Põrgupõhja uus Vanapagan/XVII
XVII
Põrgupõhja Juula oli juba ammugi suremiseks valmis, aga surm ei tulnud ega tulnud. Mõnikord oli Juulal endal tundmus, et nüüd just on saabumas lahkumisetunnike, teinekord jälle arvasid teised, et nüüd ta enam ei jää, kuid ometi vireles haige päevast päeva edasi. Sellepärast oli Jürkal rikkalikult aega mõtlemiseks ja ettevalmistuseks, kuidas kord üksi olla ja elada. Jätkus aega surmaga harjumiseks surijalegi.
„Vanamees, sa löö õige mu puusärk kokku, et ma näeks, misuke ta saab,“ ütles Juula kord Jürkale.
„Lauad on juba valmis vaadatud,“ vastas see.
„Noh, mis siis änam.“
„Mõtlesin, et kes teab, mis mõtled, kui…“
„Mis seal veel mõelda, see juba ammugi mõeldud.“
„Mõtled viimaks, et ootan su surma.“
„Peadki ootama, nagu ma isegi.“
„Ei saa, vanamoor.“
„Pead saama, sest…“
„Küllap vist.“
Nõnda siis tõi Jürka lauad tuppa ja hakkas saagima ning hööveldama, mõõtma ning kopsima. See võttis hulk aega. Juula tüdines kuulates, sest nagu ta nüüd leidis, meeldis talle juba rahu ja vaikus rohkem kui müra ja askeldus.
„Mis sa seal niipalju hööveldad?“ küsis ta viimaks.
„Teen lauad siledaks,“ vastas Jürka.
„Tee ainult väljaspoolt, et teistel oleks ilusam vaadata.“
„Teen ka seespoolt, et sul oleks parem magada.“
„Kui paned mu sinna, siis uni niigi hea.“
Jürka askeldas laudadega edasi. Natukese aja pärast hüüdis Juula:
„Vanamees!“
„Mis on?“
„Tule lähemale.“
Jürka jättis töö ja läks haige voodi ette.
„Istu,“ näitas Juula voodiservale.
Jürka istus.
„Vanamees,“ algas Juula uuesti.
„Mh!“
„Kas sa mäletad seda karu, kel olid kaksikud?“
„Meil olid ka.“
„Sa tapsid pussiga vana ema.“
„Sina ju torkasid lõpuks, nii et…“
„Ja karu ise lõi pussipeale käpaga otsa…“
„Mis siis sest?“ küsis Jürka, kui Juula enam ei rääkinud.
„Misuke maa seal oli?“ küsis Juula vastu.
„Samblane.“
„Eks olnd! Ilus roheline sammal!“
„Küllap vist.“
Tükike vaikust.
„Mäletad sa veel, kui me kahekesi öösel metsas kokku saime?“ küsis Juula siis.
„Vahel nagu mäletan.“
„Misuke maa seal oli?“
„Samblane.“
„Veel pehmem ja ilusam kui seal, kus see karu, kel kaksikud, eks?“
„Küllap vist.“
„Niisukest sammalt tahaks ma, kui viid mu siit.“
„Eks võiks ju…“
„Jah, vanamees, seda võiks sa, siis pole laudade hööveldamisest seespoolt lugugi.“
„Ei, eit, hööveldan lauad ja toon ka sambla, nii et oleks…“
„Too sammal, vanamees, palju pehmet, rohelist sammalt, nagu tapaksime karu või sigitaksime salaja kaksikuid.“
„Eit, nüüd hakkad tõesti surema.“
„Miks nii, vanamees?“
„Muidu sa ei räägiks nõnda.“
„Ei, vanamees, vaid kui kuulsin oma puusärgilaudade hööveldamist, tuli meelde, kui õnnelikult me kahekesi oleme eland.“
„Ja kui õndsalt!“
„Õndsalt ja õnnelikult! Ainult meie lapsed…“
„Jah, ainult meie lapsed.“
Siin jõudis Juula end vaevalt pidada, et Jürkale mitte Kusta ega noore Antsu lugu jutustada. Lõpuks ometi jättis ta selle Kusta enda asjaks, et las tema teeb seda õigel ajal, nagu ta lubas. Aga tungiv soov Kustast rääkimisega ette jõuda jäi ometi Juula rinda edasi põlema ja võib-olla poleks ta oma tahtmisest mõni teine kord enam võitu saanud, kui mitte Jürka ennustus poleks täide läinud – Juula hakkas nüüd tõepoolest surema. Isegi valud ja vaevad ilmusid, nagu arst oletanud, ja nõnda läks nii mõnigi tema antud pulber täie ette. Aga kõiki ei saadud ometi ära tarvitada, enne uinus Juula igaveseks. Ja et kalli raha eest ostetud ülejäänud pulbrid raisku ei läheks, tarvitas Jürka ise nad ära, sest ta arvas, et mis surijale hea, ei või ka tervele kahjulik olla. Tõepoolest ei märganudki Jürka tarvitatud ravimeist miskit halba, ainult et magas õhtul sissevõetud pulbri tagajärjel nagu surnu. Isegi harilikku norskamist polnud kuulda. Seda pani pesamuna Riiagi tähele ja ütles:
„Isa, sa kardad surnud ema.“
„Mh?…“
„Sa ei julge enam norsatagi, kui magad.“
Nüüd oleks tahtnud Jürka ka Riiale ema pulbrit anda, et ta oma isast niisugust asja ei saaks tähele panna magusa une pärast, aga kahjuks oli veel ainult üks pulber järel ja sellegi oli otsustanud Jürka ise ära võtta. Muidugi oleks võinud viimse pulbri poolitada, aga sellele mõttele Jürka ei tulnud, sest tänini oli ta ikka Juulale ja ka iseendale terved andnud, kuidas sa siis nüüd korraga peaksid poolitama. Nõnda ei saanudki Riia teada, kas ka temale tooks ema pulber magusa une, aga seda pani ta küll tähele, et kui ema oli maha viidud, hakkas isa uuesti norskama.
„Soo,“ mõtles Riia, „niipea kui emale sai muld peale, isa änam ei karda.“
Aga sellest oma mõttest ei lausunud ta isale endale enam sõnagi, imestas ainult, kuidas küll maailmas asjad on seatud: on elus, ei karda; on surnud, kardab; saab mulla alla, jälle ei karda, nagu tuleksid surnud emad kallale, kui nad pole veel mulla all. Aga Riia sellevastu kartis mõnikord ainult elavat ema, surnud mitte põrmugi, oli ta mulla peal või mulla all. Isa kartusega seletas Riia lõpuks sedagi, et surnud ema sai nii ilusa kirstu, sest eluajal polnud tal ühtegi niisugust asja. Ja samblane ase kirstus, kuhu ema heitis – just: kuhu ema heitis, mõtles Riia endamisi –, meeldis nii väga, et Riia oleks meeleldi kas või ema kõrvale pugenud ning ühes temaga mulla alla läinud. Sest kui ema läheb taeva ja Riia peab temale sinna pärast järele minema, miks siis mitte kohe minna, nagu ta tänini ikka emaga kaasa jooksnud. Ja kui see ometi polnud võimalik, siis katsus Riia end sellega lohutada, et jooksis põllu äärde metsa, otsis seal paiga, kus kõige paksem ja rohelisem sammal, heitis sinna pikali ja püüdis lamada, nagu oli kirstus lamanud ema. Aga see oli hirmus raske ja nõnda jõudis Riia otsusele, et on ometi hea, et teda ei lastud heita ema kõrvale, sest mis ta küll oleks peale hakanud, kui ta oleks pidanud ühes emaga liikumatult lamama ööd ja päevad, palju öid ja päevi. Mitte enam joosta, mitte enam end liigutada, see oli Riia meelest kõige hirmsam ja raskem. Sellega oleks võinud ehk toime tulla ainult kollaste silmadega must kass, Riia ainuke truu seltsiline, seegi ainult siis, kui paistaks palav päikene. Aga kuidas saab päike paista, kui kirstul on kaas kõvasti peal ning kaanel muld, hulk mulda, nii et kohe hunnikus. Ei, nõnda päike ei paista ja siis pole ka loota, et Nurrninagi tahaks paigal lamada. Nurrnina otsib sooja, aga ema oli külm, Riia katsus, et oli – külmem kui kunagi varem, külmem kui isegi sügisese vihma käest tulles, kui hambad lõgisesid suus. Ja ometi lamas ta rohelisel samblal, nagu Riiagi siin sooja päikese paistel.
Ema surma tõttu tegi Riia veel ühe huvitava leiduse. Tänini oli isa talle olnud peagu võõras ja tal oli temaga ainult hirmu vahekord. Kõige enam tekkis see sellest, et emagi näis isa peaasjalikult kartvat, kõik teised tundmused nagu kadusid selle varju. Seni kui ema elas, ei küsinud isa kunagi, kas Riia süüa saanud või mitte. Ta katsus ainult ise endale midagi hamba alla leida, et siis kas üürikeseks puhkama heita või kohe jälle oma töö ja tegemise juurde minna. Riiale tundus sagedasti, et isa oleks nagu võhivõõras, kes elab ei tea miks nende juures. Sellepärast hüüdis ta teda parema meelega Jürkaks nagu teisedki, mitte aga isaks, nagu käskis ema. Harva julges Riia tema juurde minna ja veel harvemini kuulis ta tema suust mõne lahke sõna. Emagi manitses alati Riiat, et ta isa tüütama ei läheks, sest see olevat tööst väsinud.
Peale ema surma sai isast nagu teine inimene. Äkki oli tal silma Riia tarvis. Mitu korda päevas küsis ta temalt, kas ta süüa saanud või on tal kõht tühi, ja kui Riia natukenegi sinnapoole viipas, et ta midagi sööks, otsis isa ükskõik mis talle hamba alla. Riia pani varsti sedagi tähele, et isa oli valmis hädalisema toimetusegi sinnapaika jätma, kui tema midagi vajas. Ja isegi juttu tegi ta Riiaga. Küll ei rääkinud ta nõnda nagu ema, aga hea seegi, et ta üldse rääkis. Pealegi unus Riial päev-päevalt ikka rohkem ema kõneviis, ainult tema häälekõla helises endiselt kõrvus. Nimed, mis Jürka andis oma pesamunale, olid niisugused, et see alguses kuidagi ei taibanud, kas isa näägutab teda kurjuses või tahab ta nõnda teda meelitada.
„Noh, mu ilalõug, tule siia,“ ütles Jürka mõnikord tütrele, ja kui see jäi aru pidama, kas minna või ära joosta, lisas isa: „Tule, tule, mu tattnina!“ Ning kui seegi ei suutnud last julgustada, ütles Jürka kolmandaks: „Miks sa ei tule, mu sasipea?“ Pikkamisi harjus laps nende ja veel hullemate nimetustega, sest ta nägi, et isa ei kutsunud teda kunagi asjata, vaid igakord otsis ta temale taskust midagi, oli see siis mõni marjatera, vile, putk, puust lõigatud hobune, poolnärtsinud lill, mõni leht jänesekapsast, mõni hapuoblikavars või midagi muud selletaolist. Ükskord olid tal isegi maamesilase kärjed kasetohutorbikus ja siis võttis ta Riia oma põlvele ning katsus teda õpetada kärgedest mett imema.
See oli esimene kord, kus Riia tuli mõttele, et ta ehk on isalegi armas, nagu oli olnud emale, ainult et isa sellest kunagi ei räägi, selle asemel teda nimetades purulõuaks, kirbukongiks, täitossiks või poripätaks. Peale seda ei oodanud ta enam isa kutsumist, vaid jooksis talle ise vastu, eriti kui isa tuli hobusega, sest siis sai ikka sõita, olgu vankril, reel või ratsa. Viimane sõit oli kõige erutavam, nii erutav, et kui see sündis esimest korda, siis Riia nägi sellest kaks ööd järjestikku unes ja ikka nõnda, et hobusel oli isa nägu ja silmad, mis vahtisid tagasi tema poole.
„Miks on hobune sinu nägu?“ küsis Riia isalt hommikul.
„Kus?" küsis Jürka arusaamatuses vastu.
„Unes," vastas laps.
„Kuula ligundit, või minu nägu.“
„Vahtis tagasi, kui sõitsin.“
„Sa meeldisid hobusele, sellepärast.“
„Ei tea miks?“
„Oled hästi kerge, ei tunnegi, et istud seljas.“
„Kas siis hobune tahab, et oleks kerge?“
„Küllap vist.“
Selline oli Jürka unenäoseletus ja Riiale aitas sellest, liiatigi, et varsti ei tekitanud enam mingi ratsutamine unenägusid, oleks ainult tahtnud ikka rohkem ja rohkem. Ja kui ei saanud hobuse selga, siis ratsutas kaksiti vahetevahel isa kaelal, pruunid sääred selle peos. Aga hobuse seljas oli huvitavam, sest seal võis turjatutist või lakast kinni hoida, isa juukseid ei tohtinud aga kiskuda, sest siis hüüdis ta varsti:
„Sina, satikas, lase salgud olla!“
Halb oli Riia meelest ka see, et isa püsis nii vähe kodus – nõnda oli mõnikord hirmus igav. Oli kordi, kus laps mangus, et isa jääks veel veidikesekski tema juurde, aga see ei võtnud seda nagu kuuldavakski, tõusis ja läks. Ka ei tahtnud ta peagu kunagi Riiat enesega kaasa, kuna ta emal sellevastu sörkis alati sabas: selline oli isa ja ema vahe. Üks oli ikka saadaval, ikka käepärast, ikka silma ja kõrva kaugusel, teine ilmus vahetevahel nagu maailmaotsast ja teda pidi aina ootama, aina igatsema. See ootus ja igatsus oligi nagu kogu elu sisu pärast ema surma.
„Riia ei taha üksi jääda,“ kurtis laps vahel.
„Sa oled ju perenaine,“ seletas isa.
„Kas siis perenaine on üksi?“
„Küllap vist.“
„Ma ei taha perenaine olla.“
„Aga teist perenaist pole ju meil kuskilt võtta.“
„Ikka ei taha.“
„Ole veel mõnedki päevad, siis…“
„Mis siis?“
„Eks me näe siis, mis siis.“
Aga päev läks päeva järele ja viimaks harjus laps sellega, et polnud kodus ei isa ega ema, vaid võhivõõras, kes pidi neid asendama. Ja siis ei kaevanud Riia enam igavust ega kippunud isaga kaasa, vaid küsis vahel:
„Kui kaugele sa täna lähed?“
„Kaugele,“ vastas Jürka.
„Kas metsast läbi?“
„Läbi.“
„Üle suure põllu?“
„Üle.“
„Teise metsa.“
„Teise.“
„Ja sellest ka läbi?“
„Läbi.“
„Mis siis tuleb?“
„Siis ei tule änam midagi.“
„Mis siis on, kui ei ole midagi?“
„Siis jõuan koju tagasi.“
„Mis sa tood mulle, kui tuled kaugelt?“
„Mis kätte saan.“
„Too hästi palju, kui tood.“
„Toon, nii et aitab kohe.“
„Too, nii et kõht saab kohe täis ja jääb ülegi.“
„Küllap vist.“
Aga varsti sündis Riia peas väike pööre ja ta ütles:
„Kui on hästi palju, kas jätan emale ka?“
„Jäta emale ka.“
„Millal ta tagasi tuleb?“
„Me lähme talle järele.“
„Kas kahekesi?“
„Küllap me vaatame, kas üksi või kaksi.“
„Millal me hakkame minema?“
„Tuleb veel pisut kannatada.“
„Riia tahab kohe.“
„Toon enne selle, mis kaasa võtame.“
„Siis Riia ootab, kuni tood palju-palju.“
„Palju-palju.“
Oli silmapilke, kus Jürka jäi üksinda endamisi istuma, nagu mõtleks ta millegi üle järele või nagu igatseks ta midagi, aga keegi ei saanud kunagi teada, oli Jürkal mõtteid ja igatsusi või mitte. Ainult ühte võis tähele panna – Jürka istus endamisi ikka silmad kiriku poole, nagu oleks ta valmis sinnapoole minema või nagu ootaks ta sealt kellegi tulekut. Ja see kiriku poole vahtimine jäi talle kuni tema elulõpuni. Isegi siis, kui vahetas Riiaga üksikuid sõnu, pööras ta silmad loomusunnilikult kiriku poole.