Põllumeeste konvendid
|}
{{Teos
| AUTOR = Kaarel Liidak
| PEALKIRI = Põllumeeste konvendid
| ALAPEALKIRI =
| KIRJASTAJA =
| TRÜKK =
| VALMIMISAASTA = 1936
| ILMUMISAASTA = 1936
| ILMUMISKOHT = Põllumajandus, 25. märts 1936, nr 12, lk 301-303.
| TÕLKIJA =
| ORIGINAALPEALKIRI =
| ORIGINAALALAPEALKIRI =
| VIKIPEEDIA =
| PILT =
| ALLIKAS =
| KIRJELDUS =
| VARIA =
| KORREKTUUR =
}}
Põllumeeste konventide valimised on määratud 17. maile, ja juuni alul astub kokku uus Põllutöökoda uues koosseisus, põllumeeste konventide esindajate täiskoguna. Kõigest 1½ kuud jääb aega valimisteks. Selle aja jooksul peab põllumees jõudma selgusele, kuidas seda uut kutseesinduse vormi hinnata ja keda valida sinna esindajateks. Hääled teadlikkude põllumeeste perest on selle uue asutuse mõtte juba hääks kiitnud, on avaldanud lootust, et selle mõtte teostamisest peaks tulema mõndagi kasu põllumajandusele. Juba sõelutakse omavahel konventide võimalikke ülesandeid ja tegevuse ulatust. Nendele mõtetele pisku lisamaterjali pakkumiseks alljärgnevad veerud.
Kõigepealt nimetus ise, mis alul veidi võõrastust äratab. On kuuldud kiriku konvendist ja üliõpilaste konventidest, ning mitte alati ja kõigil pole selle nimetusega seoses kõige paremad kujutlused. ’’’Konvent’’’ tähendab sõnasõnalt – ’’’”kokkutulek”’’’. Seda nimetust on tarvitatud vanemal ajal kloostrivendade ja kloostrite kokkutuleku tähenduses, siis aga riiklikkude seadusandlikkude saadikutekogude nimetusena (Prantsusmaal, Ameerikas). Nii ei peitu selles ladinakeelses nimetuses midagi halba, see on seotud ajalooliselt küllalt tähtsate toimingutega rahva elus. Küllap siis ka Eesti põllumehed hoiavad selle nimetuse au sees.
Siis asja sisuline külg. Mõtte isaks ja algatajaks on esimesegi põllumeeste kutseesinduse mõtte algataja ’’’Riigivanem K. Päts’’’. Uue Põllutöökoja seaduse koostamise juhtnööriks anti tema poolt – põllumeeste kutseesindus olgu mitte üksi üleriiklik vaid ka kohalik, n. ü. kihelkondlik, ning kohalikud kutseesindused oma saadikutest moodustagu siis üleriikliku Põllutöökoja.
Konventide arv on teatavasti 72. Igasse konventi valitakse 15 liiget, igast vallast umbes võrrandis nende valimisõigusliste põllumeeste arvule. Valimisõiguslikke põllumehi tuleb keskmiselt ühe konvendi kohta umbes 1500, s. o. umbes iga 100 valija kohta vallas tuleb üks konvendi liige. Valimisteks on õigus valijatel, 25 tõestatud allkirjaga, esitada kandidaatide nimestikke, milles võib olla nii palju kandidaate, kui mitu neid tuleb valimisele vallast = valimise jaoskonnast. Esitada võib kandidaate sama konvendi piirkonnast, ka väljaspool oma valla piirisid, nende hulgast, kes on valijate nimestikus.
Valimiste komiteed koostavad kõigist jaoskonnas esitatud nimekirjadest ’’’ühe ühise nimekirja’’’, kus kandidaadid on seatud tähestiku järjekorda. Valimine toimub nimede allakriipsutamise teel, kus juures tohib alla kriipsutada ainult nii mitmele nimele, kui mitu liiget pääseb konventi vastavast vallast-jaoskonnast (v. lähemalt ’’’valimiste juhatuskir’’’{302}’’’jast’’’). Valimisõigus on maapidajatel, kelle talund on vähemalt 10 hektaari suur ja neil alla 10-ha talundite pidajatel, kel on vähemalt 2 ha põllu- ja aiamaad, või 1 ha aiamaad, -- umbes neisse piiridesse mahuvad maapidajad, kes peaülalpidamise saavad talundist. Oma valimisõigusest huvitatu kontrolligu vallamajas, et ta oleks võetud valijate nimestikku.
Nüüd veel ’’’konventide piiridest’’’. On ette näha, et mitte kõik vallad ei ole rahul nende määramisega selle või teise konvendi piirkonda. Näiteks Kirbla vald ei ole sattunud Lihula konvendi piirkonda, Juuru vald mitte Rapla piirkonda jne., kuigi need vallad on lähemal nimetatud keskusile ja peaksid loomulikult kuuluma sinna. Kuid konventide piirkondade määramisel on tulnud arvestada ka sellega, et konvent, saates oma esindajat Põllutöökotta, ei oleks mitte palju suurem ega vähem teistest konventidest, s. o. et iga Põllutöökoja liikme taga oleks enam-vähem ühepalju põllumehi, keda ta seal esindab. Kui konvendid tööle asuvad, siis tuleb neil endil seisukoht võtta, missuguseid piire nad õigemateks peavad; ka võivad valdade piiride muutmised selliseid muutusi tuua, mis konventide piirkondi revideerima sunnib. Neid asjaolusid kaaludes uus Põllutöökoda ise esineb siis valitsuse ees paranduse ettepanekuga, et lõpuks kõigi konventide piirkonnad kujuneksid ’’’loomulikkudeks põllumajanduslikkudeks üksusteks’’’, keskusega liiklemise keskuses, kuhu on koondatud ka muud tähtsamad põllumehele tarvilikud ühingud-seltsid ja asutused. Siis otsustatakse ka, kas on tarvilik püüda, et kõigi konventide piirides oleks enam-vähem ühepalju valijaid, või pole see ehk nii oluline.
Konvendis saavad põllumehed omale ’’’kohaliku seadusliku, avalikõigusliku esinduse’’’, kes on seadusega volitatud välja astuma, tegutsema ja kõnelema ’’’kõigi’’’ oma piirkonna põllumeeste eest. Tema hääl, tema seisukohad, tema sooviavaldused ja algatused on ’’’ametlikud’’’ tema piirkonna põllumeeste omad, ’’’kõigi põllumeeste’’’, vaatamata nende poliitilistele vaadetele, rahvuslikule kuuluvusele, talu suurusele ja maavalduse iseloomule. Nii nagu riigivalitsus esindab riiki teiste maade ees, nii esindab konvent oma piirkonna põllumehi Põllutöökojas, valitsuse asutuste ees ja mujal, kuhu temal on asja. Esmakordselt saavad põllumehed nüüd kohapääle sellise ametliku ühise esinduse ja vabanevad nii ühekülgselt volitatud eestkostjate eest; või annavad parematele neist nüüd täied volitused.
Konvent selgitab, millised on tema piirkonna põllumajanduse ja põllumeeste ’’’tõelised vajadused’’’ ja seab need järjekorda ning otsib neile lahendust – kas omal jõul, põllumehi endid organiseerides tarviliste ülesannete läbiviimiseks nii üksikult või ühiselt või pöörata abisaamiseks sinna, kust seda on loota. Konvendi alatiseks abiliseks ja nõuandjaks on konvendi ’’’maatulundus-konsulent’’’, tema aitab olukordi selgitada, tema aitab korraldada oma-abi, tema aitab kutsuda abilisi ka väljastpoolt.
Olgu toodud näitena mõned konkreetsed ’’’tegevuse ülesanded’’’ konventidele. Konvendi piirkondade-viisi on hõlpsam hakata lahendama loomade tõugude ja viljasortide kavakindlat levitamist, samade piirkondade viisi saab alustada võitlust taimekahjurite vastu, kasutades taimekaitse seadust, nõutades oma piirkonnale vastavaid määrusi; sama, näiteks, veise nurisünnitamise vastu võitlemisel; konvendi piirkonnas saab hakata arendama plaanikindlalt näiteks eksport-seemnekartuli või mõne heinaseemne kasvatamist; konvent saab valmistada põhjendatud kavasid suuremate maaparandustööde ja asundamise läbiviimiseks oma piirkonnas; konvent saab kaasa aidata maatööliste puuduse lahendamisel, korraldab vahetalitust; konvendil võib korda minna lahendada lahkhelisid kohalikkude piimatalituste ja t. ühingute vahel, aidates õiglaselt reguleerida nende tegevuspiirkondi; konvent korraldab igasuguste andmete kogumist põllumajanduse seisukorrast oma piirkonnas, mis õigeaegselt ja selgelt valgustaks tema edu või hädasid; kui konvendi piirkonnad kujunevad päris kindlateks, siis peegeldavad nendele kohandatud statistilised, raamatupidamiste ja karjakontrolli aastast-aastasse avaldatavad aruanded nende seisukorda ja edu, kutsudes esile konventidevahelist võistlust esikohtade pärast, {303} mis virgutab agaramale tööle; ka kutsehariduse levitamisel, näiteks, maaalgkoolide juures, saaksid konvendid kaasa rääkida.
Need on vaid mõned üksikud näited põllumeeste konventide võimalikust tööst.
Kuna seadus näeb ette, et konvent valib oma täiskogu koosseisu kolm ’’’lisaliiget’’’: ühe kohalikkude seltskondlikkude organisatsioonide esindaja, ühe maanaiste seltside esindaja ja ühe kooperatiivühingute esindaja, siis see võimaldab konvendil lepitavalt ja reguleerivalt kaasa mõjuda kogu sellele seltskondlikule tööle, mis tema piirkonnas toimub. ’’’Enamusvalimiste’’’ põhimõte – valituks loetakse nimekirjas need, kes on saanud rohkem hääli, ja need peavad olema ’’’kõigi valijate’’’ esindajad – samuti peaks kaasa mõjuma põllumeeste üksmeelsuse kasvule, millises suunas rahva juhtimise on Riigivanem seadnud oma ülesandeks. Sama kandub edasi ka Põllutöökotta: konvendi poolt häälteenamusega sinna ’’’valitud liige esindab kogu konvendi piirkonna põllumehi’’’, kõiki vanapõllumehi, asunikke, riigirentnikke, suurtalunikke ja väikemaapidajaid. Ta on väljas ’’’kõigi’’’ ühiste huvide eest ja peab samas esitama kus vaja ka nende üksikute karjuvaid hädasid, mis temale isiklikult võivad olla võõrad aga mis tema konvendi piirkonnas esinevad. Põllutöökojas on tema seljataga tema kohalik konvent, kelle ees ta vastutab ja kelle kaudu ta peab sidet kõigi põllumeestega, saades neilt juhatust ja tuge ja andes neile aru oma seisukohavõttudes.
Sellekohaselt ongi väljatöötatud valimiste viis: Valijale antakse kätte üksainus ühine kandidaatide nimekiri, millest ta otsib välja need mehed, keda ta tunneb vallas või konvendi piirkonnas usaldusväärsetena, tublimatena, töökamatena, ausamatena, võimelistena ühiseid asju korraldama, need mehed, keda ta tunneb ’’’nende senise tegevuse järele’’’ vallas, piimaühingus, põllumeeste seltsis, ühispangas, kontrollühingus, Põllutöökojas, kaitseliidus või mujal avalikus seltskondlikus teenistuses või osava juhina ja korraldajana oma talus. Hääletussedelil loeb ta ’’’meeste nimesid’’’, mitte rühmade nimekirju.
Kui konventi valitakse valdade paremad ja mõistlikumad mehed, siis need mehed on suutelised omavahel läbi saama ja kõigi põllumeeste ühiste asjade eest hääd seisma, põllumeeste konvendi piirkonna põllumajanduse edu kasuks töötama ja kõiki põllumehe abijõudusid õieti tööle rakendama.
Lõpuks veel üks tähtis osa, mis on etendada konventidel: ’’’kasvatada juhtivaid ühiskonna tegelasi’’’. Meil, väikerahval on neid neid palju vaja, ja on vaja, et neid ikka rohkem tuleks ka ’’’maalt’’’. Seitsekümmend kaks konventi – see on suur arv erilisi maa-kutseomavalitsuslikke asutusi, kus töös omandatakse ühiskondliku teenistuse kogemusi, harjumust mõtelda põllumeeste ühiste asjade eest, oskust oma kaaslastele asja sisu selgitada, ühiseid tarvidusi mõista, arvustavalt hinnata ja nende lahendamiseks õigeid otsuseid teha, korraldusi läbi viia, harjumust tänapäevast kaugemale vaadata, ühiseks tööks kokku leppida, pisiasjus järele anda ühise suure asja läbiviimiseks; sõnaga, see on ’’’ühiskonna-tegelaste kool, mis valmistab organiseeritud rahvale’’’ vilunud juhte, esindajaid ja korraldajaid, -- lisaks kõigele sellele loetletule, mida peab andma konvent põllumehele tema igapäevase kutselise korraldustöö paremaks eduks.
Ühes hiljutises kõnes lausus Riigivanem K. Päts, et ’’’tugevad ja püsivad on need rahvad, kellel on oma kindlad asutused’’’. Põllumeeste konvendid peavad saama asutusteks, mis kasvatavad tugevaks eesti rahvast, eesti põllumeest. Põllumeeste-valijate hool olgu nüüd, et nad nende oma asutuste loomisel ei jääks loiuks ja et nende asutuste isikuline koosseis saaks tugev, tubli ja töökas, teadlik ja osavõtlik põllumehe ühistes muredes, töötahteline ja töövõimeline.