Mine sisu juurde

Prohwet Maltswet/25

Allikas: Vikitekstid
24
Prohwet Maltswet
Eduard Vilde
26


25.

Saadik tagasi.

Lasnamäe laewa-ootajate päewatanud näod waatasiwad weel ikka kannatlikult mere poole, kui Tallinna sadamale kolm päewa enne Jaani aurulaew lähenes, mis Maltsweti usuliste nooremat maakuulajat ja ta keelemeest peal kandis, kes Krimmist tagasi jõudsiwad.

Maltswet, nende wanem reisiseltsiline, oli paremaks arwanud, Krimmi jääda.

Prohwet ei ilmunud Issanda ärawalitud rahwast mitte ise Egiptusest tõotatud maale wiima! Usu- ja koguduse-isa ei tulnud oma karja-tallekesi mitte enda isiklisel hoolel ja kaitsel senisest hädaorust pidulikult ja pühalikult uude warjupaika wiima! Ta taganes osast, mis ta selles iseenese poolt elule õhutatud ettewõttes oleks pidanud mängima, juhtiwast ja juhatawast osast, ning ohwerdas au, uhkuse, kuulsuse, wõimu, mis talle tasuks oleks saanud, kui ta oma osa lõpuni oleks mänginud, kui ta oma ettewõttele, mis Jumala poolt pühitsetud pidi olema ja mille tippu Issand ise tema oli seadnud, wiimase sammuni truuks oleks jäänud!

See tuli sellest, et ka prohwet Maltswet kõige pealt inimene ja siis alles jumalamees ja kangelane oli. Ka prohwet Maltswet keetis ainult weega leent ja mõtles walmis waimu ja nõdra lihaga: Argtus on häbi, aga terwisele hea! Wõi: parem waba Maltswet, kui raudus Mooses olla! Hirm baronite eest, hirm hoopide, ahelate, wangitorni, Siberi eest oli prohweti tümaks teinud — nüid, kus ta pelgupaika jõudnud, kuhu püidjate käewarred ei küininud, kus tal julge ja rahuline oli hingastada ja puhata! Mis tarwis nende küinte wahele tagasi minna? Liht-inimlikult niisama õige ja mõistlik küsimine, kui tema tegelik ärawastamine oli! Ja inimlik-loomulik oli ka trööst, millega Maltswet ennast wõis waigistada: Küllap nad jõuawad ka teiste juhil siia, kui nad tulla tahawad ja kui neid tulla lastakse!… Kainendawalt, mahasuruwalt, julgust kahandawalt oli wist Maltsweti peale weel see lugu mõjunud, et ta Krimmi mitte selle mett ja piima jookswa Kanaani ei leidnud olewat, nagu ta usklikkude seas äratatud lootuste järele pidi olema, waid paraku — esimese nägemise järele — mitmes tükis halwem, kui mahajäetaw maa oli. Mis siis, kui rahwas selle asumaaga rahul ei ole, kui nende wiha prohweti wastu põlema süttib, kui nad teda pettuse wõi wähemast meelekerguse pärast süidistama hakkawad! Ei, parem ettewaatlik olla ja wähema auga leppida…

Noore maakuulaja ja tema kaaslase näod ilmutasiwad, et neil waewarikas, kurnaw teekond selja taga oli, teekond, mille wäsimusest nad ajutise puhkamisega suuremates wahejaamades mitte wõitu polnud saanud. Nad oliwad mai-kuu wiimastel päewadel tulema hakanud, esiotsa oma hobustega sõites. Aga warsti jäi noorem hobune haigeks, nii et mehed ta Harkowi kubermangus kahe rubla eest ära pidiwad müima, mispeale ainult ühe hobusega edasi sõideti. Aga kõigest söötmisest ja turgutamisest hoolimata wõttis pikk teekond rohke palawusega ka selle looma naha wiimaks nii maha, et reisijad ta ühes wankri ja riistadega Orelli kubermangus rubla kuueteistkümne eest ära müisiwad. Nüüd rännati mõned jaama-wahed jala edasi, rasked talweriided, millega küinlakuul tuldud, ja reisupambud seljas. Kuid kehwa toidu ja palawuse pärast lõppes meeste jõud warsti otsa ning jalad läksiwad rakku. Ei olnud midagi parata, palgati, kergeks kuiwanud kukru peale waatamata, jälle woorimees, kes nad Tula linna küitis, kust ühe jahuwedajaga wäikese maksu eest Moskwani edasi saadi, millega teekonna rängem ja tüitum osa lõppes. Kui siin natuke puhatud ja saunas ennast rohkem kui weerand-aastasest reisi-mustusest puhastatud, sõideti raudteega edasi Peterburisse ja sealt laewaga Tallinna poole.

Wastamisi käiwad waheldawad tundmused, elustaw rõem ja rusuw mure, täitsiwad Gustaw Malts’i põue, kui Tallinna tornid paistma hakkasiwad: rõem, õnnelikult ärakäidud pika teekonna järele jälle armsate omakste juurde jõuda, mure ja kartus, raske karistuse alla langeda seadusewastase kauaks-jäämise pärast, sest juba Jüri-kuu 15. päewal oli lubatud passi-aeg otsa lõppenud. Küll oliwad noorelmehel Tauria kuberneri ja kindral-kuberneri kaitsekirjad kaasas, aga wõi need Balti baronite-riigis maksiwad ja mõjusiwad! Haagikohtunik witsakimpudega kerkis waese saadiku waimusilma ette, ajas tal hirmu-higi otsaesisele ja tappis ta rinnas üles tuksatawa õnnetundmuse haljendawa kodumaa jällenägemise üle ikka uuesti maha.

Laewa pealt linna jõudes, leidis Gustaw sealt kohe palju omakseid ja tuttawaid eest, nendega niihästi uulitsal kogemata, kui ka ühes tuttawas peatusepaigas kokku saades. Isegi tema isa oli linnas teda ootamas ja wõttis poja rõemlise liigutusega wastu. Nende käest kuulis noor maakuulaja, mis kodumail waheajal sündinud ja et tema wolitajad ning suur kogu muid uue asumaa igatsejaid linna taga hädaleeris waewlewad, õhkawate suude ja niiskete silmadega prohweti ja kroonu peastelaewu merelt oodates.

Hirm kodumaa politsei eest, kes Lasnamäe leeri peale arwatawasti mitte lahke silmaga ei waadanud, wapustas ka prohweti seltsimehe, noorema maakuulaja, südant nii wäga, et ta oma teekonna ja tegewuse üle mitte otsekohe sellele suurele rahwahulgale ranna-lagendikul, kes nii kaua otsata põnewusega ja nii palju kannatades saadikute tagasitulekut ja otsust oma saatuse kohta oli oodanud, ei rutanud aru andma ja waigistust wiima, waid üksnes sellele omakste, sõprade ja tuttawate ringile ära jutustas ja ette näitas, mis ta asumaa asjus Krimmist kaasa toonud, kes siis hiljem ükshaawal suud-suud kaudu, teateid rahwa sekka edasi kandsiwad.

Mis saadik, nõnda öelda, käega katsutawat kaasa tõi, oliwad ametlikud wõi ametlikult kinnitatud paberid, milledest näha wõis, kui palju ja kus kohal Krimmis maad saada on ja mil määral kroonu kui ka mõisnikud asujatele abi annawad. Wiie suurkrundi-omaniku kaubatingimised, Perekopi isprawniku kinnitatud, oliwad kroonu maakirjade hulgas. Mingit mahatehtud lepingut mõne wäljawalitud ja wäljawõetud asupaiga kohta polnud saadikul ette näidata, sest mõlemad maakuulajad oliwad, kui nad enda arwates küllalt sündsat kohta ei leidnud, otsusele jõudnud, ei mingit küla ega krunti enda seltsi nime peale kinnitada lasta, waid koha walikul ja terwe asja üle otsustamist rahwa oma hooleks jätta. Lugu maakuulamisega oli Krimmis pärast teatawa kirja ärasaatmist nimelt nõnda kujunenud:

Simferopoli kroonumaade-walitsusest oliwad meestel küll 36,000 dessatini maa ja umbes 40 küla kohta tarwilised kirjad käes, aga nüid tuli see häda: kuda paberi peale tähendatud kohtasid wõhiwõeral maal ülesse leida? Selleks puudus meestel lähem teadmine ja tundmine. Neile ei tulnud paraku meeldegi, enestele täielisemat Tauria kubermangu kaarti muretseda, mille järele käimine ja leidmine lihtne oleks olnud. Selle asemel läksiwad mehed Simferopoli turule ja kaupmeeste juurde kuulama, kus ja kui kaugel see wõi teine koht on, millega asjata palju aega ära kulus. Et Simferopoli maakonnas olewad maatükid wäga wäikesed, ainult 200—360 dessatini suurused, oliwad, siis hakkas meestele üks kuulu järele kaugem koht, nimega Aituhan, silma, millel kolm küla ja 5000 dessatini maad pidi olema. Aga wõta kinni, kus Aituhan on! Terwe päew kulus järelküsimisega ära. Üks tatarlane ütles sinna 15, teine 20 tundi teed olewat. Nüid päri jälle järgi, kuni teada saad, et tatarlane tunni peale umbes 5 wersta arwab! Wiimaks leiti isik, kes ära seletas, et Aituhan Simferopolist 50 wersta hommiku pool olewat. Meeste küsimise peale maa headuse ja wee sügawuse järele teatas tatarlane, et maa kaunis hea olla, aga kaewud 25 sülda sügawad, ja et needgi suwe-ajal ära kuiwada, nii et weepuudus sagedasti liiga teha. Saadikud soowisiwad paika siisgi waatama minna, aga et tatarlane wähemaga, kui 5 rbl päewas, neile teejuhiks ei tahtnud tulla, siis jäi minek lihtsalt katki — wõib olla suureks kahjuks maatahtjatele.

Sõideti lähemaid kohtasid waatama, kõige pealt 12 wersta Simferopolist eemal olewasse ilusasse Sarabus’i külasse Salgiri jõe orus. Kuid sealne maa oli paar päewa warem Wene sisserändajate poolt juba ära wõetud, niisamuti paar teist ligikonnas olewat wäheldast maatükki. Pöörati siis kaugema lagendiku poole, teel nähes, et Krimmis küllalt ilusaid kohtasid on, kuid need oliwad kõik mõisnikkude wõi muude omanikkude käes. Odawasti ja hõlpsasti osta oleks paremat maad küll saanud, aga kehwad kuni weriwaesed Eesti wäljarändajad, kes kroonu abi ja toetust tarwitsesiwad, polnud ju kellegi ostjad.

Perekopi ja Eupatoria lagendikkudes leidus waba kohte ja külasid palju, aga kurwad lagunenud külawaremed ja arutu sügawad kaewud peletasiwad mehed ikka jälle tagasi, kes asja peale kodumaa silmadega waatasiwad ja maapinna wiljakandlist wäärtust söödi järele igakord õieti hinnata ei saanud. Kaewude sügawus ajas meestele, kes kodus 2 kuni 4 sülla sügawuste kaewudega harjunud, peaaegu ebauskliku jälestuse peale. Kui Gustawi näpust ühe kaewu mõetmisel 25 sülla pikune nöör. mille otsas pudel tinakuuliga rippus, lahti lipsatas, kestis tükike aega, enne kui kaewust kohutaw kohin kuulutas, et pudel ja kuul wette jõudnud: kaew öeldi terwelt 35 sülda sügaw olewat. See oli sügawus, mille kohta mehed mõtlesiwad, et see ju inimese eemalt sisse wõib kiskuda! Seepärast ära siit koledast paigast! Saadikud ei tundnud weel kohalist sõna, et kus wesi sügawal, seal leib madalal; nad ei mõistnud aimatagi, et eestlased mõni aeg hiljem weelgi sügawamatest kaewudest wett winnawad ja tarbekorral köie otsas kõlkuwa ämbri sees isiklikult alla niisugusesse sügawusesse sõidawad.

Edasi läks teekond külast külasse. Ligi neli nädalat rännati ja kolati kõdunenud ja tühje elupaikasid mööda ümber, kuni wiimaks jälle Dshurtschi külasse jõuti. Lagendikku kattis nüid igal pool suur ja wägew rohi; arwasti mõne küla ümber, milles weel elanikka leidus, nähti põllulappisid, muidu oli kõik haljendaw sööt. Dshurtschi küla wahel kaswas nii kõrge hein, et reisijate wanker nagu suure kaarekoha maha jättis, aga niitjaid polnud kusgil.

Dshurtschist sõitsiwad saadikud joonega Perekopi linna tagasi, otsus kindel, endid ei ühegi seni nähtud paiga külge siduda, et mitte wahest rahwa etteheidete alla sattuda. Kohtusaks Hieckisch oli waheajal juba kartnud, et meestele mingi õnnetus on juhtunud, ja telegrahwi-teel Simferopolist nende järele küsinud, wastuseks saades, et nad Odessasse läinud. Nüid nägi ta neid terwelt jälle enese ees. Warsti wõttis noorem saadik tõlgiga kodutee jalge alla, wanemat, nagu tagasituleku eest pandiks, Krimmi maha jättes. —

Gustaw Malts oli kodumaa meestele asjaloo wärwimata walguses ette kandnud ja püidis Krimmi asumise mõtet lõpeks poole sõna pealt äragi laita. Kuid nõu katkijätmisest ei tahtnud mehed midagi teada. Kõik ütlesiwad nagu ühest suust: „Kui Krimmis wähegi elada wõib, kui sinna nälga ja janusse otsekohe ära ei sure, siis ei jää meie mõttesgi enam siia sakste waewata ja piinata!“ Nii suur oli talupoegade, ka peremeeste, igakülgne kannatamine, et nad kõik mee, piima ja wiinamarjade lootused kahetsemata maha matsiwad ja arupidamata walmis oliwad asumaale rändama, mis kodumaast looduse ja kliima poolest ees ei olnud, waid saadiku jutu järele märksa taga! Saadik ei meelitanud ei ahwatlenud neid, ta tõrjus neid tagasi, ja ometi jäiwad mehed mineku-nõule truuks! Selles seisab ka wastus küsimise peale, miks Samarasse rändajad, kõigi ametliste ja mitte-ametliste hoiatuste ning kollituste kiuste, endid wäljarändamisest palju tagasi hoida ei lasknud. Mitte petiste poolt käima õhutatud sõge tuhin ei ajanud Eesti talupoegi oma kaasikuid ja kuusikuid, oma nurmesid ja aasasid, oma hallikaid ja ojasid, oma kinkusid ja orgusid, mille külge nad põliste sidemetega kinni kaswanud, Ida- ja Lõuna-Wenemaa igawate, põudsete stepi-lagendikkude wastu ära wahetama, waid kodumaal teisenime all edasi walitsew pärisorjus kõigi seesuguse põlwe koledustega — winduwast wiljast winguwate witsade ja keppideni…

Et passide makswuse-aeg ümber oli, kuna saadikud rahwaseltsi nime peale asumaa wälja wõtmata ja kinnitamata oliwad jätnud, siis tekkis nüid murelik küsimine, kas rahwast weel tänawu Krimmi rännata lastakse, kas neile uut passi-aega mineku jaoks määratakse? Wastasel korral pidi äraminek tulewase aasta peale lükatama. See oleks paljudele raske hoop olnud, nimelt neile, kes oma kohtadest tänawu kewadel ilma jäänud ja praegu peawarjuta Lasnamäel konutasiwad. Et saksad rahwast üleüldse wõiksiwad ja saaksiwad ärarändamast keelata, seda kartust püidis maakuulaja Malts waigistada, sest ta oli niihästi Krimmis kui ka Peterburis tähele pannud, et walitsus tühjaks jäänud Krimmi lagendikkudesse asujaid elawalt soowis.

Muidugi seisis Eestimaa kuberneri käes otsus, kas ta rahwast tänawu weel, passi-aega pikendades wõi uusi passisid andes, ära laseb minna wõi mitte. Käik tema juurde oli saadiku lähem kardetaw ettewõte, kardetaw muidugi sellepärast, et senisest passi-ajast kaugelt üle oli astutud. Juba järgmisel päewal läks Gustaw Malts mõne mehega kuberneri kantsleisse.

Waewalt oli ta ennast teatada lasknud, kui wana tuttaw direktor Hieckisch ilmus ja nähtawa rahutusega seletas, et täna kuberneri herra jutule ei saawat, tuldagu homme. Teisel päewal wõttis ta Krimmi saadiku ise ette, ilma teda kuberneri juurde laskmata. Waene wana isandake oli nimelt hirmu täis, et kuberneri ees kuidagi ilmsiks wõiks tulla, et kantslei-direktor Hieckisch’i wennapoeg, pealegi onu enda soowitusel, niisuguste kurjategijate asju Krimmis — pisut teed juhatades — aitas ajada, nagu need wäljarändamise-himulised Tallinnamaa talupojad oliwad! Seepärast eemale kubernerist säärased! Ruttu ja hoolega luges direktori herra kirjad kõik läbi, mispeale ta seda paberit nõudis, milles seisab, kuhu rahwas asujateks wastu on wõetud ja üles kirjutatud.

Kui Malts talle kostis, et niisugust ei olegi, läks direktori herra palg kardetawalt pilwe. Tuli rahet äikesega. Waljusti kurjustades ja noomides seletas wana herra Hieckisch, et kõik asjad ja kirjad korras olewat, aga kõige tarwilisem ja tähtsam töö olla tegemata jäetud! Äraminekust tänawu ei wõiwat juttugi olla, juba sellepärast mitte, et mõisnikud, seaduse peale toetades, inimesi, sest et nende passi-aeg lõppenud, kuhugile minna ei lase, kuna kuberneril luba pole, tänawu enam uusi passisid anda ega wanade passide aega pikendada. Alles järgmise aasta kewadel wõida jälle uusi passisid saada, aga kuhu nendegagi minna, kui asukoht wälja pole wõetud!

Saadik paluma, et ometi wõimalikuks tehtaks, rahwale kohe uusi passisid anda! Kas maa wälja wõetud wõi mitte, olewat ju selle peale waadates ükskõik, et Krimmis maad küllalt saada on, nagu ametlikud paberid näidata. Asjata. Direktori seletus jäi sekssamaks: seadus ei lubada uute passide andmist, ehk olgu siis, et mõisnikkude käest seks uued lubad kuberneri kätte toodakse — tingimine, mille täitmine, nagu saadik teadis, niihästi kui wõimata oli.

Lõpeks laskis kantslei-direktor Hieckisch küsimise kukkuda, kas maakuulajal iseenese kohta mingit palwet ei ole ette panna. Noormees märkas, mis talle seega mõista taheti anda: palugu ainult iseendale uut passi! Direktori herra põues näris nimelt ikka seesama kartus, et wäljarändajate saadik, kui saksad ja haagikohtunik teda tabawad ja kimbutama hakkawad, ometi midagi Hieckischi herra „heateost“ wõiks wiiksatada. Seepärast waja talle wõimalus anda, sakste wõimukonnast eemale pugeda.

Ja Gustaw Malts palus omale uut passi.

„Kas sa Krimmi tagasi lähed?“ küsis direktor tähendusrikkalt.

Noormees wabandas ennast, et ta senisest teewaewast liig wäsinud ja tüdinenud olla ja seepärast sinna mitte tagasi ei mõtlewat pöörata. Siisgi olewat tal nõu, kodumaalt ära minna, ja nimelt tahtwat ta ennast Peterburi kubermangus Jamburi wõi Kroonlinna alla üles wõtta.

Sellega näis kantslei-direktor rahul olewat, sest ta andis saadikule kõik paberid tagasi ja käskis teda teisel päewal punkt kell kümme jälle Toompeale tulla, aga mitte kantsleisse sisse astuda, waid kojas oodata.

Kui lossi kell teisel hommikul kümme lõi, oli Gustaw kantslei eeskojas juba platsis. Warsti ilmus keegi noor kirjutaja, küsis ootaja nime järele, wõttis, kui ta seda kuulnud, põuest passi wälja, ja seda Malts’ile pihku pistes ütles ta: „Siin on pass, mis direktori herra sulle saadab, ja nüid wõid minna!“

Nooremehe isiklik asi oli seega paremini läinud, kui ta ialgi ette oleks julenud arwata. „Seaduse“ nõude järele oleks ta pidanud nüid, kus ta teekonnalt kodu-kubermangu tagasi jõudnud, oma elukohta minema ning seal esmalt mõisaherra ja siis haagikohtuniku püha pale ette ilmuma, oma reisu üle aru andma. Nende otsustada jäi siis, mis hulgusega, kes passi-ajast üle wõersile jäänud, teha tuleks. Et see otsus umbes niisama oleks kujunenud, nagu seegi, mis metsawahi-Aadule ja Männiku Madisele osaks oli saanud, selle kohta polnud palju kahtlust. Saksad oliwad kanged „seadust“ tähele panema, kui see talupojale nuhtlust määras…

Nüid aga oli noormees kõigest sellest peasenud ja liikumise poolest täiesti prii. See oli rõemus sõnum, mis ta omakstele wiis, iseäranis suures mures olewale isale, kes poja wabaduse eest palju enam oli wärisenud kui poeg ise, sest et ta sakste tundmises pojast rohkem kogutud elunähtuste tõttu üle käis.

Aga sõnum, mis Gustaw wäljarändajatele wiis, oli seda pahem. Peasemise-tee oli nende eest kinni pandud kuni tulewa aastani — loomulik peasemise-tee, — kuna usk ja lootus ka mõne üleloomuliku tee kohta, olgu Jumala, olgu mõne suurwürsti armul ja abil, ära oli kahwatanud sest saadik, kui teati, et prohwet ise tagasi ei tulegi, ei kroonu laewadega, ei mõne imetegewa Aaroni-kepiga, — sest saadik, kui teati, et prohwet wäga labase inimliku kartuse pärast Krimmi maha jäänud oma nahka sakste eest hoidma… See oli paha sõnum, iseäranis neile õnnetumatele, kellel enam peawarju ega põllulappi ei olnud, ei ka rahalist jõudu, millega ennast nii kaua üle elatada. Õnn, kes saksa loaga omakste ja tuttawate juurest endale ja oma perekonnale ulualuse saab, et wiletsasti makstud palgatööga wähemast otsekohese nälja wastu wõidelda; häda aga kõigile, kes saksa kiusu ja kättemaksmise alla langewad, kellele paika ei anta, kuhu nad oma pea wõiksiwad panna! Neil oli ainult kepp ja kott waraks wõi — midagi weel pahemat…

Maakuulaja ei teadnud meestele muud nõu anda, kui kewadel uued passid wälja wõtta ning oma hobuste ja wankritega Krimmi poole teele minna, ja nimelt mitte Moskwa ja Harkowi kaudu reisida, nagu nemad kui jalamehed kolmekesi teinud, waid ligemat teed Tartu ja Kiewi kaudu, mis perekondadega ja oma küidiga reisijatele sündsam olewat. —

Raske rusuwus heitis sellest päewast saadik Lasnamäe leeri peale.

Näod, mis õhetades mere poole wahtinud, wahtisiwad nüid tuhmilt liiwa sisse maha, silmadest, mis saladuslistele laewadele wastu siretanud, oli läige kustunud ja nad täitsiwad endid weega, halli, soolase weega, nagu see, mis seal petlikus meres heljus. Weeks, uduks, auruks oli kõik muutunud, mis nende rinda raugemata kannatuse, wisa waprusega paisutanud, mis neid näljast ja janust wõidurikkalt üle aidanud.

Prohwet ei tule! Laew ei tule! Abi ei tule — ei Jumalalt ei Keisrilt.

Ja imet ei sünni!

Kui suwine põhjamaa-öö oma helkja, õreda waiba, hõbekiududest koetud, laagri üle laotas, jäi waiba all kõik liikwele ja silmad kortsus kulmude all ärkwale. Õhked, mustad ja rasked nagu õnnetuse-pilwed, kerkisiwad kahwatanud tähtedes uinuwa halli taewa poole, ja neile järgi saadeti tossuseid palwe-sosinaid, topaseid nutu-kahinaid; wahelt sekka karjatas keegi waljusti, kiljatati kusgil äkki, üks ilmsi, teine piinawas pool-unes, ja mõni lapsuke hakkas tihkuma, wirisema, haiglase, jõuetuma healega nutma. Mere wood aga mühasiwad kalda wastu loksuda — uniselt, hallilt, roidunult, nagu omale habemesse pomisew lootuseta wanarauk hauaäärel…

Ja siis tuli linna politsei ja tegi laewa-ootajate leerile otsa peale. Leerile, mida ta siiamaani armulikult sallinud, et linnasakstelt mitte nii ruttu nende lõbusat waatemängu, nende jalutuskäikude ja lustisõitude kogemata leitud huwitawat eesmärki ära wõtta. Politsei tuli ja ajas maltswetid laiali nagu salga laada-weiderdajaid, kui nende tembutusi mõni aeg oli waadatud. Kes wiiwitas, kes mõne põhjuse pärast kanna pealt minema ei saanud, tehti wangiks ja saadeti wahi all kodu poole, kus paljuid wastaste naeru ja pilke kõrwal mõisawanemate witsad ootasiwad.