Prohwet Maltswet/32

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
31
Prohwet Maltswet
Eduard Vilde
33

32.

Wingerdawad ussikesed.

Kui Lõhmus järgmisel hommikul Serwikult lahkus, ei teadnud ta arwata, et sõber Wikerpuur tema külaskäigu nii ruttu ära tasub. Aadu ilmus juba teisel päewal Seenepalule. Aga mitte rõemsa külalise naeratawa näoga, waid tõsiselt, kortsus kulmul.

Ta tõi halbu uudiseid Albust kaasa.

Mägedel peetud koosolek oli ülemusele ilmsiks saanud. Asi oli haagikohtunikule palawalt ette kantud. Äraandjat polnud palju waja otsida. See seisis teisegi walla inimestel, kes Albu olusid ainult eemalt tundsiwad, kohe mõttes, sest Seenepalu peremees ja Lõhmus hüidsiwad enne, kui Aadu mehe nime nimetanud, nagu ühest suust:

„Ega wist keegi muu, kui wa’ Wilk!“

„Tema neh!“ wastas Wikerpuur. „Nägime teda ju Taawetiga ise koosoleku-õhta nuuskimise-käigul… Juba teine hommiku wara kihutand teine Ahulasse aagrehi jutule.“

Albu talitaja Jüri Wilk polnud mitte ainult kui sakste ees roomaja ja oma ametis kui mõisa ja haagikohtuniku truu-alandlik ja üliagar käsutäitja üleüldiselt tuttaw, waid ka kui Maltsweti usuliste isiklik õel waenlane. Ta wihkas neid kitsarinnalise wagatseja wisa sallimatusega, sellesamaga wäiklase fanatismusega, nagu wennaste koguduse juhtiwad waimudgi. Muidugi waatas ta siis ka nende wäljarändamise-liikumise kui karistusewäärt jõleduse peale, mille wastu wõitlemises ta ülemust püidis toetada, seda enam, et ta kui ilalakkuja sellest enesele ka isiklikku tulu lootis. Sest kes wägewatega käsi-käes käib, on nii mõnegi nende poolt tulewa kurja wasta teatawa määrani kaitstud. Ka oli auahnele mehele muidugi lõbusaks kõdiks, ülemate suust enda kohta kiitust kuulda.

„Oleksite wõind küll parem mõnda teise kohta kokku minna, kui just selle nuuskuri piirkonda,“ arwas Seenepalu Andres wihaselt.

„Oli ju kõik täieste salaja toimetud — ustaw inimene wiis ustawale inimesele kutse, üksik talu, kuhu koguti, õhtune aeg — —, kes wõis siis arwata!“ wastas Wikerpuur rõhutult.

„Mis siis nüid tulekul on?“ küsis Lõhmus kortsus kulmul.

„Mis muud, kui peasüidlaste nahk wastaku! Peasüidlasteks peetakse muidugi Mäetaguse peremeest, kelle katuse all koosolek oli, ja Joagu Toomast, kes inimesed kokku kutsus. Jüril koa see mees teada. Kurat teab, kes talle ninasse pistis. Juba mõlematel käsk käes, tunahomme aagrehi ette ilmuda. Eks ole teada, mis neid seal ootab!“

„Kurat, nende eest peaks midagi tegema!“ hüidis Lõhmus kähku, kuna ta käe otsaesise wastu lõi.

„Sellepärast ma just tulengi“, ütles küirakas rättsepp. „Wõite isegi arwata, et Pearn ja Toomas hirmu täis on. Kardawad elu ja terwise eest, sest ega kerget nuhtlust loota ole — saksad ärakippujate peale wäga wihased. Tulen Pearna ja Tooma nimel sõna tooma — nad paluwad südamest — et kõik need, kes koos olid, selsamal päewal koa hagrehi juure läheksid, nendega ühes…“

„Ja siis?“

„Noh, arwawad, et palwe ehk aitab, nende endi ja kõigi teiste palwe nende eest.“

„Aagreht annad nüid armu!“ tähendas Andres pead raputades.

„Kui mitte päris armu — seda ei looda mehed isegi — aga ehk wähendab ometi natuke hoopisi…“

„Siis soate ehk wiimaks kõik!“ hüidis Andres. „Nüid nad weel ei tea, kes kõik koosolekul olid, aga siis näewad teid oma silmaga, ja igaühte ootab tuline saun, ilma et Pearn ja Toomas nuhtlusest peaseksid…“

Taawet ja Aadu waatasiwad arupidawalt üksteise otsa.

„Aga midagi peame ometi ette wõtma,“ tähendas esimene algawa ärewusega. „Neid üksi weristaja küisi saata, pealegi — nõnna öelda — meie kõigi eest… see ei oleks wist õige…“

„Ja et nad meid nii wäga paluwad kaasa minna,“ lisas Aadu juurde, „ja sellest omale head loodawad, siis…“

„Muidugi, muidugi, — ma ei taha jo palujate lootust nurja aidata ajada ega teie nõule, kui seda ise heaks arwate, wasta astuda,“ ütles Andres wahele, „waid püidsin aga otsusele soada, kas teie selle nõu asemel midagi paremat ei wõiks leida. Aga ma näen ära, et midagi muud ei ole. Wägise te neid nuhtluse alt peasta ei soa — peate siis juba palwega wähemast katsetgi tegema.“

„Pearn arwas weel, et peaksime kohtuherrale hästi ühel meelel püidma tunnistada ja seletada, et meie jo misgi kurja nõu koosolekul ei harutanud, waid aina aru pidasime, kas ikke maksab meil ära minema hakata wõi mitte, ja kuda seda tuleks ette wõtta. Ja kui hästi alandlikult palume ja kinnitame, et me teine kord enam kohtu käsust üle ei astu…“

„Kurat, ega mulgi palju lootust selle kiunumise peale ole,“ lõikas Taawet rättsepa jutul saba maha, kuna ta rusikaga omale põlwe peale lõi. „Mis aagreht sest kuulab, kas meie head wõi kurja nõu pidasime — tema meelest on ju kõik kuri, mis meie sakste keelu wasta teeme. Aga ma arwan, Pearna ja Tooma palwet ei tohi meie täitmata jätta. Olid nemad head mehed ja kandsid hoolt, et meie oma tarwilise asja pärast nõu saime pidada, siis peame meie koa mehed olema, kes neid hädas üksi ei jäta. Ma ei tea küll, mis meie Ahulas õieti peame reakima wõi tegema, aga süda ütleb, et sinna peame minema, tulgu wälja, mis tuleb.“

„Siis ole hea, Taawet, ja teadusta kutset koa teistele oma küla inimestele, kes Mägedel käisid,“ ütles Wikerpuur minekut tehes, „mul on weel mitme kaugema juure minna ja pean koju minnes pika ringi tegema.“

„Ei sa peata meil siis ühtigi?“

„Põle aega, wennas! Teiste asi kipitab südame peal.“ —

Ehk küll ka teised koosolekust osawõtjad haagikohtuniku südame pehmendamise peale suuremat lootust ei pannud, teades, kui wäga wäljarändamise-himulised maltswetlased sakste wiha all seisiwad, leidis karistuse-kartjate palwe siisgi igal pool wastukõla ning suurem osa oli ilma pikema arupidamiseta walmis, neljapäewal Ahulasse minema — priitahtlikult lõwi koopasse. Mitte üksnes ei sundinud wäljarändajaid lihtlabane ühistunne ja inimlik kaastunne seks taga, waid nende seas oli küllalt ka neid, kes asja peale usulisest küljest waatasiwad, kes endid oma usu pärast tagakiusatud tundsiwad olewat ja kellele meelehead tegi, oma usu ja selle tunnistajate eest wälja astuda ja ka kannatada, kui waja. See surusgi talupoja otsata kartuse haagikohtumku eest, kes ju neid kui oma keelust üleastujaid kõiki süidlasteks pidas, mitte Pearnat ja Toomast üksi, nende rinnas maha ja meelitas nende suust julge tõotuse wälja: „Meie tuleme!“

Tuliwadgi. Umbes wiiskümmend meest kogus kohtupäewaks Ahulasse.

Mõlemad kaebealused, näost hallid hirmu pärast, tõmmasiwad natuke kergemalt hinge, kui armupalujate salka nägiwad suurenewat. Neil oli tõesti see uppuja õlekõrreusk, et see nende süid kohtuniku ees wõiks wabandada, mida rohkem neil kaassüidlasi on, ja et kohtuniku südant hulk suusid ennem suudawad liigutada, kui nende eneste kaks. Ühe ja teisega tasakesti kõneledes, siin nõu andes, seal nõu küsides, käisiwad Pearn ja Toomas oma meeste seas ringi, kes salgakeste kaupa mõisa-õues seisiwad, sest kohtu algamiseni oli weel aega. Muidugi tõusis maltswettide mustehallist kogust sel puhul nii mõnigi tungiw palwesõna ja appihüie halli taewa poole, kus see pidi elama, kes ju wõimu poolest haagikohtunikustgi üle käiwat ja ilma kelle tahtmiseta warblane katuselt ei langewat. Kui ta just imet ei tahtwat teha ja mõlemat nuhtluse-alust peksu-pingilt nägemata kätel ära kanda, siis wõiwat ta ometi nii paljude usklikkude palwele soowitawat mõju kohtuniku kohta anda…

Teie lapsukesed! Nagu poleks haagikohtuniku südame liigutamine, mõisniku rinnas kaastundmuse äratamine, niisama suur ime olnud!…

Mõisa-õue kogunud maltswettide rohke hulk ei jäänud haagikohtuniku ümbruses mitte nägemata ja kohtunikule teatamata. Selle eest kandis muude seas juba Jüri Wilk hoolt, kelle wagusi waritsew nuuskuri-nägu kord siit, kord sealt nähtawale tuli. Aga kohtus tehti, nagu ei pandaks halli- ja mustawatimehi tähelegi. Mõlemad kaebealused kutsuti, kui herra von Grünewald kohtulauda ilmunud, warsti ette ja kohtupidamine algas.

See oli lühikene ja lihtne, sest et kumbgi oma süidi ei salanud, aga lühike ja lihtne oleks see ka wastasel puhul olnud, sest keda tol ajal haagikohtunik karistuse alla tahtis mõista, selle mõistis ta salgamisest ja headest tunnistustest hoolimata karistuse alla. Ka polnud kohtu-alusel kaitsjat, kes kohtuherra kallist aega oleks wiitnud…

Pearn ja Toomas kaitsesiwad endid ise, niihästi kui mõistsiwad ja niipalju kui kohtunik sallis. Palju seda sallimist just ei olnud, sest herra von Grünewald, see endine karm ohwitser, ei wihanud midagi nii wäga kui käsualuste „lougamist.“ Ohwitserina oli ta soldatitelt tumma käsutäitmist ja allaheitmist nõudnud, haagikohtunikuna nõudis ta sedasama tema käpa alla sattunud talupoegadelt. Siisgi saiwad mõlemad kaebealused endi wabandamiseks mõne alandliku sõna ikkagi öelda.

Nad juhtisiwad muu seas „kõrgesti austud aagrehikohtu“ tähelepanekut selle peale, et ju wäljarändamine uue talurahwa seaduse järele, mõisniku loaga ja kuberneri poolt antawa passiga, keelatud pole. Kooskäijatel olnud mõisalubad seaduslisel ajal wälja wõetud, sellepärast arwanud mehed, et nad oma äramineku üle koos ka nõu wõiwad pidada. Oli ärarändamine lubatud, siis pidi nende arust selle üle nõupidamine ka lubatud olema. Ja oli nõupidamine lubatud, siis ei wõinud Mägede Pearna poolt ülekohus olla, et ta ärarändajad oma talusse kokku laskis tulla, ning Jaagu Toomast mitte kuritegu, et ta meestele kokkukogumise-aja teada andis.

„Aga minu keeld!“ kärgatas haagikohtunik wastu. „Iga kooskäimine ja nõupidamine oli teile minu poolt kõwasti keelatud!“

Missugusel õiguslisel ja seaduslisel põhjusel haagikohtunik walitsuse poolt lubatud wäljarändamise wastu säherduse era-keelu andnud, selle järele ei julenud kaebealused muidugi mitte pärida, et lõwi mitte äritada.

„Meie mõtlesime,“ kogelesiwad nad, ikka sedasama lõnga korrutades, „meie mõtlesime, et kui meie misgit kurja nõu ei pea, misgit nõu, mis seaduses keelatud on, ja koa mitte Maltsweti usu palwetundi, mis saksad ja kirikherrad ei salli, waid oma kodustest asjadest reagime, üksi oma kodustest asjadest, oma äraminekust wõi siiajäämisest — —“

Aga juba pani uus kärgatus meeste suud kinni:

„Jätke oma rumal wale! Kas teil minu keeld teada oli?“

„Oli.“

„Ja teada oli teil ka, et haakenrihtri herra keelud ja käsud teile pühad peawad olema?“

Jaataw waikimine.

„Siis olete häbemata wastahakkajad, kes kohtu ees lõugugi lahti ei tohiks teha!“

Nüüd katsusiwad mehed ärda palumisega õnne. Aga kohtunik tegi, nagu ei kuuleksgi ta neid. Neile selga pöörates, wahetas ta kirjutaja Embeckiga mõne sõna Saksa keeles, soris pisut üht raamatut laua peal, kõndis, käed püksitaskus, paar korda waljusti kriuksuwate saabastega üle toa ning wiskas siis, jälle meeste poole pöörates, kohtu-otsuse neile lühidelt näosse:

„Sadawiiskümmend hoopi mõlematele!“

Kui mehed weel midagi julgesiwad niutsatada, kostis neile kohtu-kulli tagant kõrwu:

„Wait, wastased koerad! Wõi tahate kakssada täis saada?“ —

Niipea kui kohtu-otsus raske karistuse-määraga wäljasootajatele teatawaks saanud, astusiwad mõned mehed kohtutuppa, et koosolekust osawõtjate nimel haagikohtuniku herrale palwet nuhtlusealuste eest ette panna. Oli nimelt paremaks arwatud, mitte terwe suure meeste-salgaga kohtu-ruumi tikkuda, mida kohtunik ähwarduseks oleks wõinud pidada wõi muidu wõeriti mõista, waid esiti wäiksema saatkonna läbi õnne katsuda.

„Mis teil tarwis on?“ küsis herra von Grünewald, oma walkjat pead tõstes, kuna ta oma suure, tugewa keha hooletult sugu meeste poole wäänas, kes alandlikult, kübarad näpus, ukse ette seisma oliwad jäänud.

Mehed lähenesiwad kohtulauale ja üks wanadlane Orgmetsa peremees wõttis sõna. Kõigiti mõjuwalt, sisemise soojuse ja ärduse kandel, tõi ta palwe mõlemate werise nuhtluse alla mõistetud seltsimeeste eest kuuldawale. Pearn ja Toomas olewat ju teiste ärarändajate soowil, ainult sõbralise lahkuse pärast, seda teinud, mis neile nüid raskeks süiks on saanud, ja ilma ise aimamata, et ka säherdune kokkukogumine nii waljusti keelatud wõiks olla, kus tuttawad inimesed üksteisega oma majapidamise-asjade üle juttu ajawad. Haagikohtuniku poolt õnnetumatele peale pandud nuhtlus wõida neil, kes nad mõlemad naisemehed ja perekonnaisad on, terwise maksta, nad hauda wiia. Seepärast näidaku kõrgesti austatud kohtuherra nende wastu armu üles, kinkigu neile karistus, wõi wähendagu wähemast hoopide arwu. Seda paluda temalt alandlikult ja nutwa südamega kõik muud keelatud koosolekust osawõtjad, kes täna siia kokku tulnud.

Ka teised mehed ütlesiwad, mis kellegile lepitawat ja liigutawat meelde tuli. Nende nägudelt, nende silmadest, nende kehaseisust paistis nii palju ligimeselik-kõrget, nii palju hingelik-ilusat wälja, et see iga teise kohtumõistja suust wähemast mõne waigistawa, trööstiwa, kahetsewa sõnagi kuuldawale oleks meelitanud.

Herra von Grünewald waikis.

Jääkülmalt, põlastawa rahuga, pilkawa iseteadwusega.

Selle orjaperemehe rind ei olnud wastuwõtlik soematele, inimlikumatele tundmustele orjade kohta, liiategi orjade kohta, kes tema walitsewa wõimu wastu julgenud näppu tõsta, kes tema ikke all südandanud pead liigutada. Joowastanud wiha süttib wägiwaldlase põues wastaseks saanud mahasurutu wastu põlema ja tiiras himu täidab teda, niisugusele kätte maksta — mida metsikumalt, seda lõbusam… Midagi sellesarnast oli ka mehe palgelt lugeda, kes siin, isewalitsuse kulli kaitsel, keppide ja witsakimpudega enda ja oma seisusewendade ainelisi tulusid tähele pani, enda ja oma seisusewendade — salgakese wägiwaldlaste — rahwa üle walitsewa ainuwõimu puutumatust weriste nuhtlustega aitas kinnitada.

Junker von Grünewaldi pilk andis armupalujatele waremini wastuse kui ta suu. Ja selles pilgus oli rohkem sees, kui ta sõnades.

„Minge aga koju, mehed, ja oodake, kuni ma teid ise kutsun,“ ütles ta rahuga, mis meestel nagu külm nuga südamest läbi lõikas. Ja kui nad weel midagi wiiksatada tahtsiwad, põrutas ta jalga wastu maad ja ta käsi näitas neile nii ähwardawalt ust, et nad paremaks arwasiwad, toast wälja kobida.

Wäljas-olejad lugesiwad juba nende nägudelt, mis wastuse nad tõiwad.

„Kõwaks jäi?“

„Nagu kiwi… Ei wõta jutuksgi.“

„Mis ta siis ütles?“

„Kuulutas meile endile koa kohtupäewa ette.“

Mehed astusiwad nõupidamiseks kokku. Jõuti otsusele, oodata, kuni kohtunik toast wälja tuleb, ja siis palumist korrata. Terwe rahwakogu, wiiskümmend meest, pidi walju mehe südame peale palwetega tormi jooksma.

Ei kestnud kaua, kui haagikohtunik pealekaebajaga, Albu talitaja Jüri Wilkiga, ning mõlemate nuhtlusealustega kohtutoast wälja astus. Kohe piirasiwad maltswetlased ta ümber ja uuendasiwad mitme ja mitme sõnaka suu läbi oma palwet. Kohtunik kuulis nende healesid wärisewat, nägi pisaraid nende silmades, pani tähele nende alandlikku wabisemist tema isiku, tema wõimu ees — ta jäi kõwaks!

Sõnalausumata tahtis ta nende wahelt läbi minna, küinarnukkidega enesele teed tehes, nendest üle mujale wahtides… Aga palujate wisadus oli suur, nende lapsik lootus, et ju ka saksa ja haagikohtuniku põues ikkagi süda tuksub, häwinemata — weel ikka häwinemata… Nad läksiwad selles wisaduses ja selles lootuses nii kaugele, et wägiwaldlase ette põlwili maha langesiwad! Kõik peale mõne wähese, kes seda põues põlema löönud wiha pärast teha ei suutnud…

Nad põlwitasiwad, pead paljad, mõisa porise õue peal ringi tema ümber, tõstsiwad ristis käsa tema poole üles ja palusiwad teda nagu mõnda jumalat. Aga ka nüidgi weel polnud tal nende jaoks ainust sõna ega ainust pilku, millel midagi tundlikku, midagi elustatud rinnast pärit olewat juures oleks olnud. Tema nägu awaldas üksnes kõrki tuska, ta tundis enese tülitatud olewat, suurtsugu mehe meelepaha warjutas ta otsaesist ja kiskus ta kulmude-wahe kortsu. Tummalt sammus ta põlwitajate ringist wälja, lähemast palujast oma pikkade koiwadega üle astudes. Ta kõndis otsekohe peksuhoone poole, kus nuhtluse täidesaatmine kohtualuste kallal pidi algama.

Kas weel paluda?

Kas ikka weel selle inimese südant ja hinge otsida?

Midagi otsida, mida ei ole?!

Talupojad oma lapsikus meeles, oma lihtsas rumalusesüitauses, otsustasiwad edasi otsida, kuni wiimase silmapilguni. Nad kobisiwad maast üles ja paljaste peadega orjaperemeeste wolinikule järele minnes, nurusiwad ja mangusiwad nad edasi, mitu korda enne kogeldatud lausekatkeid ja üksikuid sõnu ikka uuesti korrates…

Haagikohtunik oma kaaslastega oli nuhtluse-hoone ette seisma jäänud. Kuna peksumees sisse astus, et nuhtlusewärkisid walmis seada, andis herra von Grünewald rahulikul ja kindlal toonil nuhtlusealustele käsu, neile järele minna.

See sündis. Mõlemad ohwrid, surmakarw nägudel, järgnesiwad wankuwal sammul timukale. Ukse pealt waatasiwad weel korraks oma meeste poole tagasi. Pearna suu liikus, nagu tahaks weel hüida. Tooma käsi tõusis, nagu tahaks weel kutsuda. Aga kumbgi ei saanud oma mõtet enam arusaadawaks teha, sest haagikohtuniku kärataw heal tõukas nad kuuri-aluse wärawast sisse. Maltswettide sekka maha jäi ainult õnnetumate wiimane waade. Aga see waade pani were meeste südametes käärima…

Armupalujate alanduses wingerdawa salgaga sündis korraga muude.

Keegi ei põlwitanud, keegi ei küirutanud, keegi ei palunud enam. Keegi ei seisnud kõigewägewama kepikohtuniku ees enam palja peaga. Nende põlwed ja seljad lõiwad sirguma. Nende palwekäed kiskusiwad rusikasse. Nende kahwatanud nägudelt hakkas roomawa alanduse asemel midagi mehisemat, jõudsamat paistma. Oli wälkuwaid silmi näha, oli kiristawaid hambaid kuulda. Mahasurutud tume toon, teadmata kellede suust, hammaste alla muljutud wihase urisemise sarnane, käis kogust läbi.

Märkas werekohtunik seda muudet?

Kui ta seda oma silmaga ei märganud — pööras ta ju salga poole selja ja tegi, nagu poleks neid inimesi olemasgi — siis aimas ta wist midagi. Sest niipea kui esimene ohwer, Pearn Hein, kuuri all paljastatud ihuga pingi peale oli seotud ja peksumees witsakimbu kätte haaranud, astus herra von Grünewald talitajaga ukse peale wahti. Laialt jäiwad mõlemad awanduse ette seisma, nagu lahutawaks tõkkeks armupalujate ja nuheldawate wahele.

Aga see tõke oli liig nõrk.

Ta wõis wagusaid tallekesi tagasi hoida, mitte wihaseid inimesi.

Mitte inimesi, kelle hingelise sisemuse kiwine halastamatus mässama pannud…

Waewalt oliwad nuhtluse-ruumist esimesed matsuwad löögid, peksetawa esimesed walukarjatused kuuldawale tulnud, kui senised palujad nõudjateks, senised kannatajad wõitlejateks, pealetikkujateks muutusiwad. Elu kähwas korraga nende kogusse, liikwele ärkas äkitselt terwe salk. Ilma et üksgi juhiks oleks heitnud, ilma et kellegi suust kutsuw, erutaw hüie oleks tunginud, teadsiwad silmapilgul kõik, mis neil teha on. Rüsinal, külg külje wastu, healt tegemata, sõnalausumata, wajus terwe hulk peksuhoone ukse poole, puhus hirmukohtuniku ja äraandja piitade wahelt ära ja piiras peksupingi nende ohwri ja timukaga ümber…

Lähemal silmapilgul oli kinniseotud mees pingi pealt lahti peastetud ja peksumehel witsakimp käest kistud. Witsakimp lendas Jüri Wilkil, kes sulase Jaan Wilde käelt rüsina sees hea müksaku saanud, nii et ta ruumi sisse tuigerdas, üle pea. Timuka tõukas Taawet Lõhmus tagasi, nuhtlusealuse wõtsiwad tema lahtipeastjad, Liiwa Mart, Jaan Wilde, prohweti wend Tõnu Malts ja mõned teised, eneste keskele…

See kõik sündis nii kähku ja niisuguse tuhinaga, et haagikohtunikule ja tema abilistele agaramad tegelased, need, kes nuheldatawa peksupingilt lahti peastsiwad, selgemalt silma ei hakanud. Ainult Maltsweti wenda, Matsi peremeest Malts’i, keda Ahula saks näo poolest heaste tundis, oli herra von Grünewald tähele pannud. Näost wiha pärast kahwatanud, aga wastuhakkajate ülewõimu tõttu targu tagasihoidlik, waatas ta eemalt Malts’i peale ja ütles mahasurutud healega ainult:

„Tõnu, mis sa nüid tegid!“

Siis pööras minema, aruandjat Jüri Wilki enesega kaasa kutsudes.

Ruttu sammusiwad mõlemad üle õue mõisa poole. Neile järele puges tööta jäänud peksumees.

See oli põgenemine.

Haagikohtunik oli talupoegade nägudelt küllalt lugenud, nende pilkusid küllalt mõistnud. Ta oli selgusel, et ta selle piirini jõudnud, kus ka jalge alla tallatud uss wägiwallale wastu hakkab wingerdama, kus iga allaheitlik kannatus katkeb, iga käsutäitlik orjameel lõpeb. Ja ta arwas, oma peent saksa-nahka hoides, paremaks, taganeda. Seda puhku. Kehajõulise ülewõimu eest. Seniks, kui ta oma wäge ja wõimu on korraldanud ja wõitlusele hüidnud…