Oh, ma vaene Tarto liin

Allikas: Vikitekstid
Lühiandmed
Autor: Käsu Hans
Pealkiri: Oh, ma vaene Tarto liin
Valmimisaasta: 1708
Ilmumisaasta: 1902
Allikas: Sõnarine, I kd, 1989, ISBN 5-450-00653-5
Korrektuur
Valmis
Tekstile on korrektuurlugemine tehtud ning tekst järgib allika teksti. Kui tekstis on siiski vigu, siis märgi need arutelulehele.


Oh, ma vaene Tarto liin!
Mes sündi nüüd siin minoga,
perätu ma ole siin,
kes võib mo pääle kaeda?
Mo patt mulle tegi seda,
et mul johtu nii suur häda,
seda peä nüüd tundma siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Mes mul olli enne vaja,
kui mul käsi häste käüs:
torre koa, torre maja,
suure aida, vilja täüs,
kalli kooli, keriku,
ilusast kik ehitu,
olli mino sisen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Ma olli väega kuuluss liin
üle kige Liivamaa:
kik nee kalli asja siin
mino sisen olliva;
akadeemi säeti,
suure kohto mõisteti
enne mino sisen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Viljakaup mul olli hää,
rohke olli mino mõõt,
võisi torrest elada;
egämeess tei patotööd.
Rohkeste ma sisse sai,
kasinast ma välja möi,
napist müüdi õlu, viin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Kui laadapäivä olliva,
sis neid siin küll peeti,
maarahvass kokko tulliva,
kaupa sisse veeti,
et torre olli kävvä tääl
mo egä mehel turu pääl;
ent kos om see nüüd enämb siin?
Oh, ma vaene Tarto liin!


Merelaiv es ole mitt'
mo all nätä eäl tääl.
Es hooli ma sest midägit,
küll raha toodi lavva pääl',
es või ma mitte käivata,
küll raha toodi laivata
õtse kodo sisse siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Nee kõrgest optu prohvesri,
tudendi akadeemi pääl
kui ka nee ausa assesri
ja kik nee kohtut käüjä tääl —
nee mito mõnda ausat meest,
nee sööva ikess raha eest,
kohald väega kallist siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Oh, ma vaene Tarto liin!
Ma kaiba omma kalestust:
armota ma ole siin,
es tunne omma õnnetust.
Kambri neile kallist müüsi,
võti niida kui ma tuusi
raha neide käest siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Mo meelde, nätse, tuleb nüüd,
sest ma kaiba väega tääl
ning tunnist' üless mino süüd
ülihallest henne pääl',
et nii kalk ma neile olli.
Seeperäst venäline tulli,
riis mo käest kik ärä siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Kohald kõrgiss lätsi ma,
viimäte siin eläden.
Elli ilma peljota
torrest, suurest vallaten,
es mõtle mina joht see pääl',
et pidi sündmä mulle sääl
ütsik häda, vaiv ning piin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Hirmsast palot venäline
mõne ajastag' mo maad.
Sis ma naari ütelden:
näts, nüüd oma palga saat,
las palota, ma pake säält,
küll linna liinan hoidass tääl.
Ent mida sündi mulle siin!
Oh, ma vaene Tarto liin!


Papi rööksvä kantsli pääl,
et häda saab mul tulema,
ent panni seda naaruss tääl,
es nakka joht vaamb olema;
papi röökmi' tõtess jäi,
häda minno kätte sai,
häda sündi minol siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Kui mo alla tulli tänn'
kuri väkev vainlane,
ülihirmuss venäline
olli väega vihane,
mito pombi sisse heit,
niida mo ta väärdä väit,
hirmuss häda olli siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Tuli-tõrv mul lasti sisse,
tükimürrin ning pombi hääl,
hoone, rahva ütelise
põrut, lei kik maha tääl,
rahvass pages Toomi pääl',
es lövvä armo henel sääl,
näts', see olli hirmuss piin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Kui jo kuud kats vasta panti,
vägi tapelden mustass jäi,
sis liin täile ärä anti;
niida ta minno kätte sai,
Rootsi väki sis paljass riis
ning neid Narva alla viis,
et halle olli nätä siin,
oh, ma vaene Tarto liin.


Liina rahvass jäivä siia,
osast kodaniko ning raat,
sest nemä neide meeld es tiiä,
mes vaiva neile peräst saat;
tegi neile võõrust tääl,
kuts kik saksa tantso pääl
kanti juvva mõdo, viin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Kui nüüd rahvass sedä nägi,
mõtel niida mõni meess:
melless ta neil' seda tegi,
ent ta esi seda tees,
et nii saije nätä sääl,
kes tull' torrest tantso pääl',
et ta panti tähele siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Kuri kavval venäline,
saksu kui ta varra nägi,
pand sis liina värjä kinni,
paljo liiga rahval' tegi:
käsu tema välja and,
vahi rahva perrä pand,
vangin pidi rahvast siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Palot, kõrvet rahvast vaest
kui üts türann kunagi,
es armatse joht meest ei naist
knuudiga neid lahoti.
Et küll anti tälle raha,
siski nülg ta neide naha
ärä neide säljäst siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Hirmuss häda see olli nätä,
halle om sest kirjota,
mes ta rahval võtt siin tetä,
võtt neid perän kiusata,
mõnda süüd ta neile and,
Tarto raadi lülli pand —
esänd Kropp ning Moresin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Kui ta sedä kuulda sai,
et Roots pallav pääle paist,
sis ta Vennemaale vei,
kik see liina rahvast väest,
esändä ning emändä
ülihallest ikiva
Venemaale minnen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Neide hää kik liina jäi.
Mes neil vaesil olli veel,
see kik tema kätte sai.
Seega rahul es ole veel tääl,
väki temä välja lähät
riisma ärä meie maad,
läbi aije kik laane siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Kui kik maa jo paljass aije
ning hääd rahvast ärä riis,
sis ta henel kirjä sai,
kumb teda sis siist ärä viis,
paloti sis liin ning maa
lagedass kik tulega,
pilli minno ümbre siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


See om hirmuss halle asi,
es ma mõtle joht see pääl',
et venäleise vägi
mo häetämä pidi tääl.
Sest et kange mina olli,
siski müüri ning ka valli
kik ta ümbre heidet siin.
Oh. ma vaene Tarto liin!


Mino illuss, torre nägo,
mino kalli keriku,
mino kalliss karv ning tego,
mo koa, mino pööningo —
kik om maha sadanu,
õtse ärä mädänu,
niida saisa ma nüüd siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Mo kraavi omma täüdetu,
neist müürist, vallist, rundlist täüs,
nee sinna sisse heidetu,
sääl nüüdiki küll veelik näüss,
neid püssirohi pillass tääl
uulitside ning kraavi pääl,
et hirmuss om kik nätä siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Oh, sa ausa rahva sugu,
kee mo otsa näiva tääl,
pange kirja mino lugu
egä oma keele pääl,
mes mul Venne viha tennu,
kui ma ole hukka lännu
ning kui olli enne siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!


Kirjotage aja, kuud,
kun mul ots om tulnu tääl,
et see peräntullev sugu
võiss sest lug'da kirja pääl:
Anno tuhat säitsesada
pääle katessa sündi seda,
otse Margret-päiväl siin
sai ma hukka, Tarto liin.


Kes mo otsa kaeb päält,
pango seda tähele,
jätko kurjust maha tääl,
võtko õppust henele,
käängo ümbre patust hendä,
et ei saa ka mitte niida
hukka otse minnä siin,
kui ma vaene Tarto liin.


Armass Reval, Pernau, Riig',
võtke minost oppust ka,
ärge võtke, mes om liig,
kige neide asjuga,
jätke maha kõrgistust,
armastage alandust!
Ei saa teie hukka siin,
kui ma vaene Tarto liin.


Om teid Jummal hoidnu veel,
olgo see iks teie hool,
usutav kui teie meel
om oma kuninga pool,
nee oma noore verega
nüüd teie eest om sõdaman,
et teie ei saa hukka siin,
kui ma vaene Tarto liin.


Oh, oless mul see õnn veel,
kui teil om, mo veli, nüüd,
kitäss Jumalat mo meel,
ning ei teesi enämb süüd!
Ent nüüd om mööda armuaig,
seeperäst jää ma õtse vaik,
kivihunnik ma ole siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!