Prohwet Maltswet/1
1.
Sula. Kolmat päewa sula. Räästad nutsiwad ja sülgasiwad ühest otsast teise. Ilm oli tossawat wett täis, et wanuta kas wõi kangast. Niisugune Wastla sula, mis kõige paha pealt katet kipub ära uhtuma. Halastawat katet, mille all Kugli küla nii palju häbelikku inetust püidis warjata. Heldet krohwi, mis kõik augud nii ilusti kinni mattis, kõik praod nii hoolsasti täis toppis, mis musta nii osawasti walgeks tegi. Juba tekkisiwad katustele tahmased kuradi-näod, mille hirwitawatest suudest paljad roowilatid nagu irewile aetud mustad hambad wälja paistsiwad. Juba alanesiwad wallikõrgused hanged urtsikute ümber ja jätsiwad ilma hooleks aru pidada, kuhu külge wiimased kord ümber kukuwad. Juba tuliwad hangede tagant need madalad mustawad awandused nähtawale, mille kaudu inimesed nagu lume alla maetud kartuli-koobastesse pugesiwad, ja need kämli-suurused augud seinte sees, mis õhtul tulega nagu hundisilmad üle walge lagendiku kiirgasiwad, kuna nad päewal nagu wäljapistetud oliwad, kustunud nagu surnul.
Paks ja tihe ja walge oli waip olnud, mis Kugli küla inetusi katnud. Nüid rebenes ta lõhki, pudenes tükkideks, kõdunes silmanähtawalt õhemaks ja õredamaks. Ta ei warjanud enam ihu, ei peitnud häbedust.
Inimesed ei pannud seda miksgi, aga lindudel oli häbi. Inimesed oliwad tuimad, linnud terased. Ja las’ kewadel need linnud tulla, kes teisi maid näinud! Need tuliwad ainult kaastundmuse pärast siia. Neil oli Kugli rahwast hale meel. Kugli koopa-elanikud tahtsiwad ju ka pääsukest näha, lõokest kuulda, ööpikuga ühes nuuksuda. Ja kui raske südamega nad sügisel lahkusiwad, need kaastundlikud linnud, kes teisi maid näinud! Nad läksiwad nuttes, sest nad ei teadnud, mis Kugli rahwast kewadeks saab. Nad armastasiwad seda rahwast ta inetuse pärast, ja see on kõige kõrgem armastus. Sellepärast püidsiwad nad kewadel ikka wõimalikult wara siia jõuda, ja et armastus neid sagedasti liig wara teele ajas, siis maksiwad nad seda oma eluga. Kas see polnud ilus surm?
Kodused linnud, need oliwad Kugli inetusega juba harjunud. Need polnud ka palju paremat näinud. Nende teekonnad ulatasiwad ainult wallast walda, arwasti kihelkonnast kihelkonda, ja ainult mõningased oliwad kahest wõi kolmest kubermangust läbi lennanud. Ja mis nad näinud? Ainult Kuglid. Siin Kugli, seal Kugli, igal pool Kugli. Enam wõi wähem. Üks päris Kugli, teine wäga Kugli sarnane. Aga kui nad ka Kugli inetusega harjunud oliwad ja palju paremat näinud ei olnud — terasemad oliwad nad siisgi kui inimesed. Wõib ka olla, et suwised linnud neile teistest maadest jutustanud. Wõi polnud nad mitte terased, waid armastasiwad ainult näägutada? Säherdusi urisejaid ja nurisejaid on ka. Need ei tea, kui kallis asi leplik meel ja rahulik süda on. Sest weel ei ilmu isa Jannseni „Perno Postimees“, kust nad seda wõiksiwad lugeda.
Istuwad seal Kiisa talu suure kuuse otsas kaks mõistlikku warest. See on, pealt näha kaunis mõistlikud. Üks wana, teine noor.
„Krrae! Krrae! Meie Kugli läheb aast-aastalt ikka näotumaks,“ ütleb noorem, kui ta silm kortsus kulmu alt murelikult mitu korda üle küla lennanud. „Millest see küll tuleb?“
„Krrae! Krrae! See tuleb waesusest,“ wastab wanem kähisewa healega, sest tal on niiske ilma pärast köha ja nohu.
„Waesusest? Krrae! Õige küll. Meiesugune ei taha siin ju enam ausal wiisil süiagi saada. Aga millest siis Kugli waesus õieti tuleb?“
„Krrae! Sa räägi niisugustest asjadest tasamini,“ uriseb wanem mõistlik wares. „Eks näe, et meie all parw warblasi sitsitab!“
„Krrae! Sul on õigus, neid ei wõi uskuda! Need räägiwad mõisas kohe ette, mis külas kuulewad. Pagana nuuskurid! Saatana salakuulajad! Oota, ma pillan neile midagi pähe!“
„Sitsitsitsit!“ kuuldus alumiste okste pealt kombelise wihaga, ja warblaste kari põgenes mõne astme alamale.
„Krrae! Kust Kugli waesus tuleb?“ wõttis wanem wares jälle sõna, kui ta nina nuusates ettewaatlikult ringi waadanud. „Krrae! Waesus tuleb sealt!“
Ja ehk ta küll ainult tiiwa-otsaga näitawa liigutuse mõisa poole tegi, näis noorem teda siisgi mõistwat, sest ta ütles: „Krrae! Seda arwasin isegi!“ ja lisas juurde: „Krrae! Aga need seal all muti-koobastes ei märka seda!“
Kuid sel silmapilgul kajas kiwimurru poolt lühike, lõikaw ja noomiw hüie: „Hea! Hea! Hea!“
„Krrae! Psst! Hakid!“ hoiatas wanem wares nooremat. „Neid on weel wähem uskuda kui warblasi! Need on ise ka peremehed!“
Nad nihkusiwad kõikuwa oksa peal koomale ja pistsiwad nokad kokku. Aga et wanem wares juba weidi kehwa kuulmisega oli, pidi noorem siisgi kaunis walju healega waresekeelt rääkima, ja ta ütles:
„Krrae, wanamees! Kas see ikka nõnda on olnud?“
„Krrae! Niikaua kui mina tagasi mäletan. Kullid ja hakid — need! Aga tulise pihta — kes sealt siis tuleb!“
Nad jäiwad silmapilguks aineti kuusetuka poole halli õhu sisse wahtima, siis pistsiwad nagu noolist mõlemad lendu. Warblased edewalt kisades järgi, nagu ähwardaks neid ka mõni hädaoht! Kõrgelt aurawa udu seest paistis ainult pisikene täpp, mis aga kiiresti suurenes, kuni suur tugew kull nähtawaks sai, kes waikides Kugli küla ja wiimaks Kiisa talu peal toredaid ringisid hakkas keerutama. Kuked õuedes tõstsiwad nii hirmsa hoiatuse-kisa, et kõik nende sulgnaised, kes räästa all esimest korda palja maa peal jalutama läinud, silmapilk rehealuse wärawa alla kadusiwad.
Ja kus midagi ei ole, sealt pole kullilgi midagi wõtta.
Seepärast rändas ta edasi, teades, et teisest kohast ometi midagi wõtta on.
Mõlemad mõistliku näoga waresed istusiwad juba Kiisa talu suure kase otsas ja oliwad rahustatud.
„Krrae!“ ütles noorem. „Kas siis Kugli omale abi ei taha otsida? Ta peab ju ära nägema, et see nõnda enam edasi ei wõi minna!“
Wanem wares naeratas nukralt.
„Ta otsib abi.“
„Kust?“
Wanem wares ajas noka taewa poole.
„Soo, soo!“ ütles noorem. „Ja sealt on abi loota?“
Teine kehitas õlasid. „Krrae! Ma pole looduseuurija… Aga Kugli otsib weel kellegilt abi…“
„Kellelt?“
„Prohwet Maltswetilt.“
„Mis elukas see on?“
„Krrae! Saad teda täna ise näha.“
„Kus?“
„Kiisal… Eks kae, kuda Kiisa rahwas wõera wastuwõtmist ette walmistab!… Krrae! See on haruldane mees, keda täna näha saame! Kõik Järwamaa linnud tunnewad teda juba.“
Noorel waresel oli häbi, et tema teistest hariduse poolest maha jäänud, seepärast waikis ta ja hakkas seda terasemalt Kiisa talu poole wahtima.
Seal näis tõesti säherdune sibin-sabin walitsewat, nagu seisaks mõni pidulik sündmus ootel, nagu oleks haruldasi külalisi tulekul, pealegi palju, õieti palju külalisi. Sest ega Mikk ja Elts wäikese Tiina ja punase peaga Lülli priitahtlikul abil, pühapäewasest päewast hoolimata, muidu õues lund ei oleks rookinud, nii et labidad ja luuad lendasiwad, et hange sisse uppunud wärawast toa ukse-esiseni laiemat teed rajada. Isegi lombak Mann oli teiste õhinal ametis; ta häwitas kühwliga, mis kaks korda suurem oli kui ta ise, aida ees seiswat lumememme. Oli ju karta, et nii püha mees, nagu Maltsweti papa, seesugust ebajumala sarnast elukat ristiinimeste maja juures ei salli, seda wähem, et kahtlane isik, ammuli suu ja krillis silmadega nagu ta oli, liia märja pärast juba taaru wajus just kui joobnud mees, kuna tal patusel ka weel pikk piip nagu waru põigiti hammaste wahel rippus — rasked ebawoorused, mis püha meest tingimata pidiwad pahandama…
Mõlemad mõistlikud waresed nägiwad ka weel, kuda sulane Jaan kitsas kojas korda ja ruumi püidis teha, rauapuid, reejalaseid, wikatilüsisid, kangasjalgu, peerulõmmusid ja mõnda muud talu-kraami, mis sinna seisma pandud, koomale kogudes, ja kuda tüdruk Triinu tema järelt wana raagus luuaga nii hoolsasti pori ja prahti kasis, nagu pühiks ta nelipühi esimese püha hommikul kambri põrandat.
Ja kui terased waresed toa-ukse tahmasest walguseaugust oleksiwad wõinud sisse waadata, — seda nad aga ei wõinud, sest et paks ja tihe suitsu-keel sealt wälja limpsas ning sinakas-halli lehwiwa loorina katuse ääre alt üles õhku lookles — siis oleksiwad nad näinud, et toas ja kambris seesama kasimise- ja koristamisetöö osalt käsil, osalt juba walmis oli. Seal talitasiwad pühalikkude nägudega perenaine Liisu ise ja tema kõige wanem tütar Anu, Lõhmuse talu noor perenaine, kuna neile alt saunamehe naine Wiiu ainult nagu pahemaks käeks oli, sest et sel mähkmetes laps rinna külles rippus, kes kohe kurja kisa tõstis, kui tal „nolk“ suust wõeti.
Toast ja kambrist oli juba kõik rehe alla kolitud wõi sügawamini nurkadesse ja urgastesse topitud, mis muidugi nii kitsaid ruumisid weelgi kitsendasiwad, nagu kangasteljed, millelt kangas eila maha wõetud, wokid, willakorwid, kanatool ja isegi sängid, ning kambrist, mis ju talwel ainult sahwri ülesannet täitis, kõik tühjad ja täied jahukotid, kaljaastja, silgutünn, wanad riided ja põrandale ning nurkadesse kogunud kolud ja kraamid. Praegu oliwad naisterahwad põranda pühkimise ja majariistade seadmisega ametis. Kambri tahaseina, tillukese üheruuduga akna alla, mille kustunud klaasi noorik Anu niiske nuustikuga asjata püidis elustada, paigutati puhtaks küiritud laud ja selle taha kõige parem pink, mis majas leidus, sest siin pidi ju palwemees aset wõtma. Et aga laud ja pink auklise sawipõranda pärast wisalt lonkasiwad, siis läks rohkesti kiwikildusid ja laastusid ning palju seadmist tarwis, enne kui nad kindlamalt paigal seisiwad. Lugemiselauast sugu eemale, seinte äärde, pandi paar pikemat pinki ja mõned järid oma pererahwa ja tähtsamate wõeraste palweliste jaoks, kuna muu kogudus kambris ja toas püsti wõis seista.
Et kamber, mis ju talwel külm seisis, toast sooja saaks, peeti waheuks juba hommikust saadik lahti ning köeti pärast lõunat teist korda seda hiigla-ahju, mis oma helde soojuse kõik tuppa andis, kuna ta kambri poole ainult oma ilmatu paksu külma tagumise otsa pööras. Ahju oli täna, hoolimata pehmest ilmast, niipalju hagu kupatatud, et kerisekiwid alt juba tumedalt punama lõiwad nagu liig küpsed waarmarjad, kuna toas wihusauna palawus walitses, ehk küll ukse-august wilumat õhku sisse imbis. Et lugemise kuulajad siin hea nahatäie higistada saaksiwad, iseäranis, kui neid palju tuleb, nagu arwata wõis, see oli kindel. Aga mis sest, kui aga kamber, mis talwe läbi külm ja rõske seisnud, kuulsa palwemehe tarwis soojaks saab, et ta seal oma kallist terwist ei rikuks!
Kõik see suurepäraline wastuwõtte-toimetus, mis Kiisa rahwa käed ja jalad kallil pühapäewal nii kiiresti liikuma pani, oli sellepärast tänaseks jäänud, et peremehele alles hilja õhtu teade toodi, Maltswet soowida täna Kuglile sõita, tuldagu temale Jaani kiriku juurde wastu. Juba mitu korda oli Kiisa Mihkel, Kugli küla jumalakartlikum peremees, suurt palwemeest ja hinge-äratajat, kelle nime Järwamaal, iseäranis Koeru, Jaani ja Madise kihelkonnas, kaswawa aukartusega nimetama hakati, ka Kuglile lugema kutsunud, aga et see paik Maltsweti elukohast ja tegewuse-ringist kaunis kaugel eemal seisis, Madise kihelkonna kaugemas sopis, siis polnud kuulus lugeja seni weel mitte mahti leidnud, Kiisa peremehe soowi ja oma tõotust täide saata, kuni täna hommiku erutaw tuleku-sõnum siia oli jõudnud ning Kiisa Mihkel tuhatnelja Jaani poole teele oli läinud.
Ta tuleb!
Teade lagunes külas ja terwes wallas ruttu laiali, kõige pealt Kiisa Mihkli enese läbi, kes teel paljude kirikulistega kokku puutus. Maltsweti nimi oli Kugli rahwale juba tuttaw, teda näinud oliwad aga ainult mõningased ja tema jutlust, peale Kiisa peremehe, ainult paar inimest kuulnud. Missugune mõju sõnumil külarahwa kohta oli, seda polnud praegu weel märgata, sest lugemiseni oli weel hea tükk aega, külatänaw seisis tühi ja eluta ning kirikulised oliwad weel koju jõudmata. Aga jumalakartliku Kiisa pere peal heljus nägematalt, aga tuntawalt nagu rõemu- ja lootuse-ingel, tema ruumidest lendas nagu pühaduse- ja wagaduse-waim kuulmata tiiwalöökidel läbi.
„Ta tuleb!“ sosistas wanadlane perenaine wärisewa ärewusega tütre wastu, kuna ta kõhnadel, kolletanud põskedel nagu õie-puna õrnalt kumendama lõi.
„Ta tuleb,“ wastas Anu oma pehme, soniwa healega, ja ta suured, wagased silmad saiwad sügawa, hingelise läike.
Nõnda waatasiwad nad sagedasti naeratades teineteise otsa ja kuulutasiwad endile wastastikku seda saladuslist rõemu, mis nende rinda täitis, ilma et nad selle sügawamat põhjust endile oleksiwad mõistnud seletada.
Wanem wares suure kase otsas kõhistas endamisi naerda. Ta naeris sügawas kurgu põhjas, nii et see nagu kõhtu kugistatud luksumine kuuldus.
„Krrae! Miks sa naerad?“ küsis noorem.
„Ma ei naera, ma nutan.“
„Miks sa siis nutad?“
„Ma ei nuta, ma naeran.“
„Miks sa siis naerad?“
„Inimesed on nii tölbid!… Kugli otsib abi, aga ise ei teagi, et abi otsib.“
„Ei tea?“
„Krrae! Ei tea. Nagu mähkmetes laps ei tea, et ta karjudes kedagi kutsub… Kugli kutsub Maltsweti Juhanit…“
„Keda ta peaks siis kutsuma?“
„Jah, keda ta peaks küll kutsuma! Kas kotkast, wõi kullisid ja hakkisid?… Noja — neid!…“
Ja wana wares naeris jälle naeru, mis nutt oli, ning nuttis nuttu, mis naer oli. Siis jäi ta mõttesse ja hakkas, kui ta oksa külles nokka teritanud, oma tiiwa-alust nokitsema.
„Wanakestel on oma iseäraldused,“ mõtles noor wares, kellele teise jutt kaunis arusaamataks jäänud, ning pööras oma tähelepanemise jälle Kiisa pere poole, kus rookimise- ja ehtimise-töö ikka weel edasi kestis. Ta nägi, missuguse uudishimuga majaloomadgi seda pühapäewast tööd, mida patuks ei peetud, pealt waatasiwad, ja kuidas nad imestades pead raputasiwad — lehmad ja lambad kaewu-künal, ühesilmaga Muri koja-läwel, kanad räästa all ja röhkiw emis selle pruukosti kallal, mille Kiisa Mihkli ruun, hommikul teele minnes, tema jaoks lauda ette maha jätnud. Kõige uudishimulikum oli ühesilmaga Muri. Kui ta õues Miku ja Eltse, Tiina, Lülli ja Manni tegewust juba küllalt igast küljest arwustades waadelnud, hüppas ta holpsti läbi suitsu ukse-august tuppa, et ka seal oma ainust, aga terast silma proowiwalt ringi käia lasta. Ja isegi laiska harjaslooma ajas uudishimu pilgukest tuppa heitma. Warsti ilmus tema pikk, ilane torunina ukse-augu peale, ja ta tegi kõhurääkija toonil, kõige madalama bassihealega, niikaua lühikesi pilkawaid tähendusi uue tubase korra üle, kui perenaine seda pahaks pani ja talle roobiga nina peale andis, nii et ta kiunudes oma patused lõuad tagasi tõmmas…
„Krrae! Lähme waatame, mis teised abiotsijad külas teewad,“ ütles wana wares noorele, kui ta oma särgi täidest tühjaks otsinud. „Ma usun, terwe Kugli on warsti jalul.“
„Lähme!“ oli teine nõus. „Wahime iseäranis neisse peredesse sisse, kus nooremaid on.“
Wanem wangutas naeratades pead.
„Noorusel pole woorust! Noored ei märka weel abi otsida, ei teades ega teadmata; nad on tugewad ja suudawad tühja kõhtu kannatada. Ainult üksikud ootawad prohwet Maltswetti, teised kõik Juhan Leinbergi, kui nad teda ülepea ootawad. Noored on ennem kiigel kui palwemajas.“
„Wanamees, sa ära laida Kugli nooremaid! Krrae!“
„Krrae! Ma ei laida neid. Ma ütlen ainult, kuidas nad on, ja panen nende peale palju lootusi tulewiku kohta.“
Ja nad lendasiwad pikkamisi üle Kugli küla ja wahtisiwad uurides tahmastest ukse-aukudest ja kämli-suurustest kustunud akna-ruutudest taludesse sisse. Ja mis nad nägiwad, oli seesama, mis nad Kiisalgi näinud, muudkui kitsamal määral ja weidi muudetud kujul. Walmistati ette ja oodati, pisteti suud kokku ja räägiti wagast palwemehest. Siin soeti teist korda pead, seal pisteti uusi pastlaid jalga, teal toodi lauluraamat laudilt maha wõi kinnitati hinge piibli lugemisega tähtsa õhtu wastu. Ja wanal waresel oli nii õigus: Need, kes pead sugesiwad, uusi pastlaid jalga sidusiwad ja Juhan Lembergi ootasiwad, need oliwad noored; need aga, kes lauluraamatu laudilt wõtsiwad wõi piiblit lugesiwad ja prohwet Maltswetist kõnelesiwad, need oliwad wanad… Ja õhk oli igal pool pühawäewa täis, tasa imbiwat, waikselt heljuwat, ihust ja hingest salaja läbi ujuwat pühapäewa. Linnudgi tundsiwad oma hinges ja oma ümber seda arusaamata, äraseletamata pühapäewa-õhku, ja wana wares talitses oma nurisewat ja näägutawat suud, ja noorgi neelas oma edewa „krrae! krrae!“ alla, kui ta midagi silmas, mis tema uudishimu äratas ja mille kohta ta muidu wanemalt seletust oleks pärinud.
Juba hakkasiwad esimesed kirikulised külasse jõudma. Nad tuliwad eemalt tumeda kuusiku alt, halli tossu ja walge lume wahelt, nagu mustad ämblikud nähtawale, ükshaawal kui ka lühikeste rongikestena. Wahel kadusiwad nad hangenõgudesse ja tee-aukudesse ära, siis kerkisiwad jälle üles ja suurenesiwad ühtelugu, nii et laste suudest wärawate peal aeg-ajalt ehakas rõemuhüie puhkes: „Näe, meie isa — näe, meie ema tuleb!“
Oli kirikulisi, kes kõrtsist mööda sõitsiwad, oli ka neid, kes ei sõitnud. Wiimased polnud seejuures süidi, waid nende hobused; need ei raatsinud kõrtsist oma puhkamise tulul mööda sõita. Ka teadsiwad nad, et peremehel külm ja janu on, ja mõistlik teenija püiab peremehe terwist hoida.
Kõrts seisis pika, kitsa ja pereka küla õhtupoolses otsas, kahe kirikutee risti kohal. Ta oli kaunis awar kiwihoone ja wanem kui kõige wanemad elanikud külas. Põliselt ja kindlalt, nagu kirik ja mõis, seisis ka tema oma paigal; oliwad ta müirid ju sestsamast kõwast kiwist tehtud nagu kiriku ja mõisa müirid, ja kes peaga kõrtsimüiri wastu põrkas, sai niisamasuguse matsu nagu kiriku- ja mõisa-müiri wastu põrgates. Kõrts oli mõisa abikontor; maks, mis talupojalt mõisa kontoris wõtmata jäi, wõeti siin wastu. See oli ka wiimane maks, mida selleaegne talupoeg jõudis maksta.
Kõrtsmikuks oli Kuglil wana Tihane, kohalise mõisa endine aidamees. Ta waatas kõõrdi ja oli raha peale ahne, sellepärast ütlesiwad inimesed temast, ta waadata ühe silmaga waske, teisega hõbedat, kahega kokku kulda. Tihane paristas kõwasti hobuseid ning ostis ja müis wilja. Millal ta wilja ostis, seda palju ei nähtud, aga müimist oli alatasa näha. Ta ostis kõige wähema mõeduga, isegi leiwakoti-, kaapkübara- ja kuuetasku-täisi, müis aga ikka kulisid ja sälitesi. Tema külaliste seas oli palju neid, kes oma wiinakortlit wõi õlletoopi kunagi rahaga ei maksnud, ja wõlgu ei jäänud nad kõrtsmikule ka mitte! Wa’ Tihase Jaan öelnud ise kord heal tujul, niisuguste eest maksta mõis; see olla ju helde hädalisi aitama…
Kui kõrtsmik, hobuseparisnik ja laadalell tundis Tihane kõiki inimesi oma kihelkonnas, peaaegu kõiki naabri-kihelkondades, poolesi terwel Tallinnamaal ja ühte kolmandikku Riiamaal. Ja ta ei tundnud neid mitte ainult näo järele, waid teadis ka igaühest midagi jutustada, paljudest isegi hoolega hoitud saladusi. Tal oli päris kõrtsmiku-mälu. Ta tundis inimese, kellega ta elus kord kokku puutunud, paarikümne aasta pärast kohe ära, ning westis loo, mis tema noorpõlwes sündinud wõi mida talle poole inimese-ea eest jutustatud, nii wärskelt ja põhjalikult ära, nagu oleks see mõni eilane asi. Ta oli hea hambamees ja wäsimata jutupuhuja, seepärast polnud tal raske külalisi köita, ja isegi naised, kes meestele õhtul järele tuliwad, jäiwad wastu tahtmist kõrtsi konutama, kui kõõrdsilm leti taga mõnda wigurijuttu weeretas.
Kõrtsis oli juba salk külalisi koos, nende seas ka paar kirikulist. Esimesed tuliwad siia pühapäewast pärastlõunat ja, kui Jumal tahab, ka õhtut ära wiitma; wiimased muretsesiwad heale tujule, mis neil kirikutrahteris alganud, pikemat järge, et selle eest wäljaantud raha mitte maha poleks wisatud. Priiskajaid ja prassijaid tolleaegsete kõrtsiliste seas weel ei olnud; selleks puudus talupoegadel, hoolimata jookide odawusest, tarwilise aja kõrwal raha. Toobi õlle wõi poole kortli wiina sisse uputas talumees oma terwe nädalase mure ja waewa ära, puhus selle juures üleaedsetega terwe õhtu juttu, tossutas toa suitsu täis ja sülitas põranda libedaks. Purju jäi ta küll ka, pealegi rutemini kui praegused kõrtsilised, aga see ei tulnud joodud wedelikkude paljusest, waid talupoja halwasti söödetud kõhust. Inimene, kes aasta ümber ainult haganasest leiwast elab, ei suuda puhtalegi wiinale wastu panna, ammu siis weel mõisa kurjale puskarile, mille sisse kukkudes kärbes kohe hinge heitis, nagu topsisõbrad ise tõendasiwad.
Kugli kõrtsi seestpidine nägu oli tolle aja kohta tawalik. Porisest kojast, mille konarlise kiwipõranda sisse külaliste pastlad lihwitud teeraja kulutanud, läks üks uks kaunis ruumikasse hoowi wõi rehealla, kus öömajaliste hobused ja sõiduriistad ulualust leidsiwad, teine uks kõrtsi suurde tuppa. Mõlemad uksed oliwad nii madalad, et lühemgi mees sisse astudes kaela pidi kõwerdama, ning mõlematel oliwad nii kõrged läwed, et ajalooliseks imeks jääb, kuidas nokastanud külalised neist üle saiwad ja mõned siisgi weel terwete ninaluudega wõisiwad uhkustada. Wist on seda alalise koduse harjutamisega seletada, sest talude uksed oliwad weel palju madalamad ja nende läwed palju kõrgemad.
Kõrtsi „suur tuba“ oli wast meie mõedupuu järele weidi kitsik, tol ajal aga räägiti Kugli kõrtsitoast, wa Niitsami Needu, kõige tigedam eit külas, ajanud seal poole ööd oma wanameest wemblaga taga, ilma et teda suure ruumi pärast kätte oleks saanud. Ümberringi seinte ääres seisiwad pikad räpased lauad ja pingid, mille peal laadalised, linnalised ja muud öömajalised talwel oma kuubede ja kasukate sees magasiwad ja päewal leiba wõtsiwad. Walgus paistis ainult kahest pisikesest, neljaruudulisest aknast, mis alati higised wõi härmas oliwad, kohmetult ja isewärki luurawate, kõõrdi waatawate kiirtega sisse. Põrandast ei wõi öelda, kas ta enam sawist wõi enam kiwist oli; igatahes wõis ettewaatamata kõndija niisama hästi ta kiwirahnude kui sawikühmude peale komistada. Seinu ja lage lubjatati küll sagedasti, kahe ja kolme aasta takka kord, aga küllap wist talurahwa must mure, mida siin käidi ihust wälja tolmutamas, nad ruttu tõmmuks wärwis nagu tõrwa-ahju, kuna ka piibu- ja peerusuits oma poolt kaasa aitasiwad.
Ukse kõrwal seina ääres lömmitas nagu mõni kindlusekants tohutu suur, laiade puusadega kiwi-ahi, mille suu ees talwel, kui ta küdes ja kui ilm wäljas pakane oli, käe- ja ninasoendajate wahel igakord elaw wõistlus üksteise tõukamise ja tuupimise näol tõusis. Õhtul pisteti ahju wälise nurga külge, seks kiwide wahele uuristatud mokkade wahele, peerg põlema, sest wa Tihane oli oma raswaküinaldega kitsi ja pani ainult laupäewa- ja pühapäewa-õhtutel ühe ette-, teise tahatuppa winduma — ta ise ütles „särama“, — pealegi ainult siis, kui kõrtsiliste seas „kobedamaid“ külalisi oli. Tihase küinlajalad oliwad niisama lihtlabased kui otstarbekohased: puutombu sisse oli oherdiga auk lastud, ja lühter oligi walmis. Ahju laia keret mööda jalutasiwad ööd ja päewad tõmmupunased wagusad prussakad, kes wahete-wahel mõttes kuulatama jäiwad, mida nägemata kilk neile leelõukal murelikult ette laulis.
Tagatuba ehk letikamber, kuhu weidi wiltu wajunud piitadega ja pikkade hingedega paks, suitsenud uks wiis, oli hoopis kitsik. Sinna tikkusiwad ka ainult rahakamad topsimusutajad, siis mõisa-sundijad ja kõrtsmiku isiklikud sõbrad, kuna tellitud märjuke muudele selle leti-osa peale suurde tuppa anti, mille peal olewa suure neljanurgelise seina-awanduse ette ööseks raske luuk lae küllest maha lasti. Nurga sees, mille mõlemad winklis olewad leti-osad sünnitasiwad, walitses ja talitas siis kõrtsipapa hommikust ööseni wasksete kortlite, toopide ja pooltoopidega. Letikambris oli üksainus wäiklane, neljanurgeline laud, ja see oli Kugli uhkuseks ja tema wägewate auks — wärwitud.
Ka saksakamber ei puudunud Kugli kõrtsil. See oli letitoa ja kõrtsmiku ühekambrilise elutoa wahel, pikergune kitsas ruum, mida kõrtsmiku perekond ise tarwitas, kui kõrtsis „saksu“ ei olnud. Sellel oli koguni laudpõrandgi all. Saksakambri peahiilguseks loeti aga ühte elukat, mida tema noorespõlwes, mis kaugele ennemuistse aja sisse ulatas, sohwaks oli kutsutud ja mille helde mõisaherra Kugli kõrtsile selle kasulise asutuse saja-aastaseks jubileumiks oma kolikambrist oli kinkinud. Praegu oli kahtlane, kas suure minewikuga toariist nii uhket nime weel ära teenis, sest temast polnud enam palju muud järel, kui hobuse-tekiga kinni kaetud suur auk, mille sisse istudes inimesel tundmus oli, kui oleks ta oma häbeliku kehajao mõne murdja lõugade wahele pistnud; see tundmus tekkis muidugi augus warjul olewate katkiste wedrude läbi, mille terawad orgid end istuja lihaliku õrnuse sisse puurisiwad. Muidu polnud endisel sohwal wiga. Leenistgi oli weel kaks kolmandikku alles, ja need linaseemne sarnased punased putukad, mis magaja elu öösel nii kibedaks teewad, julgesiwad päewa-ajal ja tule walgusel ainult arwasti sohwa saladuslisest sisekonnast nähtawale tulla, et istujaid tülitada.
Wana Tihane, see eeskujulik kõrtsmik, polnud, hoopis harilise seaduse wastu, mitte paks nagu kõrtsipapad, kes raamatus seisawad; temal ei „laenetanud“ midagi ees, nagu mõnest tema ametiwennast pajatati, ning teda ei wõinud keegi pilguta: „Joan, wii oma oam eemale, ma tahan teisi inimesi koa näha soada,“ nagu kord keegi Männimäe Hansule öelnud. Wana Tihane oli kõhn kui kiisk, ja mida wanemaks ta sai, seda enam kuiwas ta oma willase kamsoni ja lambanahast pükste sees kokku. Külamehed naljatasiwad, ta ei raatsida süia, sest suu olla tal luiskamisest juba muidugi kulunud. Kuid sellega tehti Tihasele ülekohut. Ta ei waletanud otsekohe midagi, puhus aga natuke hambasse, wõi, nagu meie ajal öeldakse, luuletas. Ning sedagi tegi ta wastu tahtmist. Temal oli ainult loomulik anne, kainele tõeasjale midagi juurde lisada, seda täiendada ja wärwida — kas walkjamaks wõi mustjamaks, ükskõik. Tal oli kallist luulelendu, ja kui ta meie ajal oleks elanud, ta oleks kahtlemata salmikuid teinud. Nüid aga pidi ta oma pärlid Kugli topsiwendade ette heitma. —
Kõrtsiliste jutu praeguseks aineks oli muidugi Maltswet. Tema tulek oli päewa-uudis, mis kõigi meeled ja keeled liikuma pani. Wana Tihase nägu oli weel naerusem kui muidu, ja täna teati weel wähem kui harilikult, kelle otsa ta juttu ajades oma mustjate kõõrdsilmadega õieti wahtis. See oli saladus, mille sisse keegi ei peasenud; Tihase silmad ei wahtinud kuhugile ja nägiwad ometi igale poole. Tema lõbus tuju, mida ta sõbralik itsitamine awaldas, tuli aga tänasest lõikuse-lootusest. Teadis ju Jaan wäga hästi, et usulise õhina kõrwal iseäranis uudishimu täna õhtuks ka naabriküladest rahwast Kuglile kihutab, ja kus patuseid palju koos, seal pudeneb ka kõrtsmikule midagi kaukasse.
„Maitske nüid Jumala wilja ja minge siis pärast ilusti püha mehe lugemisele,“ ütles Tihane manitsewal toonil, kui ta Kriuka Mihklile ja Tooma-Jüri Reinule täie wiinakortli nina ette lükkas. „Teate ju isegi, et inimene ihu kõrwal hinge ei tohi unustada!“
„Kuule aga, kuule! Kõrtsmik juhatab inimesi kirikusse!“ naeris Mihkel, oma suuri kõntsa-karwa hambaid näidates. „No nüid on sarwiline hingekarjaseks pandud!“
„Sa ära laima kõrtsmikka!“ hüidis Tihane. „Kõrtsmikud on kõik wagad mehed. Õige prohwet wõibgi ainult kõrtsmik olla, sest et see kõige paremini teiesuguste pattusid tunneb. Wõi pole waga palwemees Maltswet mitte kõrtsmik olnud? Pealegi mitmekordne ja põline kõrtsmik?“
„Mölder ikke! Tihane puhub jälle!“ hüidis keegi kõrtsiliste seast, et kõrtsmikku õrretada. „Maltswet oli Einmannis möldriks, Koigis möldriks, Karkuses möldriks ja kõige wiimaks Tallinnas möldri abiliseks. Kui õigust tahad reakida, Joan, siis ütle, et Maltswet põline waga mölder on, mitte sinusugune patune kõrtsmik.“
„Nii palju tead sina ka ilma elust ja suurtest meestest!“ wastas Tihane kaastundliku pilkamisega. „Kuule, Kassi Mats, kui sa Maltsweti elulugu tahad teada soada, siis tule ikke wa Tihase juure kooli. Tihane pole Maltsweti Juhaniga mitte üksi tosin korda täkkusi wahetand ja ühest kortlist liiku rüiband, waid on temaga ka ühe walla mees ja tema kauaaegne hea tuttaw. Küll sa näed, kui siia tuleb, kas ta wana Tihase juure sisse astumata jätab!“
„Ei näita sinusugusele wiinawesistajale nägugi — pane tähele!“ tännitas Kassi Mats naerdes edasi. „Maltswet jo wiina ei joo.“
„Ei joo wiina?“ imestas Kriuka Mihkel, kellel juba warju peas oli, „mis saks siis tema on?“
„Joogu wõi ärgu joogu — igatahes on ta endine kõrtsmik, kes niikaua inimeste ihu eest hoolt kandis, kuni ta nende hinge eest hakkas muretsema. Ja nõnna teen mina kord koa. Sest mul on teie hinge-hädast niisama hale meel, nagu mul teie lihalikud tarwidused südame peal seisawad.“
„Meie kopikad koa!“ naeris Mats. „Aga kas sa tahad siis öelda, et Maltswet mölder põle old?“
„Muidugi on old, aga kas mölder matti ei wõta?“
„Ühesugused inimese-kröönijad mõlemad!“ ohkas Tiitsu Madis nurgast ja sirtsas kaugele üle toa pruuni suutubakawirtsa.
„Maltswet on niisama hästi kohapidaja ja mölder kui kõrtsmik old,“ kõneles Tihane edasi, ilma Madise haawawat ohkamist ja sülgamist tähele panemata. „Aga kaugelt tähtsam kui teised ametid oli tema elu kohta kõrtsmiku-seisus, sest kui Maltswet kõrtsmikuks põleks old, põleks ta ilmasgi palwemeheks soand… Oodake, ma reagin Teile ära, kuda kõik oli ja tuli… Meie oleme mõlemad Norra wallas, Koeru kihelkonnas sündind; tema on minust arwata kümme oastat noorem. Nagu minagi poisikese-põlwes pool kogemata päriswallast wälja sain — proua andis mu oma wäimehele, teise mõisa, koerapoisiks — nõnda oli ka Maltsweti Juhan wõerasse walda sattund. Ma tean ainult, et tema lesk ema kõik oma neli poega, kellest Juhan kõige noorem oli, pärisherra wallast kudagi wälja toimetand, sest rahwa seas liikusid jutud, et orjapõli, mis mõne aasta eest ära kaodati, mõisnikkude soowi peale tagasi kinnitatawat; keiser olla ää näind, et prii põli moainimesed laisaks teeb, nii et mõisnikud nälga pidada jääma. Mitmes wallas lõid inimesed kartlikuks ja arwasid orjusest seeläbi peaseda, et oma wallast wõerasse warjule pugesid, kuhu aga wasta wõeti. Jutt oli muidugi wale, ja teisest wallast ei leitud ka muud kui tööd ja orjust ja haganast leiba. Juhan oli Einmanni läind ja pidas seal pärast Maltsweti kohta. Sellest saigi oma nime ‚Maltsweti Juhan‘…“
„Ta priinimi olla Leinbärk,“ tähendas Tooma-Jüri Rein wahele.
„Leinberg neh,“ kinnitas kõrtsmik, kui endine saksateenija, painduwama keelega. „Tema nimede lugu tean mina koa kõige paremini. Nagu ütlesin, oli neid neli wenda. Aga nimede järele ei tea neid keegi wendadeks pidada. Kõigil neljal on isesugused priinimed — kentsakas tükk küll!“
„Kuda see siis tuld?“ küsis keegi noorem mees.
„Tuld nõnna. Kõik neli eland, kui mõisnikud talupoegadele liignimesi andsid, üksteisest kaugel lahus teistes waldades. Nii soand igaüks ise-nime, sest üks ei teand ju, mis teine omale nimeks wõttis wõi mis herra andis. Juhani ühe wenna priinimi on Malts, teisi ma ei tea. Juhan luband omale esti talu järele nime ‚Maltswet‘ wõtta; seda soand üks wend kuulda ja soowind wennaga ühenimeliseks soada, asi läind aga teisiti, sest Juhan walind omale ‚Leinbergi‘ nimeks, mis tema meelest ilusam ja pehmem old, ja teine wend soat ‚weti‘ wett wedama ja leppind ainult poole nimega: ‚Malts‘. Juhanit aga hüitakse tänapäewani Maltswetiks, ja suurem hulk rahwast ei teagi, et ta liignimi Leinberg on. Kas näed nüid, Kassi peremees, et mina teie palwemeest paremini tunnen kui teie ise?“
„Aga tahad maha salata, et ta enam aega mölder on old kui kõrtsmik!“
„Ära lora: ma ei salga midagi maha, waid wõin sulle näpu peal üles lugeda, kus ta möldriks, kus kõrtsmikuks on old. Maltsweti koha pealt läks ta Einmanni uue weski peale möldriks; tean sedagi, et ta Einmanni aidamehe tütre naiseks wõttis. Arwata aasta kolme pärast läks ta sealt Kukewere Wana kõrtsi, mida wist iga terasem laps teab —“
„Kes nüid Wana kõrtsi uhket Juhanit ei tunneks!“ wõttis Liugmäe Kaarel, pikk, musta peaga peremees, kes mõne minuti eest kõrtsi astunud, leti poole wenides sõna. „Oli ju kõige suurem hobuseparisnik Ambla kihelkonnas, ostis magasiaitadest rukkid üles ja ajas iga moodi raha kokku. Tegi teine aga koa toredust, kus wõis, ega teda muidu uhkeks Juhaniks hüitud, ja oli hea hambamees.“
„Tegi toredust? Kuulukse jo, et ta hirmus ihnur old,“ ütles Tibukännu Peeter kõrwalt. „Ta ise reakind hiljuti kellegile, et kui keegi oleks temale süda-ööse asemel öeld: Kuule Juhan, katuse-harjal on pool kopikat, siis oleks ta kohe üles tõust, riided selga ajand ja katusele raha järele läind.“
Kõrtsilised naersiwad.
„Wõib olla — ihnsus tuleb rikkusega,“ ütles Tihane õiglaselt, „ja rikkaks sai Maltsweti Juhan alles Kostiwere Loo kõrtsis, kuhu ta Kukewerest läks. Wanas kõrtsis ei märgand ma tema ihnsusest midagi, ehk olgu siis, et seda juba ihnsuseks peetakse, kui kõrtsmik igale tahtjale palja lageda näo peale wõlga ei anna…“
„Ega sinagi, wennas, wist ihnur ole!“ tõmmas Tiku Toomas eemalt nurgast suud-mööda.
„Ei ole,“ oli Tihase rahuline wastus ruttu walmis, „tule aga siia, Toomas — kriiti mul jätkub, ja su nimi seisab minewasest Jüri-päewast saadik weel tahwli peal alles.“
Tooma südametunnistus polnud puhas, seepärast naeris ta ainult ja waikis.
„Kostiwere Lool käis Maltsweti käsi õieti hästi — käisin teda seal ise kord waatamas, kui silgurannast tulin,“ westis kõrtsmik wõidumehe rahuga edasi. „Kahju ainult, et ta sealt juba mõne aasta pärast pidi lahkuma, muidu oleks wist õige raswaseks läind.“
„Seda jätsid wahele, Tihane, et ta Koigis ka kord möldriks oli,“ ütles see mees, kellele ei meeldinud, et Jaan waga palwemeest enam kõrtsmikuks kui möldriks püidis teha. „Ostis ju weel 47. aastal Uniste papa käest suure puust Hollandi weski, wedas Koiki ja ehitas seal üles.“
„No minugipärast, kui see su hingele rahu annab ja kui sa möldrit pühamaks inimeseks pead kui kõrtsmikku, ehk küll Jumal ise näeb, kellel õigus on,“ õhkas Tihane ning tõstis oma kõõrdsilmad nii waga waatega taewa poole, nagu näeks ta ühe silmaga Isa, teisega poega.
„Kostiwerest läind siis Tallinna Tiigiweski möldrile selliks wõi jahu-aidameheks,“ jätkas Liugmäe peremees Maltsweti elulugu edasi. „Seal soandgi wiimaks prohwedi waimu ja hakand lugejaks.“
„Leinberg ostis omale Tallinnas Torupilli kõrtsi juure kaks maja ja polnd Tiigiweski möldril Martensonil mitte selliks weskil ega aidameheks, waid müijaks möldri jahupoes Harju wärawas,“ õiendas Tihane. „Mispärast waga Maltswet patustele Jumala riiki hakkas kuulutama ja kuda prohwedi waim tema peale tuli, seda wõite ka minu käest kõige õigemini kuulda soada. Sellest aetakse nüid paljugi juttusi, aga ega kõik tõsi ole, mis inimeste suud jahwatawad.“
„No reagi siis ära — soab näha, kas minu teadmisega kokku käib!“ hüidis Tali Aabram, kes jutuwestmises ja luuletamises Tihasele palju järele ei andnud.
Ja wana kõõrdsilm algas:
„See old just päew pärast Mihkli-päewa loata. Ligi kolm päewa ja kolm ööd seist Loo kõrts loadalisi täis — kaupmehi, hobuseparisnikka, talurahwast ja kõiksugu muid liiguwõtjaid. Ja Juhani sissetulek old hea. Puruwäsind, nagu kõrtsmik pärast loata on, magand Maltswet ööse magusat und, kui korraga heal hüind: ‚Juhan, Juhan, minu waga sulane, ärka üles!‘… Juhan lööb silmad lahti, näeb inglit oma sängi ees seiswat ja kostab: ‚Reagi, Issand, sest sinu sulane kuuleb!‘ Ja ingel reakima. Iga sõna old tuleleek, mis tal suust wälja käind, ja ta paled särand nii, et Juhan silmi ei üle wõind lahti hoida. ‚Juhan, minu waga sulane,‘ öeld heal, ‚ma olen sind kõrgema ameti jaoks wälja walind, sest ma tunnen sinu südame wagadust ja näen sinu hinge puhtust ja tean sinu ausat meelt, ja sa oled üks neistsinatsetest, kelle sees ei ole walet. Woata, maailma ots on ligidal! Juba ulatab inimeste patukuhi moa pealt taewani, seepärast peab kõik hukka minema. Tõuse siis üles ja kuuluta seda kõige rahwale, ja peasta patuste hinged igawesest hukatusest! Sest sina, Juhan, tead jo, kes waletab, kes warastab, kes petab, kes keelt peksab, kes ligemise ausat nime teotab, kes kõrtsis kurja nõuga wõlga teeb, kes ülematele wastu hakkab — sina näed ja tead kõik!‘… ‚Jah, ma näen ja tean küll kõik, sest ma olen jo kõrtsmik,‘ wastand Juhan, ‚aga kes õpetab mind, kuda ma patuste meeli pean pöörama? Kes annab mulle selle tarkuse ja wägewa sõna?‘… Ja ingel wasta: ‚See tarkus soab sulle osaks, kui sa teed, nagu ma sind juhatan. Tõuse kohe üles, mine kõrtsi taha lepikusse, kaewa suure sinise raudkiwi äärest moa üles, ja sa leiad, mis sul tarwis on!‘… Juhan teeb, nagu kästud. Öö on pilkane pime, aga punane tuleleek, mis lepikust wilgub, näitab talle teed. Ta jõuab suure sinise raudkiwi juure, mis ta siin enne põle näind ja mille peal punane lõke põleb, ja hakkab kiwi äärest labidaga kaewama. Mis ta leiab? Kuldkoantega ja kuldkirjaga raamatu leiab! Niipea kui raamatu pihku wõtab, tuleb waim tema peale, ja ta tunneb, et ta prohwediks on soand. Ta tunneb, et ta keelepaelad lahti on läind —“
„No need olid tal ennegi lahti küllalt,“ ütleb Kassi Mats wahele; kuid jutustaja ei lase ennast eksitada.
„Ta tunneb, et ta patustele peasemise-teed wõib juhatada, et ta tulewaid asju wõib ette kuulutada, ja oma waimus näeb ta, kuda lood taewas ja põrgus seisawad ja mis seal iga hinge ootab. Nõnda, armsad sõbrad,“ lõpetas Tihane, „sai waga kõrtsmik Maltswet palwemeheks ja hingede äratajaks, ja kes seda waleks ajab ja teisiti reagib, teeb rasket pattu.“
Taki Aabram weeretas oma suure keha aeglaselt leti ligemale.
„Kui wale asemel tõtt reakida patt on, siis tahan mina selle patu oma hinge peale wõtta,“ algas ta oma madala, õlise healega, kuna ta mõlemad pöidlad wöö wahele pistis. „Tihase jutust põle muud midagi õige, kui et Maltsweti Juhanil imelik unenägu on old, mis temale pööramist on toond, aga see unenägu wõi wiirastus old, nagu Juhan mitmele ise on reakind, hoopis teistsugune, kui Joan meile ette puhus. Eks ma soa aru muidugi, miks kõrtsmik kõrtsmiku unenäo ümber moonutab, aga ega meie wõi lasta tõel jalgu taewa poole tõsta… Kes lugu nõnna tahab kuulda soada, kuda ta tõesti on old, tehku kõrwad lahti ja ärgu lasku Tihast wahele reakida… Woadake, wennad, kuda Maltsweti Juhan ärkamist soand ja kõrtsmiku patuelu maha jät… Ükskord, nelipühi-pühade aal, old Loo kõrtsis ööd läbi suur purjutamine ja tantsimine. Kõik ümberkaudne rahwas old koos. Joodud kas wõi püksata, ja kõrtsmik õhutand aga weel taga. Teise püha lõuna-aal jäänd Juhan suurest wäsimusest leti peale magama, ja nüid old tal hirmus unenägu. Ta näind, et kõrtsi põranda all põrgu old, kus kõik tema tuttawad joodikud ja tantsijad wääwlitule sees wingerdand ja walu pärast kisendand ja hambaid kiristand. Teiste hulgas old ka tema oma hing, aga kõige palawamas paigas ja kõige suurema piina käes, sest eks kõrtsmik ole jo see, kes teisi inimesi kõrtsi meelitab ja patutee peale juhatab…“
„Oh sina igawene laimaja!“ õhkas Tihane südame põhjast. „Aga luiska minugi pärast edasi, küll ma sind warsti koa wääwlitule sees näen wingerdama.“
„Unest ärgates old Maltswet täis ehmatust,“ jutustas Aabram tõsiselt edasi, „ja reakind koleda unenäo sedamaid naisele ära. Luband kohe kõik kortlid ja toobid ja trehtlid mõisa wiia ja nurjatuma kõrtsmiku-ameti maha jätta, et oma hinge põrgutule käest peasta. ‚Sest woata‘ — öeld teine naisele — ‚ega minu hing muidu kõige kuumema tule sees kõrbend, juba mind Jumal ikke kõige patusemaks peab, patusemaks kui neid, kes purjus peaga karwu kisuwad, oma naisi peksawad, lapsed nälga jätawad, waletawad, petawad ja wargil käiwad. Teepärast waja misukesest põrgu-elust lahkuda!‘… Naine kohkund selle jutu üle ära ja öeld: ‚Juhan, sa oled wist peast totraks läind! Kas meil põle kõrtsiga juba mitmed head tuhanded seisuraha korjatud, lapsed linnas koolitud, ja sina ogar tahad nüid kõrtsmiku-ametit käest ära anda, kus meil ööd ja päewad raha kokku woolab, et süda põues naerab!‘… Ei kedagi — Maltsweti nõu jäänd kindlaks. Kole unenägu seist tal liig selgesti silma ees. Nelipühi wiimasel pühal last oma tüdruku inimestele maksuta wiina ja õlut anda, niipalju kui aga keegi jaksand juua, ja pärast old kõik kõrtsi ümber joonult moas. Teisel päewal wiind aga Maltswet kõrtsi mõedud ja tühjad wiinawoadid ja õlleankrud mõisa ja öeld ennast Kostiwere kõrtsmiku ametist lahti. Mõisaherra teist noomima nagu nainegi: ‚Juhan, kas sa peast hulluks oled läind? Nii kaua oled enese ja sakste kasuks auga kõrtsmiku-ametit pidand, oled rikkaks meheks soand, ja nüid korraga tahad kõrtsi poolel oastal käest ära anda! Mikspärast siis õieti?‘… Juhan reakind siis koa herrale oma põrgu-unenäo ära ja öeld, ta süda waewata teda wäga, et ta nii palju inimesi õnnetumaks teind ja hukatuse sisse soat — kõik aina wa patuse mamuna pärast… Ja nõnna läindgi Loo kõrtsist ära, ja Tallinnas hakand pühakirja uurima ja palwemeheks õppima, kuni wiimaks Järwamoale tuli ja lugemisi hakkas pidama. Ta on pärastgi weel mitu korda tunnistand, et jüst kõrtsimehe patt teda taga ajand nõnna tegema, sest ta old enese meelest korraga nagu waras, kes mõisaherradel abiks old talupoegade taskust wiimaseid waewaga teenitud kopikaid wälja norimas, ja ta tahta oma pattu waese rahwa wasta nüid armuõpetuse kuulutamisega jälle heaks teha… Woata, Tihane, nõnna on lugu selle suus, kes tõtt tahab reakida.“
„Oabramil on õigus,“ tähendas Liugmäe Kaarel. „Nõnna olen mina seda juttu koa kuuld.“
„Mina koa,“ kinnitas Tiitsu Madis ja sülgas hammaste wahelt jälle musta.
„Ei, Tihasel on õigus!“ hüidis sellewastu Tiku Toomas, kes kõrtsmikuga, keda ta ihnsuse pärast edewalt nööganud, jälle heale jalale tahtis saada, milleks tal sundiwad põhjused oliwad. „Kuldkirjaga roamatust, mis Maltswet moa seest leind, olen mina koa kuuld, ja kuda ta wõis roamatut muidu leida, kui ingel ei juhatand?“
„Roamat old jah,“ tuli Tooma-Jüri Rein Tiku wanamehele appi; „ühed ütlewad — piibel, teised — Uus testament, mõned aga, et olla hoopis isesugune prohwedi-roamat, mida Maltswet üksi oskab lugeda, kui waim peale tuleb. Seda roamatut ei näidata ta ühegi inimesele. Kui seda teha, siis minna waim temast ära. Nõnna seista roamatus ülewal…“
„Ei, seda öeld ingel ise Maltswetile, kui teda prohwediks tõst,“ õiendas Toomas.
„Tühja kah!“ õikas Kassi Mats, see, kes Maltswetti heameelega möldriks nimetas. „Kui juba kumbgi jutt õige on, siis muidugi Oabrami oma. Tihane tahab kõrtsmikka wägise Jumala sulasteks teha — eks me mõista, mikspärast! Teate, mehed, isegi, kes koera saba kergitab!“
Nõnda kestis waielus edasi, ja mõlemad parteid suurenesiwad. Tõe poolest käis lugu Maltsweti palwemeheks saamisest mõlemal kujul ja weel mitme muu teisendina rahwa seas ringi, ja kui mõlematele jutustajatele midagi wõis ette heita, siis wast ainult seda, et nad lugu weidi luhtawama luulega wõi wärwirikkamate sõnadega jutustasiwad kui muu kainem rahwasuu.
Aga ka selle kainema rahwasuu asemikka oli kõrtsiliste seas. Keegi lageda näoga, aeglase jutuga peremees naabriwallast wõttis sõna.
„Kuda Maltsweti Juhan prohwedi wõi aapostli waimu sai, seda ma ei tea,“ ütles ta kuiwalt, „aga seda ma tean küll, kuda ja mikspärast ta Kostiwere Loo kõrtsist ära läind. Kostiwere parun old alati rahapuuduses. Laenand kõrtsmiku käest tihti pealegi raha. Juba old Juhanile kaks tuhat rubla wõlga, aga taht wägise weel soada. Tuhat wõi wiis sada, seda ma ei tea. Juhan põle and. Saksa süda täis. Raksund ja paukund ja kihutand kõrtsmiku poolel oastal kohast wälja. Juhan põle sealt mitte kohe linna läind, waid, kui õieti tean, Lehtse Nikijärwele kõrtsmikuks, sealt Karkusesse möldriks ja wiimaks, kui lapsed suuremaks soand, siis alles asund linna elama.“
„Kas raha paruni käest kätte soand?“ küsis keegi.
„Jumal seda teab! Wõib olla, et sai, wõib olla, et ilma jäi.“
„Nõua nüid saksa käest midagi tagasi!“ tähendas Liugmäe Kaarel. „Kui tahab, siis annab, kui ei taha, näe, pühi suu puhtaks.“
Seepeale hakkas järgmine kainema suuga Maltsweti-tundja jutu sabast kinni. See oli wana Tongi Jaak, mölder ühest kaugemast wallast, tõsise olekuga, mõtlewa waatega hall mees, kes seni piipu toppides teiste harutust wagusi pealt oli kuulanud. Temast teati, et ta Maltsweti jutlust muudes kohtades Madise kihelkonnas juba paar korda kuulnud, ja arwatawasti peatas ta praegu Kuglil, et täna ka tema siinsest lugemisest osa wõtta.
„Kõrtsi-isandal on õigus,“ algas ta wiisakalt ja leplikult, „rahwas lobiseb ausast palwemehest praegu kõiksugu juttusi — mine wõta kinni, mis tõsi, mis wale on, wõi mis tõest ja walest kokku on jätkatud! Mis põhjuse pärast Maltswet Loo kõrtsist ära läks, seda ma õieti ei tea ega ole tema käest ka järel pärind, aga wististe on kõige õigem, mis ta Ahulas ükskord oma jutluse sees ääri-weeri mööda sellest seletas, kuda tema pühakirja hakand armastama ja mispärast ta ennast Jumalale sulaseks ja tema püha sõna kuulutajaks tõotand… Tallinnas old üks jumalakartlik mees, see lugend suure himuga piiblit, ja kui Maltswetiga tuttawaks soand, käind talle niikaua peale, kui see koa Piiblit hakand lugema. Piiblit lugedes ja linnas waiksemat kodust elu elades, hakand Maltswet oma waimuelu ja hingeloo peale mõtlema, ja tal astund pühakirjas mitmed noomitused silma ette, mis teda äratand, nii kui et: „Tee aru oma majapidamisest“, ja mitmed muud kirjasalmid. Hiljem jäänd ta raskesti jookswahaigusesse, kus ta mitu nädalat kange walu käes woodis waeweld. Seal olla ta siis oma häda ja walu sees tõotand, et kui taewaisa teda jälle terweks aitab, siis wõtab ta ennast kõigest ilmalikust toimetusest täitsa lahti ja tahab üksnes Jumala auks ja ligemise kasuks elada, nõnna wiisi, et rahwast, kes patu-unes magab ja kurja küisis sipleb, Issanda sõnaga üles äratab, noomib, õpetab ja õigele teele juhatab…“
„Ja pidas mees sõna?“
„Sai terweks ja pidas sõna. Wist juba Tallinnas hakand lugemisi pidama. Krimmi sõja hakatusel, 1853. aastal, müind aga oma majad linnas odawa hinna eest ära ja tuld selle nõuga moale tagasi, et rahwale siin jutlust hakata pidama. Esti asund Ambla kihelkonda ja palund kirikherra Paulseni käest luba palwetundisi pidada, aga Paulsen põle luband. Amblast läind Koeru kihelkonda elama, kus ta omale Ärwita walda weikese, üksiku koha ost. Sealt tuli Madisesse. Madise õpetaja käest sai wiimaks palwepidamise luba. See tuld nõnna. Õpetaja Irsson[1] old Orgmetsa külas lapsi loetamas. Maltswet juhtund ka seal olema. Astund kirikherra ette ja reakind ära, mis tal südame peal old. Seletand, kudas ta selle mõttele soand, ja kudas inimesed pimeduses ja kurjuses elawad, iseäranis liigjoomises ja kõrtsielus —“
„Ahah — kas kuuled, Tihane!“ naeris Taki Aabram wahele.
„Noh, wõi nüid kõrts kellegi peale tuleb, wõi soab kõrtsmik kedagi joomast keelata,“ kostis wiisakas ja leplik kõneleja Tihase asemel. „Heakene küll — õpetaja mõeld järele ja wastand, et tal selle wasta midagi ei ole, kui Maltswet külades palwetundisi hakkab pidama, aga maanitsend, et kui seda teeb, siis sündigu see täiesti pühakirja järele. Seda luband küsija kindlasti. Ja juba sealsamas teind kohe proowi. Taluperesse, kus lapsi loetati — peremees on kiriku wöölmölder — old hulk walla wanemaid inimesi oma lastega seltsis kokku tuld, ja neile pidand Maltswet oma esimese maanitsuse-kõne. Rahwas kuuland, kuuland — siis woadand imekspanemisega üksteise otsa, wiimaks silmad kõigil wett täis, ja kui lugeja lõpetand, teand kõik, et nad niisukest jutlust enne põle kuuld, ei ühegi kirikuõpetaja, ei ühegi Saksa isanda suust… Ja tõepoolest, sel mehel on wägew sõna. Ta põrutab hinge ihu küllest lahti. Teie wõite mind uskuda, ma olen teda kuuld, ja kes ei usu, kuulaku teda täna ise. Ja kes tema jutlust kord on kuuld, see tahab seda jälle kuulda soada. See on mees, kelle sõnad üdini tungiwad…“
„Nojah, ta kuulutada jo moailma otsa ette!“ ütles Tibukännu Peeter. „Eks see põruta küll!“
„Kuulutagu ette, mis tahab, aga miks ta wiinajoomist keelab!“ pahandas Kriuka Mihkel.
„Ei tohi wiina wõtta, ei tohi piipu tõmmata —“ aitas Tooma-Jüri Rein Mihklil nuriseda — „mis meile ilma elust siis weel järele jääb?“
„Witsad.“
Kõlaw heal, niis seda ütles, kostis eemalt ukse juurest; temast kuuldus niipalju wallali lastud hirwitamist ja pihta minewat torkamist, et kõigi pilgud sinnapoole pöördusiwad, kust ta tuli.
Kaks uut külalist oli natukese aja eest kõrtsi astunud. Üks neist, keskmise kaswuga, tugewa kondiga noore-wõitu mees, wana rebase-nahka müts peas, puusas käed punase wöö wahel, seisis nii laialt ja wõimsalt ukse ees, et teist tema tagant peaaegu wäljagi ei paistnud. See nihkus alles mõni silmapilk hiljem lagedamale, ja nüid nähti, et ta wäike küirakas mehike oli, suure kongus nina ja pisikeste, teraste nirgi-silmadega.
„Witsad ja tühi kõht,“ kordas tema suurem ja tugewam seltsiline, kelle laiast, punetawast näost ja elawalt keerlewatest hallidest silmadest, kui ka pilkawast, wäljakutsuwast naeratamisest tema paksude, tiiraste huulte ümber märgata oli, et ta enese kirikuteel juba tublisti winna wõtnud. Kui talle keegi ei wastanud, astus ta mõne raske, tätsawa sammu leti poole ja lisas juurde: „Jah, noomijaid on meil nüid palju! Üks kärgib iga pühapäe kirikus, palwemajas on terwe kari haukujaid, ja nüid hulgub weel keegi külast külasse ja perest peresse ja paugub kas wõi lubja laest maha. Kõigil on midagi keelata, ühelgi pole midagi lubada. Muudkui tee tööd ja palu Jumalat!“
„See on jo koa õige,“ ütles Tongi Jaak wiisakalt ja leplikult nagu kunagi.
„Wõi õige! Palute jo küll Jumalat — kas ta teile midagi annab? Kes teist on rikkamaks soand? Nagu minu äiapapa, kes praegu prohweti weab! Küined ja hambad alati taewa poole püsti — waesemaks läheb iga oastaga.“
„Kas sina siis rikkamaks lähed?“ hüidis keegi.
„Seep see ongi! Palu wõi ära palu — nälga jääd ikke! Mis see palumine siis aitab? Parem ära wiida aegagi!“
Kärnaste lammaste hulka oli kärnane oinas ilmunud. Kõrtsilised, kes ühe waga armuõpetuse-kuulutaja üle siiamaani ilma suurema aukartuseta mõtteid wahetanud, oliwad jumalakartliku ja palwetawa rahwa silmas küll ka ainult halwaks peetud ilmalapsed, aga see siin oma pesemata lõngadega oli juba üleannetu patulaps, kelle peale ilmalapsedgi õudse tundmusega waatasiwad.
„Sa ää pilka Jumalat, Taawet,“ ütles isegi Kriuka Mihkel ja tõstis manitsewalt oma jõllis silmi. „Pühakiri ise ütleb, et peame tööd tegema ja paluma.“
„Mis ma nüid Jumalast pilkan,“ wastas teine hirwitades. „Jumal on hea mees, ta laseb igaüht teha, mis keegi tahab. Aga imelik on, et mina pean tööd tegema ja paluma, aga need, kes mulle seda õpetawad, ei tee mitte tööd, waid paluwad ja — sööwad.“
„Nemad on seks wälja walitud,“ ütles Kassi Mats.
„Soo! Küll on aga heaste walitud! Ise reagite, et Kostiwere kõrtsmik palju paremini jutlust teeb, kui kõik Järwamoa kirikherrad ja Saksa isandad ja hoolekandjad kokku! Ja kui Maltswet kõrtsmik põleks old ja rikkaks soand, siis oleks ta pidand praegu koa tööd tegema, ja ta põleks wälja walitud ühti!… Mis sel wiga teisi noomida, kelle kõht täis on!“
„Aga noomijaid ja jutlusetegijaid peab ometi olema, muidu lähwad inimesed hukka.“
„Mis nad weel lähwad — nad ollagi juba hukas, nagu palwemehed ühtelugu kuulutawad!“
„Siis waja neid hukatusest peasta,“ tähendas Tongi mölder pehmelt.
„Hukatus ja hukatus! — Ma ei mõista, mis hukatus see on, kui ma nädal otsa hommikust õhtani rasket tööd teen ja laupäe õhta wõi pühapäe kõrtsis lonksu wiina wõtan! Ja ei tea, mis patt seegi on, kui ma selle juures kellegiga riidu lähen ja tal peast wõi habemest tuti karwu wälja kisun! Ja kui mõni tüdruk lapse soab — Jumal hoidku, juba jälle patt ja hukatus lahti!… Jumala eest, Reinul on õigus: mis ma oma tööst ja elust soan, kui kõik patt on, mis nõder liha nõuab. Kas inimene põle lihalikuks loodud? Ega ta oma himusi ise ole wälja mõeld! Ja nüid on kõik patt ja hukatus ja keelatakse kõwasti ära!…“
„Isegi wargus!“ nöökas Liugmäe Kaarel palju tähendawa naeratamise ja Taawetit wiiliti riiwawa pilguga.
„Jah, isegi warguse keelawad ära!“ põhjas wiimane rikkumata heal tujul edasi. „Nagu aus inimene meie päiwil ilma warguseta läbi soaks! Eks seda tea sina ja igaüks omast käest — üks enam, teine wähem.“
„Naisemeestel olla ka keelatud tüdrukute juures käimast!“ salwas Kaarel, kellele Taaweti wastus nähtawasti ei meeldinud, uuesti.
„Muidugi jälle ülekohus!“ naeris Taawet nupumehe iseteadlise rahuga. „Piiblis seisab, et püha meestel peale pärisnaiste koa liignaised old, ja neil old pärisnaisi ise juba mitu, meil aga üksainuke. Hoopis õigem oleks, et palwemehed mõnele mehele naise peksmise kõwemini ära keelaksid, sest kui kaua siis üksainus naine peksule wastu jõuab panna!…“
Näis, et Lõhmuse Taaweti wastustel märki minew mõju oli, sest Liugmäe Kaarli nägu wenis pikaks ja hapuks, ehk ta suud küll põlglik naeratamine wiltu wedas, ja ta pisikesed, wiha pärast wälkuwad silmad waatasiwad nagu toetust otsides kõrtsiliste seas ringi. Kuid wiimastel ei näidanud himu olewat oma nina põletama minna; nad waikisiwad, ning ainult Tongi mölder tähendas wiisakalt ja leplikult:
„Olgu, kuda on, patused inimesed oleme ometi kõik, ja kui taewane isa mehi soadab, kes meid õpetawad ja õigele teele juhatawad — eks meie pea temale selle eest tänulikud olema!“
Lõhmuse peremees laskis kõrtsmikku pealt rüibata, pistis siis poole kortli oma küiraka kaasalise pihku ja jõi ise kõige wiimaks. Siis pööras ta pikkamisi nagu raske wõlw kõnelewa wanamehe poole.
„Meid õpetawad ja õigele teele juhatawad,“ kordas ta suud matsutades ja käega labaselt üle habeme äigades. „Kas sina siis tead wõi tean mina, mis nemad meile õpetawad, ja kas see ka tõesti õige tee on, mis nad meile juhatawad? Kust sa selle otsast kinni soad? Nad on jo isekeskis selle pärast riius, mis nad õpetawad, ja üks ütleb teise tee rabasse wiima! Saksa isand ei salli Maltswetti, Maltswet ei salli Saksa isandat ja kirikherra ei salli kumbagi, nagu nemad kumbgi kirikherrad ei salli. Purelewad kui koerad. Saksa isand ja tema hoolekandjad sõimawad Maltswetti waleprohwediks ja kuradi sulaseks, Maltswet siunab neid wariseerideks ja silmateendriteks, keda waja piitsaga templist wälja kihutada, ja kirikusaks soowiks, et ühed kui teised põrgu põhjas praeksid, sest et nad tema tallesi eluwee hallika juurest ära eksitawad… Ütle nüid ise, Tongi wana, kes neist õiget teed juhatab ja kelle õpetust ma pean kuulda wõtma?“
„Siin on Taawetil õigus,“ ütles Tali Aabram. „Maltswet läind jo Aniste papaga kohe riidu, kui Tallinnast tuld ja siin lugemisi taht pidama hakata.“
„Reagitakse, et Maltsweti Juhan wennaste kogudusest wälja wisatud,“ lisas Tibukännu Peeter juurde.
„Seda riidu Maltsweti ja Aniste Thomsoni wahel tunnen mina kõige paremini,“ ütles Tongi peremees rõhutud healega, „ja kui ma õiglane tahan olla, siis pean tunnistama, et Maltswetil siin õigus on —“
„Wist põle sind ennast weel hoolekandjate pinki tõstetud, et Maltswetile õiguse annad,“ tähendas Tiitsu Madis.
„Selle au järele põle mina millagi ahnitsend,“ wastas Tongi wanamees pisut terawama tooniga. „Ma käin küll palwerahwa seas ja kuulan palwemajades nende lugemist, aga ise hoolekandjaks ja ettelugejaks soada, seda põle ma püind, ja et ma ei waleta, wõite sellest näha, et ma wennaste koguduse päris liigegi põle.“
„Sind põle wist wasta wõetud!“ hüidis Tiku Toomas. „Kukkusid liisus läbi nagu mõni muugi. Ega möldri nimi üksi aita, peab koa ikke wa nodi olema!“
„Koa see põle õige,“ kostis Tongi mölder kaswawa äritusega. „Ma põle ennast liikmeks pakkundgi, ei wõind siis liisu alla minnagi. Mina olen inimene, kes Jumala püha sõna igalt poolt wastu wõtab, kust teda pakutakse, ja kes wagusi kõrwast kuulab, kuda üks ja teine seda kuulutab. Ma tahan tõe põhja kätte soada, sellepärast otsin ja uurin ma seda, kus aga wõin.“
„Ja see tõe põhi on nüid Maltsweti pihus?“ küsis Lõhmuse Taawet, kes waheajal toobi õlut wälja tellinud.
„Seda ma ei tea weel,“ kostis Jaak. „Ma kuulan alles ja panen tähele. Kui ma Maltswetile õigust andsin, siis ütlesin seda üksi tema riiu kohta meie kihelkonna wennaste koguduse peamehega.“
„Kuda see riid siis õieti oli?“ küsis Kassi Mats. „Ma olen sest koa kuuld, aga nii enam undamisi.“
„Lugu hakkas nõnna, armsad sõbrad. Juhan Leinbärk ja Aniste Thomson olid nooremalt head kaubasõbrad ja ühe ameti mehed koa — möldrid mõlemad. Keegi nimetas siin juba, et Leinbärk Thomsoni käest kord weski ostis ja Koiki wedas. Wõib olla, et koa üksteisele hobuseid müisid, ja linnas ja loatadel ja Kukeweres, kui Leinbärk juba kõrtsmik oli, tihti pealegi kokku said, niisama pühapäewiti Madise wõi Ambla kiriku juures. Koa muid sõpru oli Leinbärgil wennaste koguduse hulgas. Minu teada põle ta aga ise mitte selle koguduse liige old, ja nii ei wõidud teda sealt koa mitte wälja wisata… Kui nüid Maltswet Tallinnast Järwamoale tuli, läks ta Alpu Aniste möldri juure külaliseks ja reakis talle ära, et tal nõu on palwemeheks hakata ja lugemisi pidada, aga hoopis uuel põhjal, kui wennaste koguduse Saksa isandad ja ettelugejad jumalateenistust peawad, sest see ei olla pühakirja ja Õnnistegija käsu järele õige, et palwewennad kahel ja kolmel wiisil jutlust teewad — ühedele lahtiste, teistele kinniste uste taga —, waid palwemaja kui jumalakoda pidada kõigile ühel wiisil lahti olema, koguduse liikmetele kui ka neile, kes mitte liikmed ei ole ja keda palwerahwas ilmalasteks kutsub, sest Issand käsib kõiki ühte wiisi õpetada ja oma juure juhatada.
„Selle üle tõusis nüid wennaste koguduse peamehe ja Maltsweti wahel käre waidlus, ja see läks päris riiuks, kui Maltswet koa weel Thomsoni ennast hakkas noomima ja talle ütles, ta pidada kui palwemees ja koguduse juhataja ilmaliku ameti ja tegewuse maha jätma, nagu Maltswetgi, ja mitte enam kauplemisega, liia mati wõtmisega ja igasugu kawala kasu-püidmisega mamunat orjama ja kuldwasikat kumardama. Ta näitas kirjast, et Jumalat ja mamunat ühtlasi teenida mitte sündlik ei ole. Ühtlasi aga soowis, nagu ütlesin, et palwemajades jumalateenistuse ajal uksed kõigi patustele lahti oleks, sest et Jeesus, kui ta moa peal elas, kõik patused ja töllnerid enese juure lasi, üteldes, et haigetel on arsti tarwis, aga mitte terwetel, ja uhked wariseerid enesest koguni ära tõukas…“
„See oli õieti öeldud — wäga õieti!“ hüidsiwad paar healt kõrtsiliste seast, kuna mölder edasi jutustas:
„Leinbärk ja Thomson olid waremalt küll head tuttawad old, aga waimu poolest ei olla nad millasgi hästi kokku leppind. Nüid aga, kus Maltswet wennaste kogudust julges laita, kelle pea Aniste papa Madise kihelkonnas on, ja kus ta ka Thomsoni enesele tõtt julges suu sisse öelda, teda noomida ja mamuna-orjaks ja wariseeriks teha, — nüid oli woadil põhi wälja löödud! Endised sõbrad said weriwaenlasteks, Thomson ajas Maltsweti toast wälja ja Maltswet läks wihaselt oma teed… Kuda lugu praegu on, teate isegi. Wennaste kogudus ja tema palwemehed, kõigi tipus Aniste Thomson, kuulutawad Maltswetti waleprohwediks ja tema lugemiste kuulajaid waleusulisteks, ning Maltswet oma poolehoidjatega nimetawad jälle wennaste kogudust wariseeride koguduseks, kes, endid wagaks tehes, walet reagiwad ja kelle südametunnistus on kui rauamärgiga põletud, kes endid paremaks ja õndsamaks peawad, kui teised patused on, ja pühakoja rööwli-auguks teewad, kust Kristus müijad ja ostjad ja rahawahetajad piitsaga wälja ajas… Nõnna on see riid ja lõhe Maltsweti ja Thomsoni ja nende karjade wahel. Leinbärgi nimegi muutsid palwemehed Maltswetiks, mis nende meelest halwem on, sest enne hüiti Leinbärki enamisti õige priinimega.“
Lõhmuse Taaweti punetawad silmad läikisiwad. Ta pühkis suu õlle-wahust puhtaks ja ütles:
„No, woata, Tongi peremees! Ise tunnistad nüid üles, et need, kes meid tahawad noomida ja õpetada ja õigele teele juhatada, ise karwupidi koos on. Ja mispärast? Sellepärast, et nad isegi ei tea, mis õige, mis kõwer tee on. Üks ajab teise õpetuse waleks. Minu pärast noomigu nad üksteist wastastikku, kas wõi nahatükid ja karwatutid lendawad, aga niikaua kui nad üksteist noomiwad, ärgu tulgu mind noomima!“
„Alga nad ütlewad jo kõik, et nende õpetused pühakirja põhja peal seisawad,“ tähendas Tihane leti tagant wahele, kes nüid, kus waidlus tema käest ta külaliste kätte läinud, oma tulu pärast erapooletult suud pidas, wõi ainult mõne wärwita sõna wahele heitis, mis selgemalt ühegi partei poole ei kaldunud. „Ja nad näitawad kõik Piiblist, et seal nõnna seisab, nagu nemad õpetawad.“
Nüid ütles see pooljoobnud jumalakartmata inimene midagi, mis ühed naerma, teised wanduma ajas. Lõhmuse Taawet ütles:
„Kas teate, mehed! Pühakirja põhja peal wõib igaüks uue usu teha…“
„Sina koa?“
„Mina koa. Ja iga usk on õige, sest nõnna ja nõnna seisab Piiblis.“
Oh seda menu, mis nüid tõusis!
„Kuule aga, — kuule aga kuradit, — tema tahab uut usku teha! Lõhmuse Taawet tahab uut usku teha!… Lõhmuse Taawet lubab prohwediks hakata… aapostliks… uueks Kristuseks…!“
Hirnuw naermine ühelt, tige urisemine teiselt poolt. Ühed wabistasiwad kõhtu, teised sülitasiwad. Hüided kajasiwad:
„Uist, häbemata koer!“
„Kõtt, laua alla!“
„No nüid on Õnnistegija wäljas! Wiimaks hakkawad kõik lakekausid uut usku tegema…!“
„Ja lakalelled ja pikanäpumehed peale kauba!“
„Wisake lurjus uksest wälja!“
„Wälja jumalateotaja neh!“
Mitte need, kes seni leplikust waidlusest Maltsweti üle osa wõtnud, polnud wihasemad hurjutajad, waid need, kes wagusi pealt kuulanud wõi hiljem kõrtsi astunud, sest nende seas oli palwe-inimesi, kes praegu Madisest kahekordselt jumalateenistuselt tulnud, kui ka neid, kes lugeda ei mõistnud ja ainult kuulu järele teadsiwad, mis pühaskirjas seisab. Need oliwad need ristis kätega ohkajad ja ägajad ja silmawee-walajad, kes kirikus, iseäranis aga palwemajas, tegiwad, nagu tahaksiwad nad teiste, mitte oma, patukoorma all laiaks minna ja ära lämbuda. Kõige tüsedamad hüided tuliwad kahe naise suust, kes wäljast ree pealt oma meestele järgi tulnud, et nende jänu-kustutamise üle walwata.
Kärnane oinas, kes waenliku tormi enese wastu wälja kutsunud, hoidis paksu nahaga lõuamehe julget rahu alal, rüipas toobist muigawa suuga õlut ja hakkas aeglaselt piipu toppima. Seejuures rändas ta terasekarwa silm rahwa seas ringi ja naksas nagu nõel nende nägudest kinni, kes teda sõimasiwad. Näis, nagu kirjutaks mees nende nimed salaja oma mäluraamatusse ülesse.
„Teie, Jumala lapsed, kuulake enne, mis ma reagin, ja siis hakake sülge ja sappi wälja ajama,“ ütles ta wiimaks, kui siuunawad healed wähe waikinud. „Teie olete ometi kuuld, et Maltswet uut usku õpetab. Praegu reagiti, kuda ta hukka mõistab, et wennaste kogudus kahte seltsi lugemisi peab — ilmalastele lahtiste ustega, oma karjale luku taga. See seisab wennaste koguduse usus, et ta nõnna teeb, Maltsweti usus ei seisa see aga mitte; Maltsweti usus seisab, et palwemaja uksed igaühele lahti peawad olema. Ja kui sa nende käest nüid lähed küsima, miks üks nõnna, teine nõnna teeb, siis toowad kohe Piibli wälja ja näitawad, et pühakiri nõnna õpetab wõi lubab teha. Saksa isand paneb sulle piiblisalmi nina alla, kus Jumala lapsi ilmalastest, ärawalitud rahwast paganatest kästakse lahus hoida, ja Maltswet lööb raamatu teisest kohast lahti ja loeb sulle ette, et Jumala koda ja Jumala sõna ühel wiisil ja ühel ajal kõigi päralt olla. Kas need põle kaks usku ja õpetust, mis mõlemad pühakirja põhja peal seisawad, ehk nad küll teineteise wasta reagiwad? Tehke nüid oma leiwaaugud lahti ja wastake, teie silmapööritajad!“
Lõhmuse Taawet oli sellel joobnud oleku järjel, mil alkohol aju möödaminewalt terasemale ja kiiremale tegewusele sunnib, rääkijale julgust jagab, kõnele ladusa woolu annab. Seda umbsemad oliwad tema wastaste keeled, ja kui kohmetuse pärast keegi ei kostnud, — peale ühe, kes nurgast hüidis: „Mis nüid sihukese seale maksab wastata!“ — kõneles patune inimene uue hooga edasi:
„Maltswet õpetab ja käsib uskuda, et wiina ei tohi juua, see olla pühakirja järele patt —“
„Jah, magusat wiina ei tohi juua, ja täis ei tohi ennast magusat wiina juua,“ ütles nokastanud Kriuka Mihkel, targalt näppu tõstes ja kulmusid kõrgele ajades.
„Nojah, sina jood jo kibedat, ega see patt ole,“ naeratas Taawet, „aga pane tähele, mis kirikherra teeb! Kirikherra ei keela wiina joomist ühtigi, ei magusa ega kibeda joomist, waid joob kodu ise ja annab armulaual teistele juua, ja igaüks teab, et ta muud ei tee, kui täidab pühakirja käsku.“
„Kas ta lõhwerdus peab kord lõuad!“ kuuldus jälle kõrtsiliste seast.
„Ei pea,“ wastas Taawet… „Teie olete wist juba kuuld, et Maltswet wärwilisi riideid ei salli, need olla jälle patt. Ei tohi sul punast ega sinist ega kollast ihu peal olla, waid sinu riie olgu hall wõi must wõi walge. Tüdrukud ja naised tehku oma rätikutest ja seelikutest nüid krattisi ja ernehirmutusi. Ega Maltswet seda oma peast ei keela, juba ta Piiblis ikka mõnda kohta teab, kus niisuke keeld seisab… Ja naised ei tohi enam oma juukseid palmitseda, juuksed pidada selja peal lahti olema. Ta tuleb jo täna seie — minge ja küsige ta käest, miks naisterahwa juuksed lahti peawad olema! Küll ta teile Piiblist salmi ette loeb, kus seisab, et tal õigus on. Aga seda kõik ei keela kirikuõpetajad ja wennaste lugejad mitte, ja need on ometigi koa pühakirja lugejad ja tundjad…“
„Sina wist koa!“ torkas keegi pisike, rõugearmiline wanamees, kelle silmad kihwtiselt kiirgasiwad nagu salwawal madul.
„Jah, Tõnu-Mardi Joagup, mina oskan lugeda, ja hea oleks, kui sina koa lugema õpiksid, muidu jääd wanaks, ennegu tähed selgeks soad… Aga mu jutt põle weel otsas. Keegi teadis reakida, Maltsweti Juhan olla Koerus wõi Joanis hiljuti jutlust pidand, kus ta käkki söömise kõwasti ära keeland — olla jälle raske patt…“
„Oh sina igawene waleworst!“
„Õige küll — tuletad mulle worsti meelde: Maltswet ei lubada koa weriworsti süia — ei käkkit ega weriworsti! Seista jällegi pühakirjas!“
„Häbemata lori! Joonud inimese rumal möga!“
„Küsige Wisusti möldri käest järele! Seal olla lugemist pidades nõnna õpetand. Aga weel enam. Maltswet hakkab meid juutideks tegema. Ka sealiha ei tohi enam keegi süia, kes õndsaks tahab soada. Kes werd ja sealiha sööb, läheb põrgu, kui ta ka muidu wiisakas inimene on… Mis muud, kui ajage oma sead nüid järwe, wõi tapke ää ja wisake koertele ette!“…
Uued wiha- ja wandehüided kajasiwad. Päris maru peasis aga alles lahti, kui hukkaläinud inimene oma harutuse sõnadega lõpetas:
„Kell teist nüid wähegi tolku peas on, peab aru soama, et mul õigus on. Igaüks wõib uue usu walmis teha, kes raamatut oskab lugeda. Kui minul rohkem aega oleks, ma teeks teile paar tosinat uusi uskusi walmis, üks niisama õige kui teine!“
Silmapilguks walitses waikus, sest selle inimese piirita häbematus mõjus halwawalt. Siis aga järgnes uputaw sõimuwaling, iseäranis mõlema waga naise suust, ning siin ja seal nähti silmi wälkuwat ja rusikaid tõuswat, ja üks mees astus juba paari ähwardawat sammu usuteotajale lähemale…
Seal korraga sündis midagi, mis kõik liikumise seisma pani, keeled ja käed kinni köitis, kõrwad aga kohmetult kuulama sundis.
Nagu lae pealt, wõi ahju otselt, wõi ukse tagant, wõi koguni wäljast pilwest kostis tume, õõnes, saladusline heal, ja see heal ütles pikkamisi ja selgesti:
„Poo risti! Poo risti!“
Tumm, tardunud waheaeg järgnes. Iga silm oli ülespoole tõstetud, iga silm wahtis ise-nurka ja kõrtsmiku kõõrdsilmad kahte nurka korraga. Ja uuesti hüidis heal:
„Poo risti! Poo risti!“
Ainus inimene, kes julges healitseda ja kes suutis rääkida, oli see wäike küirakas mehike, kes Lõhmuse Taaweti seltsis kõrtsi tulnud. Tema tõstis oma kongus kullinina ja terased nirgisilmad üles kõrtsi lae poole ja küsis aukartuse pärast wärisewa healega:
„Kes seal kõneleb?“
„Mina, suur prohwet Maltswet!“ wastas heal.
„Ja mis sa soowid, püha mees?“
Kõrtsis walitses niisugune waikus, et udusulge oleks kuuldud maha kukkuwat.
„Ma soowin, et teie selle joodiku mehe, kes minu usuõpetust teotab, risti poote! Ja kui teil risti käepärast põle, siis andke talle haagrehi keretäis!… Aga selle weikese küiraka rättsepale leti ees ostke kortel wiina, tema on waga mees ja usub minu sisse, aga tal ei ole raha!“…
Surnud, tardunud waikus kestis weel silmapilgu edasi, ebausklik ehmatus seisis weel natuke aega paljudel nägudel, siis aga peasis Lõhmuse Taaweti ja wana Tihase suust lagin lahti, ja sellele järgnes warsti üleüldine naerumürin, mis toobid ja trehtlid leti peal põrisema pani…
See puhastas õhku. Waenu-pilwed kadusiwad. Wäike küirakas rättsepp, kelle kõhurääkimise-kunsti, nagu teda ennastgi, peale Taaweti ja Tihase ainult paar siinset inimest tundsiwad, piirati ümber ning nuruti naerdes, et ta oma osawust, mille ta kellegi Juudi ametiwenna käest õppinud, weelgi näitaks. Wõeras kunstnik, kelle nimi Aadu Wikerpuur oli ja keda Lõhmuse peremees oma juurde õmblema oli wiimas, ei täitnud aga enne uudishimuliste kõrtsiliste soowi, kui talle kokkupandud raha eest kortel wiina oli ostetud. Siis laskis ta prohwet Maltswetti, Aniste papad ja Madise kirikuõpetajat üksteisega usu-asjade üle waielda ja riidu minna, kus juures ühe heal ahju-keriselt, teise oma laua alt ja kolmanda kõne koguni Tihase õllewaadist kostis.
See nali kestis nii kaua, kui keegi poiss kõrtsi-ukse wahelt järsku sisse hüidis:
„Maltswet tuleb!“
Nüid pistsiwad nooremad kõrtsist rüsinal wälja, ja aeglasemalt järgnesiwad neile ka wanad, et wälise ukse pealt waadata, kuda kuulus palwemees Kiisa peremehega mööda sõidab. Isegi wana Tihane tuli leti tagant ja puges wälja teiste sekka. Kõrtsi jäiwad ainult Lõhmuse Taawet ja meister Wikerpuur, kes Maltswetti mõlemad juba mõne korra ühes ja teises kohas näinud.
Warsti tuligi Kiisa Mihkli walge mära kõrtsi nurga tagant nähtawale. Ree peal, mille istmekohta tuli-uus punasekirju waip kattis, istusiwad kaks suure koguga meest, kelle nägusid pimediku pärast selgemalt näha ei olnud. Kui regi kõrtsi eest mööda libises, pööras teine sõitjatest oma habemiku näo rahwa poole ja kergitas kübarat. Sedamaid läksiwad ka meeste pead paljaks ja aupaklik „tere, tere“ sai külalisele wastuseks.
Inimeste olekust oli märgata, et nad haruldasest mehest lugu peawad, räägitagu temast mis tahtes. Näis, nagu paneksiwad nemad tema peale lootusi, nagu ootaksiwad nad tema poolt midagi. Mis see „midagi“ oli, seda ei teadnud küll üksgi selgemalt; see liikus ainult tumeda tundena, sala aimdusena, äraseletamata ihkamisena nende hinges.
Nad teadsiwad ainult, et neil midagi waja on, ja et keegi peaks ilmuma, kes neile seda annab, mis neil waja on.
Seal ilmus Juhan Maltswet.
- ↑ Hirschhausen.