Rebased teineteise lõksus

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Rebased teineteise lõksus (1888)
Eduard Vilde

III.

Rebased teineteise lõksus.

„Ja ma ütlen sulle, sa ei lähe mitte täna õhtul wälja!“

„Ja ma ütlen sulle, ma lähen!“

„Ma ei wõi ega taha mitte iga õhtu üksina nagu wang kodus istuda!“

„Mina ei wõi ega taha mitte päewad otsa poes istuda, kui ma õhtulgi ennast weidi liigutada ei saa!“

„Sa jääd täna koju ja mina lähen wälja!“

„Ei, sina jääd koju ja mina lähen wälja!“

„Sa kuri mees! Sa tead, et ma lapsega terweks õhtuks üksina jään, sest tüdruk läks meil täna ära ja uus tuleb alles homme. Keegi ei jää mulle seltsiks. Kas sa tead, kui hirmus see on, terwe õhtu ja poole ööd üksina olla?“

„Kui see nii hirmus on, miks sa mind siis lapsega üksina koju tahad jätta? Kuhu sa õieti tahad siis minna, naene?“

Naene kogeles weidi, kui ta kostis: „Ma — ma lähen paariks — see on mõneks tunniks tädi juurde.“

„Ah soo, mina jälle tahtsin mõneks tunniks — onu juurde minna.“

„Sul ei olegi ju Tartus onu!“

„Kas sul siis tädi on?“

Emand Linde punastas kergeste ära.

„Sa tead, et ma oma wana sõpra, emand Kaspart, wahest tädiks nimetan,“ ütles ta ning lisas ruttu nagu wale wabanduseks juurde: „ülepea on ju ükskõik, kuhu ma lähen; sa tead, et ma pahale teele et astu. Wõi ütled sina mulle iga kord, kuhu sa lähed? Näituseks täna: kuhu tahad sa täna minna?“

„Sõbra Kikase juurde.“

Nad waatasiwad uuriwalt teineteise otsa ja mõlemad lõiwad silmad selle peale maha; wahest saiwad nad üheteise mõtetest ja plaanidest aru. Miks ka mitte. Isand Linde oli eila õhtul tähele pannud, et Maria iseäralise isuga ajalehest seda kuulutust oli lugenud, milles teada anti, et „Wanemuises“ laupäewal, see on täna, wiimane näokatte-pidu ära peetawat. Ja emand Linde oli kuulda saanud, et Martin õpipoisi poest maske-riiete üürija juures oli käia lasknud. No noh — üks tahtis teist petta. Nad oleks wahest koos pidule minna wõinud ja ka käinud, aga, nagu emand Linde tähendas, oli tüdruk täna ära läinud ja laps ei wõinud üksina koju jääda, kuna ka teist ustawat koduhoidjat saadawal ei olnud. Et aga tänane maske-pidu wiimane sellel talwel pidi olema, siis oli mõlemate lust lõpmata suur, teda kaasa pidada. Oliwad ju mõlemad noored elurõõmsad inimesed.

Ärgu selle pärast keegi arwaku, et kaupmees Linde oma abikaasat ning see teda tarwilisel mõõdul ei armastanud, kui üks teist koju lapse juurde üksina tahtis jätta. Ei poolegi; nad armastasiwad teineteist nii palawalt kui abielu inimesed, kes alles neli aastat paaris olnud, weel armastada wõiwad. Ja osalt oli ka see armastus täna põhjuseks, miks üks üht teine teist pidule ei tahtnud lasta minna ja just ise minna tahtis. Mõlemad mõtlesiwad: läheb tema — Jumal teab, keda ta näeb ja kellega ta tantsib; oma eest ei karda ma aga midagi, sest mind ei suuda keegi wõrgutada.

„Täna ei heida ma mitte sinu walju käsu alla!“ hüüdis emand Linde kindlaste; „ma lähen wälja ja sellega on jutt otsas.“

„Wait! Sa ei lähe mitte,“ hüüdis mees wastu ja wiha puna tõusis talle näosse. „Sa tead, et ma wasturääkimist ei salli.“

„Ma ei ole mille sinu pärisori, et ma ikka ja alati sinu tahtmist ja käsku pean täitma! Ma olen sinu waba naene ja ma ei lase ennast mitte sinu tujude alla suruda, kas mõistad?“

„Wait!“ kärgatas äkilise meelega Linde, „mina nõuan aga sinult käsutäitmist!“

Nüüd oli aeg, pisaraid jooksma panna. Oh, pisarad mõjuwad nii wäga meeste kohta. Nagu iga ilus naene, nõnda teadis seda ka meie noorik. Ta oskas wäga ärdaste, wäga haledaste ja mõjuwalt nutta.

Weerand tunni pärast sündis siis ka, mis pisarate järele ikka sünnib: isand Linde andis naesukesele suud, meelitas, paitas ja — andis naesele luba, selle tädi juurde minna, kes õieti „tädi“ ei olnud. Et ta seda luba raske südamega andis, seda wõib igaüks ise arwata.

Et mitte mehe umbusaldust äratada, ei pannud emand Linde ennast kodus piduehtesse, waid ta oli maske-riided juba päewal selle wana tuttawa juurde muretsenud, keda ta wahel tädiks nimetas. Magus musu armulisele hea südamega abikaasale, kes ohkades lapse sängi ääres istet wõttis, ning noorik hüppas kergel jalal toast wälja.

Isand Linde süda läks õige raskeks. Sügaw waikus ümberringi, lapse ühetasane hinge tõmbamine, kella ühetooniline tiksumine — kõik see tegi teda nii nukraks. Kõige walusam oli aga mõte, et Marie warsti ei tea kelle käte wahel üle libeda põranda keerutab, ei tea kellega weinilauas istub, ei tea kellega mahedaid sõnu kulutab.

„Olgu mis on — ma lähen ka!“ kähwas wiimaks mõte Linde pähe. Ta pidas aru, kuda seda wõimalikuks teha. „Pea, see on ju tore mõte — meie wana kojamees, ta wõib lapse juurde jääda; — korter napsi talle ajawiiteks ning asi on korras. Maskeriided on mul walmis — edasi! Ma tahan oma naese üle walwata — see on õige abikaasa kohus.“

Ta jooksis alla hoowi peale ja pani kojamehele oma soowi ette. Lahke hea südamega wanakene — lapsehoidjaks nagu loodud — ei tõrkunud sugugi wastu, iseäranis weel, kui ta kuulis, et isand Linde ka oma napsi-pudeli tema hoole alla tahtis jätta.

Pool tundi hiljemine oli isand Linde toredas Türklase ülikonnas; ta andis magawa lapse põsele suud, manitses kojawanameest magama jäämise eest ning sammus uulitsale, kust ta woorimehega Wanemuisesse sõitis.

Esimene tants oli alganud, kui Linde saali astus. Ta silmitses abikaasa järel ümber. Aga leia siit nii kergeste, keda sa otsid! Suur ruum kirjuid pidulisi, Türklasi ja Araablasi, Mustlasi ja rüütlid, meeste- ja naesterahwaid täis, ja kõigil mustad näokatted ees, wale habemed, wale juuksed! Kui Linde tükk aega asjata wahtinud, aru pidanud, mõistatanud, läks aeg tal wiimaks igawaks; ta astus kõige lähema naesterahwa juurde ja palus teda tantsima.

Ka teine tants läks mööda, ilma et Linde oma abikaasast mingit märku oleks saanud. Juba hakkas ta kahtlema, et Maria ülepea pidule tulnud. Tantsu lõpul wiis ta naesterahwa, kellega ta tantsinud, joogituppa. Pikk laud oli juba ümberringi teiste piduliste käes; ainult tagumisel otsal leidis Linde weel ruumi. Ta tellis limonadi ja õlut. Kuna ta oma naesterahwaga juttu ajas ja naljatas — mis tal wäga raske oli, sest ta mõtted oliwad teisal — wahtis ja kuulatas ta ringi, kas ka Maria kuju näha ja tema healt kuulda ei oleks.

Naesterahwa teraw silm ja kõrw ning ergas meel on tuttaw. Nõnda tuli siis ka, et emand Linde, kes oma tantsijaga tõeste lauas istus, korraga midagi — aimama hakkas. Linde oli praegu kaunis walju healega naernud. Marial jäi sõna, mida ta oma tantsijale praegu oli ütelda tahtnud, kurku kinni. Kohkudes, imestades, wõõrastades jäi ta kaua otsas istuwa suure wale habemega Türklase poole wahtima.

„Mu Jumal, mis see oli?“ mõtles Maria.

Linde kõneles.

„Wõin ma nii wäga eksida?“ mõtles Marie.

Linde naeris jälle.

„Ei, ma ei eksi, see on tema! Ta on pidule tulnud ja lapse üksina koju jätnud. Ja nüüd istub ta seal wõõra naesterahwaga ja naljatab ja naerab… Ei — arutas proua Linde edasi, last ei wõinud ta üksina koju jätta, selleks on ta liig ettewaatlik mees. Siisgi — miks tuli ta siia? Oo, ma tean! Ta arwas wist kindlaste, et ma tõeste „tädi“ juurde läksin ning tuli nüüd siia paariks tunniks neiudega lipitsema. Oota, seda tahan ma sulle kätte maksta! Mind ta ei tunne, nagu ma näen, ja ma oskan oma healt muuta.“

„Miks sa nii mõttesse jäid, ilus Mustlase neiu?“ küsis Maria naaber. „Joo parem! Sinu terwiseks!“

Emand Linde sirutas käe weiniklaasi järele wälja. Ta kandis musta sammetist kamsoli, millel käiseid ei olnud. Pool kogemata langes Linde pilk walge ümarguse katteta käewarre peale. Ka temal jäi järsku sõna suhu kinni. Paari päewa eest oli tema abikaas triikrauaga oma käewart weidi põletanud. Linde oli wäikest punast haawa näinud, teadis selgeste, et see pahema käe warrel, wäljaspool küllel oli, — teadis selgeste, kuda haawakene wälja nägi. Ja nüüd — sellel Mustlase tüdrukul seal just niisugune plekk käeware peal…

„Ahaa! Ma tunnen sind!“ mõtles Linde. „Oota, ma tahan sind proowida, kui ilusaste sa wõõraste meestega oskad lipitseda ja kui kange sinu truudus minu wastu on. Sa ei tunne mind, seda ma märkan, sa ei wõigi ka aimatagi, et ma siin olen; ma pidin ju koju lapse juurde jääma. Ka oskan ma wäga hästi oma healt muuta ning wõõra murdega kõnelda.“

Saalis algas jälle uus tants ja pidulised tormasiwad joogi-toast wälja. Emand Linde tantsis esite oma siiamaalise kaaslasega, isand Linde oma naesterahwaga. Wiimasel läks aga warsti korda, oma abikaasat tantsule kutsuda. Ja sest saadik ei lahkunud terwel õhtul kumb kumbast. Mõlemate kindel arwamine oli, et teine teda mitte ei tunne, waid tema aga teist üksi. Ja mõlemate kange püüdmine oli, teise truudust proowi peale panna. Üks püüdis mahedam ja libedam olla kui teine, ehk küll iga õrn meelituse-sõna niihästi ühele kui teisele nagu teraw nuga südamesse torkas.

„Missugune õnn, sinuga tantsida, ilus laps,“ sosistas Linde abikaasale tantsides kõrwa. „Kas sa kuuled kui waljuste mu süda tuksub!“

„Truuduseta kelm!“ mõtles emand Linde, püüdis aga oma wiha warjata ja andis wastuseks sügawa igatsewa ohkamise, kuna ta pea õrnalt Linde õla najale toetas.

„Sa madu, “ mõtles Linde, „näe kuda ta ohkab ja pea mu õlale toetab!“

„Iseäraline õndsuse tuju täidab mind, sinu kõrwal kõndides,“ sosistas Linde, kui nad käsikäes saalis jalutasiwad.

„Päris saatan oled sa,“ mõtles Maria, lisas aga magusal healel juurde: „Mees, ära püüa sädemeid mu südamesse heita!“

„Wõi nõnda armastad sa mind, kawal naesterahwas,“ mõtles Linde südame waluga.

Tantsu waheajal laskis Linde uhkeid söökisi ja jookisi lauale kanda ning kentsakas armastlemine kestis uuel hool edasi.

„Waata, kus ta oma raha läbi lööb — wõõra naesterahwaga, ja kui ta mulle mõne uue kleidi peab ostma, siis kõneleb ta alati kõige mõrudama näuga kokkuhoidmisest,“ oli Maria walus mõte, aga waljuste ütles ta:

„Oh, ma jooksin nii hea meelega klaasi schampanjat; ma olen sellega nii wäga harjunud!“

Linde õhkas naese himude üle, tellis aga silmapilk pudel schampanjat.

Järgmisest tantsust ei wõtnud meie paar osa. Nad jäiwat üksina söögituppa. Seda oliwad mõlemad soowinud. Linde pani käe Maria keha ümber. See laskis seda tõrkumata sündida, sosistas aga, pead häbelikult norgu lastes:

„Oh, ärge tehke mu südant raskeks oma õrnuse ja lahkusega. Mida pean ma teist arwama, herra?“

„Ilus saatan,“ kirus Linde mõttes.

„Ma tean, ma hoian maailma kõige suuremat warandust praegu oma käte wahel,“ algas ta siis wärisewal healel. „Ma ei pruugi teie nägu näha, ei teid lähemalt tundma õppida, waid magusad healed mu südames annawad mulle tõsise teadmise, et teie, ainult teie mu suurem õnn maailmas olete. Ma ei wõi teisiti, ma pean teile tunnistama, et imewäed mind teie poole weawad, minu tundmata neiu! Tohiksin ma nõuuda, kui teie mind näete ja tundma õpite, et te’ siis minu tundmuste wastu mitte liig osawõtmataks ei jää? Tohiksin ma seda loota, ehk see lootus küll liig julge on, sest meie näeme teineteist täna esimest korda ja pealegi katetud nägudega…“

Maria süda tahtis walu ja armukadeduse pärast lõhkeda, pisarad kippusiwad tal wägise silma.

„Wõi see on minu mees, kes mulle igapäew armastust ja truudust tõendada julgeb,“ kaebas ta omas südames. Aga ta oskas enese üle walitseda. Ta tahtis otsani ära näha, kui kaugele Linde asja ajaks. Ta neelas pisarad ära ja ütles nii armsa healega ja nii neiuliku kohmetusega, kui see tal wõimalik oli:

„Ma ei wõi salata, ma ei taha ka nüüd enam salata, et teie heal, teie olek, teie jutt minu kohta imelikul wiisil on mõjunud. Ma — ma — oh, mu mõtted on nii segased — andke mulle andeks!“

„Minu naene, minu naene, kelle truuduse eest ma oma pea oleksin andnud — see nurjatu madu on minu naene,“ ohkas Linde. Aga ka tema tahtis asja lõppu näha ja hoidis selle pärast oma rahu alal. Ta tõmbas Maria tormiselt kaenlasse.

„Kas ma tohiksin paluda, minu armas, minu kallis neiu, et teie esite katte natukeseks ajaks näo eest ära wõtaksite ja teiseks mulle oma nime nimetaksite. Ma palun wäga!“

„Ei, herra, seda ärge nõudke mitte, et ma oma nägu näitan,“ kostis emand Linde ruttu. „Ärge küsige, miks ma seda ei tee, waid usaldage mind ja uskuge, et põhjused selleks tarwilised ja ühtlasi auusad on. Meie oleme mõlemad katetud nägudega teineteisele sala sunnil lähenenud, katsume weel kauemine sellel salajal kombel edasi olla, see on minu meelest wäga luuleline ja huwitaw. Ka nime järele ärge küsige mitte, — täna weel mitte! Homme — edespidi saate kõik teada. Mina ei nõua ka teie nime teada.“ — —

Mõlemad teadsiwad, et kella 12 ajal näokatted nägude eest ära wõetakse. See ei tohtinud nende juures sündida. Maria aitas sellest kitsikusest wälja.

„Mul on äge peawalu,“ hakkas ta kaebama, „ma lähen kohe koju.“

„Muidugi tulen ma teid saatma. Ka mul ei ole enam iseäralist lusti siia jääda.“

Nad läksiwad. Wäljas oli kottpime ja külma kewadist wihma ja lumelortsi sadas jäledaste. Lumi oli maast juba ära ja woorimehed sõitsiwad troskadega.

Linde wõttis kahehobuse woorimehe ja aitas naesterahwa kinnisesse troskasse. Näokatted oliwad ikka weel mõlemal ees. Pimedas ei pannud seda kumbgi tähele, pealegi oli neil oma piinawate mõtetega palju tegemist.

„Kuhu ma pean sõitma?“ küsis woorimees.

„Karlowa uulitsasse!“ käskis Maria.

„Teie elate Karlowa uulitsas? Ka mina elan selles uulitsas,“ tähendas Linde.

„Seda ma arwan,“ mõtles Maria.

Linde hoidis tugewaste abikaasa piha ümbert kinni. See toetas pead tema rinnale. Nõnda sõitsiwad nad sõnalausumata edasi. Kahekordse maja ees, kus Linde pood ja korter oli, laskis Maria peatada.

„Ma elan siin,“ ütles ta oma kaasalisele tasa.

„Imelik juhtumine,“ hüüdis see, „ka mina elan kolmat päewa siin majas ja tulen teiega siin muidugi ka sisse. Minu kallikene, kui teil weel weidi aega oleks, siis tulge — ma palun seda südamest, weidi minu uut korterit waatama!“

„Missugune hirmus mees,“ hüüdis heal Maria südames.

„Nüüd ta tahab wõõra naesterahwa ka weel oma abielu-korterisse wiia, arwates, et mina weel kodus ei ole. Wõi on ta selle tühja korteri täna õhtuks üürinud, mis teise korra peal tühi oli? Jah, see on õigem. Ja selle nõuuga läks ta just pidule, et sealt mõnda wõõrast naesterahwast kaasa meelitada — sinna majasse, kus ta auus naene elab, kus ta laps hällis magab. Jõle mees! Nüüd ei aita enam midagi. Ma lasen ennast lahutada.“

„Ma ei taha teie soowile wastu panna,“ sosistas Maria wastuseks. „Ma loodan aga, et teie minust mingit paha ei mõtle, kui ma teiega korterit tulen waatama.“

„Noh, nüüd ta paneb oma jõledusele tipu otsa,“ oli Linde meeleäraheitline mõte. „Ta läheb süda öösel tundmata mehe juurde tema korterisse — siinsamas majas, kus tema auus mees elab, kus ta laps hällis magab. Ma tõukan ta enesest ära, see on kindel.“

Linde maksis woorimehe wälja ja käsikäes astusiwad nad maja uksest sisse. Maria pea oli nii segaseid mõtteid ja süda walu täis, et ta tähelegi ei pannud kui Linde oma korteri ukse awas ja teda kätt pidi tuppa tallutas. Siin toibus ta. Tugewaste mehe käest kinni wõttes, hakkas ta teda sinna tuppa tallutama, kus laps magas. Sedasama tegi aga ka Linde. Ta hoidis raudsel käel, nagu see wihase inimese wiis, naese käest kinni — üks pigistas teise kätt — ja tallutas jälle omalt poolt Mariat nimetatud toa poole. Nende minek oli siis ka päris jooksmine. Lapse sängi ees jäiwad nad seisma. Poisikene magas magusaste, kojamees norskas tooli peal, tühi wiinapudel jalge ees maas.

„Tunned sa seda last, kõlwatu mees!“

„Tunned sa seda last, nurjatu naene!“ hüidsiwad mõlemad ühest suust.

Kojamees ehmatas üles, kargas hirmuga püsti ja kui ta musta nägudega kirjus riides wõõraid nägi, hakkas ta kõigest kehast wärisema. Pikkamisi taganes ta eemale pimedasse nurka.

„Mis, sa tunned mind, Martin?“

„Ja sina tunned mind, Maria?“

„Siis mängisid sa minuga paljast tühja kommetit?“

„Ja sina minuga?“

„Ja sa ei ole truudust minu wastu mitte murdnud?“

„Ja sina minu wastu ka mitte?“

Nad kiskusiwad katted nägude eest ja lendasiwad teineteise kaenlasse.

„Minu armas kallis mees!“

„Minu hea truu naene!“

Äge suuandmine ja — jutu lõpp.