Prohwet Maltswet/5

Allikas: Vikitekstid
4
Prohwet Maltswet
Eduard Vilde
6


5.

Wili.

Kuid kõigil, keda maltswettideks peeti ja hüiti, ei olnud seda kilpi. See puudus neil, nagu neil uue usu soomussärk puudus. Maltswettideks kutsuti, õigemini, sõimati ka neid, kes taludes teenisiwad, kus perewanemad Maltsweti poolehoidjad oliwad, kui ka seesuguste perewanemate lapsi, nii osawõtmatad wõi waenlikud, kui need ka uue usu wastu oma südames wõisiwad olla. Ja maltswettideks sõimati kiriku- ja Herrnhuti-usuliste ning nõndanimetatud ilmalaste poolt ka kõiki neid, kes uue-usulistega läbi käisiwad, nende lähemad sugulased wõi sõbrad oliwad.

Wastaste põlgtuse all oli iseäranis noortel inimestel, usklikkude teenijatel ja lastel, kelle terweid, elumaiaid hingesid Maltsweti õpetus ei suutnud wangistada, raskesti kannatada. Need puutusiwad igal pool, tööl ja lõbustamisel, omasuguste wastastega kokku ning pidiwad siis nende torkimisele ja õrretamisele märklauaks olema. Kõiksugu sõimu- ja pilkenimed lendasiwad neile wastu pead, mille seast hüided, nagu „Maltsweti nõiad“, „waleusulised“, „halliwatimehed“, „salgusortsilased“, „prohweti-põrsad“ weel kõige taltsamad oliwad.

See põlgtus mõjus näituseks Kiisa Else ja tüdruku Triinu kohta nii, et nad kõiksugu kelmused appi wõtsiwad, et pererahwa soowi wastu pühapäewal kirikusse minemata jääda, kus nad pilkajatele oma leinariideid pidiwad näitama ja perenaise kõrwal kõndima ja istuma, kelle palmitsemata juuksed weel iseäranis selgesti ütlesiwad, kelleks neid tuli pidada. Elsele ja Triinule oli esimene säärane kirikuskäimine nii walusasti lihasse ja luusse läinud, et nad sala hirmuga igale pühapäewale wastu waatasiwad.

Et raske tööga ärakurnatud hobuse-kontisid hoida, käidi enamisti jala kirikus. Nimetatud esimesel pühapäewal, mil Kiisa Liisu lahtiste juuksesalkudega Madisesse läks ja tütre ning tüdruku kaasa wiis, seltsisiwad nende juurde weel Alt-sauna Wiiu ja Lõhmuse perenaine — mõlematel niisamati wabalt lehwiw juuksepihu selja peal. Ja lõppeks heitis — oma ilmalikku waenu Madise südame-osalise wastu maha surudes — usklikkude kilda ka Tõnu-Peetri Krõõt, et ilma ees end nendega ühiseks tunnistada. Tema kui wanapiiga oli oma lüheldasi, kiduraid juuksetukkasid enne naiste kombel palmitsenud ja neid pärjaga ühes räti alla peitnud, kuna nooremad tüdrukud juukseid wallali ja pärga sooja ajaga rätikuta kandsiwad. Täna lipendasiwad Krõõdal ta punakad salgud, wõiga ohtrasti wõitud, nagu õli sisse kastetud liiwendaw rebase-saba turja peal.

Et nähtus siin nurgas weel uus oli, siis wahiti salgakest terwel teel nagu ilma-imet. Mehed ja naised, poisid ja plikad jäiwad seisma ja pistsiwad turtsuma; üks näitas neid näpuga teisele ning nõelawad pilkesõnad lendasiwad nagu erilased läbi õhu:

„Näe, need tulewad Siionist!“

„Ja lähewad Jerusalemma!“

„Ei tea, keda nad taga leinawad?“

„Noh, eks Moosest!“

Naermine tasasest itsitamisest kuni laia hirnumiseni.

„Poisid, wõtke pühad neitsid kinni!“

„Kes neid enam tohib katsuda, need jo nüid prohwedi käperdada!“

„Näe, Maltswet pand teised püha naiste warju alla, et ilmalaste seas laia tee peale ei sattuks!“

„Wikerpuur, kurat, too kearid, leikame Israeli naiste lakad maha, — näe, hobused lähwad peruks!“

„Aga kust see Tõnu-Peetri Krõõt siis püha naiste sekka soand? Madis põle tal jo weel õnge läind!“

„Waga inimeste asja nüid reakida! Kui ta weel naine põle, eks ta siis ole liignaine. Tead jo, kui palju püha meestel neid wa kallikesi oli!“

Nüid tegi Krõõt selle ettewaatmata tüki ära, et haukujaid oma neitsilise au kaitseks hurjutama hakkas!

See mõjus nagu lõõtsa tõmbamine sepakojas.

Nagu kari koeri, kelle sekka kaigas wisatud, asusiwad poisid naeru ja kriiskamisega naiste-salga ümber, ja nüid ei olnud nende sõnadel enam piiri ega pidet. Mida üks ei mõistnud, seda mõistis teine. Iseäranis waene Krõõt wõeti nõnda õnneks, et tal wihapisarad silmas seisiwad. Ta ei märganud pärast enam muud teha kui lorijate poole wahete wahel sülitada, mis igakord suure naerulagina sünnitas.

Haukujad lõiwad alles häbenema ja taganema, kui Kiisa Mihkel oma wabadikuga ja Pärtli ning Tõnu-Peetri peremehed naisterahwastele järgi jõudsiwad ja nad oma kaitse alla wõtsiwad.

Triinu ja Elts oliwad nagu keewa wee seest tõmmatud. Nad ei julenud silmi üles lüia. Elsel tilkusiwad häbipisarad ripsmetel ja Triinu huuled oliwad wiha pärast sunduse üle, mis tema ilma naeruks teinud, sinised nagu jõhwikad.

Kirikus ootas neid weel suurem piinapitsitus. Seal hirwitasiwad neile sajad silmad wastu, ühed jämeda uudishimuga, teised julge häbematusega. Neid wahiti nagu wõeramaa loomi, nagu ahwisid juudi leierkasti peal. Ja kirikust käis sahisew sosin läbi, kokku segatud imestawatest hüietest ja mahasurutud naeru-kõhinast. Maltswetid hoidsiwad enamisti suuremaks trobikonnaks kokku, kelle hulgast iseäranis naisterahwad silma paistsiwad, kuna meeste hallid ja mustad ihukatted talupoja tawalisest riidest palju lahku ei läinud. See trobikond oli terwe aja wahtiwate uudishimulistega ümber piiratud nagu salk laada kometitegijaid. Kõiki neid nuuskiwaid pilkusid ja muigawaid suusid nähes, oli Else ja Triinu meelest, keda ringi sisse weetud, nagu seisaksiwad nad kaagi peal. Nad oleksiwad rõemsad olnud, kui kiriku põrand suu oleks awanud ja nad alla neelanud.

Wahtijate sosin ja sahin kestis ka jumalateenistuse ajal edasi ja sai wahel nii kuuldawaks, et õpetaja Hirschhausen keset jutlust paar korda peatas ja oma nerwliku pilgu pahaselt üle koguduse laskis käia. Wiimasel puhul nõudis ta koguni mõne noomiwa sõnaga rahu.

Korraga tundis Elts, kuda soe ja niiske suu ta kõrwale lähenes ja wänge puskari-lõhna seest sõnad teda riiwasiwad:

„Prohwedi tibuke, kas nüid ilmalapsi lakka weel lased?“

Ja Triinud tõmmas keegi käisest ja sosistas:

„Püha neitsi, kas tahad sealiha ja weriworsti soada?“ —

Sel lool polnud imeks panna, et kirikuskäimine ja üleüldse teiste inimeste hulka ilmumine Elsele ja Triinule, ja nendega paljudele teistele noortele inimestele maltswetlaste peredest ja perekondadest, piinaks sai, mille eest nad endid püidsiwad hoida. Nad saiwad argadeks nurka-pugejateks, ärahirmutatud pelgulisteks, wõi tigedateks kiusupunnideks, salalisteks küinistajateks. Nende elu oli kihwtitatud.

Elts ja Triinu wõtsiwad kawaluse appi, et kirikusundusest wahel peaseda.

Juba nikastas üks laupäewa-õhtul jala nõnda ära, et teisel hommikul koikus oigas, juba oli teisel nii kange pea- wõi hambawalu, et kirikusse ei wõinud minna. Häda õpetas mõlemaid haigeosasid nii osawasti mängima, et Mihkel ja Liisu endid mõne hea korra petta lasksiwad, enne kui kelmus wälja tuli, mida muidugi ilmlõpmata noomimistega ja kõwendatud kiriku-sundusega nuheldi.

Seepeale katsusiwad waesed tüdrukud teist wiisi õnne: nad hoidsiwad kirikus ja kirikusse minnes maltswettidest wõimalikult eemale ja pugesiwad, kui wähegi saiwad, pererahwa ligidalt salaja mujale, kuhugile nurka, kus neid tähele ei pandud. See abinõu lõi mõne aja ette, ja kui ta enam ette ei löönud, kui Mihkel wastased, kes oma usku salgasiwad, jälle pehmeks noomis, siis hakati mõne muu wiguri peale mõtlema, mis neile pilkajate eest rahu pidi muretsema.

Kõige rohkem kannatada oli aga neil noortel inimestel, kes mõisas teol käisiwad. Seal oliwad nad alati suurel hulgal koos ja üksteisega ligistikku, ning waesed uue-usulised, wõi keda säärasteks hüiti, seisiwad wahetpidamata nagu rahe all, sest wastaste ülewõim oli suur. Mis nad mõisa wäljal pesemata suudest kõik kuulda saiwad, sellel polnud aru ega otsa. Toored käed ei jätnud neid wahel ka kehalikultgi puutumata, ja nii mõnigi maltswetlane pidi oma usu wõi oma hea nime pärast wastastega kibedaid lahinguid lööma.

Ühel päewal juhtus Kiisa Triinuga mõisas midagi kohutawat.

Tibukännu noor teomees Mats püidis Triinule juba pikemat aega läheneda, ilma et tal tüdruku juures õnne oleks olnud. Palju enam pidas Triinu oma pere sulasega õrnemat sõprust, ja Jaanil keerlesiwad juba mõnda aega tõsised kosjamõtted peas.

Põlatud kosija wiha ja armukadedus ajasiwad Matsi sellele alatule kättemaksmisele, et ta Triinud Maltsweti usu kaudu igal wõimalikul wiisil püidis piinata, kõigi ees naeruwääriliseks teha. Tema nõelapisted, mida tüdruk esmalt wastu-torkamisega ära katsus tõrjuda, läksiwad iga päewaga walusamaks, kuni ta wiimaks nõela asemel jämeda malgaga waese tütarlapse kallale tikkus.

Nüid katkes Triinu kannatus.

Kui toores poiss ühel päewal heinamaal keskhommikuse sööma puhul kõigi kuuldes iseäranis jälki roppust suust wälja ajas ja oma ohwri peale kallas, kargas Triinu äkitselt maast üles nagu wihane kass ja oli lähemal pilgul, roheline waht suu-äärtel, küintega poisi näos kinni.

Nõrgawõitu poiss ei suutnud ega kawatsenudgi tugewale ja meeletuma wiha läbi weel tugewamaks saanud tüdrukule wastu hakata, ja nõnda kiskus Triinu ta näo, kaela ja poole rinda oma küintega lõhki, nii et poiss wälja näis, nagu oleks ta murdjate käes olnud. Sellest weel mitte küll, tümis Triinu ta weel oma tugewate töörusikatega nii mehe-moodi läbi, et puretud poiss, poolest kehast saadik werine, mõneks silmapilguks nagu eluta maha jäi.

See kõik tuli nii ootamatalt ja sündis niisuguse tuhinaga, et teised töölised, silk-leib hammaste all, ammuli suuga pealt waatasiwad, ilma et sõnagi oleksiwad märganud lausuda.

Poiss maast ülesse ja, nii werine kui ta oli, junkrule kaebama.

Junkruks kutsuti mõisas ühte sundijat, kes opmannist alam, aidamehest sugu ülem — nii umbes walitseja abiline — oli. Mats teadis, mis ta tegi, kui ta selle wõimumehe juurde kaebama läks. Eks olnud ju junkru-Otto wennaste koguduse hoolekandja, Aniste Thomsoni südame-sõber ning „Maltsweti waleusuliste“ kurjem wihkaja.

See mees saatis korda, mida poiss soowis. Triinu sai õhtul mõisa tallis kakskümmend­wiis hoopi. Haawatud wihamehele anti luba, nuhtlemist pealt waadata. Ka junkur ise seisis juures, luges löökisid ja sundis wahimeest taga „tublisti säru“ andma, et „waleusu kuradit ja Maltsweti nõidust“ tüdruku seest wälja uhtuda. Junkur oli uhke oma jumala­meelepäralise teo peale, mida ta tõsisel mõttel „usupuhastamiseks“ ja „kurjawaimu wäljaajamiseks“ pidas.

Kui Triinu koju jõudis, oli tal nii wõeras nägu, et teda ära ei tahetud tunda. Ta silmamunad tungisiwad pealuu seest wälja, alumine huul oli katki näritud; et waenlase kuuldes mitte oma walu ilmutada, oli ta peksupingil waikinud nagu sukk, selle asemel aga hambad sügawasti huulde löönud. Tüdruku waade oli nõrgameelse waade, ta nägu surnu-nägu.

Ja nüid sündis midagi, mis muul ajal noorest tüdrukust näotu ja naeruwäärt oleks olnud, mis praegu aga kohutawalt, hinge-wapustawalt mõjus.

Triinu astus peremehe ja perenaise ning kõigi kodakondsete ette, kiskus riided üle pea, näitas neile oma werist ihu ja karjus, hirmsa häbiwiha pärast meeletu:

„Lugege siit oma usku! Seie on teil usk üles pandud! Kas oskate seda kirja lugeda?…“

Ja ta keeras ennast ringi, et kõik tema sinist, paatunud werega kaetud, risti ja põigiti lõhki kistud keha pidiwad nägema, ning kisendas kaugele üle tänawa kostwa healega:

„Tulge aga ligemale, ärge häbenege! Näete, mina ei häbene, — mis teie siis häbenete! See on ju teie usk, mis näete! Teie usk on minu selja peale kirjutud. Lugege Maltsweti tunnistuse-lauda — kiri on selge!…“

Ja nad waatasiwad ja lugesiwad ja oliwad tummad — Mihkel lollaka näoga, Liisu ristis kätega, Elts wärisedes nagu haawaleht, Mikk wiha pärast tõmmu, Mann ja Lüll, ahastus silmades ja nutuga wõideldes.

„Lugejate“ seas seisis ka Jaan. Ta oli baroni asja pärast Paides käinud ja sündmusest mõisas alles siis kuulnud, kui Triinu juba koju läinud.

Jaan seisis ja luges hirmsat usulauda Triinu seljas, ja ta suust tuli röögatus nagu looma suust, kellele murdja tagaselja hambad turja sisse lööb.

Tema oli see, kes Triinu juurde astus, ta ärapuretud ihu jälle riietega kattis ja tüdruku oma käte wahel ära wiis, et ta maha heidaks ja oma haawadest witsaraod laseks wälja noppida. Ja Jaan ise hakkas witsaraagusid tema haawadest noppima, sest Elsel ei olnud seks südant ja perenaist ei lasknud haige ligi. Ja kuna Jaan seda tegi ja tüdruk seda sündida laskis, sest neitsilik häbitundmus oli mõisa tallis ta seest ühes kuradiga wälja peksetud, litsus Jaan kiristawate hammaste wahelt ühtelugu üksikuid sõnu wälja, nagu:

„Hoobi peale wiis! Haawa peale kümme! Tilga peale kortel!“

Ja ta pidas sõna.

Ta oli muidu leplik, kannatlik, rahuarmastaja inimene, aeglane wihawõtmises, tagasihoidlik tülis, kiskumise wastane. Aga nüid ei tundnud ta armu. Tema kõige kallimat oli häbistatud. Ta nägi, kuda tüdruk selle all hingeliselt kannatas. Mitte mõisatallis saadud nuhtlus iseenesest ei õginud nii wäga Triinu südant — see oli teo-orja kohta harilik sündmus, kui see ka Triinule esimest korda juhtunud. Tüdruku käed kiskus rusikasse see teadmine, et wihatud waenlane tema häbi pealt näinud, selle üle rõemu tundnud, teda parastanud ja hästitanud. Ja Jaan mõistis seda õgiwat tundmust ja see tundmus sai tema omaks.

Ta hakkas wastast waritsema, et temaga parajal ajal ja parajas paigas kokku saada. Nõnda, et keegi neid arweõiendamisel ei eksitaks. Ta muretses omale tarbekohase malga — mitte liig peenike, mitte liig jäme. Seda kandis ta alati kaasas.

Aga kuna ta waenlast selle sõjariistaga waritses, hakkas süda tal põues kipitama. Tal oli tundmus, kui oleks midagi, mis korras ei ole. Ja ta nõutas teise just niisamasuguse malga, nagu tal juba oli — mitte liig peenike, mitte liig jäme — ja sidus nad kokku, ja kui ta waenlast läks waritsema, siis wõttis ta mõlemad kaasa.

Ta sai Matsiga ühel pühapäewa-hommikul wara, kui küla weel wagane oli, Tibukännu kopli taga kokku. Mats tuli Liugmäe Mari juurest „ehalt.“

„Pea!“ hüidis Jaan talle wastu ja kiskus nööri mõlemate teiwaste ümbert lahti.

Mats peatas. Jaani nägu ja ta enda südametunnistus paniwad ta seisma.

„Wõta see omale ja kanna hoolt, et ma sind surnuks ei löö!“ ütles Jaan ja wiskas teise malga wastasele. „Surnuks ei tahaks ma sind lüia, sest siis ei tunne sa karistusest magu.“ Ja hüidega: „Hoobi peale wiis! Haawa peale kümme! Tilga peale kortel!“ kargas ta wastase kallale, kes tema kallimat nii metsliselt piinanud ja nii jõledalt häbistanud.

Mats oleks heameelega armu palunud, — Mats oleks heameelega putku pistnud, — Mats oleks heameelega appi karjunud. Aga ta aimas, et üks kui teine asjata oleks: Jaan poleks armu andnud, Jaan oleks põgeneja kätte saanud, appi oleks liig hilja tuldud. Seepärast wõttis ta wõitluse wastu.

Jaan ei olnud tugew poiss; kas ta wastasest jõu poolest üle käis, oli kahtlane. Aga õige asi, mille eest ta oma teada wäljas oli, ja südant paisutaw waen, mida ta Triinu äraandja wastu tundis, andsiwad talle mitmekordse rammu. Ja nõnda tegi ta oma ähwarduse peaaegu tõeks: ta kaswatas Triinule antud hoopisid wiiega, temale löödud haawu kümnega, ja werd, mis Matsi suust, ninast, kõrwust, peast jooksis, wõis tõesti kortliga mõeta.

Matsil lendas malk juba esimesel ägedal kokkupõrkamisel käest. Ta ise kukkus hoopide rahe all põlwili, siis käpuli, siis kummuli. Aga weel polnud ta wõitlus-wõimetu. Sest kui Jaan maha kumardas, et kuulata, kas ta wahest liiga pole saanud, kähwas salalik wõitleja äkitselt küljeli, hammustas Jaani poole kõrwalesta maha ja pures ta pahema käe pöidla ära. Ta oleks ka wastase nina otsast tüki ära näpsanud, kui Jaan pead parajal pilgul tagasi poleks tõmmanud.

Ta wõis siis weel wälja kannatada. Ja walu pärast wahutawa wiha sisse sattunud karistaja andis talle weel. Ta lõpetas oma werise töö alles, kui wastane enam ei hammustanud ega kriimustanud, kui ta kinniste silmadega, kätt ja jalga liigutamata, wereoja sees selili oli.

Aga ta hingas weel, ja süda tuksus tal. Jaan hüidis karjapoissi, kes põesaste wahel hirmunud näoga nähtawale tulnud, ja käskis teda koju minna ja inimesi kutsuda, kes Matsi ära koristaksiwad. Ja inimlik murdja tema sees, kes werd lakkunud, laskis teda löödud wastast hästitada, mispärast ta halastamata hirwitamisega juurde lisas:

„Ja ütle pererahwale, et ma Matsile Maltsweti usku õpetasin. See oli nii kange, et mehe ära rammestas…“

Ise pööras koju poole, waigistatud tasutundmus ja ärarääkimata jälkus südames. Jälkus, nagu inimesel, kes meeletumal määral suguelu rõemu maitsnud…

Selle teo pärast tõusis Kiisa Jaan kahe inimese silmas meheks, täieks meheks. Üks oli Mikk, teine Taawet Lõhmus.

Mikk waatas talle oma pisikeste, kurbade silmadega kaua tummalt näosse, ja ta waatest paistis nagu imestuse ja austusega wõitlew kadedus. Siis pistis käe sulase werisesse pihku ja kohmas:

„Käid Hindrekust üle.“

Miku wend Hindrek, see, kes soldatiks pandud, oli nimelt opmanni, kes teda kepiga wäikese künniwea pärast peksnud, mõne sõnaga julenud sõimata. Seda peeti sel ajal wägiteoks. Kui Jaan arwas, et Mikk Hindrekust julguse poolest üle käiwat, siis mõtles ta Jaani teo tagajärgede peale, mis mõisa-junkru kaitsealuse peksjale ette teada pidiwad olema.

Lõhmuse Taawet, kes sündmusest Tihase juures kuulnud, tuli Jaanile wiinapudeliga õnne soowima. Ta terwe nägu naeris juba eemalt.

„Ma põle weel tilkagi wõt — pidasin patuks ilma sinuta juua,“ ütles ta, ja ulatas pudeli Kiisa teomehe kätte.

See waatas, enne kui pudeli suu peale pani, wargsi ümber, kas maja-ülemust lähedal ei ole — wägimehest oli jälle harilik inimene saanud. Siis — nad oliwad aida nurga läbi warjatud — wõttis ta wesise suu ja pööritawa südamega karastuseks hea lonksu.

„Sinu töö on aga poolik,“ rääkis Taawet edasi, kui pudel ka tema suu peal käinud — täna tõe poolest esimest korda.

„Miks?“

„No kas siis Tibukännu Mats tüdrukule kakskümmend­wiis lasi anda?“

Taaweti silmas leekis midagi ilusat, midagi ausat wõi kõrget, kui ta seda ütles, ja seejuures käis ta pilk Jaani kinniseotud pea pealt ta kinniseotud sõrme peale, ja ta otsaesine wärwis end sinakas-punaseks.

„Prohwusi on kaks — ää seda unusta,“ lisas ta juurde, kui Jaan, mõtteid kogudes, waikis. „Sina tümisid kaebajat, aga timuka kest on weel terwe. Ega sa ise selle käest naljalt pease.“

Jaan mõistis.

„Tehku, mis tahab,“ wastas ta tuhmilt. „Selle wasta ma ei soa.“

„Sina üksi mitte, aga wast kahe-, kolmekesi.“

Jaan waatas nõuta maha. Kangelase-waim oli temast lahkunud.

„Mõtle järele, ja kui sul abi tarwis — näe, siin —“ ja Lõhmus hoidis sulasele suure musta rusika nina alla, rusika, millel sarnadust oli sepapaja leest wõetud rauapära-tombuga.

Nad jõiwad jälle, ja seepeale ütles Taawet tooniga, nagu puutuks terwe asi niisama hästi temasse kui Jaanisse:

„Nüid peame katsuma, et sa oma keretäie wallakohtus kätte soad. Sest ega see wõllaroog sulle kingi!… Lugu sündis walla moa peal, õiguse järele peaksgi walla-kohtu kätte minema. Aga wõi nad mõisas meie oma hoopa usuwad! Talitaja peale wahiwad muidugi juba alt-kulmu — lasta wihelda, mitte witsutada. Siisgi — Andres on minuga sõbra-mees, ma tahan temaga reakida, — ehk poetab su siisgi oma käpa alla… Siis, wennike, wõid õnne tänada. Andres pilgutab Aadamale silma, ise pistab sellele poolekruskase witsakimpude alla — ja pärast wõid tagumise otsaga kas wõi liugu lasta.“

Aga asi tuli teisiti.

Mõisas peeti süid Matsi kaebtust ja junkru ässitamist mööda peaaegu mõrtsuka-tööks, mitte kahe külapoisi wastastikuseks kaklemiseks, ja wägiwaldne „maltswet“ toimetati mõisapolitsei käreda kaebtusega haagikohtuniku kätte.

Seal ei mõistetud muidugi nalja. Haagikohtunik tegi, mida mõisapolitsei soowis. Otsus oli juba mõistetud, nuhtlus ära määratud, enne kui kaebelune kohtu-kulli ette ilmus. Ei aidanud midagi, et Jaan oma poolt kõrwa ja poolt pöialt näitas — ta pidi nelikümmend kepihoopi wastu wõtma.

Pool surnult weeti mees wankri wahel koju.

Haagikohtuniku löögimees ei wihelnud, see wirutas…

Kiisa talus põdesiwad lühikese aja jooksul kaks teenijat haawu, mis nad pererahwa usu eest saanud. Küll Mihkel ja Liisu wist wõisiwad kurwad olla ja kahetseda, et see nõnda tulnud, küll nad wõisiwad neid poputada ja turgutada, et nad warsti jälle selili saaksiwad magada?

Oh ei!

Mihkel ja Liisu waatasiwad nende haawu, nende äralõhutud ihu, ja nende silmad särasiwad taewaliku rõemu pärast, ja nad hüidsiwad, käed ristis ja silmad Jehoowa poole pöördud:

„Õndsad on need, kes oma usu pärast kannatawad! Tänage Jeesukest, lapsed, selle õnne eest, mis teile osaks on soand, ja mõtelge Õnnistegija walu peale ristipuu külles! Teie haawad on teie uhkus, ja kuningad on kadedad teie peale nende haawade pärast!…“

See oli nende õiglane arwamine; nende suu ei rääkinud mitte teisiti, kui nende märatsew süda tundis. Nad oleksiwad enda usu eest rõemuga ka oma ihu peal weriseid haawu kandnud ja seejuures õnnelikult halleluja laulnud.

Triinu ja Jaani walu ning tuska püidsiwad nad lõpmata palwe-lugemistega kuradi poole, kellelt need tunded nende arust tuliwad, tagasi tõrjuda. Seega tüitasiwad nad mõlemad haawapõdejad nii wäga ära, et need üsna haigelt jälle tööle läksiwad, et aga mõlemate lähedusest eemale saada.

Raske oli see iseäranis Jaanil, kelle sügawad haawad, hoolimata Triinu enesesalgawast rawitsemisest, suwise palawuse tõttu jaolt mädanema ja ussitama läksiwad. Ja seejuures pidi tüdruk tohterdamist salaja toimetama, sest et ta selleks wiina, seda talurahwa tähtsamat haawarohtu, tarwitas, mida perewanemad Maltsweti õpetusel „kuradi kihtiks“ pidasiwad, ükskõik, mil wiisil teda pruugiti. Jaani ihu paranes sel lool wäga wisalt, ja weel järgmistel aastatel tundis ta, et ta oma terwist täieliselt weel mitte polnud kätte saanud. —

Wastaste näägutamist ja narrimist ei saanud aga mitte ainult noored kannatada, waid niisamati wanemad maltswetlased, kui neile ka just näpuga nina alla ei tuldud ja pilkamisi nii wäga suu sisse ei öeldud. Kõiksugu nöökamiste keskpaigaks oliwad Kuglil muidugi Kiisa Mihkel ja Tõnu-Peetri Madis; Pärtli peremees, Alt-sauna Tõnis ja teised järgnesiwad alles kaugemas reas.

Kiisa peremehe seatapmise ja metsa-matmise peale tehti wõimata pikk pilkelaul, mille meistriks Aadu Wikerpuuri peeti ja mis külas ning mõisas suust suhu käis. Laulus kujutati hammustawa naljaga, kuda Kiisa Mihkel oma sigadele Maltsweti nimel surmaotsust kuulutab, kuda ta oma pikka pussnuga ohwriteo tarwis õnnistab ja siis hüidega: „Põrgust olete teie tulnud, põrgusse peate teie minema, põrgus saab teid kurat orgi otsas küpsetama“ sigadele kõri kallale kargab. Edasi kirjeldati, kuda Mihkel ja Liisu were kõiksugu needmistega seks tehtud ohwri-altari peale kallawad ja kuda nad siis metsas sigade matust pühitsewad. Muidugi ei puudunud ka see osa, kus Tilli Aadam ja Rebasekaku Siim, mõlemad nälgiwad wabadikud, sead metsast ära wiiwad ja kodus mitu päewa järgemööda „pekipidu“ peawad…

Laul oli seda mõjuwam, et ta ollusliselt tõeasjade peal põhjenes.

Teine laimulaul ilmus hiljem Tõnu-Peetri Madise ja Lõhmuse perenaise usu-wennause kohta. Torgati mõlemate kooskäimist Taaweti selja taga, nende arupidamist pühade asjade üle, nende koos-palwetamist warjatud urgastes, ja maaliti Taawetile ta perekondlik tulewik silma ette: kuda ta tuba pisikesi maltswettisid täis saab, kõigil „Tõnu-Peetri konks näos,“ millega Madise weidi kongus nina peale tähendati, mille ta oma isalt pärinud…

Selle salmiku, kuju poolest esimesest nõrgem, oli keegi oma küla poiss, arwatawasti Nahkru Kustas, luuletanud. Kuna Lõhmus teda kui külapoiste lora tähele ei pannud, waid heal tujul naisele nalja pärast ettegi laulis, ja Anu ise õnnelik oli, et ta oma usu eest wõis kannatada, olla Tõnu-Peetri Madis laulu pärast, nagu räägiti, elawat tuska tundnud. Esimese meelepahaga lipsanud tal koguni wäike wandesõna wagast suust, mis muidu ainult õnnistuse-sõnu kõneles. Kuid see oli inimlikult arusaadaw. Muidu oskas ka Madis oma usu eest kannatada, nagu ta seda hiljem stoiklise tähelpanematusega iga pilkawa torkimise wastu näitas.

Uut nalja- ja pilkelaulu-ainet saadi Alt-sauna Tõnise traagikalisest äpardusest: Wiiu tabas teda piibupõletamise pealt.

Kaua oli ta wanameest piilunud, nüid oli rebane lõksu läinud.

Wiiu pani imeks, et tubaka- ja piibuõli-hais mehe riiete seest ära ei kadunud, ehk Tõnis küll piibu juba ammugi ära neednud ja ahju wisanud. Kui eit, õhtuti tema kuube nuusutades, teda usutama hakkas, seletas wana patune äraandlikku lõhna täna ühel, homme teisel wiisil. Kord oli teda teel keegi piibutõmmaja oma wankri peale wõtnud ja hais jäänud selle riietest tema kuue külge; kord jälle oliwad jõledad ilmalapsed talle mõisas tubaka-tolmu ja piibuõli kiuste taskusse raputanud, et teda Jumala ja abikaasa ees kahtlustada. Wiimaks tuli ta selle põhjaliku seletusega wälja, mis teda kestwalt walearwamiste alt pidi wabastama, et tubaka ja piibuõli hais niisugune hais olewat, mis riiete seest kunagi ei kao. Oodaku eit niikaua, kui tema, Tõnis, aegamööda sootuks uued ihukatted saab, küll siis ka patune hais tema ümbert kaduda, see on, kui mitte… nurjatumad ilmalapsed temale uut tükki ei mängi…

Noh, Wiiu wõis kaua oodata, enne kui Tõnis „sootuks uued“ ihukatted sai! Oli ju mõni tema riidetükk wanem kui nende abielu, ja ikka weel mahtus talle paikasid peale, ning mõni jälle, nagu mantlikuub ja riidega kasukas, hoidsiwad oma woltides weel Tõnise õndsa isa nikotini-lõhna alal.

Hoolimata neist nii ustawatest wabandustest jäi Wiiu kahtlus elawaks.

Ühel päewal rukkilõikuse ajal — nad on mõlemad mõisawäljal ühise tüki peal töös — paneb Wiiu tähele, kuda Tõnis ikka sirts ja sirts läbi hammaste laseb, nagu inimene, kelle süda wesine. Ta lõikab enese wiljast nõnda läbi, et ta aegamööda põllukraawi äärde jõuab.

Korraga on Tõnis kadunud. Kraawist põesa tagant tuleb märguandew köhatamine, nagu kükitaks ta tarbe pärast seal.

Seal pool kraawi, teise tüki peal, lõikab muude seas Kiisa Jaan. Wiiu paneb tähele, kuda Jaan ääri-weeri mööda sellelesamale põesale läheneb ja ka sinna taha kaob, sealt aga warsti kumargile, poolroomates, wälja tuleb ja lõikama hakkab, nagu poleks midagi sündinud.

Wiiu põesa taha waatama. Naistel on oma ninatargad aimdused. Aga põesatagune tühi. Ei Tõnist kusgil.

Wiimaks, pika otsimise järele, näeb, et rukki sisse wärske rada wiib. Sinna järele! Sealt leiab Tõnise. Wanamees rukki sees kõhuli maas, tossaw piip hammaste wahel…

No nüid tuli etendus, mis wälja-täie lõikajaid ligi meelitas.

Esimese krapsuga oli tragi eit wa patuorja karwus kinni. Teisega oli piip Tõnise suust tema küisis.

„Kust sa selle said?“

„Ll — ll— lleitsin…“

„Kust?“

„Moast…“

„Rukki seest?“

„Neh!“

„Ja panid kohe põlema?“

„Ei — ei pand…“

„Ise hakkas põlema?“

„Põ — põles juba…“

„Põles rukki sees moas?“

„Jaah…“

“Aga miks sa ta suhu pistsid? Miks sa teda tõmmasid?“

Oma ehmatuse-kohmetuses ja hirmsas kitsikuses pillas Tõnis niisuguse wale, et see tema süitunnistusega üks oli. Ta kogeles:

„Tahtsin katsuda, kas see piip on, wõi mõni muu — riistapuu…“

Tõnis oma küljeluu ees põlwili nagu waene patune, — Wiiul piip, nagu timukal hukkamise-riist, ülestõstetud käes — nii seisiwad mõlemad keset hälliwat rukist.

Siis sündis midagi, mis kurjategija järsku jalale ajas. Wiiu käsi langes, ja Tõnisel oli palawa piibuga kops otsa ees, mis sinna ümariku muhu nagu sarwe-otsa maha jättis.

„Kodu reagime edasi!“ kostis palju-sisaldaw ähwardus, mis Tõnisel üdist läbi käis, walju kohtumõistja suust.

Ja siis pidiwad Tõnis ja Jaan teiste juuresolijate seas pealt nägema, kuda Wiiu nende ühise sala-armukese, nende kalli piibukese, kahe kiwi wahel puruks peksis, nii pihuks ja puruks, et paljas must tolm raudkiwi peale, mida häwituse-sepp alasiks tarwitanud, maha jäi.

Mis Tõnisega õhtul kodus sündis, selle kohta tunneb Kugli küla ajalugu ainult kuulujuttusid, ja need lähewad üksteisest wäga lahku. Niipalju on aga kindel, ja kurjategija auks ei wõi seda ütlemata jätta, et ta oma kaassüidlast mitte üles ei andnud, waid tema igast süist puhtaks luiskas ning piibu ja sellega tehtud patu täitsa omaks tunnistas…

Et waene Tõnis nüid weel kõwema walwuse alla sattus, on arusaadaw. Nagu peale kauba pidi ta aga weel seda piina kannatama, et tema õnnetuse-lugu koertele ilmalastele kondiks suhu sai, mille küllest igaüks nalja- ja pilkekildusid püidis hammustada. Tõnis oli nõrk usumees, seepärast tegi see talle meelehaiget…

Weel suurema laimu ja sõimu all, kui tema jüngrid ja järelkäijad, seisis muidugi usuisa ise niihästi ilmalikkude kui ka waimulikkude wastaste suus. Iseäranis wennaste koguduse eestseisjad ja liikmed kandsiwad selle eest hoolt, et Maltsweti nimele kõige halwemat kõla anda. Kui kümnes jagugi sellest tõsi oleks olnud, mis need wagad hinged Järwamaa usumehe kohta wälja laotasiwad, siis oleks Juhan Leinberg päris hirmutus inimeste seas pidanud olema — waras, petis, rööwel, abielurikkuja — lühidelt: wõlla jaoks küps. Niihästi tema ilmalikust minewikust, kui ka tema waimulikust olewikust toodi üks kõlwatus teise järele kuuldawale ja pandi suusõnal ja hiljem trükitud tähe läbi rahwa seas liikuma.

Maltswet oli inimene kõigi inimlikkude nõrkuste ja wigadega. Kui agar ja kasuhimuline ärimees oli ta möldrina ja kõrtsmikuna wististi mõndagi teinud, mis õige ei olnud, mida aga teised ärimehed ka teewad, ning pärast, kui palwemees ja usuärataja, polnud ta ka mitte ingel, waid ekslik, hariliste instinktidega koormatud maapealne, kelle waim walmis, aga liha nõder oli. Seepärast wõis mõnelgi pahal jutul, mis temast rahwa seas ringi käis, teataw tõepõhi all olla, sest kus suitsu on, seal on tuld. Kuid kaugelt suurem osa tema peale tehtud juttudest oli kas suuresti liialdatud, wõi wabalt luuletatud. Wäiksele tõetuumale kogus alati liikuw rahwasuu järk-järgult paksu walekooriku ümber, ühele loole luisati kümme teisendit lisaks, ja kus aine hoopis puudus, seal mõteldi ta lihtsalt wälja. Selle peale oliwad, nagu öeldud, iseäranis Maltsweti usulised wõistlejad osawad.

Mõte, et Juhan Leinberg just oma kõrtsmiku-põliste pattude pärast, mille seas raskemad pahateodgi ei puududa, palwemeheks heitnud, leidis palju uskujaid. Nagu oma ajal Kugli kõrtsis, nii harutati igal pool Maltsweti wagakssaamise põhjuseid, ja ikka uusi lugusid toodi selle kohta ette, üks luulelisem ja keerulisem kui teine. Üks neist lugudest, mis Ambla kaudu Kuglile teed leidis, käis nõnda:

Kui Maltsweti Juhan Harjumaal, Kostiwere Lool, kõrtsmikuks oli, kaubelnud ta agarasti konterbandiga. Ta wõtnud rannameeste käest, kes Soomest, Rootsist ja Saksamaalt salakaupa sisse wedanud — piiritust, soola, tuletikkusid jne. — seda kaupa müia ja edasi toimetada, kui randlased ise sellest sündsal wiisil lahti ei saanud. Nõnda wedanud Kuusalu rannamehed aasta wõi enam määratuma hulga konterbandi Loo kõrtsi kokku, ja Leinberg lubanud raha ära maksta, kui tal korda on läinud kaupa ära müia.

Aga ta wiimane kelm petnud mehi. Kauba pannud minema, aga raha salanud ära. Mitte kopikat ei olla meestele maksnud.

Seal süttinud randlaste wiha põlema, ja üks tark rannamees „teinud“ Maltsweti ära. Ta ütelnud temale hirmsa healega, kätt wandudes üles tõstes: „Sa kurat piäd põlwili omma pattu Jummala käest andeks paloma!“

See olnud nelipühi-pühade ajal. Siis sündinud see, mis Kugli rahwa seas juba waremalt tuttaw oli: Maltswet õhutanud inimesi ööd läbi jooma ja tantsima ning jootnud neid pärast ka oma kulul, nii et kõrtsi ümbrus purjus maas-lamejaid täis olnud, ja siis näinud leti peal uinudes oma hirmsa unenäo, et kõrtsi põranda all põrgu on, kus tema läbi hukatusesse tõugatud inimesed, ja nende seas ka ta ise, weewlitule sees wingerdanud.

Niisuguste lugude kannul käis terwe rida teisi pettuse- ja warguse-lugusid, mille seast mõni usutaw oli, suurem hulk aga liialduse- wõi luuletuse-märki otsaesisel kandis.

Maltswetti palwemehe-põlwest leidsiwad kõige pealt järgmised jutud rahwa seas palju uskujaid.

Prohwet kästa sealiha-söömist ainult sellepärast maha jätta, et äratapetud sigu usklikkude järelt omale saada. Kus siga tapetud ja metsa maetud, seal warastanud Maltswet ta järgmisel öösel ära ja wedanud koju. Mitte ainult, et ta ise kodus salaja suure suuga sealiha süia — wahel wirutada ta ka kõrtsides, kus teda ei tunta, kõhu sealiha täis —, waid ta teenida warastatud sigade müimisega pealegi head raha. Et Maltswet wargsi ka wiina rüibata, see oli üks wähematest kahtlustamisest.

Teiseks mõista ta oma jüngrite käest hulga-kaupa raha wälja pingutada. Ta keelawat rikkuse-kogumise ja mammuna-orjamise just sellepärast ära, et usklikud oma wara tema kätte annaksiwad. Ta lubada seda usu wajaduste peale ära tarwitada, täita seega aga ainult oma warakasti, mis, kulda ja hõbedat täis, kusgil peidus olewat. Nagu ta oma kõhtu igal pool oma jüngrite laualt täita, ennast nende parematest palukestest nuumata, nii toitwat ja katwat ta ka oma perekonda nende higikopikatest.

Siis seoti „waleprohwedile“ weel mitmesugune eksimine kuuenda käsu wastu kaela. Muu seas pruukida ta enda sisse uskuwate naisterahwaste usaldust kurjasti, et nende kallal usu waiba all oma lihahimu kustutada. Iseäranis maias olla Maltswet noorte naiste ja laulatatawate mõrsjate peale. Wiimastega pidada ta laulatamise eel, enne kui nad oma meestega abieluliselt kokku on puutunud, pimedas ja lukus uste taga iseäralist sala palwetundi, kus ta nende neitsiuse omale pärida, just nagu mõisnikud orjuseajal nõndanimetatud „esimese öö õiguse“ endale wõtsiwad… Nende meelest, kes juttu uskusiwad, oli prohwedi jõledus muidugi seda suurem, et ta naisemees ja laste isa oli.

Kuid kõigi nende laimawate süidistuste peamõju oli see, et Maltswet nende silmas, kes tema sisse uskusiwad, usukannataja au sisse tõusis, niisama, nagu ta laimatud ja pilgatud poolehoidjad iseendid oma usu eest kannatawateks märtriteks hakkasiwad pidama, ja nad hoidsiwad seda sõgedama armastuse ja truudusega tema poole, nii nagu nad isekeskes solidariteedi-tundmuse kõwendatud sideme pitsitusel ikka koomale kokku liitusiwad. Kõik see kius ja laim edendas ainult nende fanatismust.

Muidugi kaswas sel lool nende kannatamine, kes maltswetlastega lähedalt koos ja nende meelewalla all elasiwad, ilma nende usulisi püideid omandamata. Need kannatasiwad wälise ilma laimu ja kiusu all niisama, nagu majas walitsewa fanatismuse armuheitmata wägiwalla all. Neil ei olnud tuge ega tröösti kusgilt leida. Niihästi Maltsweti otsekohesed wastased, herrnhutlaste erakond, kui ka usu kohta leiged „ilmalapsed“ wiskasiwad nad päris „maltswettidega“ ühte patta ja tõukasiwad nad enestest ära.

Oma hädas jooksis Kiisa Elts esiotsa sagedasti üle tänawa Lõhmusele, et nuttes wanema õe kaela langeda ja teda appi hüida. Nad oliwad ju ikka nii head sõbrad olnud, täis piirita usaldust üksteise wasta, ja Anu armastas terast, alati naerwat õekest kõige oma kuldse südame pehme õrnusega niikaua, kui wiimane tagasi mälestas. Ta oli siis esimene, kellelt Elts oma kitsikuse kohta arusaamist, abi, tröösti, wähemast aga kaastundmust pidi lootma.

„Anu, nad teewad mu ogaraks oma utsitamisega,“ kurtis ta nuuksudes, „nad peawad mind nagu hulluks koeraks, keda waja ööd ja päewad waritseda ja piitsutada ja onni külles kinni pidada, suust ja kõrist ja kõigist jalust seotud! Ma ei tee jo nii rasket pattu, et ma hommikust õhtani pean paluma ja huluma ja ohkima, ma põle jo kedagi ära tap ega paljaks riisund!“

„Aga kas sinu wanemad on kedagi ära tap wõi paljaks riisund? Kas mina olen kedagi ära tap wõi paljaks

riisund?“

Ja kuna ta nõnda küsis, käis ta käsi silitades tütarlapse brongsi-karwa siidijuukstest üle, ja ta sinine silm waatas sügawasti õe weel sinisema silma sisse. Aga Eltsel oli tundmus, kui oleks see käsi, enne nii soe ja pehme, kalgim ja karedam, ja nagu oleks sel silmal wõeras, osawõtmata, kuhugile ääreta kaugusesse ja nägemata tumedusesse waataw pilk. Ja ka Anu heale sees oli midagi jahendawat, midagi selle õhu sarnast, mis haljast rauast sooja ihu wastu wälja õhkub.

„Kas siis usk mõrtsukate ja rööwlite jaoks üksi on? Kas siis suured kurjategijad üksi peawad paluma ja nutma?“ lisas ta healega juurde, millel ka isewärki metalline kõma oli.

„Jah Anu,“ wastas Elts, ja see tuli nagu pitsitatud wiha-karjatus tal suust, „minu arust on see usk, mis meie isal ja emal on, mõrtsukate ja rööwlite usk! Mina mõtlen, et üksi mõrtsukatel ja rööwlitel niisuke usk wõiks olla, kui nad oma pattu Jumala ees püiawad heaks teha. Inimene, kes põle tap ega rööwind ega põletand, õige ristiinimene, see ei pruugiks ennast niiwiisi piinata, see jo oleks rumalus wõi hullus!“

Anu liigetest käis raputaw wärin läbi seda usu-teotamist, seda pühaduse-rüwetamist kuuldes. Ta jäi pärani silmil, ristis kätel Else otsa wahtima ja hüidis wiimaks:

„Kas see minu õde on, kes nõnna reagib! Kas see naisterahwas, wiieteistkümne-aastane tütarlaps on, kelle suust ma niisukesi sõnu kuulen? Ma ei suuda oma kõrwu uskuda! — Elts, kas tead, kes see on, kes sinu seest need jõledad sõnad ütles?“

Elsel seisiwad pisarad silmas, kui ta mõruda osatamisega kostis:

„Miks ei tea — kurat! Seda kuulen jo wanemate käest igapäe sada korda! Kurat on mu sees, kui ma naeran, kurat on mu sees, kui ma mõne naljasõna pillan, mõne ilmaliku laulu suhu wõtan, elawalt üle läwe hüppan. Kurat on mul iga kärmema kehaliigutamise sees, kurat olla mul koguni silmas, kui ma wähe rõemsamalt üle õue wõi tänawa woatan. Ma olen püsti kuradit otsast otsani täis, — ime, et ma weel lõhki põle läind! Ma olen kuradit täis, ja olen siisgi waga Kiisa rahwa laps ja sinu õde!…“

Anu astus talle ligemale, ikka ligemale, kuna ta käed wärisesiwad ja huuled tuksusiwad ning ripsmete wahele külmalt särawad pärlid nagu kastetilgad ilmusiwad.

„Laps, kes õpetas sind nõnna reakima? Kelle sõnad need kõik on, mis su suust tulewad? Minu meelest on, kui lausuksid teiste käest kuuldud juttu järele. Minu meelest on, kui kuuleksin“ — Anu kugistas nagu terawa kalaluu alla — „kui kuuleksin oma Taawetit reakima.“

„Wõib olla, et need teiste sõnad on, mis ma reagin — Taaweti ja Miku, Jaani ja Triinu sõnad, sest need on targemad kui mina ja oskawad paremini reakida. Aga nagu nemad reagiwad, nii mõtlen mina ja nii tunnen mina, ja ma tean, et neil õigus on. Kui mina omast peast üksi reagiksin, siis ei teeks ma sõnu — ma karjuksin aina…“

„Karjuksid? Miks sa karjuksid?“

„Karjuksin, sest et mul häda on! Ma karjuksin, nagu tule sees karjutakse, ma kisendaksin, nagu sügawa wee sees kisendakse, ma huluksin, nagu kokkulangewa hoone all hulutakse, — nagu appi hüitakse, kui tigedad koerad kallale kipuwad!“

Tütarlaps sattus niisuguse ärewuse sisse, et ta kõrged, pingule puhkenud neitsirinnad pihiku rahutult liikuma paniwad ja tulipunane weri ta pingule täidetud huultest ja põskedest wälja kippus pritsima.

Anu hakkas ta kätest kiuni. Anu pilgus helkis sädemeke endist südame-tuld ülesse, segatud õrna mure-leegikesega, ja ta heales oli jälle midagi õelikku, kui ta küsis:

„Mis häda sul siis on? Mis häda wõib sul olla, teades, et keegi sulle kurja ei taha teha, waid üksi head? Sinu wanemad tahawad sind peasta, — kas luuled, Elts, nad tahawad sind peasta! Ja sina karjud appi!“

„Peasta — kust?“ küsis Elts.

„Sinu hinge-hädast.“

„Mul ei ole hinge-häda.“

„Sul on, aga sa ei märka seda ise, sa ei näe ega tunne seda!“

Ja Elts kostis teraselt ja täie wihaga:

„Aga mis häda see siis on, mis ma ei näe ega tunne? See ei ole jo siis häda. Ja kui mul häda ei ole, siis põle mul koa peastjaid waja!“

Anu tõmmas ta oma kaenlasse ja kattis ta kuuma ja weripunase patusuu oma kalgi ja kahwatuma wagadusekäega kinni.

„Aga teised näewad sinu häda, sinu wanemad näewad seda, ja neil on hale meel sinust, ja selle pärast tahawad nad sind peasta. Paljugi, et sa ise oma häda ei näe. Wäeti lapsuke ei märka mängides koa mitte, et ta kaewurakkelt sisse on kukkumas, ja ta sirutab hundile, kes teda kiskuma tuleb, naerdes käed wasta. Ega häda sellepärast olemata ole, et rumal laps teda ei tunne.“

Ja Elts rabeledes ja jalga põrutades wastu:

„Kui laps kaewu kukub, siis ta karjub, ja kui hunt last hammustab, siis ta karjub koa. Siis ta teab, et tal häda on. Tulge mulle appi, kui ma karjun, miks te mind enne wintsutate!“

„Siis appi tulla, kui laps juba kaewus wõi hundi hambus on — oi, mu kullake, kas see liig hilja ei ole? Kas sa nüid isegi aru ei soa, kui wäga sul teiste peastmist waja on?“

„Ei,“ hüidis Elts. „Mina ei istu mitte kaewurakke peal ja mina ei siruta mitte hundile käsa wasta. Mina istun kodu-õues kindla moa peal, kaewust kaugel, hundist eemal; mul põle tahtmistgi kaewu ligi minna wõi hunti ligi lasta. Aga isa ja ema haarawad mul peast kinni ja kisuwad ja rebiwad ja tuuseldawad mind, ei asja ees, teist taga, aga ise ütlewad, et nad mind peasta. Jätku nad mind niikauaks rahule, kui ma weel häda ligidalgi põle!“

„Sa oled iga silmapilk häda ligidal, sa oled püstijalu häda sees,“ wastas Anu imelise ärda pehmusega, mis tema wõera jaheduse asemele tulnud, kuna wäikesed särawad pisarad nagu elawahõbeda tilgad tal üle põse weeresiwad. Ja kui ta edasi kõneles, saiwad ta suured sinised silmad mõistatuslise, läbitungimata sügawuse. „Keegi ei tea, millal Issand ilmub, ta tuleb nagu waras öösel, ja häda igaühele, kes tema wasta walmis põle, ja sina, laps, põle tema wasta walmis. Sa põle niikaua walmis, kui sa Jeesuse pruudiks põle soand, kui sa ennast Õnnistegijaga põle kihland. Sinu wanemad ja mina tahame sind Talle pruudiks teha, aga kuri on sinu sees weel nii suur ja wägew, et sa sellest aru ei taha soada, nii wägew, et meile oma sõgeduses wasta paned. Sa ei tea weel, kui magus on Jeesuse pruut olla, kui õnnis on tema kaisus warjul olla, kui kallis on sõrmi tema weriste haawade sisse panna. Kuri ässitab sind üles sinu Lunastaja ja sinu peastjate wasta.“

Elsel oli tundmus, nagu kisutaks tal wiimane purdepuu, mille peal ta weel wankuwalt seisnud, jalge alt ära, nagu tõmmataks ainus käsi tagasi, mis teda kaldale oleks wõinud aidata. Ta waatas õe saladuslisesse silma, mida ta enam ei mõistnud, mis talle wastu haigutas nagu põhjata laugas kardetawas rabas, ja ta hüidis südame-walu kramplikul küinistamisel:

„Teie peastjad, teie olete minu murdjad! Teie murrate mu maha ja imete were mul südamest ära. Mina ei tunne, et teie mind peastate, ma tunnen üksi, et teie mind küinte ja hammastega kisute… Anu, laske mind elada!“

Nagu ahastuse-kisa surmani piinatud hingest tungis wiimane lause tütarlapse kurgust, ja mõlemat kätt paludes, wannutades õe poole wälja sirutades, wajus ta tema ette peaaegu põlwili.

Aga Anu nihkus temast tagasi, ikka enam tagasi. Ja mida kaugemale ta nihkus, seda külmemaks, kiwisemaks tardus ta kahwatanud nägu, seda jää-sarnasemat õhku õõgus ta terwe isik wälja, ja mõistatusline sügawus ta silmas, pehme ärdus ta pilgus muutusiwad terawaks torkamiseks, pistwaks odaks. See pilk, mis õe pealuust ja rinnakondist püidis läbi tungida, oli tütarlapsele jälle wõeras, wõhiwõeras, — weel enam, ta oli temale waenulik.

„Anu!“

Anu seisis liikumata paigal. Kui Elts omale külmaks, kiwiseks soolasambaks tarretanud inimest suutis ette kujutada, siis seisis see praegu ta ees. Ja soolasammas tegi suu lahti ja rääkis healega, mis nagu kusgilt õõnest sügawusest, nagu kiwide ja kaljude wahelt tuli:

„Sinu sees elab kurat. Ta wahib sinu silmadest, ta õiskab sinu healest, ta paneb su kõrge rinna hirmsa himudega paisuma, ta on sulle oma ahned küined sõrmede otsa annud. Kes karjus sinu seest nii koleda healega, et põrgu wastu kajas: ‚Laske mind elada!‘ See oli saadan ise, see oli tema heal!… Ma näen sind wajuma, õde, langema, üle ääre kukkuma, ja seal all, seal sügawas, seal, kuhu sa lendes kukud, seal lõõmawad leegid nagu nilpawad keeled, ja kole naermine ja hirmus nutmine ja hammaste kiristamine kostab, ja sind wõetakse tuliste hangude ja punawate harkidega wasta ja wisatakse tulde, kus see kõige lõõskawam on… Õde, kas tead, mis põrgutuli on?… Kas tead, mis wiime päew on?… Woata ometi, woata sinna alla, waata sinna põlewasse kuristikku, kus tuhanded sarwikud keksiwad! Kas näed nüid?“

Elts tundis were enesel põue põhjas anguwat ja ärarääkimata hirm pigistas südame tal kokku. Nõnda polnud ta oma õde weel kunagi näinud. See polnud enam Anu, see oli keegi wõeras olewus, teadmata, kas inimene wõi waim, — see oli wiirastus.

Elts raputas ennast kõigest kehast ja äigas käega paar korda üle silmade, et pildist, mis ta nägi, mis ta sisemust köitis, lahti saada. Ja et ta ometi Anu ära tundis, kui ka ainult tema näomudeli ja kehalaadi järele, siis püidis ta wiirastust naeruga ära peletada, ja hirmu tagasi tõrjudes ja julgust appi kutsudes hakkas ta heleda, põrgulise laginaga naerma…

Wähemast Anu meelest oli see naermine põrgulik. Tema ei mõistnud niisugust noorest, terwest rinnast ahastuse läbi wälja pitsitatud naerulaginat. Ta ei uskunud, et õde teda pööraseks, meeletuks pidas, sest ta tundis enese täie mõistuse juures olewat. Ja et tal see tundmus oli, siis pidas ta õde selleks, kes mitte ei teadnud, mis ta tegi ja rääkis. Õe sees walitses ju see wõeras waim, keda tema kuradiks kutsus.

Mõne silmapilgu seisis ta nõuta, mis teha. Siis korraga sai ta kalk, nagu terasega ülelöödud nägu soojema paiste. Näis, nagu tuleks talle jälle pikkamisi meelde, et inimene, kellest ta hirmu ja põlgtuse pärast eemale nihkunud, tema lihane õde, wiieteistkümne-aastane õrn tütarlaps on. Saatana walitsus selle üle ei wõinud weel liig kindel, mitte jäädaw olla. See walitsus pidi Kõigewägewama abiga taganema.

Ja Anu langes põlwili, tõstis käed taewa poole ning palus usumäratseja kuuma ärdusega, et Jumal tema waese, õnnetuma õe hingest õela pahareti wälja ajaks ja iseenesele seal templi ehitaks. Anu palwetas niisuguse meeleheitlise õhinaga, et higi tal hõbetilkadena otsaesisele ilmus. Ja ta näis uskuwat, et ta Jumala pale ees seisab, sest ta pilgutas nerwliselt silmi, nagu torkaks teda selle pale liig ere walgus, ja ta näo- ning käeliigutustest oli märgata, kui kõneleks ta isikuga, kes üsna tema lähedal seisab…

Ja kuna Anu palwetas, puges Elts toast wälja. Tema, kes ta siia abi tulnud otsima, läks abita minema. Abita ja trööstita. Sest see inimene, kes seal käsa ringutas ja kellegiga kõneles, keda näha ei olnud, see ei mõistnud teda. See inimene, kellelt ta abi otsinud, tarwitas ise abi ja ei wõinud kedagi teist awitada.

Elts jooksis selle palwetaja juurest koju, ja kui ta sinna jõudis, siis leidis ta jälle palwetajad eest.

Ta asus oma mõlema terwe, tugewa käega oma terwe, tugewa pea ümbert kinni ja küsis, kas siis kõik inimesed hulluks on läinud. Ja et ta mingit wastust ei saanud, siis kartis ta, et ta ise hulluks on läinud. — —

Lõhmuselt käis aga weel keegi teine tröösti ja meelejahutust otsimas. See oli Else wend Mikk. Kuid mitte Anu juurest. Mikk sai aru, et tema wanemate ja Anu wahel mingit wahet ei ole, ehk olgu siis, et Anu pehmem, lõdwem inimene oli kui isa ja ema. Anu ei tulnud wägiwallaga, Anu ei ähwardanud, ei neednud, ei sajatanud, — Anu palwetas ainult, palwetas, manitses ja palus. Mikk tuli selle suure patuse juurde, keda terwe küla nii kõlwatumaks pidas — ta tuli Lõhmuse Taaweti juurde abi otsima. Aga mis oli selle poisiga kolmweerand aasta jooksul sündinud?

Seni oli ta ikka märku andnud — oma tundmusi kujutawate sõnade näol ta ju awaldada ei suutnud, — et tal kodus midagi paha on, et teda seal midagi rõhub, pigistab, piinab. Ta oli seda üksikute urisemiste, röhitsemiste, sülgamiste, sagedasti ka ainult tumeda näo, kulmukortsutamise, mahasurutud ägamise läbi teinud. Ühel päewal aga mõistis Mikk korraga kõneleda! Ta tuli Lõhmusele, kutsus Taaweti toast wälja ja hakkas temaga õues imeladusasti juttu westma.

Õemees,“ ütles ta muu seas, „kas tead, millal see pöörane lugu kord lõpeb?“

„Missugune pöörane lugu?“

„See — see palwe-jändamine meil, see tembutamine, see inimesetapmine?… Sa oled mõistlik mees, Taawet, ütle, kas see ülepea lõpeb, wõi peab see ikka nõnna jääma?“

Taawet waatas talle terasemalt silma, kui ta kostis:

„Seda ma ei tea. Kui need inimesed noored oleksid, kellest reagid, kui nad lapsed oleksid, siis wõiksin sulle küll öelda, et see kord lõpeb ja nende himu niisukesest hullustamisest täis soab. Aga nad on paraku wanad inimesed, ja neid parandada ja pöörata on raske. Näe, poiss, ma ei soa oma naisestgi wõitu, ja see on ometi weel noor.“

„No siis tapawad meid ära — sind ja mind ja kõiki, kes nende killast põle?“

„Miks sa siis tapmisest reagid? Eks nad südant söö ja hinge kurna, aga kas me siis ei jõua wasta panna? Sa oled jo mees, Mikk, kannata wälja ja löö käega.“

Mikk raputas pead ja ta näo üle lendas nagu ahastuse tume pilw.

„Sina oled mees, sul on palju rammu ja mureta meelt. Aga woata mina — ma — ma ei tea, mis ma pean peale hakkama! Minu meelest on, kui peaksin oma mõistuse kaotama… Usk ja wiin, mõlemad teewad inimese hulluks. Kui nad mind usuga hulluks ei soa teha, siis wast wiinaga. Wiina ja tubakaga.“

Taawet astus poisile nii lähedale, et wiimase hingeaur talle ninasse tungis. Mida ta Miku elawa kõne ja terwe wõera oleku järele juba aimanud, sai nüid kindlaks: poiss ei olnud kaine, ta oli wiina joonud! Esimest korda märkas ta seda Kiisa Mikust, sellest kainest ja karskest poisist, kes wiinaklaasi ikka nähtawa jälkuse-tundmusega tagasi lükanud, kui tema wõi keegi muu seda temale pakkunud.

„Poiss, kuhu sina siis oma noka täna oled pist?“ hüidis Taawet wõerastusega, mis teda nagu külma-wärin näis wapustawat.

Mikk naeris pool häbelikult, pool häbematalt.

„Pudelisse pistsin — pudelisse ja tubaka-kotti!“

Ja ta tõmmas põuest wäikese, musta, täistopitud piibunossi wälja, pistis hammaste wahele ja küsis õemehe käest tuld.

Wiimane waatles teda tüki aega tummalt, enne kui ta küsis:

„Aga mis see siis peab tähendama, poiss? Kes kurat ajas sind pudeli ja tubakakoti kallale, mis sa jo ise ei sallind! Kas sa koa ei mõtle, mis isa ja ema ütlewad, kui seda näewad?“

„Mis nad mulle rohkem ikke wõiwad teha, kui praegugi teewad!“ hüidis Mikk tuhmi ja töntsi naeratamisega, kuna ta hoolimatalt käega lõi. „Paluma panewad — põlwili paluma, käed ristis ja hambad ristis. Ja kui ma ise paluda ei oska, siis paluwad nemad. Ja mina pean pealt kuulama ja järele pobisema, mis nende suust läbi on käind. See jo mu igapäewane orjus muu töö kõrwas. Palu kas wõi wiimane mõistuse-natukene peast wälja!“

„Aga mis abi sa siis wiinast ja tubakast loodad soada?“

„Woata, Taawet,“ — ja Mikk astus komistawa sammu õemehele lähemale — „nad wihkawad wiina ja tubakat, ja et nad wiina ja tubakat wihkawad, siis — siis waja mul wiina ja tubakat armastada — kiuste pärast waja armastada, kui nad koa mu südame pööritama ajawad. Sest mis nemad wihkawad, ega see nii wäga paha wõi olla… Kiuste pärast, Taawet, — just kiuste pärast…“

Poiss hakkas korraga silmi pilgutama, pööras pea ära ja tõmmas oma suure, tõmmu käega näo üle. Taawet nägi, kuda ta sõrmede wahelt paar piiska wargsi nähtawale tuliwad. Natukese aja pärast wõttis Mikk weidi pehme keelega jälle sõna:

„Mu meelest on wahel, kui ei elaks ma enam oma kodu. Woatan ringi — kõik nagu ümber moondatud… Ja nemad mõlemad — justku wõerad inimesed. Kas tead, Taawet, neil põle enam oma silmad peas, ei oma näod ees… Wahiwad mu peale justku paksu kloasi tagant, wõi — wõi läbi jää… Wahiwad mu peale, aga silmad näewad kedagi muud — otsiwad nagu pilwi, wõi tähti taewast, wõi tonta… Ja kui nad kangesti palwes on, kui isa, nagu ta ütleb, Jehowaga palehigi sees wõitleb, ja ema Talle haawades puhkab, wõi Õnnistegija rinnast werd joob — siis ei taha neid enam ära tunda. Justku endiste nägude üle teised tõmmatud… Hirm kipub peale… Karju kas wõi appi…“

Lõhmus tõmmas sügawasti hinge tagasi, nii et see nagu ärawarjatud ohkamine kuuldus. Seejuures surus ta pahema käe püksiwärwli wahele, nagu wajutiseks äkitselt torkawa pistja peale.

„Sul on õigus, nõnna nad on — nõnna nad on kõik,“ kohmas ta hämara näoga, ja Miku osaw kujutus, mida alkoholi läbi sünnitatud luulewaim elustas, tõi Taawetile nii mõnegi nähtuse ta oma majast silma ette.

Anu hakkas talle aegamööda rahutust tegema. Rahutust, tuska, muret.

Mida elawamine noorik oma wanematega ja Tõnu-Peetri peremehega läbi käis, mida sügawamale ta nende õlul, alalisel wastastikusel õhutamisel, palwetuhina ja usuõhina sisse sattus, seda enam näis ta kõigest, mis tema ümber muidu elas ja liikus, ära wõerduwat, seda enam eraldas ta ennast inimestest, kes tema tuhinast osa ei wõtnud, tema hingega ühte ei elanud, seda kaugemale nihkus ta päew-päewalt enda sisemise eluga oma mehest. Ka Taaweti meelest oli sagedasti, nagu elaks ta ümberwahetatud naisega, nagu poleks nende wahel enam endist ühtsust, endist sidet, endist usaldust. Ta ei tahtnud seda kaua aega uskuda, ta tõrjus niisugused mõtted kui liialdatud kartused wõi petlikud arwamised enesest eemale ja rahustas ennast lootusega, et niisugune, temale arusaamata waimutaud nagu palawikuhoog mööda läheb, nagu haiglane tuju jälle kaob. Aga aeg kestis edasi ja Anu ei toibunud. Ta wajus sügawamale selle udu sisse, kust tema kuju mehele muudetult ja moondatult wastu paistis, nagu Mikk oma wanematest ütles. Ka Taawet ei leidnud Anu peast enam oma naise silmi, neid taewaselgeid sinisilmi, mida ta seni nii hästi mõistnud lugeda, ja mitte enam seda inimlikult-sooja, temale nii hingeni tuttawat nägu oma pehme, sulatawa paistega. Anu põues näis uus ilm asuwat, ja see hingas wõerast, kaledat, wastikut õhku wälja.

Nagu oleks Mikk õemehe sisemist pitsitust aimanud, pööras ta pool-julgustawa, pool-trööstiwa naeratamisega tema poole ja hüidis:

„Jah, sinu kodu põle koa enam taewariik — tule, lähme paremat otsima!“

„Kust?“

„Tihase juurest.“

„Sinuga — kõrtsi?“

„Miks siis mitte minuga? Kas liig noor wõi? — Ükskord pean selle tee ometi jalge alla wõtma — oasta ees wõi taga… Tule, mul kõrbeb süda ja suu!“

„Sa pead selle tee jalge alla wõtma — miks?“ küsis Taawet.

Mikk hakkas lohakalt, peaaegu toorelt naerma. See oli joobnud inimese inetu naermine, mis poisi terwe näo silmapilguks wastikuks wenitas. Seda märkas ka Lõhmus, nii harjunud kui ta niisuguste nägudega oli, ja ta kulm läks kortsu.

„Sina küsid — miks?“ kõneles Mikk edasi ja hakkas teise käewarrest kinni. „Egas kõik wõi Jumala lasteks ja püha Jüri kutsikateks soada! Minust seda ei soa, ajagu nad mind kas wõi Maltsweti äraneetud sigade sisse, wõi poogu kantsli külge üles! Ennem jään juba ilmalaste kilda ja sinusuguste seltsimeheks, siis olen terwe aruga inimeste seas… Tule, õemees, — ää häbene ühti, — Tihane näeb oma leti ääres nooremaid pinnijaid kui Kiisa Mikk on!“

Lõhmuse südame peale heitis rõhuw tundmus, hoolimata sellest, et tal oma seisukohalt nooremehe ilmutatud meelsuse wastu niisama wähe wõis olla kui tema kutse wastu. Taawet oli teiste kõrtsisõpradega sel põhjusmõttelisel arwamisel, et päris mees wiina peab jooma ja piipu põletama, et elu ilma elustawa, erutawa, julgustawa, juttu edendawa, wahel ka muret ja meelepaha kustutawa rohuta liig üksluine ja tüitaw on. Ja ometi woolas tal, seda noort, wärsket, puhast last nähes, kes senini ilma mingisuguse kibeda rohuta oma õitswat elu maitsnud, midagi hingest läbi, mis teda tõsiselt ja hoiatawalt laskis ütelda:

„Mikk, ära kipu kõrtsi!“

Poiss ajas silmad suureks. Hüie tuli nagu wõerast suust.

„Miks?“ küsis ta pool kogeledes.

„Seal põle hea olla.“

„Põle hea olla? Ja seda ütled sina?“

„Jah, mina, sest mina tean seda.“

„Aga sa ise?“ —

„Mina — ma olen kõrtsiga õppind. Sina aga põle temaga mitte õppind, ja sellepärast on parem, et sa temast eemale jääd, niikaua kui wõid.“

„Aga just kiuste, nende kiuste —“

„Ei oma kiuste, poiss, otse oma kiuste, ja seda on mõnigi noor poiss pärast kurjasti kahetsend.“

Ja kuna ta seda teise heaks ütles, oli Lõhmuse meelest äkitselt, nagu lendaks ta ajust iseenese kohta arusaamise säde läbi; ta tundis, et ta tõtt rääkis — tõtt, mis ta ise läbi proowinud. Kuis oli ta wiinaga iseennast juba nii palju kiusanud, oma elu mõrudaks teinud, ennast igal wiisil kahjustanud ja teistele oma kõrwal, waremalt wanematele, nüid naisele, kannatusi kaela toonud!

Ta hakkas Miku õladest kinni, ja wennalik sõprus oli ta toonis, kui ta juurde lisas:

„Ole nüid mõistlik poiss, mine koju ja maga oma peatäis salaja wälja! Kui nad haisu ninasse soawad, et sa loti pudelisse pist, siis istud warsti weel terawamate orkide otsas. Püia oma igapäewane Maltsweti rist wälja kannatada, ehk leiame edaspidi hea nõu, kuda meie palwepahareti nende seest wälja ajame, nagu nemad nüid meie seest põrgu-kuradit wälja on hurjutamas. Kõrtsi wõime kahekesi koa minna — ega mina selle wasta ole — aga ootame, kuni ajad paranewad.“

Ja Mikk, hea poiss, kuulas sõbra nõu ja puges oma usuwastase peatäiega peitu, enne kui ta oma jõledas ilmalapse-olekus isale wõi emale silma puutus. —

Sellele wäikesele juhtumisele järgnes Lõhmuse peres weel selsamal õhtul teine, mis Taaweti meele Maltsweti usu asjus elawamalt mõlkuma pani, kui kunagi enne.

Hoopis ootamata kombel ilmus selle usu isa, Järwamaa prohwet ise, Lõhmusele — kui teekäija, kes öömaja palus.

Juhan Leinberg oli suwel juba kord oma truu jüngri, Kiisa Mihkli, patustpöörmata wäimehe ukse pihta koputanud, et wiimase naisele antud tõotust wälja lunastada, aga paraku polnud ta teda seekord kodust leidnud. Taawet tuli alles teisel päewal kusgilt kaugemast kõrtsist, kus ta meister Wikerpuuriga Jaani-õhtut pühitsenud, niisugusel olekul koju, et suur usumees, kes teda Kiisal oodanud, paremaks arwas edasi rännata ja oma hingeäratamise-katset teiseks korraks jätta.

See oli üks laupäewa-õhtu paar nädalat enne Mardipäewa. Lõhmuse pere sõi õhtust. Puhtaks küiritud walge, ristjalgadega laua peal auras suur pütt mustjat odrajahuputru, mille silmast sula wõi kollakalt nagu naerataw päike pilwe seest wälja paistis. Pudrupüti kõrwal seisis piimapütt tilgastanud piimaga, mida wesise kaljaga armuta ristitud ja rohkendatud. Oma tehtud jämedad, hooletult õõnestatud puulusikad käisiwad kordamisi pudru sisse, sinna koopaid ja kuristikka uuristades, sealt piimapütti, selle sinirohekat pinda alalisel liikumisel hoides, ning wiimaks wägewasti matsuwatesse suudesse.

Ainult peremees, perenaine ja teomees istusiwad, kõik teised seisiwad laua ümber püsti, ka elatanud tüdruk Tiiu. Tütarlaps Ellu, kellele laua äärde sündsat ruumi ei jäänud, ulatas lusika kahe istuja, perenaise ja Antsu, wahelt pudru ja kaste sisse, kuid ikka neil kordadel, kui wiimased oma lusikatega ees ei olnud ja läbipeasemine nende õlade wahelt waba oli. Ellul jäi mõnigi kord wahele. Aga lapsel aega küllalt süia!

Rukkirehi oli ülewal, tuba seepärast palaw nagu wihusaun. Sööjatel seisiwad higitilgad ninade ja otsaesiste peal nagu õiswee-rakud. Tiiu pika, terawa nina otsast pudenes enam kui üks piisk lusikasse piima sisse, nagu poleks see juba muidugi wesine küllalt olnud. Palawat õhku täitis kuiwawa wilja, seinte ja parte külge jäänud suitsu ning higistawate inimeste naha hais — pool kibe, pool wänge ja natuke läpastanud. Kitsikut, neljanurgelist ruumi walgustas jõuetult ahju ääres seiswa tulepihi sees põlew kasepeerg, mida Ellu söömise wahel käis nuuskamas ja uuendamas. Seda hauawalgustust nõrgendas weel süsimust tahmawooder seinte ja lae ja parte külles, mis siin ja seal salaliselt hiilgas nagu kiwisüsi. Sel walgustusel, mis meie mõiste järele wast ulatas, et inimene inimesele otsa ei jookseks, tehti terwe talwe tööd — kedrati, kraasiti, koeti, õmmeldi, nõeluti ja lasti pussid tubase puutöö kallal wälkuda. Kuid päewane walgustus, mis ainult ukse-august sisse peases, polnud palju parem, pilwise ilmaga jaolt weel nõrgem. Talupoeg oma haigete silmade ja põdewa waimuga kobas pimedas, roomas suitsust ja wingust ja tahmast kokku pressitud alalise öö sees, kuna mõisad tuledest särasiwad ja külla-hiilguses elawaid inimest warjasiwad, kes alatasa aru pidasiwad, kuda walgust talu-urtsikust jäädawalt eemale hoida.

Heideldes, wärisewaid warjusid sünnitades, ronisiwad halekollased kiired peerutule tuksuwast leegikesest üle ruumi laiali nagu teed otsiwad, looklewad insektid. Nad paniwad määratu suure nõgise ahju, mille pragudes roostekarwa prussakad koosolekut pidasiwad ja mille keris nagu granatide hunik mustas, tuhmilt wirwendama, nad ronisiwad üle auklise ja mühklise sawipõranda, mille peal ainult talupoja pastlajalg ei komistanud, teomehe poludi alla, mille põhjast sasituustid wälja ulatasiwad ja mille pealt tükk lõhkist kasuka-hõlma üle serwa ripendas; nad tantsisiwad nurka lükatud suitsenud wokkide ratastes ja wärtnates laisalt ja roomasiwad rehealuse ukse kõrwal seiswat weetõrt mööda üles, seina külles rippuwate tööriistade ja warnas unistawate näruste riidehilpude ning kõwaks ja kujutaks wanunenud kübaralätsude peale põlastawat helki heites. Ja lõppeks hakkasiwad nad perewanemate sasiga täidetud abielusängi peale, mille peatsist halli, karmi waiba alt õlekubu oma otsa wälja torkas, õhukest, sumedat wõrku kuduma.

See eluruum on kurb nutmiseni. Ta on waene kerjamiseni. Ja Lõhmuse talu ei ole weel mitte üks kehwematest.

Õhtusöök jõuab lõpule; sööjad panewad lusikad lauale ja käed risti ning lööwad silmad palwe-wagaduses maha. Ainult peremees ei tee seda. Ta pühib suud ja otsib piipu. Nagu söögi eel, nii ütleb perenaine ka söögi lõpul sügawa, pühaliku healega mõned palwesõnad. Peremees tõmmab piibu peerust põlema.

Korraga hakkab koer õues haukuma, natukese aja pärast läheb uks lahti, ning poolkumargile astub madalast august Järwamaa prohwet sisse.

Anu käed on weel ristis ja pea norus. Mahasurutud karjatamisega hüppab ta äkitselt järi pealt püsti ja sirutab tulejale mõlemad käed imestuse, aukartuse ja õndsa rõemuga wastu. Lähemal silmapilgul on ta tema jalge ees maas, asub ta põlwede ümbert kinni, wahib särawal, joowastanud pilgul tema poole üles ja ta tuksuwad huuled sosistawad:

„Sa tulid, Issanda sulane, sa tulid ometi kord!… Tänu sulle, et sa meid waeseid patuseid ei unustand!“

Keegi kodakondsetest ei tunnud wõerast peerutule nõrgal, wilkuwal paistel esimese pilguga ära, kuid üksi tema.

Ja külaline pani õnnistades oma prohwedi-käed tema pea peale ja wastas:

„Issanda rahu olgu sinuga ja teie kõigiga! Aamen!“

Tekkis waheaeg, mis nii tumm oli, et peerulõkke tasast särinat kilgi laulu kõrwal selgesti wõis kuulda. Ja kuulda oli ka peremehe ummistanud piibu wisinat.

Siis heitis külaline, et omale selle poole teed rajada, kelle pärast ta tulnud, waimuliku näo weidi kõrwale ning sirutas, kui Anu ta eest üles tõusnud, Taawetile käe sõbralik-lahke näoga wastu.

„Tere, Lõhmuse peremees!… Waene teekäija palub ööseks peawarju ja külle-alust, ja kui ei anta, siis lepib ja tänab ka, kui järi peal pool tundi jalgu saab puhata.“

Ja peremees wastas, piip hammaste wahel:

„Lõhmusel antakse igaühele ulualust, olgu juut wõi mustlane, ristiinimene wõi pagan.“

Ja kuna ta seda pool naljatades ütles, lendas Taaweti jämeda, toore talupoja-näo üle jälle kord paiste, mis selle näo ligitõmbawaks, peaaegu jumekaks tegi. Tema sõnades heljus midagi, mis neile tähelepanemisele-sundiwa sisemise tuuma ja jõu andis. Kui Maltswet seda meest õieti mõistis, siis pidi ta teadma, et tal wastasega tegemist oli, aga ausa ja õiglase wastasega.

„See on õige, sest ka Õnnistegija ei teinud Juuda ja Galilea mehe wahel wahet,“ kostis ta kergelt, ilma pühaliku toonita, kuna ta kübara warna pistis ja üleriide seljast maha tõmmas. Ja kui ta siis, kohmetanud käsa õerudes ja silma kõigi nende inimeste üle ringi käia lastes, kes teda nurkadest aukartliku uudishimuga wahtisiwad, ahju ääres pingi peal istet wõttis, lisas ta jutu alustamiseks hariliku küsimise peremehe käekäigu ja majapidamise järele juurde.

„Mis muud, kui waesus kipub majasse,“ wastas Taawet, tema wastu, wanast rauapuust tehtud järi peale istudes. „Tänawune wiljasoak jälle nii armetu, et ei tea, mis ise sööd, mis loomale annad.“

„No, rukis nähti siin nurgas heina-ajal jo üsna hea olewat.“

„Läks korda, aga mis see aitas, kui tera peast põua pärast maha warises, ilma et sirpi kätte lasti wõtta! Mõisa-wili oli koa küps, ja ega see maha tohtinud pudeneda.“

„Waesus kipub majasse,“ kordas Maltswet pikkamisi ja mõttes, kuna ta käega paar korda oma ruugest habemest üle tõmmas. „Ma tunnen majasid, kuhu waesus ka sellepärast sisse kipub, et seal liiga wähe Jumalat on.“

„Meil on just wastu-oksa,“ wastas Taawet, piibutorust õli wälja lastes. „Minu majas on liiga palju Jumalat, see aitab waesust kutsuda.“

„Kudas nii?“

„Noh, ega ristis käed tööd tee! Kui inimesed mitu korda päewas palwet teewad, eks siis jää mõnigi ilmalik talitus Jumala hooleks. Ja Jumal põle weel kellegi põllul rukist käind leikamas.“

Wastane tikkus peale — usumees märkas seda.

„Peremees, peremees,“ ütles ta kahetsewa peawangutamisega, aga ikka weel naeratawa salliwusega, „ei see ole õige jutt, mis mu kõrw nüid kuuleb! Eks sa tea, mis pühakiri ütleb: Tee tööd ja palu Jumalat! Ilma Jumalata on kõik meie töö tühine.“

„Aga pühakiri ütleb koa: Keegi ei wõi kahte isandat teenida, — liiategi nõnna, et ühe töö teise omast ikke ees käib. Teine isand jääb seega nälga, ja see isand, kes nälga jääb, olen mina.“

„No, kulla wend,“ ülles suur usumees, ja pööras kaswawa elawusega uskmata hinge poole, „kumb siis õigem ja parem peaks olema: mamunat wõi Jumalat teenida?“

„Mamunat?“ hüidis Taawet Lõhmus ja hakkas naerma. „Kas sa, kallis mees, siis haganast leiwapalukest, mis inimesel hinge waewalt sees hoiab, koa mamunaks loed? No, siis on see, mis sant kiriku-ukse ees korjab, koa patune mamun!“

„Mitte rikkuse-kogumine, mitte kuldwasika-kumardamine üksi põle mamuna-teenimine, armas sõber,“ ütles Maltswet, pead lingust tõmmates, „waid kiri nimetab mamuna-teenimiseks ka seda, kui inimene oma peatoiduseks tööd teeb, ilma Jumalat palumata, sest niisukese inimese kõht on tema Jumal, ja see Jumal on niisamasugune ebajumal, nagu kõik teised.“

„Aga minu majas palutakse, nagu ütlesin, rohkem Jumalat, kui tööd tehakse, ja see ei mõedu niigi palju, et igapäewast leiba küllalt oleks. Mis see Jumala-palumine siis õieti aitab?“

„Inimene peab kannatlik olema, kulla peremees! Jumala õnnistus tuleb weel. Kas ei ütle püha Siirak: ‚Kes Issandat kardab, sel peab wiimaks hea põli olema, ja ta peab armu leidma oma suremise-päewal… Rohke tarkus on Issandat kartma, ja see rõemustab neid küllalt oma wiljaga. Kõik tema koda täidab ta kalliste asjadega, ja kambrid seega, mis ta sünnitab!‘…“

Taawet nühkis naeratades lõuga.

„Siis ei tee Jumal õigust, kui ta palujatele alles ‚wiimaks‘ hea põlwe annab, neile aga, kes mitte ei palu, sagedasti juba enne. Ma tunnen inimesi, kellel Jumala asemel alati kurat suus on, aga hea põli on neil juba käes, ja need on need kõige rikkamad. Kust see ometi tuli, waga wend Issandas, et sina ise siis rikkaks said, kui sa weel Jumalat ei orjand ja teistele palwet ei pidand, waid Kukeweres ja Kostiweres patune kõrtsmik olid, patune nagu kõik teised, wahest niisama patune, nagu Lõhmuse peremees?“

Ka prohwet naeratas kannatlikult, kui ta habet silitades kostis:

„Jumala teed on imelikud ja tema tarkus ilmuurimata. Ühte katsub ta rikkusega, teist waesusega. Sa näed ometi, kallis sõber, et ta mind mamuna kaudu õigele teele, see on, oma juurde on juhatanud, ja kui ta sinule wara põle andnud, waid waesust, siis on tal ka sinuga hea nõu, kui sa aga tema sisse usud ja teda kardad ning armastad.“

„Aga ma tean inimesi, kes eluaja Jumalat appi karjusid ja siisgi waesuses ja wiletsuses hauda läksid!“

„Kas sa arwad siis, et nemad ilma tasuta jääwad? Sa wõid julge olla, et nende päralt taewariik on, ja et neile seal mitte kõige pahem paik Issanda aujärje ümber ei anta.

Kas sa ei tea, et rikkus igale inimesele mitte õnnistuseks ei ole, waid kiusatuse-paelteks ja komistamise-kiwideks? Pea ikke meeles, kulla wend, et mis ühele õnnistuseks on, wõib teisele hukatuseks olla, ja taewane Isa teab wäga hästi, mis ta ühele ja teisele osaks annab.“

Taawet toppis, ehk küll Anu silmad teda walju hukkamõistmisega karistasiwad, prohwedi nähes uuesti piipu.

„Kui sa, külamees, seda ütled, et mulle mu waesuse eest teises ilmas tasu antakse, siis ää nõua, et ma palweorjusega liig palju aega wiidaksin,“ tähendas ta ilmalapse südame-rahuga. „Eks sa tea kirjast isegi, et Jumal patusele igal ajal armu annab, kas wõi silmapilk enne hingeheitmist. Tuletan sulle kurjategijat ristipuu peal meelde, kes Jumala pojaga seltsis sealtsamast otseteed taewariiki läks. Mis kasu on mul siis eluaegsest põlwitamisest ja küintetõstmistest ja palwe-pobisemisest, kui üksainus sõna surmatunnil sedasama head teeb?“

Perenaine, sulane ja tüdruk — nad kõik wahtisiwad nurgast nii kohkunud nägudega patuse peremehe poole, nagu ootaksiwad, et toapõrand lõuad lahti ajab ja uskmata inimese ära neelab. Anu wärises algusest saadik nagu haawaleht, ja ta ärewus kaswas mõlemate meeste jutu jooksul nii wäga, et ta imewa lapse suust rinna ära wõttis ja wäikese wigase Juku Ellu sülle pani. Ise tõttas wõitlusest osa wõtma.

„Kas sa siis tead, milla su surmatund tuleb?“ hüidis ta wälkuwal silmal, ja ta noomiwas toonis oli midagi, mis usuisalt patuse jõledust nagu andeks püidis paluda. „Surm wõib sulle äkitselt tulla nagu wälk pilwest, nii et sa enam wiiksatadagi ei soa, ammuks siis Jumalalt oma pattusid andeks paluda.“

„Seisab jo kirjas, et muud põle waja öelda, kui: ‚Isa, anna andeks!‘ Niipalju aega mulle ikke weel jääb, kui just rabandus elu ei wõta… Aga et ma igatahes julge oleksin,“ lisas Taawet kerge, suu ümbert itsitawa pilkamisega juurde, „siis teadke, et ma selle sõna juba ammugi ära olen öeld — Jumalal on juba kirjas, et ma tema käest oma patud andeks olen palund.“

Wäike waheaeg tekkis.

Kuna Juhan Leinberg köhatas ja käsa õerudes mõtteid kogus, nihkus Anu oma järikesega nerwlikult ja piinatud näoga meestele ligemale. Ants ja Tiiu waatasiwad aga tummalt ja töbilt üksteise otsa, nagu ei saaks nad aru, miks prohwet nii suurt patust, nagu nende peremees on, laia suuga noomima ei hakka, et ta ometi kord wait jääks ja alla annaks.

„Sa igatsed parema põlwe järele,“ wõttis Maltswet jälle rahulikult ja sõbralikult sõna, „ning arwad, et Jumalapalumine sulle seda ei too. Ütle mulle, wend, kust sa seda tead, et sinu palumist kuulda ei wõeta? Kust sa seda tead, enne kui sa katset põle teinud? Sest mis tähendab see, et mõned palujad abi põle saanud? Ma tean hulga-kaupa teisi, kelle palweid täie mõeduga on täidetud, ja pühakirjast oled wist isegi lugenud, kuda Issand Sebaot wäga inimesi ja oma ustawaid sulaseid igasugu hinge- ja ihuwaraga õnnistas. Mis kahju see sulle teeks, kui sa oma hinge Jehowale pühitseksid ja mõne aja tema abi peale loodaksid täis kindlat ristiinimese usku?“

„Ma jääksin nälga,“ kostis Taawet kuiwalt. „Sest kui mina koa weel neli, wiis korda päewas palwetundi peaksin ja pühapäe iga töö nurka wiskaksin, siis on käpaga katsuda, et puudus kaswab ja mitte ei kao.“

„Seda sa ei wõi enne teada, kui katset oled teinud.“

„Niisukest katset ei wõi ma sugugi teha, siis oleksin ühe aastaga otsas. Eks siis need palweorjad siin, minu waene eit kõigi ees, näita küll, kui palju see küirutamine ja wingerdamine kasu toob: meie lähme ühtepuhku alla-mäge, abi põle kusgilt märgata.“

Maltswet pani käe raskelt Lõhmuse õla peale.

„Wend, ma tahan sulle suu sisse öelda, kust see tuleb. See tuleb sellest, et peremees ise usus ja palwes nende eel ei kõnni! Peremees on perekonna pea, nagu Kristus koguduse pea on. Kuidas wõib naise ja ümardajate palwe üksi toime saata, et Jumal oma õnnistuse majasse läkitab, kui peremees, kes suurema kasu omale saab, uskmata on ja koguni radadel kõnnib, kus hukkaläinud inimesed kõnniwad, need, keda maapealnegi seadus nuhtleb!“

Ka seegi tähendus ei rikkunud suure patuse jumalakartmata rahu.

„Siis pean mina, waene kurjategija, Jumalat paremaks, kui teie, wagad palujad,“ pajatas ta piipu popsides. „Ma arwan, et Jumal, kui ta meiesuguste asjadega ülepea tegemist teeb, teiste palweid sellepärast kuulmata ei jäta, et nende seas üks on, kes mitte ei palu. Jumal jo ülekohut ei salli, ja see oleks lausa ülekohus, mis ta ise teeks.“

„Aga õnnistusest, mis Jumal majasse soadaks, soaksid sina koa osa, ja seda Issand ei taha,“ ütles Anu.

„Soo,“ naeris Taawet, „ja sellepärast laseb ta hea mees teid kõiki puudust kannatada! Nagu Jumalal wõimalik põleks, mind wiletsakest iga wiisi nuhelda — kas wõi aiateiba sisse torgata, wõi kerise kiwide peal küpsetada! Küll see teie Jumal aga on wäeti ja nõuta elukas! Ei suuda Lõhmuse Taawetikestgi korrapärast karistada.“

„Jumala teed ei ole mitte meie teed, ja Jumala mõtted ei ole mitte meie mõtted — pea seda meeles, sa uhke mees oma ilmalikus tarkuses!“ Maltsweti toon wõttis juba tõsisema, sügawama, pühaduse peale upitatud kõla. „Kust wõid sina teada, et Issand sulle just sellega ei püia südameukse pihta koputada, et ta sinu armast naist ja sinn waest wigast last, kui ka sinu ustawaid ümardajaid sinu nähes laseb puudust kannatada? Sinu silm näeb neid nende hädas ja sinu süda tunneb kurbtust selle üle, ja see on sulle karistawaks manitsuseks, et sa oma hinge pööramise peale hakkaksid mõtlema. Oh, tee siis seda kord, kui sa kaastundlik inimene oled, kelle süda weel pehmeks suudab minna! Heida armu oma õnnetuma naise peale, kes mitte ainult leiwapuudust ei kannata, waid ka seda palju suuremat walu, et tema mees Õnnistegijast eemal seisab, Issanda püha sõna tühiseks peab ja oma lihalikku tarkust, mis Kõigewägewama silmas rumalus on, enamaks peab kui Jehowa elusõna. Wend, hakka mõtlema, — tee aru oma majapidamisest, — pööra ümber, kui weel aeg on!“

Ja kui kangekaelne patune kohe ei kostnud, waid isewärki halemeelse naeratamisega oma jalge wahele maha waatas, hakkas prohwet talle oma suurest jumalasõna-ladust piibli-salmisid ette laduma, mis pidiwad näitama, kuda inimene ilma põlewa usuta ja ilma ususeaduste walju täitmiseta kõige oma maapealse eluga raisku läheb, teiste elu enda kõrwal ära hukkab ja armuta sinna sattub, kus on hulumine ja hammaste kiristamine. Ja et seda igawesti kestwat koledat otsa patusele kui ka usklikkudele wõimalikult kujukalt waimusilma ette maalida, wõttis waga hingeärataja kõik oma luulewõimu ja kõneosawuse pühakirja-sõnadele appi ning andis wiimsest päewast, põrgu oludest, äraneetud hingede piinast ja kuradite ärarääkimata toorest talitusest nende kallal kirjelduse, mis mitte ainult Ellule ja Jaagule kananahka ihu peale ei ajanud, waid ka Tiiule ja Antsule, perenaisest hoopis rääkimata. Seejuures laskis prohwet läbi paista, et wiimne kohtupäew enam sugugi kaugel ei olewat; seda tunnistada mitmesugused märgid, mida pühad ettenägijad, nende seas Johannes oma ilmutamise-raamatus, kirja pannud.

Seda harutas ta enam üleüldises mõttes, ilma peremehe isikut otsekohe puutumata, käänas aga siis, kui Lõhmus ikka weel waikides pealt kuulas, õiget teed eesmärgi poole, kui ka walitud sõnadega, ja heitis talle ta pattusid kainuse, karskuse ja wõera wara puutumatuse wastu ette, wäga piltlikult näidates, missugused kurwad tagajärjed niisugustel tegudel juba ilmalikus elus tegija enese kui ka ta omakste kohta olewat, hoopis rääkimata kohutawast saatusest, mis hinge ootab. Waimulikkude meeste wiisil tuli ta, ilma loogikast ja mõtete järjekindlusest hoolimata, ikka jälle asjade juurde tagasi, mida wastane oma usulisest seisupaigast ja pühakirja enese sõnade põhjal juba ümber lükanud; wahe oli ainult selles, et ta ringi kord ühtepidi ja siis teistpidi ära jooksis. Nõnda jättis ta muu seas tähele panemata, et wastane wähese palwetamisega ja kasina jumala-teenimisega piibli-õpetuse põhjal niisama hästi arwas läbi saawat, kui teised liialise usuorjuse ja kõiksugu wäliste kombete täitmisega. Usumehe wiisil nägi ta usu alust ja tuuma ainult nähtawas tegewuses, tegelises ülesnäitamises kõiksugu tseremoniate näol — wälispideses kultuses. Usku ilma kultuseta enesele ette kujutada oli tal niisama wõimata, nagu kombelist elu ilma usuta. Ta ei mõistnud oma wastast mitte, nagu see teda ei mõistnud. Siin seisiwad kaks wõerast hinge ja iseloomu wastastikku, kellel kumbagil isesugused aimed, tunded, ihad ja wõimed. Need ei lähene kunagi üksteisele, kas sulatatagu neid tule peal ühises wormis.

Kui nad seda oleksiwad teadnud, siis poleks nad edasi waielnud. Aga et nad ei teadnud, sellepärast ei jäänud suur patune suurele wagale wastust wõlgu. Taawet Lõhmus ütles, kui ta juba küllalt waikinud:

„Külamees, ma tahan sulle nüid kõik ära öelda, mis mul südame peal on, ja kui mõni sõna sinule kandu käib, siis ää mine peruks, nagu mina tagant üles ei löönd, kui sa mind oma sõnadega togisid… Maltsweti papa, eks ole lugu nõnna: Sina, ja see siin, ja need seal, ja wahel koa see seal“ — ta tähendas järgimööda oma naise ning Kiisa ja Tõnu-Peetri talude poole — „teie kõik tahate mulle oma usku nagu rangisi kaela ajada, selle järele küsimata, kas rangid mulle koa kaela lähewad. Ja mina tahan teile awalikult ütelda, et nad mulle kaela ei lähe. Nad on mulle liig kitsad. Nad pigistaksid mu hinge kinni. Teie rangid wõiwad teile endile head olla, mulle nad ei kõlba…“

„Kentsakas, et nõnda ikke need mõtlewad, kes lihahimusi orjawad ja neist ei raatsi lahti lüia,“ tähendas Juhan Leinberg naeratamisega, mis sõnade terawust pidi pehmendama.

„See põle õige, püha mees,“ wastas Lõhmus. „Sest siis peaksid kõik need sinu karja talled olema, kes mitte lihahimusi ei orja, kes ei joo, abielu ei riku, wargil ei käi, piipu ei tõmma, ja muud weel. Wõi nad peaksid wähemast palwe-inimesed olema, suured kirikus- ja palwemajas-käijad. Sa tead aga isegi, kui pisike sinu kogudus on ja kui palju neid on, kes ilma sinu usuta, ja ilma alati kiriku- ja palwemaja-teed tallamata, lihahimusi ei orja, waid justament nõnna elawad, nagu sina ja papid nõuawad… Näe, üks niisuke astub praegu uksest sisse…“

Hiline külaline, kes pea usuwaieluse läbi weel palawamaks läinud tuppa pistis, oli Seenepalu Andres, kohalik talitaja, Lõhmuse peremehe üleaedne ja sõber.

„Otsi omale iste, Andres, ja hoia oma jutt pärastiseks, meil on siin külamehega tähtsad asjad õiendada,“ ütles Taawet, naabri teretust wastamata jättes ja piibuwarrega järi poole tähendades, mille Ellu nurgast wälja tõi. Ja kui Seenepalu peremees maha istunud — pärast seda kui ta Juhan Leinbergile, keda ta näo ja paari jutluse järgi tundis, kätt andnud — pööras Lõhmus jutuga jälle usumehe poole.

„Siin istub nüid mees, kes lihahimusi ei orja, kes põle piibu, ega wiina, ega wõera naise sõber, kelle peale keegi näpuga ei wõi näidata, et ta misgi seaduse wasta oleks eksind, wõi ligemisele ülekohut teind. Ja see mees ei ole mitte sinu usku, ta põle ka mitte palwerahwa usku, ta käib kirikusse aina hea ilmaga, ja hommiku- ja õhtu- ja sööma-palwet ta ei loe. Ütle mulle nüid, kust see mees oma head eluwiisid on soand? Mis asi hoiab teda lihahimude eest ja kurja tegemast?“

„See on Jumal, kes teda hoiab ja juhib.“

„Ja mind ei hoia ega juhi Jumal mitte?“

„Sul pole usku.“

„Mul on niisama palju usku, kui sel mehel, ja temal niisama wähe, kui minul. Meie oleme täiesti üheusulised. Meie mõtted lähewad igas asjas, ka usu-asjas, wäga kokku. Sellepärast olemegi sõbrad. Küsi ta enese käest, kas ma waletan.“

„Ja tema käsi käib hästi?“ küsis Maltswet.

„Paremini kui Kiisa Mihklil ja Tõnu-Peetri Madisel. Ta on kõige jõukam peremees wallas.“

„Siis on Jumalal temaga misgi nõu.“

„Misuke nõu?“

„Seda ei wõi lihalik inimene teada.“

„Aga ehk on Jumalal minuga koa misgi nõu?“

„Wõib olla.“

„Aga siis ei tohi sina Jumala nõule wahele tükkida ja mind püida patust pöörata.“

„Kui Jumal seda ei taha, siis ei lase ta seda korda minna.“

„No siis wõid julge olla, et Jumal seda ei taha,“ naeratas Lõhmus, ja niisamasugune naeratus tärkas Seenepalu peremehe tiheda musta habeme seest ta punastele huultele. „Aga olgu kuda on, — seda näed nüid isegi, et kõik, kes sinu põlewale usule wasta puiklewad, mitte lihahimude orjajad põle, kellel raske on neist lahti lüia. Sest küsi selle mehe käest järele, kas ta sinu usku tahaks heita? Ta ei taha. Rangid ei lähe talle kaela. Nad on temale koa liig kitsad. Ja mis weel tähtsam: temal ja minul — meil mõlemil on juba rangid kaelas. Teisa nende peale ei mahu. Ja omasi teiste wasta wahetada meie ei taha.“

„Ja teie rangid on?“

„Meie oma usk. See usk, mis üht lihahimudega, teist ilma nendeta lubab elada. See lahe usk on meile niisama kallis, kui sinu kitsas usk sinule. Sina aga tahad meilt meie usku ära wõtta ja topid oma usku asemele…“

„Sellepärast, et minu usk õigem on.“

„Kust sa seda tead? Meie ütleme, et meie usk õigem on.“

„Eks pühakiri tee otsust.“

„Pühakirja järele on mõlemad usud õiged. Pühakiri lepib kord wähese palumisega ja ilma wälispidiste kombedeta, teine kord nõuab ta alalist palumist ja kõiksugu wälispidiseid kombeid. Igaüks wõib walida, kuda süda kutsub, aga kas tead, mis poolest meie usk sinu omast ees on? Ta ei luba meid sinu usku käest tulla ära wõtma. Meie ei ütle mitte sulle ega sinu jüngritele: Kuulge, teie lähete põrgusse, kui teie mitte nõnna ei usu, nagu meie usume. Ma lasen oma naist ja oma teenijaid uskuda, mis tahawad, ja paluda, milla tahawad, ma lasen neid oma riiete ja juuste ja toiduga jännata, niipalju kui neil himu on, lasen neid aega raisata ja olen neid pühapäewasest tööst priiks teind, kui ka majapidamine rasket kahju soab. Aga woata, mis nemad teewad! Minu naesel põle hingerahu, et mina mitte tema usku põle, ja minu sulasel ja tüdrukul koa mitte. Minu naine piinab ja painab mind hommikust õhtani, et ma tema usku heidaks, ja tema Jumalat kumardaks, ja kõiki neid tükka kaasa teeks, mis tema usk nõuab ja mis minu meelest tühine ja rumal tembutamine on. Ta täidab mu südame seest ää nurudes ja irades, nuttes ja õhates, et ma enam suutäit sealiha ei sööks, piipu hammaste wahele ei pistaks, tilka wiina suhu ei wõtaks, ja kui ta kuri immene oleks ja minust tugewam, siis saaksin ta käest koa weel sugeda oma usu pärast! Mina aga teda ei puudu, tema usku ei laida, tema kallal ei urise ega porise… Kas näed, prohwet, et sinu usk meie omast ses tükis pahem on, olgu ta nüid õigem wõi waltsim. Meie jätame teid rahule, miks teie meid rahule ei jäta?“

„Ma põle oma usku wägise kellegile peale tuupinud,“ tähendas Maltswet.

„Wägise ei soagi. Aga sedawiisi küll, et sa teise usu moa põhja ära laidad ja oma usku taewani õigeks kiidad… Ja siis on sinu usul weel üks paha hoak külles, mis mind iga päe kriimustab. Sinu lambad põlgawad kõiki, kes nendega ühest karjast ei ole, ja peawad neid kuradi kasuloomadeks. Sinu usk, külamees, on teind, et mul enam naist ega sõpru majas ei ole — sest teenijad olid enne mu sõbrad —, waid aina wastased ja waenlased, kes jälkusega mu peale waatawad, sest nad arwawad, et ma kuradiga ühendust pean ja põrgu jaoks küps olen. Sina, prohwet, wõtsid minult mu naise ja mu sõbrad ära!“

„Aga ehk kaotasiwad nemad sinu?“

„Ei. Sest mina olen see, kes ma enne olin, aga nemad on teised. Nad põle enam terwed inimesed. Sa oled nad oma usuga haigeks teind. Ja kahju kannan mina… Kuule, külamees —“ ja Taawet Lõhmus tõusis püsti, ja ta heal kõmises ja wärises — „sa oled mind kõige kallimast ilma jät, mis mul ülepea oli ja mu südant rõemustas… Mul ei ole enam naist… See on sinu usu wili!“…

Prohwet raputas tugewasti pead ja ta silmad saiwad sädendawa läike.

„Sa eksid, mees! Mina põle sinult kedagi ära wõtnud. See, kes lambaid oinastest lahutab, on Jumal. Sinu ja su naise wahele on Kõigewägewam ise astunud, kuni sa meelt pöörad ja Issanda tahtmist täidad.“

„Nüid reagid otsekohe pühakirja wasta, palwemees, kui sa mitte jälle mõnda salmi ei leia, mis sind silmusest peastab,“ naeratas Taawet ning istus, kui ta põrandal korra ringi pööranud ja, nagu erutatud meele jahutuseks, kapast kalja joonud, jälle järi peale maha. „Kuda see wõib olla, et Jumal abielurahwa wahele astub ja nende meeli lahutab, keda ta ise on pand koos elama ja kes üks ihu ja üks hing peawad olema! Ma olen koa natuke Piiblit sorind, ja seal seisab kusgil Pauluse roamatus koguni, et usklik mees peab uskmata naisega ja usklik naine uskmata mehega leppima, sest uskmata mees on pühitsetud naise läbi, ja uskmata naine on pühitsetud mehe läbi!“

Aga prohwet ei jäänud kitsikusesse; ta kostis, kui ka põigeldes:

„Kulla mees, Jumal katsub kõik nõud ära, et patuse meelt pehmeks teha ja uskmata hinge rusuks peksta. Sinu süda teeb haiget, et sinu naine, keda sa armastad, sinuga enam ühel meelel ei ole, nagu sa mulle kaebad. Selle südame-walu saatis sulle Jumal, et sind usu poole pööramisele sundida. Muidu on aga Pauluse sõna tõeks tehtud, sest sinu usklik naine ei jäta sind uskmata meest mitte maha, waid lepib sinuga.“

Taawet waatas Andresse otsa, ja mõlemate mõte oli wist: Wiska, kuda tahad, ikka kukub käppade peale! Siis ütles Lõhmus:

„Aga sa pane tähele, et uskmata mehel sugugi waja ei ole usklikuks soada, sest Pauluse sõna järele on ta juba pühitsetud oma naise läbi. Paulus annab hoopis suurema priiuse uskumises, kui sina ja kõik need teised usuõpetajad kirikus ja palwemajas; ta jätab päris uskmatagi rahule ja tunnistab ta õigeks.“

Aga usumees wastu:

„Armas hing, sa ei saa Pauluse sõnast õieti aru! See sõna tähendab üksnes, et abielu on pühitsetud uskliku naise wõi mehe läbi —“

„Seda seal ei seisa!“

„Aga seal seisawad — waata aga järele — tagajärel sõnad: ‚sest muidu oleksiwad teie lapsed roojased, aga nüid on nemad pühad‘. See tähendab ometi, et abielu on pühitsetud, ja nimelt laste pärast.“

„Aga miks siis uskmata mees wõi naine pühitsetud ei ole, olgugi, et laste pärast!“ hüidis Lõhmus. „Miks sa selge sõna teisiti keerad ja undrehti seletad?… Aga jääme asja juure. Sa ütlesid, et Jumal mind selle südamewaluga, mis mul mu naise pärast on, tahab sundida sinu usu poole pöörama. Küsi nüid mu naise käest, kas tal minu pärast palju suurem südamewalu põle, kui mul tema pärast! Miks siis teda waga hinge waewatakse?“

„Usklikud tunnewad uskmatade pattude pärast ikka walu. Mõtle Jumala poja peale, kes ilma pattude pärast surmawalu pidi kannatama.“

„Aga siis põle ju wagade ja patuste wahel misgi wahet: mõlemad kannatawad walu.“

„Wahe on suur, armas wend: wagade walu lõpeb taewas, patuste walu kestab igawesti!“

„Aga ehk tahab Jumal mu naist südamewalu läbi sundida minu usku wasta wõtma? Ehk ta tahab tema kaelast sinu kitsad rangid ära wõtta ja minu laiad asemele panna?“

„Mees, sul ei ole usku!“

„Sa kuuled, et on.“

„See ei ole usk, sest et see õige usk ei ole.“

„Kust sa seda tead?“

„Seda näitawad sinu teod, seda tunnistab sinu elu!“

„Soo, nüid oleme siis ennejutluse laulu juurde jälle tagasi jõund!“ hüidis Taawet Lõhmus ja lõi naerdes käega wastu põlwe. „Pane siis nüid tähele, külamees, mis ma sulle oma elust, ja oma tegudest, ja oma usust, ja sinu usust, ja kõigi teiste usumeeste usust weel kord lühidalt katsun seletada, et ükskord lõpule jõuaksime… Mina ütlen sulle oma tundmist mööda, et usul, olgu sinu wõi minu wõi kiriku usk, inimese elu ja tegudega midagi tegemist põle. Woata, siin istub Lõhmuse Taawet, see joodik, see waras, see abielu-rikkuja, — ja seal istub Seenepalu Andres, see mees, kes põle mitte joodik, ega waras, ega abielurikkuja, ega misgi muu kurja tegija. Ja meie oleme üht usku. Meil mõlemil on see usk, mis ütleb: ‚Ja kui sina Jumalat palud, ei pea sina olema kui salalikud, sest nemad armastawad koguduse kodades ja uulitsate nurkade peal seistes Jumalat paluda, et neid inimesed peawad nägema‘. Kui meie Jumalat palume, külamees, siis lähme ‚oma kambri ja paneme ukse kinni ja palume oma Isa, kes salajas on‘, ja meie ei lobise mitte palju, nagu sinu-usulised ja wennaste usulised ja kanged kiriku-usulised, ‚sest nemad arwawad, et neid kuuldakse nende palju lobisemise pärast‘… Olgu see usk nüid õige wõi wale, hea wõi paha, aga ta oleks pidand Lõhmuse Taawetist niisamasuguse mehe tegema, nagu Seenepalu Andres on, wõi Seenepalu Andresest niisukese, nagu Lõhmuse Taawet on. Aga ei! Andres elab ausat elu, Taawet autumat. Taawet tahaks hea meelega niisukest elu elada, nagu Andres elab, aga ta ei soa, ei suuda. Andresele pole see aga sugugi raske — ta ei oskagi teistmoodi elada. Ta ei soaks nõnna elada nagu Taawet elab. Pakkuge Andresele wiina — ta ei joo ennast täis, aga Taawet joob enese täis; kutsuge Andrest ilusa tüdruku juure — ta ei lähe, aga Taawetil lööb weri pähe, ja ta läheb; meelitage Andrest wargile — ta ei tule, tal pole seda tarwisgi, sest ta on jõukas mees; aga Taawet tuleb, sest ta ei jäksa wasta panna ja tal on puudus majas…

„Ma tahan teile aga weel rohkem öelda — teile kõigile, kes teie siin koos olete minu peale kaebamas ja minu üle kohut mõistmas! Ma tahan teile öelda, et mul kade meel on Andrese ja iga teise peale, kes nõnna elab nagu tema. Mul on südame-põhjas kahju igast peatäiest, mis ma olen wõt, ja igast pahast teost, mis ma olen teind. Mul on hale meel oma naisest, kui ma teda oma tegudega olen kurwastand, ja tema silmawesi teeb mulle walu. Ma siunan ennast seaks ja luban oma elu parandada. Aga ma ei soa. Mul põle jõudu. Mulle põle jõudu antud. Andresele on jõudu antud. Ma jään seaks ja Andres jääb inimeseks. Ja niisukesi sigu on palju ja niisukesi inimesi on palju. Ja neil on üks usk, aga nende teod ja nende elu põle mitte üks. Taawetist ei wõi Andres ega Andresest Taawet soada.

„Aga lugu põle mitte meie usus üksi nõnna, waid igas teises koa. Ma tunnen kiriku-rahwast ja palwerahwast ja maltswettisi, kes ausad inimesed on, aga ma tunnen koa omasuguseid ja pahemaid nende hulgas. Sellest näete, et usk mitte inimese elu ja tegusi ei tee. Kes jõuab, elab ausasti, kes ei jõua, elab autumalt. Ja kui usk mõnele jõudu annab, siis ei anna ta kõigile ometi mitte jõudu. Ja neid, kellele ta jõudu ei anna, on tohutu palju, sest muidu elaksid inglid moa peal.

„Ja nüid ütlen ära, mis ma sinu usust arwan, prohwet! Sinu usk on nagu teisedgi usud, ja Piiblist on ta wõetud ja wale-usuks ei wõi teda keegi tunnistada, kes õiglane tahab olla. Aga sinu usk on kangem, kui teised usud, kangem koa, kui Aniste papa usk. Sinu usk on nii kange, et ta meeled segaseks ajab nagu puskariga piiritus wõi kõige kangem tubakas. Meeled segaseks ja aru pahempidi. Ta ajab keksima ja siputama ja hundiratast lööma ja turutamme kaswatama. Ja neile, kes pealt waatawad, ajab ta naeru wõi haleda meele peale — nõnna kuda kellegi süda on. Ma ei usu, et sinu usk wanaks igab ja su kogudus suureks kaswab. Seks on su usk liig kitsas — pigistab ja kägistab. Minu ja Andrese usulistest ei heida küll keegi sinu usku, ehk olgu siis, et kange lehk mõne uimaseks teeb…“

Maltswet tahtis wahele rääkida, aga Lõhmus ei andnud sõna käest ära, waid kõneles senisel pool sapisel naljatoonil edasi:

„Ma tean, mis sa tahad öelda. Sa tahad öelda, et sinu usk siisgi inimese elu ja tegusi juhib. Olla jo mõned wiina maha jät ja warastud wara tagasi wiind. Aga see sündis nii esimese tuhinaga, sinu kange usu wingu sees, kui pead purjus olid. Pärast jääb see ära. Siis, kui pohmelus mööda ja pead jälle selgemad. Ei jõua sinugi usk inimesi jäädawalt paremaks ega pahemaks teha, kui nad muidu oleksid — oma teod teewad nad ikke ise ära, nii kuda kellegi waim käsib ja ihu nõuab…

„Ja nüid weel poar sõna minu tegude kohta, mispärast sa mind — wist mu naise kutsudes — noomima tulid. Ma ei salga ega wähenda midagi. Ütlen sulle aga niipalju, et ma ikke oma raha eest olen joond, wõlga maksmata ja purjus peaga tehtud kahju tasumata põle jät ja ligemisele sündind ülekohut olen püind heaks teha. Ma põle tüdrukuid hädasse jät, kellega eksisin, ega oma naist lepitamata. Ja kui ma warastasin, siis wõtsin ikke selle wara, kellel rohkem oli, kui ta tarwitas ja kes seda mitte oma higiwaewaga põld teenind. Enamisti wõtsin mõisast… Ja nüid põle mul enam midagi öelda.“

Ta koputas piibu järi otsa wastu tuhast tühjaks ja pistis kamsoni taskusse. Siis hakkas ta rahuga pastlapaelu lahti peastma, raputas jalanõud maha, wõttis niisked, porised nartsud jalgade ümbert ära ning jäi üleskääritud säärsukkadega, mis põlwe ümbert kitsenahast kintspükste alla ulatasiwad, jalgu kuiwatades ja soendades istuma. Ta oli oma paksud, lihawad huuled tulitanud mokahabeme all, mis üksikute arwade tortidena üle suu langesiwad ja mille wahelt, kui ta rääkis, suured, terwed ja helewalged talupoja-hambad wälja wilkusiwad, nii kõwasti kinni pigistanud, nagu ei tahaks ta täna enam sõnagi lausuda. Ja ka tema laia, punakalt-tursunud näo peale, mille seest wäiklased, halja raua karwa silmad terawalt nagu naaskli-otsad wälja torkisiwad, heitis isewärki kinnine wari, nagu läbitungimata kate, mille küllest iga sõna pidi tagasi põrkama.

Juhan Leinbergi pilk wiibis natuke aega otsides, koputades, urgitsedes selle kinnilöödud näo, selle suure, loperguse, kiwikõwaduse pealuu külles, siis lõi ta silmad nõutalt maha. Niisuguse inimesega polnud midagi peale hakata. Maltswetil oli tundmus, et ta kuidagi selle mehe sisse ei pease, sest iga auk ja pragu oli kinnitopitud ja iga pehmem koht näis puuduwal. Kõige terawam mõek ja piik, jumala-sõna igaweses leegis sepitsetud, ei suutnud tihedaid soomuseid, mis kuradi käest laenatud patu-tarkus ja põrgust päritud kangekaelsus selle mehe hinge ümber kaswatanud, läbi pista.

Ja see mees oli kardetaw oma patu-tarkuses ja põrgulises kangekaelsuses — kardetaw isegi Järwamaa prohwedile. Sest see mees oskas kõneleda. Peaaegu nagu prohwet ise. Ta kõneles ajuti nagu raamatust. Nagu prohwet raamatust kõneles. Nagu prohwet Piiblist, nii kõneles tema kuradi Testamendist. Ja wahel tuli talle nagu waim peale. Nagu prohwedile waim peale tuli. Nagu prohwedile püha waim, nii tuli temale kuri waim peale… Häda, kui see mees rahwa sekka astub ja kõneleb! Häda, kui ta usklikkude maltswettide keskel oma mitmeharalise osawa keele, mille saatan ise talle suhu pannud, ussi kawalusega wälja ajab!

Ja Juhan Leinberg waatas rahutumalt ringi.

Aga seal tuli talle meelde, et see mees joodik ja waras ja abielu-rikkuja on, ja see rahustas teda. Sest sel mehel ei wõinud rahwa kohta mõju olla. Kes niisugust usaldas? Tema elu ja tema teod mõistsiwad ta sõnad hukka. Ja see oli õnn, et see nõnda oli…

Aga seejuures lauges prohwedi pilk teise uskmata peale. Selle peale, kelle elu ja teod laitmata oliwad. Ja wägew himu ajas teda katsuma, kas mitte see kardetaw ei ole. Kas mitte sel hundil korda ei läheks, tema karjast mõnda tallekest ära wiia.

Mees, kelle poole ta pööras, oli näo poolest kahtlane küllalt. Selles mustja habemega ümberpiiratud tõmmus näos oli midagi allaheitmatat ja sõnakuulmatat. Neis tominga-koore karwa silmades elas ja põles midagi uhket, ülekäiwat, midagi wõitlikku. Ja kui ta naeratas, teise jutu üle pilkawalt naeratas, siis oli, nagu kallaks ta mingit põletawat wedelikku wälja. Waim, mis selle mehe näost ja pilgust wälja luuras, ei wõinud mitte hea waim olla. See oli see hingewaenlase poolt jagatud ilmalapse-waim, mis selle wiletsa kurjategijagi siin nii kangeks tegi…

„Ja sina, peremees, mis on sinu tõsine arwamine usu ja Issanda elusõna kohta? Kas sina tõesti ka mõtled, et usk patust inimest ei paranda ja teda wahet ei õpeta tegema hea ja kurja wahel?“

Läks aega, enne kui Seenepalu Andres, see autuma sõbra aus sõber, wastusega walmis sai.

Sellest wastusest märkas prohwet, et ta wastane wastata oskab. Aga ta märkas warsti ka, et ta kõneleda mitte ei oska. Ja see trööstis teda.

Andres kõneles katketes, ilma wooluta, parajaid sõnu otsides ja sagedasti mitte leides. Ta kõne oli mõnuta, kuiw ja kaine. Tema peale ei tulnud waim. Ja ta ei kõnelenud himuga.

Säärane kõneleja pole kardetaw. Rahwa seas ei tee ta suudgi lahti. Kahju wõis ta ainult üksikute kallal teha. Nende kallal, kellega ta igapäew lähedalt läbi käis. Oma kodakondseid wõis ta õigest usust eemal hoida. Aga neid polnud palju. Jumalale tänu!…

„Ma arwan, et usk wõib hingele hea olla — kes seda nüid teab? — aga ihu elab ikke oma moodi,“ oli Seenepalu Andrese esimene wastus.

„Miks sa nõnda arwad?“ küsis Maltswet.

„Ma arwan, mis mu silm näeb ja kõrw kuuleb… Küsi inimese-tapja käest, kas ta Jumala sisse usub. Ta wastab: Jah! Küsi lukumurdja käest, kas ta Jumala sisse usub. Ta wastab: Jah! Küsi litsi käest, kas ta Jumala sisse usub. Ta wastab: Jah! Küsi joomari käest, ja see wastab niisamuti: Jah!…“

„Nad waletawad!“

„Ei waleta. Paganad nad põle. Ebajumalaid ei kumarda. Käiwad kirikus ja palwemajades nagu teisedgi…“

„Siis põle neil õiget usku.“

„Nii õige, kui see nüid kellegil on. Oma arust õige küll. Ja sellepärast just õige… Aga küsi nüid inimese-tapja käest: Miks sa inimese ära tapsid? Wastab: Waenu pärast, wõi äkilise wiha pärast, wõi rööwimise pärast, wõi joonud peaga… Ja küsi lukumurdja käest: Miks sa wargil käisid? Wastab: Häda ajas, wõi himu ajas. Ja lits ütleb: Ei jõund kiusatusele wasta panna — liha oli nõder. Ja joomaril niisama wastus walmis: Wiin mekib mulle — ei soa himust wõitu… Ja kõik teawad, et usk seda keelab —“

„Aga ei hooli sest!“ hüidis Maltswet wahele. „Need on jo just need wedelad, kellel kindlat, tugewat usku ei ole!“

„No, aga kust see wedelus neile siis tuleb? Ega nad seda ise pole teind. Eks wedelus ole loodud nagu tugewusgi. Mis nad wõiwad parata, et nad wedeluse pärast tugewasti ei jäksa uskuda!… Ja wedeluse ja nõdruse pärast teewad koa paha. Kui tugewad oleksid, ei läheks tükka tegema, mis pärast kahatsewad, wõi parandaksid meelt ja pööraksid ümber…“

„Nad ei taha!“

„Tahaksid küll. Eks sa kuuld, kuda Taawet tahaks korrapäralist elu elada, ja kuda tal kahju on, aga ei jäksa.“

„Ja siisgi parandawad paljud meelt ja pöörawad ümber, kui õige usk Issanda sisse nende sees on ärganud! Seda oleme jo nii küllalt näinud ja näeme praegu ühtepuhku.“

„No, neil on siis niipalju ometi jäksi. Neil, kes ei pööra, ei ole. Wõi neil põle muidu wõimalik.“

„Miks mitte?“

„Ütleme: wabadik elab waesuses. Nälg waruks. Läheb ja warastab mõisa-aidast wilja. Kahatseb. Wõtab nõuks, mitte enam wargile minna. Teenib Jumalat. Aga waesus jääb waesuseks, nälg näljaks. Ja nälg on kibe. Läheb ja warastab uuesti… Kas tal wõimalik oli meelt parandada?“

„Oli.“

„Siis oleks nälga surnd.“

„Parem nälga surra, kui waras olla ja põrgusse minna!“

„No, aga inimene nälga ei sure. Ei sure mina, ei sure sina. Suuga wõib surra, ihuga mitte… Aga kas tead, kuda wargast aus mees oleks soand? Ilma suremiseta?“

„Noh?“

„Kui mõis talle lapi moad oleks and, mis teda ja ta perekonda oleks toit.“

„Aga wargil ei täi mitte üksi näljatsed, waid ka üleannetumad, kellel kõht täis.“

Talitaja raputas pead.

„Ei tunne niisukesi wargaid. Põle naljalt kuuld, et jõukas inime wargil käib. Petab küll, aga ei warasta. Wõib olla — mõni üksik. Olen juba teist aega talitaja — wargad, kes minu alt läbi käind, olid kõik waesed, enamisti nälgas.“

„No, aga joodikud? Ka neid ei upita usk patu-porist wälja.“

„Ei.“

„Ja joomise wasta ei aita üksgi nõu?“

„Üksainuke aitab.“

„Ja see on?“

„Ärgu wiina müidagu.“

Prohwet hakkas terawalt naerma.

„No kes seda jõuab ära keelata!“

„Ega mina tea. Aga ma arwan, et niikaua kui wiina on, on koa joojaid. Ja ma arwan, et kergem oleks kõrtsisi ja mõisa wiinaköökisi kinni panna, kui Jumala sõna läbi joodikuid ilmast kaotada… Mu süda on alati täis, kui kuulen, kuda õpetaja kirikus joomist hukka mõistab ja joodikuid noomib, aga ilmasgi ei ütle, et saksad seda kurja ‚kuradi-laket‘ ei teeks ega müiks.“

Maltswet tõmmas mõttes oma prohwedi-habeme läbi pihu, enne kui ta kostis:

„Mul ei oleks selle wasta midagi, kui wiina enam ei tehtaks ega müidaks, aga inimene ei pea wõimata asju igatsema.“

„Soo!“

Ja nüid oli kord talitaja käes, naerda. Ta naeris selle terwe, turra, rõemsa rinnaga, mis mõne inimese naerule iseäralise wõimsa mõnu annab. Maltswetti pahandas see wõidukas naermine, aga ta ei lasknud seda märgata.

„Soo, wõi wõimata asju igatsema! Ja sina õpetad aina ja üksi wõimata asju, ja nõuad, et lihalik inime neid peab täitma! Sa nõuad, et inime peab nälga surema, kui talle moa pealt ega taewast leiba ei anta! Sa nõuad, et talu-inimene, kellel aega põle nina nuusata ega oma asjal käia, peab mitu korda päewas palwet tegema ja pühapäe iga töö seisma jätma, ja tead ometi, et pühapäe wahel talupoja tööpäe ongi! Ja sa nõuad, et tööinime oma ainsa parema ja rammusama toidu, sealiha, peab metsa wedama ja weel enam käppa imema, kui ta juba muidugi imeb!…“

„Seda ei nõua mitte mina, seda nõuab usk, ja see seisab Jumala sõnas ülewal!“ hüidis prohwet näoga, mille üle ta wälkuwad silmad warjutawat helki heitsiwad.

„Jumala sõnas seisab paljugi ülewal, mis lihalik inime põle ilmasgi täit ega ilmasgi ei täida, sest see käib inimese jõust üle. Ja kui sa pühakirja loed, siis ei tea sa, mis teha ja mis tegemata jätta, sest üks koht käsib nõnna, teine nõnna teha. Kord öeldakse: Silm silma wasta, hammas hamba wasta, kord jälle, et kui sind keegi ühe pale peale lööb, siis paku teist koa, ja oma waenlast pead koguni weel armastama. Kord öeldakse, Jumala ees on kõik inimesed ühesugused, sealtsamast kästakse kõiksugu ülemaid austada ja nende käskusi täita, olgu käsud õiged wõi ülekohtused. Kord öeldakse: Sina ei pea mitte tapma! Aga teises tükis kästakse hinge hinge wasta nõuda, nõidasi maha nottida, ja pühad mehed peawad sõdasi, kus hulgakaupa inimesi tapetakse. Wiinagi kohta küsib tark Siirak: Mis on elu ilma wiinata? See on koa loodud inimeste rõemuks! Aga sina keelad wiinajoomise Jumala sõna põhjal tilgatumaks ära!… Mis teab nüid waene nõder inimene uskuda, mis uskumata ja tegemata jätta?“

Prohwet polnud oma tarkusega weel ammugi mitte õhtal, aga tal kipitses tusklik tundmus põues, mis talle ütles, et mitte tema wõitlusewälja üle ei walitsenud, waid wastased. See tundmus nõrgestas ja halwas teda silmapilguks. Ta halwas teda seda enam, et ta mitte mõne omawäärilise waimuliku wastasega usu ja pühakirja üle disputeerima polnud tulnud, waid ainult ühte waest patust noomima. Ja nüid oli sellest waesest patusest wastane tõusnud, kes temale mõjusalt wastu waidles, pealegi pühakirja enese sõnadega — selle tarkusega, mida prohwet alama rahwa seast üksi arwas laiemal ja sügawamal määral tundwat. Ja see wastane ei mõistnud mitte ainult nõnda waielda, et sõna peaaegu kauemini tema kui noomija käes oli, waid ta ajas Jumala saadiku ja Issanda sulase, kelle peale waim wälja walatud, sagedasti suurde kitsikusesse. Ning sellest weel mitte küllalt, astus ka weel teine lihtlabane talupoeg näpistawa ja kinnipüidwa sõnaga ning ootamata piibli-tundmisega wälja. Ja selle wastase sõna wäärtust ei wõinud seegagi wähendada, et ta üleannetu patune oleks olnud, kes oma kombelist jõledust igasugu kawalate konksudega püiab kaitsta. Mis see mees kõneles, tuli tal südamest, oli tema kindel arwamine, ja selle arwamise oli ta pühastkirjast enesest kogunud… Maltswet pidi enesele tunnistama, et ta oma wastastega herrnhutlaste leerist, oma sõna-osawate ja piiblitundlikkude waimulikkude wastastega palju kergemini walmis oli saanud, kui nende mõlematega, ja ta oli julge, et ta ka igale kirikuõpetajale oma teadmisega wõidukalt wastu wõib astuda. Ambla Paulseniga oli paar korda juba katset teinud, millega ta rahul wõis olla.

Kuid nõrkus oleks olnud, nõrkust, mis ta peale tulnud, wastastele, iseäranis aga waidluse pealtkuulajatele, näidata. Kõige pealt wiimaste silmas ei tohtinud ilmalik ebatarkus Jumala tõesõna üle, patustpöörmata ilmalapsed ärawalitud prohwedi üle wõidurõemu maitsta. Mitte ainult, et see wiimase lugupeetawust usklikkude silmas wõis kõigutada, waid kes teab ka, kas mitte mõni sõna sellest nii meelitawast ja tõenäolisest patu-tarkusest ühe wõi teise kõrwa rippuma ei jää! Paha oli juba küllalt, et Jumala mehel mitte korda ei läinud, mõlemaid uskmataid, wähemast aga seda suurt patust, kelle hinge peastmiseks ta wälja tulnud, oma sõna wõimuga rusuks peksta, armu paluwa kahetsejana oma jalge ette tolmu sisse sirutada. Ja sellepärast hakkas Maltswet uue hooga kõnelema. Ta mõtles: Kui ma neid mõlemaid ka pehmeks ei saa, siis parandan ma ometi pealtkuulajate juures oma seisukorda. Ja wiimane sõna jääb mulle. Sest wastased andsiwad oma waikimisega märku, et nad wõitlusest tüdinenud on.

See ei olnud nüid enam waidluse-kõne, ka mitte üksiku patuse peale sihitud noomimise-kõne, mille Maltsweti sõnakas apostli-suu pidas, waid see oli pikk ja lai ja keeruline jutlus, see oli piiblitundmisega hiilgamine, pühakirja-tsitaatidega ümber-pildumine. Ta algas Siiraki sõnaga: „Patune inimene ei salli noomimist ja leiab oma kurjale tahtmisele ohtu,“ ning eietas ja sidus ja punus sellele teisi kirjasõnu niikaua külge, kui sellest pikk ja jäme köis sai, täis sõlmisid, worpisid, muhkusid ja katkeid. Nii mõnigi ettetoodud salmidest, lausetest, mõistusõnadest, wõrdlustest läks märki, oli targu wälja walitud, osawasti kõne sisse põimitud, awaldas lööwat ja kaasakiskuwat mõju, aga nii mõnigi kukkus sihist kõrwale, oli ilma sidemeta ja aitas harutatawat mõtet tumestada, wassida ja roopast wälja wisata, nagu see waimulikkudele kõnemeestele tihti juhtub.

Ja lõpul muutus Maltsweti jutlus palweks. Teadis ta ju, et palwesõnal ja palwetoonil lapselik-uskliku hinge kohta kõige suurem wõim on. Ja kui ta seda poleks teadnud, siis oleks ta seda Anu, Antsu ja Tiiu, isegi Jaagu ja Ellu nägudelt wõinud näha, mis kohe erksamaks, põnewamaks, ärdamaks läksiwad, kui kõneleja oma healele pühalikuma ja pidulikuma kõla andis, kuna sala õhkamised esimese kolme rinda tõstsiwad ja perenaise silmades õnnis sära põlema lõi. Seda meeleolu oskas usumees tarwitada. Ta langes põlwili ja kiskus oma tallekesed ka põlwili, ta tõstis ristis käed taewa poole ja ajas oma poolehoidjate käed ka taewa poole. Ja nüid palwetas ta lõõskawa palawusega kõigi uskmata hingede eest halli taewa all, iseäranis aga nende mõlemate eest, kes selle sammaldanud katuse ja tahmase lae all wiibisiwad ja saatana kohutawast wägewusest, mis nende sees walitses, praegu nii selgesti märku oliwad andnud…

Kui usklikud oma õhinast toibusiwad, nägiwad nad, et üks uskmata toast oli kadunud, teine aga sängis magas.

Prohwet noogutas pead, ja naeratus, mis ta näo üle weeres, näis ta karjakesele ütlewat: „Ennäe, Issand on oma sulase wõidule wiinud: üks waenlane põgenes, teise lõin uimaseks!“

Ja ta heitis aseme peale, mille wagad naised talle õlgedest ja oma kiriku-riietest walmistasiwad, selle teadmisega, et ta hingesid polnud wõitnud, aga ka mitte kaotanud. Ja see oli siin patu-majas kah asi. — —

Aga palju rahulikuma ja rõemsama südamega heitis täna õhtu keegi teine usumees Kugli külas puhkama: Tõnu-Peetri Madis.

Tõnu-Peetri Madis oli prohwetite sekka läinud ja pidas täna oma esimese awaliku palweõhtu ära.

Ta oli oma otsuse täide saatnud: nüid wõisiwad nad teda seestpidi tundma õppida.

Siiamaani oli ta õppinud ja uurinud, ennast oma kõrge ameti wastu küpselt ettewalmistanud. Ta oli piibli uuesti kaks korda läbi lugenud, ja mitte nõnda lugenud, nagu need loewad, kes sellega pärast kiidelda tahawad, waid mõttega, sisse tungides, selgust otsides, Aga mis pea-asi oli: ta oli hulga piiblisalmisid ja pühakirja-kohtasid sõna-sõnalt pähe õppinud, et neid lugemisel tarwitada, nagu seda kõik jutluse-ütlejad ja palwe-tegijad teewad, et neid nagu herneid kõne sekka rabada — siia siuh ja sinna säuh! Selle poolest ei tahtnud ta kellegist maha jääda, isegi Maltswetist mitte; nii suur oli tema püha auahnus, mis Jumala meelest ainult armas wõis olla.

Ja kui ta enese küpse küllalt tundis olewat, ja, mis pea-asi, — kui ta enesele herneid küllalt tundis peas olewat, andis ta külarahwale teada, et Tõnu-Peetril laupäewa õhtu lugemine olewat, ja, et Kiisa Mihkel talle wõistlust ei teeks, palus ta teda oma lugemist pühapäewa peale lükata. Et aga Kiisa Mihkel ka pühapäewal lugemist tahtis teha — see mees läks ühtelugu agaramaks — siis lepiti wiimaks nõnda kokku, et Kiisa Mihkel laupäewase lugemise küll pidamata jätab, pühapäewase aga kaks korda pikema teeb.

Palju neid just ei olnud, kes noore palwemehe kutset täitsiwad, aga wähe ka mitte. Tuba sai ikka pikkamööda täis, üleaedsed tuliwad tutwuse pärast, teised uudishimu pärast, mitmed ka südame sunnil, sest kui seda taewa-mannakest sajab, siis peab teda näljane koguma — öeldakse ju hingele ja ihule hea olema.

Ja Madis pidas lugemise ära.

Kõik läks hästi.

Siin ja seal tuli wähe komistamist ette, mõne sõna jalg jäi takku kinni, mõni hernes oli poolik wõi muutus suus mõneks muuks äratundmata iwaks. Aga ei seda pandud suurt tähele. Naerma turtsus ainult Liugmäe edew plika, ja Kassi talu koer poiss aitas lugejal paar korda köhatada. Muidu kuulati wagusalt pealt ja palwe puhul kuulis Madis oma kõrwaga, kuda kaks naist ohkasiwad ja kolmas nina nuuskas.

Walusasti torkas aga uuele hingeäratajale südamesse, et tema kuulajate seas üks puudus, keda ta julge lootusega oodanud ja kes ta mõtetele alles tiiwad, ta sõnadele tulekeeled oleks andnud.

Kuhu jäi Lõhmuse perenaine?

Mis oli temale juhtunud, et ta ei tulnud?

Lugeja pilk lendas iga pikema lause takka ukse poole, aga Anu waga nägu, mis püha Maarja oma altaripildi peal meelde tuletas, ei tulnud ega tulnud nähtawale.

Juba mõjusiwad kurbtus ja meelepaha nii wäga jutlustaja peale, et ta kuningas Herodese Waraoga ära wahetas ning wiina, mis Jeesus Kaana pulmas tegi, õlleks nimetas. Aga seal korraga — lugejal oliwad juba wiimased palwesõnad suus — pistis oodatud hing oma ilusa waga pea uksest sisse.

Nüid pikendas Madis lõpupalwet nii, et see poolele jutlusele lähedale jõudis ja mõlemad naised, kes ohanud, pea pea wastu magama uinusiwad, kuna kolmas, kes nina nuusanud, mitte kordagi enam nina ei nuusanud.

Selle eest sai aga lugejale suurem tasu osaks, kui kõik õhkamised ja ninanuuskamised kokku: Anu kuulatas ärduse ja põnewusega, ning lõppeks — Madis oleks wõinud wanduda, et ta õieti nägi — lõppeks hiilgasiwad tal pisarad laugel, õiged loomulikud pisarad soolasest weest, mis Madise palwewõim tal silmast pigistanud…

„Miks nii hilja?“ küsis palwemees pärast jumalateenistust.

„Ei soand warem… Tema meil!…“

„Kes?“

„Maltswet!“

„Miks sa teda seie ei kutsund?“

„Oli wäsind… heitis magama.“

„Kas teadis, et minu jutlus on?“ Madis pani wiimaste sõnade peale alandlikku rõhku.

„Ei ma öeld… Mõtlesin, et kartma lööd, kui tema kuulab….“

„Mina kartma? Kuda sa seda wõisid karta!“

„Noh, esimest korda —“

„See on ükskõik. Kartust õige usumees ei tunne, ei tohi tunda… Kas ta praegu weel teil on?“

„Jäi ööseks meile. Läheb alles homme õhtu Kuglilt ää.“

„Hea küll, siis pean homme teise lugemise.“

Ja Kiisa Mihkliga tehtud lepingut ära unustades, andis ta rahwale teada, et homme õhtu weidi waremal ajal siinsamas paigas jälle palwetund saawat olema. Ta ei jätnud ka asjakohase toonitamisega juurde lisamata, et kuulajate hulgas, kui Jumal elu ja terwist annab, usuisa Maltswet saawat olema….

Aga Kiisa Mihkel oma palwetunni pärast nurisema, mis just selsamal tunnil pidi algama! Ja Mihkel tahaks ka, et usuisa tema tunnikesele au teeks.

Tehtakse siis uus leping, et Madis enne, Mihkel pärast loeb, ja nimelt ühiselt Tõnu-Peetri talus.

Anu aga pigistab noore palwemehe kätt ning sosistab punastamisega, mis Madise hingesse tulelondi heidab:

„Oli magus palwe, wend, Issand õnnistagu sind!“

See punastamine ja käepigistamine süitab aga weel ühe põue põlema, muudkui põrgutulega.

Krõõt piilub nurgast ühele ja teisele otsa, ja ta käed kisuwad kronksu ja hambad risti.