Päewaleht/1939/10/01/Eesti riik on niisama kindel nagu ennegi
| ||||||||||||
Eesti riik on niisama kindel nagu ennegi
Vabariigi presidendi K.Pätsi raadiokõne kokkuvõte
Vabariigi president K. Päts esines reedel, 29. septembril 1939. a., kell 8 õhtul raadios kõnega, milles ta puudutas viimase aja sündmusi, eriti ühenduses äsjasõlmitud Eesti Nõukogude Liidu vastastikuse abistamispaktiga.
Olles rõhutanud Eesti kindlat soovi hoiduda segamast suurte riikide omavahelistesse vaidlustesse ja võitlustesse, mille garanteerimiseks Eesti välja kuulutas valju neutraliteedi käimasolevas sõjakeerises, ning juhtinud tähelepanu neile kohustustele, mida neutraliteet peale paneb, president avaldas kahetsust õnnetute asjaolude kokkujuhtumise üle, mille tagajärjel
ära põgenes Eestis varjupaika otsinud Poola allveelaev,
keda neutraliteediseaduse kohaselt otsustati kinni pidada. Teated nagu oleksid meie kõnesolevale või mõnele teisele allveelaevale mingisugust toetust andnud, on meie poolt leidnud selgitust ja õiendust Loodame nüüd, et see küsimus on rahvusvaheliselt seisukohalt lõpetatud ja kuulub ajalukku. Kui keegi meie eneste seast tahaks ka tulevikus levitada kahtlustusi, et meie ei tahaks või ei suudaks valjult kinni pidada Eesti erapooletusest, siis oleksid säärased etteheited laim meie riigi vastu.
Üle minnes äsja sõlmitud
vastastikusele abistamise paktile Nõukogude Liiduga,
president lausus:
„Meie oleme läbi elanud pineva momendi selle tagajärjel, et meie idapoolne naaber on parast seda, kui meie kakskümmend aastat oleme rahulikult elanud, nüüd otsusele jõudnud, et ta merejõudude baasid, merejõudude asupaigad, kitsaks on jäänud, et need jää taga kinni on ja et tal tarvis on lahtisele merele lähemale pääseda.
Meie oleme selles õnnelikus seisukorras, et meil on riigi piiril randu, mis talvel jäävabad seisavad ja vaga harva kinni külmavad, ja et meie oleme suurele idanaabrile kõige lähemal olev riik, kellel võimalus oleks talle niisuguseid kohti anda oma piirides. Ja selleks on läbirääkimisi peetud.
Ma ei salga, et need läbirääkimised tulid meile ootamatult, et nende eel ei olnud selgitusi ja et nad tulid kaudselt meie kaubalepingusõlmimise kõrvale. Need avaldusid niisugusel kujul, et nende vastuvõtmise juures, kui ei olnud vastastikuseid seletusi, vastastikuseid tulevikukavasid ette toodud, võisid tekkida arvamised, nagu oleks siin tahtmist olnud kuidagiviisi nagu meie iseseisvuse õigusi kärpida.
Varsti aga vastastikuste seletuste põhjal, mida meie valitsus rahulikult andis, ja sealtpoolt ärakuulamise põhjal, mida tahetakse saada, selgus, et meie. suur idanaaber austab taielikult neid lepinguid, mis temaga on sõlmitud meie Vabadussõja järele mere iseseisvuse kinnitamiseks, et ta austab ja tunnustab uuesti kõiki neid lepinguid, mitte üksi mittekallaletungi ja tülide rahuliku lahendamise kohta, vaid et temal on ainult soov meie territooriumil saada teatavaid kohti, kuhu ta võiks asetada oma õhu- ja merejõudude baase ja samades kohtades nende kaitseks teatavaid garnisone meiega erikokkuleppel määratavas ulatuses.
Sõlmitud leping ei riiva meie suveräänseid õigusi, meie riik jääb iseseisvaks,
jääb niisuguseks nagu ta enne on olnud, ainult et meie suure naabriga on teatavad vahekorrad sõlmitud, mis temale hädatarvilikud olid, ja mille eest ta meile oma heatahtlikkust, oma toetust nii majanduslikult kui ka sõjajõudude alal lubas tulevikus anda.
Ma arvan, et niisugune lahendamine niisuguses õhkkonnas, nagu praegu Euroopas on, annab sellest tunnistust, et mõlemate riikide juhtivad jõud, kes asja korraldasid, kelle soovidel see leping kuju võttis, et mõlemate riikide juhtivad jõud tahtsid näidata, et on võimalik ka pinevaid küsimusi lahendada nii, et ei valata tilkagi kallist inimverd Nendes nõudmistes ei olnud midagi otse erilist, ja arvestades meie ajalugu ning meie geopoliitilist asendit, oli selge, et meie peame astuma leppesse oma suure idanaabriga. Rannikmaana oleme ikka olnud vahendajaks lääne ja ida vahel, ning see osa on annud kindlajoonelise eriilme kogu meie kultuurilisele ja rahvuslikule iseolemisele. Läbirääkimised, mis lõppesid lepingu sõlmimisega, olid tõelised läbirääkimised, kus kuulda võeti ka teisepoole kaalutlusi ning ettepanekuid. Meil ei ole mingit põhjust kahelda, et meie leppepartneril tõsi taga on, et meie lepingu lojaalse teostamisega, sest
see leping on üheks väljapaistvamaks kaitseks korraldada rahuliku koostöö teel kahe rahva vajaduste keerdsõlmi”
Olles kategooriliselt ümber lükanud, kõik välismail levitatud kuulujutud Eesti riigi saatuse ja ka iseseisvuse kohta ning juhtinud tähelepanu neile majanduslikele raskusile, mida sõjaolukord Euroopas neutraalseile riikidele esitab ning üles kutsunud rahvast ausalt täitma oma kohustusi riigi, seltskonna ja kaaskodanike vastu, mis aitaksid kannatlikult üle saada esinevatest raskustest, president lõpetas: „Ma olen; kindel, et meie töötav rahvas, meie riiki kandev rahvas ka kõigist neist ülesannetest üle saab, mis need lepingud, mida oleme sõlminud, meile peale panevad.
Eesti riik on niisama kindel nagu ennegi,
on käimas, kindel ülesehitamine, kindel vabariigi korra loomine, ja kui on tarvis vabariigis midagi ette võtta, siis seda suudab meie kaine rahvas meie sisemise korra juures nii läbi viia, et kellelgi ei ole põhjust olla häiritud. Meie rüki ehitab meie tõsine rahvas, kes rahulikult ja kannatlikult on meie riigi esimesed ülesehitamise-aastad üle elanud, kes on uusi majapidamisi toonud, kes on nagu sipelgapere rohkem ikka ehitanud ja valmis olnud enda peale kohustusi võtma. See viib ka tulevikus meie riiki edasi.” Kõnele järgnes raadioorkestrilt ja koorilt meie riigi hümn.