Prohwet Maltswet/3

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
2
Prohwet Maltswet
Eduard Vilde
4


3.

Seeme.

Aga nõnda mõtlesiwad ja rääkisiwad ainult üleannetumad, ja neid ei olnud palju. Neid ei olnud rahwa seas, kes palwetunnist lahkus, palju rohkem kui need kaks, ehk olgu siis, et meie alt-sauna Tõnise nende juurde arwame, kelle armsam jutuaine oli, oma saatuse üle siunata, ja kes ka täna õhtu, lugemiselt koju minnes, oma näriwale kahtlemisele kõige hea kohta maad andis, kui ta last imetawa Wiiu wastu urises: „Ja ning ei… Nõnna wõi teisiti… … Eks soa näha, kui soab näha!“ Aga ta pidas suu, kui naine teda suud käskis pidada, sest ta oli sõnakuulelik naisemees… Ja lõppeks wõiksime üleannetumate kilda weel noore Pärtli perenaise arwata, kes koduteel mitu korda pead raputas ja endamisi imestas: „Wõi siis palmitsetud juuksed ja kirju riie ja weri ja sealiha! Wõi siis see ongi! Wõi siis patukoorm weelgi suurem!“… Ja ta naeratas endamisi, kuni ta mees nii sügawasti ohkas, et ta enam naeratada ei julenud…

Neid ei olnud palju.

Neist peale, kes Kiisa talus praegu suurele hingeäratajale ja usupuhastajale õhtusööki walmistasiwad, maitswamat, kui nad ise wast aastas korra suhu saiwad, kes aidast ja käsikambrist kõik tulele ja lauale kandsiwad, mis nad kallile Jumala mehele arwasiwad mokka mööda olewat; neist peale, kes Kiisal muidu weel prohwedi jalge ees täis usklikku joowastust koos oliwad, tema heale piima, tema sõnade mett maitstes — neist peale kuni kõigi nendeni, kes jala ja hobusega läbi pimeda öö, üle lumehangede ja teeaukude, läbi külma wihma ja rõske udu kodu poole tõttasiwad, täitis kõigil üks ja seesama tuksuw, elustaw tundmus rinda: nad oliwad uut jutlust, wägewat kõnet kuulnud; nad oliwad lootuse-puust mahla imenud, nende hinges oli usk ime sisse elule ärganud!

Neil oli nüid midagi oodata.

Nende halli taewa külge oli nagu siretaw täht ilmunud, mis teed näitas. Nende pärismaa ei olnud nüid mitte üksnes taewas, waid usk ime sisse tõotas neile paremat asupaika ja elupõlwe ka selle kindla pinna peal, mis nad endil jalge all tundsiwad olewat.

„Ärge unustage, et Jumal imet wõib teha, et Jumala käes midagi wõimata pole… Jumal tõstab, kui ta tahab, ka praegu weel mägesid paigast, tõmmab merest kuiwa wahe läbi, wiib oma ärawalitud hinged läbi õhu teise paremasse paika… Jumal wõib teid igast hädast, ka kõige suuremast, kohe aidata, wiibimata peasta… Ärge uskuge, et imetegusid enam ei sünni — neid wõib igapäew sündida, wäikeseid ja suuri…“

Need oliwad sõnad, inimese-sõnad, aga tühjad ja paljad ei olnud nad mustale hulgale, kes neid läbi pimeduse, läbi wihma ja udu kui kallist saaki koju kandis, mitte. Uppujatele oli midagi pihku ulatatud, ja nad kahmasiwad sellest kinni, ilma aru pidamata, kas see köis wõi õlekõrs wõi udusulg oli. Neid tõstis paljas teadmine, et neil midagi pihus, paljas usk, et neile midagi kätte ulatatud, silmapilguks wee peale. Ja nende hingest uhtus sel silmapilgul õnne- ja rõemutundmus läbi — suur, wägew, tänust ülewoolaw, nagu tundmus, mis peastmist märkawa uppuja hinge täidab.

Nad kõnelesiwad üksteisega sosistades, sest põnewus, mis neid jutluse ajal sidunud, oli nüid, kus ta järele andnud, nagu waimliseks wäsimuseks, sisemiseks halwatuseks muutunud. Ka arwas igaüks nagu püha saladust põues peitwat, millest walju healega ei kõlba rääkida.

„… See oli lugemine!!…“

„… Jah, see oli lugemine!!…“

„… Iga sõna täis wäge!…“

„… Nagu õiskamine… hüidmine…’’

„… Nagu suure kella helin…“

„… Ja mis ta ütleb — hoopis teine kui kirikus…“

„… Hoopis teine koa kui palwemajas…“

„… Taewas põle mitte nii kõrgel kui nemad ütlewad…“

„… Ja Jumal mitte nii kaugel…“

„… Sest ta wõib ka meie päiwil weel imet teha…“

„… Ja lihalikku inimest hädast aidata…“

„… Aidaku ihu, hinge üle pidagu pärast kohut…“

„… See on koa õige, sest mis tarwis siis ihu ennast peab talitsema, mis tarwis ta oma himudest peab lahti lööma, kui tal sest midagi kasu ei ole!… Taewasse teda jo sisse ei lasta…“

„… Tasu ihule, tasu hingele — nõnna on korras… Sest kus seisab, et Jumal ihu aina waewanägemiseks lõi?…“

„… Seda ta ei wõindgi, sest Jumal on armastus. Ega temale ometi rõemu tee waewa ja piina pealt woadata!…“

„… Ma usun Maltsweti sisse!“ hüidis keegi tänawa pimedusest walju healega, ja see kostis nagu karjatus kokkupigistatud ning äkitselt wallali puhkewast südamest.

„… Maltswet on prohwet!“ wastas teine heal niisama waljult, ja mõlemad hüided, mõlemad hinge-karjatused jätkusiwad kokku ühiseks lootuse-kisaks, mis läbi wihma ja udu ja pilkase pimeduse üle mustawa küla heljus ning ühe rinna teise järele meeleheitlisele usule awas, usule üleloomulise ime sisse…

Ja nad rühkisiwad edasi üle hangede ja aukude, komistades, kukkudes ja jälle üles tõustes, ning wahetasiwad oma mõtteid edasi suure sündmuse üle, mis neile uut elurõemu ja elujulgust ärakuiwanud soontesse tilgutanud.

„… Ja kui nüid õige kätte wõtta ja paluma hakata… kõigest hingest paluma hakata… Maltswetiga ühes… iga pühapäe… wõi koa iga päe… ühtelugu… kas wõi ööd ja päewad… siis — siis ometi peaks midagi tulema… midagi antama…“

„… Peaks ime sündima…“

„… Mõni uus seadus…“

„… Mõni kergendus…“

„… Jumal tuletaks keisrile hädalisi meele… unes wõi ilmsi… käsiks teda talurahwa peale mõelda…“

„… Annaks talle armulikku meelt…“

„… Teeks ta südame heldeks…“

„… Aga saksad!!“

See ohke-hüie täis hirmunud kahtlemist, see hingest suhu tõusnud karjatus täis ehmatanud umbusaldust pani usu ime sisse sedamaid kahwatama, tõukas lootuse palwe wõimu sisse kohe kõikuma.

Jumal wõis wägew olla, keiser wõis wägew olla, aga kõige wägewam oli saks.

Jumal wõis armulik olla, keiser wõis helde olla, aga saks oli wali.

Jumala wägewust ja keisri wägewust talupoeg ei näinud, aga saksa wägewust nägi ta igapäew. Ta oli seda näinud, niikaugele kui ta tagasi suutis mõtelda, ta oli seda maitsta saanud põlwest põlweni.

Jumala armust ja keisri heldusest polnud talupojal tunnistusi, mitte kõige wähemaid, sest need, millest papp kirikus rääkis, tundis ta süda waled olewat, niisama waled, nagu papi sõnad saksa armust ja heldusest. Aga saksa waljusest oli talupojal tunnistusi, ta kandis neid oma ihu peal, ta terwe elu kaugest minewikust kõige uuema olewikuni oli üksainus kaebaw, appi karjuw, halastamist paluw tunnistus…

Aga oma kohkunud kahtlemises, oma hirmunud umbusalduses otsisiwad nad ruttu jälle tuge ja tröösti selle mehe sõnadest, keda nad oma prohwediks tunnistasiwad. Nad asusiwad uuesti õlekõrre ümbert kinni, mis neile pihku ulatatud ja mida nad köieks pidasiwad.

„… Jumal wõib kõik ja teeb kõik… Jumal tahab meid aidata — meid kõiki, kõige suuremaid patuseid meie seas, kui meie tema wägewuse sisse usume, kui meie oma hinged, täis leegitsewat usutuld, temale anname…“

„… Maltswet ütleb, et Jumal ometi kõigist wägewam on, koa sakstest. Seda tahame uskuda. Aga kui Jumal sakstele koa muud ei wõi teha, nende südameid wõib ta siisgi pehmemaks muuta, neile armuheitmist ja halastamist õpetada. Ja rohkem meie jo ei tahagi. Meie oleme rahul, kui sakste waljus wäheneb, kui nad aru soawad, et meil puudus ja kitsikus ja liig ränk töö on, ja kui nad meie orjust sugugi kahandawad ja meie leiwapalukest natukegi rohkendawad…“

„… Ja seda teeb Jumal, sest ta tahab meid jo aidata…“

„… Seda ta teeb, sest meie usume jo nüid tema wägewuse sisse…“

„… Ja meie anname oma hinged temale…“

Kui kerge oli seda hinda nii suure wara eest lubada, nagu ihulikust hädast peasemine! Aga seal torkas neile korraga meelde, et hing ihu külles kinni on, et hinge ilma ihuta ei ole, sest see, mis Maltswet Jumalale käskis anda, polnud ju muud midagi kui tükk parandatud, puhastatud, senistest kombedest eemale hoitud ihu! Himud, mida prohwet maha käskis jätta, ei olnud mitte hinge, waid ihu himud. Ja liha öeldi nõder olewat. Suutis nõder liha taewase abimehe peastmise-tingimist täita?

Kes nende kohmetanud mõttewahetust selle sügelewa punkti üle kainel meeleolul pealt oleks kuulanud, oleks naeratanud ja ühtlasi pisaraid põselt pühkinud. Lapselikus harutuses, mis nende waesed, mõttewarast ilma jäetud pead wälja haudusiwad, oli niipalju tragikalist nalja, et see iga ärakuiwanudgi hinge oleks liigutanud.

„… Jaan, kas sa siis jäksad piipu maha jätta?“

Jaanil piip parajasti suus. Kohe, kui lugemise-toast wälja astus, oli piibu tossama pannud. Ehmatades kahmab teise nüid pihku — oleks peaaegu hammaste wahelt maha kukkunud…

„Eks pea katsuma!“

Ohkab mehike ise.

„Wõi katsuma! Otsekohe maha peaksid jätma! Nüid kohe!… Wiska teine siinsamas, kus tühi!“

Jaan pigistab piibu kramplikult pihu sisse.

„Eks siis wiska, kui tubakas otsas…“

„Miks mitte kohe? Kas siis parem on?“

„No, oota nüid homseni!… Suu hakkab muidu wett jooksma…“

„Kas homme ei hakka?“

„Naisel hea reakida!… Homme, — homme on jälle teine asi… Kas tead, mis homme on?“

„Noh?“

Jaan sülitab, sest ta suu jookseb juba praegu wett.

„Homme toon aida lakast wihalehti — hakkan neid põletama… nii ärawõõrutamiseks… Ega see patt ole…“

Naine kahewahel.

„Ega tea, ehk on siisgi…“

„Aga Maltswet reakis tubaka põletamisest — selge sõnaga tubaka põletamisest… wihalehtedest mitte sõna… mitte poolt sõna…“

„Aga piip! Ta reakis piibust koa!“

„Ega’s piip ilma tubakata patt wõi olla!… Niipalju aru peaks naisterahwalgi olema!… Piip — mis on piip? Piip ilma tubakata on nagu ihu ilma hingeta… tükk puud, ei muud midagi…“

„Aga tubakas põle koa muud kedagi kui rohulehed.“

„No, aga missuguse rohu lehed! Eks Maltswet öeld: lehed kuradi taime-lawast — kihtine rohi põrgu rabast — ohakad saadana rohuaiast! Woata, see on ometi wahe!…“

„Aga wihalehed… kes teab, kuda wihalehed…“

„Jäta nüid wihalehed rahule! Wihalehed on kaselehed. Ja kaselehti pole Jumal kusagil ära keeland — neid wõid põletada, ehk kas wõi süia…“

„Peaksime ikke Maltsweti käest järele küsima…“

„Wõime jo teine kord küsida… Aga seda ütlen sulle, Krõõt, homsest soadik põletan aina wihalehti…“

See mees kauples piibu pärast Jumalaga, teine wiina pärast.

„… Ega seda wa wiina tarwis ole — see on õige, aga mis sa wennike teed, kui süda muret täis on — wiska üks ää — tunned enese nagu kergema olewat…“

„Aga kui kauaks!“

„Õige küll — mitte kauaks… Aga ega’s meiesugune teda tihti pruugi… Kui Jumal helde mees on, siis ta meile seda ei keelaks… See on jo kõik, mis meie meele rõemsaks teeb, olgu pooleks tunniksgi!“

„Aga sa kuulsid, et see patt on! Eks sa tea, et Jumal meid üksi siis aitab, kui meie pattu enam ei tee!“

Tõnis jääb mõtlema.

Ta teadis seda ju — ta teadis, et aitaja tingimisi waja on täita, aga ta tundis ka oma nõrkust.

„Hea küll — lihawõttest saadik!“

„Tõnis! Parem kohe!“

„Ei!“

„Tõnis!“

Mees wõitleb iseenesega. Wiimaks, pikema arupidamise järele, pitsitab raske otsuse luust wälja:

„Kui just tahad — minugi pärast!“

„Kas pead sõna, Tõnis?“

„Pean!“

Naine ei usu, aga püiab uskuda.

Kuid nüid korraga pöörab mees lehe ümber.

„Oma juukseid ei tohi sa enam palmitseda, Ellu! Nüid pead neid ikka lahtiselt selja peal kandma!… See on koa Jumala püha käsk…“

„… Mina wana inimene!“

„… Kas mina wanem ei ole?“

Ellu on kitsikuses. Aga ta otsus on mõne aja pärast ometi walmis.

„Prohwedi tahtmine sündigu, kui sina tema tahtmist koa täidad! Nii pea kui ma näen, et sa enam wiina ei joo, näed mul palmitsemata juukseid selja peal rippuwat…“

Jumala saadiku teiste nõuete üle ei peetud palju aru, sest nende täitmine oli suuremale hulgale kaunis kerge. Sealiha ja werd sõi talupoeg arwasti, ja kui see ka pühapäewadel, iseäranis suurtel pühadel, maitsew maius oli — ilma selleta wõidi ka läbi saada, need toidud ei mänginud talupoja elus tähtsamat osa.

„Ma olen kuuskümmend oastat wana, ja ma ei tea mitte, kas ma eluaja kohta kuuskümmend naela sealiha ära olen söönd!“ hüidis saunamees Niine Mats, kui naine talle Maltsweti õpetust meelde tuletas.

Naine leidis selle küll nagu liialduse olewat, ei wõinud aga wanamehele arwude najal ära seletada, kui palju tema ja ta ise eluaja kohta sealiha ära tarwitanud. Palju seda tõesti ei olnud.

„… Tema õpetused on õiged ja nende järele tahame teha!“

„… Nende järele tahame elada!“

Nõnda oli Kugli küla elanikkude tuju pärast Maltsweti esimest lugemist. Waimustus suure kõnemehe ja piiblitundja kohta tasandas selle teed talust talusse, südamest südamesse. Imeks ei ole panna, et need kaks, kes prohwedi lähemast ümbrusest, Kiisa talust, tema jalge eest, joowastusest mitte kaugel olewa tuju kaasa tõiwad.

Tõnu-Peetri Madis kandis Lõhmuse perenaise last — tema tungiwa soowi peale oli noorik lapse tema käe peale andnud — ning noor naine, kes auklisel teel sagedasti komistas, hakkas tihti tema käewarrest kinni.

„Madis!“

„Mis sa soowid?“

„Anna mulle head nõu: kudas wõiksime minu meest peasta?“

„Seda meest peasta?! Ää nüid lapse juttu aja!“

„Ma usun siisgi —“

Madis naeratas umbusklikult.

„Waene hing!“ ütles ta pehmelt, „ma soan ju aru, et sa tema peastmist südamest soowid, aga kuda sa tahaksid seda peale hakata?“

„Kas sina nõu ei leia?“

Madisel käis ärewuse hoog läbi terwe ihu.

„Mina? Ma leiaksin!…“

„Siis ütle!“

„Ma püian teda ühel päewal noomida!“

Kuid noorik sirutas mõlemad käed ehmatusega wälja.

„Sina mitte! — Sina, Madis, mitte! — Kas sa teda siis weel ei tunne! — Sind tema ei karda!… Aga keda ta kardaks — kelle sõna ta wast wähegi kuulda wõtaks — kas tead, kes see on?“

„Noh?“

„Maltswet!“

Madis jäi seisatama, last oma käe peal kohendades; wiimaks hakkas ta nooriku käewarrest kinni.

„Miks sa siis arwad, et mina teda mitte noomida ja parandada ei wõi?“

„Sina… Sa… Ta ei usu jo sind!… Sa oled tema silmas inimene, nagu kõik teised!… Ja tema… — põlgab sind!…“

Madis liigutas kätt, mille peal laps puhkas, ühes teisega nii ägedasti, nagu püiaks ta niisuguse tõenduse wastu protesteerida. Kuid sel silmapilgul tuli talle Anu noor, sale ja soe keha nii lähedale, et ta oma wastiku tundmuse unustas ning hoopis pehmesse tujusse sattus.

„Eks reagi siis Maltswetiga tema pärast — Maltswet tuleb jo warsti teist kord seie… Sa tead jo, et ma sulle üksi head soowin — sinu oma õnne ja so waese wigase lapse pärast…“ Ja Madis ohkas enne, kui ta juurde lisas: „Peaks aga Taawet Maltswettigi kuulda wõtma! Lugemisel hakkas — kuulsid isegi — temale wasta…“

„Aga ta kuulas tema jutlust teraselt pealt — mul oli nii hea meel,“ tähendas Anu.

„Ma tahan tema eest Jumalat paluda — Jumal wõib ju imet teha,“ sosistas Madis.

„Ja mina weel — kuda tahan mina ise tema eest paluda — ööd ja päewad!… Minu laps — mu waene wäeti laps — anna ta nüid mu oma sülle!“

Noorik sattus, kui talle ta last meelde tuletatud, nähtawasse ärewusesse, ning wärisewate kätega ja pool wägise tõmmas ta magawa pojakese jälle oma rinnale. Näis, nagu peaks ta korraga ülekohtuks, et ta pisukese oma südame juurest wõera mehe käte peale andnud.

Nad kõndisiwad natuke aega tummalt üksteise kõrwal, kuni Madis — nad seisiwad juba Lõhmuse talu wärawas — tasase, pool palwelise healega küsis:

„Ja kuda sinu hingega muidu lugu on? Kas sa oma südames koa tunned, mis sul nüid tuleb teha, kus sa Maltsweti lugemist kuulsid? Kas usud selle mehe õpetuste sisse ja tahad nende järele käia?“

Ja Anu kostis palawa õhinaga:

„Ma usun, et see mees puhast Jumala sõna õpetab ja et prohwedi waim tema seest reagib. Ei ta oskaks nõnna lugeda ega palwet teha, kui ta mitte tõsine Jumala sulane ei oleks… Ma ei oska sulle muud öelda, kui et ma oma hinge Issandale tahan anda, nagu Maltswet käskis.“

„Ja tahad kõik maha jätta, mis ta patuks luges ja mis meie enne patuks ei pidand?“

„Jah, ma tahan!“

„Aga kas sul seks ka jõudu jätkub?“

„Jah, ma tunnen seda oma südames!“

Nooriku sõnadest kuuldus kirgline kindlus, ta tasasel, pehmel healel oli peaaegu kare ja lõikaw kõla.

Madis hakkas ta käewarrest kinni ja pigistas seda tugewasti.

„Siis wõta mind usus oma wennaks ja ole minu truu ja ustaw õde! Meie kahekesi tahame Jehowat teenida ja koos tema püha sõna lugeda, õppida, armastada ja neile kiita, kes usus leiged on! Meie tahame koa sinu mehe peale käia ja teda aegamööda wälja kiskuda saadana-orjusest. Ja Maltswet, see waga mees, olgu meie juhataja!… Kas tahad, Anu?“

„Ma tahan!“

„Siis Jumalaga, õde!“

Weel kord pitsitas Madis noore naise käewart. Aga nagu oleks tal weel midagi südame peal, nagu ei suudaks ta oma usu-õest ikka weel lahkuda, jäi ta tema ette seisatama, ilma kätt nooriku ihu küllest, mille soojus läbi riide ta sõrmedesse woolas, täiesti tagasi tõmbamata. Ta leidis aga sõna, mis ta nähtawalt tahtis öelda, alles siis, kui Anu, tasakesti „Jumalaga“ öeldes, wärawast juba sisse pööras.

„Õde,“ ütles ta pool sosistades ja temale poole sammu järele astudes, „kas sa siis koa tead, kuda sa oma tööd Taaweti tallal ja oma terwe elu parandust pead peale hakkama?“

„Meie reakisime jo praegu —“

„Ja, aga see põle weel kõik… Sa pead oma maja puhastama ja oma abielu — ja mitte üksi Jumala sõna ja palumisega —“

Anu ei mõistnud hästi; ta jäi, last, kes pead liigutas, kergesti kiigutades, tummalt Madise seletust ootama.

„Kui midagi majas tead olema, mis ausasti põle soadud, mis wõera oma on — siis katsu sellest lahti soada… Sa tead, mis Maltswet wargusest ütles…“

Anu käed nõksatasiwad, nagu oleks äkiline wärin ta ihust läbi käinud.

„Ma tean ja — ja ma tahan kõik teha, mis ma tarwilikuks arwan…“

„Ja koa selle üle pead walwama ja, kui tarwis, wägise ja waljusega keelama, et su mees sinu abielu ei roojasta, sest abielu on püha… Sa ei tohi nõrk ega järelandlik olla, ega silmi kinni pigistada, ega jälle ja ikke jälle andeks anda…“

„Ja,— jah, — head ööd nüid!“ tuli pitsitatud hüie nagu mahusurutud walus ohkamine nooriku huultelt, siis pööras ta Madisele selja ja kadus Lõhmuse talu pimedasse õue…

Tõnu-Peetri peremees waatas talle järele, wangutas pead ja mõtles wist: „Seal läheb õnnetu inimene, kes koorma all ägab, mille ta omale priitahtlikult peale wõttis!“ Ning ta lisas wististi juurde: „Ja ta oleks nii õnnelik wõinud olla, aga ta ei wõtnud õnne wasta!“ Ja kui ta norus peaga koju poole sammus, pidas ta küll jälle kord selle ilmseletamata mõistatuse üle aru, miks inimene käega katsutawa õnne ära põlgab ja omale niisama käega katsutawa õnnetuse kaela wõtab.

Terwe küla tundis seda mõistatust, ja terwe küla leidis talle niisama wähe seletust nagu Tõnu-Peetri Madis, ja nende seas oliwad ka Anu wanemad.

Kes teab, kas Anu isegi, ja nimelt iseenesele, oma tegu küllalt arusaadawalt oskas põhjendada — teistele ta seda ju ei suutnud.

Tal oli mõne aasta eest kosilane olnud, kelle iga tüdruk pool pimesi wastu oleks wõtnud, sest nägusamat, ausamat, karskemat ja kainemat noortmeest polnud mitmes wallas ümberringi, ning wara poolest ei jäänud ta teistest perepoegadest maha, kuna ta jumalakartuse ja meelewagaduse poolest neist kõigist üle käis. Ja selle kosilase — ta nimi on Tõnu-Peetri Madis — põlgas Kiisa Anu rahulise meelega ära!

„Mispärast siis?“ hüidis see mees ja hüidsiwad kõik teised.

Ta raputas ainult pead ja ütles, ta ei wõiwat teisiti.

Ning siis ilmus see teine, kellest keegi head ei teadnud rääkida, küll aga halba, peaaegu üksnes halba, — siis ilmus see wiinawend ja kaardilööja, see ööhulkuja ja tüdrukute-kütt, see jumalakartmata ilmalaps ja parandamata patuori, kelle käed wargusestgi puhtad ei olnud, — siis ilmus Taawet Lõhmus, ja tüdruk wõttis ta kosjad wastu!

Ta oli temale wanemate ja kõigi teiste inimeste hoiatamisel „ei“ tahtnud öelda. Ta enese mõistus oli talle tungiwalt seda nõu andnud. Aga kui ta tema ees seisis ja talle natuke aega silma oli waadanud, nii sügamasti, kui ta hing teda käskinud, siis karjatas ta korraga „ja!“

Ta ehmatas isegi selle karjatuse üle, see tuli nagu kusgilt temale enesele tundmata peidupaigast, aga see oli nii ustaw, nii käskiw, nii kõikumata otsustaw, et ta selle karjatatud „ja“ tahtmiseta orjaks sai. Anu südamel polnud teist healt, seepärast pidas ta seda, ja ainult seda, tõe healeks.

Ja kui teised küsisiwad, miks ta „ei“ asemel „ja“ kostnud, siis ei teadnud ta jälle muud wastata, kui et ta teisiti ei olla wõinud.

Ainult emale teadis ta wäikese loo jutustada, kuda ta juba kord ennemalt — siis, kui Taawet temale esimest korda „teise silmaga“ lähenenud kui muidu — oma südant kuulnud „ja“ karjatawat, weel enne, kui poiss temale mingi küsimuse ette pannud. Taaweti näos, heales, pilgus, ta peas, lõuas, suus, rinnas, õlades — ta terwes wälimises ja sisemises inimeses olnud midagi, millele wastu seista wõimata olnud. Taawet olnud tema wõitjaks, allaheitjaks, käskijaks loodud ja loodud ka tema — õnnetuseks…

Wanemad paniwad wastu, andsiwad aga, tütre otsuse muutmatust märgates, raske südamega järele, sest kumbgi neist polnud küllalt walju loomuga, et oma lapse wastu, keda nad ta hea südame ja jumalakartliku meele pärast iseäranis hellalt armastasiwad, wägiwaldse sundusega wälja astuda.

Järelandmiseks oli neil aga ka teisi põhjuseid. Need oliwad paraku ilmalikud, aga siin kurjas ilmas ei saa ju wagadusgi ilma nende tähelepanemiseta läbi. Kiisa rahwal oli palju lapsi, tööjõust polnud puudust, küll aga leiwast suure perekonna toitmiseks; mida warem siis kõige wanem tütar — teised oliwad allaealised, — uue kodu leidis, seda parem. Teiseks oli Lõhmuse Taawet, kelle wanemad paari aasta eest hauda pugenud, kaunis hea koha iseseisew peremees — selle poolest siis Anu teisest kosilasest, Tõnu-Peetri Madisest, ees, kes sel ajal weel isa leiba sõi. Ja oli nüid Taawet, mis ta oli, ja tegi ta, mis ta tegi — niipalju head pidi temast ta waenlanegi tunnistama, et ta tööd ei põlanud ja tööd oskas teha. Tema oli üks neist inimestest, kelle käes iga töö läheb, ka niisugune, mis teistelt palju õppimist ja harjumist nõuab. Taawet, see „pool meistri-meest“, nagu teda kutsuti, tegi oma weo-, sõidu- ja tööriistad wõimalikult ise, oli oma tarwis raudsepp ja ratassepp, puusepp ja pottsepp. Nagu ta oma hobuseid ise rautas, nii kandis ta ka pühapäewiti oma tehtud Soome saapaid, ning piipgi ta suus, mille nikerdusi külapoisid imestasiwad, oli ta enese talwine ajawiite-töö.

Taawet purjutas juba poissmehena tublisti, aga tema majapidamisest polnud selle kahjustawat mõju iseäraliselt märgata. Ta oli kehw, nagu kõik teised peremehed kohalikus wallas ja nagu enamisti kõik talupojad Tallinnamaal, aga ta polnud mitte kehwem kui perepidajad, kes mitte ei joonud, selle eest aga nõrgad majapidajad ja lõdwad wõi saamata töötegijad oliwad. Mis Taawet kõrtsis ära jõi, selle tõiwad talle ta töö-usinus ja töö-osawus jälle tagasi, wähemalt suurema osa sellest.

Nõnda pigistasiwad Anu wanemad tema ebawooruste kohta teise silma kinni, ka nende süide ja eksimiste kohta, mida nad muidu mitte poleks wõinud andeks anda. Taawet oli paari naisterahwaga üle käte läinud, teda nimetati ühe sohilapse isaks, aga wõi niisugune patt ilmas haruldane on! Taawetit süidistati pikanäpu-ametis, aga warguse pealt kinni polnud teda keegi weel wõtnud. Nõnda trööstisiwad Kiisa isa ja ema endid ja oleksiwad tröösti leidnudgi, kui mitte seda ühte, seda kõige raskemat poleks olnud: Taawet oli jumalakartmata, usu ja kiriku wastu külm, palwe pilkaja, wagaduse naerja. Kui ta ometi niisugune poleks olnud! Kui ta ometi silmakirjaksgi enam kirikus ja palwemajas oleks käinud ning suu pühadesse asjadesse puutumisest puhta hoidnud!

Kuid seda koormat, mis Mihkli ja Liisu südameid kõige rohkem rõhus, aitas Anu kergendada, kes wanematele särawail silmil tõotuse andis: „Mina tahan tema meelt pöörata, mina tahan teda Jumala juure juhatada!“

Anu oli midagi tõotanud, mida ta täide ei suutnud saata. Tal oli inimesega tegemist, kelle kohta ta oma armastusega teatawa määrani wõis mõjuda, kes aga oma arwamistest niisama wisalt kinni pidas, nagu oma senistest elukombetest ja kirgedest, mida kaasinimesed nii wäga hukka mõistsiwad. Kui wähe Anu oma tõotust täide suutis saata, selgus sellest, et Taawet naisemehena mitte ainult endist elu edasi ei elanud, waid mõnes eksimises, nagu joomises, ajuti weel kaugemalegi läks. Üks põrutus teise järele tabas waest noort naist. Esmalt leidis ta mehe häbistawa teo pealt oma talu tüdrukuga, siis saadi Lõhmuse aidast wõerast wara kätte, ja peremees wiidi kinni ning anti talle ihunuhtlust. Lõppeks — ja seda pidas noorik osalt oma mehe jõleduste otsekoheseks tagajärjeks — sündis talle wigase käega laps, kelle pärast ta Jumala ja inimeste ees häbi tundis.

Anu andis talle kõik andeks ja lootis edasi — lootis ikka weel wanematele ja iseenesele antud tõotust tõeks teha wõiwat. Ta andis temale andeks, sest et ta „teisiti ei wõinud“, sest et see mees, nagu ta oma hinges tundis, ikka weel tema wõitja, käskija, walitseja — temale „loodud“ — oli. Ja alatasa pidas ta aru ja otsis nõu, kuidas teda peasta, ja et ta midagi ei leidnud, siis jooksis ta ikka jälle uuesti palawas palwes selle pilwetaguse peastja juurde, kes talle ainumaks abimeheks jäi. Kuid ka see, kes palumist nii wäga nõudis ja palweid täita lubas, oli Anu palwete kohta kurt. „Wõib olla, et ma seda õieti ei tee,“ mõtles noorik, ja ta süda ujus rõemust üle, kui nüid suur usumees ja Jumala sulane ilmus, kes teda palwe wõimu sisse uuesti pani uskuma. „See mees teab, kuda Jumala juure wõib peaseda — tema peab mind aitama!“ oli õnnetuma tänaõhtune otsus, mis teda elustas ja uute tuksuwate lootustega täitis.

Nõnda paniwad Kugli külas kõik, kellele wähegi usutundeid antud, oma lootused uue, paljutõotawa prohwedi peale, kes oma sõna wõimuga täna nende südamed wõitnud.

Kas ka mees, kes Lõhmuse noorikule ta õnnetuses nii sagedasti wennalikuks trööstijaks olnud, lootjate hulgas oli?

Kui ta oma talu uksest sisse astus, ohkas ta. Näis, nagu poleks ta iseenese wõi teistega hästi rahul. Nokitses nurin ta hinges, et tema palwemehelise wäärtuse sisse weel ei tahetud uskuda? Maltswet oli midagi tähendanud, mis sinna poole näis sihtiwat, ja umbes sedasama oli ta selgema sõnaga ka naise suust kuulnud, kelle silmas ta heameelega suur usumees, suur hingeärataja ja noomija oleks tahtnud olla… Wõi oli ta lihtsalt nukker, et ta naise, keda ta süda ei suutnud unustada, teise majasse oli pidanud minna laskma ja ise nüid tuppa oli astumas, kus teda külm, tühi säng ootas?

See säng polnud mitte ikka tühi olnud, küll aga külm. Tõnu-Peetri Madis oli mõni aeg peale Kiisa Anu meheleminemist naise wõtnud, sest tal oli, talu pärast isa surma oma kätte wõttes, kuna ema liig elatanud oli, perenaist kahe töötawa käega waja. See oli aga ka ainult perenaine kahe töötawa käega, oli ta ainult sängi täide, mitte soendaja. Madis ei tundnud tema ja tema Madise wastu muud midagi, kui et nad kaks paari heitnud töö-inimest on, kes walitsewa kombe järele ühes sängis pidiwad magama ja, kui juhtub, lapsi soetama. Madli kolis aga enne, kui ta tawalise tähtaja järele emaks sai, soojatõbe kutsel Tõnu-Peetrilt Madise kiriku lähedale maa alla elama. Sest saadik oli Madis lesk ja perenaise kohuseid majas täitis ta wana tädi.

„See tuleb weel,“ sosistas Madis, kui ta oma tühja, külma sängi heitis ja takuse waiba üle kõrwade tõmmas, „kõik tuleb weel, ja nad peawad mind seestpidi tundma soama, seestpidi… Ja tema koa — just tema…“

Teadmata on, kas ta Maltswetti wõi Lõhmuse Anu selle „temaga“ mõtles…

Kugli küla tondisilmad wilkusiwad täna õhtu haruldaselt kaua raske, märja pimeduse sisse. Nähtawalt oli elanikkudel pisikestes, tahmastes koobastes üksteisega palju, palju pühapäewast juttu westa, juttu, mis nende laugedelt une, nende liikmetest wäsimuse, nende südametest tuima, roidunud rahu ära peletas.

Wiimaks hakkas üks hale silm teise järele kustuma. Kõige wiimane oli see, mis Kiisa talust, sealt, kus prohwet öömaja pidas, nagu peenike kuldne niit üle tänawa küinis.

Nüid oli terwe küla tõrwakarwa ööga kokku liitunud suureks mustaks hauaks, milles elusad surnud Jumala imetegudest und nägiwad…