Rättsepa kosja-kawalus

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Rättsepa kosja-kawalus (1888)
Eduard Vilde

I.

Rättsepa kosja-kawalus.

Kosjamoor kuulis, et ma rikast naest soowida ja juhatas mind ühe elatanud piiga juurde, kes Tallinnas „liiwa peal“ Israeli uulitsas oma majas elada. Peale selle, et ta kassa ja koeri armastada ja neid enesel tosinate kaupa pidada, olewat ta igapidi mõistlik inimene, lahke ja hea südamega.

Miks ta siiamaani meest ei olla saanud, olewat teadmata; wist walinud ta eluajas liig palju ja jäänud wiimaks ilma. Minule wanale poisile olla ta aga kui loodud. Tema warandust majaga kokku wõida wähemast wiie kuue tuhande peale määrata, sest ta olla eluaja rikkaid saksu teeninud ja proua surma järele ka oma jagu pärandust saanud. Kolmat aastat elada ta oma wäikeses majas wagusat elu.

Soo! See oli siis kõik wäga hüwa! Pagana pihta, kui ma weel wanas eas majaperemeheks saaksin! See mõte oli nii kõtistaw, nii armas, et ma kosjaplaani silmapilk walmis seadsin. Kohe järgmisel pühapäewal „wiskasin enese wiksi“ ja otsisin wanapiiga majakese üles. Juba eeskotta astudes kajas mulle toast koerade, koerakeste ja kutsikate haukumine ning kasside ja kassi-pojukeste kiunumine ja niugumine wastu. „Jäle kontsert küll, aga mis tost,“ mõtlesin ma, „kui ma kord majas peremeheks saanud, küll ma siis kutsudele ja kiisudele näitan kuda neil Tiigiweski tiigis auukiituse laul meelest ära läheb.“

Köögis pingi peal norskas suur tugew wanamees nii wägewaste, et tahm pliidi-katuse küllest maha sadas. Sellest läksin ma mööda, koputasin elutoa ukse pihta ja astusin sisse. Pool tosinat suuremaid ja wäikemaid kutsikaid jooksis mulle kilgates wastu, niisama palju kassa hakkasiwad mind saba wääneldes ja silmi pilgutades ümber piirama. Akna ääres istus wäikene musta peaga naesterahwas, umbes 35 aastat wana, tõsise aga õiglase näoga. Ma olin küll ilmas ilusamaid naesterahwaid näinud, aga see jäi mulle kohe nii armsaks, mu süda lõi kohe lõkkele, sest maja ja raha, mis tal oli, tegiwad ta minu meelest ingli-ilusaks. Ma hakkasin „niksusi“ tegema. Koertele, kes mulle kurjaste säärte kallale tükkisiwad, sähwasin ma korra pahemale, korra paremale poole, aga nii osawaste, et naesterahwas ka seda minu „niksudeks“ pidas — rättsepal on tuttawal wiisil wiledad liikmed.

Siis ütlesin ma piigale oma nime, wõtsin lahke soowi peale istet ja algasin ladusaste igapäewast juttu, sest lobisemise peale olen ma meister. Et neiule iseäralist rõõmu teha ja tema silmas armu leida, kaapasin ma põrandalt neli kassi ja kolm kutsikat sülle, ja hakkasin neid ellaste paitama, nagu oleksiwad nad mulle kes teab kui armsad. Ühel kutsika-perglil oliwad nii terawad hambad ja kassidest kriimustas mind üks nii walusaste, et ma seda neile saatanatele mingi hinna eest kätte maksmata ei wõinud jätta. Kiisu saba juhtus mulle pihku; salaja näpistasin ma seda õige näpistamise moodi. Oi, palasilk! tõstis ta renu nüüd nutuhealt!

„Kuulge, kuulge, teie teete ju minu Wankale häda!“ ahastas neiu Rosa, nagu ta nimi oli.

„Ei sugugi,“ wastasin ma kohkudes, „ta nutab wist rõõmu pärast, et nii tubli mehe süles wõib istuda.“

Ääri-weeri mööda hakkasin ma siis oma eesmärgi poole tüürima. Ma jutustasin talle oma eluloo ära, kõnelesin, et ma auus ja tubli mees ning osaw meister olewat. Lõppeks andsin siis teada, mis nõuuga ma täna siia tulnud.

„Teie olete siis ameti polest rättsepp?“ tähendas piigakene nina kärtsutades, kuna ta mind nagu põlastawa pilguga ülewalt alla silmitses.

„Rättsepp olen ja rättsepaks jään,“ oli minu waimustatud wastus, „ja missugune rättsepp weel! Ma ütlen teile, terwes kubermangus ei ole niisugust rättseppa!“

„Hm, see on wäga paha,“ ütles Rosa, „ma olen enesele nimelt põhjuseks teinud, ialgi rätsepale mehele minna. Mispärast? Nad on peale halpuse kõik arad kui jänesed ja nad kõik on, nii palju mina olen näinud, jõuetumad kuiwanud mehed. Rättsepad ei suuda naest ei elutormide, ei muude õnnetuste wastu kaitseda. Näituseks elan mina Tallinna kõige kardetawamas tumedamas nurgas, kus sa ühelgi öösel julge ei wõi olla, et rööwlid ja mõrtsukad sisse ei tungi. Mina ise olen wäga ara werega. Alatine hirm lukulõhkujate ja kaelalõikajate eest piinab mind. Wõtan ma rättsepa meheks — Jumal teab, ma sureksin hirmu pärast juba enne kui rööwlid aknatest sisse peasewad. Ma pean enesel kalli palga eest tugewa mehe sulaseks, kes köögis igal öösel magab. Lähen ma mehele, siis peab ometi mees mind kaitsta wõima.“

Ma tõuusin tooli pealt üles ja ajasin enese sirgeks. Mu silmad pöörlesiwad nagu kasakal peas.

„Auuline neitsi!“ hüüdsin ma käsa rusikasse tõmmates ja käewarssa wälja sirutades. „Mina olen küll keha poolest ka kõhn ja wäikene, aga jõuudu on mul kui elewandil ja julgust kui Indianlasel — uskuge mind! Tungigu siia wiiskümmend Jüri Rummu ja kaks korda nii palju teisa masuurikuid sisse, ma punuma ei pane, ma raiun nad oma rusikatega kõik nii surnuks, et nad teisel päewal imeks peawad panema!“

Neiu Rosa raputas põlastawa ja kahtlase naeratamisega pead.

„Seda ma ei usu,“ ütles ta kindlaste, „ja parem on, kui meie kosja-asjast ennam sõnagi ei kõnele. Mina jään oma põhjusmõtte juurde kaljukindlaks: rättseppa ma meheks ei wõta! Mitte sõna enam, ma palun teid!“

Püüdsin küll weel korutada ja kinnitada, et ma kõige tugewam ja julgem mees Tallinnas olla, aga kangekaelne wanatüdruk jäi oma otsuse juurde ja ma pidin häbi ja kurbdusega lahkuma.

Tulise pihta! mul oli nii kahju et! Oma nõuu maha jätta ei tahtnud ma mingi hinna eest. Ma hakkasin mõtlema ja sonima, kuda abi saaks. Kolm päewa pidasin ma ööd ja päewad aru, siis oli plaan käes, abinõuu leitud. Lugeja peab nimelt teadma, et ma sugugi loll poiss ei ole. Warsti saab igaüks nägema, et mu plaan kawal ja mõjuw oli. — —

Järgmisel pühapäewal läksin ma wanapiigale teist korda külaliseks. Ta tegi suured silmad, mina aga tegin, nagu ei paneks ma seda tähelegi. Palusin wabandada, et ma teda waatama tulnud, ütlesin, et mul tema koerad ja kassid wäga armsaks saanud ja et ma, kui lubataks, nende seas paar tundi hea meelega lõbu otsiks. Kosja-kraamist ei lausunud ma enam sõnagi. Rosakene oli kaunis mahe ja lahke, sest tal näitas, koertest ja kassidest hoolimata, kodu igaw olewat ja ma olin lõbus seltsiline.

Jutu seas tähendasin ma, et mul kodus ilus wäikene siidipuudli seltsi koerakene olewat, mida ma hea meelega temale soowiks kinkida. Ma ei olla aga koerakest selle pärast kaasa toonud, et ma ei teadwat, kas kingitust wastu tahetawat wõtta; preilil olla juba sarnasid loomi küllalt.

„Oh, isand Piht,“ hüüdis neiu Rosa elawalt, „minul ei saa neist ka siisgi küllalt, kui mul kaks korda nii palju oleks, kui neid juba on.“

„Soo,“ kostsin mina, „see rõõmustab mind wäga. Ma olen õnnelik, et teie mu kingituse wastu tahate wõtta. See olgu meie edespidise sõpruse märgiks. Kui te’ soowite, siis saadame teie sulase kohe kutsika järele. Ma annan talle sedeli adressiga ligi ja kirjutan, et mu õpipoisid „Bella“ temale kätte annawad.“

Piigakene oli selle nõuuga täitsa rahul. Sulane, nimega Mats, seesama, keda ma köögis minewal korral näinud magawat, saadeti kohe minu koju kutsika järele.

Nüüd oli aeg kätte jõudnud, kus ma oma plaani wõisin proowima hakkata. Ma wilistasin akna juures kaunis tugewaste. Seda tegin ma neiu teada koerte kohta, mul enesel oli aga teine otstarbe teatawal. Paari minuti pärast sündis midagi, mis mulle eneselegi lõpmata kentsakas ette tuli…

Uks läks korraga lahti ja sisse tungisiwad suure rüsinaga: kolm, neli, wiis tugewat meest, mustaks määritud metsliste nägudega.

Piigakene oli ehmatuse ja hirmu pärast keeletu. Ta ei saanud sõna suust, ei healekest rinnast. Wärisedes oli ta tooli peale langenud. Nüüd oli minu tund tulnud.

„Neitsi Rosa!“ hüüdsin ma wägewa healega. „Ärge kartke midagi! Mina olen ju ka weel siin! Waatke aga pealt kuda need seitse kelmi kaowad! Pange tähele, mida rättsepa rusikad toime wõiwad saata!“

Weerand tunniga oliwad kõik seitse toast ja hoowi wärawast wäljas…

Lugeja ehk saab aru! Ega mulle kelmidest keegi tõsiselt wastu pannud. Oliwad ju kõik minu head sõbrad ja tegiwad nalja. See’p see mu kawal plaan oli olnudgi. Ma olin seitse rättsepa kokku kutsunud ja neid palunud, tänast nalja kaasa teha. Oliwad ka kõik lustilised nalja-armastajad poisid ja lubasiwad mind aidata. Sel kombel wõisin ma piigale oma julgust ja jõuudu näidata…

Kui kõik kelmid hoowiwärawast wälja kihutatud, astusin ma ähkides ja puhkides tuppa tagasi. Neiu Rosa astus mulle waimustatud näol wastu ja andis kätt.

„Isand Piht,“ ütles ta siirupi-magusa healega, „ma tänan teid! Teie olete suur mees! Ma olen teile waranduse, wahest ka elu wõlgu. Tuhat tänu teile, armas sõber.“

Ma kummardasin.

„Kord oli teil minu kohta iseäraline nõuu,“ ütles ta siis häbelikult, „kui teie oma mõtteid ei ole muutnud, siis ei oleks mul selle wastu enam midagi —“

„Rosa, armas Rosa!“ õiskasin ma ja tõmbasin piigakese rinnale.

„Jaak, armas Jaak!“ kogeles tema wastu.

Koerad haukusiwad, kassid niugusiwad — oh, meie olime nii õnnelikud!

Nüüd ilmus sulane koerakesega.

„Mis ma sellest enam hoolin,“ ütles Rosa, ellalt minu habet silitades, „mul on ju nüüd kõigist kõige armsam kutsukene käes — ära pane pahaks, Jaak!“

„Ja mina leidsin ilusa wäikese kiisu,“ oli minu õnnelik kostus.

Wana sulane wahtis amuli suuga meie kallistamist pealt.

„No nüüd on kurat lahti! Nüüd muretseb enesele suure woostri-koera ka weel kaela,“ kuulsin ma teda habemesse urisewat. — —

Rosa ja mina oleme praegu õnnelik abielupaar. Alles teisel abielu aastal tunnistasin ma temale oma kosja-kawaluse üles. Ta torises natukene selle „pettuse“ üle, andis aga warsti järele, naerisgi hullu nalja üle ja ei kahatse täna päewani, et ta rättsepale mehele läinud. Peale ühe koera ja kassi oleme kõik teised ära kaotanud. Wäikese maja Israeli uulitsas müüsime ära ja ostsime suurema Kassisabas. Lõppeks lugejale teatuseks: ma teen kõiksugu rättsepatööd üliodawalt ja ülihästi!…