Oblomov/kolmas jagu/VI
←V
|
Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare |
VII→
|
VI
Oblomov ei märganudki, et Zahhar talle päris külma lõunasöögi ette tõi, ei märganud ka seda, kuidas ta pärast söömist voodisse kobis, kus ta nagu nott magama uinus.
Järgmisel päeval läbistas teda värin, kui ta Olga juurde minekule mõtles: kuidas ta saab minna?! Ta nägi selgesti vaimusilma ees, kuidas kõik teda seal tähendusrikkalt vahivad.
Uksehoidja võtab teda muidugi kangesti lahkelt vastu. Semjon tõttab lausa jooksujalu, kui ta klaasi vett küsib. Katja ja hoidja saadavad teda sõbraliku naeratusega.
„Peigmees, peigmees!“ on kõigil otsaette kirjutatud, aga tema pole ju veel tädi nõusolekutki palunud, tal pole kopikatki raha ja ta ei teagi, millal raha saab, ei tea isegi seda, kui palju tal tänavu mõisast saada on; ja mõisas pole elumajagi — tore peigmees küll!
Ta otsustas seni, kui ta maalt kindlat vastust pole saanud, Olgaga ainult pühapäeviti, tunnistajate juuresolekul kokku saada. Seepärast, kui homme kätte tuli, ei mõelnudki ta hakata juba hommikul Olga juurde minekuks valmistuma.
Ta ei ajanud habet, ei pannud end riidesse, vaid lehitses laisalt prantsuskeelseid ajalehti, mis ta Iljinskite juurest eelmisel nädalal oli kaasa võtnud, ei vaadanud iga natukese aja pärast kella ega kortsutanud kulmu, et osuti küllalt ruttu edasi ei lähe.
Zahhar ja Anisja arvasid, et ta seekordki kodus lõunat ei söö, ega küsinud temalt, mida lõunaks teha.
Ta sõimas nad läbi ja seletas, et ta ei olevat kaugeltki igal kesknädalal Iljinskite juures lõunal käinud ja et see olevat „laimujutt“; et ta olevat Ivan Gerassimovitši juures lõunat söönud ja et ta edaspidi kavatseb ikka kodus lõunat süüa, välja arvatud ainult pühapäevad, ja needki mitte kõik.
Anisja tormas tuhatnelja turule, et härrale armastatud rupskisuppi keeta.
Perenaise lapsed tulid Oblomovi juurde: ta kontrollis Vanja kokku- ja mahaarvamisi ning leidis kaks viga. Siis tõmbas ta Maša vihikusse servajooned ja kirjutas talle suured tähed ette, siis kuulas, kuidas kanaarilinnud siristasid, ja vaatas läbi paotatud ukse, kuidas perenaise paljad küünarnukid teises toas välkusid.
Umbes kella kahe paiku küsis perenaine ukse vahelt, kas ta vahest lõunaoodet ei tahaks: neil olevat korpe tehtud. Toodi korpe ja pitsitäis sõstralehenapsi.
Ilja Iljitši ärevus läks pikapeale üle, jäi veel ainult tuim mõtlikkus, mis kestis peaaegu lõunani.
Pärast lõunat, kui sohval lamava Oblomovi pea hakkas pealetükkiva une mõjul nookuma, avanes uks ja sisse astus Agafja Matvejevna, kummalgi käsivarrel virn sukki.
Ta pani need kahele toolile ja Oblomov, kes üles kargas, pakkus talle enesele kolmandat istumiseks, kuid perenaine ei istunud; see polnud tal moeks: tema on alatasa jalgadel, alatasa töös ja liikvel.
„Ma vaatasin täna teie sukad üle: viiskümmend viis paari, ja peaaegu kõik katki…“
„Küll te olete tubli!“ ütles Oblomov tema juurde astudes ja tal naljatades kergelt küünarnukkidest kinni võttes.
Naine naeratas.
„Mis te tühja muretsete? Mul on tõepoolest piinlik…“
„Ei ole midagi, see rohkem perenaiste töö: teil pole kedagi, kes vaataks, ja ma vaatan hea meelega,“ ütles naine, „siin on kakskümmend paari, mis kuhugi ei kõlba: neid ei maksa enam nõeludagi.“
„Pole ka vaja, visake kõik minema, olge head! Mis te neist närudest sorite! Võib ju uued osta…“
„Ära visata? Miks? Näe, need võib kõik ära pöitada,“ ja ta hakkas kärmesti sukki loendama.
„Istuge, olge head, mis te seisate?“ ütles Oblomov.
„Ei, tänan väga, pole aega käsi rüppe lasta,“ vastas Agafja Matvejevna ja ei võtnud jälle tooli vastu. „Täna on meil pesupäev, peab pesu valmis panema.“
„Teie olete lausa ime!“ ütles Oblomov, peatades pilgu tema kurgualusel ja rinnal.
Naine naeratas.
„Kuis siis jääb,“ küsis ta, „kas annate need pöitada või? Ma tellin lõnga ja niidi ära. Üks naine toob meile maalt, linnast ei maksa võtta, see on puhta pude.“
„Kui te nii lahke olete, palun väga,“ vastas Oblomov, „ainult mul on tõesti piinlik, et te vaeva näete.“
„Ei ole midagi; mis meil muud teha on! Näe, need pöitan ma ise, need annan vanaemale teha; homme tuleb nadu võõraks: siis ei ole õhtuti midagi teha, hakkame sukki pöitama. Maša hakkab mul ka juba kuduma, ainult vardad kisub vahel välja: liiga suured, pole talle käe järgi.“
„Ah siis Maša ka harjub juba tööd tegema?“ küsis Oblomov.
„Tõesti, jumala tõsi!“
„Ma ei tea, kuidas teid tänada,“ ütles Oblomov ja vaatas teda samasuguse mõnuga, nagu ta hommikupoolikul oli vaadanud kuuma korpi. „Ma olen teile väga-väga tänulik, ja võlgu ma teile ei jää, eriti mitte Mašale: ostan talle siidkleite, panen ta nagu pupe riidesse.“
„Minge ikka! Mis tänu? Kuhu tal siidkleidiga minna on? Talle ei jõua sitsigi muretseda; tal nagu põleb kõik seljas, eriti veel kingad, ei jõua turult nii palju osta, kui ta lõhub.“
Naine tõusis ja võttis sukad.
„Kuhu te tõttate?“ küsis Oblomov. „Istuge, ma ei tee praegu midagi.“
„Mõni teine kord, pühapäeval; ja ka teid palume siis lahkesti meie poole kohvi jooma. Praegu aga on pesu pesta: lähen vaatan, kas Akulina on juba pihta hakanud…“
„Noh, minge jumala rahus, ei julge teid kinni pidada,“ ütles Oblomov ja vaatas talle järele — tema selga ja küünarnukke.
„Ma tõin teie öökuue ka käsikambrist välja,“ ütles perenaine veel, „selle võib ära parandada ja puhtaks pesta: haruldane riie! See käib veel hulk aega!“
„Asjata! Mina teda enam ei kanna, jätsin maha, pole mul teda enam vaja!“
„Noh, ükskõik, las pesevad puhtaks: võib-olla… panete veel millaski selga… pulmade puhul!“ lõpetas naine naerdes ja lõi ukse kinni.
Oblomovi unisus kadus paugupealt, kõrvad läksid kikki ja silmad suureks.
„Ka tema teab — kõik!“ ütles Oblomov ja langes perenaisele pakutud toolile. „Oh, Zahhar, Zahhar!“
Jälle sadas Zahharile „haledaid sõnu“ lagipähe, jälle hakkas Anisja nina kõnelema, et tema kuuleb perenaise suust esimest korda pulmajuttu, et jutuajamistes pole sellest poolt sõnagi räägitud, et pole ju mingeid pulmi, ja kas see on siis võimalik? Seda on vististi inimsoo vaenlane välja mõelnud, neelaku teda maa, kui ta valetab, ja perenaine on ka valmis pühapilti seinalt võtma, et tema pole üldse Iljinskite preilist kuulnudki, arvanud hoopis kedagi teist…
Anisja muudkui rääkis, nii et Ilja Iljitš viimaks käega heitis. Zahhar palus järgmisel päeval luba Gorohhovaja uulitsale, vanasse majja võõrusele minna. Seepeale Oblomov alles näitas talle, kuidas võõrusele minnakse, nii et Zahhar suure surmaga uksest välja sai.
„Seal veel ei teata, seal on sul ka veel vaja laimu levitada! Istu kodus!“ lisas Oblomov kurjalt.
Kesknädal möödus. Neljapäeval sai Oblomov linnapostiga Olgalt jälle kirja küsimusega, mis see tähendab, mis on juhtunud, et Oblomov ei tulnud. Neiu kirjutas, et ta nutnud kogu õhtu ja pole saanud pool ööd magada.
„Nutab, ei maga see ingel!“ hüüdis Oblomov. „Issand! Miks ta mind küll armastab? Miks mina teda armastan? Miks me kokku sattusime? See on Andrei tegu: tema pookis meile mõlemale armastuse külge nagu rõuged. Ja mis elu see on, üks erutus ja ärevus kogu aeg! Millal tuleb ometi rahu, rahulik õnn?“
Valjusti ohates heitis ta pikali, tõusis siis üles, läks isegi välja ja püüdis mõttes leida normaalset elu, niisugust olemist, millel oleks sisu ja mis voolaks rahulikult päevast päeva, tilk tilga järel, looduse ja perekonna rahulikult toimeka elu vaevalt nähtavate, pisitasa mööduvate ilmingute tummas vaatluses. Ta ei tahtnud elu näha laia, kohisedes tormava, mäsleva jõena, nagu Stolz seda kujutles.
„See aga on haigus,“ mõtles Oblomov, „palavik, mööda kärestikke ajamine, tammide mahamurdmine, uputus.“
Ta kirjutas Olgale, et ta sai Suveaias pisut külma, mistõttu ta pidi kuuma rohuteed jooma ja paar päeva kodus istuma, et nüüd on kõik möödas ja et ta loodab Olgat pühapäeval näha.
Neiu kirjutas vastuse, kiitis teda, et ta oma tervist hoiab, andis talle nõu ka pühapäeval koju jääda, kui seda vaja peaks olema, ja lisas, et tema tunneb parem nädal otsa igavust, kui et Oblomov endale liiga teeks.
Vastuse tõi Nikita, seesama, kes Anisja ütlemist mööda oli tühjades juttudes peasüüdlane. Ta tõi preili poolt ka uusi raamatuid ja korralduse need läbi lugeda, et Oblomov võiks kohtumisel öelda, kas Olgal maksab neid lugeda.
Neiu nõudis vastust Oblomovi tervise kohta. Oblomov kirjutas vastuse valmis, andis selle Nikitale kätte ja saatis ta siis ise läbi esiku hoovi ning sealt silmadega kuni aiaväravani, et Nikita ei pääseks kööki oma „laimu“ korrutama ja et Zahhar temaga koos tänavale ei läheks.
Tal oli hea meel Olga ettepanekust tervise hoidmise nimel ka pühapäevasest küllaminekust loobuda, ja ta kirjutas, et tal oleks tõepoolest tarvis täielikuks paranemiseks veel mõni päev kodus istuda.
Pühapäeval käis ta perenaisel võõraks, jõi kohvi, sõi kuuma pirukat ning saatis Zahhari lõunaks lastele suhkrujäätist ja kompvekke tooma.
Läbi häda sai Zahhar paadiga üle jõe tagasi: sillad olid juba lahti võetud, Neeva kippus kinni külmuma. Oblomovil polnud lootust kesknädalalgi Olga poole pääseda.
Muidugi oleks võinud nüüd kohe üle jõe rutata, mõneks päevaks Ivan Gerassimovitši juurde elama asuda ning iga päev Olga pool käia, seal lõunatki süüa.
Ettekääne oleks olnud loomulik: Neeva külmumine tabas teda teispool jõge, ta ei pääsenud koju.
See oligi Oblomovi esimene mõte ja ruttu laskis ta jalad sohvalt põrandale; kui ta aga oli pisut aru pidanud, heitis ta mureliku näoga ja ohates jälle tasakesi pikali.
Ei, las tühjad jutud vaibuvad, las võõrad, kes Olga majas käivad, unustavad pisutki Oblomovi ja las nad näevad teda alles siis iga päev jälle seal, kui nad on avalikult kuulutatud peiuks ja mõrsjaks.
„Igav on oodata, aga pole midagi parata!“ lisas ta ohates ja hakkas Olga saadetud raamatuid lugema.
Ta jõudis umbes viisteist lehekülge läbi lugeda. Siis tuli Maša teda kutsuma, kas ta ei tahaks Neeva äärde kaasa tulla, kõik lähevad vaatama, kuidas jõgi jäätub. Oblomov läks ja tuli teejoomise ajaks tagasi.
Nõnda möödusid päevad. Ilja Iljitš tundis igavust, luges, jalutas uulitsal, kodus aga vaatas perenaise ukse vahelt sisse, et igavuse peletamiseks temaga mõni sõna juttu ajada. Kord jahvatas ta isegi kolm naela kohvi ära ja tegi seda nii suure hoolega, et pea oli märg.
Ta tahtis perenaisele raamatut lugeda anda. Aeglaselt huuli liigutades luges see pealkirja ja andis siis raamatu tagasi, öeldes, et kui jõulud tulevad, siis ta võtab selle uuesti ja paneb Vanja ette lugema, nõnda et ka vanaema kuuleks, aga praegu pole tal aega.
Vahepeal pandi Neeva jääle purded peale, ning koera haukumine ja karglemine keti otsas andis Nikita teistkordsest tulekust teada. Nikita tuli raamatu ja kirjaga, kus küsiti, mis tervis teeb.
Oblomov kartis, et äkki tuleb ka temal mööda purdeid üle Neeva minna, ei näidanud end Nikitale, kui ta vastuseks kirjutas, et kurk olevat tal pisut paistes, mistõttu ta ei söanda veel hoovist kaugemale minna, nii et „halastamatu saatus röövib talt veel mõneks päevaks võimaluse unustamatult kallist Olgat näha“.
Ta keelas Zahharil valjult igasuguse lobisemise Nikitaga ja saatis viimast jälle pilguga kuni jalgväravani, Anisjat aga ähvardas sõrmega, kui see tahtis nina köögist välja pista, et Nikitalt midagi küsida.