Prohwet Maltswet/38
38.
Kõrbes.
Alles augusti-kuu esimestel päewadel kuulutas kõrwetawa päikese paistel siretaw lai wesi wäljarändajatele, et mannermaa lõpp käes, et selle sinawa mere sees, mis palawuse all raskesti kannatawatele põhjamaalastele jahutawat wiludust ja karastawat soolalõhna wastu hingas, maa asub, kus nad edaspidi tahtsiwad elada ja mis neile nähtud häda ja wiletsuse pidi ära tasuma. See teadmine sundis igaühte, kes weel jalul oli, wiimast jõudu kokku wõtma, ning põued põnewusega, tuhmid silmad uuendatud eluläikega täidetud, sammuti Perekopi kitsusest üle.
Teejuhid ütlesiwad inimestele, et nad nüid Krimmis olewat.
Aga keegi ei tahtnud seda uskuda.
Nad oliwad ju kõrbes!
Enne kui lage, aga wähemalt rammusast rohust haljendaw Krimm tuleb — mõtlesiwad rändajad —, on wist ribake tõmmult kollendawat kõrbe wõi kõrwe-sarnast nõmme. Kui sellest üle saame, siis alles tuleb Krimm, päris Krimm, roheline Krimm!
Aga kui edasi rännati ja kõrbe-riba lõppeda ei tahtnud ja teejuhid ikka peale kinnitasiwad, et see Krimm olla, mitte kõrbe ega nõmm, siis tuli nagu halwatus rahwahulga üle.
Jäädi seisma ja waadati pärani silmil ja pärani suul keeletult ringi.
Nii kaugele kui silm ulatas — maa ja taewa kokkupuutumiseni — — weepeegli sarnane ühetasane lagendik — ilma puu ja põesata, ilma kingu ja oruta, ilma oja ja hallikata, ainult kollakas-halli kuluga kaetud — ärakõrbenud, ärapõlenud terwe maa ja iga taime-uiduke tema peal! Eluta, liikumiseta, kindlaks pinnaks tardunud hall meri, mis hinge tühjuse, õõnsuse, ääretusega täitis, mis südame kadunud oleku hirmul wärisema pani…
Ja see pidi nende Kanaan olema!
Siia oli nende usuisa ja prohwet neid asuma kutsunud, selle maa pärast ärarändamise-liikumise elule õhutanud!
Kas see mitte wana-sarwiku nõidus, tema tehtud kuri wiirastus ei olnud?
Kodumaa kaasikute ja kuusikute wahelt, järwede ja jõgede äärest, kinkudelt ja nõgudelt tulnud eestlastel ei olnud ju aimugi, mis lõunamaa põud tähendas. Säherdune mitmekuune põud kõrwetawa kuumusega, nagu ta sel aastal Krimmis juhtus walitsema. Põud, mis mulla seest iga niiskuse-piisa wälja imeb, iga taimelise elu surmab, maapinna suurte pragudega lõhki käristab ja suured jõed peaaegu tilgatumaks tühjaks joob. Ka mõlematele maakuulajatele, kes talwel siin käinud, oli ärarääkimata kurb waade, mis neil nüid silma ees seisis, uus ja põrutaw. Ei tulnud ehmatuse-ärewuses kellegile meelde mõtelda, et ju iga aasta põua-aasta pole, et siin inimese-hingegi ei elaks, kui see maa ikka niisugune oleks. Esimene mõjund ihuliselt ja hingeliselt ärakurnatud rändajate peale, kes siit puhkust ja kosumist nähtud waewa eest lootnud leida, oli nii sügaw, et uimastusele ja halwatusele määratu wihahoog järgnes.
See käis kõige pealt Maltsweti wastu.
Mitte ainult ei langenud Maltsweti prohwetlik ja usumehelik pühadus sel silmapilgul rusudeks, mitte üksnes ei häwinenud tema pea ümbert Jumala sulase ja ärawalitud apostli auwalgus, waid ka tema liht-inimlik wäärtus ja ausus wajusiwad üleni tolmusse.
Sel mehel oli süda olnud, hulka rahwast kõrbe meelitada nälja ja jänu kätte surema! See mõte oli kõigi meelest koletu.
Unustati ära, et Maltswet sest saadik, kui ta Krimmi oma silmaga näinud, rahwa siiakutsumises kaunis ettewaatlik olnud, et tema wennapoeg, rahwa wolitatud saadik, tema nõuandmisel wõi nõusolemisel asujate tarwis maa minewal aastal just sellepärast wälja wõtmata oli jätnud, et Maltswet ja tema rahwa rahulolematust kartsiwad, kuna Gustaw Malts niihästi suusõnal Tallinnas, kui ka enne ja pärast kirjalikult Krimmi oludest maltswetlastele tõelise pildi oli kujutanud. See kõik unustati ära ja meeles peeti ainult, et prohwet kodumaal kallitest wiinamägedest ja paradiislistest wiljapuu-aedadest kõnelenud ja et tema see oli, kes kuulsa Tiskre ilmutuse abil rahwa kihinal-kahinal liikuma õhutanud. Ta oli oma kogudusele Eedeni sarnase Kanaani silmade ette nõidunud, ja nüüd seisis see kogudus Surnud mere soola lagendikul!
Mitte wemmaltgi polnud siit leida, millega wale-prohweti oleks wõidud läbi sugeda — nagu keegi kolklane hiljem hea wõllanaljaga kurtnud…
Muidugi ei jäänud rahwa wiha Maltsweti kõrwal ka tema wennapoja poole leegitsemata. Arwati, et see oma teadetes Krimmi olude üle — kas Maltsweti mõjul wõi oma peast — walet tarwitanud ja wäljarändajate hiljemate saadikute eest tõde warjata aidanud. Tal oli Järwamaa inimeste seas pealegi waremaid wastaseid, kes talle pahaks paniwad, et ta minewal suwel rannarahwaga eel Krimmi oli läinud ja selle seltskonna, kelle saadik ta oli, maha jätnud.
Mööda tühja, paljast lagendikku edasi rännates, leidis õnnetu rahwahulk ikka uusi põhjuseid, mis teda põlastuslise mõrudusega täitis.
Jõuti Tatari külade juurde ja nähti, missugustes urgastes siin elati. See oli ju waade, mis isegi Eestimaa suitsusaunadest tulnud wabadikkudel silmad laiaks kiskus. Pikad, madalad, kühmlised, upakile ja sorakile wajunud hallid sawiurtsikud, korratumalt segamini, ilma tänawata, ilma õueaedadeta; suured, pool-rohtunud tuhamäed nende seas — tume kogu troostita kurbtust ja wiletsust! Ja niisugustes koobastes, mille inetust roheline ümbrusgi warjamas ja mahendamas ei olnud, pidiwad ka nemad elama hakkama! Oli neil ju teada, et nad Burluki külas tatarlaste majadesse pidiwad asuma.
Päikese põletaw lõõsk sünnitas rändajatele alalist suurt janu. Aga kusgil polnud wett, millega seda kustutada, millega haigete lastegi kõrbewat kurku niisutada. Külades leidus kaewusid, põhjatu sügawaid, millede sisse tinaga raskendatud pudel nii kaua wajus, et otse oodata andis, enne kui ta weepinnaga kokku puutus. Aga wesi, mis wälja winnati, oli haisew wirts. Ühes poollagunenud, mahajäetud külas nähti, kuda kuldnokkasid sadade kaupa kaewust üles lendas. Janunejad arwasiwad, et linnud kaewus joomas käiwad, ja otsisiwad sealt ka endile turgukastet. Nad tõmmasiwad pika köie otsas alla lastud pajaga mitu wirtsase ja kõntsase wee sees ujuwat surnud linnupoega üles, kes täiel mädanemisel oliwad. Nüid nägiwad nad, et lindudel kaewurakete wahel pesad oliwad, kust pojad esimestel lennu-katsetel kaewu oliwad kukkunud ja otsa saanud. Muidugi pidiwad hädalised oma janu ka siit kustutamata edasi kandma.
Näis, nagu tahaks saatus neid niikaua taga kiusata, kuni nad kõik nälja, janu ja haiguste kätte ära nõrkewad.
Kui wiiwaks Burlukki jõuti, leiti urtsikutest, mis mõisnikuga tehtud kontrahi järele Eesti sisserändajatele elamiseks oliwad määratud, senised elanikud, tatarlased, weel eest, kes wäljaminemise peale ei mõtelnudgi. Mõisniku-proua Bjelowodskaja, kes nende wastu midagi ei suutnud ette wõtta, oli seega lepingu murdjaks saanud! Nõnda puudus surmani wäsinud ja nälginud rändajatel ja nende haigetel peawarigi, mille järele nad 2½-kuuse teekonna järgi nii wäga igatsesiwad. Nad oliwad sunnitud, Alma jõe äärde, mille kallastikul küla seisis, leeri jääma — ikka weel lageda taewa alla!
Kuid see polnud õnnetuse tigedam osa. Meeleheitmisele ajas palju enam see lugu, et siin inimestele ega hobustele ka kõige kallima hinna eest toitu polnud saada. Põud oli heina sootuks ära häwitanud, wili oli armetumalt ikaldanud. Bjelowodski proua saatis küll mõned korrad armu poolest odraleiba leeri, aga see ei ulatanud nii suure rahwakogu näljakustutuseks. Haigetele anti ka rohtu mõisast, aga et haiguse põhjused alles jäiwad — neid tuli weel juurdegi — siis polnud sellest mingit abi.
Kõhutõbi wõttis rahwa seas hukka läinud joogiwee mõjul warsti uut hoogu. Wett wõeti Alma jõest. See tähendab — Alma jõge polnud enam olemas, selle oli kuiw ja kuum põuaõhk ammugi tühjaks teinud; ainult tema põhjas, kiwide wahel, nirises weel kitsas sooneke wett, aga see polnud joogiwesi, waid soe ja maota wedelik, mis ainult piinatud januneja kurgust alla läks.
Kõhutõbi kurnas täiskaswanuid kaswama wõimuga, lapsi aga hakkas nagu kärbseid surema. Näis, nagu tunneks Alma jõe kallasmaa, mille mullapõues Krimmi sõja werisest lahingist saadik nii palju inimesi puhkas, jälle himu surma kätte närtsinud ihude järele. Umbes kaks nädalat oli rahwas siin leeris ja wähemast kümme wäikemat ja suuremat last maeti lahingipaiga ligidale, kõwaks põlenud Krimmi mulla alla.
Waremalt Krimmi jõudnud sugurahwas elas küll ligidal — Samruki küla polnud kaugemal kui seitse wersta —, aga sealt poolt abi oodata oli asjata, sest et samruklastel enestel igast asjast puudus käes oli, kuna nad ainult kroonu abil elu edasi suutsiwad jätkata. Täuawune kuri ikalduse-aasta tabas ka neid raskesti. Terwemad seltskonnast saiwad küll mõisaproua Bjelowodskaja käest pisut ajutist tööd — nad pandi mõisa-aeda maad kaewama ja rohtu kitkuma, kus juures Wene proua, kes neid igapäew waatamas käis, nende tööwirkust imestama õppis. Aga see ei ulatanud pika peale häda kustutuseks, seda wähem, et siit ju raha eestgi toitu saada ei olnud.
Nõnda wõtsiwad õnnetumad ühtelugu kaswawa haiguse ja nälja sunnil wiimaks nõuks, hobuseid jälle wankrite ette rakendada ja edasi rännata — Simferopoli linna poole, kust ometi raha eest kõhutäidetgi oli loota, wahest ka peawarju, wähemast haigetele.
Lõikuse-kuu wiimasel poolel jõudis werstapikune hädaliste-woor Simferopoli linna turule ning äratas seal Krimmi rahwusliselt nii mitmekesiste elanikkude seas kõige suuremat tähelpanemist.
Linna rahwas, ülemad ja alamad, wenelased, sakslased, tatarid, mustlased — jooksiwad uudishimuliselt kokku, wõerast walget werd põhamaa-rahwast laial silmal wahtima, kes niihästi oma näolise ja riidelise wälimusega, kui ka oma sõiduloomade ja sõiduriistadega nende imetlemist äratas. Mehed pikkade juukstega, põlwini ulatawate lühikeste pükstega, pikad sukad pastla-paeltega seotud, mustadel wolt-kuubedel tihe rida tina-nuppusid, krae otsast wööni, ees; naised poole küinra kõrguste munakujuliste mütsidega, mille alt enamisti helkjad juuksed wälja woolasiwad, ning tumedate, wärwita ihukatetega; pisikesed kumm-wankrid, milledel wäikesed hobusepruntsid ees — see kõik oli krimmlastele enne nägemata uudis.
Aga mitte üksnes uudishimu ja imetlemist ei äratanud eestlaste wiletsuse-woor, waid ka kaastundlikku halatsemist. Küll polnud Simferopolis, nagu ka muudes Krimmi linnades, nadistest, räpastest ja näljastest inimestest puudust, neid leidus iseäranis rohkesti mustlaste ja tatarlaste seas; aga see wiletsus, mis nende kaugelt tulnud rändajate nägudelt ja ihul pealt paistis, hakkas ometi pitsitades südamete ümbert kinni. Mitte ainult polnud päratu teekond kõige oma räpase kröönimisega need inimesed riidehilpude poolest kerjajate sarnasteks teinud, waid ta oli nad haiguste ja nälja läbi ka paljateks inimese-warjudeks kurnanud ja kuiwatanud, kellel enam liha luude peal ega werd soontes ei olnud, kellest suurem osa waewalt weel jalge peal jaksas seista, kuna nende wankritel hulgana haigeid lames, kes enam kätt ega jalga ei suutnud liigutada. See oli pilt, mis kõige kalgimat rinda puutumata ei jätnud, ja nii mõnegi silm uudishimuliste wahtijate seast tõmmas niiskeks. —
Ülemus oli sunnitud, hädalistele appi tõttama, wähemast peawarju poolest. Kuberneri käsul andis linnawalitsus ühe linna sees olewa sõjawäe-kasarmu Eesti sisserändajatele ajutiseks korteriks. Sinna koliti siis kõige oma häda ja wiletsusega sisse. Esimest korda weerand aasta pärast magati jälle katuse all ja kindlate seinte wahel!
Aga see terwisline abi tuli liig hilja ja oli poolik. Mitte üksnes korterit polnud ju haigetel waja, waid ka korrapäralist toitu ning head rawitsemist. See puudus aga. Mis ime siis, et kõhutõbi ja selle kõrwal ka muud haigused endid peawarju abil üksi sugugi peatada ei lasknud, waid just kasarmus palju kurjema hooga laiale lagunesiwad, sest et suur rahwahulk siin hunikus koos pidi elama, — ruumis, mis nii paljudele liig kitsik oli. Warsti täitis end korter wäljakannatamata õhuga, sest et raskemad haiged oma wäljaheiteid eemale ei suutnud kanda. Kasarm ei muutunud mitte üksnes wiletsaks häda-laatsaretiks, waid ka haisewaks peldikuks.
Siit hakati põdejaid linna haigemajadesse toimetama. Warsti oliwad kõik hospidalid haigeid eestlasi täis. Aga ka siin sai kehwadele tõbistele ainult puudulik rohitsemine ja rawitsemine osaks, jaolt juba sellepärast, et haiged umbkeelsetele tohtritele ja talitajatele endi häda ja soowisid ei mõistnud seletada.
Nüüd alles hakkas sõber surm eestlaste seas lõikust pidama! Ei läinud peaaegu päewagi mööda, kus mitte üks wõi teine ärakurnatud tööori, kes Balti baronite sunnitöölt palja hinge ja tühja tõhuga tulema peasenud, silmad uuel kodumaal igawesele unele kinni poleks pannud. Oli päiwi, kus kaks ja kolm eestlast korraga haigemajast surnu-aiale weeti ja musta mätta alla maeti. Neile mõedeti siin lapike hingemaad kätte, mis parem oli kui kõik Wene riigi asumaad: ei see nõudnud tööd ega orjust, pakkus aga lõpmata puhkamist kõigest seni nähtud waewast. — —
Umbes niisama hädarikka teekonna järele jõudis paar nädalat hiljem teine woor Eesti wäljarändajaid Ants Walkmanni juhil Krimmi. Muidugi polnud nende inimeste ehmatus ja põlastus ärakõrbenud Kanaani üle mitte wähem, kui Määrmanni rahwa oma. Aga weel hoopis iseäralised hirmutused, mis warem-tulejatel nägemata jäänud, astusiwad nendele uuel kodumaal wastu, hirmutused, mis neile sellest kodumaast otse hinge-wapustawa esimese mõjundi peale sundisiwad.
Woor lähenes õhtu eel Karakijati külale, rändajate tulewasele asupaigale. Õhk oli selge, ainult ime-õhuke põuaudu lehwis kerge, läbipaistwa loorina üle lagendiku, kuna päike pikkamisi leigenewa palawusega sinawa wõlwi alumiselt poolelt alla säras. Kõik maa ujus weel eredalt sätendawa walguse käes, mis endas ainult nõrgalt algawat kullakuma ilmutas.
Korraga ajas põhja-ida poolt pilwerüngas ülesse, mis, ruttu kaswades, suure kiirusega lähenes. Warsti lõi taewas, mis praegu weel päikese-helgil selgelt sinanud, tuhmimaks, isewärki mustehall hämariku-wari heitis üle maa. Kõik tõstsiwad silmad üles, ka haiged ja wäsinud wankritel, et kahinal tulewat pilwe, mis wististi kosutawat äikese-wihma põues kandis, tänulikult teretada. Janunes ju maapind ja kõik, mis tema peal inimese, looma ja taime kujul elutses, jahutawa, karastawa joogi järele. Tule wihmuke, tule ometi kord ja anna sellele kõrbeks äraneetud maale wähegi haljam nägu!
Aga must pilw ei toonud wihma. Ta jõudis tumeda mühinaga Karakijati küla ja eestlaste woori kohale, ta muutis taewalaotuse mustaks ja tõmmas päikese ette paksu katte, nii et öö ümberringi walitses. Kuid piiska wett, ei ka terakest rahet ei kukkunud alla.
Ja ometi hakkas sadama! Tihedalt… rängalt… uputawalt… lämmatawalt…
Sadama hakkas paksu, mustja rahena midagi, mis meie põhjamaa-rahwal ihukarwad jälgil hirmul püsti ajas. Sadama hakkas elusaid loomakesi! Raheterad, mis langesiwad — nad elasiwad, nad roomasiwad, hüppasiwad, lendasiwad!… Ja nagu warsti nähti: nad oliwad ahned sööma, õgima, häwitama! Mitte kosutust ei kallanud päratu pilw kolletanud kõrbepinnale maha, waid weel suuremat kadu, aina rüüstamist ja laastamist. Mis külas ja küla ümber weel wähegi rohulible wõi puulehe kahwatanud nime kandis, see kadus silmapilgul, nagu tulega häwitatud. Ja kus enam midagi polnud, kus maapind mustama lõi, puuke ja puhmake raagu jäi, sealt tõusiwad koledad söödikud üles ja lendasiwad kihisewal parwel sinna, kust weel midagi wähegi rohekat ja haljakat silma paistis. Kõik kohad oliwad neid täis — majade katused külas, tänawad ja aiad, rändajatewoori wankrikatused, inimeste pead ja riided…
Mitte piima ja meega ning kalli wiinaga ei wõtnud tõotatud maa ärawalitud rahwast wastu, waid Egiptuse nuhtlusega!
Rohutirtsude jäledat häwituse-tööd, millest nad seni ainult Piiblist lugenud, pidiwad nad siin nüid oma silmaga näha saama — juba esimesel päewal oma uues kodus!
Ja nad pidiwad kuulma, et see nuhtlus tänawu suwel juba mitmendat korda üle maa käis, et juba mõni nädal waremini niisamasugused söödikute-pilwed hommiku poolt üles oliwad ajanud ning põuast järele jäänud poolkõrbenud rohule ja wiljale teistkordse ning täielikuma kadu oliwad toonud. Nad kuulsiwad, kuda tirtsud, kui nad wäljade pealt enam midagi ei leidnud, jõgede ääres olewate wiljapuu- ja keeduwilja-aedade peale lennanud ja need lühikese ajaga lagedaks teinud, kuda nad isegi tubaka-põllud paljaks söönud, selle taime wihast maigust hoolimata, mis muidu kõik teised loomad temast eemale hoiab…
Rahwa ahastus ulatas meeleheitmiseni.
Seisti ristis kätega söödikute-sadu sees ja wahiti laiade silmadega ringi.
Ei jätkunud hingejõudu ja meelemärku, oma tundmusi sõnadega, kuuldawa healega awaldada.
Wõi see ärapõlenud kõrwe-lagendik, kus taewast wihma asemel rööwikuid ja söödikuid sajab, oli see kiidetud maa, mille prohwet ja tema abilised usklikkude kogudusele asukohaks walinud!
Oliwad need mehed hullud peast, wõi ühte heitnud kelmid, kellel rahwaga oma isiklisel tulul mingi kuri nõu oli?
Aga enne weel, kui wiha Maltsweti ja teiste maakuulajate wastu ehmatuse-kohmetuses olewa rahwa südametes õieti põlema sai süttida, juhtus midagi, mis hirmu ja ärewuse uuele hoole keerutas. Waewalt oliwad inimesed, kui hobused rakkest wõetud ja wankrite külge seotud, külas öömajale jäänud, wäsinud liikmed istmete peale toetanud wõi asemetel wälja sirutanud, — seal kostis korraga wäljast luust ja üdist läbi lõikaw röökimine. Keegi ei teadnud, missuguse looma kõrist see kohutaw-kole ja ärarääkimata inetu kisa-heal tungis; säärane loom oli kõigile tundmata.
Hirmsale röökimisele järgnes wäljas sedamaid suur müra ja kära: hobuste trampimine ja puristamine, nende jooksumüdin, ümberkukkuwate wankrite ragin ja kolin…
Igaühe lähem mõte oli: mõni lõunamaa kiskja on hobuste kallale tikkunud ja murrab neid maha!
Urtsikutest wäljatormawatel inimestel seisis, nii palju kui pimedus näha lubas, pilt täis hirmu-segadust silma ees. Wankrite külge seotud hobused oliwad lõhkumas; ühed oliwad endid lahti kiskunud ja jooksiwad müdinal tuhat-nelja ringi, teised rebisiwad wankrid kaasa, kuni need ümber kukkusiwad — üks upakile siia, teine sinna. Hobuste ja wankrite räga seas jooksis kodumaa karu suurune murdja ringi ja röökis mis jaksas, röökis healega, mis inimestelegi põgenemise-himu jalgadesse kihutas.
Pimeduse pärast wõis metsalise nägu ja tegu niisama wähe näha, kui mahamurtud hobuste arwu kohta selgusele jõuda. Alles pikkamööda hakkas tõde tõusma, mõistatusline sündmus ilmsiks saama, ahastuse alt naerataw nali pead wälja pistma.
Koledast wõeramaa murdjast sai nüid naabrimõisa ilmasüüta eesel — noor eesli-täkk, kes wäikestele Eesti märadele kosja tulnud!
Muidugi ajas ta asja oma liig julge ja wäga ülbe kosjakõnega, mille sarnast karsked Eesti märakesed enne polnud kuulnud, ise haledasti nurja. Selle asemel, et temale häbelikul armul õrnalt wastu tulla, pistsiwad kohkunud kaunikesed kõik putku, oma ruunatud wendi ja lellepoegi, kellele säärane röökiw pikk-kõrw ka enne nägemata oli, üleüldisel ärewusel kaasa kiskudes…
Nimetamisewäärt kahju polnud hobuste ja wankrite omanikkudele õnneks mitte sündinud.