Põrgupõhja uus Vanapagan/XV

Allikas: Vikitekstid
XIV
Põrgupõhja uus Vanapagan
A. H. Tammsaare
XVI

XV

Kuna Antsu süda oli nüüd vanust eksimusist vaba ja puhas, siis tuli tal kohe uus tööhimu. Põrgupõhja rahvas märkas seda sellest, et Ants hakkas vanadele Põrgupõhja põldudele ehitusmaterjali vedama, mitte just sinna, kus olid hooned varemalt seisnud, vaid pisut välimaa poole.

„Antsul on vist jälle uued tuurid,“ arvas Juula.

„Küllap vist,“ ütles Jürka. „Tahab meid vanale kohale tagasi küütida.“

„Kas meid!“

„Keda siis?“

„Küllap näis.“

„Küllap jah.“

Kui Jürka katsus otsa peale saada, mis Põrgupõhjal hakkab sündima, muigas Ants habemesse ja lausus:

„Eks aeg anna arutust.“

„Küllap vist,“ ütles Jürka.

Ja andiski. Sügisel rajati hoonete vundamendid ja kevadel varakult, juba lumepõlves, tulid mehed ja viisid lühikese ajaga seinad katuse alla.

„Nagu silmapete,“ arvas Jürka.

„Jah, nagu elus viirastus,“ tähendas Juula.

Kulus veel mõni nädal ja uude hoonesse kolisid uued inimesed sisse – võhivõõrad, nagu Põrgupõhja rahvas märkas. Olid jõudnud parajaks ajaks, sest varsti võis alata künni ja külviga. Inimesed näisid olevat nõukad ja jõukad, sest nad tulid ühes loomade ja igasuguste tarbeasjadega.

„Tõin sulle naabrid, et oleks seltsis segasem,“ muigas Ants Jürkale, „muidu võõrdud teistest inimestest hoopistükkis.“

„Ega hooligi neist,“ lausus Jürka.

„Või nad sind segama tulevad,“ rahustas Ants, „teen selged vahed ja panen kindlad märgid, elate kui karud igaüks oma koopas, tahate, puudute kokku, ei taha, ei puudu. Ainult, muidugi, põllu- ja heinamaanuumadest pead lahti ütlema, teine tahab ju ka paar maalappi saada. Pealegi on sinul niikuinii liiga suured plärakad käes ja metsast teed iga aasta uut voodu juurde, nii et…“

Ants lõpetas, ilma et oleks ütelnud, mis ta õieti mõtles. Aga see selgus varsti ilma ütlematagi, sest ta hakkas maadele piire ja vaiu panema ning kutsus ka Jürka kaasa, et see oma silmaga näeks, mis ja kuidas. Nõnda läksid kõik paremad põllulapid ja heinamaaniidud uuele mehele ja Jürkale jäi ainult üks lohutus: ta võib metsast uut maad juurde teha.

„Ja pane sa tähele,“ seletas Ants Jürkale, „just see maa, mis sul nüüd rookimisele tuleb, on see kõikse parem tervel Põrgupõhjal. Puhas must muld nagu pigi ja sitke, nii et määri sahk rasvaga sisse, ennekui kündma lähed, muidu ummistab kui kitiga.“

„Aga vesi teeb liiga,“ katsus Jürka vastu vaielda.

„Armas inimene, see pole ju kuigi suur häda. Kraavid sisse, muud midagi. Ja võid kindel olla, et kui see uus maa, või nagu öeldakse, neitsilik maa, mõistad – neitsilik…“

„Küllap vist,“ lausus Jürka.

„Nii et kui see neitsilik maa on mõni aasta kuivand, mädand ja muhenend, siis on see niisuke maa, et tema sarnast pole teisel mehel juppigi,“ lõpetas Ants oma kiidulaulu maa neitsilikkusele.

„Aga esteks peaks pisut odavama rendiga,“ tähendas Jürka.

„Eks me seda näe,“ rääkis Ants vastutulelikult, „kas odavamaga või osalt võlgu, ega see siis nii tähtis ole, sõpru asi, eks. Pole meil esimest korda teineteisega tegemist, oleme tänini leppind, lepime ka edaspidi. Hoopis teine asi on võõrastega, keda näed esimest korda, nendega on hoopis teine asi. Aga mis teha, oma inimestest tuleb nappus kätte, noh, siis peab ka võõrastega.“

Nõnda siis algas Jürka elus uus ajajärk Põrgupõhjal – ta polnud enam üksi, vaid ühes üleaedsega. Aga suuremat ta sellest ei tundnud, sest tema ei läinud teise juurde ega teine tulnud tema juurde. Ometi oleks ta parema meelega hoidunud metsa kui üleaedse poole maja ja meeleldi oleks ta näinud, et keegi oleks selle nihutanud metsale lähemale. Lõpuks harjus uue olukorraga ja elu läks nagu muistegi, ehk küll Ants sellepärast renti vähemaks ei jätnud, et võttis Jürkalt paremad maalapid.

„Las ta jääda nimeliselt endiseks,“ seletas ta, „muidu pole selget aru, läheb viimaks veel segamini, kui palju õieti midagi oli. Eks me pärast näe, kuidas aastad ja saagid, kustutada jõuame alati, mis üleliigne.“

„Küllap vist,“ arvas Jürka ja rügas igapäevase töö kõrval kraavi kaevata ning uut maad juurde teha, nagu Ants oli talle seda südame peale pannud, muidugi Jürka enda kasu pärast siin ajalikus ja seal igaveses elus.

Aga tegi Jürka mis ta tegi, nägi vaeva mis nägi, ometi kippus kõik teisiti minema kui tänini. Jumala ilmad ja õnnistuski olid teiseks saanud.

„Ei tea, mis see küll peaks olema,“ kaebas ta sellest Juulale.

„Mis muud kui vanadus,“ arvas see. „Näed isegi, meil pole änam lapsigi mitu-setu aastat, mis siis veel muust rääkida.“

„Jah, ega lapsi küll ei ole änam,“ nõustus Jürka eidega.

„Nii see on,“ arutas Juula edasi, „kui ei ole änam ihuõnnistust, siis kaob ka õnnistus mujal. Ja mis tast mujalgi, kui pole änam ihus.“

„Küllap vist.“

„Tuleb hakata surma peale mõtlema, mis muud.“

„Et õndsaks saada.“

„Jah, et pääseda siit hädaorust taeva.“

„Mina lähen põrgu.“

„Siis tulen mina ka.“

„Ei, sina lähed lastega taeva.“

„Ma ei taha taeva, kui sina lähed põrgu.“

„Ma pean, sa tead ju.“

„Tean, vanamees, aga ikkagi…“

„Põrgut peab ju edasi pidama.“

„Kas peab?“

„Küllap vist.“

„Las peab mõni teine, miks siis just sina?“

„Ma olen ju Vanapagan.“

„Seda küll, aga…“

„Ja ma tahaks näha Antsu silmi, kui ta tuleb.“

„Tuleb ta siis?“

„Mis sa siis arvad?“

„Ja õpetaja?“

„Ei vist.“

„Nii et tema läheb taeva?“

„Küllap vist.“

„Aga siin hoiab ta ju Antsu poole.“

„Taeva läheb Maiaga.“

„Saab siis Maia taeva?“

„Saab.“

„Ja läheb ühes õpetajaga?“

„Lähevad kahekesi käsikäes.“

„Kui see ometi nõnda oleks!“

„Usu, siis on.“

„Ma ju usun, vanamees, aga…“

„Peab kindlasti uskuma, ütleb õpetaja.“

„Usud siis sina kindlasti?“

„Küllap vist.“

„Siis usun mina ka.“

Nõnda siis uskusid nad mõlemad, et Maia läheb õpetajaga käsikäes taeva, ja nende meel oli rõõmus ning südamed täis tänu jumala helduse pärast. Kuigi aastad vaevasid juba nende ihuliikmeid, tegid nad ometi nurisemata oma rasket tööd kindlas lootuses, et ka neid ootab ükskord õndsus.

Aga siis sündis äkki see, mida ei Juula ega Jürka polnud osanud oletada: tuli mingi kuri haigus, mis rabas nende vanima poja, kaksikvenna Joosu suure kuumusega jalust ning paari päeva pärast oli ta külm ning kange. See oli isale-emale nagu nuiaga pähe. Alles tagant järele toibusid nad sedavõrd, et arutasid isekeskis – nende poeg oleks vististi kauem elanud, kui tema keel poleks nii hullusti üles paistetanud, et täitis kogu suukoopa ja mattis hinge.

„Loomgi sureb, kui pole hingeauku, miks siis mitte inimene,“ arvas Juula.

„Küllap vist,“ lausus Jürka nõustuvalt.

Ka teisi suri tol korral, aga ükski ei surnud nõnda nagu Põrgupõhja Joosu. Sellepärast ei osanud ei Jürka ega Juula, samuti ka mitte ükski teine mõista, miks peab inimene just nõnda surema. Inimene surgu nagu teisedki või ta elagu edasi, nõnda arvati. Pealegi oli Joosu Põrgupõhja metsakuru tarvis nagu eriliselt loodud: rahulik ja vaikne, tagasihoidlik ja pelglik ning tööd armastas üle kõige. Miks küll jumal sellise noormehe nii vara Põrgupõhjalt taeva kutsus? Et Joosu taeva läks, selles ei kahelnud ei Juula ega Jürka, sest kui nii vaikne ja rahulik inimene taeva ei saa, kes sinna siis saab! Võttis kaua aega, enne kui Põrgupõhja rahvas oma poja surmale õige seletuse leidis.

„Eks see olnd jumala armunõu, mis muud,“ arvas Juula.

„Eks jah, mis muud,“ lausus ka Jürka.

Polnud parata, jumala armunõule pidi alluma. Aga see oli seda raskem, et ükski teistest lastest ei olnud Joosusse. Nemad kõik himustasid midagi või ihkasid kuhugi, Joosu üksi rahuldus sellega, mis oli Põrgupõhjal. Sellepärast oli vanima poja surm otse saatuselöögiks, millest Jürka ja Juula poleks toibunud ei mil ega mil ajal, kui poleks tulnud ärevaid sündmusi, mis kallutasid nende tähelpanu teisale ja aitasid nõnda muljuda nende mure.

Antsul tuli nimelt poeg välismailt tagasi, kus oli õppinud kõike maailma tarkust, nagu Ants ise jutustas. Ta tuli paari koolivennaga ja puhkuseks pidasid nad jahti, püüdsid kala ja vähki. Eriti suurepärane oli viimane toiming, vist sellepärast, et see sündis öösiti pimedas, kus istuti lõkke ääres, et vestelda, naljatada, naerda ja laulda ning aina võõras keeles, mis andis asjale erilise võlu. Karjumisest, huikamisest ja revolvrite paugutamisest võis järeldada, et tule ümber ei istutud kuiva suuga.

Aga selline pillerkaaritamine ei kestnud kuigi kaua, varsti olid metsast kadunud jahilised oma püssipaugutamisega ja vähipüüdjad jõe äärest oma kisa ja käraga. Ning siis ulatus teade Põrgupõhjale: noor Ants on vähipüügil jõkke ära uppunud, noor Ants ja ühes temaga keegi noor proua.

„Mis nad latravad,“ ütles Jürka. „Jões vett, nii et konnal paras ujuda ja…“

„Ä'ä ütle kedagi,“ arvas Juula. „Seal sügavaid kohti küll, kus ennegi inimesi otsa saand.“

„Purjuspäi ehk pimedas.“

„Seda minagi.“

„Kus need teised siis olid, et…?“

„Aga kui purjus…“

„Nojah, kui just purjus.“

Hiljem selgus, et asi oli sündinud just sel ööl, kui Kusta käis kodus, et kaua aja tagant vaadata, kuidas ka Põrgupõhjal ollakse ja elatakse. Tema'p see pikalt ja laialt sellestki jutustas, millal ja kuidas noor Ants koju tulnud, kelle kaasa toonud ja mis nüüd tehakse. Juula ei saanud kuidagi muidu, kui pidi neid asju kõrvutades hiljem Jürkale südame kergenduseks ütlema:

„Mis jumala-õnn, et Kusta siin oli, kui noore Antsuga see sündis.“

„Mis jumala-õnn?“ küsis Jürka arusaamatuses.

„Muidu kes teab ehk tema…“

„Mis tema?“ lausus Jürka veel suuremas arusaamatuses.

„Noh, nii et oleks võinud arvata, et…“

„Mis asja arvata?“

„Noh, et Kusta pani noore Antsu tuksu.“

„Ä'ä latra, vanamoor.“

„Mis ma ikka latran. Sa ju isegi ütlesid, kui see asi Maiaga juhtus, et kui teaks kes, keeraks kaela kahekorra, miks siis Kusta ei või sedasama.“

„Rääkis ise või?“

„Või ma siis muidu tühja.“

„Nii et Maial oli noore Antsuga…?“

„Nii et noorega, sest sel olnud kulduur ja prelokk keti küljes. Luband teine tüdruku ä'ä võtta, kui see teeb, et pole änam sedasi.“

„Ma'p teand õhkagi.“

„Sulle ei võind ju rääkida, kartsin, et kui ei saa noort kätte, käänad vanal endal kaela.“

„Olekski käänand.“

„No näed, tegin õieti, et suud ei paotand. Nüüd on noor, tänu jumalale, oma osa saand ja mul süda kerge, pole änam Kustal ega sinul selle asjaga pistmist.“

„Ei vist.“

Nõnda jutlesid Juula ja Jürka rahuldunult, kui nad kuulsid noore Antsu uppumisest. Et ühes Antsuga uppus ka keegi naine, see jättis neid üsna külmaks, oli ta ju neile võhivõõras, kellest nad kuulsid surma tõttu esimest ja võib-olla ka viimast korda. Aga kas ilmas upub või saab muul viisil otsa vähe võõraid inimesi, kes neid kõiki jõuab tähele panna või neist huvitatud olla!

Ometi leidus ka neid, keda erutas noore Antsu surma kõrval ka noore naise surm. Kaks surma korraga tähendasid mõnedele nagu mingit viimsepäeva märki. See oli hoiatuseks meestele ja naistele, et midagi suurt ja seletamatut on tulemas, millest pole pääsu. Ole mees või naine, noor või vana, rikas või vaene, ikka võib jumal su uputada nagu kassipoja kas või solgiämbrisse. Sest paik, kus noor Ants oma kaaslasega otsa sai, oli inimesele tõepoolest mitte rohkem kui kassipojale solgiämber.

Vagad otsisid erilist mõtet sellest, et uppunud naine olnud noor ja ilus. Milleks pidi ta just noor ja ilus olema? Aga selleks, et jumal tahtis näidata, kui vähe loeb tema ees noorus ja ilu. Veel rohkem: jumalale ei meeldi ilu, sest ta toob himu. Sellepärast hoiatati noori ilu eest, muidu võib uppuda, nagu uppus seegi oma iluga. Ja nii mõnigi vana ja vaga, kes uskus, et maailma võib parandada ja noorsugu patust pöörda, kuigi kasvatajad ja isad-emad upuvad pattudesse, pani käed kokku ja tänas jumalat, et ta ometi jälle kord oli selgesti mõista andnud, kuhu viib inimese elukõrkus, mis seltsib noorusega, ja kuhu ilu, kui puudub vagadus. Oli isegi neid, kes lootsid, et nüüd ei taha enam keegi ilus olla ja et nii mõnigi iluravija pöördub nüüd jumala poole, sest tema äriasjad hakkavad halvasti minema.

Pime-Mari, kes käis vallakorda, kui oli kuulnud uppumisest, ütles nägevat, et naine, kes hoidis jõepõhjas noore Antsu kaelast kinni, polnudki naine, vaid vesineitsi, kes ei tahtnud, et vähki püütakse. Nõnda juhtuvat siinilmas sagedasti: mõtled, et hoiad süles sõbra naist, aga võta näpust – kaelas ripub sul mõni vesineitsi, kes viib su jõepõhja laiade vesiroosilehtede alla, kus hoiab sind oma kaenlas, et sa enam ei pääseks.

Ametivõimud olid huvitatud, kas noorel Antsul oli vihamehi, aga kõik kinnitasid, ta olnud nii kuldne inimene, et kellelgi polnud tema vastu midagi. See oli seda tõenäolikum, et laipadel puudusid vägivalla-märgid. Oli uppunutel lähem vahekord? Sellest ei võinud juttugi olla, sest naine oli noore Antsu parima sõbra abikaas. Nii siis, ainuke loomulik seletus ja oletus: õnnetu juhus. Vististi pidi naine pimedas jõkke kukkuma, ja kui Ants läks teda päästma, haaras ta temal kaelast kinni ja vedas põhja, kust nad nõnda leitigi. Kas need, kes istusid tule ääres, ei kuulnud midagi? Mitte midagi, sest oldi lõbusas tujus, hõisati ja lauldi. Kuis siis just nemad kahekesi läksid kahvu vaatama? Käidi enamasti kordamööda ja paarikaupa, et oleks lõbusam. Mis kellaajal nad läksid? Siin oli peagu sama palju arvamusi kui inimesi ja arvamuste erinevuse piir ulatus tunni, poolteiseni. Kui kauaks jäid nad vajaka, enne kui see äratas kahtlust? Siin oli arvamuste lahkuminek veel suurem. Ainult üks oli kindel: kui tundus juba koitu, avaldasid mõned arvamust, et asi pole õige, ja siis mindigi otsima. Kuidas tuldi mõttele, et nad just sinna uppusid, kust nad leiti? Seal ujus kahv vee peal, kuna teised kahvad olid jõekaldas püsti.

Nõnda siis oli kõik lihtis ja arusaadav ja ametivõimudel polnud mingit põhjust juurdluse jätkamiseks: maetagu nad maha, kas üksikult või kaelastikku, nagu nad jõepõhjast leiti, see ei puutunud enam neisse, vaid omastesse. Aga nagu pärast selgus, puutus see ka õpetajasse. Sest kui Ants läks temale asjast rääkima ja temalt oma südamele lohutust ja kinnitust otsima, oli neil pikk kõnelus. Mis mõtteid just need kaks vana sõpra isekeskis vahetasid, jäi alatiseks saladusekatte alla, aga niipalju tilkus kusagilt kuidagi läbi, et peamiseks arutusaineks olnud küsimus, kuidas uppunud matta, kas ühes puusärgis ja kaelastikku, nagu nad jõest leiti, või igaüks eraldi omaette. Õpetaja olnud kaelastikku matmise vastu, sest kadunukesed polnud ei abielulised ega ka vallalised, vaid mees oli vallaline ja naine kristlikus abielus. Sellises olukorras mehe ja naise matmine ühises puusärgis ja süleluses õnnistatud maamulda võiks tekitada valearvamuse, nagu pooldaks kirik abielurikkumist, mida aga ta kogunistigi ei tee, kuigi ristiinimesed nii sagedasti abielu rikuvad. Iseasi, kui need kaks maetaks surnuaia taha, siis muidugi poleks õpetajal nende matmisviisi vastu midagi ütlemist.

Ants pole tahtnud surnuaia-taha-matmisest kuuldagi, sest tema poeg pole olnud ometi enesetapja, vaid oma suuremeelsuse või halvemal korral õnnetuse ohver, nagu seda kinnitanud ametlik juurdluski. Tõenäolikult langes naine pimedas jõkke ja noor Ants tõttas teda päästma, misjuures uppuja tal nii õnnetult kaelast kinni haaras, et hukkusid mõlemad üheskoos. Selline surm olevat seda kurvem, et ta juhtus mehega, kes oli pool maailma läbi kolanud, tormide ja tuultega üle merede ja ookeanide sõitnud, kuna oma kodus uppus nii-öelda sigade püherdusaugus, sest et püüdis truusüdamliselt päästa oma parima sõbra naist. Oma vastuväited lõpetanud Ants nõnda:

„Või kuigi minu poeg oli selle naisega patustanud, ega siis surnud enam pattu tee.“

„Surnud patustavad elavate läbi,“ vastanud õpetaja. „Sest kui kadunukesed matta kaelastikku õnnistatud maale, siis tõuseb elavates himu samuti patustades surra, sest ei ole suuremat kiusatust kui ilus patt.“

Nii et õpetaja jäänud oma otsuses kindlaks. Aga ka Ants pole järele andnud. Sellepärast valmistas ta oma kodu lähedale mäekünkale puie alla matmispaiga, laskis seda pühitseda jumalasõnaga, kaevas haua, pani oma poja võõra naisega kaelastikku puusärki ja mattis ta nõnda kõigi inimeste silma all maha. Pärast pani ta hauale kivist mälestusmärgi ja piiras selle tugeva raudaiaga, nagu tahaks ta teha igaveseks oma poja ja selle ilusa naise, kes rippus ta kaelas. Aga mida enam Ants oma poja hauda ehtis, seda kindlamini hakati uskuma Pime-Mari nägemust, et noore Antsu kaelas rippuv naine polnud tõepoolest keegi muu kui vesineitsi, kes oli ära teinud esteks poja ja selle surma läbi ka isa, et ka teda hukutada. Kuidas? küsiti. Küllap seda saame näha, vastati ennustavalt. Ja need, kes mõistsid maailma saladuslikke märke, sosistasid targu isekeskis, sest nad olid veendunud, et kui saaks vaadata mulla alla kinnisesse kirstu, siis võiks igaüks iseoma silmaga näha, et seal pole peale noore Antsu kedagi. Vaenekene uskus, et teda kaelustab armastav naine, aga patust hingekest püüdis külm kalasabaline ja lestjalgne. Ning päev-päevalt kasvas nende hulk, kes arvasid, et noore Antsu hauast peab hirmuga eemale hoidma, eriti pimedas või piimasel kuuvalgel, kui lööb kesköötund.