Mine sisu juurde

Oblomov/kolmas jagu/XII

Allikas: Vikitekstid
XI
Oblomov
Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

XII

Jumal seda teab, kus ta hulkus või mis ta päev otsa tegi, igatahes koju tuli ta alles hilja öösel. Perenaine oli esimene, kes kuulis väravale koputamist ja koera haukumist, ja tema see oligi, kes Anisja ja Zahhari üles ajas, öeldes, et härra on koju tulnud.

Ilja Iljitš pani vaevalt tähele, et Zahhar võttis tal rõivad seljast ja saapad jalast ning heitis talle õlgadele — öökuue!

„Mis see on?“ küsis ta öökuube nähes.

„Perenaine tõi täna ära: oli puhtaks pesnud ja ära parandand,“ ütles Zahhar.

Oblomov vajus tugitooli ja jäigi sinna istuma.

Kõik tema ümber uppus unne ja pimedusse. Ta istus käsipõsakil, ei pannud pimedust tähelegi, ei kuulnud kella löömist. Mõistus hulpis kujuta ja segaste mõtete kaoses; mõtted tulid ja läksid nagu pilved taevas — sihitult, seosetult; ühtki neist ei suutnud ta kinni püüda.

Süda oli surmatud: ajutiseks vaibus seal elu. Tagasipöördumine ellu, korrapärane rütm, loomulikul teel korjunud elujõu surve vallandumine tuli alles ajapikku.

Sööst oli olnud ränk ja nüüd oli keha tuim, ei tundnud väsimust ega mingit tarvidust. Päevade kaupa võis ta kivina lamada või ka päevade kaupa käia, sõita, liikuda — just nagu masin.

Vähehaaval, ränga vaevaga toimub inimese saatusele alistumine — siis asub organism pikkamisi ja samm-sammult jälle kõiki oma funktsioone täitma — või murest murdumine, ja siis võib-olla ei tõuse ta enam kunagi, olenevalt mure suurusest ja olenevalt ka inimesest endast.

Oblomov ei teadnud, kus ta istub või kas ta üldse istub: masinlikult vahtis ta enda ette ja ei märganud, et hommik hahetama hakkas, kuulis ja ei pannud tähele vanaeide kuiva köha, kojamehe puulõhkumist hoovis, kopsimist ja mürtsumist majas; nägi ja ei märganud, et Akulina ja perenaine turule läksid ja et paberipakk akende alt mööda vilksatas.

Ei kukkede kiremine, ei koera haukumine ega värava kriiksumine ei suutnud teda tardumusest äratada. Tassid hakkasid kõlksuma, teemasin suhisema.

Viimaks, kui kell oli kümne peal, lükkas Zahhar kandikuga ukse lahti, katsus teda jalaga tagaselja kinni lüüa, lõi mööda, tuikus, kuid kandik püsis ometi käes: ta oli kauase harjutamisega osavamaks läinud, pealegi teadis ta, et ukse vahelt piilub Anisja, ja niipea kui ta midagi maha pillab, kargab naine kohe appi ning teeb talle häbi.

Kandikut kõvasti käes hoides ja habet selle vastu surudes jõudis ta õnnelikult voodi ette ning tahtis kohvinõud voodi ääres seisvale lauale panna ja härrat üles äratada, kui ta korraga märkas, et ase on puutumata — härrat ei ole!

Zahhar võpatas nii, et tass kukkus maha, sellele järgnes suhkrutoos. Ta hakkas kukkuvaid asju õhust püüdma, kallutas kandikut, ja nüüd lendasid teised asjad. Ainult lusika suutis ta kandikul kinni pidada.

„No nüüd on hull lugu lahti!“ ütles ta, vaadates, kuidas Anisja suhkrutükke, tassikilde ja leiba üles korjas. „Kus härra on?“

Aga härra istus tugitoolis, näost sootuks ära. Zahhar jäi teda ammuli sui vahtima.

„Miks te, Ilja Iljitš, öö läbi toolil istusite, miks te magama ei heitnud?“ küsis ta.

Oblomov pööras pea pikkamisi tema poole, vaatas hajameelselt teda, mahavoolanud kohvi, vaibale laialilennanud suhkrutükke.

„Miks sa tassi katki tegid?“ küsis ta vastu ja astus siis akna alla.

Sadas suurte räitsakatena lund ja maa oli juba valge.

„Lumi, lumi, lumi!“ kordas ta mõttetult, vaadates lund, mis kattis paksu korrana aialippe, peenraid ja roigasaeda peenramaa ümber. „Matab kõik kinni!“ sosistas ta siis ahastuses, heitis voodisse ja langes tinasesse, lohutusse unne. Oli juba õhtupoolik, kui perenaise toa ukse kriiksumine ta üles äratas; paotatud uksest pisteti sisse paljas käsivars koos taldrikuga; taldrikul auras pirukas.

„Täna on pühapäev,“ ütles lahke hääl, „me küpsetasime pirukat; ehk soovite maitsta?“

Kuid Oblomov ei vastanud midagi: tal oli kõrge palavik.