Piibu jutt
| ||||||||||||||
Jaan.
- Tere, mu vennike Mihkel! Kuidas su käbalad käivad?
- Kas on rukis ju küps? Mis siis su naisuke teeb?
- Kas on ilm su meelest? Eks hommiku tuul oleks parem?
- Merest kisub ta vett, hommikust kuiva veel saaks.
- Aga, vennike Mihkel, alati nosukest imed,
- Kõhtu ei täida suits, kukru ta tühjendab küll.
Mihkel.
- Ära sa, vennike, naera, lase mu piibuke rahul!
- Kõigile oma au, piibuke, sinule ka.
- Kõik maailm on mu ümber, kui mu piibuke aurab,
- inimeste õnn viirab ja mängib mu ees,
- alasti näitab maailma ilu piibuke mulle,
- kutsub tagasi veel kadunud rõõmu ja head;
- näitab lootust ka mulle tõusta kõrgele sinna —
- sinna, kus looja ees patune halastust saab.
Jaan.
- Palju, vennike Mihkel, oled sa tõotand ja pakkund,
- vastaku piibuke nüüd, mis sa mull’ lubasid kõik.
- Mis siis inimeste õnnest piibuke ütleb?
Mihkel.
- Ta on piibu suits. Näe, kui ta rõngasse a’ab,
- nüüd ta keerleb ja õitseb, lahkub ja koguneb jälle —
- aga natuke tuult — otsas on suits nii kui õnn.
Jaan.
- Mis sa, mu vennike, küll maailma sõpradest mõtled?
Mihkel.
- Nad on piibu suits. Kui on mu piibuke täis,
- küll tast suits siis tõuseb ja keerleb ja mängib mu ümber;
- kui on tubakal ots, otsas on sõbrad kui suits.
- õigete sõprade kuju oled sa, piibuke, ise —
- õitsegu minul õnn, kurvastus vaevaku mind,
- ei must piibuke lahku, õnne ta õpetab kandma,
- kurvastuses ta kinnitust annab ja nõu.
- Nõnda mu tuvike oli, keda ma hoidsin ja kaitsin,
- päeval mu mõte ta, unes ta paistis mu ees.
- Põlvekene, küll sul rõõmu oli ja vaeva,
- leidnud olin ma kõik, aga mul puudus ka kõik.
- Otsisin tasakesi, peidetud põõsaste varjus,
- kus mu tuvike käis, üksi ja mõtete sees.
- Kuni mu nime ma kuulin ta lillede-huuledest kostma,
- kohe siis lennates langesin kaela ma tall’ —
- ja nüüd oli mu käes, mis leidsin ja otsisin ammu,
- lilled õitsesid mul, taevas elasin nüüd.
- Küll on mõnigi talv ju puhunud üle ta haua,
- ikka mu tuvike veel armas ja kallis mul on.
- Ikka mu süda veel naerab, kui tuletab piibuke meelde
- mõnda kadunud head — kadunud? igavest head!
Jaan.
- Kuida su piibuke sulle näitab taevagi tõusta?
- Teine korda küll läks — seda mul tähenda veel.
Mihkel.
- Juba piibuke kustub. Näe, kus viimane suits veel
- üle katuse seal tõusis ja kadudes läks.
- Kõrgele tõuseb ta sinna, kus siravad tähtede astmed. —
- Jumalaga! vii mõnele tervisi mult!
- Sinna sa, hingeke, tõttad, päästetud ilma vaevast,
- et mu ihuke siin tuhka ja põrmu küll jääb.
Jaan.
- Selle riistapuu nõuan, ehk müüksin viimase iva;
- andeks! piibuke, mis teadmata laitsin ma sind.