Põrgupõhja uus Vanapagan/IX
IX
Ükskord ütles Ants Jürkale, ta ostku oma talu päriseks.
„Pole nii palju raha,“ vastas see.
„Kunst pole rahaga osta, vaid rahata,“ seletas Ants.
„Jalgratta ostsin rahata, aga see läks all nässu ja välja pidin teise ikka maksma.“
„Põrgupõhja pole jalgratas, et läheks nässu. Ja välja maksta pole teda ka tarvis, tema tasub enda ise.“
„Kuis nii?“ küsis Jürka arusaamatuses.
Ja Ants seletas Jürkale, kuidas ta võib oma Põrgupõhja osta kas sootuks ilma rahata või üsna tühise summaga, mille võib ka tema, Ants, laenata, kui Jürkal endal seda ei ole. Ja Ants käis Jürkale seni peale, kui see nõustus omanikuks hakkama. Ainult üks küsimus huvitas teda veel:
„Kas kohaomanik saab ennem õndsaks kui rentnik?“
„Aga muidugi,“ vastas Ants. „Kui oled rikkam, saad kiriku vöölmündriks ja siis oled juba pooleldi õnnis.“
„Hea küll, siis ma ostan Põrgupõhja ära,“ ütles Jürka. Aga natukese mõtlemise järele küsis ta:
„Kas mõni saab veel hõlpsamalt õndsaks kui kiriku vöölmünder?“
„Seda on raske öelda, väga raske.“
„Aga kui kirjutada teistele õigeid tunnistusi?“
„Tead, Jürka, nendega, kes kirjutavad ja kõnelevad, on tänapäev täbar lugu, sest asju ajavad ju mammonamehed ja tapameistrid. Pealegi, millalgi vaim mõjutas võimu, nüüd sünnib vastupidi, aga kuidas saada vaimust õndsaks, kui mammon juhib võimu ja võim vaimu?“
Neist sõnadest ei saanud Jürka küll midagi aru, aga Antsu kõnetooni tõttu arvas ta võivat öelda:
„Nii et maad tosida ja sõnnikut vedada on õndsam?“
„Õndsam isegi kui teistele pattusid andeks anda, sest seal on ikka kilbiks mitte teod, vaid kombed, palved ja kullatud rist.“
„Küllap vist,“ lausus Jürka.
Ja et tal enesel nõutavat sissemaksusummat ei olnud, siis laenas ta selle Antsult. Nõnda kasvasid ta kohustused Antsu vastu uuesti. Aga see lohutas teda, öeldes, et sest pole midagi, sest nüüd ta ju töötab iseendale, oma Põrgupõhjale. See on tema, tema laste ja lastelaste pärisomandus igavesest ajast igavesti. Muidugi, see paneb Jürkale suuremad kohustused, ta peab nüüd Põrgupõhja eest hoopis teisiti hoolitsema kui rentnikuna, ta peab teda parandama – kraavitama, laastama, torutama. Selleks peab ta ise ja kogu tema perekond kahekordselt töötama. Aga võib lasta ka teisi teha. Selleks on raha vaja. Ja raha leidub, ega tema pole ilmast otsas. Ants teadis, kuidas võib raha saada, kui oled kohaomanik: odavaprotsendiline laen, mis eriliselt määratud maaparandamiseks. Ka selle muretses Jürka Antsu näpunäidete järele, sest sellest ajast saadik, kus see oma nõuandmisega vabastas ta politsei küüsist, uskus Jürka teda pimesi.
Aga kui Jürkal oli maaparanduslaen käes, ütles Ants talle:
„Tead, Jürka, mul tuli hea mõte: kas sul maksabki seda raha sinna Põrgupõhja matta.“
„Aga kuhu siis?“
„Selle üle peaks hästi järele mõtlema, kas ehk pole mõnda kasulikumat paika, kuhu see summa pista. Ütleme, kui ehitaks temaga maja.“
„Põrgupõhja või?“
„Miks siis just Põrgupõhja.“
„Aga kuhu siis?“
„Seda tuleks kaaluda. Sest raha on antud ju maaparanduseks, seda peab meeles pidama.“
„Nii et maja ei tohi ehitada?“
„Ega hästi ei tohi. Ja kui sa siiski tahaks ehitada, siis peaks seda ehitama kellegi teise nimele, mõistad? Nii et, näiteks, sinu maja, aga minu nimel. Muidugi, sa peaks enne hästi järele mõtlema, kas sa minu nimele tahad ehitada. Sest mina olen sind küll mitmest hädast välja aidanud, aga ikkagi pole naljaasi oma maja teise mehe nimele ehitada. Pettus poleks see mitte, sest maja hakkaks sisse tooma ja see, mis sisse tuleb, võiks siis maaparandusse panna, nii et nõnda saaks maad veel paremini parandada kui muidu.“
„Aga kui tuleb välja, et…“
„Ära karda, midagi ei tule välja, kui maja on minu nimel, küll mina juba seisan sinu eest. Ainult üks on nõnda kindel: maja hakkab kasu tooma ja sina lähed päev-päevalt rikkamaks, nii et võid lõpuks Põrgupõhjale käegagi lüüa.“
„Ei, mulle meeldib Põrgupõhjal.“
„Noh, kui meeldib, siis jääd sinna, rikkana on ka seal hea elada.“
„Ainult eit kurdab, et lutikad teevad lastele liiga.“
„Ah mis tühja!“ lõi Ants käega. „Lutikas on koduloom ja konti pole ta veel kellegil rikkund.“
„Seda minagi,“ lausus Jürka.
Nõnda arutades valmis Antsul ja Jürkal kaval plaan, kuidas ehitada maaparanduslaenu abil maja poeruumiga teelahkmele, kus elav liikumine. Ja et keegi ei võiks Jürkat süüdistada laenu kurjasti tarvitamises, ehitati maja Antsu nimele. Asi oli seda usutavam ja tõenäolikum, et maja ehitati Antsu krundile ja et Ants oli jõukas ning nõukas mees. Kuna aga laenusummast nii suure maja ehitamiseks ei jätkunud, nagu Ants seda kavatses ja soovitas, siis pidi tema ise tahes-tahtmata raha juurde muretsema, sest ega siis ehitust võinud pooleli jätta.
„Ka mina laenan,“ seletas Ants Jürkale, „nii et kogu sinu maja ehitame laenatud rahaga, ja mina saan sest ainult nii palju, et maja on minu nimel.“
Aga kui maja sai valmis ja majja asusid elanikud, nii et Jürka lootis üüriraha saada, siis selgus, et Ants pistis üürid esiotsa oma tasku.
„Kuis nii, maja on ju minu?“ ütles Jürka üllatatult.
„See'p see ongi, et maja on sinu,“ rääkis Ants. „Iseasi, kui maja oleks minu, aga ta ei ole ju. Sest maja on tõepoolest sinu, ainult et sul polnud nii palju raha, nagu maja ehitamine nõudis, nii et ülejäänud summa pidin mina muretsema – pidin laenama, sest maja oleks muidu pooleli jäänud ja sinu maaparanduslaen oleks kaotsi läinud. Noh, ja nüüd nõutakse minult seda raha tagasi, mis ma sinu maja ehitamiseks laenasin. Aga kust on mul see raha võtta või miks peaksin mina ta kusagilt võtma, kui ta on pandud sinu maja sisse? Sinu maja sai selle raha ja tema peab ka tasuma niihästi kapitali kui protsendid. Selge, eks?“
Muidugi, Jürka sai väga hästi aru, et kui maja oli raha võtnud, siis pidi ta tema ka tagasi maksma.
„Aga kes maksab mulle mu maaparanduslaenu?“ küsis ta.
„Ikka maja, kes muu,“ seletas Ants, „ainult selle vahega, et esteks saan mina oma raha ja protsendid ja pärast seda alles sina, sest maja on ju sinu, sina oled omanik, nii et sina võid oodata. Omanikul on kerge oodata, sest temal on maja, minul pole mitte midagi.“
Ja Jürka ootas kuid ning isegi aastaid, aga majast rahasaamine temani ei ulatunud, sest ikka oli veel Antsul saada ja mis sellest üle jäi, see läks maja parandamiseks.
„Maja peab samuti parandama nagu maadki,“ seletas Ants Jürkale, „ja täna jumalat, et mina su maja eest hoolitsen, muidu oleksid pidanud juba uut laenu tegema, et teda korras hoida. Üldse on maja pidamine väga keeruline ja kulukas töö, poleks midagi imestada, kui me temaga nii või teisiti uppi lähme.“
„Kuis nii uppi? Sa ju ise ütlesid, et hakkab kasu tooma ja…“
„Ütlesin… Muidugi ütlesin, aga ma ei teadnud siis, mis ma ütlesin, sest ma polnud siis veel ühtegi maja pidand. Aga ära karda, pole viga, küll mina su asjad jutti ajan.“
Jürka jäi lootma Antsule ja lootis seni, kui hakati maaparanduslaenu tagasi nõudma. Nüüd selgus, et Jürka oli saadud laenuga väga vähe oma maid parandanud. Kuhu ta raha pannud? Jürka ei mäletanud, sest Ants oli õpetanud teda nõnda vastama. Aga Jürkat pinniti edasi ja lõpuks, et ükskord rahu saada, seletas ta:
„Laenuga ehitasin maja.“
„Kuhu?“
„Antsu maa peale teelahkmele.“
Aga kui mindi järele kuulama, siis leiti, et see on Antsu, mitte Jürka maja.
„See on minu maja, ainult Antsu nimel,“ kinnitas Jürka.
„Kuidas siis sinu maja, kui Antsu nimel?“ päriti.
„Nii et minu maja, aga Antsu nimel.“
Kuulati Ants üle, aga see muigas.
„Leidsite paraja, kelle juttu uskuda,“ ütles ta. „Ta ju räägib, et on Vanapagan ja et tulnud maa peale õndsaks saama, Peetruse poolt tunnistus taskus. Kui tal eit suri ja laip kaduma läks, siis pidi see ju otseteed põrgu põgenema. Sulane põles tal ühes küüni ja heintega ära, tema kinnitas, et põletaja olnud tema, sest sulane löönud tiivaripsu tema eidega. Miks te neid jutte tõsiselt ei võta? Igaüks saab aru, et siin pole midagi aru saada ja et Jürkaga on lugu pisut teisiti kui teiste inimestega. Mitte et mina oleks temalt midagi saanud, vaid ma olen temale aina andnud ja seda mitte omakasu pärast, vaid et ka mina tahan õndsaks saada nagu Põrgupõhja Vanapagangi. Mina käin aastas kaks korda laual ja kirikus on mul oma istekoht.“
See oli kõik, mis Antsul öelda, ja igamees teadis, et siin polegi rohkem öelda. Aga kui Jürka ometi oma kinnitusest ei loobunud, et Antsu teelahkmel on tema maja, sest et tema maaparanduslaenuga ehitatud, siis pidas Ants seda enese laimamiseks ja kaebas Jürka kohtusse. See oli parajasti Antsu juures tööl, kui toodi kohtukutse.
„Mis tunnistus see on?“ küsis Jürka käskjalalt.
„See on see tunnistus, et pead kohtusse minema,“ seletas see.
„Heldene aeg, miks?!“
„Oled Antsu laimand, sellepärast.“
„Ei või olla.“
„Miks siis ei või olla, kui paberil seisab.“
„See on võltsitud, kindlasti on, sest…“
„Kindlasti ei ole.“
„Aga minul oli võltsitud tunnistus.“
„See pole ju üldse tunnistus, vaid paljas kutse, milleks seda võltsida.“
„Aga mina ei ole Antsu laimand, Ants on minu sõber.“
„Seda küsitakse kohtus Antsult, kas oled laimand või ei.“
„Nii et Ants tuleb siis ka kohtusse?“
„Kuis siis muidu.“
„Noh, siis pole midagi karta, Ants mind hätta ei jäta.“
Küll katsus Jürka Antsuga enne kohtupäeva kokku saada, aga see polnud kunagi kodus või tal polnud põrmugi aega, sest ta askeldas kas oma asjadega või tal oli Jürka maja juures tegemist. Isegi kohtus ei näinud Jürka Antsu, sest selle eest esines asemik, usaldusmees. See tegi asja Jürka meelest juba kahtlaseks, aga parata polnud enam midagi, pidi leppima sellega, mis tuli. Pealegi, mis siis ikka võis tulla, sest Jürka polnud omateada kellelegi kurja või kõverust teinud. Asjaarutaminegi algas hoopis lihtsalt ja viisakalt, ei ühtegi valju sõna ega ähvardust, nagu oli olnud politseis. Kohtunik luges midagi vaikse häälega, ja kui oli lõpetanud, küsis:
„Kaebealune, kas tunnistate end süüdi?“
Jürka vaatas ringi, et kellega see nüüd räägitakse, aga siis selgus, et just tema enesega, sest tema oligi kaebealune ja Ants kaebaja. Ja kui kohtunik talle seletanud, milles teda süüdistatakse, ja lõpuks küsis, kas ta end selles süüdi tunnistab, süü omaks võtab, vastas ta lühidalt:
„Ei.“
„Nii et te kinnitate endiselt, et Antsu teelahkmele ehitatud maja on teie oma?“
„Minu oma.“
„Aga miks peate seda maja omaks, kui ta on Antsu maa peal ja Antsu nimel?“
„Ta on minu maaparanduslaenuga ehitatud.“
„Kes võib seda tunnistada?“
„Ants, sest tema sai raha.“
„Teisi teadjaid või tunnistajaid ei ole teil?“
„Ei ole.“
„Ants ütleb, et see, mis teie majast ja tema ehitamisest räägite, on laim ja nõuab teie karistamist.“
„See on vale. Ants on minu sõber, miks ta siis mind tahab karistada, kui ta minu rahaga maja ehitab.“
„Kuidas see siis tuli, et tegite maaparanduslaenu ja ehitasite maja?“
„Ants andis nõu, ütles, et on kasulik, saan rikkaks.“
„Miks te siis Antsu maa peale läksite ehitama?“
„Aga kuhu siis? Põrgupõhja või?“
„Kas või Põrgupõhja.“
„Seal pole ju inimesi.“
„Oleks tulnud suvitajad.“
„Suvitaja kardab karu, nagu minu eitki, ei julge marjule ja seenele minna.“
„Noh, aga nüüd Ants ütleb, et maja on tema ja tema rahaga ehitatud.“
„Maja on minu, aga Antsu nimel.“
„Miks Antsu nimel, kas te ei seletaks?“
„Sest et maaparanduslaen, Ants ütles.“
„Sellepärast et maaparanduslaen, peab Antsule maja ehitama, mis?“
„Mitte Antsule, vaid Antsu nimele.“
„Aga see on ju üks ja seesama.“
„Kuis nii? Maja on ju minu, ainult Antsu nimel, mitte et Antsu nimel ja ka Antsu.“
„Kuidas te siis oma raha nõnda ilma millegita Antsu kätte usaldasite anda?“
„Aga kui Ants on mu sõber.“
„Mis ta kui sõber teie heaks on teinud?“
„Päästis mu politsei käest.“
„Kuidas?“
„Õpetas õieti valetama.“
„Õieti valetama?“ imestas kohtunik.
„Nojah, käskis öelda, et tulin salaja Venemaalt.“
„Kas te siis ei tulnud?“
„Kuis siis Venemaalt, kui olen Vanapagan.“
Asi läks aina huvitavamaks ja kohtus selgus veel kord sama, mida oli kuuldud juba politseis ja õpetaja juures: lugu Vanapaganast, kes tulnud maailma, et inimesena õndsaks saada.
Antsu asemikul polnud laimu tõendamiseks vaja palju vaeva näha. Tunnistajate ülekuulamine oli asjata, sest kaebealune ise võttis laimu kui tõsiasja õigeks, ainult et end süüdi ei tunnistanud. „See tuleb sellest,“ rääkis Antsu esindaja, „et kaebealusel on raske teatud kriminaalset tõsiasja siduda süütundega. Üldse on kaebealusel puudulik taip inimese väärtusest ja aususest. Olles ristiinimene ja käies kirikus küll armulaual, küll muidu niisama, tahab ta ometi samal ajal olla Vanapagan. See on pisut vähem ja ka pisut rohkem, kui lubab endale harilik surelik. Midagi peab selles inimeses olema paigast nihkunud, vaimult ja hingelt muidugi. Kaebaja, kõigile tuntud ja lugupeetud jõukas kodanik, edumeelne ja riigitruu seltskonnategelane, kiriku vöörmünder, ammuaegne bridžiharrastaja ja esimese grammofoni omanik kihelkonnas, on kaebealuse sõber, nagu see seda ise kohtu ees kinnitab, aga ometi ei kõhkle ta oma sõbrale pori pildumast. See ajab peagu arvamusele, et kaebealune pole oma tegude eest üldse vastutav. Aga kuna on teada teisest küljest, et kaebealune on kohaomanik ja paljude laste isa ning et ta on oma naist, ja lapsi kaitstes isegi karuga käsitsi kokku läinud, siis peab ometi otsusele tulema, et tal vastutustunne ometi olemas, kuigi ehk piiratud määral. Nõnda oleks seaduse ja õiguse kohus talle kergendatud karistusega mõista anda, et kui oma lapsi kaitstakse karu vastu, siis oma sõbra laste isa ausale nimele ei tohi samal ajal autut varju heita.“
Jürka kuulas, nii et suured higiojad jooksid tal mööda nägu alla, aga ometi ei saanud ta mõhkugi aru. Millest küll räägitakse, kui räägitakse nii pikalt ja ilusasti, mõtles ta endamisi. Oli täiesti võimatu, et see käis tema asja kohta. Sest mis oli sellest rääkida? Tema andis raha, Ants ehitas maja, see oli kõik. Miks ehitas? Sest et oli tema sõber. Kes seda ei usu, see ei saa sellest ka aru.
Kohtunik ilmus uuesti. Kästi püsti tõusta. Jürka tõusis ka, sest tema käsule vastu ei hakka, kuigi ei saa sagedasti aru, milleks need käsud. Kohtunik luges midagi kiiresti ette. Jürka kõrvu hakkasid ainult lõpuks valjemalt, aeglasemalt ja selgemalt hääldatud sõnad: „…kaheks päevaks aresti tingimisi aastase katseajaga.“
„Kes? Mis?“ lausus Jürka arusaamatuses, aga kaugemale ta ei jõudnud, sest kusagilt ilmus Ants oma asemikuga ja mõlemad soovisid talle naeratades õnne.
„Sain su päästa,“ ütles Ants. „Täna tegid hästi, kui ütlesid, et oled Vanapagan, kohtunikul tulid kohe teised silmad pähe.“
Ikka veel ei saanud Jürka millestki aru, aga kui Ants võttis tal käe alt kinni, viis ta välja oma vedruvankri juurde ja käskis sinna peale istuda, et üheskoos koju sõita, siis taipas ta, et kõik on hästi, ja kui on tõepoolest hästi, eks ei ole siis üsna ükskõik, kuidas ta on. Kui olid jõudnud juba põldude vahele, ütles Jürka:
„Lahke mees see kohtusaks, küsib ilusti ja…“
„Kohtusaks on lahke, aga seadus on tõre, see ei mõista nalja. Vähe puudus, et oleksid sisse kukkunud.“
„Kuis nii sisse kukkunud?“ imestas Jürka.
„Noh, kui oleks selgunud, et oled maaparanduslaenuga maja ehitand.“
„See selgus ju, ma ju ütlesin kohtusaksale.“
„Ta ei uskunud, kui ütlesid.“
„Naljakas! Ise küsib, aga kui ütled, siis ei usu. Mis ta siis küsib?“
„Seadus nõuab. Kohtunik käib seaduse järele.“
„Ah siis seadus nõuab, et kohtunik ei tohi uskuda?“
„Seadus nõuab.“
„Kes niisuguse seaduse on teind?“
„Inimesed ise. Seadus nõuab, et peab olema tunnistaja, kui midagi ütled.“
„Miks nad siis sinult ei küsind?“
„Arvad sa, et mina oleks neile öelnd? Et mina oleks neile sinu vastu tunnistanud, et sina panid maaparanduslaenu maja alla? Et mina oleks sinu teinud nii-öelda kroonuraha vargaks? Ei, sõber, sa ei tunne mind veel, kui seda arvad. Ja pea meeles, mis ma sulle ütlen: meiesugused könnid, nagu sina ja mina, meie ei tohi üldse kätt kroonuraha külge pista, seda võivad ainult need, kel vägi ja võimus; meie peame sellega leppima, et lööme iseendid vastastikku üle, kui saame mõne tohmani haneks püüda. Sellepärast võetagu mul või pea otsast, ikkagi ei tunnista, et sina näppasid maalaenu ja ehitasid maja.“
„Kuis nii näppasin?“
„Aga muidugi näppasid, kui anti maaparanduseks, aga sina ehitasid maja. Seaduse ees on see kuritegu ja toob karistuse.“
„Ei ju toonud.“
„Ei toonud ainult sellepärast, et mina ei tunnistand. Ja tunnistamisest pääsin ainult nõnda, et ütlesin: sina laimad mind.“
„Aga ei laimand ju.“
„Muidugi ei laimand, sest milleks sõber sõpra peaks laimama. Aga ma ei saand ju kohtusaksale muidu sind rahanäppamisest puhtaks pesta, kui pidin ütlema, nagu oleksid laimand.“
„Nii et valetasid?“
„Aga mis sinna parata, kui meid muidu ei usta. Inimene on juba niisuke, et valeta talle kas või kõige hullem ette, kohe usub, aga katsu tõtt rääkida – kahtleb, pinnib, uurib, nõuab tunnistajaid. Nüüd, jumal tänatud, oled sa kahtluse alt ära ja üsna kerge vaevaga: ainult kaheks päevaks pulkade taha ja sedagi tingimisi.“
„Jumala eest, mitte ei saa aru, mis see on,“ ütles Jürka pead raputades.
„See on päris lihtne. Pane tähele: mina ütlesin kohtusaksale, et sina laimad mind, ja et see oli vale, siis saks uskus, sest olid tunnistajad. Laimata aga ei tohi, selle eest on karistus. Aga et laimasid esimest korda, siis kohtusaks tegi karistuse kergeks – kaheks päevaks kinni, ja et meie oleme sõbrad, siis määras karistuse tingimisi – istuma lähed ainult siis, kui laimad mind aasta jooksul uuesti. Lihtne, eks?“
„Aga ma pole sind ju laimand.“
„Muidugi ei ole ja istuma ei lähe sa ka, nii et kõik on korras, võime rahuliku südamega koju sõita.“
„Aga miks me siis kohtusse läksime?“
„Et tõendada – sina pole maaparanduslaenu näppand.“
„Ja kohtusaks usub nüüd?“
„Nüüd ta usub.“
„Noh, kui usub, siis saab ka aru.“