tundis ta täies suuruses, kelleks see noormees talle wiimasel ajal oli saanud. Ja kui südameta ta on. Ta tahab ära sõita, ilma et ta temale sõnagi lausuda mõtleks. Nagu poleks midagi olnud. Aga neiu ei wõi seda. See, mis rinnas, kipub säält wälja, kuigi teda kuulda ei taheta, ja wähe on jõudusid, mis wäljakippujat tagasi suudawad suruda. Neiu ei leia aga kohaseid sõnu, ei tea, millest pääle hakata; piinlik ja õudne on sellest rääkida, mis südamele kõige lähemal seisab. Seda peab silmist, liigutustest ja häälest ära tundma. Mõnest pühadusest ei tohi awalikult kõneleda kui tahetakse, et ta ka edaspidi pühaduseks peab jääma. Neiu langeb tooli pääl kokku ja nutab ainult. Kui noormees teda nõnda natukene aega on silmitsenud, astub ta tema juurde ja wõtab selja taga seistes tema kätest kinni. Neiu laseb seda sündida, ajab oma pää toolitoe pääle tagasi ja waatab märgade silmadega nooremehe pääle ülesse, nagu tahaks ta sõnada:

„Kas sul mulle midagi öelda, midagi anda pole?“ Ja kui noormees endist wiisi waiki jääb, nutab neiu uue hooga edasi. Wiimaks hakkab ta wäikse lapsena nuuksuma ja nuuksudes lipsatab üks sõna teise järele tal üle huulte wälja. Sõnad ja pisarad wõitlewad ja kuna wiimased wähenewad, rohkenewad esimesed alatasa, woolawaks kõneks muutudes. Neiu räägib sellest, kudas ta pääle esimest kokkupuutumist nooremehe nime järele kuulanud, tema korteri üliõpilaste adressitoast teada saanud, siis punase roosi ostnud, okkad tal küljest ära lõiganud ja ta nooremehe kätte saatnud. Need teated puudutawad üliõpilase enesearmastust paitawalt ja silmapilklises rõõmuhelgis küsib ta imestades:

„On see wõimalik?“

Jah, see kõik on wõimalik, neiu pisarad on selle tõenduseks. Aga nooremehe rinda poeb peagi jälle endine tuimus ja elutus tagasi. Maja uksed jääwad lukku, nagu oleks peremees kodust ära. Aga kus wõiks ta küll olla? Kes on ta kodust ära ajanud? Nutja neiu ise, sest ta tõi iseäralise õnnewärinaga nooremehele waremalt teate, et Aino wäljamaale sõita. See teade oli ju nii lihtne, aga Kulno pääle oli tema mõju määramata suur. Mispärast? Raske oli wastust leida, aga noormees ei suutnud oma mõtetega ärasõitjast silmapilgukski eemale taganeda. Ta hakkas Kulno silmis korraga kaswama, kõrgemale tõusma. Ühes sellega näis ta tema wõimupiirist täiesti wälja libisewat. Selles peitus tusk ja tung uuesti teda püüda, oma mõju alla wajutada. Niisuguse meeleolu puhul astuski Lillak oma pisarate ja tunnistustega Kulno ette. Kui ta seda ometi waremini oleks teinud! Nüüd kuulas ja waatas noormees teda peaaegu külmalt ja ta hääles helises kerge pahameel, kui ta ütles:

„Nii hilja räägite Teie sellest kõigest. Roos on juba ammugi närtsinud, leht langes lehe järele — wiimseni. Kuiwanud warre wiskasin ma läbi akna hoowi pääle. Sääl sõtkusiwad mudased jalad ta ära.“

Ja kui neiu midagi ei wastanud, ainult paluwalt nooremehe poole waatas, nagu tahaks ta ütelda: „Kas sul minu wastu sugugi kaastundmust ei ole?“ rääkis noormees edasi:

„Närtsinud roosid jätawad inimesi nii sagedasti külmaks, roosidest peab siis rääkima, kui nad pakatamas ja õitsemas on.“

Neiu walu ei suuda need sõnad wähendada. Pisarad saawad uut hoogu. Nooremehe näole ilmub aga selle juures wari, nagu tahaks ta haigutades öelda:

„Seda kõike aimasin, teadsin ma juba ammugi. See on harilik lõpulaul.“

Aga see laul kaswas, paisus, sünnitas kokkukõlasid, millesse läbilõikawad hääled tekkisiwad.

„Te olete mu wastu halwem olnud kui ükski teine,“ nuuksus neiu. „Nii halastamatalt ja lugupidamatalt pole minuga keegi ümber käinud. Kui ma midagi warjata olen püüdnud, siis olete mu mõtteid lugedes kõik mõistnud. Tahtsin ma aga, et Te mind kuuleksite wõi näeksite, siis jäite Teie meelega kurdiks ja pimedaks. Mu rind õhkas, hing hüüdis Teie poole, aga Teie naersite ainult sellest aru saades. Ja nüüd ei tea ma, mis ma tegema peaksin. Häbi ja walus on. Häbi oma rumaluse, walus… ah! mistarwis räägin ma seda Teile…“

Aga siiski rääkis ta, ta ei suutnud waikida. Noormees seisis ikka weel neiu selja taga, kuna ta käed selle õladel puhkasiwad. Rääkija etteheited tuletasiwad talle kõik meelde. Ja kui ta iseenesele küsimise ette pani: „Räägib ta tõtt?“ siis pidi ta nii paljugi pääle jaatawalt wastama. Kas tundis ta oma tegude üle kahetsust, mõistis ta ennast hukka? Esiotsa küll ja ta oli walmis ennast süüdlaseks, ülekohtuseks tunnistama ning tahtis wäikse kannataja käest kõik andeks paluda. Soojad sõnad wärisesiwad tal hinges. Ja neid ei olnudki wähe. Kui aga neiu toolilt ülesse tõusis ja lauaserwa wastu toetades nõrgalt seisma jäi, kuna ta oma märgade silmadega, mida pisaratest niiskeks saanud juukselokid korratult katsiwad, paluwalt nooremehe pääle waatas, siis tundus sellele, nagu tahaks neiu öelda:

„Waata ometi, kui nõrgake ja wäetike ma olen. Kõrgekontsalised saapad on mu jalad ära rikkunud, korsett rinnakambri sisse wajutanud ja terwes kehas on werewaesus ning saamatus. Mispärast ei taha ega armasta sa mind?“

Ja pilkaw naeratus kippus nooremehe huultele. See rööwis kaastundmuse, kahetsuse ja süütundmise rinnast ning surmas andekspalumise sõnad jäädawalt suulaesse. Kui kaugel oli ta praegu sellest, et naisi nende nõrkuste pärast ihaldamisewäärilisteks pidada!

Nõnda otsustas pää.

Rinnas liikus aga midagi muud. See oli neiu nutetud silmadest, abita olekust ja tungist tugewuse ja jõu järele oma alguse saanud. Sääl hingitses loom kõikide oma loomusundidega. Tema see ka oligi, kes pääd waikima sundides neiu nõrkusid nii kurjasti tarwitada oli lasknud. Wististi ei olnud neiu küllalt nõrk, et see hirmus elukas praegusel silmapilgul oma niuded pingule oleks sirutanud ja walitsusekepi oma kätte haaranud.

„Mis wõime meie sinna parata,“ rääkis noormees wiimaks ja püüdis häälele südamlikku tooni anda. „Kõik on möödas ja sõnad ning pisarad ei too midagi tagasi.“

Ka neiu näis arwawat, et kadunu enam tagasi ei tule ja sellepärast nuttis ta weel, weel rohkem. Wiimaks tuikus ta uksest wälja ja krägisewast trepist käsipuu najal nõtkuwal sammul alla. Noormees walgustas talle lambitulega tummalt seistes teed.


*  *

*

Öö oli selge ja külm. Külmamees istus härmatanud habemel puuokstel, aiateiwastel ja palgi seintel ning tagus oma wäikese wasaraga: Kips, kõps! Kliks, klõks! Igaltpoolt kostsiwad need löögid.

See oli mõni päew pääle jõuluid. Üliõpilane Kulno tõttas kõrwu õõrudes waksali poole: ta läks Ainot saatma, kelle ärasõidust ta Muhemi käest kuulda oli saanud.

Imelikud ja õudsed päewad oli Kulno üle elanud. Sest saadik, kus ta teadis, et Aino lähemal ajal ära sõidab, muutus linn kõige oma elu ja uulitsatega tühjaks, paljaks. Noormees ei tahtnud enam kusagilegi minna, seisis kodus ja pikutas sohwa pääl. Raamatud ootasiwad asjata lugejat ehk kuigi lugeja tuli, siis ei mõistnud ta raamatuid.

Õiet oli ta pärast seda harwa näinud, kus ta wiimast korda tema pool käis. Neiu silmis helkis endine waikus ja pehmus. See lõpmata pehmus oli ka nooremehe ükskord pehmeks teinud, temast kõiksugu erutawad mõtted eemale peletanud. Ta suikus nagu uimastawasse unesse. Ja neiu oli temaga nii rahul. Ta ei nõudnud nooreltmehelt midagi, ei pannud mingisugusid tingimisi ette, tõi ainult oma rahustawa hinge, oma waiksed silmad kaasa. Oli noormees tusane, siis ei saanud neiu kärsituks, waid ootas kannatlikult, kuni rahuingel oma tiiwad nende üle laiali laotas. Ja sääl juures õõgasiwad ta paled ja huuled nii kaasakiskuwas noorusepunas. See ei jutustanud aga mitte jõust, tungist ja tahtmisest tegewuse järele. Selle wastu näis ta nooremehele sõnawat: „Unusta erutawad mõtted, unusta kõik, mis ilma huwitawad, ja tule minu juurde, sest mina olen su ilm ja siin ilmas peab sul waikne, rahulik ja hää olema. Ma ei tahagi teada, mis sinu erutuste ja püüdmiste põhjuseks on, ei waewa sind küsimiste ja järelpärimistega, ma toon ainult sulle rahu.“ Nagu matusekõne kõlas see nooremehe kõrwus. Ja siis tuliwad talle sõnad meelde: „Tulge minu juurde kõik, kes te waewatud ja koormatud olete ning mina tahan teile hingamist saata!“ Nende sõnade rääkija suri ristisambas sel Kolgatal, mis ära on seletatud — päälae-ase, kuna naesed tema risti all seistes nutsiwad. Nüüdsed rahutõotajad saawad aga ise ristiks ja neid kantakse sinna Kolgatale, mis ära on seletatud — abielu. Sääl Kolgatal magawad ristide all raswa läinud mehed, ja nende ümber mängiwad elujõuetud werewaesed lapsed.

Külmawärinad käisiwad noorelmehel üle keha, kui ta mõistusewasarat kuulis niisugusid mõtteid taguwat. Kips, kõps! Kliks klõks! ja jälle langes uus mõte. Mõistusewasar töötas niikaua, kuni Kulno omale ootamatalt küsimise ette pani:

„Pean siis mina ikka siia jääma?“

Ja nüüd tuli talle korraga meelde, et ka Raismik ära oli sõitnud. Mis wõis temal küll põhjuseks olla? Kulno rinda puges tung sinna minna, kus uulitsad laiemad, elu awaram, inimesed suuremad. Sääl oleks ka õhk teine, rinnakamber hakkaks tublimini töötama, muutuks laiemaks, ruumikamaks. Mida rohkem ta selle üle järele mõtles, seda kindlama kuju omandas kõik. Ja nüüd, kus ta kuuwalgsel ööl waksali poole sammus, oli juba kõik otsustatud ja korraldatud.

Aino oli juba waksalis, kui Kulno sinna jõudis. Ka Muhem oli sääl; ta istus paari seltsilisega laua ääres õlleklaaside taga. Silmad oliwad tal tursunud, nägu koltunud. Kui Kulno Ainoga rääkima hakkas, tuli Muhem nende juurde.

„Te olete täna ingli nägu, kes ära tahab lennata“, ütles Muhem Aino walge mütsi pääle tähendades.

„Et seda näha, selleks on iseäralisi silmi waja“, wastas neiu.

„Mul on ju täna iseäralised silmad. Aga ütelge, lendate Teie üles poole?“

„Huwitab see Teid praegu?“

„Jah, waadake, kui Te sinna ülesse saate, siis ütelge oma isanda pojale, et ma Kanani pulmaliste järeltuleja olen.“

„Waewalt on poeg praegu ülewal“, rääkis Kulno wahele.

„Ja kus ta siis on?“

„Ta peab joodikute pärast maa pääl ristipuus surema.“

Aino huuled kippusiwad naeratama, tal oli häämeel, et Kulno temale appi oli tulnud ja Muhemile midagi terawat wastanud. Sellele oliwad aga Kulno sõnad nagu hane selga wesi. Ta wastas külma rahuga:

„Minu pärast sureb ta asjata, sest mina tegin täna otsuseks — õpetajaks studeerida.“

Kui kõik juba ärasõitmiseks walmis oli, küsis Kulno Ainolt waksali-esisel:

„Kuhu Te tõepoolest sõidate?“

„Taewast kõrgemaks wõlwima ja merd sügawamaks õõnistama“, naeris neiu talle wastu ja ta naer kostis jälle muretalt, peaaegu nagu kergemeelselt. Ainult waewalt wäljakuulduwalt helises sinna hulka uut, mida üliõpilane siis tähele polnud pannud, kui ta seda naeru esimest korda kuulis. See helin kajas kui kurbtus wõi minewiku unistuste waikselt kaebaw hääl, mis tulewiku järele igatseb. Noore mehele tuliwad ta oma sõnad meelde, mida ta neiule kord tundmustetormil oli öelnud. Naerjatest naestest, kõrgest taewast ja sügawast merest oli ta siis rääkinud. Ja noormees oleks jällegi tahtnud seda ülemeelset naeru taltsutada, tema kõla waikseks, südamlikuks muuta.

„Herra Kulno, kas Te mulle mõnikord kirjutate ka?“ küsis neiu nooremehe tundmusi aimates.

Rong liikus juba. Kulno sammus edasiminewale rongile kaasa ja wastas:

„Ma ei tea ju Teie adressi.“

„Aga kui ma saadan?“

„Teie ei tea ju minu oma.“

„Kudas nii?“

„Ma sõidan ära.“

„Kuhu?!“ oli imestaw ja nagu hirmunud hüüe.

„Piiterisse!“

„Millal?“

„Paari päewa pärast!“

„Millal näeme üksteist?“

„On seda waja?“

Weel kord hüüdis neiu midagi, kuid sõnad suriwad kaugusesse ja rataste mürinasse. Noormees wahtis rongile järele, kuni see kuuwalguse tumedusesse ära kadus. Tal oli hää meel, et ta oma wiimaste sõnadega waikist walu tegewa okka neiule rinda oli wajutanud, kuna ta tema enne oma hinge piinawa kihwti sisse oli kastnud ja temale hulga kiskusid külge teinud, et teda nii kergesti wälja tõmmata ei saaks.

Pikkamisi koju poole sammudes helises ta rinnas imeline hääl. Ta tõstis silmad ülesse hõbedaste tähtede poole, nagu arwaks ta säält seda häält kostwat. Ja korraga kerkis talle midagi meelde… Ta on alles wäike poisijõmpsikas ja käib karjas. Täna, nelipühi laupäewa õhtul, wõib ta kauemaks üles jääda, sest homme läheb saunataat tema asemel loomade juurde. Ta seisab õitsewate sirelite all õuewärawa pääl püsti ja kuulab hinge kinni pidades: eemalt roheliste puude warjult, mis õhtuse ämariku rüppes suiguwad, kostab pilli hääl. Mis see küll lapse rinnas elule ei hüüa! Järgmisel päewal — esimesel pühal, mis nii suur ja waikne on, et isegi rohi kaswada ei julge, nagu ema ükskord tõendas, — läheb ta üleaia poisiga waresepesi otsima, sest mõlematel puuduwad kirikusseminemiseks uued riided, ja sellelt kuuleb ta, et eila õhtul Toru Jüri oma uue pilliga mänginud, mis ta hiljuti linnast toonud. Pillil olla hõbekeeled sees ja sellepärast hüüdagi ta nii ilusasti.

Hõbekeeled! Kui kaua oli see sõna lapse kõrwus helisenud! Wõiks ta ometi kordki neid imehäälesid lähedalt kuulda! Ja poiss unistas sellest ajast, kui ta ise Toru Jüri wiisil hõbekeeltega pilli wõib mängida.

Hõbedaste tähtede poole waadates tõuseb nooremehele see kauge minewik nii selgesti silmade ette. Nüüd helisewad aga uued hõbekeeled talle kõrwu, rinda, hingesse. Jälle ootab ta nende helinate lähenemist, kuna tungil tuksuw rind palawusest pakitseb…

Koju jõudes leidis ta aga, et külm kõrwad ära oli wõtnud.