Pildid isamaa sündinud asjust/Kolmas pilt

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Pildid isamaa sündinud asjust
Jakob Hurt


Kolmas pilt.

Eestlaste kuuetõistkümne aastane sõda.
1208–1224.

Isamaa ilu hoieldes,
Wõõraste wasta wõideldes
Warisesid waprad wallad,
Kolletasid kihelkonnad
Muistse põlwe mulla alla.
Nende piina pigistused,
Nende waewa wäsimused,
Muistsed kallid mälestused
Kostku meile kustumata.

Kalewipoeg.

Kõige raskem, pitkalisem ja werisem oli rüütlitel Eestlaste ja nende maa ärawõitmine. Kuustõistkümmend aastat, aastast 1208 kunni 1224, sõditi tulise wiha ja kõige jõuuga pääletulijate ja wastapanijate poolt. Eestlaste palaw ja kustutamata wabaduse armastus, nende murdmata meele kindlus ja julge wahwus, tõiselt poolt niisuguse päämehe kihutamine ja juhatamme, kui piiskop Albert oli, kes millalgi ega mingisugusest ettewõtmisest tagasi ei kohkunud, on selle suure sõapildi weripunaseks ja ülihirmsaks wärwinud, aga ka unustamata wapruse tegudega täitnud.

Mis selle werise waidlemise weel wihasemaks ja rüüstamise koledamaks tegi, oli see, et Sakslastega ühes ka Liiwlased ja iseäranis hää meelega Lätlased Eestlasi maha murdma tõttasiwad. Kõik wana wiha ja waenu, mis nimelt Lätlased Eestlastelt enne seda aega oliwad kannatanud, tahtsiwad nemad nüüd kuhjaga tasuda. Ja nii palju kui wõimalik oli, on nemad seda ka Sakslaste abiga ja nende warjul täie mõõduga teinud.

Esimene Eestlaste kokkupuutumine Sakslastega, mis mitte sõbralik ei olnud, sündis mere pääl Saarlastega. Aga suuremat sõda sest weel ei tulnud. See algas weel aastal 1208 kuiwal maal ja nimelt Ugaunia maakonnas.

Lugijal saab alles meeles olema, et Eestlased mõni hää aasta tagasi Sakslaste kaubawoorid, mis wankritega Wäina jõe kaldalt Pihkwa poole läksiwad, ära oliwad riisunud ja sellega Sakslastele enam kui tuhande marga eest kahju teinud. Nimetatud aastal 1208 saadeti preester Alobrand mõne tõisega Ugauniasse, riisutud wara tagasi nõudma. „Aga Ugaunia mehed ei annud wara tagasi ega wastust, et nad pärast poole anda tahaksiwad,” ütleb Läti Hindrik. Pea pärast seda saatsiwad kolm Lätlaste wanemat ja ka üks mõõga rüütel omad saadikud uueste Ugauniasse. „Aga Eestlased ei pannud saadikute sõnu palju tähele ja ei tasunud midagi kahjust, waid nemad saatsiwad nendega ka omalt poolt saadikuid Lätimaale.” Nii ütleb jälle Läti Hindrik. Lätimaal tuli siis palju mehi kokku, ka rüütlite poolt üks saadik, niisama ka piiskopi nime üks, nimelt meie tuttaw Läti Hindrik, Ugaunia saadikutega tüliasja seletama. „Nad hakkasiwad seletama rahust ja õigusest. Aga Eestlaste saadikud põlgasiwad rahu Lätlastega ära ja ei mõtelnudki, ülekohtusel wiisil ära wõetud wara tagasi anda, kõnelesiwad Lätlastele kõigis asjus wasta, ähwardasiwad waenu wiisil kõige terawama odadega ja läksiwad, ilma et mingisugune rahu oleks tehtud saanud, ühestkoost ära.” Nii loeme meie Hindriku ajaraamatus.

Mispärast ja missuguse õigusega Eestlased wasta kõnelesiwad, on Hindrik ütlemata jätnud, nõnda kui ta ka muidu mõnikord asju kirja panemata on jätnud, mis tema arwates ütlemata pidiwad jääma. Aga sest et Eestlased nii julgeste wasta paniwad Lätlastele ja Sakslastele ja asja seletamiseks ise saadikuid Lätimaale läkitasiwad, peame arwama, et neil ka üks põhi oli nõudmistele wasta seista, olgu et süüdlased juba ammu surnud ja asjad laiale lagunud oliwad ehk et pärast Lätlaste läbi Eestlastele kahju oli sündinud, nii et Ugaunia rahwas tasumise pääle ei mõtelnudki, ehk et neil muud asja oli. Olgu nüüd asi kui tahes olnud, rahuga ei saanud riiuasjale otsust, mõõk pidi awitama, kus mõistus otsa läks.

Nii algas sõda Eestimaal. Aga ka selle riiuasjata ei oleks ta tulemata jäänud, see oleks Eestlaste wapra loomu ja piiskopi Alberti ette ära arwatud plaani pärast wõimata olnud. Sõda pidi tulema ja ta tuli kõige oma koleduse ja abimeestega, riisumise ja põletamisega, katku ja näljaga.

Meie ei jõua ega taha kõik üles panna, kuida mõlemilt poolt riisuti ja rüüstati, werd walati ja wangi wõeti, wõideti ja wõitu kautati, pea Liiwimaal, pea Lätimaal, pea Eestimaal, kuida rahu tehti ja jälle rikuti, kuida Eestlasi ristiti ja Eestlased siis jälle ristimise ära põlgasiwad, kuida pea külades mõllati, pea linnade ees ja sees tapeldi, kunni Eestlaste jõud raudriietes rüütlite täielisema sõdimise wiisi, parema sõariistade ja mitme rahwa ühendatud rõhkumise all kahanes ja wiimati otsa lõppes. Aga et lugija ommeti selle aja sõdimise wiisiga tuttawamaks saaks ja osastki ära arwata wõiks, missugune kõik see werine lugu kokku on olnud, siis tahame ainult kaks sõapilti täiesti lahti teha ja lugijat waatama kutsuda. Esimene pilt näitab sõa hakatusajast tüki, nimelt kudawiisi aastal 1211 sõditi. Tõine pilt toob sõa lõpetuse silmade ette ja maalib lugijale üles, mis aastal 1222, 1223 ja 1224 sündis. Wiimasel aastal langes Tartu linn ja sellega sai suur sõda otsa. Et pildid wõimalikult nägusad ja õiged oleksiwad, siis tahame kõik enamiste Läti Hindriku oma sõnadega jutustada, kes ise kõik näinud ehk nägijatest kuulnud. Et ta piiskopi Alberti truu käskjalg ja ammetnik, oma seisuse poolest preester oli, siis on temal ka oma iseäraline jutustamise wiis, mis mõnes tükis meie wiisist mööda käib, mõnes tükis jälle ühepoolseks minema kipub. Terast lugijat palume, alamal lugedes seda mitte ära unustada, waid häste tähele panna. Kes mõistlikult loeb, saab ise, minu seletamata arwu, kudas lood suurel Eesti sõal on olnud. Üleüldse aga on Läti Hindrik tubli ja sõnakas jutustaja, tõe armastaja ja meie kuuleme teda hää meelega.

Kahe sõapildi wahel tahame weel järele waadata, mis meie naabrid Wenelased ja Daanlased sell ajal tegiwad, et wõõraste asju nähes omist paremine arwu saaksime. Lõpetuseks lisame nähtud ja kuuldud asjadele mõne sõna seletuseks juure. Aga nüüd hakkame pääle.

Juba sõda sõudemaies,
Waenu wanker weeremaies,
Lipu lugud liugumaies,
Oda okkad orjamaies,
Taperi terad tautamas.

Klwpg.



I. Wõitlemine aastal 1211.

„Issanda inimeseks saamise 1211 aastal, piiskopi kolmetõistkümnemal” — nii kirjutab Hindrik — „sündis esimene Wiljandi linna piiramine Sakalas Sakslaste, Liiwlaste ja Lätlaste läbi. Ja Sakslased saatsiwad Liiwlasi ja Lätlasi kõik ümberkaudist maakonda rüüstama ja toiduasjade ja wilja järele. Need käisiwad kõik külad läbi, surmasiwad palju paganaid ja tõiwad mõned tõised linna ette. Siis wõtsiwad Berthold Wõnnu linnast[1] ja Russiinus[2] mõne muu Lätlase ja wanemaga kõik wangid ja läksiwad linnale ligimale ja ütlesiwad: Kui teie taganete oma wäärjumalate teenimisest ja meiega õige Jumala sisse uskuda tahate, siis anname meie need wangid teile elusalt tagasi ja ühendame ennast teiega wennalikus armastuses rahu sidemega. Aga põlgamise wiisil ei wõtnud Eestlased ühest Jumalast ja ristiinimeste nimest kuuldagi, waid ähwardasiwad weel sõaga, paniwad Sakslaste raudriided selga, mis nad esimesel wõitlemisel linna wärawas ära oliwad wõtnud, kiitlesiwad kõrge linna walli pääl, walmistasiwad ennast taplusele ja irwitasiwad naerdes suure häälega sõawäge. Russiinus ja tõised Lätlased wõtsiwad kõik wangid, tapsiwad neid ära, wiskasiwad linnakraawi ja ähwardasiwad nendega, kes linnas oliwad, nõndasamati teha. Ühtlasi surmasiwad ambukütid palju ja ajasiwad kõik kaitsmast ära, tõised ehitasiwad tormi katuksid[3]. Liiwlased ja Lätlased täitsiwad puid kokku kandes kraawi alt ülewani ja lükkasiwad tormi katukse senna pääle. Lätlased ronisiwad kiwide loopijatega katukse pääle, surmasiwad noolte ja odadega walli pääl palju, haawasiwad palju ja oli kange taplus wiis päewa. Eestlased püüdsiwad esimest puukihti põlema panna. Rohket tuld linnast astiate ees wisates. Aga Liiwlased ja Lätlased kandsiwad jääd ja luud pääle ja kustutasiwad tule ära. Ordo wend Arnold tegi sääl ööd ja päewad tööd, sai wiimate suure kiwiga maha rõhutud ja lahkus siit ilmast kannatajate hulka. Tema oli wäga waga mees ja palus alati Jumalat ja mis ta palus, seda on ta, nõnda kui meie loodame, ka leidnud. Sakslased walmistasid ühe masina ja ööd ja päewad kiwa temaga loopides murdsiwad nemad linna kindlused ja surmasiwad inimesi ja otsata palju lojuksid linnas, sest Eestlased ei olnud niisugusid asju ilmaski näinud ega ome hoonid niisuguse pääletungimise wasta kindlaks teinud. Liiwlased Lätlastega kõrgendasiwad puukihi kuiwa puudega plankideni. Eilard Doolnast[4] ronis senna otsa. Sakslased läksiwad sõariistadega tagajärele ja lõhkusiwad plangid lahti, aga leidsiwad seestpoolt tõise kindluse, mis nad ära lõhkuda ei jõudnud. Linnamehed kogusiwad ülewal kokku ja ajasiwad Sakslased kiwide ja puude wiskamisega tagasi; maha tulles pistsiwad need tule külge ja paniwad linna põlema. Eestlased murdsiwad tulised plangid ja põlema pandud puud lahti ja kiskusiwad neid koost. Tuli kustus ära, tõisel hommikul parandasiwad nemad kõik ära ja järele jäänud mehed karastasiwad ennast jälle wastapanemisele. Aga linnas oli palju surnukehasid ja wee puudus, pääle see oliwad pea kõik haawatud, nii et neil jõud lõppes. Kuuendamal päewal ütlesiwad Sakslased: Kas teie weel wasta panete ja meie Loojat ära ei tunne? Nemad wastasiwad: Meie tunneme küll ära, et teie Jumal suurem on meie Jumalatest, ja ta on meid wõitnud ja meie waimu tahtlikuks teinud teda auustama; sellepärast palume, meid alale hoida ja meile ristiusu iket halastuses pääle panna, nõndasamati kui Liiwlastele ja Lätlastelegi. Sedamööda kutsusiwad Sakslased wanemad linnast, paniwad neile kõik ristirahwa õigused ja kohused ette ja lubasiwad neile rahu wennalikus armastuses. Nemad lootsiwad kindlaste rahu pääle, rõõmustasiwad ja lubasiwad sellsamal ajal ristimist wasta wõtta ühesuguse õiguse all Liiwlaste ja Lätlastega. Sellepärast andsiwad nemad käsimehi ja kinnitasiwad rahu, wõtsiwad preestrid oma linna, kes kõik majad ja linna ja mehed ja naesed ja kõik rahwa pühitsetud weega ära siputasiwad ja nagu ettewalmistamiseks enne ristimist õpetasiwad, ristimise sakramenti ülisuure werewalamise pärast weel tõiseks korraks jättes. Kui see kõik ära oli tallitatud, läks sõawägi Liiwimaale tagasi ja kõik kiitsiwad Jumalat paganate ümberpööramise pärast.”

See sündis talwel. Aga juba kewade mõtlesiwad Eestlased sõda uuendada ja walmistasiwad ennast salaja selle pääle. Läti Hindrik jutustab nõnda edasi:

„Pärast seda Lihawõtte ajal, kui kaupmehed kõik Eestlaste ja tõiste paganate nõuu ümberkaudu kuulsiwad, kuida nemad enne piiskopi ja ristisõitjate tulemist[5] Liiwimaad ja Riiga ära rikkuda mõtlesiwad, siis jätsiwad nemad seekord Gootlandi saarele reisimata, lasksiwad kauplemise ja asja ajamise olla ja jäiwad kõige oma laewadega ootama, kunni ristisõitjad seie jõudsiwad. Wahe ajal saadeti kuulajaid Eestimaale waatama, mis paganad teewad. Need kuulutasiwad tagasi tulles sõa sõnumid, tõiwad rahu tagasi ja tegiwad umbusuliste ja sõnamurdjate nõu awalikuks. Ja otsekohe tõusiwad Kaupo[6] ja Berthold Wõnnu linnast oma kaaswennastega ja piiskopi sulased üles ja läksiwad Sakalasse, ligimasse maakonda, paniwad kõik külad põlema, kuhu nad puutusiwad, surmasiwad kõik mehed ära, wedasiwad naesed wangi ja tuliwad Liiwimaale tagasi. Ja Sakalased tuliwad neile tagajärele ja paniwad kõik külad põlema Astijärwe ümber, jõudsiwad Ümera jõe kaldale[7], surmasiwad mõned Lätlased, wedasiwad naesed ja lapsed wangi ja wõtstwad saaki kaasa. Pärast neid tõusiwad Lambito ja Meeme[8] Sakala wanemad, üles ja läksiwad tõise sõawäega üle Ümera jõe, saiwad kiriku juure, paniwad selle põlema, häwitasiwad kõik ära mis preestri päralt oli, kogusiwad kõiges kirikkonnas lojuksid ja palju saaki kokku, surmasiwad inimesed, keda nad kätte saiwad, ja wedasiwad naesed, poisikesed ja tüdrukud wangi. Ja sündis suur hädaoht kõigil pool Liiwimaal. Sest Sakalased ja Ugaunia mehed tungisiwad Lätlastele, Ridalased ja Läänlased piiskopi Liiwlastele Metsapoole ja Letegorwe maakonnas[9] kolme sõawäe hulgaga pääle, nii et üks wäehulk tõise taga käis, ühed läksiwad, tõised tuliwad, ja ei annud Liiwlastele rahu ei päewa ega ööse, waid kihutasiwad neid taga niihästi metsa warjupaikadesse, kui ka rabade ja nurmede pääl, ja surmasiwad neid, wõtsiwad naesed wangi, ajasiwad hobused ja karjaelajad ära, wõtsiwad palju saaki kaasa ja jäi neid wähe üle elusse. Ja Jumal alandas sell ajal wäga Liiwlaste kawalat meelt, nii et nad sest ajast saadik kindlamaks ustawuses jäiwad.” (Liiwlased, et küll ju sell ajal ära wõidetud ja Sakslaste alamad, ei jõudnud oma wabadust weel ära unustada ja tegiwad sagedaste Sakslastele salaja kimbatust, et neid hukka saata, ja selle järele on ka nende siin nimetatud kawalus ära seletada. Lätlasedki tundsiwad mõnikord ära, et nende lugu Sakslaste warjul paremaks ei wõinud saada, wankusiwad truu'uses ja ühendasiwad ennast Liiwlaste ja Eestlastega.) „Saarlased sõitsiwad oma sõalaewadega Koiwa jõkke Toreidani ülesse[10] ja rüüstasiwad Kubesalu kirikkonna koguni ära, riisusiwad kõige maakonna ümberkaudu paljaks, surmasiwad mõned, wedasiwad tõised wangi ja mõned neist põgenesiwad ja saiwad Riiga ja palusiwad abi paganate pääletungimise wasta. Aga Riiglased, linna walwsa wahtimisega hoides ja mõne ustawusest kartusega kaksiti mõteldes, ootasiwad piiskopi ja ristisõitjate tulemist. Piiskop, kes sell ajal Wolkwiini, Liiwimaa rüütlite ordomeistriga, Roomas käimas oli ja paawstilt wäga lahkeste wasta oli wõetud ja Liiwi- ja Lätimaa jagamise pärast kirju, ka uuendatud woli jutlust teha pattude andeks andmiseks, oli saanud, tuli rõõmuga tagasi. Ja kui ta wäljakirjutused wolikirjadest läbi Preisimaa seie saatis, rõõmustas ta kõik rahwast Liiwimaal üliwäga, nii et nemad pisarsilmi saadikutele wasta läksiwad, sellepärast et nemad pärast suurt sõa waewa ka paawstilt trõõstimist saiwad. See oli piiskopi kolmastõistkümnes ammeti aasta ja kirikul ei olnud weel rahu sõdadest. Kui nüüd piiskop Saksamaalt tagasi tuli, tuliwad temaga ühes suure rõõmuga kolm tõist piiskoppi... ja palju ristisõitjaid, kelle tulemist kõigilt wäga oodati, et nemad päästaksiwad hädaohus istujaid. Lätlased oliwad rõõmsad ristisõitjate tulemisest, kogusiwad Ümera jõe ääre kokku, läksiwad pisukese wäega edasi ja saiwad suure paganate sõawäega kokku. Kui nad nende suurt hulka nägiwad, põgenesiwad nemad pakku. Eestlased kihutasiwad tagajärele, surmasiwad mõne neist, jõudsiwad Ümera jõe kaldale ja kõik öö otsa käies saiwad nemad hommiku wara Rauba jõele[11], põletasiwad kiriku ja tema wara ära, käisiwad kõik maakonna läbi, tegiwad külad ja majad tuleleekidele roaks, surmasiwad mehed, tõmbasiwad naesed ja lapsed nende warjupaikadest metsades ja wedasiwad neid wangi. Kui Riiglased seda kuulsiwad, astusiwad nemad wälja ja jõudsiwad Toreidasse. Aga paganad kartsiwad nende tulemist ja pöörasiwad kolme päewa pärast kõige oma riisutud saagiga ruttu omale maale tagasi ja Kaupo kihutas mõne Sakslase ja mõne muuga neid taga Sakalani, pani palju külasid ja ka Owele ja Purke linna[12] põlema ja wõttis palju saaki kaasa, surmas palju mehi ja wedas naesed lastega wangi. Sellsamal ajal kutsusiwad Saarlased ja Lindanisa mehed ja Ridalased suure wahwa sõawäe kõigist ligimesist mereäärsist maakondadest kokku ja oliwad nende hulgas kõik wanemad Saaremaalt ja Ridalast ja kõigelt Eestimaalt, mitme tuhande ratsamehega ja mitme tuhandega, kes laewadega tuliwad, ja tõttasiwad Liiwimaale. Ja ratsamehed jalameestega ruttasiwad Metsapoolest läbi Toreidasse; tõised, kes üle mere tuliwad, sõitsiwad oma sõalaewadega Koiwa jõge mõõda üles, ühendasiwad ennast ette ära tähendatud päewal ratsameestega Kaupo suure linna ees ühte, kus sell korral Liiwlased paganaid kartes elasiwad, ja piirasiwad neid kõigilt poolt sisse; ratsamehed seadsiwad ennast linna eeskülje ette, tõised tagaküljes oma sõalaewade ligi jõe kaldale. Ja ambukütid, kes Riiast saadetud oliwad ja Liiwlastega linna kaitsiwad, läksiwad neile lagedale wasta, haawasiwad ja surmasiwad neid palju, et nemad sõariistuta oliwad, sest nemad ei ole sõariistadega niipalju harjunud kui muud rahwad. Pärast seda saatsiwad Eestlased omad kõige wahwemad mehed wälja, maad riisuma; ja nemad paniwad külad ja kirikud põlema, surmasiwad Liiwlasi, keda nemad kätte saiwad, wedasiwad tõised wangi, wõtsiwad palju saaki, ajasiwad härjad ja elajad senna paika, kus nad koos oliwad, tapsiwad härjad ja elajad ära ja ohwerdasiwad oma Jumalatele ja püüdsiwad neilt abi. Aga liha, et ta rajudes pahema käe poole kukkus, kuulutas Jumalate wiha ja paha ettetähendust[13]. Siiski ei jätnud nemad oma ettewõtmist, hakkasiwad tormama linna rahwa wasta, kihtisiwad puid kokku, kaewasiwad linna mäge alt tühjaks ja tõutasiwad sääl „magada” see on: jäädawaks sääl aset wõtta, kunni nemad kas linna ära häwitawad wõi Liiwlased oma nõusse ära pehmendawad, nendega ühes jala päält otsekohe Riiga ärarikkuma minema. Ja üks Liiwlane wastas linnast: „Maga magamas”, see on: Sa saad siin igaweste magama. Ordo wennad Siguldast, kes kõik nägiwad, mis paganad tegiwad, andsiwad Riiglastele teadust ja nõudsiwad ristisõitjaid appi. Pääle see tuli ka saadikuid linnas sisse piiratud Liiwlastelt, kes kõik häda, mis Liiwlased ja Lätlased paganailt pidiwad kannatama, silmaweega kuulutasiwad ja piiskoppisid ärdaste palusiwad, et nemad omad mehed saadaksiwad ja oma kiriku ära päästaksiwad. Kohe manitsesiwad piiskopid ome mehi julgusele ja andsiwad ristisõitjatele ja kõigele rahwale pattude andeks andmiseks käsu, Liiwlastele, oma wendadele, appi tõtata ja Jumala abiga Eestirahwale kätte maksta. Ja tõusiwad üles ristisõitjad ordo wennastega ...... ja muud sõamehed ja paniwad omad raudriided selga, ehitasiwad omad hobused sõamundrisse ja hakkasiwad oma jalameestega ja Liiwlastega ja kõige oma trossiga Koiwa jõe poole minema, läksiwad jõest üle ja kui nad kõige öö oliwad käinud, jõudsiwad nemad pea paganate ligidale, seadsiwad oma sõawäe korda, wiisiwad teda taplusele ja saatsiwad jalawäe suurt Wendeküla teed mööda ette ära, aga ratsawägi käis parema käe teed tagajärel. Ja jalawägi läks ettewaatlikult ja lahingi ridades hommiku wara mäest alla ja hakkas linna ja waenlase sõawäge nägema ja org oli nende wahel. Ja kohe lõiwad nemad rõõmu trummi ja tegiwad muusika mänguriistadega ja oma lauluga meeste südamed rõõmsaks, tõttasiwad Jumala halastust enese pääle paludes rutuga paganate wasta, ja kui nad üle jõe oliwad saanud, jäiwad nemad seisma, et ennast koguda. Kui paganad seda nägiwäd ja hirmuga märkasiwad, missugune lugu loota oli, jooksiwad nemad ja wõtsiwad omad kilbid, mõned ruttasiwad hobuste juure ehk hüppasiwad üle aia, kogusiwad ühtekokku, täitsiwad õhku oma walju häältega, jooksiwad ristiinimestele hulgana wasta ja loopisiwad odasid nende pääle kui wihma wardast, aga ristiinimesed kaitsiwad ennast oma raudkilpidega odade wasta. Kui odad otsa oliwad lõppenud, tõmbasiwad nemad mõõgad wälja, astusiwad ligimale, läksiwad käsipidi kokku. Haawatud langesiwad, paganad wõitlesiwad mehemoodi. Kui rüütlid nende waprust nägiwad, murdsiwad nemad otsekohe waenlaste sekka, ajasiwad oma raudmundris hobustega neile hirmu sisse, tallasiwad palju maha, sundisiwad tõisi pakku põgenema, kihutasiwad põgenejaid taga ja tapsiwad kõik maha, keda nemad tee ehk nurme pääl kätte saiwad. Liiwlased linnast oma ambuküttidega seisatasiwad põgeneja paganatele wasta, wirutasiwad neid teed mööda, sulgusiwad neid ümber piirates sisse, ja neid maha tappes kunni Sakslasteni tungisiwad nemad nii wihasaste pääle, et neist wähe üle jäi ja et Sakslased Eestlastega ühes ka mõne Liiwlase ära surmasiwad. Siiski pääsiwad mõned ära, tõist teed ümber linna Koiwa jõe poole oma sõawäe tõise jau juure põgenedes. Aga mitu neist saiwad mäest alla tulles surma tagakihutajate rüütlite käe läbi. Sääl langes ka ordo rüütel Ewerhart ja mõned meie sõameestest saiwad haawatud. Selle ajaga kootas tõine sõawäe jagu ennast kokku, omaste hukatust nähes, mäe pääle linna ja Koiwa wahel ja walmistas ennast wastapanemisele. Aga Liiwlased ja ristiinimeste jalamehed jooksiwad saagi juure, wõtsiwad hobused ära, arwu järele mitu tuhat, ja unustasiwad taplemise järele jäänud paganatega ära. Aga rüütlid ja ambukütid taplesiwad nendega, kes mäe pääle seisma oliwad jäänud, ja surmasiwad neist palju. Sellepärast palusiwad nemad rahu ja tõutasiwad ristimise sakramenti wasta wõtta. Sõamehed uskusiwad nende sõna ja kuulutasiwad piiskoppidele, et nad tuleksiwad ja neid wasta wõtaksiwad. Aga ööse põgenesiwad nemad oma sõalaewade juure ja tahtsiwad mere pääle ära minna. Aga ambukütid keelasiwad nende äraminekut mõlemilt poolt Koiwa jõge. Tõised ristisõitjad tegiwad silla üle jõe, ehitasiwad puuwärgid pääle ja kui nende sõalaewad tuliwad, wõtsiwad nemad neid noolte ja odadega wasta; põgenemise tee suluti paganatele kõigilt poolt kinni. Aga järeltulewa öö rahulises waikuses, kõik mis neil oli maha jättes, tuliwad nemad salaja oma sõalaewadest wälja ja põgenesiwad ära; mõned suriwad metsades, tõised teed mööda minnes, nälga ära ja pisut neist jõudsiwad omale maale sõna wiima. Hobusid, mis sääl ära wõeti, oli arwata kaks tuhat. Ristisõitjad ja kõik, kes taplemisest osa oliwad wõtnud, pöörasiwad Riiga tagasi ja wiisiwad enesega ühes senna paganate sõalaewad, arwata kolmsada, lugemata wähemad laewad, jagasiwad hobused ja saagi ühtewiisi eneste keskes ära, kinkisiwad kirikutele oma jau ja kiitsiwad piiskoppide ja kõige rahwaga Jumalat, et ta ju esimesel mitme piiskopi seietulemisel niisuguse suure wõidu paganate üle oli annud. Sell ajal tundis Liiwimaa kirik tõe poolest ära, et Jumal tema eest wõitles; sest sessamas sõas on Eestimaa pää langenud, see on: wanemad Saaremaalt ja wanemad Ridalast ja tõisist maakondadest, kes kõik sääl surma saiwad. Nõnda lõpetas Issand nende kõrkust ja alandas waljude suurustust.”

Nii lõpetab Preester Hindrik jutustuse wõitlemisest Kubesalu ümber Toreidas Koiwa jõe kaldal ja kiidab Jumalat, et tema paganate kõrkust alandas, ehk tõisiti ütelda, et tema Eestlaste waprusele seekord wõitu ei kinkinud.

Sakslaste ja nende abimeeste Liiwlaste ja Lätlaste wõit oli Kubesalu all Koiwa jõe kaldal täieline. Ka waprus peab surema ehk taganema, kui pääletulijatel suuremad sõanõuud.

Iseäranis palju kautasiwad ses sõas Saarlased ja Läänlased ja nende jõud sai mõneks ajaks maha rõhutud. Aga Sakalaste ja Ugaunia rahwa meel oli alles murdmata. Pärast lühikest puhkust suwe ajal hakkasiwad need weel sellesama aasta sügise uueste pääle. Läti Hindrik kirjutab edasi:

Sakalased ja Ugaunia rahwas, kes weel terwed ja nõrgutamata oliwad, kogusiwad suure sõawäe kokku, tungisiwad Lätlaste maakondadesse, peletasiwad neid nende warjupaikadest metsades wälja, wõtsiwad mitu Russiinuse sugulast ja sõbra kinni ja surmasiwad neid ära.” Saagiga mindi jälle Eestimaale tagasi. „Aga Beweriini Lätlaste wanemad[14], Doole ja Paike, läksiwad Riiga ja palusiwad ärdaste abi Sakalaste wasta. Ja ristisõitjad tõusiwad üles ordo wennastega ja Teodorik, piiskopi wend, Kaupo kõige Liiwlastega, Berthold Wõnnu linnast Lätlastega, ja kogusiwad suure sõawäe Metsapoole maakonda kokku, läksiwad edasi mere poole, käisiwad kolme päewa teekonna jau mere randa mööda, käänasiwad siis Sakala maakonna poole ja käisiwad kolm päewa läbi metsade ja soode kõige sandimaid teesid mööda[15]. Ja nende hobused wäsisiwad tee pääl ära ja langes ja lõppes neid ligi sada. Ja wiimati seitsmendamal päewal saiwad nemad küladesse ja lahkusiwad lajale igale poole maakonda ja surmasiwad mehi, keda nad leidsiwad, ja kõik pisukesed poisid ja tüdrukukesed wõtsiwad nemad omale ja ajasiwad hobused ja lojuksed nende wanema Lembiti külasse, kus nende „maja”, see on „kokkutulemise paik”, oli olnud. Ja tõisel päewal läkitasiwad nemad Liiwlased ja Lätlased metsade salaja warjupaikadesse, kus Eestlased ennast pelus ära oliwad peitnud, ja need leidsiwad palju mehi ja naesi, tõmbasiwad neid metsadest wälja kõigega, mis neil oli, surmasiwad mehed ja kandsiwad mis muud weel oli „majasse.” Ja nimetatud kaks Lätlast Doole ja Paike läksiwad ühte külasse ja kogemata kargasiwad neile üheksa Eestlast pääle. Ja nemad wõitlesiwad nendega terwe päewa otsa ja Lätlased, kui nad mõne neist haawanud ja surmanud oliwad, langesiwad wiimati ka ise. Kolmandamal päewal läksiwad kõige wahwemad sõawäest üle Pala jõe ja riisusiwad kõik se maakonna ära, kell Nurmekond nimi[16], ja paniwad kõik külad põlema, surmasiwad mehi, wõtsiwad naesed, hobused ja lojuksed ära ja jõudsiwad Järwamaale. Ööse tuliwad nemad tagasi, pidasiwad mängu suure käraga ja kilpide pääle põrutamisega, paniwad tõisel päewal linna põlema, pöörasiwad tõist teed tagasi ja jõudsiwad, saaki ühte wiisi eneste keskes ära jagades, rõõmuga Liiwimaale. Ja kõigel Liiwimaal sündis suur katk ja inimesed hakkasiwad põdema ja surema ja suri suurem jagu inimesi, Toreidast alustades, kus paganate surnukehad matmata maas oliwad, kunni Metsapooleni ja nõndasamati Idumeast[17] kunni Lätlasteni ja Wõnnurahwani, ja Dabrel ja Nunnus, kaks wanemat[18], ja palju muid suriwad. Niisamati oli Sakalas ja Ugaunias suur suremine ja muis Eesti maakondades, ja palju, kes mõõga tera eest ära oliwad põgenud ja õnnetusest pääsnud, ei wõinud surma witsa eest pääseda. Aga Beweriini Lätlased läksiwad jälle Ugauniasse, wõtsiwad Eestlasi kinni, kes oma pisukese waraga jälle oma küladesse tõttasiwad, surmasiwad, mis meeste sugu oli, jätsiwad naesed elusse ja wõtsiwad neid kaasa ja wiisiwad palju saaki ära. Ja kui nemad koju poole käisiwad, tuliwad neile tee pääl tõised Lätlased wasta, kes ka jälle Ugauniasse läksiwad. Mis esimesed järele oliwad jätnud, seda wõtsiwad need; mis esimesed tähele ei pannud, tegiwad need hääks; kes tõiste käest oliwad pääsnud, saiwad nende käe läbi surma; maakondadesse ja küladesse, kuhu esimesed ei puutunud, tungisiwad need, ja kui nad palju riisunud ja wangi wõtnud oliwad, pöörasiwad nemad ümber. Ja kui need koju läksiwad, tuliwad neile jälle tõised Lätlased wasta, kes Ugaunia poole kõndisiwad, ja mis enne käijatelt mitte weel täieste tehtud ei olnud, seda tallitasiwad need kõigiti täieste ära. Sest kõik mehed, keda nad kätte saiwad, surmasiwad nemad ära, ei annud ka rikkaile ega wanematele armu, waid sundisiwad kõik mõõga teraga surma suhu. Niisamati kui tõisedki, laskis ka Russiinus kõik, keda ta kätte sai, mõned elusalt ära põletada, tõised tõist wiisi hirmsaste ära hukata, neile kättetasumiseks oma sõbrade eest. Aga ka need tuliwad alles tagasi oma linnadesse, siis tõusiwad jälle tõised Lätlased üles, arwu järele mitte palju, ja oli see juba neljas meeste hulk Beweriinist, käisiwad läbi metsade Sakala maakonda senna maakohta, mis Hallisteks nimetatakse, ja et nemad kõik oma majades leidsiwad, siis lõiwad nemad maha suured ja pisukesed ja surmasiwad neid palju, naesed ja hobused ja lojuksed wõtsiwad nemad ära ja jagasiwad neid eneste keskes ära kõige saagiga. Selle läbi ära hirmutatud saatsiwad Halliste rahwas ühtlasi tõiste Sakalastega saadikuid Riiga, andsiwad omad pojad käemehiks ja lubasiwad ühtlasi rahu pidada ja tõutasiwad päälegi ristimise sakramenti wasta wõtta. Ka Teodorik, piiskopi wend, piiskopi sulastega, ja Berthold Wõnnu linnast kogusiwad sõawäe kokku ja läksiwad, kui talw juba tulemas oli, Ugauniasse ja kui nemad kõik maa Lätlastelt ära rüüstatud ja Tartu linna tühjaks jäetud leidsiwad, enne Lätlastelt ka ära põletatud, siis läksiwad nemad üle selle jõe, mis Wete emaks[19] nimetatakse, ja kui nemad küladesse tungisiwad ja wähe inimesi leidsiwad, läksiwad nemad edasi metsadesse, kus kõige paksemas rägastikus paganad ühe puust warjupaiga teinud ja kõigilt poolt suured puud maha rajunud oliwad, et sääl, kui sõawägi tuleks, ennast ja oma wara alale hoida. Kui ristirahwa sõawägi ligi tuli, astusiwad nemad julgeste wälja, paniwad wäga kaua wasta, sest et tee nende juure raske oli, aga wiimati, kui nemad hulgale enam wasta seista ei jõudnud, pöörasiwad nemad selja ja otsisiwad kõige paksemad metsad üles. Aga tõised kihutasiwad põgenejaid taga, wõtsiwad mõned kinni, lõiwad neid maha, wedasiwad naesed ja lapsed wangi, ajasiwad lojuksed ja hobused ära ja riisusiwad palju wara. Sest kõigest sestsinatsest maakonnast oliwad inimesed senna põgenenud ja oli neil kõik oma wara kaasas. Kui nad kõik saagi eneste keskes ära oliwad jaganud, pöörasiwad nemad wangidega Liiwimaale tagasi.”

Nii oli aastal 1211 Jõulupüha kätte jõudnud ja Sakslaste sõawägi läks Riiga tagasi püha pidama ja puhkama. Uuel aastal hakati uut sõda.

Sedawiisi sõditi weel mitu aastat suure wihaga edasi, kunni wiimne jõud igal pool Eesti rajadel kustus ja surma rahu werega joodetud maad kattis.



2. Mis Eestlaste naabrid sell ajal tegiwad.

Enne kui Eestlaste suure sõa lõpetusest lubamist mööda räägime, peame siin weel lühidelt mälestama, mis Eestlaste naabrid sell ajal tegiwad, kas werist waenu päält waatasiwad wõi ise ka osameheks astusiwad.

Mis Liiwlased ja Lätlased tegiwad, oleme ülewal pitkalt ja laialt kuulda saanud. Soome wennad põhjas Soomelahe taga ei puutunud ei sõbralikult ega wiha waenus sell ajal meie esiwanematega kokku ja oli neil isegi omal maal tegemist küll, sest sellsamal ajal wõitsiwad Rootslased Soomemaa oma walitsuse alla. Meie maale katsusiwad ka siis ju Rootslased tulla, nii nimelt kord Wiru- kord Läänemaale, aga pidiwad rahwa wastapanemise pärast jälle pea taganema.

Hommikupoolsed naabrid, Wenelased, püüdsiwad mitukord Eestlasi, nimelt piirlasi Ugaunia rahwast, neile maksusid maksma sundida, aga jäädawat asu ei leidnud ka nemad siin. Nii wõitis nimelt Wene suurwürst Jaroslaw I. Ugaunia maakonna oma alla, wõttis aastal 1030 Tartu linna Eestlaste käest ära ja ehitas oma kinnilinna, Jurjew nimi, asemele. Kui kaua Wenelased Tartusse jäänud ja Ugaunia rahwas neile maksusid maksnud, on teadmata. Et nende jäämine kauaks ei kestnud, näeme sest ära, et nad aastal 1113 jälle suure wäega Ugauniasse pidiwad tulema ja Otepää linna ära wõtsiwad. Aastal 1130 pidiwad Wenelased Eestlasi jälle sundima maksude maksmisele, mis siiski jälle pea maksmata jäiwad, sest aastal 1191 pidi jälle Tartu ja aastal 1192 Otepää tule ja mõõgaga sõnakuulmisele sunnitama. Muidu ei kuule meie Wenelasist Ugaunias midagi. Et nemad pärast linnade ärawõitmist suuremat jagu jälle omale maale tagasi läksiwad, pisukest wäehulka aga linna kaitsmiseks ja maksude korjajaks seie jättes, siis on kerge mõista, et Eestlased, kui suur hulk üle piiri oli saanud, pea selle eest muretsesiwad, et ka pisem seie jäänud jagu järele pidi käima. Maksude maksmine kestis aga nii kaua edasi, kui neid mõõk puusas kilp käes kokku nõueti.

Eestlastel oli iseäranis nende Wene würstidega tegemist, kes Pihkwas ja Nowgorodas walitsesiwad, kes meie esiwanemaid ka Greeka usku ristida tahtsiwad. Aga nende ristimist wõeti niisama wähe wasta kui nende walitsust.

Kui Sakslased esimest korda Liiwimaale tuliwad, leidsiwad nemad mõnes Liiwlaste ja Lätlaste maakonnas Wenelaste walitsuse ees, sest nõnda kui Eestlastel Pihkwa ja Nowgoroda würstidega tegemist oli, nõnda püüdsiwad jälle Wene würstid Polotski linnas[20] Liiwlasi ja Lätlasi oma alamateks teha ja neilt maksusid wõtta, mis neil ka mõneks ajaks korda läks.

Esimene naabrus Sakslastel ja Wenelastel Liiwimaal oli sõbralik, sest Liiwlastega kauplemast ja neid ristimast Wenelased Sakslasi ei keelanud. Aga kui Sakslased sõawäega seie tuliwad ja jäiwad, läks sõbrus pea waenuks ja mõõk pidi otsust tegema, kumb naaber Liiwimaal peremeheks pidi saama. Et Wenemaa sell ajal lippi lappi mitmesse würstkonda jagatud ja Wenelastel ise oma kodu palju tegemist oli wastastikuse waenu ja koduste sõdadega, siis pidiwad nemad pea Sakslaste eest taganema.

Kui Sakslased Liiwimaa ja ruttu ka Lätimaa ära oliwad wõitnud ja werine Eesti sõda sündis, ühendasiwad mitu korda Eestlased omad sõamehed Wene wäega, et jõudsamalt Sakslastele wasta panna. Aga niisugused ühendused tegiwad küll taplemise werisemaks ja sõa kära suuremaks, jäädawat tulu neist ei tulnud. Muist saatsiwad Wenelased aga ajuti abi, muist tahtsiwad nemad ise peremehed olla, mis Eestlastele niisamati wasta oli, kui Sakslaste soowimised. Nii ei mõjunud ka Wenelastelt loodetud abi.

Päälegi pidiwad Wenelased pea oma kaela Mongoli rahwa ikke alla paenutama, kes sügawalt Aasia maalt Europasse tungisiwad ja kui määratumad ja wihased laened üle kõige Wenemaa laiale lagunesiwad. Aastal 1224 sündis Kalka jõe ääres ligi Aasowi merd hirmus lahing Wenelaste ja Mongolite wahel, aga Wenelased saiwad nii ära wõidetud, et neist waewalt kümnes jagu elusalt pääsis. Pea tungis uusi Mongolid pääle ja kõik Wenemaa pidi enam kui kaks sada aastat Mongoli iket kandma. Ise maha rõhutud ei wõinud siis Wenelased ka Sakslastele meie maal sell ajal suurt tüli teha.

Leedurahwas, lõuna pool naabrid Lätlaste taga, kes ka mitukord wanast Eestimaale oliwad riisuma käinud, tahtsiwad küll ka pärast Sakslaste seiesaamist wana wiisi mõnikord siit maalt saaki tuua ja tegiwad ka weel mõnikord kahju küll, aga jäädawaks see ei olnud, iseäranis kui Sakslased enam abi Saksamaalt saiwad.

Palju enam tüli, kui kõige tõiste naabritega, oli meie maal, esiti Eestlastel, pärast ka Sakslastel, Daanlastega.

Ju enne Sakslasi oliwad Daanlased mitukord sõawäega Eestimaal käinud, aga jäädawat asupaika neile siin weel ei saanud, et küll Daani kuningad enesele ju wäga wara ka Eestimaa hertsogi nime andsiwad. Eestirahwa wahwus ja Daanlaste omad kodused tülid ei lasknud Daanlaste walitsust meie maal kaua juurduda.

Wiimati pärast aastat 1200, kui piiskop Albert oma mõõga wennastega ju kõige Liiwi- ja Lätimaa ja suure jau ka Eestimaast oma wõimuse alla oli wõtnud, sai Daanlaste maade ja maksude himustamisele Eestimaal enam õnne. Aastal 1219 purjetas Waldemar II., liianimega Wõitja, et ta palju maid Läänemere kaldail oma wägewa käe alla oli wõitnud, ka Eestimaale ja astus siin meie põhjapoolses rannas maale. Eestlaste linn Lindanisa langes ja Waldemar ehitas oma linna asemele, keda Eestlased Daani linnaks hakkasiwad kutsuma, kust siis pärast Tallina nimi on tulnud.

Tallinast püüdis Waldemar oma walitsuse piirisid laiemale ajada. Aga see ei olnud tal kerge. Niihästi Eestlased kui ka Sakslased, kes juba lõunapoolsid Eestimaa jagusid omaks arwasiwad ja nüüd oma walitsuse piiri põhja poole lükkasiwad, ei wõtnud Daanlasi sugugi sõbralikult wasta. Iseäranis raske oli Eestlaste lugu. Kahelt poolt tungiti pääle, kummale wasta panna, kumba peremeheks wõtta? Hääga ei tahtnud nemad kumbagi ja mõlemilt pidiwad nemad ka see pärast palju kannatama. Ka ristida püüdsiwad mõlemad, Daanlased ja Sakslased; aga oliwad ju üleüldse Eestlased rasked ristida, siis pidi nüüd nende süda weel enam oma isaisade usu poole hoidma, sest wõtsiwad nemad Daanlaste ristimise wasta, siis ei olnud Sakslased rahul, ristisiwad Sakslased neid, siis ei kannatanud Daanlased seda. Aastal 1220 oliwad Sakslaste preestrid Peetrus Kakenwald ja meie tuttaw Läti Hindrik Wirumaal nelitõistkümmend küla ristinud ja ka nende külade wanema, Tabelliinus nimi, aga Daanlased poosiwad Tabelliinuse lülli, et ta Sakslastelt ennast ristida oli lasknud. Ristijad põhja poolt tahtsiwad lõunapoolistele ja lõunapoolsed põhjapoolistele ette jõuda ja see sünnitas siis mõnikord imelist waidlemist. Nii saatsiwad Daanlased, et aga enam maakonde ja külasid oma kuninga jauks ära tähendada, mitmesse külasse mehi, kes sääl puust ristid püsti seadsiwad, talumehile püha ristimise wet andsiwad ja neid siis selle weega kodu ome naesi ja lapsi siputada käsksiwad, et nad enne Sakslaste tulemist ära oleksiwad ristitud ja sellega ka Daanlaste alamateks tehtud. Seda jutustab meile Läti Hindrik omas raamatus. Aga raskemat elu Eestlastele sünnitasiwad taplused Daanlaste ja Sakslastega. Oli ju ühele wasta panna raske, tulijate täielisema sõa kunsti ja riistade pärast, siis pidi see kahe waenlase wasta weel palju kibedamaks minema. Sellepärast pidiwad Eestlased pea mõned ühe, tõised tõise käsku wasta wõtma ja kuulma ja nendega siis mõnikord ka oma lihaste wendade wasta sõtta astuma. Aga wiimati selgus asi ja Sakslaste ja Daanlaste wahel tehti aastal 1238 ühendus: Daanlased saiwad Wiru ja Harju maakonna omale, muud Eesti maakonnad jäiwad Sakslastele.

Aga enne kui see sündis, pidi weel palju riieldama ja werd walatama ja iseäranis Eestlaste wisa loom murtama ja nende wiimine jõud kurnatama. Kuida see sündis ja siis aastal 1224 Tartu langemisega suur sõda ja Eestlaste wabadus lõppes, tahame nõnda kui lubatud sai, jälle Läti Hindriku üleskirjutuse järele jutustada.



3. Wõitlemine aastal 1222, 1223 ja 1224 ehk suure Eesti sõa lõpetus.

Suwel 1222 oli Daani kuningas Waldemar II. Saaremaale üle mere läinud ja hakkas senna lossi ehitama, et Saarlasi mõne saadud mutsu eest karistada ja neid sõnakuulmisele sundida. Ka piiskop Albert ja selleaegne ordomeister Wolkwiin sõitsiwad senna, et kuningaga waieldawaid asju seletada, iseäranis selle üle otsust teha, kes kuski peremees pidi olema. Otsus tehti nõnda, et kõik Liiwimaa piiskopi oma kõige õigustega pidi olema, Sakalas ja Ugaunias saiwad ilmlikud õigused ordo wennastele, aga kõik waimulikud Albertile mõistetud, selle tingimisega, et Sakslased Waldemarile ustawad pidiwad olema ja teda awitama Wenelaste ja paganate wasta. Ja Sakslased tõutasiwad temale ustawat abi igapidi. Waldemarile jäiwad põhjapoolsed Eesti maakonnad osaks. Lepingu kindluse tunnistuseks jäeti piiskopi wend Teodorik mõne ordo wennaga kuninga palumise pääle lossi, tõised Sakslased pöörasiwad Liiwimaale tagasi. Aga kuningas Waldemar purjetas, kui ta rutuga lossi müürid üles oli ehitanud ja omad sõamehed sisse pannud, koju Daanimaale.

Selle ühendusele Daanlaste ja Sakslaste wahel sünnitasiwad pea ka Eestlased omalt poolt ühenduse wasta. Kõik Eestimaa hakkas tormama, et Daanlasi ja Sakslasi ühtlasi Eesti pinnast suutumaks ära häwitada. Torm hakkas Saaremaal pääle Waldemari uue lossi ümberpiiramisega. Kuida ta algas ja üle kõige Eestimaa ligi kolm aastat mõllas, kuulutagu meile jälle Läti Hindriku omad sõnad.

„Oli juba piiskopi kakskümnes neljas ammeti aasta — 1222 — ja weel ei kosunud siin maal wagast rahu ..... Saarlased tuliwad kõigist küladest ja maakondadest ja piirasiwad selle lossi sisse ja saatsiwad kõigile mereääristele Eestlastele sõnumed, et nad neile appi tuleksiwad. Ja mõned neist läksiwad Warbulasse[21] ja õppisiwad sääl paterellide ehk masinate kunsti[22] tundma, mis Daanlased Warbulastele, kui oma alamatele, oliwad kinkinud. Ja kui nad jälle Saaremaale tagasi oliwad tulnud, hakkasiwad nemad paterellisid ja masinaid ehitama ja õpetasiwad ka muid. Ja igaüks neist tegi enesele omad masinad. Ja tuliwad kõik kokku seitsmeteistkümne paterelliga ja wiskasiwad palju ja suuri kiwa wiis päewa järgimööda ja ei annud neile, kes lossis oliwad, mitte rahu, sest neil ei olnud majasid ega hoonid, ei asu ega warjupaika lossis, mis weel suuremat jagu üles ehitamata oli, ja palju neist saiwad wigastatud. Aga ka Saarlastest langesiwad palju, ambuküttidelt haawatud. Siiski ei taganenud nemad sellepärast lossi piiramisest. Pärast mitmepäewalist taplemist ütlesiwad Saarlased neile, kes lossis oliwad: „„Teie teate ju, et teie sessinatses lossis meie alalise päälehakkamise eest sugugi pääseda ei jõua, sellepärast anname teile nõuu ja küsime, kas teie tahate meiega rahu teha ja terwelt ja wigastamata kõik wälja tulla ja meile lossi ja meie maad äraanda.”” Lossis olijad, et nad halja taewa all wõitlesiwad ja neil majadest ja kõigist tarwitustest puudus oli, wõtsiwad niisuguse rahu pakkumise wasta, läksiwad linnast wälja, wiisiwad omad asjad laewade pääle ja jätsiwad maa ja lossi Saarlastele. Aga Saarlased pidasiwad seitse Daanlast ja Teodoriku, Riia piiskopi wenna, tagasi, käemeheks rahu kinnitamiseks; kõik tõised läksiwad Tallinasse tagasi Daanlaste juure.”

„Pärast seda häwitasiwad Saarlased lossi suutumaks maa tasa ja ei jätnud kiwi kiwi pääle ja saatsiwad teaduse igale poole Liiwi- ja Eestimaale, et nemad Daani kuninga lossi ära wõtnud ja ristiinimesed oma rajadest wälja ajanud. Ja nemad kihutasiwad paganaid ja Eestlasi kõigis maakondades julgusele, et nad Daanlaste ikke kõige jõuuga maha raputaksiwad ja ristiinimeste nime, kellega neid ikendatud, siit maalt kautaksiwad ja endise wabaduse jälle tagasi tooksiwad, üteldes, Daanlaste linn Tallin olewat kerge ära wõtta. Ja nemad õpetasiwad neid masinaid ja paterellisid ja muid sõariistu tegema. Ja sündis ütlemata häda nende maal. Sest kui Saarlased Harju rahwaga omad kurjad ühte nõusse heitmise mõtted Daanlaste ja risti nime wasta täieste ära oliwad kõnelnud, kogusiwad nemad kõik ühtlasi kokku mereääriste Eestlastega Warbula linna ja surmasiwad mõned Daanlastest ja nende preestritest, kes nende juures elasiwad. Ja nemad läkitasiwad Wirumaale saadikuid, et Wirulased nõndasamati teeksiwad. Aga Wirulased ja Järwa rahwas ei julgenud seda teha, sest nad on ullid inimesed ja alandlikumad muist Eestlastest, waid saatsiwad omad preestrid teele ja läkitasiwad neid terwelt Daanlaste lossi.”

See sündis sügise aastal 1222. Uus aasta 1223 jõudis kätte ja temaga sõa sõnum ka Sakalasse. Läti Hindrik jutustab edasi:

„Aga Sakalased, kes ordo wennastega üheskoos Wiljandi linnas elasiwad, ei jõudnud oma kawalaid südame mõttid nende wennaste wasta enam kauemine tagasi hoida, waid nemad jooksiwad oma mõõkade ja odade ja kilpidega kõik, wõtsiwad mõned ordo wennad ja nende sulased ja Saksa kaupmehed kinni ja surmasiwad ära. Ja sest et see neljas pühapäew pärast Kolmekuninga päewa oli, mill seda Ewangeliumi loetakse: Ja kui Jeesus taewa läks, siis tõusis suur laenetamine mere pääl n. n. e.[23], kui preester Teodorik Jumala teenistust pidas ja tõised wennad kirikus oliwad kuulmas, siis tõusis tõe poolest suur laenetamine ja kihisemine. Sest kui nemad kõik ordo wennad ja sulased ja Sakslased ära oliwad surmanud, kes wäljas lossis oliwad, kogusiwad nemad kiriku juure kokku ja ei püüdnud mitte palwet teha, waid werd walada, mitte sakramenti Jumala koas ihaldates, waid Jeesuse Kristuse rahu rikkuda püüdes, sest nemad kandsiwad Kaini kurjust südames. Nemad seisatasiwad siis ja jäiwad kiriku ukse ette ja piirasiwad sõariistadega wennad, kell sõariistu ei olnud, sisse. Ja et neid kergemine wälja kutsuda, andsiwad nemad kawalaste kät ja lubasiwad rahu. Esiti tuli wälja Moorits, kes nende kohtuherra oli olnud ja paganaid liig kergeste uskus; sellele astusiwad nemad kohe kallale ja surmasiwad teda ära. Sellepärast walmistasiwad tõised, seda nähes mis kindlaste ette ära wõis arwata, ennast wastapanemisele. Aga et pitk wiiwitus sündis ja neile wiimati rahu tõutati, läksiwad nemad üksi wälja nende sekka. Jala päält wõtsiwad sõnamurdjad neid kinni, paniwad neid ahelasse ja sidemesse, riisusiwad kõik nende wara ja raha ja hobused ära ja jagasiwad seda eneste keskes. Ja surmatud inimeste kehad wiskasiwad nemad nurme pääle koertele närida, nõnda kui kirjutatud on: „„Nemad on sinu sulaste kehad lindudele taewa all süüa annud ja sinu pühade liha maa elajatele; nemad on nende werd ära walanud kui wet ja ep olnud kedagi, kes neid oleks maha matnud.””

„Mõned neist läksiwad ära ka ühe tõise lossi juure, mis Pala jõe kaldal oli, selle nõuga, sääl sedasama teha. Ja tee pääl surmasiwad nemad oma preestri mõne tõisega ära. Pärast seda läksiwad needsamad Sakalased Järwamaale ja wõtsiwad sääl Hebbe, ühe Daanlase, kes nende kohtuherra oli, kinni, wedasiwad teda mõne tõise Daanlasega lossi tagasi, piinasiwad teda ja tõisi hirmsaste, kiskusiwad sisikonna wälja ja Hebbe südame tõmbasiwad nemad elusalt ihust, küpsetasiwad teda tulel, jautasiwad ja sõiwad teda ära, et nad kõwaks saaksiwad ristiinimeste wasta, ja nende kehad andsiwad nemad koertele ja taewa lindudele süüa[24].”

„Kui nad selle hirmsa, kurja ja paganalise töö oliwad teinud, läkitasiwad Wiljandi wanemad sellsamal päewal Otepähä ja kihutasiwad neid nõndasamati tegema. Ja Tartulinna rahwale saatsiwad nemad werised mõõgad, kellega nemad Sakslased oliwad surmanud, ja Sakslaste hobused ja riided täheks. Tartu rahwas wõtsiwad rõõmuga sõnume wasta ja kargasiwad ordo wennaste kallale, sidusiwad neid ja surmasiwad Joannesse, kes nende kohtuherra oli olnud, ja kõik nende sulased ära. Ka kaupmehi surmasiwad nemad wäga palju mõõgaga maha; tõised pääsiwad ära ärapeitmise läbi; neid sidusiwad nemad pärast; kõik ordo wennaste ja tõiste Sakslaste kaupmeeste wara wõtsiwad nemad ära, jagasiwad eneste keskes, jätsiwad surnute kehad nurmede pääl matmata. Nende hinged hingaku rahulikult Kristuses. Sell ajal oli Tartus ordo wennaste hulgas nende waimulik kaaswend preester Hartwik, seda istutasiwad nemad kõige rammusama härja selga, sellepärast et ta niisama rammus oli. Ja kui nad teda linnast wälja oliwad wiinud, küsisiwad nemad ome Jumalaid liisu läbi, kumb neil enam meele pärast ohwriks, kas preester wõi härg. Ja liisk langes härja pääle ja ta sai silmapilgul ohwerdatud. Aga preestri jätsiwad nemad elusse Jumalate tahtmise järele, siiski sai ta suure haawa, mis tal pärast terweks tehti.”

Pärast seda läks sõnum wälja üle kõige Eestimaa ja Saaremaa, et nad tapleksiwad Daanlaste ja Sakslaste wasta. Ja nemad läkitasiwad ristinime wälja kõigist omist rajadest. Aga Nowgorodast ja Pihkwast kutsusiwad nemad Wenelasi appi ja tegiwad nendega kindla rahu ja paigutasiwad neid mõned Tartusse, mõned Wiljandisse ja tõised muu linnadesse, taplema Sakslaste ja Roomausuliste ja kõige ristirahwa wasta, ja jagasiwad nendega ordo wennaste ja kaupmeeste hobused, raha ja kõik wara ja kõik, mis nad ära oliwad wõtnud, ja tegiwad omad linnad wäga kindlaks. Ja nemad ehitasiwad paterellisid kõigis linnades ja õpetasiwad üks tõisele wiskamise kunsti ja jagasiwad eneste keskesse suure hulga ordo wennaste wiskamise masinaid ära, mis nad oliwad riisunud. Ja nemad wõtsiwad omad naesed, kellest nad oma ristiusu ajal oliwad lahkunud, jälle tagasi[25] ja kaewasiwad omaste surnukehad, mis kiriku aedadesse oliwad maetud, haudadest wälja ja põletasiwad neid oma wana pagana wiisi ära ja pesiwad ennast ja ome majasid weega ja puhastasiwad neid luudadega ja püüdsiwad sedawiisi ristimise sakramenti omist rajadest koguni ära häwitada.”

„Ja Sakalased läkitasiwad Riiga saadikud ja lasksiwad ütelda, nemad nägewat küll hää meelega rahu tegemist, aga millaski ei tahtwat nemad edespidi ristiusku wasta wõtta, nii kaua kui weel aasta wanune ehk küünra kõrgune poisikene nende maal järele jäänud. Ja nemad nõudsiwad ome poisikesi tagasi, kes käemehiks oliwad antud[26], ja tõutasiwad, ordo wennaksid, kes weel ahelates nende juures elus oliwad, tagasi anda, iga käemehe eest üht wenda ehk kaupmeest, mis ka sündis.”…

Pärast seda algas kõigis Eestimaa rajades uueste sõda. Sest Saarlased ja randlased ja Warbulased piirasiwad ühtlasi Järwalastega ja Wirulastega pitka piiramisega Daanlasi Tallinas, kunni Issand neid päästis. Sest kui nemad lossis üliwäga ja kaua wäsitatud oliwad, läksiwad Sakslased Daanlastega wälja neile wasta, taplesiwad nendega ja Jumal ajas Eestlased pakku põgenema ja neid langes palju ristirahwa käe läbi surma leides, ja tõised põgenesiwad. Ja ristiinimesed wõtsiwad nende härjad ja nende hobused ära ja palju saaki ja kiitsiwad Jumalat, kes neid ka seekord nii suurest kurjast oli päästnud.”

„Kui ka Lätlased kõik kurja nägiwad, mis Eestlastel südames oli Liiwimaa wasta, hakkasiwad ka nemad kohe sõdima Eestlaste wasta. Ja Rameko oma meestega ja Wargribbe tõiste Lätlastega[27] tõttasiwad Ugauniasse, wõtsiwad inimesi kinni ja surmasiwad neid ja saiwad palju saaki. Ja kui nad koju oliwad saanud, läksiwad jälle tõised ja tegiwad niisamasugust kahju. Sedasama wiisi tõttasiwad Eestlased, Lätlasi taga kihutades, Lätimaale ja tegiwad niisamasugust kahju.”

„Pärast seda läksiwad ka ordo wennad Ugauniasse, riisusiwad ja põletasiwad mõned külad ära ja tegiwad Eestlastele sedasamasugust kahju. Ja kui nemad Riiga tagasi tuliwad, palusiwad nemad piiskopi mehi ühtlasi kõige Sakslastega, et need neid awitaksiwad Eestlaste wiha wasta. Aga need wastasiwad kõik ühtlasi kui ühest suust: „„Kui teie tahate püha neitsi Maarja kirikule ja Riia piiskopile nende kolmandama jau Eestimaast osaks jätta ja piiskopi Hermannile tema kolmandama jau keelamata tagasi anda ja tahate rahul olla oma kolmandikuga, siis tahame meie hää meelega teid awitada.”” Ja nemad lubasiwad kohe piiskoppidele nende osad täielt kätte anda[28]. Siis tõusiwad kohe kõik kiriku mehed üles ja kutsusiwad oma Liiwlaste ja Lätlaste seast sõawäe kokku ühtlasi Riiglastega ja ordo wendadega. Ja nemad läksiwad Sakalasse ja kui ju koitma hakkas, jõudsiwad nemad Wiljandi ette. Ja Eestlased tuliwad wälja ja wõitlesiwad nendega kolmandama tunnini[29]. Ja nemad läksiwad edasi, jautasiwad oma sõawäe igale poole küladesse ja riisusiwad maad, wõtsiwad kinni ja surmasiwad niipalju kui nad leidsiwad. Ja sõawägi tuli jälle kokku ja nemad pöörasiwad tagasi Liiwimaale ja wõitlesiwad lossi ees Pala jõe ääres kolm päewa. Ja mõned läksiwad üle Pala jõe, riisusiwad ja põletasiwad kõige Nurmekonna ära ja surmasiwad sääl wäga palju. Ja kui nad tagasi tuliwad seltsimeeste juure, pöörasiwad nemad kõige sõawäega tagasi Liiwimale. Ja kõigil meestel, keda nemad wangi oliwad wedanud, rajusiwad nemad pääd otsast, et kätte maksta üleastujatele ja sõna pidamata rahwale. Ja nemad jagasiwad saagi ära ja kiitsiwad seda, kes kiidetud on igaweste.”

Nõnda oli kewade 1223 kätte jõudnud. Läti Hindrik jutustab edasi:

„See oli piiskopi kakskümnes wiies aasta ja weel ei olnud kirikul rahu sõdadest ega sõa raskustest. Sest kui piiskop Bernhard, kes esimene Semgallide piiskop oli[30], hulga ristisõitjatega Saksamaalt tagasi tuli, kogusiwad Sakalased ja Ugaunia rahwas ligimeste maakondadega suure sõawäe kokku. Ja kui nemad Ümera jõe kaldale tuliwad, Lätlaste maale, riisusiwad nemad see ära ja surmasiwad palju Lätlasi ja wedasiwad nende naesed wangi, jautasiwad oma sõawäe üle kõige maakonna laiale ja rõhkusiwad maad suure rõhkumisega. Sest mõned läksiwad Trikatisse, mõned Rosulasse[31], mõned jälle Metsapoole maakonda ja weel mõned Toreidasse, leidsiwad mehi ja naesi suure hulga kõigis külades, surmasiwad neid palju, wedasiwad muist wangi, ja kui nad palju saaki oliwad saanud, kandsiwad nemad kõik külad ja kirikud tule kätte ja tegiwad neid tuleleekidega puhtaks. Ja pärast seda tähendasiwad nemad Letegorwe oma sõawäe kokkutulemise paigaks kõige saagiga. Aga Rameko käis mõne Lätlasega Eestlaste selja taga ja juhtus kogemata Urelas[32] Waremariga kokku, kes Wenelaste päälik Wiljandis oli olnud, ja ta surmas teda ära mitme tõise Wenelase ja Eestlasega. Ja nemad wõtsiwad sõariistad ära ja palju saaki ja läksiwad jälle Wõnnu linna tagasi.”

„Aga Riiga tuli sõnum kõigest kahjust, mis Liiwlased ja Lätlased oliwad kannatanud, ja kõik nutsiwad ja kaebasiwad oma kaaswendade pärast, kes surma oliwad saanud ja ei wiibinud enam, waid paniwad omad kotid, leiwad ja rätid maha, niihäste ratsa- kui ka jalamehed[33], ja läksiwad Toreidasse, ordo wennad ristisõitjatega, kaupmehed ja Liiwlased; ja kui nemad kuulajaid oliwad saatnud, leidsiwad nemad, et waenlased Letegorwest juba ära oliwad läinud, ja kihutasiwad neid taga päewa ja ööse. Suurest waewast wäsinud, pöörasiwad pärast seda kõik jalamehed ja ka tõised suuremat jagu Riiga tagasi.”

„Aga kes kindlad omas südames oliwad paganatele kätte maksma ja ennast müüriks seadma Issanda koja ette, need ei läinud tagasi. Nende hulgas oli Joannes, pääpreester ja püha neitsi Maarja kiriku praost, preester Daniel ja ordomeister Wolkwiin, need kinnitasiwad ka muid, neid julgusele äratades ja manitsedes, et nad ustawad ja wahwad oleksiwad Issanda taplemisi taplema usust langenute ja julgete wasta. Ja ordo wennad Siguldast ja Wõnnu linnast ja suur hulk Liiwlasi ja Lätlasi ühendasiwad ennast nendega ja kihutasiwad waenlastele järele seda teed, mis Koiwa jõe poole läheb; aga waenlased oliwad tõist teed, mis kiriku poole Ümera jõe ligi läheb, ära läinud; ja nemad oliwad omad hobused ööseks kirikusse pannud ja tegiwad muud kurja ja täitsiwad oma paha himu wangi wõetud naeste ja neitsitega säälsamas pühas paigas, rüüstasiwad ja põletasiwad wilja ja hooned ja kõik ära, mis preestri päralt oli. Ja hommiku wara läksiwad nemad edasi Ümera kaldale. Ja sündis, kui juba üks jagu sõawäge Ümera jõe sillast üle oli läinud, tuliwad äkiste ristiinimesed tõist teed külje poolt, tungisiwad waenlase sõawäe keskpaika ja taplesiwad nendega ja usust langenud Eestlased läksiwad wäga julgeste neile wasta. Aga wiimati tegi neile see hirmu, kes wanast Wilisti rahwast hirmutas, kui nemad Taaweti ees põgenesiwad. Ja Sakslased wõitlesiwad nendega ja Eestlased pöörasiwad selja ja põgenesiwad ristiinimeste ees. Ja nemad kihutasiwad neid taga ja tuulutasiwad neid kui aganaid ja tallasiwad tee pääl maha, kus nad läksiwad, ja surmasiwad neid wäga palju. Tõised jälle kihutasiwad tõisi taga kunni sillani ja surmasiwad neid palju tapeldes sillani, kus ordowend Teodorik, üks wahwa, julge ja jumalakartlik mees, langes, odaga läbi pistetud; aga tõised läksiwad üle silla ja ühendasiwad ennast. Aga nemad jätsiwad kõik saagi ja hobused maha, surmasiwad mõne wangi ja põgenesiwad jalgsi metsadesse. Ja neid oli surmatud enam kui kuussada, tõised saiwad metsas hukka, mõned uppusiwad Koiwa jõkke, mõned aga saiwad häbiga koju sõnumid wiima. Aga ristiinimesed, Sakslased, Liiwlased ja Lätlased, wõtsiwad nende saagi ja hobused ja lojuksed ja jagasiwad neid eneste keskes ühtewiisi ära ja omad wangi wõetud kaaswennad, niihäste mehed kui naesed, päästsiwad nemad endisele wabadusele, tänasiwad ja kiitsiwad seda, kes ei mitte seekord üksina, waid igal ajal nende eest wõitles Liiwimaal ja neile suurt wõitu kinkis usust langenud rahwa üle igal ajal.”

Läti Hindrik jutustab edasi:

„Kui ristiusust taganenud Eestlased Ümera jõe ääres oliwad maha löödud, läkitas piiskop Bernhard igale poole Liiwi- ja Lätimaale ja kutsus kõik, niihäste kiriku mehed, kui ka ordo wennad Liiwlaste ja Lätlastega, et nemad kõik tuleksiwad, Eestlaste wasta taplema. Ja need tuliwad kõik kokku ustawaste sõna kuuldes; nende hulgas oliwad ka ristisõitjad kaupmeestega; mõned läksiwad laewaga Koiwa jõge mööda, mõned jalgsi, mõned oma hobustega; nad tuliwad kokkutulemise paika kaheksa tuhandega. Kui nemad siin suurtwiisi nõuu oliwad pidanud ja kokku kõnelnud, ruttasiwad nemad Eestimaale ja piirasiwad Wiljandi linna, mis juba kümne aasta eest Sakslased ära oliwad wõtnud ja ristiusule alaheitlikuks teinud, nüüd tõist korda sisse, walmistasiwad pisukesi masinaid ja paterellisid, ehitasiwad ühe wäga kindla ja kõrge torni puust, liigutasiwad seda kraawi ääre, et linna alt õõnsaks kaewada[34]. Aga neile tegiwad wäga palju tüli kiwiwiskajad linnas. Sest neil oli wäga palju ordo wendade kiwiwiskamise masinaid linnas ristiinimeste kiwiwiskamise masinatele wastata ja nemad oliwad paterellisid ja masinaid ehitanud ristiinimeste masinatele wastata; need taplesiwad üks tõist wasta mitu päewa! Sest linna piiramine algas Augusti kuul Peetruse ahelate pühal[35] ka Maarja taewaminemise pühal[36] andsiwad nemad ennast piirajate kätte. Sest et wäga suur kuum ja linnas hulk inimesi ja lojuksid oli, kes nälja ja janu pärast jõuetumaks läksiwad, sündis suur katk surnukehade halwast haisust linnas, ja inimesed hakkasiwad põdema ja surema, ja et tõised, kes weel järele oliwad jäänud, enam wasta ei jõudnud panna, siis andsiwad nemad ennast kõige oma waraga elusalt ristiinimeste kätte, iseäranis sellepärast, et nad nägiwad, kuida linn ristiinimestelt juba tõistkorda põlema pandi ja nemad kõik oliwad ära katsunud enese ja linna hoidmiseks. Sellepärast tegiwad nemad ristiinimestega rahu, tuliwad linnast wälja, wõtsiwad kristliku elu ikke jälle enese pääle ja lubasiwad, et nad edespidi ilmaski enam usu sakramentisid usust taganemise läbi rikkuda ei taha, ja tõutasiwad oma kurja tööd tasuda. Ja ordo wennad ja kõik Sakslased jätsiwad neid elusse, et nad küll oma elu ja wara oleks pidanud kautama. Aga Wenelased, kes linnas oliwad ja usust langenutele appi oliwad tulnud, saiwad pärast linna ärawõtmist sõameestelt linna ees kõik lülli poodud, tõistele Wenelastele hirmutuseks. Ja kui kõigiti rahu oli tehtud, läksiwad ristiinimesed linna, wõtsiwad kõik, mis sääl oli, ära, ajasiwad hobused ja lojuksed wälja ja jagasiwad neid eneste keskes ühtwiisi ära, aga inimesed lasksiwad nemad küladesse minna.”

„Kui saak jagatud oli, läksiwad nemad edasi tõise linna ette Pala jõe kaldal ja sõdisiwad nendega sääl nõndasamati. Aga need kartsiwad piiramist ja katku ja suremist, nii kui see tõises linnas oli sündinud, ja sellesarnast häda ja andsiwad ennast kohe ristiinimeste kätte, palusiwad aga oma elu ja wabaduse pärast ja jätsiwad kõik oma wara sõawäele. Ja ristiinimesed jätsiwad neile elu ja wabaduse ja saatsiwad neid oma küladesse, wõtsiwad enesele palju saaki ja kõik hobused, lambad, tõurad ja kõik, mis linnas oli. Ja nemad pöörasiwad rõõmuga koju Liiwimaale ja kiitsiwad Jumalat mõlema linnade kättesaamise ja selle pöörase rahwa tõisekordse ikendamise eest.”

„Aga Sakalast oliwad wanemad Wenemaale läkitatud raha ja hulga kingitustega, kas nemad wahest jõuaksiwad wene würstisid wälja kutsuda appi Sakslaste ja Roomausuliste wasta. Ja Susdali würst[37] läkitas oma wenna ja temaga suure sõawäe Nowgorodlastele appi ja temaga tuliwad Nowgorodlased ja Pihkwa würst oma meestega. Ja sõawäe suurus oli arwata kakskümmend tuhat meest. Ja nemad tuliwad Ugauniasse Tartu ligi ja Tartu rahwas saatsiwad neile suuri kingitusi ja andsiwad würsti kätte ordo wennad ja Sakslased, kes nende juures wangis oliwad, ja hobused ja kiwiwiskamise masinad ja palju muid asju ja palusiwad abi Roomausuliste wasta. Ja würst paigutas omad mehed linna, et ta walitseks Ugaunias ja kõigel Eestimaal. Ja würst läks Otepähä ja tegi sääl nõndasamati. Siis pööras tema oma sõawäe Liiwimaa poole ... ja Ugaunia rahwas saatsiwad teda ja tema sõawägi oli wäga suur. Ja sääl tuliwad temale Saarlased wasta, need palusiwad teda, et ta oma sõawäe Daanlaste wasta Tallinasse käänaks; pärast Daanlaste ärawõitmist olewat kergem Liiwimaa rahwa kallale astuda; ja nemad ütlesiwad, Riias olewat palju ristisõitjaid, kes walmid temale wasta minema. Ja würst kuulis nende kõnet ja pööras tõist teed tagasi Sakalasse. Kui ta Sakala Sakslastelt juba koguni ära wõidetud, mõlemad linnad wõetud ja omad Wenelased Wiljandis lülli poodud leidis, sai ta wäga wihaseks ja kustutas oma wiha Sakalastesse hakates ja rõhkus seda maad suure löögiga. Ja kõik, kes Sakslaste käest oliwad pääsnud ja suure katku küüsist linnas, langesiwad nüüd, tõised päästsiwad ennast metsadesse põgenedes. Ja ta läks oma suure sõawäega Järwamaale ja kutsus kokku enese juure Järwalased ja Wirulased ja Warbulased Saarlastega. Ja nende kõikidega piiras ta Daanlaste linna Lindanisa[38] sisse ja taples Daanlastega neli nädalat ja ei jõudnud neid ära wõita ega nende linna, sest et linnas palju kiwiwiskajaid oli, kes palju Wenelasi ja Eestlasi surmasiwad. Sellepärast pööras Susdali würst kõige oma sõawäega tagasi Wenemaale. Küll oli seesinane sõawägi wäga suur ja wahwa ja katsus Daanlaste linna ära wõtta Saksa wiisi, aga ei jõudnud. Kui nemad maakonna rüüstanud ja ümberringi ära oliwad riisunud, läksiwad nemad wiimati omale maale tagasi.”

„Sellsamal ajal oliwad ordo wennad ja tõised Sakslased pisukese meeste hulgaga Tartu linna sisse piiranud ja taplesiwad nendega wiis päewa. Ja sest et nemad nii kindlat linna pisukese hulgaga ära ei jõudnud wõtta, siis riisusiwad nemad maad ümberringi ja läksiwad kõige oma saagiga koju Liiwimale.”

„Pea pärast kogusiwad ordo wennad sõawäe ja tungisiwad Eestimaale ja lõiwad Järwalasi suure löögiga selle eest, et nad ikka sõda hakkasiwad Daanlaste wasta, ja surmasiwad ja wõtsiwad neid palju kinni ja saiwad palju saaki. Ja Järwalased tuliwad nende juure Ketisse külasse[39] ja lubasiwad alalist ustawust Sakslastele ja kõigile riistiinimesile. Pärast seda läksiwad nemad kohe nende rajadest wälja ja pöörasiwad tagasi omale maale kõige saagiga.”

„Pärast seda läkitasiwad Nowgorodlased ühe würsti Westseka … ja andsiwad temale raha ja kakssada meest kaasa ja uskusiwad tema kätte walitsuse Tartus ja tõistes maakondades, mis ta omale ära jõuaks wõita. Ja see würst tuli oma meestega Tartusse ja linna rahwas wõtsiwad teda wasta rõõmuga, et nemad kõwemaks saaksiwad Sakslaste wasta. Ja nemad andsiwad temale maksusid ümberkaudistest maakondadest. Ja kõikide wasta, kes maksusid ei maksnud, läkitas tema sõawäe ja rüüstas kõik maakonnad ära, kes temale wasta paniwad, Waigast[40] Wirumaani, Wirumaast Järwamaani ja Sakalani, ja tegi ristiinimestele nii palju kahju, kui jõudis.”

Aasta 1223 läks wiimati otsa ja algas uus aasta, mill Eestlaste wiimine jõud lõppes.

„Pärast Jõulu püha — see on: uue aasta hakatusel 1224 — mõtlesiwad Riiglased Tartu linna sisse piirata. Ja nemad tuliwad ordo wendadega ja ristisõitjatega ja Liiwlastega ja Lätlastega Astijärwe juures kokku ja neil oli suur sõawägi. Sääl tuliwad neile Daanlased meele, kes juba kaua kiusatuses oliwad, sest nende wasta taplesiwad kõik ümberkaudised maad ja rahwad. Ja nemad jätsiwad seekord Tartusse minemata ja läksiwad kõik ühtlasi suure sõawäega Harjumaale. Ja nemad piirasiwad Loone linna sisse, wõitlesiwad nendega pea kaks nädalat, ehitasiwad masinaid ja paterellisid ja ühe wäga kõwa puust torni; seda liigutasiwad nemad linnale ligi, et nemad alt kaewada ja ülewelt kergemine nendega sõdida wõiksiwad. Ja kui Daanlased seda kuulsiwad, saiwad nemad rõõmsaks ja tuliwad ja tänasiwad neid, et nad nende pääle oliwad halastanud ja neile appi tulnud. Aga pärast seda saiwad palju kiwiwiskajate läbi surma ja masina meistrite läbi maha löödud ja tõised hakkasiwad raskeste põdema ja surema. Pääle see jõudsiwad ka kaewajad juba kindluse päälmise jaule ligi, nii et linna rahwas juba kartsiwad kokkulangemist kõige kaewanduga. Sellepärast palusiwad nemad Sakslaste sõawäge wiimati ärdaste, neile elu ja wabadust jätta. Ja nemad kinkisiwad neile elu ja tegiwad linna tuhaunikuks. Aga kõik hobused ja tõurad ja lojuksed ja wara ja raha ja riided ja kõik mis linnas oli, wõtsiwad Sakslased enestele ja jagasiwad eneste keskes ära Liiwlaste ja Lätlastega. Aga Daanlastele andsiwad nemad inimesed tagasi ja tõised saatsiwad nemad keelamata oma küladesse.”

„Sellsamal ajal läkitasiwad Sakslased mõned omast sõawäest tõise kohta kolme pisema linna ette, mis sääl ligi oliwad, ja ähwardasiwad neid sõaga, kui nemad ennast kätte ei tahaks anda. Ja need kolm ligimest linna andsiwad ennast Riiglaste kätte ja saatsiwad neile maksusid ja palju waipu sellsinatsel sõakorral. Ja Riiglaste sõawägi pööras ümber Järwamaale ja mõned läksiwad wälja maad riisuma. Ja Järwalased ja Wirulased tuliwad neile wasta ja palusiwad ärdaste rahu selle tõutamisega, et nemad edespidi ilmaski ristiusu sakramentisid enam rikkuda ei taha. Ja nemad tegiwad jälle rahu nendega, wõtsiwad neilt käemehi ja oliwad neile armulised. Siiski sündis pärast neile palju tüli Daanlastelt, tänamata külalistelt, kes nendega taplesiwad, et nemad rahu ja ristiusu ikke Riiglaste käest wasta oliwad wõtnud. Ja Riiglaste sõawägi pööras Liiwimaale tagasi rõõmuga ja kiitis Jeesust Kristust, kes neid alati terwelt ja wigastamata edasi juhatas igal sõa käigi teel.”

„See oli piiskopi Alberti kakskümnes kuues ammeti aasta ja weel ei olnud kirikul rahu sõdadest. Sest würst Westseka tegi Tartu rahwaga palju tüli kõigele maale ümberkaudu. Ja Lätlased ja Liiwlased käisiwad sagedaste pisukeste hulgakestega neile wasta ja ei jõudnud neile midagi teha. Aga pärast Lihawõtte püha kogusiwad ka ordo wennad jälle sõawäe, piirasiwad Tartu sisse ja taplesiwad nendega wiis päewa, aga ei jõudnud linna ära wõtta, sest et neid wähe oli. Ja kui nemad maa ümberkaudu ära oliwad riisunud, pöörasiwad nemad oma saagiga tagasi Liiwimaale.”

„Sellsamal ajal tuli auwäärt piiskop Albert Saksamaalt tagasi hulga ristisõitjatega ja kõige oma meestega. Ja temaga tuli tema niisama auwäärt wend, piiskop Hermann, kes juba mõni aeg tagasi Eestimaa piiskopiks walitud ja ära õnnistatud oli, aga Daanlaste kuningas keelas teda mitu aastat oma piiskopkonda tulemast. Aga kui Daanlaste kuningas wangi ära oli wiidud Sakslastelt Saksamaale, läks nimetatud Riia piiskop seesama oma wennaga kuninga juure, temalt luba nõudma. Ja kuningas andis järele, et ta pidi Liiwimaale minema ja Liiwimaalt Eestimaale oma piiskopkonda. Kui needsamad Riiga jõudsiwad, wõeti neid suure rõõmuga wasta Riiglastelt ja kõigilt Liiwimaal. Ja kõik rõõmustasiwad ühtlasi ja kiitsiwad Jumalat, et pärast palju hädaohtu ja kurba sõda pea kõik Eestimaa jälle ära oli wõidetud ja kätte saadud, maha arwatud üksina Tartu linn, kellele kättemaksmine Jumalast tulema weel wiibis.”

Kuustõistkümmend aastat oli Eestimaal sõditud, rüüstatud, maad ja inimesi kurnatud, sedawiisi, kuda ülewal pitkemalt oleme kuulnud. Weel seisis Tartu, kõige kindlam linn ja pääpaik Eestimaal, wiimne Eestlaste tugi, keda nemad nüüd weel Wenelaste abiga hoida püüdsiwad. Aga suwel 1224 pidi ka see wiimane kindlus langema ja wiimati hirmsale sõale ots tulema. Wana aja sündimuste tundja Shlözer jutustab sest nõnda:

„Ugaunias Ema jõe kaldal oli ühendatud waenlaste käes weel kindel linn Tartu ja et seda Eestlaste pagana aja pääpaika ja kindlust ükskord ommeti igaweseks ajaks julge hoobiga ära häwitada, saatis piiskop Albert nüüd igale poole Liiwimaale ja rüütlite lossidesse sõnume uueste sõateele minna põhja poole. Wäsimata usinusega täideti tema käsku. Arwata Augusti kuu algusel oli sõtta walmistamine tallitatud ja tuttawasse kogumise paika Astijärwe kaldail tuliwad ligimailt ja kaugelt Sakslaste, Liiwlaste ja Lätlaste parwed hulgana kokku. Albert ise tuli senna kõige kõrgema waimuliku seisuse liikmetega, et wiisiks saanud kombel üleüldisel sõa nõupidamisel plaani teha ettewõetawa sõakäigile. Kui nõu oli peetud … läks sõawäe esiots minema, arwatawaste, et moona muretseda ja maakohte kuulajatel läbi käia lasta. Tema taga käis pääsõawägi ja sellega jõudis Albert Maarja taewaminemise päewal, 15mal Augustil, laia lagendikkudele, mis uhket Eesti linna kõigilt poolt ümbritsesiwad. Wiiwituseta mõõdeti siin leeri plats ära ja nii kaua kui üks jagu sõawäge telkisid ja tallisid üles tegi, saadeti tõine jagu ligimeste metsadesse puid raiuma paterellide … ja muu wiskamise riistade ja piiramise masinate ehitamise tarbeks, mis kauge teekäigi pääle kaasa wõtta wõimata oli olnud. Aga kõige enam hoolt kanneti juba esiotsa liikuwa puust torni ehitamise eest, mis waenlaste linna müüri kõrguseni üles pidi tehtama, et siis wana Roomlaste wiisi järele wastapanijatele linna sees jõudsamine ja tugewamine pääle paugutada. Wärawaid ja linna müürisid tormi masinate ja müüri lõhkujatega purustada, mis weel sell ajal ka sõatarga wana aja rahwa eeskoju järele pruugitawaks oli, seda ei wõinud linna kõrge ja äkilise seisu pärast mõteldagi. Siin ei wõinud muud midagi teha, kui lagedalt wiskamise masinaid ja torni otsast ambuküttisid tööd tegema panna, et nõnda linna sees nii palju kahju teha kui wõimalik. Oliwad nii kaitsjad linna müüri päält ära peletatud, siis wõis tormi katsuda redelitega. Terwina kaheksa päewa järgi mööda ehitati torni kallal. Kõige kõwemad ja suuremad puud meisterdati kokku, et temale tarwilist kindlust anda… Wiimati sai määratu ehitus walmiks. Sündsal kohal täideti linna kraaw hau kubudega ja puiega, torn liigutati sest sillast üle, üsna linna mäe ääre alla, ja ööd ja päewad kaewati ja kühweldati, et mäge ühelt poolt ära kasida ja suurt torniehitust tema julge ambuküttidega ikka ligimale sellesinatse augu sisse aegapidi kunni linna müürini edasi lükata. Aga ühtlasi tegiwad jätmata ka paterellid ja tõised wiskamise masinad tööd ja nõnda kui osawad Wenelaste ambukütid mõne hää surma noole Sakslaste laagrisse saatsiwad, niisamati wiskasiwad ka need kõigilt poolt oma suurte masinate abiga tulisid raua tükka ja potta, mis tuliste asjadega täidetud oliwad, linna. Sedawiisi läks hulk aega mööda. Mitu päewa wõideldi ühtepuhku jätmata… Taplusele ei nähtud otsa tulema. Küll liikus torn linnale ikka ligimale, aga Eestlased ja Wenelased ei näidanud mehise wastapanemise puudust ja wiskamise masinatega… mõistsiwad nemad wäga tugewaste ja jõudsaste tallitada. Wiimati astusiwad piirajad kokku uut sõa nõuu pidama. Üks nende ausamaist päälikutest… andis nõu, wiibimata kõige jõuuga tormi jooksta. See nõu kiideti hääks. Juba tõisel hommikul pidi see sündima ja kellu üheksa aega torm hakkama. Päew tõusis, hommiku palwe tehti ära, otsuse silmapilk ligines. Kogemata oliwad Eestlased öö ajal iseäranis tubliste tööd teinud, et Sakslaste torni põlema panna. Linna müüri sisse oli suur auk tehtud, kust nemad wahetegemata tulirattaid[41] ja kuiwe puukimpa waenlase ehituse pääle loopisiwad. Aga piirajad oliwad juba ette seda ära arwanud. Suure rutuga muretsewad nemad mis kustutamiseks tarwis, kus ehitus tuld külge oli wõtnud, ja rikuwad kahjutegijad tulirattad ära. Ühtlasi oli üks tõine jagu piirajate sõawäest linna sillale liginenud, et teda põlema panna, mis aga wahid wärawa poolt keelata püüdsiwad. Nõnda oli linna kaitsjatel mitmelt poolt palju tegemist. Korraga hüppab üks rüütel sündsal silmapilgul äkiste tormi redeli pääle, ühes käes kõrges hoides tule tungal täheks oma meestele, tõine käsi prii, et kartmata walli pääle ronida. See oli piiskopi mehine wend, Joannes von Buxhöwden… Tema kannupois Peetrus Oogus oli esimene, kes oma julge isandale järele ronis. Pea saiwad mõlemad linna mäe otsa. Nüüd läksiwad ka tõised Sakslased parwina järele. Kõigilt poolt pannakse tormi redelid müüri naale. Mõned roniwad üle müüri, tõised tungiwad selle suure augu läbi sisse, mis ööse Eestlased ise oliwad teinud. Juba on ka Liiwlased ja Lätlased tormi hakanud. Ikka uusi parwi jõuab ülewale. Linna sees tõuseb werine waidlemine. Armuta mõllab Saksa mõõk. Rüütlite raske odadega surnuks pistetud langeb mõnigi wahwa Eestlane. Kõige kauemine panewad Wenelased wasta. Wiimati taganewad ka need ja püüawad ruttu põgenedes pääseda. Aga linn on ümberringi kõigilt poolt sisse piiratud. Lagedale jõudes saawad põgenejad wahtidelt maha löödud. Enam kui kakssada Wenelaste surnukeha katab nurme. Langenute hulgas leiti ka Westseka surnukeha… Linn ise sai igapidi riisutud ja siis põlema pandud. Üksainus mees, Susdali würsti alam, jäi kõigest meesterahwast elusse. Sellele kinkisiwad rüütlid wabaduse ja andsiwad temale tema sõamundriga ühe tubli hobuse, et ta koju rutata ja oma isandale, niisama ka Nowgorodas ja igal pool Wenemaal kuulutada wõiks, mis sündinud oli.”

Nii langes Tartu aastal 1224 ja temaga kustus Eestlaste omawoliline elu. Nende wiimne jõud oli lõppenud, kõik kindlused murtud, nendega ka kõik wõidu lootus kadunud. Kes weel suurest sõa suust ja katku küüsist pääsnud oliwad, saatsiwad igalt poolt saadikuid Sakslastele, tegiwad rahu, lasksiwad ennast ristida kes weel ristimata oliwad, ja wõtsiwad wõitjad omale isandaks.

Küll katsusiwad Saarlased, kes omas kõrwalises elukohas mõnegi suretawa hoobi eest warjul oliwad olnud, weel oma õnne waenu wäljal, aga kus kõik keha haawatud, suur ramm rõhutud, pää uimane, meel segane, sääl ei mõju üksiku liikme liigutamine enam midagi. Ka nemad saiwad pea pärast Tartu langemist täieste ära wõidetud ja Alberti ja tema ordo alamateks tehtud. Were walamine sai otsa ja wäliwaen kadus. Rahu, pea tundmata wõõras selle aja rahwale, tuli jälle Eesti rajadele.

Nii lõppes suur Eesti sõda.



4. Tagasi-waatus.

Waatame weel, enne kui Eestirahwa toibumisest sõnumid toome ja pärastpoolsest põlwest pajatame, suure sõa pildi pääle tagasi. Tuletame häste meele, mis nägime ja kuulime, ja mõtleme mõnda asja järele.

Et sõda üliwäga werine, täis põletamise suitsu ja armuta riisumist oli, on iga lugija isegi näinud. Hirmus põletamine ja riisumine oliwad sell ajal igal pool werise sõa abiwaimud, nõnda kui ju ükskord tähendasime. Meie ajal waewab ja wäsitab ka küll sõda ja sünnib tema läbi otsata kahju ja hädaohtu, aga siiski on ka sõal oma seadus ja sõameeste kombed pole enam nii karedad. Wana aja sõamehed sünnitasiwad häda ja kahju wastanikule nii palju kui wõimalik, uuemal ajal aga üksi nii palju kui tarwis. Mis tarwitusest üle läheb ja asjata piinamiseks arwatakse, seda keelab sõaseadus ja iga inimese enese enam haritud waim. Wana aja sõdadel suurt seadust ei olnud, aga seda suurem oli sõameeste ammeti kombete toorus. Küll on see meil hale ja hirmus kuulda, kui Läti Hindriku raamatus loeme, et ordo rüütlid mõnikord ka wangidel pääd otsast maha raiusiwad ja Eestlased jälle mõne wangi tules ära põletasiwad, aga selle wana aja kohta ei ole see ime sugugi. Niisama wähe tohime meie seda tunnistada, et praegu tähendatud tegusid üksi siin meie maal tehti.

Aga imestelema peame selle üle, et nii alaline were walamine, põletamine ja riisumine meie maal nii kaua wäldata wõis. Kuustõistkümmend aastat on Eesti rajad werest ja suitsust auranud ja siiski ikka igal aastal weel rohkeste mehe poegi lahingitesse läkitanud ja wara saagiks wõitjale jätnud. Sest wõime ära mõista, et Eestirahwas sell ajal rikas rahwale, warale ja iseäranis wahwa waimule oli.

Sadade ja tuhande kaupa langes iga aasta Eestlasi wõitlemise wäljal, aga uuel aastal astusiwad uued mehed asemele. Suure saagiga läksiwad nii mitu korda Lätlased, Liiwlased ja Sakslased meie maalt, aga need ei olnud weel häste koju jõudnud, siis tuliwad ju tõised parwed seie ka saaki saama, kes ka oma jau saiwad ja wiisiwad.

Küll kautasiwad Eestlased palju mehi, aga mitte meelt, küll palju wara, aga mitte wahwust. Meie näeme neid kui wägimehi waidlewat kunni wiimse were tilgani.

Surmast nad ei hoolinud ja mõned on surma wabaduses ülemaks arwanud, kui wangipõlwe waenlaste käes. Sest kuulutab meile Läti Hindrik ka kord tüki. Aastal 1204 sügise, see on siis neli aastat enne suurt Eesti sõda, sõitis üks jagu ristisõitjaid Liiwimaalt Saksamaale tagasi. Tee pääl merel ajas maru neid Eestiranda. Eestlased läksiwad neile kahekümne kahe laewaga wasta, aga kaks laewa sattusiwad waenlaste kätte. Üks sai kohe põhja wautatud, kui laewamehed osast surmatud, osast wangi oliwad wõetud. Aga mehed tõises laewas hüppasiwad ise merde, et ennemine tema niiskes rüpes surma saada, kui waenlaste kätte sattuda.

Ditliib von Alnpeke, kes riimitud ajaraamatu Liiwi- ja Eestimaa sündimustest meile järele on jätnud, annab Eestlastele kord nime „uhked paganad” ja tahab sellega ütelda, et nemad julged, waprad ja murdmata meelega oliwad.

Missuguse waimuga wanad Eestlased sõtta läksiwad, sõas taplesiwad, sõast tuliwad ehk senna jäiwad, tunnistagu meile ka kaks oma wana rahwa laulu.

Esimene kiidab surma sõas kõige paremaks ja laulab:

   Sõuaksin ma sõas surra,
Sõas surra sõitlemata,
Waenu rüpes wariseda
Ilma pikila piinata,
Ilma koolu kurnamata,
Ilma taudi tappemata!
Kenam on sõassa suikuda,
Alla lipu langeda,

Mõõga mõllul elu müüa,
Ambu-noolila anguda!
Ei ole tõbe tülitseda,
Ohtu-põlwe orjamista,
Walu-sängil walwamista.
Sõa surmal suurem ilu.

Tõises laulus seletab wend, kes sõast tagasi tulnud, kodu oma armsa õele tema küsimuste pääle sõalugu nõnda:

   Mino ella welekene,
Kas on sõas naine armas,
Naine armas, kaasa kallis?

„Oh mu sõsar, sõstrasilma,
„Masajalgne maalikene:
„Ei ole sõas naine armas,
„Naine armas, kaasa kallis.
„Sõas armas haljas mõõk,
„Kallis kangepää hobune.”

Sõsar welelta küsima:
Kas on sõas meeste werda?

„Oh mo sõsar sõstrasilma,
„Masajalgne maalikene:
„Siin jookswad jõed wesina,
„Sääl jookswad jõed werena,
„Suitsest saadik sula werda,
„Sadulast saadik Saksa werda,
„Wööst saadik wõõra werda;
„Tarretanud welede werda
„Ei ma saanud mõõtemaie.”

Sõsar welelta küsima:
Kas on sõas meeste päida?

„Oh mo sõsar sõstrasilma:
„Nii on sõas meeste päida,
„Kui on soossa mättaaida!”

Kas on sõas sääre luida?

„Nii on sõas sääre luida,
„Kui on aias teibaaida.”


Kas on sõas sõrme luida?

„Nii on sõas sõrme luida,
„Kui sääl rooguda rägassa.
„Ära nõua, neitsikene,
„Pikemalta sõa lugu:
„Mis on sõda sünnitanud,
„See ei kõlba neitsi kõrwa!”

Pääle wahwuse ja isamaa armastuse peame, wana Eestlaste pääle waadates, weel iseäranis nende üht meelt kiitma ja tahame siin seda enam lugijate silmi selle pääle juhatada, mida enam see kallis anne meil täna päew näitab puuduwat.

Kõik suur sõaaeg otsa ei kuule meie ka sõnakest sest, et keegi Eestimaal kuski waenlastega ühte nõusse heitnud ja oma wendade wasta tapelnud, olgu siis et mõnes maakonnas, mis juba ära oli wõidetud, mehed sunnitud saiwad wägisi wõõraste hulgas tõiste maakondade Eestlaste wasta sõdima. Aga oma kaswu ja tulu, oma õnne ja auu pärast, mis sõdades sagedaste nagu õnged wastanikkude sekka wisatakse, et mõnd kergemeelelist ja ahnet waimu ära meelitada, ei teinud seda ka mitte üksainuski.

Kuulsad on wanad Greeklased ja iseäranis kuulus kõiges ilmas nende wahwa wõitlemine Persia rahwa wasta, kes neid oma sundimise alla ikendada tahtsiwad, arwata aasta 500 ka 450 wahel enne Kristuse sündimist. Aga enam kui ükskord leiti Greeklaste hulgas Greeklasi, kes, inetuma sulase waimu orjad, otsatuma õnne ahnitsejad, raha ja rikkuse eest oma rahwa ära andsiwad, waenlastele teed juhatades, wendade salanõuu awaldades ehk paiku ja kohte näidates, kust isamaa kõige kergem haawata.

Küll ei julge meie oma esiwanemate sõda ja tegusid suurte Persia sõdadega ja Greeklaste tegudega kokku seada, aga oma wägimehise waimu ja isamaa armastuse poolest ei seisa wanad Eestlased sugugi wana Greeklaste ja Roomlaste taga, waid auuga nende kõrwal, ärameelitamata ja äramüümata meele poolest igas tükis esimeses reas.

Oleksiwad ordo rüütlid meie esiwanemate hulgast mõned abimehed ja asjaajajad leidnud, Läti Hindrik, kes muidu suure sõa loo nii terawaste tähele ja hoolsaste kirja pannud, ei oleks seda mitte üles tähendamata jätnud. Igal wanal Eestlasel oli see suur ülekohus ja hirmus jõledus, isamaale ja kaaswendadele kahjuks midagi teha ja oma üksikut tulu ülemaks pidada, kui kõikide üleüldist õnne.

Mis üleüldises sõanõus mõistlikud mehed otsuseks oliwad teinud, oli seaduseks igamehele ja teda täideti wiimse were tilgani. Wastapanemist ja oma wõimu ajamist ei nähtudki. Mis tõeste tarwiline ja tulus näitas, seda taheti, ja mis tõeste taheti, seda tehti ka, nõuda kui see meeste wiis ja kohus on.

Ja kudawiisi tallitasiwad ja toimetasiwad meie esiwanemad oma tööd isamaa teenistuses? Oli siin ehk sääl kihelkonnas mõni mõnus nõu wõetud, saadeti ruttu saadikuid ja sõnumid tõise kihelkonda ja niisama ruttu oliwad tõise kihelkonna mehed platsis, wendi sõna ja teuga awitama. Sünnib midagi Sakalas, siis teawad paari päewaga seda ka Saarlased ja astuwad laewadesse; tuleb teadus Tartumaale, ka Tartumaal elawad Eestlased, kes mõõka mõistawad mängitada ja ausaste abi anda. Käiwad käsud üle kõige Eestimaa ja hüüab hele sõasarw ühendatud ettewõtmisele, siis ei puudu mehe poegi, waid osatakse osa wõtta, tuntakse mis tulus, mõistetakse mis mõnus ja tehakse mis tarwis. Ette ära tähendatud päewal on kõik koos, ehk igaüks osa otse sääl, kuhu meestel minna oli. Kui üks mees tõusewad kõik üles kui tarwis; kõik seisawad ühe eest, üks kõikide eest.

Nii teewad mehed ja mehed oliwad meie esiwanemad.

   „Tuttu-luttu, tuttu-luttu,”
Hüüab Eesti sõasarwe.
„Ruttu, ruttu, ruttu, ruttu”
Kutsub kokku sõamehi,
Maameeste malewat.


   Kutsu kohe uuletakse,
Märguannet mõistetakse.
Rahwas rühib sõalisi
Surma teele saatemaie,
Waenu teele walmistama.
Weli wihtleb soojas saunas,
Ema waalib walget särki,
Isa ehiteleb hoosta,
Onu seab sadulada,
Küla küürib kannuksida,
Tõine ihub mõõga tera
Tahukiwil terawaksa,
Otsitakse odad wälja,
Teritakse taperid,
Kinnitakse kilpisid.

   Õde wenda õpetama:
„Ehitelen ella wenda,
„Ehitelen, õpetelen.
„Minu ella welekene!
„Kui sa sõidad surma teele,
„Lähed waenu wälja pääle,
„Ära sa ajagu eele,
„Ära sa jäägu järele;
„Esimesed elbitakse,
„Tagumised tapetakse:
„Keerita kesket sõdada
„Ligi lipu kandijada,
„Keskmised koju tulewad.”

   Naine nurgast nuttemaie,
Kaasakene kamberista:
„Kes mind armul audumaie,
„Kaisus tuleb kullatama!
„Lepast ei saa lepitajat,
„Wahtrast waluwõttijada,
„Kasest kullal kaisutajat.”

   „Tuttu-luttu, tuttu-luttu,
Hüüab Eesti sõasarwe.

„Ruttu, ruttu, ruttu, ruttu”
Kutsub kokku sõamehi,
Maameeste malewat.

Juba joones meie mehed,
Walmid waenu wennaksed,
Lendawad mööda lagedaida
Sõasarwe kutsu kannul
Surma teeda sõitemaie,
Mana teeda marssimaie.
Ruttu rühiwad Ridalased,
Lausumata Läänelased,
Tõrkumata Tartulased,
Sundimata Sakalased,
Wiibimata Wirulased,
Jätamata Järwalased,
Suikumata Saarelased,
Lisa tuleb Lindanisast,
Osa Oandimaalta,
Parwed Pihkwa piirelta.
Üks meel mehi ühendab.

Nii tunnistawad meie wanad laulu sõnad, mis siin osast Kalewipojast, osast muist rahwa mälestusist waba wiisi kokku seadsime, wanast Eesti ühestmeelest. Tunnistus sünnib täieste sellega kokku, mis wanad ajaraamatud kuulutawad. Lugija on Läti Hindriku ajaraamatust ülemal ise oma kõrwadega kauni jau jutustusi kuulnud. Tuletagu tema nüüd kuuldud sõasündimused meele ja seadku neid rahwa enese wana mälestustega kokku. Tema oma tehtud otsus siis ei saa ka tõisiti olema, kui meie lühikene lõpu sõna: Meid, wana Eestlaste poegade poegi, niisugune üksmeel ei ühenda.

Kell meel, see mõtelgu järele. Järelemõtlemine on otse siin sündis ja soowitaw.

Küll ei ole meil sõateed sõtkuda, kallis rahu kosutab mitu aega meie maad. Aga kas rahu tööd ja toimetused ühtmeelt ei tarwita? Kas kokkusündimine ja ühteühenemine rahu lastele ei kõlba? Igamees leiab kostuse ise.

Eestimaal on praegu tähtsad ajad. Wana orjapõlw, oma ohakate ja okastega, oma tooruse ja tuimusega, oma raskuse ja ränkusega, on kadumas, uus waba põlw astub asemele, uus elu ja ilu on ju ärkamas. Aga igas paigas ja igal ajal toob uus elu ka uusi töid ja toimetusi ja need tahawad kõik tegijaid. Tegijaid ja töömehi meil ehk ongi oma jagu. Waldadel on omad wanemad ja walitsused, küladel omad koolmeistrid, kihelkondade kohta mitu iseammetnikku. Aga kas nemad ka kõik tõsist Eestirahwa tulu tunnewad? Ehk kui nad tunnewadki, kas nad ka kõik nii kui tarwis oma tundmist täidawad ja tema järele teewad? Ehk kui nad teewadki, kas walitseb ja juhatab kõiki wana kallis üksmeel? Paraku, ei mitte. Peame tõt tunnistama ja ütlema: Üks ürgab ühele poole, tõine tõmbab tõisele poole, kolmas weab suisa soho. See on meie ajal mitme asja ja ammeti kohta Eestimaal täieste tõsi. Aga kas sedawiisi isamaa asjad edasi astuwad ja wanad puudused paranewad? Ei mitte!

Iga kogukond, iga kihelkond, iga rahwas on üks enam ehk wähem liikmendatud olemine, üks iseäraline seltsi astumine, üks iseäraline elaw ühendus, meie ihule kõigiti sarnane, kelle elu üksi siis kaswada ja kosuda, kauniks ja kõwaks wõib minna, kui kõik liikmed korra pärast tööd teewad, kokku sünniwad, ükstõisele abiks on, jalad käsi ja käed jalgu, silmad kõrwu ja kõrwad silmi awitawad. Ka rahwa ja tema iseäraliste ühenduste elu wõib üksi sedasama wiisi õitseda. Inimesed ja ammetnikud peawad kokku sündima, kokku hoidma, meelt ja mõistust, jõudu ja julgust ühendama. Ühel meelel ja ühendatud jõuuga wõiwad ka wäetimad wägewaks saada ja suuri asju sünnitada.

Sünnib kõik nii, kui praegu tähendasime, siis on iga ihu, iga inimeseliku ühenduse üleüldine elu terwe ja tugew, ja jälle tõisipidi, on üleüldine elu terwe ja tugew, siis on ka üksikuil liikmil terwist ja tugewust, kosumist ja kaswamist.

Arwab keegi, et tema iseenesest üksi ja iseenesele üksi elab, muid temale ega teda muile tarwis pole, siis eksib tema wäga. Kõik meie elu on üks wastastikune olemine ja liikumine. Mis muud teewad ja tallitawad, puutub meile, ja mis meie teeme ja tallitame, puutub muile. Küll ei paista see wastastikune üksteisesse puutumine igakord kohe silma, aga olemas ta on, ka kõige wähemal tööl ja tallitusel.

Sellepärast ei ole mitte ükskõik, kudas meie elame ja oleme. Weab üks ühele, tõine tõisele poole, siis lõhume ja lautame enam, kui kogume ja kaswatame. Tõmbab üks, tõine jälle ei tõuka, siis ei mõju minek. Walwab üks alati, tõine jälle magab magusaste, siis lähewad rammetumaks mõlemad. On igaüks ise tark, tõise nõuu ta ei tarwita, siis on kõik õpetamine asjata ja oskamisele tuleb pea ots. Otsib igamees üksi oma kaswu, siis kahaneb wiimati kõik wara. On sedawiisi wara ja ramm ja oskamine ilusaste otsa saanud, siis — oleme ka ise otsas.

Kui palju sest koledast pildist meie kohta sünnib, mõistku tähelepanija lugija ise ära. Mina ei taha ega tohi wendade kohtumõistja olla. Aga wana Eestlaste elu ja olu uurides ja siis jälle meie põlwe pääle waadates, sündisiwad sündimata pildid, kellel suur waks wahet. Mõõtku nüüd igamees ise wahe suurust ja wõtku oma jagu õpetust. Wana aja sündimust jutustatakse ju seks, et meie neist midagi õpime ja õppida wõime meie seekord tõe poolest palju.

Mis meie suure Eesti sõa pildi pääle tagasi waadates senni tähele panime, oli wana Eestlastele kõigiti kiituseks, nimelt nende isamaa armastus, wahwus, wäsimata usinus ja üksmeel, ja wanad ajaraamatud ei salga neid häid tunnistusi ka sugugi.

Aga wanad ajaraamatud annawad meie esiwanemaist ka tunnistusi, mis meile mitte armsad kuulda ei ole ja meie ei wõi ka neist kuulmata ja kostmata mööda minna. On nemad õiged, siis peame neid ära kuulma, olgu nemad kui kibedad tahes. Õigus nõuab seda ja tõe armastaja ei tohi salgamise sõber olla. On tunnistused wiltu ja wõõriti tehtud, siis peame neid parandama, et tõe ja õigusega kokku sünniwad ja meie esiwanematele weel haua põrmu ülekohut ei teha.

Wanad Eestlased on kiiduwäärt tegude kõrwal tõe poolest ka tõisi tegusid teinud, mis mitte kiiduwäärt ei ole. Nad on nimelt riisunud, põletanud ja waenlastele mitmel wiisi piinalist surma walmistanud. Lugija on ülemal ka sest seltsist sõnumist tükka kuulnud. Aga meie oleme ka omalt poolt juba juure lisanud, mis meil niisuguste hirmsa tegude seletamiseks ja õigeks kohtumõistmiseks ütelda oli. Palume lugijat, seda meele tuletada ja meile luba anda, neid asju nüüd ära arutatud asjadeks pidada.

Aga kaks asja peame siin weel ette tooma ja ära seletama, mis tuttaw Läti Hindrik meie esiwanematele iseäranis süüks panneb. Need süüd on: wana Eestlaste ustawuse rikkumine ja ristiusust langemine. Mitukord nimetab Hindrik Eestlasi sõnamurdjateks, räägib nende Kaini kurjusest, paneb neile usust langemist suureks süüks ja arwab rüütlite sõdimist nende wasta Issanda taplemisiks ja ärateenitud kättemaksmiseks weesakramendi rikkumise patu eest.

Tõsi on, Eestlased on selle suure sõa ajal mitukord ennast ristida lasknud ja Sakslaste sõna kuulda tõutanud, aga nemad on ka niisama mitukord ristimise jälle maha uhtnud ja oma sõna pidamata jätnud. Aga meie peame selle süü üle tõisiti kohut mõistma, kui Läti Hindrik on teinud ja temaga ühtlasi ehk mõni mees meiegi ajal weel teeb. Läti Hindriku silmad ei seletanud tema-aegse paksu udu pärast, mis waimu silma terawa nägemise tumedaks tegi, ja meie-aegne mõõdupuu ei sünni sugugi, kui siin süüdi mõõta tahame.

Et Eestlastel ju pagana ajal sõna pidamine tuttaw ja kallis asi oli, tunnistab meie wanasõna:

Sarwist härga seutakse,
Sõnast meesta sõlmitakse;

ja et see kena wanasõna tõeste wana sõna on, wõime sest ära näha, et meie suguwennad Soomlased just niisama ütlewad: „Sanasta miestä, sarwesta härkää.”

Et meil ja Soomlastel seesama wanasõna ja et ta meil ja neil kõigiti kokku käib, tähenduse, sõnade ja riimi poolest, see on täieline tunnistus, et sõna siis ju sündis, kui Eestlased ja Soomlased weel üks rahwas oliwad, see on: enne seda aega ju, kui meie esiwanemad Läänemere kaldaile tuliwad, mis mitu sada aastat enne Sakslaste meile tulemist juba sündinud oli.

Kui Eestlased siiski sagedaste oma tõutust Sakslaste wasta ei täitnud ja sõna ei pidanud, kui nad mitte üksina ristiusust jälle pagana usku tagasi ei langenud, waid ka mitukord tehtud rahu rikkusiwad ja sõdima hakkasiwad, siis ei tohi meie ära unustada, et Sakslased sõawäega seia oliwad tulnud ja wägisi maad ja wabadust Eestlaste käest ära wõtsiwad. Priiuse kautamisega oli orjapõlwe hakatus ühendatud. Orjuste ja maksude eest, mis Sakslased Eestlastele pääle paniwad, ei saanud neile ei mingisugust tasumist osaks. Wõõrad külalised ei toonud neile nende arwust ka kõige wähemat tulu mitte. Eestlaste silmist ei wõinud Sakslased muud olla, kui wägiwaldsed sõasünnitajad ja ahned maa ja maksude tahtjad. Sest pidi meie esiwanematel, kes, nõnda kui iga elawa waimuga, kindla meelega ja wahwa südamega rahwas, oma omandust, wabadust ja isamaad kalliks waranduseks pidasiwad, tuline waen ja wiha südamesse siginema. Et nad siis ka häämeelega ilmaski rahu Sakslastega ei teinud, waid häda sundusel, on kerge ära mõista. Ja mis nad häda sundusel oliwad pidanud tõutama, ilma et ükski Eestlane oleks wõinud ütelda, mis õigus Sakslaste tulemisel ja nõudmistel oli ehk mis kaswu nende jäämisest Eestimaale ja rahwale pidi kaswama, seda arwasiwad nemad ka enesel õiguse olewat täitmata jätta. Sõna murdmine näitas neil sell ajal wabaduse ja isamaa kaitsmine olewat.

Sõna andmine sündigu igakord sundimata, lubamine ja tõutamine tulgu inimese omast wabast tahtmisest, siis on tema tõsine töö, seub ja sõlmib inimest igamehe silmis ja meie wõime täie õigusega täit wastamist nõuda selle käest, kes oma sõna ja tõutust täitmata jättis. Kes omast wabast meelest, ilma wägiwallata, tõutust tegi ja siiski teda kergel meelel täitmata jätab, on iga õige inimese arwust auuta inimene ja põlgamine on tema palk.

Aga lugu on teisiti, kui lubamine wägiwaldselt nagu wälja pigistatakse. Niisugust lubamist meie priitahtliku lubamisega ühte kokku seada ei wõi, ei tohi meie ka tema täitmata jätmise üle ühesugust kohut mõista. Sunduse ja wägiwalla all seisja inimene ei ole enam wastamise ja arwuandmise poolest täis inimene, ta on osast orja sarnane, osast tõbise sugune, kes ka uimase pääga ja segase meelega mõnikord sõnu ütleb ja tegusid teeb, mis muidu teutawad ehk trahwitawad oleksiwad, aga temale keegi pahaks ei pane.

Wanal ajal oli kohtudes see kombe, et süüaluste ja kaasteadjate käest ka wägiwaldselt tunnistusi nõueti, kui nemad priitahtlikult seda, mis taheti, ei ütelnud. Süüdlast ja keda kaasteadjateks arwati, piinati ja waewati walusal wiisil, kunni nemad wiimati tunnistasiwad. Et inimene nõrk on ja nõrkusele tolli maksab, siis sündis see enamiste ikka nõuda, et piinatud ja waewatud hinged waluga neid tunnistusi andsiwad, mis kohus tahtis. Ja see on täieste teataw asi, et niisugusel kohtukombel tuhande kaupa ka süüta inimest surma sai. Kes mõistlik mees tahaks nende surma ärateenitud trahwiks arwata? Et sedawiisi piinaga päritud otsused ja waluga tehtud tunnistused õiguse ja tõega kokku ei sünni, on meie ajal haritud rahwa seas igas paigas niisugune hirmus kombe maha jäänud ja meie ei mõista nüüd kedagi hukka, kes wägiwaldsel wiisil tunnistusi ja tõutust pidi tegema, mis tõe põhjata oliwad ja täitmata jäiwad.

Meie esiwanemate sõna andmine ja tõukamine suurel Eesti sõal oli kõigiti selle sarnane, mis praegu seletasime, ja selle järele peame meie ka nende tõutuste täitmata jätmise üle kohut mõistma.

Meie omalt poolt peame sõna pidamist kalliks Jumala andeks, iga õige inimese kohuseks, iluks ja ehteks, iga korralise elu kindluseks ja toeks, ja ütleme oma esiwanematega ja Soome wendadega: „Sõnast meest, sarwest härga,” — aga kiwa wana Eestlaste pääle wisata nende tõisiti tegemise pärast esimesel Sakslaste seietulemise ajal, seda ei wõi meie ilmaski, sest meie teame, kust niisugune tegemine tuli. Rääkimata jäägu weel see, et meie esiwanemad sell ajal usu poolest pimedad paganad oliwad ja kus ewangeliumi usu walguse terad weel südame põllu pinda ei ole tunginud, sääl ei wõi ka ustawusel weel nii täielisi juuri olla, kui meie Õnnistegija neid oma järelkäiatelt nõuab.

Kui selleaegne katoliku kirik ja temaga tema preester Läti Hindrik meie esiwanematelt tingimata jäädawat ustawust ja sõnapidamist sell ajal nõuab, siis tuletame mõlematele meele, et seesama püha katoliku kirik, kes siin paganailt rikkumata ustawust loodab, ise enam kui ükskord ustawust on rikkunud ja õpetanud, et sõna murdmine mõnikord sugugi patt ei ole.

Kui katoliku kiriku õpetajad ja piiskopid keisrile Sigismundile, kes keelamata õndsa Hussi Kostnitsi linnas ära laskis põletada, ja keisrile Kaarlile, kes meie usuisa Lutheruse Wormsi linna omast õpetamisest wastust andma kutsus, seda tõe ütlesiwad olewat, et katoliku kiriku wastalistele sõna pidada tarwis ei ole, siis on see palju kurjem kuulda ja langeb palju kangema kohtumõistmise alla, kui see, et meie paganausulised esiwanemad ükstõisele ütlesiwad, oma waenlastele ja kahjutegijatele wõime meie sõna ka pidamata jätta ja teha, mis meie maa kaitsmiseks ja wabaduse hoidmiseks tarwiline näitab olewat.

Kes järele mõtleb, leiab meie praeguse arutuse tõe olewat ja suuremat seletust sellepärast meie poolt waja ei ole.

Aga — ütleb mõni — Sakslased tõiwad ommeti ristiusu seie, aga Eestlased põlgasiwad selle kalli asja ära ja langesiwad ristimisest jälle tagasi. Eks see suure südame kurjuse täht pole?

Sell ajal Eestlaste poolt mitte sugugi! Et Eestlased ristimise niipea kui wõimalik maha pesiwad, oli ristijate oma süü. Selle aja missioneerimine oli koguni wõõriti ja meie ei wõi sugugi imeks panna, et paganad ristiusust arwu ei saanud ega ristimise hinda ei tunnud.

Esiteks ei kuulutatud ewangeliumi enam nii puhtaste, kui ta piiblis seisab. Selge usu küünal ei põlenud katoliku kirikus isegi, ei wõinud ta siis ka muile säält paista. Walgustawa ja puhastawa ewangeliumi asemele oliwad wälimesed seadused ja pruugid pääasjaks astunud ja selle kõrwal kuulutati hulk paawstite ebaõpetusi. Ebaõpetused ei jõudnud mõistust selgeks ega südant soojaks teha ja päälegi kanneti õpetamise eest wäga wähe hoolt. Uue ristiusu kombete ja wana pagana usu pruukide wahel ei teinud paganad suuremat wahet. Mõnelgi oli ükskõik, kas ta Püha Maarja pilti auustas ehk oma wana ebajumala kuju kummardas. Mõned ütlesiwad ka: Wana harjunud pruuk on weel mõnusam. Meie esiwanemad elasiwad nõnda, elame meie ka niisamati. Ja wana usk, kui ta hästi ära on juurdunud, on wisa ära kaduma. Seda wõime weel tänapäew omal maal tähele panna, kus weel nüüdki mitmes paigas wana ebausku ja tema pruukisid küllalt leitakse.

Tõiseks sunniti wägisi ristiusku heitma ja ühtlasi ristiusuga pidiwad ristitawad ka mitmesugusid orjusi ja maksusid enese pääle wõtma. See oli raske kanda ja kihutas wihale ja wastapanemisele. Nõnda ei wõinud armastus ei ristirahwast ega ristiusku wasta idaneda. Ristirahwas, kes wäekaupa mõõga ja tule abiga usku wälja lautasiwad, ei wõinud, nõnda kui ju ülemal lühidelt tähendasime, paganate silmist muud olla, kui ahned maa ja maksude tahtjad ja priiuse käestkiskujad. Sellepärast paniwad nemad kõige jõuuga ristirahwale wasta. Ristiinimeseks saamine ja priiuse kautamine oli nende arwust ükskõik. Sellepärast oliwad paganad wisad ka hääd ja kallist õpetust kuulma, mis mõned wagad mungad — sest ka neid oli sell werisel ja pimedal ajal — mõnikord hoolega püüdsiwad anda.

Kust selleaegne wägisi ristimine tuli, saame alamal pitkemalt seletama.

Kolmandaks oli ristirahwa elu sell ajal mitmes tükis ise hukas. Waga kristlikku eesmärki nägiwad paganad wähe. Preestrid ja mungad tahtsiwad suuremat jagu häid päewi elada ja ilmalikku wara korjata. Rüütlid painasiwad uusi ristilapsi oma wiisi ja oliwad küll sõa wennad, aga mitte Kristuse teenistuse wennad.

Mitme nurjatuse kõrwal koduses elus tuleb weel seda meele tuletada, et ristirahwas sell ajal ka oma usutunnistuse pärast riius elasiwad, iseäranis õhtupoolsed Roomausulised ja hommikupoolsed Greekausulised. Mõlemad ütlesiwad oma ristimise parema ja õigema olewat. Juhtusiwad siis mõlemate missionäärid paganate maal kokku, pidi neil tüli tulema ja paganate meel nii segaseks saama, et nad kummastki ristimisest lugu pidada ei teadnud. Niisugust kahepoolist ristimist on ka meie maal olnud, aga Roomausule jäi maa.

Ka Roomausuliste missionääride eneste wahel oli ristimise pärast mitukord tüli, nii kui Eestimaal Daanlaste ja Sakslaste wahel, ja wiha läks mõnikord nii palawaks, et tõine missionäär tõise ristilapsed lülli poos, et nad wastaniku käest oliwad ristimise wasta wõtnud.

Mis mõte pidi sääl ristilastele ristimisest ja ristiusust pähä tulema? Kudas wõis nii himu, ennast ristida lasta, pagana südames tõusta?

Neljandaks tehti wäga ruttu missioni tööd. Sai pagan kätte, ristiti teda jala päält ära, ja oli tema ristitud, arwati teda ju ristiinimeseks. Õpetusest enne ja pärast ristimist ei wõi meie suurt kõnelda. Istutati küll, aga ei aritud usu põldu ega walatud uut usu taime. Kudas wõis usupuu sedawiisi kaswada ja sugu kanda?

Niisugusest rutulisest ja wäljaspidisest missioni tööst sell ajal andku lugijale täielisemat tunnistust üks tükk meie omalt maalt. Lugu on aastal 1220 sündinud. Missionäär, kellest jutustuses räägitakse, on meie tuttaw Läti Hindrik ise ja ta seletab omast missioni tööst ise sõnast sõnasse nõnda:

„Sellsamal ajal, kui tõised maade walitsuse pärast sõdisiwad, läks Lätlaste preester” — meie Hindrik — „Ümera jõe äärest jälle Eestimaale ja wõttis ühe tõise preestri Teodoriku kaasa, kes sell korral wähe enne seda ammetisse oli õnnistatud. Ja kui nad Sakalast läbi käisiwad, tuliwad nemad Pala jõe ääre ja sest jõest alustades ristisiwad nad ligimese maakonna, Nurmekond nimi[42], sedawiisi, et suurematesse küladesse kauemaks jäiwad, rahwa kokku kutsusiwad ja neile ewangeliumi õpetust andsiwad. Ja nemad käisiwad seitse päewa ühest paigast tõise ja ristisiwad igal päewal kolmsada ehk nelisada kummastki sugust” — s. o. meeste ja naesterahwast. „Pääle see läksiwad nemad Järwamaale ja käisiwad ka wiimsemas maakonnas Wirumaad wasta, mis Lapekonnaks[43] nimetatakse, aga weel ristitud ei olnud, ja tallitasiwad ristimise sakramenti kõigis suuremais külades, kunni nemad Ketisse külasse tuliwad ja tegiwad sääl nõndasamati. Senna ehitasiwad pärast Daanlased ühe kiriku, nõnda kui nemad ka muis külades on teinud, mis meilt oliwad ristitud saanud. Kui nemad wiimati külasse jõudsiwad, kell Reinenen nimi, saatsiwad nemad rahwast tõisist küladest kokku kutsuma. Ja üks talupoeg, kes nende wanem oli, ütles: „„Meie oleme ju kõik ristitud.”” Ja kui nemad küsisiwad, kes neid ristinud, kostis tema: „„Kui meie Solgesimi külas olime, sell korral kui Daanlaste preester sääl oma ristimist tallitas, ristis tema mõne mehe meist ja andis meile püha wet ja kui meie oma küladesse tagasi tulime, siputasime meie sellesama weega igaüks oma perekonda, naesi ja lapsi, ja mis peame meie weel tegema? Et meie ükskord ju ristitud oleme, siis ei wõta meie teid enam wasta.”” Kui preestrid seda kuulsiwad, naeratasiwad nemad wähe, puistasiwad tolmu oma jalgade päält nende pärast[44], ruttasiwad tõisi küladesse ja ristisiwad kolm küla Wirumaa piiril. Säälsamas oli üks mägi ja wäga ilus mets, kus selle maa rahwas Saarlaste suure Jumala ütlesiwad sündinud olewat, kellel Tarapita nimi[45] ja säält olewat tema Saaremaale lennanud. Ja tõine preester läks ja rajus nende Jumalate pildid ja kujud maha, mis sääl oliwad tehtud, ja paganad imestasiwad, et werd wälja ei jooksnud ja uskusiwad sest ajast preestrid enam. Kui nemad seitsme päewaga ristimise sääl maakonnas oliwad lõpetanud, pöörasiwad preestrid ümber tõise maakonda, kellel Moha nimi[46], ja jäiwad senna ühe nädala, käisiwad külast külasse ja ristisiwad igal päewal ligi kolm ehk neli sada kummastki sugust, kunni nemad kõigis paigus ristimise oliwad lõpetanud ja paganate pruugid häwitanud. Ja sest maakonnast läksiwad nemad edasi Waiga maakonda ja leidsiwad minnes mitu küla, kuhu preestrid weel ei olnud puutunud. Ja kui nemad sääl kõik mehed oliwad ristinud ja naesed ja lapsed, läksiwad nemad ümber Wõrtsjärwe ja tuliwad jälle Waiga maakonda ja et Waiga juba ristitud oli, siis pöörasiwad nemad ümber maakonda, kellel Soontaga nimi[47], ja käisiwad üksikuis külades, mis weel ristimata oliwad jäänud, nii nimelt Igateneres, Welpoles, Wasalas ja mõnes muus ja ristisiwad kõik mehed, naesed ja lapsed. Ja kui nemad sääl ühe nädala oliwad olnud ja neis paigus pühad ristimise tallitused lõpetatud oliwad, pöörasiwad nemad rõõmuga ümber Emajõe kaldale. Ja kui nemad mõlemail pool jõge niisamati wagaduse töö ja õpetuse hoole ristimata jäänute hääks ära oliwad täitnud, pöörasiwad nemad wiimseks ümber ja läksiwad Otepähä ja säält Liiwimaale tagasi, istutatud ja pühast hallikast niisutatud wiinamäge Jumala hoole jättes, kes temale kaswamist oli andmas.”

Nii pikalt Läti Hindrik ise omast missioni tööst.

Meie ütleme: nii ruttu ja wäljastpidi tegiwad selle aja katoliku missionäärid missioni tööd! Mõne nädalaga ristisiwad kaks meest hulga maakonde ära ja jätsiwad neid siis Jumala hoole, arwates, et paganad nüüd ristiinimeseks oliwad saanud ja Jumal ise nende kaswamise eest uues usus muretsema saab. Nad unustasiwad koguni ära, et Õnnistegija ristimise ammeti kõrwal ka õpetamise ja juhatamise ammeti oli seadnud.

Wõtame nüüd kõik kokku, mis selle aja missioneerimisest oleme kuulnud, siis peame tunnistama: Ristirahwa oma süü oli, kui wanad Eestlased ristimisest ja ristiusust lugu ei mõistnud pidada, nende oma süü, et ristiusk paganate seas ei mõjunud ega juurt ei ajanud. Kui sedawiisi missioni tööd tehti, siis pidi paganate taganemine ristimisest kerge olema ja meie ei wõi oma esiwanematele sellepärast ei iseäralist südame kurjust süüks ega nende usu põlgamist imeks panna. Enne pidi raisku läinud kristlik kirik ise jälle parandatama ja mõnesugusest risust puhastatama, siis wast oli ewangeliumi külwist paremat lõikust loota.

Mis Läti Hindrik ja mõned muud meie esiwanematele ristiusu põlgamise poolest süüks panewad, kautab õigema kaalu pääl kõige oma ränkuse ja raskuse ära ja süü langeb ristirahwa eneste pääle, kes wõõriti ristiusku wälja lautasiwad.

Aga, peame siin küsima, kust siis niisugune pöörane missioneerimine ja ristimine tuli, kui ülemal kuulnud oleme? Peame meie siis selle aja ristirahwast südame poolest iseäranis kurjaks arwama? Ons üksi ahnus neid ajanud, wägiwaldselt ristiusku laiale lautama, ja ons üksi nende laiskus ja hooletus süüdlased, et rahwa õpetamise eest nii wähe hoolt kanti? Peab üleüldse iga üksik wana aja inimene selle eest wastama ja hukka mõistetama, mis tema omal ajal tegi ehk tegemata jättis ja mis meie arwust mõistlik ei ole, waid kõigiti wiltu wälja näitab?

Ei mitte! Ka siin peame tööd tõise mõõdu puuga, mõõtma, kui meie ajal. Kesk-aja[48] üleüldine waimu pimedus ja katoliku kiriku ebaõpetused on kõige enam ülemal pitkemalt ära seletatud nurjatuma missioni töö poolest süüdlased, palju wähem üksikud inimesed, kes, kui oma aja lapsed, ka selle aja nurjatuste wõimuse all seisiwad ja aja üleüldist tõbe tõistega ühes põdema pidiwad.

Kudas tuleb see siin ära mõista?

Katoliku kirik uskus ja õpetas, et ristimine ja mõned tõised pühad kiriku tallitused ju iseenesest inimese tulewases elus õndsaks teewad, uskugu inimene ehk uskumata, kui aga püha tallitus tema hääks preestrilt ära on tehtud. Oli pagan ristitud saanud, siis uskusiwad ja ütlesiwad preestrid ja selle aja katoliku rahwas: ta on nüüd tõeste ristiinimene, ta on nüüd tõeste patu süüst, surmast ja kurati wäest päästetud ja igawese õndsuse pärandajaks saanud. Ristimisel arwati nagu mõni nõiduse wägi sees olewat, mis ka ilma meeleparandamise ja usu juure tulemata ju inimese ära muudab ja uueks loob.

Seda katoliku õpetust nimetatakse „õpetuseks tehtud tööst”, sest et paawstlased uskusiwad: on püha tallitus ehk tegu aga tehtud, siis on Kristuse käsk täidetud ja inimesele waimulik tulu saadetud. Usku ja meeleparandamist ei põlatud küll ära, neist peeti küll ka lugu, aga nad oliwad nagu kõrwalised asjad, ristimise tallitus ja tegu ise pääasi.

Selle õpetuse järele oli siis ka wägiwaldne ristimine, ka mõõga abiga, üks õnnistuse töö. Kui ristimist hääga wasta ei wõetud, siis arwasiwad ristiinimesed enesel ei mitte üksina luba, waid kohuse olewat, paganate pöörast meelt sõameeste abiga parandada.

Esialgu on suurem hulk rüütlid ja katoliku preestrid tõeste ja kindlaste uskunud, nemad täita Kristuse käsku ja teha Jumala meelejärelist tööd, kui ka sõawäega paganate maadesse tungiwad ja piikide ja odadega rahwast ristimisele sunniwad. Nad arwasiwad tõeste sellega paganate hingesid hukatusest päästa. See oli nõnda nende usk. Sellepärast ei tohi meie mitte kõik werewalamist ristiusu laiale lautamise tööl ahnuse süüks arwata niisama wähe kui kõik hooletust rahwa õpetamise puuduse poolest puhtaks preestrite laiskuse süüks. Ka preestrid mõtlesiwad kõige tarwilisema töö tehtud olewat, kui aga ristimine ära oli tallitatud ja mõnesuguste katoliku kiriku kombete pidamine ja täitmine ette näidatud. Õpetamine ja elu parandamine seisis tõises, alamas jaus. Kui mõistus ja lugu kandis, ka õpetust anda, siis sündis seda ka oma wiisi.

Et tõeste kindla niisuguse usu põhja pääl ja südamest katoliku mungad sagedaste missioni tööd oma wiisi tegiwad, seda ei tunnista mitte üksina wanad kirjad, waid ka see waidlemata asi, et palju neist missioneerijatest ja preestritest omal tööl ka elust ei hoolinud ja kannataja surma on läinud. Kes ükspäinis ema kaswu ja ilmalikku õnne otsib, see mõistab ka oma elu armastada ja muretseb selle eest, et temale wiga ei sünni.

Aga missuguse õigusega pandi siis maksud ristitud paganatele pääle ja wõeti sagedaste nende wabadus ja maa ära?

Esiotsa on katoliku kirik rahwale tema maa ja wabaduse jätnud ja üksi kümnest ristilaste käest nõudnud ja mis muidu kiriku ja tema ammetmeeste ülespidamiseks tarwis oli. Seda arwasiwad nemad puhta südame tunnistusega nõuda wõiwat Wana Testamendi eeskuju järele, kus Jehowa Moosese läbi ka kümnest preestrite hääks Israeli rahwa käest nõuab. Sellepärast kõneleb ka meie Läti Hindrik omas ajaraamatus kümnesest ikka kui Jumalast kästud asjast. Niisugusid maksusid arwati tasumiseks selle hää eest, mis ristimise ja kiriku tallituste läbi inimeste hingedele osaks pidi saama.

Aga kui paganad pärast ristimise ära põlgasiwad, sõna ei kuulnud ega kümnest ei tahtnud maksta, siis arwati neid umbusklikuks, Jumala waenlaseks, ja pidiwad oma wastatõrkumise pärast karistuse alla langema. Tule ja mõõgaga pidi neid karistatama, nagu Israeli lapsed Kanaani rahwast nuhtlesiwad.

Mida enam paganad wasta paniwad, seda suuremaks arwati nende waenu Jumalat wasta, mida sagedamine nemad ristiusust oma wana usku tagasi langesiwad, seda suurem oli nende süü. Karistuseks ja nuhtluseks wõeti wabadus ja maa osast ehk kõik nende käest ära ja pandi neile orjus pääle. Nad oliwad ju omas waenus ja wihas näidanud, et nad wabaduses ja rahus ristiinimeste kaaswennad ei tahtnud ega mõistnud olla. Wabadust ja wõimust nähti aga seks paganate käes tarwitatawat, et ristirahwale ja ristiusule kahju teha ja sellega Jumalale wasta panna.

Nii arwasiwad ja uskusiwad selle aja ristiinimesed, nii mõtlesiwad nemad enesel oma jau õigust olewat, wõõrast maad omaks wõtta ja tema omanikkusid orjaks ikendada.

Pääle see tahtsiwad rüütlid, kes missioni tööd awitasiwad ja kaitsiwad, ka oma waewa eest palka ja mida enam waewa oli nähtud, seda suuremat tasumist nõueti ka. Aga kust pidi see palk ja tasumine tulema, kui mitte nende omast ja nende käest, kelle wasta nemad sõdisiwad ja kes siis selle waewa süüdlased oliwad? Rüütlid on mitmel maal tõest mehist tööd teinud, ja selle eest ka mehist palka nõudnud ja saanud.

Sest olgu küll seletuseks, et meie õiget wiisi kohut mõistame ka nende Sakslaste üle, kes seitsesada aastat tagasi meie maale tuliwad ja meie esiwanemate maa omale osaks wõtsiwad.

Selleaegne üleüldine waimu pimedus, katoliku kiriku ebaõpetused, imeline Wana Testamendi asjade segamine ristiusuga ja nende pöörane istutamine kristliku kiriku põllule ja mitmepoolne elu toorus on pääsüüdlased, et ristiusk werisel wiisil meie maale tuli, meie esiwanemad orjapõlwe kütkendati ja Eestirahwas mitmeks saaks aastaks maha rõhuti. Nii on see siin olnud, nii ka mitmel muul maal.

Et maade ahnus ja oma kaswu püüdmine ja andeks andmata kerge meel mõõgaga missioneerijatele sagedaste seltsimeheks läksiwad, ei tohi ega taha meie siiski sugugi salata. Meie maal nähti neidsinatsid seltsimehi ju wara, iseäranis mõõga wendade hulgas, nii et katoliku kiriku walitsus ja ka Saksamaa riigi walitsus rüütlid mitukord waljuste noomima pidi.

Tahaksime ehk wõiksime meie ilma ja tema sündimuste parandajad olla, siis ütleksime weel, kudawiisi ristiusku ja uut waimu harimise seemet wõõralt maalt meile oleks pidatud toodama, kudawiisi Sakslaste tulemisest meie esiwanematele tõsine ja tänuwäärt tulu oleks tõusta wõinud, ja annaksime weel mõnd hääd nõuu, aga et meie aastasadade ja inimeste tuhandete süüdi parandada ei wõi, siis peame sellega rahul olema, et enesele selgeks teeme, kudawiisi see on wõinud sündida, mis tõeste sündinud on.

Meie kaebamine, nurisemine ja hukkamõistmine wana aja kohta ei maksa tänapäew midagi. See ei aita meie nüüdisi asju karwa wäärt kaugemale. Niisama ei wõi meie järeltulijate käest wastamist selle eest nõuda, mis nende esiwanemad omal ajal kurja ja kahju teinud.

Meil on nüüd tõised ajad käes ja tõised tööd toimetada. Teeme meie oma aja kohta seda, mis meie kohus ja õigus teha! Sest tuleb meile ja tulewale ajale tõsine tulu. Mööda läinud ajad ja nende sündimused olgu meile kõigile õpetuseks ja manitsuseks, mis meie tegema ja tegemata jätma peame. Seks neid meie ajal jutustatakse.

Juhatagu meid igal ausal tööl ja tululisel ettewõtmisel üks meel. Näidakem isamaa ja wendade armastust mitte suuga, waid tegudega. Olgem usinad igale hääle tööle ja wäsimata waewa nägemas. Meie meel olgu kõigiti kindel ja ärgem laskem ennast igast tuulest senna tänna puhuda, nagu iwata aganad. Meie esiwanemail oli see tundmata wiis. Meie tahtmisel ja tegemisel olgu alati tuum sees, mis midagi maksab, aga kibedusest puhas. Iwata aganaid ja tuumatumaid teri eneste sõbruses ärgem salligem, niisama wähe kui neid, kes tühja ja tuult külwawad, et tormi lõigata.

Oleme ja elame meie nii, siis oleme meie tõe poolest oma esiwanemate ausad lapsed ja tulew aeg saab meid niisama auuga nimetama, nõnda kui meie nüüd ome esiwanemaid auuga oleme nimetanud.

  1. Berthold oli mõõga rüütel.
  2. Russiinus oli Lätlaste wanem ja Eestlaste iseäranis wihane waenlane. Tema linn oli Astijärwe ja Ümera jõe ligi, Sotekle nimi.
  3. Tormi katuksed oliwad puust wärgid, mitmekorralised; nende kaitsmise all kaewasiwad linna piirajad walli alust, tõised ronisiwad jälle pääle, et säält sõdida.
  4. Eilard Doolnast on muidu tundmata; oli wistist mõõga wend.
  5. Piiskop Albert purjetas, nõnda kui ju ülewal sai üteldud, igasügise Saksamaale, et uusi ristisõitjaid ja mõnesugusid tarwitusi kaasa tuua, ja tuli kewade tagasi Riiga.
  6. Kaupo oli wägew Liiwlaste wanem Koiwa jõe kaldal, laskis ennast pea ristida ja sai ja jäi surmani ustawaks Sakslaste sõbraks ja abimeheks.
  7. Ümera jõgi, nüüd Sede nimi, jookseb hommiku poolt tulles Astijärwe, mis nüüd Burtnekiks nimetatakse ja Lätimaal Wolmari maakonnas taga Ruhja leida on.
  8. Lambito ja Meeme oliwad waprad Eestlaste wanemad Sakalas. Iseäranis wahwa ja tuline oli Lambito ehk Lembit, kuda teda ka nimetatakse, ja tema waprad teud elasiwad weel kaua Eestirahwa mälestuses, nii et meie ajani weel mõni rahwalaul on ulatanud, mis tema nime nimetab. Ta suri sõas aastal 1217 ja nimelt sessamas tapeluses, kus ka kuulus Liiwlane Kaupo surma leidis.
  9. Metsapoole ja Letegorwe maakond oliwad Liiwlaste päralt, mere ääres, esimene Pernu jõest Saletsa jõeni, mis Astijärwest tuleb ja meresse langeb, tõine Saletsast lõuna pool, kus weel Lodigeri kihelkond Lätimaal wana maakonna nime meele tuletab.
  10. Toreida oli Liiwlaste maakond Koiwa jõe kaldal, kus ka Kubesalu, Kaupo linn ja eluase, seisis.
  11. Rauba jõgi on tuttaw jõekene Lätimaal, wanast Liiwimaal, hää tükk maad siin pool Riiga.
  12. Owele ja Purke oliwad Eestlaste linnad Sakalas, aga pitkemalt ei tea meie nende kohta tähendada.
  13. Wistist nõnda mõista: Elajale löödi otsa ja kukkus ta parema käe poole, siis tähendas see hääd, kukkus ta pahema käe poole, siis paha.
  14. Beweriin oli kindel Lätlaste linn ligi Astijärwe. Siin nimetatud Lätlaste wanemad Doole ja Paike on muidu tundmata mehed.
  15. Metsapoole ja Sakala, ehk meie keeli, Pernu ja Wiljandi maakonna wahel on, nii kui teame, palju metsi ja suuri soid, kus nüüdki teed palju paremad ei ole.
  16. Pala jõgi on meieaegne Põltsamaa jõgi ja Nurmekond nüüdne Pilistwere ja Põltsamaa kihelkond Järwamaa piiril.
  17. Idumea oli Liiwlaste maakond, Metsapoolest lõuna pool, Saletsa jõe ja Koiwa wahel. Saletsa jõgi jookseb Astijärwest wälja ja Riia meresse.
  18. Dabrel ja Nunnus oliwad mõlemad Liiwlaste wanemad Toreida maakonnas.
  19. Jõgi, mis Läti Hindrik siin „Wete emaks” nimetab, on meie tuttaw Ema jõgi.
  20. Polotski linn seisis Wäina jõe kaldal meieaegses Witepski kubermangus.
  21. Warbula oli kindel Eestlaste linn Harjumaal. Weel tänapäew on linna ase ja waremed näha Nisi kihelkonnas; rahwas nimetab kohta nüüd Jaanilinnaks. Linna ase on 200 sammu lai ja 250 sammu pitk, kiwi müür 20—30 jalga kõrge ümber. Müüril on kaks wärawat ja läheb lõunapoolsest wärawast kiwi tee wälja rabasest niidust läbi.
  22. Paterellid oliwad pisemad ehk suuremad masinad, kellega kiwa waenlase ja tema laewade pääle ehk linna wisati ehk lasti. Nad kandsiwad ligi 500 sammu kaugusele wiiepunnalisi ja kahekümnegi punnalisi kiwa ja purutasiwad kõik ära, mis ette puutus, ehk lingutasiwad asjad, kelle külge kiwid puutusiwad, mõne sada sammu kaugele. Wastapanijad kaitsiwad ennast niisuguste paukude wasta nahkkottide taga, mis aganatega täidetud oliwad, ehk ka purjeriiete warjul. Mõnikord wisati nendega ka palkisid, mis otsast terawad ja rauutatud oliwad, waenlaste sekka ehk ka tõrwatud ja pigitatud põlewaid asju. Kudawiisi need wana aja suuredtükid, kui weel püssirohtu ei tuntud, tehtud oliwad, ei teata selgeste.
  23. Meie pühapäewased ewangeliumid ja epistlid, mis nüüdki kirikus kuuleme, on ju wäga wanast wälja walitud, ju katoliku ajal, ja on tänase päewani ka Ewangeliumi kirikus jäänud. Ülewal nimetatud Ewangelium neljandamal pühapäewal pärast Kolmekuninga päewa seisab Matt. r. 8, 23—27.
  24. Asi on hirmus ja kole küll kuulda. Aga tegu on enam pagana pimedusest ja ebausust, kui armuta meelest ja kangest südamest tulnud. Süda, kõige wahwuse ase, pidi, kui ta ära söödi, sööjale wahwust kõrgendama ja kõwemaks tegema waenlaste wasta. Hirmust ebausku ei jutustata mitte üksina meie esiwanematest siin Läti Hindriku raamatus, waid teda leitakse ka muu rahwa seas ja weel kristlikul ajal. Wuttke kirjutab Saksarahwa ebausust korra nõndasama koleda tüki: „Kes kolmeaastase lapse südame enesele on saanud, näeb kõik salaja wara ära, ja kes sündimata lapse südant enesega kannab, sell läheb warastamine korda ja ta jääb kinni wõtmata. See wiimine ebausk sünnitas ennewanast hirmsaid kurjategusid, teatawast weel seitsmetõistkümne aastasaa keskajal, nii et mõrtsukad ja wargad raskejalgsid naesi ära surmasiwad, et nimetatud nõia asja kätte saada.” Waata: Dr. Wuttke, der deutsche Volksaberglaube der Gegenwart. Hamburg 1860. Lehek. 101.
  25. Eestlastel oli, nõnda kui juba üteldud sai, keelamata mitu naist wõtta. Kes ristitud sai, pidi ühe naese meheks jääma ja ülearwulised naesed ära lahutada laskma. Sell korral langewad palju pagana usku tagasi ja wõtawad siis ka omad tõised naesed tagasi.
  26. Käemeesteks ehk wastutajateks rahu kinnitamiseks pidiwad iseäranis kihelkondade wanemad omad poislapsed andma. Kui käemeeste andjad rahu tingimist ei täitnud, oli wastanikkudel luba, käemeestega oma arwamise järele tallitada.
  27. Rameko ja Wargribbe oliwad Lätlaste wanemad Trikati maakonnas, nüüdses Walga maakonnas. Rameko oli Lätlaste wanema Talibaldi poeg. Et Eestlased Talibaldi tules põletades ära oliwad surmanud, siis oli Ramekol iseäranis asja, neile isa surma kätte maksta.
  28. Nii oli Eestimaa kolmele peremehele ju ära jagatud, aga ordo wennad, kes kõige enam waewa pidiwad nägema, tahtsiwad nüüd ka suuremat osa saagist, mis piiskopid neile anda ei raatsinud. Piiskopi Alberti kõrwal oli ka tõisi piiskoppisid, et küll Albert Riias päämees oli. Nimetatud Hermann oli Alberti wend ja pärast piiskopiks Tartus. Temast saame edespidi enam kuulma.
  29. Kolmas tund on meie arwamise järele kellu üheksa ajal enne lõunat.
  30. Semgallid oliwad Läti seltsi rahwas tänasel Kuuramaal.
  31. Rosula on muidu tundmata paik Trikati, tänase Walga maakonna, ja Metsapoole, tänase lõunapoolse Pernu maakonna, wahel.
  32. Urela oli Liiwlaste linn Wõnnu linna ligi; meie ajal leiame sääl mõisa ja walla, kellel Saksakeeli „Orellen” nimi.
  33. See on: heitsiwad omad igapäewased asjad kõrwale ja paniwad ennast sõa mundrisse.
  34. Niisugused tornid oliwad enamiste mitmekorralised. Päälmistest jagudest sõdisiwad sõamehed linna rahwaga, alumistest kaewati müüri alt õõnsaks ehk püüti teda muidu lõhkuda. Et siin üksina kaewamisest jutt on, siis peame arwama, et torn iseäranis ka selle tarbeks ehitatud oli, wistist et muidu kõrge walli alustele ligi ei ulatatud.
  35. Peetruse ahelate püha on esimesel Augusti kuu päewal.
  36. Maarja taewaminemise püha on wiietõistkümnemal Augustil. Seda päewa nimetatakse ta Rukki Maarja päewaks.
  37. Susdali würsti maa oli taga Nowgoroda linna Wolga jõe kaldal, kus nüüd Wladimiri kubermangu leiame.
  38. Lindanisa oli wana Eestlaste linn; pärast ehitasiwad Daanlased oma linna asemele, mis Eestlased Tallinaks hakkasiwad nimetama, nõnda kui ju ülemal üteldud sai.
  39. Ketis ehk Keitis oli suur küla Järwamaal Wirumaad wasta.
  40. Waiga ehk Waigala oli maakond Ema jõest põhja pool, kus nüüd meie ajal Tartu, Kodawere ja Maarja kihelkonda leiame.
  41. Tulirattad oliwad Läti Hindriku tunnistuse järele tulega täidetud rattad, mis waenlase pääle weeretati.
  42. Nurmekond oli nüüdne Põltsamaa ja Pilistwere kihelkond.
  43. Lapekond oli meieaegne Koeru kihelkond Järwamaal ja Maarja kihelkond Wirumaal.
  44. Waata: Matt. 10, 14. Mark. 6, 11. Luuk. 10, 11.
  45. Tarabita ehk Tarapita tähendab wistist niipalju kui „Taara awita.” On arwata, et Eestlased, kui lahingisse läksiwad ehk muidu, oma ebajumalat Taarat appi hüüdsiwad: „Taara awita!” Wõõrad, kes seda kuulsiwad, arwasiwad see Eestlaste Jumala nime olewat ja ei teadnud, et „Taara” üksi tema nimi oli ja „awita” muu sõna.
  46. Moha ehk Moka oli Waiga ja Wirumaa wahel, meie ajal Palamuse, Laiuse ja Tõrma kihelkond.
  47. Soontaga ehk Sootaga oli ka ühel jaul Ugauniast nimi, nimelt nüüdsel Äksi ja Kursi kihelkonnal. Äksi kihelkonnas on weel tänapäew Sootaga wald. Tõine Sootaga maakond oli Pernumaal.
  48. Kõik aeg, mis senni inimesed ära elanud, jagatakse kolme pääjagusse. Esimest jagu nimetatakse wanaks ajaks ja arwatakse teda kõigewanemast ajast kunni aastani 476 pärast Kristust, millal wanale Rooma riigile ots sai. Tõine jagu on kesk-aeg, mis aastast 476 kunni 1517 ulatab, see on: Rooma riigi otsa saamisest usupuhastamiseni Lutheruse ja tema kaastöötegijate läbi. Kolmas jagu on uus aeg, mis usupuhastamisest meie ajani arwatakse.

    Wana aeg on enamiste pagana karwa ja Greeklased ja Roomlased sell ajal kõige kuulsamad ja wägewamad rahwad. Kesk-aeg on päris katoliku aeg ja paawst Rooma linnas kõige wägewam siin maa pääl. Uus aeg on omad teadmise ja tundmise piirid, wana ja kesk-ajaga kokku seatud, igapidi palju, palju kaugemale ajanud ja see on tema iseäraline täht.