Noored hinged/2

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
1
Noored hinged
A. H. Tammsaare
3

2.

Üliõpilane Kulno oli sohwa pääl pikali maas ja wahtis lakke. Tema korter oli üks nende majade wäikestest toakestest, mida „mesilasekärjeks“ nimetatakse. Tapedid mustad, suitsunud; nende tagant wahib mõnest kohast sein wälja. Teda huwitawad nähtawasti mõned raamatud, mis katkise wahariidega kaetud laua pääl lamawad ja warna otsas rippuwad kulunud üliriided ühes mütsiga ning nende all põrandal olewad kalossid, milledel see hää omadus on, et nad wee enestest wäga hõlpsasti wälja lasewad. Aga ka aknast wälja wõib waadata, kuigi läbi tumedate ja kriimuliste ruutude pääle tühja hoowi, kus mõni pesutükk ripub ja mõni üliõpilane läheb wõi tuleb, midagi näha ei ole.

Kulno on sügawas mõttes, olgugi et ta teiste arwates harwa millegi üle järele mõtleb. Ta ei pane sedagi tähele, et ühel pool seina wiiulit mängitakse, kuna teisel pool unistaw tenorihääl tuntud ja armastatud Wene laulu kõõrutab.

„Pagan wõtku“, sõnab lamaja iseeneses. „Küll wõib inimene palju naerda! Mõistuse naerab pääst, südame seest ära. Kui ta aga täna ka ei tule, siis… siis tahaksin uuesti naerda, kuni mõistus pähe ja süda rinda tagasi tuleb.“

Jälle mõtleb ja unistab ta. Kui palju on tööd! Raamatud ootawad. Nüüd aga, nii pea kui ta mõne nendest awab ja lugema hakkab, kuuleb ta seda äraneetud naeru. Kudas need naised küll naerda wõiwad! Ja kui palju nendel mõnikord naerus hinge on!

Sel silmapilgul koputati tasakesti ukse pääle. Kulno arwas seda koputamist tundwat. Ta kargas sohwalt ülesse ja ruttas ukse juurde. Peeglist mööda minnes heitis ta pilgu sinna poole. Säält wahtis talle kõwer, wiltu kistud ja wähe äritatud nägu wastu.

„Kes on?“ küsis Kulno ja ka tema häälest kostis maha surutud äritus.

Kopp, kopp, kopp!

„Kes on?“ küsib Kulno uuesti.

Wastuseks kõlab tasane naer.

Raginal keerab wõti lukuaugus ringi, uks awaneb ja neiu Wõsandi naerataw nägu seisab üliõpilase ees.

„Olge hääd“, sõnab Kulno wähese kohmetusega.

Neiu astub tuppa ja pöörab siis korteri peremehe poole:

„Te mulle kätt ei annagi?“

„Tahate Teie minu kätt?“

Neiu naerab.

„Wõtke istet, olge hääd!“ räägib Kulno. Ja kui neiu sohwa pääle on istunud ning uuriwalt nooremehe pääle wahib, küsib see ennast laua ääre wastu toetades:

„Mistarwis Te weel siia tulite?“

See küsimine kõlas ootamatalt ja kohatult, aga Kulno ei saanud teisiti, ta pidi küsima. Tal oli rinnas midagi ja see tahtis säält püsimatalt wälja.

„Tahtsin Teie nägu näha“, wastas neiu naerdes. Ta hääl kõlas muretalt ja trotsiwalt, nagu tahaks ta noortmeest mitmest kohast korraga nõelata.

„Teie ei oleks pidanud enam siia tulema“, ütles see tõsiselt.

„Räägib seda kõlbluse kuulutaja Teie seest?“ küsis neiu naerdes.

„Ei, seda mitte! Selleks olen ma liig noor. Kõlblus tuleb alles siis, kui kired kustuwad.“

Ka nüüd jäi nooremehe nägu tõsiseks. Pikkamisi kadus ka neiu näolt lõbus, pooltrotsiw naer. Naerujoontele tõmbas tõsi oma rüü pääle. Sellest arwas Kulno järeldada wõiwat, et ta sõnad mõjunud on ja ta hakkas wärisewa õhinaga rääkima:

„Te tulete jällegi naeruga. Aga ma ütlesin Teile wiimati, et ma enam naerda ei taha. Siis läksite naeruga uksest wälja ja nõnda poleks pidanud Te enam tagasi tulema.“

„Aga ma tahtsin ju Teie tõsist nägu näha“.

Neiu silmis helkis midagi uut, kuid see oli kerge, kerge, nagu waht laineid lõhkuwate kaljude wahel, wõi nagu kewadised walged pilwed helesinises taewas. Huultele tahtis jällegi naer tekkida, kuid ta suri nõrgasse naeratusesse. See kõik aga ütles palju rohkem, kui hulk sõnu wõi koorem raamatuid. Ka nooremehe näole ilmus naeruwine. Ja imelik! Kui palju oli selles kahes naeratuses sarnadust!

„Siis olete ka Teie ennast wiimaks tõsiseks naernud?“ küsis üliõpilane.

Neiu waikis.

„Aga siis ei tohi Teie enam minu soowile wastu panna. Mälestate seda weel?“ rääkis noormees sohwa lähemale astudes julgemalt ja tungiwalt.

Neiu naeratas imeliselt.

„Teie ei tohi, ei tohi, ei tohi“, kordas noormees, kuna ta juba otse sohwa ees seisis. „Waadake üks ainus kord minu pääle, siis Te saate kohe aru, et Te ei tohi“.

Neiu lõi silmad maha.

„Te naersite mu hinge seest wälja, mu pää otsast ära, ja Te ei tohi ometi mind pääta ja hingeta jätta. Ma tahan neid Teilt tagasi saada, ma wõtan nad Teilt tagasi, aga ainult siis, kui Te lubate, kui Teie ei keela… Ja me oleme nii palju üheskoos naernud, sellepärast ei tohi Teie keelata, keelamine on patt, patt, patt. Teate, mis patt on? Ei tea? Patt on see, kui ma Teid mitte ei suudle. Aga pattu ei tohi olla, muidu lähme meie hukka — ihu ja hingega…“

Noormees rääkis wahetpidamata. Ja juba hoidis ta neiu paksujuukselist kõrge otsaesisega pääd oma käte wahel ja suudles. Neiu aga — naeratas, naeratas. Mis ajas teda naeratama? Nooremehe sõnad? Kuid see rääkis neid ju nii tõsiselt.

„Nüüd tehke oma silmad lahti ja waadake minu pääle“, käskis noormees natukese aja pärast. „Teie ei tee? Häbenete? Keda? Mind wõi iseennast? Tehke oma silmad siiski lahti, ma suudlen häbitundmuse nendest ära. Puhtad, selged ja sügawad peawad nad olema. Nad peawad nii suured ja sügawad olema, et pää ringi hakkab käima, kui nendesse waadata“.

Neiu ajas silmad lahti.

„Nii, nii! Nõnda peate Teie minu ees seisma: lahtiste silmadega. Ma armastan lahtiseid silmi, nendest otsin ma Teie hinge. Kas ta ikka weel naerab? Kui ja, siis tahaksin ma Teie hingehallikaid suudleda. Te lubate mulle ju seda? Siis wõib Te suu jällegi waljusti ja lõbusasti naerda — minu rumaluse üle. Kuid rumalus on püha, sest ta on jumalast. Usute Teie jumalat? Mina usun ainult ühte jumalat: praegu waatab ta mulle Teie silmist wastu. Ja miks ei peaks ma oma jumalat suudleda wõima? Teie ei tohi ometi seda keelata.“

Neiu naeratas.

Noormees kumardas jällegi tema üle ja kattis tema silmi oma hõõgawate huultega. Siis rääkis ta unistades edasi:

„Üks silm on taewas, teine meri. Mõlemad sinised, suured. Ja mina suudlen merd ning taewast. Aga kelle omad nad on? Teie? On Teie meri ka sügaw, Teie taewas kõrge? Ma armastan ainult sügawat merd ja kõrget taewast. Pidage meeles: sügawat ja kõrget! Missugusid Teie armastate? Madalaid? Neid saab kergesti kätte, nendest peaseb kergesti üle. . . Ja kõik see sügawus ja kõrgus peab maa pääle mahtuma, ainult maa pääle. Kui maa seda sügawust ja kõrgust wastu wõtta ei suuda, siis peab teda ümber ehitama, suuremaks, lahkemaks tegema. Kas kuulete? Me teeme maa suuremaks ja lahkemaks, nii et me oma kõrged taewad ja sügawad mered sinna wõime mahutada. Tahate Teie? Te naerate ainult…“

Noormees rääkis, rääkis ja wahtis neiu silmadesse, milles ta oma jumalat oli suudlenud. Neiu tuksuwast kehast ja tema naeratawatest huultest imbus nagu uimastawat rohtu nooremehesse, tõusis tema pääajusse. Säält tekkisiwad see läbi lõpmata kujud, arwamata mõtted, mis wälja kippusiwad — selle ette, kes neid sünnitanud oli. Kaua oliwad need kujud wäljalaskmist oodanud, ihkanud. Ometi kord!

Ja kui ta wiimaks oma rääkimise lõpetas ning neiu wabaks laskis, langes see jõuetult nooremehe najale tagasi. Natukese aja pärast tegi ta oma silmad lahti ja wahtis sinnasamasse lakke, mida Kulno selili maas olles oli silmitsenud.

„Teie olete wäsinud?“ küsis noormees tasakesti.

„Ei“, sosistas neiu ja waatas küsija poole. „See on muidu nii, ma ei tea mis. Seda pole ma weel ialgi tundnud“.

„See on minu lähedus“, ütles noormees. „Te naerate selle pääle? Aga ometi on see tõsi. Ka mitmed teised on minu lähedal nõnda ära wäsinud.“

Wiimaste sõnade juures tundis neiu oma hinges kerget pistet.

„Aga see läheb üle“, rääkis noormees edasi, „see läheb warsti üle ja naer tuleb tagasi. Tahate Teie seda?“

„Praegu mitte, wõib olla, pärast. Ma tahan nüüd tõsine olla, Teie juures tõsine olla. Mul on, nagu poleks ma ilmas pääle lobisemise ja naermise weel midagi teinud. Selle üle hakkasin ma alles siis järele mõtlema, kui ma wiimati Teie juurest ära läksin.“

„Aga Te olite ju üle aasta Peterburis, kas Te ka ülikoolis pääle naermise midagi ei teinud?“

„Ma ei tea, kuid ma arwan — mitte midagi. Ülikoolis on ju kõige parem naerda ja sääl naerdakse wististi rohkem, kui kusagil mujal.“

„Ja jah, sääl naerdakse tõesti rohkem kui kusagil mujal“, oli Kulno nõus. „Sääl naerdakse nii, et sagedasti teadus, tema õpetajad ja ka õppijad naeruwäärilisteks saawad… Ja sellepärast ei taha Teie enam ülikooli minna?“

„Ah ei, mitte sellepärast. Ma ei tea mispärast, muidu, niisama.“

„Kudas niisama? Ma arwasin, et Teie teate, miks Te enam õppima minna ei taha… Naerdakse… Mul näib, nagu saadaks ainult naeru abil asjadest aru. Kui ma Teie naeru kuulen, siis mõtlen ma mõnikord: mees ja naene mõistawad üksteist ainult naerdes. Kes üheskoos pole naernud, need on üksteisele kinni pitseritud raamatud. Raamatu pitserid tulewad naeruga purustada. Oleme meie juba need pitserid purustanud? Oskame meie üksteist lugeda? Mul oli, nagu oleks ma Teid mõistnud, nüüd ei saa ma aga millestki aru. Ma arwasin, et Te ka suudledes naerma saate. Nüüd olete Teie aga tõsine. Suudlesin ma naeru ära? Aga seda ei tahtnud ma. Esiteks rääkisin ma taewast, mis maa pääle tuleb ehitada. Naerjate naestega mõtlesin ma seda taewast ehitada. Tahate Teie seda teha?“

„Ma ei tea, ma tunnen praegu ainult, et mul Teie juures hää on. Kui Teie taewas ka nii hää saab olema, siis tulen ma Teiega kaasa.“

„Aga siis peate Teie suureks ja tugewaks kaswama, ainult tugewate naestega üheskoos wõib midagi ehitada, kus lõbusalt naerda suudetakse.“

„Suureks ja tugewaks“, kordas neiu mõttes. Ta pööras oma silmad nooremehe poole, nagu otsiks ta säält seda tugewust, millest sõnad rääkisiwad. Kui aga mustad ja sinised silmad natuke aega üksteises oliwad wiibinud, siis tundsiwad mõlemad, et kumbagil pool tugewust kuigi palju ei ole. Mõlematel wajusiwad silmad kinni ja huuled otsisiwad tuksatawaid huulesid. Ja kumbki ei suutnud selle juures naeratadagi.

„Mispärast on rinnas nii hää ja raske?“ küsis neiu.

„Mispärast on su silmad nii sinised ja sügawad?“ wastas noormees. „On nad alati niisugused? Kas neil põhja üleüldse ongi? Ja kui palju on neid, kes sinna waadates naeru unustasiwad? Kes on nad?“

„Eeslid“, pidi neiu wastama, kuid wastamise asemel hakkas ta ainult naerma.

„Miks Te naerate?“ küsis noormees.

„Niisama, Teie küsimisi.“

„Ei, sääl oli midagi iseäralikku, ma nägin Teie silmist.“

Neiu pigistas naeratades oma silmad kinni ja kahetses, et ta mõeldud wastust ära ei öelnud. Nüüd ei tahtnud ta seda enam teha.

Kui neiu Wõsand üliõpilase korterist ära hakkas minema, oli ta tõsine. Noormees aga naeris juba. Ukse pääl neiuga wiimaseid sõnu wahetades, ütles ta sellele:

„Mispärast nii tõsine? Tulge tuppa tagasi.“

Neiu astus ukse päält tagasi ja noormees tõmbas ukse kinni.

„Ma ei saa“, wastas neiu. „Ma mõtlen, oleks ma mees, siis wõiksin ma küll, aga nüüd ei suuda. Naised naerawad sagedasti kauem ja unustawad naeru põhjalikumalt kui mehed.“

„See tähendab — Te tahaksite mees olla?“

„Oh ja, aga ainult noor ja tugew.“

„Siis tahaksin mina naene olla, kuid niisugune, nagu Teie. Ja see noor ja tugew mees oleks siis minu wastu hää, nii hää. Mina aga oleks selle nooremehe wastu weel parem, palju parem. Oma hinge annaksin ma temale, kui mul ta oleks. Keha wõtaks ta ise, sest ta on mees, noor ja tugew mees“.

Noormees wahtis üksisilmi neiu pääle, kui ta neid sõnu rääkis. Tema hääl ja silmad mõjusiwad uimastawalt, peaaegu hüpnotiseeriwalt neiu pääle, kes otse tema ees seisis.

„Aga nüüd, nüüd olete Teie naene ja mina mees“, rääkis noormees edasi, kuna ta neiu käest kinni wõttis. „Kas me nüüd ka üksteisele hääd oleme? Kas me ohwerdaksime oma hinged üksteisele? On Teil hinge? Kus kohal ta Teil on? Kui ma Teie silma waatan, siis arwan teda nägewat. Kuid mulle näib, nagu ei wõiks ma igakord Teie silmi usaldada. Nad wõiwad petlikud olla, nagu hinged petlikud on. Ja kõige halwem pettus oleks see, kui Teil seda petlikku hinge polegi. Aga ma otsin hingesid, suuri, sügawaid hingesid, kuigi nad ainult suurtest ja palawatest kehadest räägiksiwad. Need aga räägiwad palju, palju ja unistawad silmadest, kuigi nad nii petlikud oleksiwad, et nende põhja otsijad kõik hukka läheksiwad.“

Noormees ja neiu seisiwad juba külg külje wastu. Uks pidi asjata wäljaminejat ootama.