Prohwet Maltswet/17

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
16
Prohwet Maltswet
Eduard Vilde
18


17.

Jeesuse pruut.

Järgmisel hommikul wara ilmus Taawet Lõhmus Seenepalule, kus teda ära ei tahetud tunda — nii muutunud, nii wõeraks läinud oli ta näost. Wastuwõtmine oli lahke, nagu Lõhmus oma sõbra ja tema hea naise poolt teisiti ei oodanud. Nende nägudelt wõis lugeda: õnnetu on meile majasse tulnud, tema eest waja hoolitseda. Ei nad pärinud palju järele, ei nad teinud sõnu, nad lasksiwad pilgu temast üle käia, waatasiwad üksteisele otsa, ja juba teadis kumbgi, mida kõige pealt tarwis teha. Kui nad ta keha söögi ja joogiga kinnitanud, tõiwad nad talle puhta särgi ja terwe kuue selga, ning peremees ütles enne weel, kui külaline küsinud: „Niikaua kui sul muud asukohta ei ole — pea minu kodu omaks. Äia juurest sa ulualust wist ei soa — seda kuulutati ammu ette.“

„Ei soa — käisin juba,“ kohmas Lõhmus. „Kas tööd mulle koa annad?“

„Annan.“

„Enne lase mind pool päewa magada — ma olen wäsind.“

„Maga, milla tahad, — tee tööd, milla tahad.“

Taawet tõmmas teha toa-nurka rukkiwihkude peale maha. Rehi oli ülewal, tuba palaw. Kõik kodakondsed kadusiwad kartulimaale. Taawet jäi üksina tuppa. Kilgid leelõukal oliwad ta ainumad seltsilised. Kilgid oma unise lauluga ja pakitsew süda ta põues oma waluga.

Lõhmuse süda pööritas, pea käis ringi ja silmade ees tantsisiwad kollased wõrud. Õhtul joodud alkohol oli ta kehaliselt ära purenud, öösel tehtud pahategu ta hingeliselt maha wõtnud — mis järele jäi, oli jälkus. Jälkus iseenese ja terwe ilma eest. Ta põlgas ennast, ta oleks enesele näkku löönud, enesele wastu silmi sülitanud. Kui madal ta oli, ja tahtis teise üle kohut mõista, teisele häbi teha, talle kätte maksta! Mille eest? Mis tunnistusi oli tal teise süi kohta? Paljas alatu arwamine!… Ja korraga seisis Anu kuju tal silma ees — puhas, karsk, kõrge. Ta laskis pea longu tema ees ja kukla küiru. Mitte tema polnud kohtumõistja, waid see puhas naine. Tema oli kaebtusealune, süidlane, põrmusse wajutatud süidlane… Ja wägew igatsus selle puhta, karske naise järele woolas ta hingest läbi, wastupanemata tung, temalt andeks paluda, teda lepitada, täitis korraga ta põue. Ta oleks asemelt üles tõusnud ja teda otsima läinud, kui ta mitte nii jõuetu ja roidunud poleks olnud, kui ta pea mitte nii walutada poleks lõhkunud ja kui tal mitte seda peksetud koera tundmust ihus poleks olnud, mis teda sundis ennast inimeste eest peitma, nurka pugema.

Ta püidis magama jääda, aga uni ei tulnud. Ja kui see wiimaks tuli, magas ta ainult halbade, piinawate unenägudega segatud poolund, millest ta ikka jälle üles kähwas. Ta kuulis ennast rääkiwat, ilma oma sõnadest aru saamata, ta aju soetas mingi mõtte, mille üle ta naerma pidi, millest ta aga lähemal silmapilgul enam midagi ei teadnud. Mall torkas talle läbi une-wiirastuse mitu korda meelde, tiirased mälestused, puhtuseta ettekujutused tärkasiwad ta waimu ees üles, tärkasiwad ja kadusiwad. Ta oigas ja äigas tõrjudes käega üle silmade, ja siis tõi lühike unerantus talle jälle pisut rahu

Ta wõis tundi kolm wihkude peal pikutanud olla, kui ta silmad äkitselt lahti lõi. Midagi oli teda äratanud, midagi wälist. Esimese waatega ei näinud ta midagi, kollane wirwendus pimestas teda. Siis kähwatas ta istukili. Tema aseme ees seisis keegi, nagu läbi udu nägi ta seda. Lähemal silmapilgul tungis ta suust pooleks hammustatud hüie. Ta nägi juba selgemalt.

„Anu!“ Suur imestus näis tal sõna suust wälja pitsitanud olewat. „Anu — sa tuled ilma kutsumata!“

Ja ärewalt hakkas ta ennast asemel nihutama ja kohendama, kuni ta, ülestõusmist rahutult katki jättes, põlwede peale peatama jäi.

„Ja Juku!“ sosistas ta, naise käekõrwal wäikest kõhna poisikest silmates. „Anu ja Juku mõlemad!… Tulete mind waatama!“ Ja kähku haaras ta naise käest kinni, pigistas seda ja surus ta oma kuuma otsaesise wastu, segaselt, nagu ei tuleks talle midagi muud meelde.

„Ma kuulsin, et sa tagasi oled, ja tulin,“ ütles Anu.

„Ja tulid!“ kordas Taawet, silmi argse läikega tema poole üles tõstes. „Ja su wanemad ütlesid, et sa minust enam midagi teada ei taha!“

„Sa oled minu mees, ja see siin on meie laps, ja Jumal pole meie abielu weel mitte lahutand. Minu hingepeig aga on ülewal…“

Anu kõneles selle pool pühaliku tõsiduse ja rahuga, mida Taawet temast tundis, sestsaadik kui noor naine usulise põdemise kätte sattunud. See lahutaw wiludus, mis tema toonist Taawetile wastu puhus, paistis tal ka näost ja tegi ta terwe oleku mehele wõeraks — nähtus, mis ikka ja ikka jälle kordus ja Lõhmuse hinge meeleheitmisega täitis.

„Kui sa mu oma meheks tunnistad, Anu,“ ütles ta ja tõmmas wigase käega pojakese enese külje wasta, „siis tuled ometi jälle minu juure, kui ma endile uue asukoha olen leind?“

Anu raputas pead. „Ei! Seda ei luba minu hingepeig. Ta ütleb mulle: Niikaua kui sinu mees roojane on, hoia temast eemale, et ka sina roojaseks ei saaks! Parem on, et üks hukka läheb kui mõlemad!“

„Aga kui ma ennast puhastan?“

„Siis ma tulen… Aga sa ei puhasta ennast, Taawet! Kurat on sinu sees liiga wägew. Eks sa ole mulle tõotand oma igapäewaseid elukombeidgi parandada, aga kus see on!“

Nüüd woolas süidlase suu üle uutest tõotustest ja wannetest, ta haige hing pitsitas tal kõige ärdamad palwed, kõige julgemad tulewiku-lootused üle huulte. Ja mida kauemini ta seal waese patuse kombel kõneles, mida õiglasemalt ta ennast süidistas ja hukka mõistis, kõik oma iseteadwuse ja uhkuse tolmusse tallas, seda inimlik-tuttawamaks ja inimlik-pehmemaks muutus Anu nägu, ja kui naine wiimaks sõna wõttis, oli ta healel, ta kõnetoonilgi jälle endist kõla pisut sees.

„Kui sa seda kõik teeksid, Taawet, — kui sa wälispidigi inimeseks saaksid!“ hüüdis ta niiskel silmal. „Sinu hinge kallal hakkaksin ma siis seda suurema lootusega tööle.“

„Ja sinu ja minu wahel ei oleks enam miski wahet?“ päris Taawet jänuneja õhinaga.

„Minu hingepeig jääb meie wahele, niikaua kui sa oma pead Jeesuse sülle põle pand,“ wastas Anu. „Aga ta annaks mulle oma helduses luba, sinuga koos elada, kui sa mitte enam nii roojane põle, ja kui ma temale tõotan, sinu hinge peastmiseks rohkem teha, kui ma seni olen jäksand.“

Kurblik wari lendas Lõhmuse näo üle, aga ta teadis, et tal sellega leppida tuli, mida ta praeguse hooga wõitnud. Ja tänulikult, põu pakitsewast piinast waba, surus ta Anu kätt ja kogeles talle alandlikka sõnu, mispeale ta poja käewarrele tõstis ja temaga tuba mööda, nagu rahu kogudes, edasi-tagasi hakkas käima.

Anu usuwennast kõneleda, kelle pärast ta eile õhtu kaine mõistuse kaotanud, polnud tal nüüd muidugi enam julgust. Ja julgust polnud tal ka oma öösesest süiteost rääkida, mille ta ilma nimetamata oma ülestunnistatud üleüldise patukoorma sekka lugenud. Puhastus, mis ta enesega ette tahtis wõtta — seekord pühaliku kindlusega — pidi ju ühes teiste roojustega ka selle ta hinge pealt ära pesema.