Riigivanem K. Pätsi seletused rahvahääletuse ja Rahvuskogu asjus

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Lühiandmed
Pealkiri: Riigivanem K. Pätsi seletused rahvahääletuse ja Rahvuskogu asjus
Allikas: Uus Eesti, 10. jaanuar 1936, nr. 9, lk. 1 ja 2.

Riigivanem K. Päts võttis eile pärast lõunat jutule ajalehtede peatoimetajad, andes lähemaid seletusi eelseisva rahvahääletuse ja Rahvuskogu kokkukutsumise asjus. Jutuajamisel viibis ka peaministri asetäitja K. Eenpalu.

Riigivanema seletused on kokkuvõttes järgmised:

Kõigepealt riigivanem käsitas küsimust,

mispärast ei või meie praegu maksva põhiseaduse alusel minna hariliku normaalse korra juure.[muuda]

Seda on mitmelt poolt küsitud ja mõnedki näivat olevat arvamisel, et nüüd oleks õige aeg seda teha ja et elu läheks siis oma loomulikku rada.

Kuid siiski ei või ega saa seda teha. Juba algusest peale oli paljudel, seda enam aga neil, kes nüüd on pidanud riigivõimu käsitama, selge, et

praegune põhiseadus on väga puudulik.

Ta on kokku seatud ettevalmistamata ja suure kiirusega mõne üksiku isiku poolt, avalikkuses arutamata ning arvustamata rahvahääletusele pandud ja tookordse meeleolu abil vastu võetud. Ka selle voolu pooldajad, kes selle põhiseaduse koostasid, olid ise sunnitud tunnistama mõni aeg tagasi, et see põhiseadus vajab parandusi väga tähtsates küsimustes. See kinnitab praegumaksva põhiseaduse puudulikkust.

Riigivalitsemise töös tuleb selle põhiseaduse juures niipalju auke ja puudusi ette, et peab jõudma kindlale arvamisele:

Praeguse põhiseadusega uuesti riigi valitsemisele asudes jõuaksime varsti õige teravate vahekordade juure riigi aparaadis ja selgitamatuste juure, mida põhiseaduse abil raske oleks lahendada.[muuda]

Meie esimese põhiseaduse järgi ainsaks võimuallikaks riigis peale rahva oli riigikogu. Riigikogu oli seadusandja, oli kõrgem administraator, määras valitsuse ja valitsuse juhi, kohtunikud, ja ühe sõnaga kõik, mis riigis võimu käsitamiseks toimus, pidi sündima riigikogu kaudu.

Praeguses põhiseaduses on

jäetud üldiselt alles endise põhiseaduse struktuur,

parandusi on toodud ainult valitsusvõimu või presidendi avaldustesse. Kuid on jäänud lahtiseks palju kohti, kus otsekohe endine riigikogu tegutseb, aga riigivanemal ei ole midagi ütlemist, nagu näiteks meie põhiseaduse parandamise küsimus. Kolm kodanikku võivad algatada põhiseaduse muutmist ja selle rahva ette viimist, kuid riigivanemal, kes juhib kogu riigi saatust, neid õigusi, mis kolmel kodanikul, ei ole, riigivanem ise ei saa algatada põhiseaduse parandamist, olgugi et praeguse põhiseaduse järgi ta on kõigi seaduste algataja. Võib tekkida olukord, kus meie riigi kaitsmine käsil ja sel ajal tulevad need, kes meie riigile vaenulised, ― need võivad küsimuse üles võtta, riigikogusse sisse anda või rahvale esitada põhiseaduse muutmise allkirjade kogumiseks igasugused küsimused, mis meie riigi au, riigi tuleviku ja saatuse kohta täiesti lubamatud on.

Aga ei saa riigikogu keelda, ei saa ka riigivanem midagi teha.

Siis tuleks nii välja, et kolm kuud oleksid igas vallamajas välja pandud paberid, mis otsekohe meie riigi au ja väärtust maha teeksid. Siin on otse näha, et põhiseadus on puudulik.

Vaatleme edasi

veeto-õigust seaduste maksmapanekul.

Osa riigikogu liikmeid võib nõuda riigkogus vastuvõetud seaduse seismapanemist ja rahvahääletusele viimist, seadus ei tule riigivanema kätte, ta läheb rahvahääletusele enne, kui riigivanem veeto-õigust tarvitada saab. Kui riigikogu poolt vastuvõetud seadus rahvahääletusel tagsi lükatakse, siis riigikogu peab lahkuma. Tähendab, rahvas hääletagu kaks korda. Enne oli see ainuke abinõu, et riigikogu lahkuma sundida. Nüüd võib seda teha riigivanem, määrates uued valimised ja küsides rahva otsust ühe korraga. Endise seaduse struktuur on aga jäetud, ei ole osatud seda ära kasutada, et endine instituut ja uus võimuallikas koos töötaksid ja palju kergemini küsimusi lahendaksid.

Praeguse põhiseaduse § 34 ütleb, et rahvahääletamisele ei kuulu ega või rahvaalgatamise teel otsustamisele tulla eelarve ja laenude tegemine, maksuseadused, sõjakuulutamine, kaitseseisukorra väljakuulutamine ja lõpetamine, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamine, samuti ka lepingud võõraste riikidega. § 53-ndas toodi aga täiendus sisse, et

kõigi nende (§ 34) seaduste kohta riigivanema veeto-õigus läheb palju kaugemale

kui muude seaduste kohta. Riigivanem võib kõik need tähtsad seadused nii kaua kinnitamata jätta, kuni riigikogu nad vastu võtab sel kujul, nagu riigivanem seda tahab. Kuna need kõik on seadusandlikud aktid, siis tuleb nii mõista, et riigivanemal on õigus nõuda ka riigi eelarve seismapanekut, kuni see vastu võetakse nagu riigivanem tahab.

Mis sellest siis tuleb? Meie praegune põhiseadus annaks riigivanemale võimaluse eelarve maksmapanekut, mobilisatsiooni ja kaitsesisukorra väljakuulutamist ning välislepinguid seisma panna, sest need on seadusandlikud aktid, mida saab seisma panna kuni riigikogu täidab riigivanema nõudmise või kui riigikogu on laiali saadetud ja uus riigikogu nad vastu võtnud. Siit peab loogiliselt järeldama, et

see võib viia väga suurte konfliktideni.

Meil öeldakse, et eelarve on ainuüksi riigikogu otsustada ja teha, aga nüüd tuleb välja, et põhiseaduse järele võib riigivanem eelarve otsustada ja seisma panna ning riigikogu peab sellega leppima.

Nii näeme, et põhiseaduses on ühelt poolt niisugune kord, kus riigivanemal ei ole õigust tarviliku mõju avaldamiseks, aga teiselt poolt jälle on riigivanemale nii suured õigused antud, kui seda kuskil parlamentaarses riigis ei ole tehtud.

“Praegu on meie soov, et parlamendi küsimus saaks lahendatud nii, et temal ka oleks võimalik Eesti riiki valitseda,” ütles riigivanem.

Mis järgneb rahva kui suverääni õigustest?[muuda]

Meie põhiseaduse nurgakiviks on alati olnud, et rahva käes on kõige kõrgem võim. Aga kui vaatame, kuidas rahvas seda võimu põhiseaduse järele võib käsitada, siis näeme, et tal on rahvaalgatamise näol seadusandluse õigus, tal on ka teatavad valimise õigused ja kõige suurem neist õigustest oleks rahvahääletuse õigus. Aga rahvahääletuse õigus on praeguses põhiseaduses ainult seadusandluse alal. Kui aga ainuke kõrgem võimuallikas on rahval hääleõiguslike kodanike näol, siis ei saa öelda, et see oleks universaalne võim, kui see võim on ainult seadusandluse alal, kui rahvas ainult annab teatavate seadustega õigusi oma organitele. Kui rahvas põhiseaduse koostab, ta võib iseennast piirata, sest suverääni õigused on piiramatud; ja kui ta oma õigusi piirab, siis temale jäävad kõik need õigused, mida ta ei ole piiranud, alles; või kui põhiseadusega on piiratud suverääni õigusi teatavatel aladel, näiteks administratiiv, seadusandlikul ja rahvusvahelise läbikäimise aladel, siis

on rahval kõik teised õigused, mis on ettekujutatavad suverääni õiguste kogust veel alles jäänud.

Meil on tarvis selgusele jõuda, kuidas meie rahvas vaataks teatavate paranduste peale meie põhiseaduses. Meie võime rahva ette minna, seaduse valmis teha ja rahvas ütleb oma “ja” või “ei”. Rahvas aga ei saa oma õpetust anda, et põhimõte peaks nii- ja niisugune olema, ― seda meie praegune põhiseadus ette ei näe.

Meie valitsuses oleme sellel arvamisel, et suveräänilt ei või keegi, isegi mitte rahvaesindus, kellele rahvas ise on õigused annud, tema õigusi ära võtta. Neid õigusi, mida rahvas endale on jätnud, ei või rahvalt keegi ära võtta.

Et ta aga rasketel kordadel ütleb oma õpetliku sõna, et tehke nii, ja paneb nurgakivid maha, millele uut hoonet ehitada, ― seda õigust seadusandlikul teel või hääletamise teel ei ole.

Ja selleks tuleb leida uus moodus.

See hääletamise viis, mis selleks luuakse, ei käi nende kitsenduste alla, mis põhiseadusega ja põhiseaduse põhjal antud seadustega antud ning mis rahvahääletamise seadusandluses olemas. Niisugune

pööramine rahva poole uuel alal on täiesti uus.

See ei ole rahva poole pööramine seadusandlikul alal, siin ei pöörata mõne seadusega rahva poole ja seepärast oli valitsus sellel arvamisel, et niisugust seadust, nagu seda on Rahvuskogu kokkukutsumiseks rahvahääletamise seadus,

võib dekreediga maksma panna.

See ei käi ei põhiseaduse muutmise kohta käivate kitsenduste alla ega ka teiste kitsenduste alla aja ja tähtaegade mõttes, mis rahvahääletuse kohta antud. See on eriiseloomuline pööramine rahva poole, kus tahetakse saada rahva otsust teatavates sammudes, ja sellepärast ongi see seadus välja antud dekreedi korras. Ja valitsus ja mina isiklikult olen täiesti arvamisel, et sellega ma ei ole mingisse konflikti sattunud kitsendustega, mis rahvahääletuse kohta maksma pandud põhiseaduses ja põhiseaduse põhjal väljaantud seadustes.

Ei puuduta see kvoorumit ja ei puuduta ka tähtaega. Nii maksvas põhiseaduses kui ka esimeses põhiseaduses oleme tunnistanud, et

rahvas on kõige kõrgem võimuallikas.

Aga teiselt poolt on see rahva võim täiesti antud riigikogu otsustada. Kuidas rahvas seda võimu saab tarvitada? Riigikogu on põhiseaduse põhjal, kus öeldakse, et rahvahääletamise alus ja kord määratakse eriseadusega, seda nii käsitanud, et tema on see õige peremees, kes ütleb, kui suur hulk peab rahvahääletusest osa võtma. Ja meie teame, et seaduses on see kvoorum kõrge. Rahvas oli vormiliselt kõige suurem võimu käsutaja, kuid ta ei saanud seda kasutada. Tekkis vaidlusi. Kõige tähtsam õigus, mis rahval on ― põhiseaduse väljaandmine ja parandamine, ― see õigus oli riigikogu kätte antud, riigikogu oli tehtud rahva eestkostjaks.

Meie nägime, kui oli viimane rahvahääletus põhiseaduse parandamiseks, et siis riigikogu viimastel tundidel tahtis seda nurja ajada sellega, et tõstis kvoorumit. Oleks võinud seda kvoorumit tõsta 90% peale, siis oleks kindel olnud, et ta läbi ei oleks läinud.

Selles mõttes tuleb tuleviku põhiseaduses kindel kord luua, et niisuguseid kitsendusi võib rahvale ainult rahvas ise teha, aga mitte tema asetäitja. Ei saa valitseja peremehele eeskirju anda, vaid peremees valitsejale. Aga siin on ümberpöördult.

Kui meie nüüd rahva poole uuesti pöörame ja tema käest nõu ja volitusi küsime, siis läheme sellest välja, et meie rahvale need õigused jäänud on. Volituste saamiseks pöörame rahva poole, näpunäidete ja juhtnööride saamiseks pöörab valitsus rahva poole.

Rahvuskogu.[muuda]

Siin võidakse öelda, et see uus asutus, Rahvuskogu, mis nüüd luuakse, see peab põhiseadust parandama, ja et on juba teatud juhtnöörid parandamiseks antud, mida rahvas peab heaks kiitma. See on õige. Aga ühtegi põhiseaduse normi, ühtegi kindlakujulist seadust ei panda siin rahvale ette, vaid sellega

luuakse võimalus neid norme välja töötada.

Ja pärast, kui need on välja töötatud, siis läheb kõik oma normaalset käiku.

See on esimene samm, et rahvas üldse ütleks, et ta tahab põhiseaduse parandamise näol pikkamisi tagasi tulla nende asutuste juure, mis rahvaesinduse näol ja riigivanema näol peaksid uuendatud alustel tegutsema hakkama.

Teine uuendus on see, et meie oleme

kahekojalise parlamendi süsteemi

sisse toonud, kus peale rahvaesinduse tahame kasutada ka nende kogemusi, kes riiklikkude asutuster, rahva kultuuriasutuste jne. näol tegutsemas on. Meie arvame, et meie esimese põhiseaduse juures oli see viga, et põhiseadus sai tehtud rahutul ajal, kus oli sõda käimas, ja inimesed ei olnud suutnud normaaoludesse jõuda. Nüüd teeme seda rahulikumal ajal, kuid vahepeal on uusi ülesandeid riigis juurde tulnud, kus peab korraldama majanduslikke küsimusi, mis väga sügavalt meie riigielu ja kodanike elu puudutavad. Seepärast tuleb tulevikus

seadusandlikul kogul tunda ka majandusliku elu külgi

ja aktiivselt selle korraldamisel vahele astuda, kus vaja. Seepärast peavad riigi töös kaasa töötama isikud ka neilt aladelt, kes silmapaistavtel kohtadel ja kes oma iseloomu ja seisukoha poolest oleksid kõigiti vastuvõetavad. Et seadusandlik kogu oleks tulevikus kahekojaline, selleks, et Rahvuskogu oleks kahekojaline, on see otsekohe rahvale otsustada antud. Sellest kahekojalisest parlamendist ei looda meie üksi ainult seda, et see uusi väärtusi loob ja paremaid kogemusi selles töös annab, vaid loodame, et need kaks koda üksteist tasakaalustavad, ühed tundes rahva tarvidusi, teised ― kui kaugele võib minna.

Kui need kaks koda tööle asuvad, siis riigivanem ei tohiks sattuda mitte otsekohe vastaspooleks riigikogule, vaid ta võib natuke kõrval seista ja

reguleerida kodade tegevust,

kord üht koda, kord teist koda toetades.

Rahvuskogu esimese koja valimine sünnib

isikuvalimise põhimõttel.

Kes kõige rohkem hääli saab, see on valitud. See on uus tee ja loodetavasti annab paremat, kui andis proportsionaalne viis. Rahvas valib nüüd isikuid, aga mitte nimekirju. Proportsionaalset valimisviisi rahvast killustavate tagajärgedega ei tahtnud meie sisse tuua.

Valimised Rahvuskogusse toimuvad üldisel, salajasel, ühetaolisel ja otsesel hääletamisel. Selleks tehtav valimisseadus näeb ette, et valimistel

kandidaadid seatakse üles vabalt kodanikkude poolt.

Seega peaks kohe ära langema mõnelt poolt avaldatud kahtlused, nagu hakataks Rahvuskogu valimistel kandidaate üles seadma kellegi muu kui kodanikkude eneste või nende organisatsioonide poolt.

Rahvuskogu sisuliseks ülesandeks

on põhiseaduse vastuvõtmine, samuti põhiseaduse elluviimise seaduste vastuvõtmine. Teisi ülesandeid, mis parlamendil olemas, ei saa ta lahendada. Paralmendi kohta on teatud kitsendusõigused riigivanemal: veto-õigus ja parlamendi laialisaatmise õigus. Rahvuskogu juures aga, kes rahva asemikuna kokku tuleb uue põhiseaduse andmiseks, pole võimalik ette kujutada, et riigivanem võiks temaga konflikti satuda. Rahvuskogu ei tööta nagu parlament seadusandlikul alal, vaid ainult põhiseaduse andmise alal. Ta on puutumata, teda ei saa koju saata enne tähtaega jne.