Oblomov/neljas jagu/VII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
VI
Oblomov
Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare
VIII

VII

Järgmisel päeval andis Agafja Matvejevna Stolzile kirjaliku tunnistuse, et temal Oblomovi vastu mingit rahalist nõudmist ei ole. Selle tunnistusega ilmus Stolz äkki „vennakse“ ette.

See oli Ivan Matvejevitšile tõeline pikselöök. Ta tõi oma dokumendi välja ning osutas väriseva parema käe keskmise sõrmega, küüs allapidi, Oblomovi allkirja ja maakleri kinnitust.

„Seadus,“ ütles ta, „mina seisan kõrval, valvan ainult õe kasu, aga mis raha Ilja Iljitš on võtnud, seda ma ei tea.“

„Sellega teie asi veel ei lõpe,“ ähvardas Stolz ära sõites.

„Seaduslik asi, mina seisan kõrval,“ kaitses end Ivan Matvejevitš käsi varrukatesse peites.

Niipea kui ta teisel päeval ametisse ilmus, tuli käskjalg teda viivitamatult kindrali juurde kutsuma.

„Kindrali juurde!“ kordas hirmuga kogu ametkond. „Mistarvis? Mis on? Nõuab ehk mõnda toimikut? Ei tea, missugust? Ruttu, ruttu! Paberid kausta õmmelda, nimekirjad ära teha! Mis see küll on?“

Õhtul tuli Ivan Matvejevitš väga ärritatult „joogiasutusse“. Tarantjev ootas teda juba ammu seal.

„Mis on, vader?“ küsis ta kärsitult.

„Mis on?“ ütles Ivan Matvejevitš tuima häälega. „Mis sina arvad?“

„Sõimati läbi või?“

„Sõimati läbi!“ osatas Ivan Matvejevitš. „Ennem oleks võidud kere peale anda! Oled sina ka kena!“ ütles ta etteheitvalt. „Ei märka öelda, mis asjamees see sakslane on!“

„Ma ju ütlesin sulle, et kaval!“

„Mis sest, et kaval! Kavalaid on ennegi nähtud! Miks sa ei öelnud, et tal on võimu! Nad sinatavad kindraliga teineteist, noh, nagu meie siin praegu omavahel. Kas ma oleksin oma nina kõrvetama hakanud, kui ma seda oleksin teadnud!“

„Aga see on ju seaduslik asi!“ vaidles Tarantjev vastu.

„Seaduslik asi!“ osatas jälle Ivan Matvejevitš. „Mine katsu seal seda öelda: keel kuivab suulakke kinni. Tead, mis kindral minult küsis?“

„Mida siis?“ küsis Tarantjev uudishimulikult.

„„Kas on tõsi, et teie ühe kaabakaga koos mõisnik Oblomovi täis jootsite ja sundisite teda siis oma õele võlakirja tegema?““

„Kas ta ütles just „kaabakas“?“ küsis Tarantjev.

„Jah, just nii ta ütles…“

„Kes see kaabakas siis on?“ küsis Tarantjev edasi.

Vader vaatas talle otsa.

„Ah sina ei teagi?“ ütles ta sapiselt. „Kas mitte sina ise?“

„Mis te siis mind sinna sisse kiskusite?“

„Täna selle eest sakslast ja oma sõpra Oblomovit! Sakslane nuuskis kõik välja, uuris järele…“

„Sa, vader, oleksid võinud mõne teise peale rääkida ja minu kohta öelda, et mind ei olnud…“

„Ennäe! Mis pühak sina siis oled?“ ütles vader.

„Mis sa vastasid, kui kindral küsis, et „kas on tõsi, et te ühe kaabakaga…“? Siinkohal sa just oleksidki pidanud mööda hiilima!“

„Mööda hiilima! Eks sa katsu hiilida! Teisel rohelised silmad põlevad peas! Pingutasin, mis võisin, tahtsin öelda: „Pole tõsi, Teie ekstsellents, see on laim, mina ei tunne mingit Oblomovit, see on Tarantjevi tegu!“ — aga keel ei kuulanud sõna: langesin ainult ta jalge ette maha.“

„Ja nemad, tahavad asja üles võtta või?“ küsis Tarantjev tumedalt. „Mina seisan ju kõrval, aga sina, vader…“

„Kõrval! Sina seisad kõrval! Ei, vader, kui juba keegi pea silmusesse pistma peab, siis sina kõige enne: kes sundis Oblomovit jooma? Kes sõimas ja ähvardas teda?…“

„Sina ise õpetasid mind!“ ütles Tarantjev.

„Kas sa oled siis alaealine või mis? Mina ei tea midagi, pole kuulnud ega näinud.“

„Vader, see on sigadus! Kui palju sa minu abiga oled saanud, mulle jäi kõigest kolmsada…“

„Mis siis? Pean ma üksi kõik enda peale võtma? Õige mugav sell! Ei, mina ei tea midagi,“ kordas Muhhojarov, „õde palus mind — naisterahvas ju asja ei tunne —, et ma võlakirja maaklerile esitaksin, ja see on kõik. Sina ja Zatjortõi olite tunnistajaks, teie peate ka vastust andma.“

„Sa oleksid võinud õele säru teha: kuidas ta tohtis venna vastu välja astuda!“ ütles Tarantjev.

„Õde on loll: mis temaga teha!“

„Mis tema ütleb?“

„Tema! Nutab, aga kinnitab ikka, et Ilja Iljitš ei ole võlgu, ja muud midagi! Tema ei olevat Oblomovile kunagi raha andnud.“

„Sul on võlakiri õe vastu,“ ütles Tarantjev, „sina omast ilma ei jää…“

Muhhojarov võttis taskust õe võlakirja, rebis selle tükkideks ja ulatas Tarantjevile.

„Säh, kingin sulle, kui tahad!“ ütles ta. „Mis temalt ka võtta on? Maja ja aed? Selle eest ei saa tuhandetki: see on lagunemas. Ja ega ma mõni pagan ei ole, et teda koos lastega kerjama saadan!“

„Nii et tuleb juurdlus?“ küsis Tarantjev kartlikult. „Siin peaks katsuma nii odavalt välja tulla, kui saab: päästa nüüd hädast, vennas!“

„Mis juurdlus? Ei tule mingit juurdlust. Kindral ähvardas esiteks linnast välja saata, aga sakslane oli vastu, ei taha Oblomovile avalikult häbi teha.“

„Mis sa räägid, vader! Koorem langes südamelt! Võtame!“ ütles Tarantjev.

„Võtame? Kelle kulul? Sinu või?“

„Miks mitte sinu? Täna kaapisid sa muidugi oma seitse rubla jälle kokku?“

„Jääh? Jumalaga, sissetulekud! Ma pole veel rääkinudki, mis kindral ütles.“

„Mida siis?“ küsis Tarantjev uuesti araks muutudes.

„Käskis ametist lahti paluda.“

„Mine ikka, vader!“ ütles Tarantjev silmi jõllitades. „Noh,“ otsustas ta siis vihaga, „nüüd lähen ma ja sõiman selle Oblomovi mehemoodi läbi!“

„Muud sa ei oska kui sõimata!“

„Ei, tee, mis tahad, aga nüüd ma küll sõiman!“ ütles Tarantjev. „Siiski, ei, parem ma ootan pisut; tead, mis mõte mul tuli; kuula, vader!“

„Mis siis veel?“ küsis Ivan Matvejevitš hajameelselt.

„Võiks head nalja teha, ainult kahju, et sa sealt ära kolisid…“

„Mida siis?“

„Mida!“ kordas Tarantjev Ivan Matvejevitšile otsa vaadates. „Peaks väikselt piiluma Oblomovi ja sinu õe järele, mis pirukaid nad seal küpsetavad, ja siis… tunnistajad! Siis ei saaks sakslanegi midagi teha. Sina oled nüüd vaba mees: alustad juurdlust — seaduslik asi! Ehk ajab sakslaselegi hirmu peale, otsib lepitust.“

„Tõepoolest, seda võiks!“ vastas Muhhojarov mõtlikult. „Sa pole rumal mees, ainult asja ajama ei kõlba — ja Zatjortõi samuti. Aga küll ma nõu leian, oot-oot! Ma saadan oma köögitüdruku õe kööki: tema sobitab Anisjaga sõprust, nuusib kõik välja ja siis… Võtame, vader!“

„Võtame!“ kordas Tarantjev. „Ja pärast sõiman Oblomovil ikka kere täis!“

Stolz tahtis Oblomovit ära viia, kuid see palus end veel kuuks ajaks paigale jätta, ja palus nõnda, et Stolz pidi halastama. Oblomovi ütlemise järgi kulus see kuu selleks, et kõik arved õiendada, korter ära anda ja Peterburis kõik asjad lõplikult joonde ajada, nii et poleks vaja enam tagasi sõita. Peale selle tuli kõik osta, mis uue mõisamaja sisseseadmiseks vaja; lõpuks tahtis ta endale hea majapidaja otsida, Agafja Matvejevna taolise; ta polnud lootust kaotanud teda ennastki niikaugele saada, et ta maja ära müüks ja maale elama asuks, kus teda ootab temavääriline tööpõld — mitmekülgne ja laialdane majapidamine.

„Ah jaa,“ ütles Stolz vahele, „ma tahtsin sult küsida, Ilja, mis vahekord sul perenaisega on?“

Oblomov pahvatas näost punaseks.

„Mis sa selle all mõtled?“ küsis ta kähku.

„Sa tead seda väga hästi,“ vastas Stolz, „muidu poleks sul põhjust punastada. Kuule, Ilja, kui hoiatamine niisugusel puhul aitab, siis palun ma küll meie sõpruse nimel: ole ettevaatlik…“

„Mis puhul? Armas aeg!“ püüdis kohmetu Oblomov end kaitsta.

„Sa rääkisid temast nii suure õhinaga; ma kipun tõepoolest arvama, et sina teda…“

„Armastad — tahad sa öelda, eks? Mine ikka!“ ütles Oblomov sunnitud naeruga.

„Seda halvem, kui siin kõlblas läide puudub, kui see on lihtsalt…“

„Andrei! Tunned sa mind kui kõlvatut inimest?“

„Miks sa siis punastasid?“

„Sellepärast, et sina seda minust arvata võid.“

Stolz kõngutas kaheldes pead.

„Vaata ette, Ilja, ära lange auku! Lihtlabane naine, räpane elu, lämmatav nürimeelsuse õhkkond, harimatus — fui!“

Oblomov vaikis.

„Noh, jumalaga,“ ütles Stolz lõpetuseks, „ma ütlen siis Olgale, et me suvel sind näha saame, kui mitte meil, siis Oblomovkas. Pea meeles: tema juba ei jäta!“

„Tingimata, tingimata!“ kinnitas Oblomov. „Ja ütle veel, et kui ta lubab, siis ma tulen talveks teile.“

„Küll tal oleks hea meel!“

Stolz sõitis samal päeval ära, õhtul aga tuli Tarantjev Oblomovi juurde. Kauem ta ei kannatanud mehemoodi sõimamisega oodata. Kuid ta unustas arvesse võtta, et Iljinskitega läbikäimise tõttu hakkasid Oblomovile nüüd temasugused nähtused vastu, et senine ükskõiksus ja andeksandmine tooruse ja häbematuse puhul olid asendunud vastikustundega. See oleks juba ammu avalikuks tulnud ja mõnevõrra tuligi, kui Oblomov veel suvilas elas, kuid sest ajast saadik oli Tarantjev väga harva teda vaatamas käinud, ja teiste juuresolekul polnud neil ka kokkupõrkeid ette tulnud.

„Tere, kodukandimees!“ ütles Tarantjev tigedalt, ilma kätt pakkumata.

„Tere,“ vastas Oblomov külmalt ja vaatas aknast välja.

„Saatsid oma heategija minema, jah?“

„Jah. Mis siis?“

„Haruldane heategija!“ jätkas Tarantjev mürgiselt.

„Sulle ta ei meeldi, mis?“

„Ma pooksin ta üles!“ kähises Tarantjev tulises vihas.

„Või nii!“

„Ja sinu riputaksin sama puu otsa!“

„Mille eest?“

„Aja asja ausalt: kui oled võlgu, siis maksa, ära puikle! Aga mis sina tegid?“

„Kuule, Mihhei Andreitš, ära sunni mind oma muinasjutte kuulama; ma olen oma laisa ja muretu loomuse pärast sind küll kaua kuulanud: ma mõtlesin, et sul on raasukenegi südametunnistust, aga sul ei ole. Sina ja see teine kelm — te tahtsite mind tüssata; ma ei tea, kumb teist halvem on, aga te mõlemad olete mulle vastikud. Sõber aitas mu sellest rumalast loost välja…“

„Hea sõber küll!“ ütles Tarantjev. „Ma kuulsin, ta olla su pruudigi üle löönud; miks ta’s heategija ei ole! Tead, vennas, sa oled lihtsalt loll…“

„Palun jäta need õrnused!“ peatas teda Oblomov.

„Ei mõtlegi jätta! Sa oled tänamatu, ei taha mind tundagi! Aga mina soovitasin su siia, otsisin sulle kuldaväärt naisterahva. Rahu ja igati mõnus elu — see kõik on minu muretsetud, üks heategu teise otsa, ja sina pöörad oma kärsa kõrvale! Nüüd leidsid heategija, selle sakslase! Võttis su mõisa rendile; oota, küll sa näed: ta koorib su paljaks, määrib sulle veel oma aktsiad kaela! Ta saadab su kerjama, ja siis tuletad sa mu sõnu meelde! Loll oled sa, ma ütlen sulle, ja mitte ainult loll, peale selle oled sa tänamatu tõbras!“

„Tarantjev!“ hüüdis Oblomov ähvardavalt.

„Mis sa karjud? Aga mina karjun küll, nii et kõik ilm kuuleb, et sa oled loll ja tõbras!“ kisendas Tarantjev. „Mina ja Ivan Matvejevitš hoolitseme sinu eest, hoiame sind, teenime sind kui pärisorjad, loeme su soove juba silmist, käime kikivarvul, ja sina lähed teda ta ülemuse ees mustama: nüüd jäi ta kohast ja leivapalukesest ilma! See on alatus, see on sigadus! Sa pead nüüd poole oma varandusest talle andma; anna talle veksel; praegu sa pole purjus, oled selge mõistuse juures; anna kohe, ma ütlen sulle, muidu ma ära ei lähe…“

„Mihhei Andreitš, mis te siin karjute,“ ütlesid perenaine ja Anisja ukse vahelt sisse vaadates. „Kaks möödaminejat jäid juba seisma ja kuulama, mis kisa see on…“

„Karjun just,“ lõugas Tarantjev, „las see togu saab ometi häbigi tunda! Ja las see petis sakslane pügab sind edasi, nüüd on ta ju ühes mestis su armukesega…“

Toas lajatas vali kõrvalops. Oblomovi käest lüüa saanud Tarantjev jäi silmapilk vait, istus toolile ja pööritas üllatusest sõgedalt silmi.

„Mis see oli? Mis see oli, ah? Mis see oli?“ hingeldas ta näost kahvatuna, hoides kätt vastu palet. „Auhaavamine? See läheb sulle kalliks maksma! Silmapilk teen palvekirja kindralkubernerile: teie nägite pealt?“

„Meie ei näinud midagi,“ vastasid mõlemad naised ühest suust.

„Ah nii! Vandeselts, röövlipesa! Sulikamp! Röövitakse, tapetakse…“

„Välja, lurjus!“ karjus näost valge Oblomov vihast värisedes. „Silmapilk, et ma su nägu enam ei näe, muidu löön su maha kui koera!“

Ta silmad otsisid keppi.

„Issand jumal! Kallaletung! Appi!“ karjus Tarantjev.

„Zahhar! Viska see lontrus välja ja ärgu ta oma nägu enam näidaku!“ hüüdis Oblomov.

„Olge head, seal on teile jumal ja seal on uks!“ ütles Zahhar, viibates enne pühapildi ja siis ukse poole.

„Ma ei tulnudki sinu juurde, vaid vaderile külla,“ lõugas Tarantjev.

„Jumal kaasa, Mihhei Andreitš, ei ole mul teid vaja,“ ütles Agafja Matvejevna. „Te olite vennakse külaline, mitte minu! Mul on teist kõrini! Käite siin preekimas ja lakkumas — ja haugute veel pealegi!“

„Ah nii! Või nõnda, vader! Hea küll, te saate veel venna käest! Ja sina maksad mu auteotuse eest kallist hinda! Kus mu kübar on? Kurat võtaks teid! Röövlid, mõrtsukad!“ karjus Tarantjev üle hoovi minnes. „Sa veel maksad selle eest!“

Koer haukus ja kargles keti otsas.

Pärast seda ei saanud Oblomov ja Tarantjev enam kunagi kokku.