Mine sisu juurde

Prohwet Maltswet/27

Allikas: Vikitekstid
26
Prohwet Maltswet
Eduard Vilde
28


27.

Matt.

Tallinnamaa talupojad hakkasiwad aegamööda aru saama, et sõnad „warsti“ ja „kohe“ Peterburis midagi hoopis teist tähendawad, kui nende kodus, midagi „warstist“ ja „kohest“ kaugel eemal olewat. Wähemast nende abimeeste ja sõprade suus. See oli leid, mis abirahaootajatel nüid ikka sagedamini ihukarwad püsti ajas, mis nende põues kurja aime sigitas, mida nad aga nagu mõnda sohi-asja teistele ei usaldanud teatawaks teha, jah, mida nad iseeneselegi selgemalt silma ette ei tihkanud tõsta. Hirm ärkamise eest laskis neid edasi uinuda, kartus tõe eest silmi ikka edasi kinni pidada. Ja walelik wend lootus, kes neile ikka uuesti kõrwa sosistas, et kõik ometi weel õnneks wõib minna, tõmmas neile suigutawa waiba peale.

Nõnda oli söödikutel hea neid imemas käia. Ka siis weel imemas käia, kui nende usk „warsti“ ja „kohe“ sisse juba kõikuma löönud, kui nende terwe lootus ainult juuksekarwa otsas rippus. Wirgasti käisiwad nad neid imemas. Üks teise järele. Täna Jegor Antonowitsch, homme Gawril Iwanowitsch, ülehomme wahelduseks mõni „suur“ ja „kõrge“ isiklikult. Ja kui siis tõotatud „warstid“, „kohed“ ja „wiibimatad“ täide ei läinud, ikka uuesti täide ei läinud, ei kaotanud üksgi tõotajatest rahu, ei muutnud näokarwa, et löönud küsijate ees silmi maha, waid nad kordasiwad müiri-rahuga ja kalju-kindlusega neid sõnu ja noomisiwad, kui tarwis, kärsitumaid, kes oodata ei läbe, kuna asi ometi… „warsti“ — „kohe“ — „wiibimata“… joonde on minemas.

Lasnamäe laewa-ootamine kordus siin kroonu abiraha ootamise näol. Nagu seal üksisilmi mere poole, nii wahiti siin üksisilmi sisemiste asjade ministeriumi poole. Wahe oli ainult selles, et ootamine siin palju pikemaks, palju kulu- ja waewarikkamaks sai kui seal. Lasnamäe laewa-ootajatel oli „korter“ prii, Peterburi abiraha-ootajatel maksis ta kallist üiri. Lasnamäe laewa-ootajad ostsiwad toitu odawalt, Peterburi abiraha-ootajad kalli hinna eest. Esimesed elasiwad wärskes õhus ja piiramata ruumis wähemast lahedalt ja wabalt. Wiimased oliwad kitsastesse, madalatesse ja tumedatesse ruumidesse kokku tuubitud nagu kalad karpi. Lõpeks polnud laewa-ootajatel määratumaid „wõide-rahasid“ maksta, täitmata werekaanisid imetada, nagu abiraha ootajatel, mis nende hingerahu palju õelamalt ära kihwtitas kui asjata ootamine iseenesest.

Soome woorimaja Moskwa wärawa ja waksali juures, kuhu Obuhowi silla sissesõidukohast nelja nädala pärast oli kolitud, lootes, et pea raudteega edasi saab reisida, muutus päew-päewalt ja nädal-nädalalt hädakoopaks, milles ägamine ja ohkimine, kurtmine ja kaebamine, silmawesistamine ja jumalapalumine enam otsa ega äärt ei tundnud. Oli nagu katku-aegne haigemaja peale sajakahekümne walus wingerdawa haigega, nagu laewa-täis merehädalisi, kellele peastew rand paistma ei taha hakata. Hingelise häda kõrwal kannatati rohkesti ka tõsiste ihuliste haiguste all, mille juures Peterburi halb suwine õhk ja Neewa wesi, mida toorelt joodi, süidi oliwad. Kõhutõbi asus wanadele, iseäranis aga lastele kurjalt külge. Haigete ägamine, tõbiste laste nutt ja wirin tumestasiwad weel rohkem seda muljuwat, südant-pitsitawat õhuringi, mis woorimaja räpases tumeduses juba muidugi walitsenud.

Palwetati palju ja kirglikult selles mustas hädas. Nagu ilmalikka abimehi rahaga, nii „wõieti“ taewast abimeest palwega. Palwetati koos ja palwetati üksikult. Nõuti taewa-isalt mingit, kui ka kõige wäetimat märki, kas sellest hirmsast ootamise-piinast midagi wälja tuleb wõi mitte. Käidi waga neitsi Miina peale, et ta Issanda waimu jälle oma peale kutsuks ja selle läbi ilmutaks, mis usklikkude hulgal oodata wõi karta on. Kuid asjata, asjata pidi kõik olema! Kõigewägewam ei andnud oma lastele ei unes ega ilmsi ühtegi arusaadawat märki, ning waga neitsi kõneles, kui ilmutaw waim teda warjas, nii segaseid asju, et üksgi inimlik peaaju neid mõista ega seletada ei jaksanud. Egiptuse pimedus jäi nagu senigi tulewiku ette katteks.

Läks weel aega, enne kui koitma hakkas.

Aega ja raha.

Siis aga hakkas kohutawalt koitma.

Juba oli terwelt kaks kuud ehk kaheksa seitsmepäewast nädalat kahes hädakoopas abiraha oodatud, kui tähele pandi, et suguwend Jegor oma sõpradest eemale hakkas hoidma, kuna abimees ja heategija Gawril Iwanowitsch oma kaitsealustele hoopis nägemataks sai. Kuulsa kindrali kuulus kutsar ilmus wäljarändajate korterisse ainult weel arukordadel, oli märksa kasinama jutuga kui enne ja pani igakord warsti jälle minema. Sekretäri herrast, kes enam nägugi ei näidanud, teadis Jegor ainul öelda, et ta kuhugile „toimetuse peale“ läinud, kus temaga kokku ei wõiwat saada. Ning siis järgnes aeg, mil suguwend Jegor Antonowitsch ise abi-ootajate silmaringist niisama kadus, nagu sõber Gawril Iwanowitsch eel. Käidi teist paar korda otsimas, aga ei saadud näolegi.

Nüid lõiwad abiootajate silmad kirjuks. Wikerkaarikarwalise wirwenduse sees tantsis pikk rida arwusid, süsimusti arwusid, mida nähes ja kokku arwates pereisadel ihukarwad püsti tõusiwad. Nendest arwudest kogus summa, mis 900 rubla ligidale ulatas. See summa oli Jegori ja Gawrila kaudu abiraha-muretsejatele meeleheaks läinud! Juurde arwata muidugi, mis 120 inimese kahe-kuune ülespidamine kallis pealinnas maksis… Mis siis, kui see määratu ohwer wahest ehk — asjata oleks toodud, kui — kui — — — Jäädi amuli suuga üksteise otsa wahtima, kahwatanud näo ja siniste huultega. Kohmetus oli nii raske ja wältaw, et paar päewa mööda läks, ennekui mõtteid mingi selgust-muretsewa wõi abi-tõotawa nõu peale suudeti koguma hakata.

Kuidagi wiisi oli teada saadud, et Lutheruse usu õpetaja Laland Peterburis üks neist wähestest waimulikkudest herradest olla, kes ka „alamale“ inimesele lahke näo ja teoga wastu tulewat. Otsustati siis, temale oma häda kaebama ja tema käest head nõu paluma minna.

Õpetaja Laland leidis loo nii rumala olewat, et ta mehi nende totra usalduse ja juhmi meelekerguse pärast päris pahaselt noomima kukkus, mida süidlased ka, pead norus, wastu rääkimata sündida lasksiwad. Aga ära nähes, et sõitlemine ja tõrelemine waestele lollikestele nende raha mitte tagasi ei too, wajutas õpetaja herra kübara pähe ja läks, meeste palwet täites, nendega seltsis teele, et kindral Librandi ja tema sekretäri Gawril Iwanowitschi käest asja kohta seletust pärida.

Waewalt oliwad aga külamehed oma kaaslasele maja näidanud, kus kindral oma kirjutaja ja kutsariga elas, kui pastori herrale korraga teised mõtted tuliwad. Suurt tumedat hoonet nähes, peatas ta nähtawa kohkumisega sammu ja seletas siis, et ta sinna mitte sisse ei wõiwat astuda, see olewat liig kardetaw siin suures linnas… Nähtawasti pidas waimulik mees maja mõneks warga- ja rööwlipesaks, kus inimene ilma Jumala tahtmata mitte ainult ühest juuksekarwast ilma ei wõi jääda, waid koguni terwest peast… Ei läinud ega läinudgi sisse.

Aga ta asus meestele teise nõuga appi.

Et kindlasti teada saada, kuda lugu niihästi kroonu poolt antawa abiraha ja küidiga, kui ka Gawril Iwanowitschi läbi ministeriumile selles asjas sisseantud palwekirjaga õieti on, muretses pastor Laland meestele uue palwekirja, mis ministrile sedamaid kätte toimetati. Selles päriti järele, miks ennemalt sisse antud palwe weel ikka mitte täitmist pole leidnud, kuna ootajatele ka eitawat wastust ei ole antud.

Wastus, mis sisemiste asjade ministeriumist nädala jooksul tuli, lõi wäljarändajate leeri nagu pikne sisse. Äikesepilwet oli küll nähtud ja kardetud, aga meeletuks ja keeletuks uimastaw oli hoop ometi. Lühidelt ja kuiwalt teatati ametlikus wastuses esiteks, et ministri herra teatawate wäljarändajate käest mingisugust palwekirja ei olla saanud, ja teiseks, et Krimmi asujatele kroonu poolt ühtegi küidi- ega teeraha ei antawat, küll aga saawat nad Krimmis kohaliku ülemuse käest asumiseks abi ja toetust, kui nad pärale on jõudnud ja asukoha wälja wõtnud…

Kui üleüldine halwatus, mis ministri seletuse ettelugemisele järgnes, wähe tagasi oli andnud, peases wäljarändajate palawas, umbses pesas otsata nutmine ja kaebamine lahti. Mitte ainult naised ei nutnud ja nuuksunud, waid ka meestel seisiwad pisarad silmas — tulised, kibedad kahju- ja kahetsemise-pisarad. See oli ahastus ja meeleheitmine, mis sellele palju järele ei andnud, mis Lasnamäe lool walitses, kui politsei ja soldatid õnnetumad laewa-ootajad nende petliste lootuste unenäost lahti kiskusiwad ja nad toore wõmmimisega laiali kihutasiwad, küsimata, kust need waesed omale peawarju ja ülespidamist peawad otsima.

Üheksa nädalat ja üheksasada rubla!

Kehwade talupoegade kohta terwe suur warandus kelmide küisi wisatud!

Kallis elu oli waesemaid raskesti koorinud, jõukamad oliwad peale selle weel taskud pealinna wõllaroogade kätte tühjendanud!…

Lugu mõjus nii uimastawalt ja arastawalt kahjukandjate kohta, et nad tõsisemaid sammusid kurjategijate kättesaamiseks ja wastutusele-wõtmiseks ei märganud wõi ei julenud ettegi wõtta. Sel kombel jäi neile ka mõni punkt suures pettuse-tükis ja selle tegelaste wastastikuses wahekorras tumedaks. Näituseks jäi lähemalt selgumata, kas elatanud kindral Librandi — see ta tõepoolest pidi olema — kelmide otsekohene kaaslane ja saagi-osaline oli, wõi tarwitasiwad Jegor ja Gawril tema nime ja isikut ainult seks, et talupoegade usaldust eneste wastu wõita, kuna kindral kroonu abiraha asjus ekslisel arwamisel oli, mida mõlemad kelmid kuidagi teadsiwad. Teada saiwad wäljarändajad aga, et see tore mundrimees, kes „ministri adjutandina“ tõllaga nende korteri ees käinud, keegi muu ei olnud kui kindral Librandi poeg, alati rahahädas olew priiskaja ohwitser. Seda silmas pidades, wõis arwamisele maad anda, et isa Librandi pettusele ennem ligemal kui kaugemal seisis. Et Gawril Iwanowitsch — oli ta nüid kindrali sekretär wõi mitte — oma terwe asjatoimetamise sisemiste asjade ministeriumis talupoegadele ainult silmakirjaks ette wigurdas, oli ilma seletuseta selge. Ülijulgesti ja labase jämedusega oliwad nad oma tüki wälja mänginud, talupojalist ligemise-usaldust ja teadmatust õieti hinnates ja tulusalt tarwitades. —

Oma ahastuses tegiwad petetud abiraha-ootajad niisama meeleheitlise, kui asjata katse, oma kahju ometi weel kroonu rahaga kinni katta. Nad saatsiwad kindralkubernerile Odessasse, Gustaw Malts’i paberite peale toetades, telegrammi, misläbi nad, kui Krimmi poole teel olewad asujad, kelle saadik hiljuti seal käis ettewalmistawaid sammusid tegemas, ülemuselt teekonna lõpetamiseks rahalist abi palusiwad. Aga Odessast tuli wastus: Kui Krimmi tulete ja asumaa wälja wõtate, siis saate kõigile sisserändajatele määratud abiraha ja leiwa — enne ei anta midagi…

Seega seisiwad waesekesed küsimuse ees: kas selle wähese rahalise jõuga, mis weel järele jäänud ja mis teekonna ärakäimiseks wast hädawaewalt ulatas, edasi minna, wõi aga kodu poole tagasi pöörata? Igaüks luges oma rublad-kopikad weel kord hoolega üle, siis tehti pikema arupidamise järele otsus, ometi edasi rännata, saagu, mis saab, ja tulgu mis tuleb! Mõte, kodumaale hirwitawate sakste ikkesse tagasi minna, oli kõigi meelest palju kohutawam, kui mõte, pika wintsutawa teekonna järgi ilma kopikata Krimmi jõuda ja seal ainult kroonu toetusel wiletsat wiisi elama hakata.

Mihklikuu esimese nädala lõpul jättis seltskond pealinna, oma hirmsa piinapaiga, Jumalaga ja sõitis Nikolai raudteed mööda Tweri linna. Taheti nimelt Peterburist saadud hea nõu järele teha ja Wolga jõge mööda lõuna poole edasi reisida, mis niihästi sõidukulu kui ta teewaewa — hobuse-küidiga wõrreldes — märksa tõotas wähendada, ehk küll tee pikemaks kaswas. Tweris taheti aurulaewa peale istuda ja kuni Tsaritsõni linnani odawat ja lahedat jõeteed tarwitada.

Hoolimata rusuwast koormast, mis kannatatud kahju pärast kõigi hingede peal lasus, tõusiwad ometi kergendawad ohked põuedest, kui pealinna tume majade-räga silmist suitsu ja udu sisse kadus. Aurutõlla kiire liikumine jagas reisijatele elustawa tundmuse, et nad jälle wabad oliwad, wabad priitahtlikult kaela wõetud wangipõlwest, wäljas räpaste, haisewate woorimajade hädakoobastest, kus nad rohkem kui kaks kuud igasugu hinge- ja ihupiina käes waewelnud. Tundmus, liikwel olla, edasi jõuda, käsa ja koiwasid wabalt wälja sirutada wõida, wähendas usklikkude rindades ka seda rõhuwat arwamist, kui oleks Jumal oma lapsed maha jätnud, arwamist, mis wiimaste sündmuste mõjul wägise paljude põuedesse pugenud. Araks ja kahtlaseks saanud hingedele tuli nüid jälle prohweti sõna meeelde, et tee uude asupaika suurtest hädadest läbi wiia, ja uus usk, uus lootus ja uus julgus woolas neil südametesse.