Oblomov/esimene jagu/III

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Oblomov
Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare
IV

III

„On ta kodus?“ küsis keegi esikus valjusti ja jõhkral toonil.

„Kus ta’s sel ajal peaks olema?“ vastas Zahhar veel jõhkramal toonil.

Sisse astus umbes neljakümneaastane kogukate meeste tõu esindaja: pikk, turja ja kere poolest toekas, näojooned jämedad, pea suur, kael tugev ja lühike, huuled paksud, silmad suured ja pungis. Juba pealiskaudnegi pilk sellele inimesele sünnitas mulje millestki toorest ja räpasest. Oli ilmne, et ta ei ajanud rõivastuses peenust taga. Iga kord ei õnnestunud teda ka puhtaks aetud lõuaga näha. Kuid talle endale oli see nähtavasti ükskõik: ta ei häbenenud oma ülikonda ja kandis seda omamoodi küünilise väärikusega.

See oli Mihhei Andrejevitš Tarantjev, Oblomoviga ühe kandi mees.

Tarantjev suhtus kõigesse pahura põlglikkusega, oli vaenulik kõige ümbritseva vastu, valmis kõike ja kõiki kiruma, nagu oleks ta mees, kellele on ülekohtuselt liiga tehtud, või nagu poleks ta mõne väärtomaduse poolest tunnustamist leidnud, või lõpuks — nagu oleks tal saatusest tagakiusatud kange iseloom, mis ei taha heaga, noruspäi alistuda.

Tema liigutused olid julged ja hoogsad, ta rääkis valjusti, söakalt ja enamasti ikka pahaselt; kaugelt kuulates kostis see, nagu sõidaks kolm tühja vankrit üle silla. Kellegi juuresolek ei pannud teda häbenema, sõnadest ei tulnud tal kunagi puudu, ja üldse oli ta kõigi vastu jäme, sõbrad kaasa arvatud, just nagu oleks ta pidevalt püüdnud muljet jätta, et ta kellegagi rääkides või tema juures koguni lõunat ja õhtustki süües teeb talle suurt au.

Tarantjevil oli kaval ja vilgas mõistus; keegi teine ei osanud nii hästi arutada mõnd eluolulist probleemi või segast juriidilist küsimust: kohe leidis ta sel või teisel juhul sobiva tegevusteooria ja oskas peenelt vajalikke tõestusi esitada, kusjuures ta lõpuks enamasti sellele veel jämedusi ütles, kes tuli temalt nõu küsima.

Ise aga oli ta kantseleis kirjutaja, ja nagu ta sellesse ametisse juba kahekümne viie aasta eest oli asunud, nii ta sinna ka jäi, kuni juuksed halliks läksid. Ei talle enesele ega kellelegi teisele ei tulnud kunagi mõtet, et ta peaks kõrgemale jõudma.

Asi oli nimelt selles, et Tarantjev oli meister ainult rääkima; sõnades tegi ta kõik lihtsalt ja lühidalt selgeks, eriti kui oli mõni võõras asi ajada; aga kui oli vaja sõrmegi liigutada, paigast liikuda, ühesõnaga, rakendada tegelikult omaloodud teooriat, seda praktiliselt kasutada, ilmutada ettevõtlikkust ja kiirust, siis sai temast kohe sootuks teine inimene; siis polnud temast abi; kõik oli talle korraga raske, ta tervis ütles üles, tal oli piinlik, tal tuli mõni teine asi vahele, mille ta samuti lõpule viimata jättis, või kui ta seda teha katsus, siis jumal hoidku, mis sellest välja võis tulla! Nagu laps: kord jäi tal midagi silmapaari vahele, kord ei teadnud ta kõige tühisemat asja, jäi omadega hiljaks, ja lugu lõppes sellega, et ta lõi poole peal käega või hakkas asjaga teisest otsast pihta, ajades selle nii vussi, et seda enam parandada ka ei saanud, ja lõpuks sõimas ta veel pealegi.

Tema isa, kes oli vanal heal ajal provintsis kohtukirjutaja olnud, oleks pidanud pojale pärandama võõraste asjade ajamise kunsti ja oskuse ja peale selle veel oma tööpõllu, kus ta ise oli eduka teenistuskäigu läbi teinud; kuid saatus tahtis teisiti. Isa, kes oli kord läbi häda ja viletsuse venekeelse kirjaoskuse kätte saanud, ei tahtnud, et poeg ajast maha jääks, ja mõtles talle õpetada muudki kui keerukate asjade ajamist. Ta laskis poisil kolm aastat papi juures ladina keelt õppida.

Andekas poiss sai kolme aastaga ladina morfoloogia ja süntaksi kätte ning hakkas juba Cornelius Neposest aru saama, kuid siis leidis isa, et nendest teadmistest on küllalt, et juba nüüdki on poeg nende teadmiste tõttu vanast põlvest suure sammu võrra ees ja et edasiõppimine võiks ametis ainult takistuseks olla.

Kuueteistkümneaastane Mihhei ei teadnud, mida oma ladina keelega peale hakata, ja kippus seda oma isakodus tasapisi unustama; aga oodates aega, millal ta võiks maa- või kreisikohtu istungitest osa võtta, tegi ta kõik isa kodused peod kaasa, ja selles koolis, avameelsete jutuajamiste õhkkonnas, omandas noormehe mõistus teist laadi tarkuse viimased peensused.

Nooruse vastuvõtlikkusega kuulas ta isa ja tema töökaaslaste jutustusi mitmesugustest tsiviil- ja kriminaalasjadest, huvitavatest juhtudest, mis nende vanaaegsete kohtukirjutajate käest läbi olid käinud.

Kuid sellest kõigest polnud kasu. Mihheist ei saanud osavat asjatundjat ega kavalat nükkemeest, ehk küll kõik isa püüded sinnapoole sihtisid, ja neid oleks vahest krooninud edugi, kui saatus poleks vanamehe kavatsustest kriipsu läbi tõmmanud. Tõepoolest, Mihhei omandas juba isa vestlustest teooria, nüüd oleks seda vaja olnud tegelikult kasutama hakata, kuid isa surma tõttu ei saanud pojast kohtuametnikku: üks heategija viis ta Peterburi, ostis talle kusagil departemangus koha ning unustaski ta sinna.

Nõnda jäi Tarantjev surmani ainult teoreetikuks. Peterburis teenides polnud tal midagi peale hakata ei oma ladina keelega ega oma peene teooriaga, kuidas asju oma tahtmist mööda õigeks või kõveraks väänata; ometi kandis ja tundis ta endas uinuvat jõudu, mis oli soodsate olude puudumisel alatiseks tegevusetusele määratud, ilma et oleks olnud lootust avaldumiseks, just nagu muinasjuttudeski mõni paha vaim on suletud nõiutud müüride vangistusse, kus tal pole võimu kurja teha. Võib-olla just see kasutu jõu tunnetamine tegigi Tarantjevi jõhkraks, pahasoovlikuks, ikka tigedaks ja mõnavaks.

Kibeduse ja põlgusega suhtus ta oma praegusesse tegevusse — paberite ärakirjutamisse, kaustade õmblemisse jm. Kauguses naeratas talle viimane lootus: viinarentnikuna raha teenima hakata. Selles nägi ta ainust elukutset, mis oleks võinud edukalt isa poolt pärandatud, kuid saamata jäänud ameti aset täita. Ja selle teenistuse ootuses rakendas ta seni isalt saadud elu- ja tegevuseteooriat, mis seisnes kavaldamises ja altkäemaksu võtmises ja mis polnud provintsis oma õiget ja kohast tööpõldu leidnud; ta hakkas seda ametialase tegevuse puudumisel tarvitama kõikjal oma igapäevases armetus Peterburi-elus, nii et see salamahti tungis ka sõpradevahelisse läbikäimisse.

Hinge poolest, teoreetiliselt, oli ta altkäemaksuvõtja, ja kuna ta asjaajamiste ja abipalujate puudusel seda ametlikult teha ei saanud, siis võttis ta kavalal kombel altkäemaksu oma kaasteenijatelt ja sõpradelt, jumal teab, kuidas ja mille eest: sundis neid, kus vähegi sai, küll kavaluse, küll pealetükkivusega ennast kostitama, nõudis kõigilt teenimatut lugupidamist, noris riidu. Kulunud ülikond ei teinud teda kunagi kohmetuks, küll aga võis ta rahu rikkuda teadmine, et täna ei oota teda kusagil rikkalik lõunasöök hea hulga viina ja veiniga.

Seetõttu etendas ta oma tutvuskonnas suure vahikoera osa, kes haugub kõigi peale, ei lase kellelgi end liigutada, napsab aga juba õhust kinni iga lihatüki, ükskõik, kelle poolt see visatakse.

Niisugused olid need kaks meest, kes Oblomovit kõige agaramalt külastasid.

Ja milleks käisid tema pool need kaks vene proletaarlast? Nad ise teadsid seda väga hästi: et süüa, juua ja häid sigareid suitsetada. Nad leidsid siit alati eest sooja, rahuliku pesapaiga ja ikka ühesuguse — kui mitte just südamliku, siis vähemalt ükskõikse vastuvõtu.

Miks aga Oblomov neid vastu võttis, seda poleks ta õigupoolest öelda osanud. Nähtavasti sellesama pärast, mille pärast veel tänapäevani tungleb kõigis meie kaugetes Oblomovkates, kõigis jõukates majades terve parv selliseid ilma leivata, elukutseta, tööks kõlvuliste käteta, kuid seediva kõhuga ning enamasti ka seisuse ja tiitliga mehi-naisi.

Leidub veel sübariite, kellele sellised elutäiendused on tingimata tarvilikud: neil on ilmas igav selle ülearususeta. Kes otsiks muidu üles kadunud tubakatoosi või ulataks kätte põrandale pillatud taskurätiku? Kellele võiks oma peavalu kurta ja nõuda õigustatult kaastundmust, või kellele jutustada halba unenägu ja pärida selle seletust? Kes loeb une eel raamatut ette, aidates magama jääda? Ja mõnikord saadetakse niisugune proletaarlane lähemasse linna midagi ostma, rakendatakse majapidamises abiks — pole vaja endal jännata!

Tarantjev tegi palju lärmi, äratas Oblomovit liikumatusest ja igavusest. Ta karjus, vaidles, andis nagu etendust, vabastades laisa peremehe rääkimise ja tegutsemise kohustusest. Ta tõi tuppa, kus valitses uni ja rahu, korraga elu ja liikumist, mõnikord ka teateid väljastpoolt. Ilma et endal oleks vaja olnud sõrmegi liigutada, võis Oblomov kuulata ja vaadata midagi käbedat, mis liigub ja räägib tema ees. Pealegi oli ta alles lihtsameelne uskuma, et Tarantjev võib talle tõepoolest mõistlikku nõu anda.

Aleksejevi külaskäike kannatas Oblomov teisel, vähemalt niisama olulisel põhjusel. Kui ta oma moodi elada tahtis, kui ta tahtis vaikides lamada, tukkuda või toas ringi kõndida, siis polnud Aleksejevit nagu olemaski: tema vaikis niisamuti, tukkus või vahtis raamatusse, vaatas laisalt ja laialt haigutades pilte ja pudi-padi. Nõnda võis ta kas või kolm ööd-päeva kohal olla. Kui aga Oblomovil üksindusest villand sai ja ta tundis tarvidust ennast avaldada, rääkida, lugeda, arutada, tundeid väljendada — siis oli kohe käepärast alandlik kuulaja ja osavõtja, kes oli valmis jagama tema vaikimist, tema kõnelust, tema tundeid ja vaateid, ükskõik mis laadi need olid.

Teised külalised, nagu näiteks kolm esimest, käisid harva ja tulid ainult silmapilguks; elav side nende kõigiga muutus ikka pudedamaks ja rabedamaks. Oblomovit huvitas vahel mõni uudis, viieminutine jutuajamine, siis aga vaikis ta rahuldatult. Neile pidi omalt poolt vastu tulema, sellest osa võtma, mis neid huvitas. Nemad tundsid endid rahva hulgas nagu kalad vees; igaüks neist mõistis elu omal viisil, nõnda, nagu Oblomov seda mõista ei tahtnud, ja nad kiskusid Oblomovitki sellesse ellu; see ei meeldinud talle, see tõukas teda eemale, oli talle vastumeelt.

Südamelähedane oli talle ainult üks inimene: ka tema ei andnud Oblomovile asu; ka tema armastas uudiseid, seltskonda, teadust ja kogu elu, aga kuidagi sügavamalt, tõsisemalt, — ja Oblomov, kes oli küll kõigi vastu lahke, armastas tõeliselt ainult teda, uskus ainult teda, võib-olla sellepärast, et nad olid koos üles kasvanud ja koolis käinud. See inimene oli Andrei Ivanovitš Stolz.

Tema oli praegu ära, kuid Oblomov ootas iga silmapilk tema tulekut.