Prohwet Maltswet/40

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
39
Prohwet Maltswet
Eduard Vilde
41

40.

Häda-talwe.

Krimmi ikalduse-aasta annetas Eesti sisserändajatele talwe, mis kõiksugu puuduste ja hädade poolest kodumaa kehwematest aastatest weel üle käis. Kumbgi mõisnik, kellega asumise-lepingud tehtud, ei suutnud oma kohustusi rahwa wastu täita. Esiteks ei olnud elumajad, nagu kontrahtides määratud, senistest elanikkudest tühjad; teiseks jäi leiwawili — tschetwert nisu wõi rukkid perekonna peale —, niisamati taliwilja seeme, neilt saamata. Kui neil ka arusaadawalt wõimata oli, ikalduse läbi wiletsust kannatawaid tatarlasi wastu talwet urtsikutest wälja ajada, siis tõendasiwad mõlemad naismõisnikud weidi wähem mõistetawalt ka, et neil jõudu ei olla, uutele asujatele wilja muretseda. Neil endil tarwilist jagu wilja küll ei olnud, aga ka tarwilise rahasumma, mille eest wilja oleks wõinud osta, ütlesiwad nad endil puuduwat.

Sel lool ei jäänud asujatel kui ka maaomanikkudel muud nõu järele, kui lepingust kriipsu läbi tõmmata. Taganeti wabal kokkuleppimisel kontrahist. Kohtulikul teel oleksiwad kahjustatud asujad wastaselt poolelt wahest sugu tasu saanud, aga kes mõtles kõiksugu hädade läbi pehmeks pitsitatud eestlastest kohtuskäimise peale! Oli weel õnneks lugeda, et Karakijati omanik, proua Dalajewa, oma sisserändajatele wõimalikuks tegi, sinnasamasse talwekorterisse jääda, milleks tatarlased neile oma urtsikutes ruumi pidiwad andma. Et elu neis kitsikutes ja madalates sawionnikestes, mis nüid kahekordselt elanikka täis oliwad tuubitud, lõbus ei olnud, on kergesti mõista.

Teised Eesti asujad lõiwad, kui nad sügise soldatite kasarmus wõi haigemajades põdedes ära elanud, Simferopoli linnas wõi selle ümbruses — kus aga keegi sai — hädise talwe-korteri üles.

Wiletsus oli kõigel pool suur. Mitte ainult polnud toidust, waid ka ahjuküttest kõige pigistawam puudus. Küll andis kroonu sügisel iga täiskaswanud hinge peale pisut rukkid, aga see ei löönud kuigi kauaks ette. Jõudis mõni omale lehmamullika osta, siis tikkus talle sedamaid põhupuudus kallale. Heinad oliwad kõrges hinnas — 40 kuni 50 kop. puud. Ahjukütteks polnud ühte ega teist puuwaeses Krimmis tarwitatawat ainet wõtta: ei õlgi ega sõnnikut. Põllud oliwad liig wähe kõrt kaswatanud, kui et seda, nagu muidu tawalik, ahju oleks wõidud loopida, ning loomade arw kütte-sõnniku sünnitamiseks selsamal põhjusel liig wäheseks jäänud. Külm tuba ja tühi kõht oliwad haiguste kõrwal nüid eestlaste alalised piinawad kaasalised uuel kodumaal. Õnneks polnud küll talwe kuigi pikk ega kare sel aastal. Enne jõulusid oli mõni nädal külma ja lund, siis algasiwad pehmed ilmad, kodumaa Mihkli-päewa aegsete sarnased, mis kuni kewadeni kestsiwad.

Hädaliste saatust püidis ka kodanline era-heategewus tuttawate armuannete näol kergendada. Simferopoli Saksa koguduse kirikuõpetaja Keuchel, kes õnnetumatele osawõtliku lahkusega wastu astus ja kelle kirikliste ametitalituste alla Eesti asujad hiljem heitsiwad, wõttis abimuretsemise oma peale. Ta korjas linna heldemate kodanikkude, kui ka oma koguduse käest nälgijatele ja põdejatele raha-andeid. Häda kustutuseks oli aga „heldeid käsa“ nähtawalt liig kasinasti, sest pastor Keuchel oli sunnitud, ka laenu-teel abilaeka sisu eest hoolitsema. Sel puhul käis üks Juudi kodanik nii mõnestgi oma kristlikust klassiwennast heategelise meele poolest üle, millest weel elus olewad esimesed Eesti wäljarändajad wäikest iseloomulikku lookest mälestawad.

Kord laenas õpetaja Keuchel ühe Juudi soost apteekri kaest, kelle majas ta elas, 50 rubla raha, et seda hädalistele ära jaotada. Et tema aga laenu määratud ajaks ära ei jõudnud maksta, siis palus ta wõlauskujat, weel mõni aeg edasi kannatada. Juut küsis, milleks waimulik isand raha laenanud, ja kui ta kuulis, et see puudust kannatawate Eesti asujate heaks läinud, tähendas ta ilma pikema arupidamiseta, et ta antud summa siis enam laenuks ei lugewat, waid selle eestlastele kinkiwat. Israeli mehe annetus oli suurem, kui paljude ristiusuliste kodanikkude omad, ehk need temast küll rikkamad oliwad…

Ka eestlaste kodumaalt mõtles heasüdamline kirikuõpetaja abi nõutada. Ta kirjutas sinna waeste asujate wiletsusest sel sihil liigutawa kirja. Wististi ei aimanud aus mees, keda Krimmis natuke teisemad olud ümbritsesiwad ja kellel oma ametist aatelisemad aimamised oliwad, kui tema ametiwendadel pühal Maarjamaal, mil wiisil tema kirjast Baltias kapitali löödaks. Ta ei aimanud, et tema kirja kõige pealt abinõuks tarwitataks, et sellega mõisnikkude orjadele wäljarändamise eest kolli teha, neid raske ikke alla paigale jääma sundida, kuna abimuretsemine seejuures jälgiks wariseerliseks kometiks muutus.

Juubeldawa kahjurõemuga kuulutas Järwa-Madise papikene ühel pühapäewal kantslist oma kogudusele, kuda need waesed, eksinud hinged, kes waleprohweti ja pahareti kihutusel oma kalli kodumaa maha jätsiwad, nüid wõersil suures hädas ning wiletsuses elada, ja kuda nad iga silmapilk siia tagasi tuleksiwad, kui neil waestel weel nii palju jõudu oleks. Küll nad kahetseda nüid, et nad oma endisele priskele elule siinsete leiwawanemate ja ülemate warju ja kaitse all kergemeelselt selja pööranud! Küll nad nutta oma korrapäralisi eluhooneid, oma wiljakandjaid põldusid taga! Aga see kõik olla nüid hilja! Seepärast wõtku talurahwas õpetust nende petetud hingede õnnetusest, ärgu uskugu wõrgutajate petlikka meelitusi ja hoidku igaüks kinni oma kallist lodust, mille peal Jumala õnnistus hingata…

Oma hästituse- ja hoiatuse-kõnele lisas waga hingekarjane mahe-magusa palwe juurde, et kogudus oma helded käed lahti teeks ja Krimmi õnnetumate heaks andeid ohwerdaks, milleks kiriku ukse juures „pekid“ wälja olewat pandud.

Palwet täideti muidugi. Umbes 50 rubla tuli Madise koguduse poolt kokku, mis õpetaja Keucheli kätte Krimmi läkitati, kes raha hädalistele ära jaotas.

Aga et rõemusõnum wäljarändajate wiletsusest wõimalikult üle maa laiali läheks ja talupoegadele ka mujal kananaha selga ajaks, juhiti pastor Keucheli kirja sisu ka ajalehtedesse. Peale Saksa lehtede kõneles sellest õiskawa parastamisega iseäranis Jannseni „Perno Postimees.“ Jälle kord tõrwati „ahwiprohwet“ kui kuradi teenistuses olew rahwa-eksitaja ja awalik petja süsimustaks, aga ka rumalale ja sõgedale rahwale, kes walelikku enam uskunud, kui oma ausaid mõisawanemaid ja hingekarjaseid, pilluti etteheiteid ja süidistusi kaela. Et ka teiste kihelkondade jutlustajad ajalehtede läbi laiali kantud asja kirikus tuttawal sihil kõnesse wõtsiwad, on küll iseenesest mõistetaw. Paremat wett oma weski peale ei wõinud ju niihästi waimulikud kui ilmalikud saksad enam soowidagi! —

Muidugi ei elatanud säärased armuannete-korjandused Krimmi eestlasi üle talwe. Nad oliwad ainult piisad kuuma kiwi peale ja saiwad kõige pealt põdejatele ja päris nälgijatele osaks. Kes wähegi käsa ja jalgu jõudis liigutada, pidi tööd ja teenistust otsima. Seda oli Krimmis õnneks teatawal määral saada. Et aga tööjõudusid korraga rohkesti pakuti, siis tegiwad Krimmi tööandjad, nagu tööandjad sarnasel puhul igal pool teewad: nad tarwitasiwad tööotsijate õnnetumat seisukorda ja kruuwisiwad tööpaigad maha. See sündis eestlastele niihästi linnas kui maal, ja meestele niihästi kui naisterahwastele.

Nooremad mehed, kellel terwist oli, rändasiwad poolsaare lõuna-randa, iseäranis Jalta linna ja selle ümbrusesse, kus wiinamäed talwe läbi tööd annawad. Oli siin päewapalk enne 60 kuni 80 kopikat olnud, siis pidiwad eestlased ainult 25 kuni 30 kopikaga leppima. Sellestgi palgast püidis igaüks weel, kas wõi wöörihma pingutades, hoiukopikaid koguda, et kewadel paarikümne rublagagi omakste juurde pöörata.

Tüdrukud, kellel wähegi terwist oli, olgu peretütar wõi endine ümardaja, hakkasiwad enamisti kõik linnas teenima — üks kõik, mis palga eest. Teadagi, et palk ennem wähem kui rohkem määrati, milleks rohke tööpakkumise kõrwal ka weel see palkajatele head põhjust andis, et tüdrukud kohalist keelt ei mõistnud.

Aga ka linna ümbruses elawad Eesti pereisad, wanaduse peale waatamata, oliwad sunnitud, endile töö läbi rahalist sissetulekut nõutama, et pealekippuwale näljale wastu wõidelda, iseäranis pereisad, kellel rohkesti „peenikest peret“ oli. Eesti talupojad, kes Krimmi põlluharijateks tulnud, pidiwad nüid Simferopoli linnas talwe otsa nurgameesteks ja puuraiujateks käima. Hommikul wara mindi, õhtul pimedas tuldi — nagu kodumaa teomehed mõisa-orjuses. Käidaw — tee 5 kuni 7 wersta — oli ka umbes selletaoline.

Simferopoli turul ei müidud mitte, nagu põhjamaa linnades, lühikesi, raiutud halu-puid, waid kahe sülla pikuseid ja weelgi pikemaid lõhkumata rahnusid. Ja et linn, millel oma 50,000 elanikku oli, ka ainult puudega küttis ja keetis, siis jätkus eestlastele puuraiumisetööd küllalt. Muidugi tuupisiwad nad tatarlased, kes seda tööd muidu tegiwad, sel talwel kõrwale. Nad oliwad kas odawamad, wõi neid palgati sellepärast ennemini, et nad haruldased hädalised oliwad. Kauples kodaniku herra wõi proua turul koorma puid — kohe ilmus Eesti taat, kirwes wöö wahel, ja pakkus ennast puulõhkujaks. Nii mõnigi neist sai keele puuduse pärast palkaja käest wahel tüssata, aga eks hädaline pea kõik kotti pistma.

Paljudel puuraiujatel käisiwad naised abiks kaasas — enamisti nooremad ja need, kellel wäikemaid lapsi ei olnud, aga ka mitmed, kellel lapsed kodus oliwad, keda siis päewaks otsaks naabrinaise hoolele jäeti. Naised aitasiwad meestel saagida, kandsiwad saetud ja raiutud puid kuuri ja ladusiwad wirna, sel kombel mehe kõrwal endile wähemast igapäewast palukest teenides.

Enamisti anti puuraiujatele, kui töö wähegi kestwam oli, palga kõrwal ka lõunasööki — kui mitte enam, siis kausi-täis sooja leent leiwaga. Nõnda wõisiwad taat ja eit teenitud raha õhtul suuremalt jaolt perekonna toitmiseks ja katmiseks koju wiia.

Eestlaste tööusinus ja tööausus leidsiwad Krimmis warsti elawat kiitust. Juba proua Bjelowodskaja Burlukis, kes Eesti sisserändajatega ainult kahe nädala jooksul kokku puutus, oli nim. omaduste üle oma päewaraamatusse imestawaid märkusi kirjutanud, mis ta palju aega hiljem ühele Eesti naisterahwale, kes teda teenis, ette oli lugenud. Kord andnud ta hädalistele nende palwe peale mõisa-aias kaewamise-tööd. Ta arwanud, et sellest tööst neile paariks päewaks jagub. Aga weel selsamal päewal peale lõunat olnud töö walmis ja inimesed palunud uut!

Proua Bjelowodskajale, kui Wene tööandjale, oli see wirkus suur uudis; Balti tööandjad aga, kes selle wirkuse wilja nii kaua maitsnud, ei jõudnud küllalt eestlase laiskuse üle alati siunata…

Nagu teisedgi Eesti palgalised maal ja linnas, nii seisiwad ka Eesti teenijad tüdrukud Simferopolis warsti heas lugupidamises, mis hiljem nende palkade kohta ilma kergitawa mõjuta ei jäänud.

Üleüldse oliwad teeniwate inimeste palga-olud Krimmis kodumaa omadest mitu ja mitu korda paremad. Seda saiwad iseäranis need nooremad inimesed maitsta, kellel warem wõi hiljem õnneks läks, mõisates kestwat teenistust leida, nagu Gustaw Malts ja mõned teised.

Neist teenijatest saiwad mehed kohe esimesel aastal 7 rubla, tüdrukud 4 rubla kuus talwist palka, kuna kewadel meestele 2 rubla ja tüdrukutele rubla suwist lisa palgale juurde pandi. Seejuures oli toit rohke ja hea. Puhas rukkileib, wärske lihaga rammus leem, nael head wärsket liha inimese kohta oli lõunaks igapäew laual. Hommikul ja õhtul anti teed walge nisu-saiaga ja muu kõrwasega.

Missugune peaaegu muinasjutuline wahe siinsete ning kodumaa palga- ning söögiolude wahel!

Wiimastega wõrreldes, oliwad Eesti teenijad tõe poolest Egiptuse näljaorjusest Kanaanimaa mee ja piima juurde sattunud! Nad saiwad siin, ülespidamisest hoopis rääkimata, ühe-kuuse teenistuse eest rohkem palka, kui Eestis kõige tublim töömees aastas sai, waatamata selle peale, et neil Wene keele puuduse pärast mõnigi töö ja tegu halwasti läks. Kudas oli siis tol ajal kodumaa teenistuse-tingimistega lugu?

Sa heldekene!

Aasta-sulane, kes 5 kuni 6 päewa nädalas mõisas teol käis ja seal kubja kepi all päewatõusust päewaloodeni raskesti pidi orjama, sai aastapalgaks 4 Tallinna wakka rukkid ja 4 wakka otre. See tegi tolleaegse hinna järele umbes 7 rubla wälja! Aga kes siis sulase wähese wiljanatukese eest sedagi hinda andis! See läks enamisti poole hinna eest kohaliste kõrtsipapade müigi-salwe.

Palga kõrwal sai sulane küll ka teatawa jao riiet: willase kuue, kaks paari püksa, kaks särki, kaks paari sukki ning jalanõudeks toorest nahast pastlad, millede eluiga ta sagedase hoolsa lappimisega pidi pikendama. Kõigi nende ihukatete wäärtus wõis waewalt 4 kuni 5 rbl. olla. Aga oma pisukesest palgast pidi sulane, kes ju pühapäewal ka natuke nägusam ja siledam tahtis olla, omale ise saapad, westi, mütsi ja mõned muud asjad muretsema. Ime oli, et säherduse palgaga üleüldse wälja saadi — raha tallelepanemisest ei wõinud muidugi juttugi olla.

Weel waewalisem oli lugu leerimata sulastega, 15- kuni 17-aastastega. Need ei saanud peremehe käest peale puudulise riide misgisugust palka. Nad orjasiwad peremeest ainult kõige wiimasel inimlikult-wõimalikul tasutingimisel: et mitte nälja wõi külma kätte surra.

Niisamati tüdrukud. Nende palk raske töö eest kodus ja mõisas oli: kahe aasta kohta üks kuub, kahe särgi ja kahe takuse seeliku tarwis riiet, kaks naela willu ja paar pastlaid kahe kuu peale! Raha mitte kopikut. Saadud riidest ja willadest pidiwad nad endile ihukatted „oma ajaga“, see on pühapäewadel, walmis tegema, nii et nad isegi tarwilisest puhkeajast, mida mehed maitsesiwad, ilma pidiwad jääma.

Ja nende waeste tööörjade toit! Mida pandi teomehele ja waimule leiwakotti ja lähkrisse, kui Jüri-päewal mõisa-töö algas, mis nad terweks nädalaks igast soojast suupistest ilma jättis? Mida muud, kui must haganane leiwapäts ja sool! Lisati küll wahel paar naela soolast silku juurde, aga enamisti üksnes „suure töö“ ajal. Suur asi oli, kui päewa kohta toop jahukördi-segast piimawedelikku lähkrisse lasti.

Oli sulasel talwelgi wähe kergem põli, siis ei peasenud tüdruk kunagi alalise pitsitawa töö-ikke alt. Suurem mõisa-orjus wältas Mardipäewani; siis jäi orjawaim koju. Iga kolme nädala takka oli aga üks nädal mõisas „korral“ käia, see on, mõisniku karjaloomasid söötmas. Peatöö oli aga tüdrukul nüid kodus. Ta pidi perenaisega ühes, peale talu oma koduse töö, mõisaprouale hulga linu ja takku peeneks lõngaks ketrama. Et ketrus kõige hiljem küinla-päewaks walmis pidi olema, kuna oma töö kah järge ootas, siis wõeti lühikesele päewale ööst lisa, ööst, mida wiletsa peerutulega walgustati. Juhtus proua lõnga juurest wiga leidma — ta wõis ka kogemata ainult halwas tujus olla — kohe oli perenaisel hea noos trahwi-ketrust kraes, mille ta tüdrukutega kewadeks waratselt walmis pidi muretsema…

Niisuguse ilma palgata, ilma waheta ja ilma otsata orjatöö alt oli Eesti teenija Krimmis wähemalt palgatööliseks saanud, kellel midagi kõhus ja kukrus oli ja kelle selja peal kubja kepp ei tantsinud. See oli edusamm, mis kindlasse teenistusesse hakkawaid wallalisi inimesi wäljarändamise-wiletsust warsti pani unustama.