Tõde ja õigus I/IX

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
VIII
Tõde ja õigus I
A. H. Tammsaare
X

IX

Vahetpidamatus rähklemises kadus Vargamäe Eesperes suvi. Polnud aega silmagi sügada, aina üks töö teise otsa. Polnud heinatöö veel lõpul, kui juba kippus pudisema rukis, muudkui viska vikat ja võta sirp.

Heinamaad aru järgi päratu hulk, kõõbi teda või mihklipäevani, heina ennast aga ikka vähe ja vähe, sest maa on paljas. Samuti rukkiga. Sai teist sirbiga korjata, nii et küürus pistis pussiga, aga peksmisel leiti kasteheina ja teri nagu köömneid. Müügi peale ei võinud mõteldagi, hea, kui pole tarvis kevadel magasiaita minna.

Kaer ja oder tõotasid paremat saaki, vist sellepärast, et peremees ise oli nad külvanud ja seemendanud. Ka kartulitel olid madalamais paigus üsna kenad pealsed. Juba õitsemise ajal leidis peremees neil suured nubulad alt.

Lina ei täitnud tema peale pandud lootust. Tehti teine veel kevadel küll raske maa peale, aga ei tea, kas oli seeme halb või tegi vesi liiga – harvaks jäi, kuigi kiul polnud väga viga.

„Neist ei saa tänavu midagi ära anda,“ ütles perenaine peremehele, „kuluvad kõik omale särkideks ja kottideks. Ja kottidest on veel suurem puudus kui särkidest.“

„Pisut peab ikka müüma, kust muidu raha saab,“ vastas peremees, „tulevad uued asjad, uued kulud, raha peab olema, ei muidu või.“

„Jah, eks ta ole, põle ju veel looma müüa ega kedagi,“ oli nüüd ka Krõõt nõus, kui peremees talle „uusi asju, uusi kulusid“ meelde tuletas.

„Palju sul võid on?“ küsis Andres.

„Küllap ajan talveks kolme leesika ümber kokku, ega rohkem küll, ise tahame ju ka ikka mõnikord saada,“ vastas Krõõt.

„Asi seegi,“ rõõmustas mees. „Katsu aga hoida.“

„Olen ju küll hoind,“ seletas perenaine, „ja minu pärast võiks ta kõik pütti minna, mina ei raatsiks teda noaotsagagi leiva peale panna, aga pere peab ju ikka vahel saama.“

„Omale piaks sa ikka ka pisut võtma, muidu pärast väsid ära, ei jäksa änam, mis me siis tegema hakkame,“ arvas peremees.

„Küllap jäksan,“ julgustas perenaine.

Ja jaksaski. Näost langes küll ära, kõik panid seda tähele, aga vastu pidas.

Tõttas kodus aida ja lauda vahet ja näpistas aega pere aitamiseks heinamaal ja põllul: noppis odrapäid, küürutas kartulivaol. Oli küll raske, oli palju raskem kui kunagi enne, aga sai läbi, kannatas välja, sest ta oli Vargamäel perenaiseks. Talu oli võlgu ostetud, sisse oli makstud ainult nii-öelda käsiraha, kõik muu pidi alles tasa teenima. Ja kui ei teeninud ise, siis jäi koorem laste kanda. Aga peremees ja perenaine ei tahtnud, et nende ostetud koha teeniksid tasa lapsed. Sellepärast oligi perenaine nii väsimatu kodus ja ka välistööl. Lastel peab parem põli olema. Neil ei tarvitse enam mõisasaksa orjata, aitab sellestki, et nemad ise veel.

Esimese lume saabumisel – tänavu tuli ta varakult – olid kõik välistööd korras, ainult paar viljaauna seisis veel väljal. Aga needki tuuakse lähemail päevil ära, niipea kui tuul hakkab reiaaluse väravaist sisse käima, et vanad üssehunnikud[1] võib läbi tuulata.

Viljasalved ja kotid ei täitunud aidas küll peremehe tahtmise kohaselt, ometi korjus sinna rohkem, kui ta oli julgenud loota.

„Põle viga,“ lausus peremees perenaisele, „esimeseks aastaks käib küll.“

Muidugi Pearu vastu ta ei saanud, see oli ju vana majamees. Pearu kõnede järgi otsustades pidi tema küll kõike kaks korda nii palju saama kui Eespere. Sellest hoolimata sündis sügisel see, mis sauna-Madis oli ennustanud: sulane Juss leidis soosillalt viljavihud, kui ta öösel tuli „tädirannast“. Hommikul neid kaeravihke nähes küsis peremees sulaselt:

„Kust sa need oled üle löönd?“

„Miks üle lüüa, kui nad niikuinii mööda teeääri vedelevad,“ vastas sulane.

„Kus siis?“ küsis Andres.

„Meie oma sillal,“ vastas Juss.

„Oli neid seal rohkem?“ päris peremees.

„Ei olnd,“ vastas poiss, „kaks leidsin ja pistsin nad teise teise kaenlasse. Mõtlesin, et mis nad sealgi vedelevad.“

Peremees ei lausunud nüüd midagi, muigas ainult pisut.

„Kui ma iga öösse kakski vihku toon,“ ütles poiss, „siis hakkab vana mära karv varsti läikima.“

„Arvad siis iga öösse leidma,“ lausus peremees.

„Miks ei, kui vanal märal õnne on,“ naljatas poiss rõõmsalt.

Rõõmu tundis millegipärast ka peremees, nagu saaks ka tema neist kaeravihkudest osa. Perenainegi naeratas Jussi juttu kuulates. Talle tegi nalja mõte, et Juss oli kottpimedal ööl mööda teed tulnud, valged kaeravihud kaenlas, nagu oleks ta mõni varas. Ometi polnud Juss mingi varas, vaid päris kena poiss, sõnakuulelik veel pealegi, kes alati hea meelega noore perenaise käsku täitis. Praegugi naljatas ta vist rohkem perenaise kui peremehe pärast, sest esimese nukrad silmad nõudsid nagu rohkem naeru kui teise külmad hallid, mis olid ajuti teravad nagu raudnael.

Jussil poleks üldse mingit viga, kui ta poleks nii lühike ja näss: kael lühike, pea kõrgete õlgade vahel, jalad pisut rangis. Kõndides vehib ta kätega omapäraselt ja naljakalt, hoides nad kangelt kehast eemal, nagu oleks tal taskud alati pungil midagi täis. Muidugi, kandes kaeravihke kaenlas, pidid ta käed paigal püsima, aga siis seisid õlad veel kõrgemal – nii kõrgel, et kui keegi talle vastu oleks sattunud, siis oleks ta kahelnud, kas Jussil üldse pea on olemas.

Ainuke, kes Jussi jutust mingit mõnu ei tunne ja kes ei mõista, kui halenaljakas võib Juss mõnikord olla oma rangjalgadega, on Vargamäe Eespere Mai. Tema istub üksi omaette ja tallab vokki, nagu oleks tal süda tallalaua peale täis või nagu kannaks ta kurjust südames kogu ilmale. Ometi pole talle keegi mingit kurja teinud, või olgu siis, et Oru Kaarel. Tema üksi on ehk see halb loom, kes Maie silmas ilma mustaks tõrvab. Eks ta lubanud ka talveks Vargamäele jääda, aga nüüd pani äkki hõlmad vöö vahele ja kadus, vaevalt teab, kuhu. Põhjus? Ei taha siin kõrvenurgas elada, välimaal on viisakam, sest seal on külad ja kõrtsid ning kõik.

„Aga mina? Kuhu jään siis mina?“ küsis temalt Mai.

„Tule ära, tule ka ära, mis tühja sa siin mülkas müttad,“ vastas Kaarel.

Viga’s oli Kaarlil nõnda öelda ja minna. Maie asi oli hoopis teine: tema oli aastaks kaubeldud, Kaarel ainult suveks. Pealegi kuhu oli Maiel minna, kus teda oodati? Pidi ta Kaarlile järele jooksma? Aga kuhu siis? Metsa puid lõikama või viinavabrikusse kartuleid kühveldama?

Ei, ei! Maiel polnud kuhugi minna, tema pidi Vargamäele jääma. Sellepärast sõtkubki ta nii kurjalt ja meeleheitlikult vokki, nagu oleks selle tallalaud milleski süüdi.

„Kas otsid tulevaks kevadeks endale kuhugi mõisa moonamehe koha?“ oli Mai julgenud Kaarlilt ääri-veeri küsida ja nõnda talle tema tõotust meelde tuletada. Aga Kaarel sai sellest tühisest küsimusest üsna kurjaks ja vastas uhkelt:

„Ei see poiss moonakaks hakka, ehk olgu et aasta kümne pärast. Saab kergemaltki ninaesist ja ulualust.“

Nõnda sai Mai teada, et Kaarel enam põrmugi ei näe tema siniseid silmi, mis polegi nagu tema omad silmad, ja et tänavune suvi jääb ainult tänavuseks suveks. Oli küll kevadel kõik nii ilusasti alanud: Mai istus sõnnikuveo-vankris Kaarli põlvel ja pärast kastsid nad teineteist, nii et pidi aitama. Kõik nägid, et pidi aitama, aga ometi ei aidanud.

Niisugused olid Maie mõtted vokki tallates, kui rangjalgne Juss pererahvale oma kaeravihkudega nalja tegi.

Lume tulekuga tabas Andrest suur häda: tal polnud teist rege. Hakka või kreskuga heinu ja hagu vedama. Küll oli ta lootnud, et sügisel pikkade õhtute jooksul leiab tingimata mahti ise oma käega puuvärgi valmis teha, aga õhtu kadus õhtu järel ja varane lumi ei leidnud muud eest kui valmispainutatud jalased.

Oma häda kaebas Andres ka Pearule. See pakkus kohe oma rege, sest temal seisvat üks jõude. Andres võttis pakkumise vastu lootuses, et kuu aja pärast on tal tingimata endal regi valmis. Aga kui ta paari nädala pärast üleaedsega kõrtsis kokku sai, lärmas see kogu rahva ees, missugune vilets mehike temal naabriks olevat: ei jaksa endale regegi saada, sõidab tema omaga.

„Su märasetukal ehk tänagi minu regi taga,“ pöördus Pearu lõpuks otseteed Andrese poole.

Andres vastas ägedalt:

„Sul põle omal niisukestki setukat aiste vahel.“

„Minul?!“ hüüdis Pearu. „Mul hirnub täkk kõrtsi reiaall. Tahad, lasen sinugi mära karata? Lasen muidu, ilma kopikata. Tahad?“

„Sinu täkk on juba kahekümne aasta eest ruunatud,“ irvitas Andres naabrile vastu. See ärritas Pearut ja ta vastas:

„Aga minu reega sõidad sa, könn, siiski.“

„Veel täna õhtul saad ta kätte,“ ütles Andres.

„Sõida aga sõida, ma võin ta sulle vaesele kinkida,“ ütles Pearu uhkelt.

„Niisugust risu ei tee ma ise ega võta ka teiselt kingiks vastu,“ vastas Andres.

Sellega lõppeski ärplemine ree pärast, sest Pearu läks ära saksatuppa.

„Pearuga põle nali,“ ütles Aaseme vanamees Andresele. „Tuleb kohe nina kallale, kui temalt midagi vastu võtad.“

„Sauna-Madis hoiatas mind küll,“ rääkis Andres, „aga ma mõtlesin, et mis siis ikka, üleaedsete asi, teinekord aitan mina jälle teda.“

„Eks sa tulnd minu juurde, minul ka regi jõude, mis sa tema tühjaga jändad,“ ütles Aaseme Aadu. „Ajab teine nüüd terve kihelkonna lori täis.“

Aga Andres ei võtnud enam ka Aaseme Aadu rege – tahtis ühega seni läbi ajada, kuni teise valmis saab.

Veel samal õhtul saatis ta Jussiga Pearu ree ära ja laskis öelda, et pole enam tarvis. Kui Pearu hiljem koju tulles sellest kuulis, vihastas ta rohkem kui kunagi enne. Mis see üleaedne endast õige arvab? Võtab temalt ree, veab sellega nädalat kaks, ja tema ei tohi kõrtsis sellest juttu teha? Aga milleks ta siis oma ree teise kätte kulutada ja lõhkuda andis?

Pearu käis ja mõtles, mõtles ja käis, aga lõpuks ei teinud midagi, jättis asja seks. Isegi kõrtsis ei norinud ta Andresega nii väga riidu, sest kevadel oli ta tema jõudu näinud. Endise üleaedsega oli tal parem: see pidi kõrtsis tema eest nurka hoiduma. Praegune istus leti ääres, piip suus, viinakortel ees. Olgugi et ise ei joonud, viina ostis ta siiski, nagu tahaks ta Pearule näidata, mis ta võib. Ja võis ka, sest Pearu ei saanud talle midagi parata.

Reeloost ei teinud ka Andres suuremat välja, sest ta mõtles kraavi peale, mida nad Pearuga kahasse piirile kaevavad. Peaasi, et see pooleli ei jääks ja et vesi jooksma pääseks.

Imelikuna näis Andresele nüüd, miks Pearu reega nii palju lärmi lõi ja miks pole kaevatavast kraavist midagi kuulda. Ka siin oleks tal ju põhjust suurustamiseks, sest kraav on ju täiesti tema maa sees ja mätas laotakse tema poole kaldale – ilusasti ja tihedalt, nagu ehitataks siin mõnda tammi.

Lumepõlveski käis Andres kord kraavi vaatamas, nii väga rippus ta süda selle küljes. Helevalge lindina jooksis ta mööda piiri madala põõsastiku vahel Jõessaare poole. Eemal kaugel oli lint läbi lõigatud: seal oli kraavi ots. Kraav oli jääkaane all vett täis, sest jooksma ei pääsenud see ju kuhugi. Aga tuleval suvel, siis jõuab ots jõkke, siis pääsevad veed voolama.

Andres oli mõelnud, et juba esimesel talvel veab ta tarviliku materjali kokku ja teisel kevadel ehitab uued kambrid. Perenainegi oli uutest kambritest mitu korda juttu teinud, neid kuidagi sidudes nende esimese lapse sündimisega. Muidugi, see oli ainult Krõõda unistus, sest hoolimata oma noorusest mõistis ta ometi, et seda teostada pole võimalik: laps sünnib selleks liiga aegsasti.

Juba sügisel, kui aastane saak salves, oli peremehel selge, et mitte ainult esimese lapse sündimiseks, vaid et ka tulevaks talvekski ei saa nad uusi kambreid. Ei jõua, ei ole raha! Esimesel talvel on muidki vedusid nii palju, et ehitusmaterjal peab üsna kõrvale jääma. Vaja teibaid, vaja roikaid ja latte, ning et omas metsas neid ei ole või et neid ei raatsi sealt võtta, siis tuleb neid kümne, viieteistkümne versta tagant vedada, sest lähemal pole müüki.

Nõnda läks kambritega teisiti, kui perenaine oli unistanud, samuti ka teisiti, kui peremees alguses oli kavatsenud. Aga polnud parata, polnud midagi parata.

Nagu saunaeit suvel oli kuulutanud, nõnda see ka oli: Krõõdal sündis tütar. Sündis küll suur ja tugev, nii et kõik aina imestasid tema suurust, aga ometi ainult tütar.

„Ei tulnd kohapärija,“ ütles Andres. „Sinule oleks nagu rohkem abi tarvis kui minule.“

„Kes teda teab, ehk ongi ka,“ vastas Krõõt sängist õlgedelt. Kogu oma jõu pidi ta kokku võtma, et niigi palju mehele vastata, kes pettununa seisis oma naise ja lapse ees.

Ette oli Krõõt oma last armastanud ja tema pärast rõõmu tundnud. Iga kehakatte tema tarvis oli ta teinud osalt riidest, osalt õrnusest ja armastusest. Aga praegu polnud tal rinnas vähematki õrnust ega armastust. Ta arvas isegi, et kui laps tema silma all praegu oleks hinge vaakumas, siiski poleks tal tema jaoks kustki õrnust ega kahetsust võtta – nii hirmus ükskõikseks tegi nurganaise suur väsimus. Ainult siis, kui ta kätega puudutas õrnuses ja armastuses valmistatud asjakesi, turgatas meelde endine tundmus nagu kauge mälestus.

Aga lapse hääl hakkas Krõõda kõrvu kuidagi imelikult kinni. Alles mõni aasta tagasi kuulis ta oma väikese õe häält, aga see läks nagu kõrvust mööda. Lapse hääl oli kõrvadele peaaegu niisama valus kui lapse enda puutumine rindadele. Aga saunatädi lohutas Krõõta tema valus, öeldes:

„Kannata aga rõõmuga, noorik, ega armastus muidu tule, kui valu ei ole.“

Krõõt naeratas. Tõepoolest näiski nüüd, et kui laps talle haiget tegi, tärkas ka armastus, aga see oli hoopis midagi muud kui see, mis oli tuntud riidehilbukeste valmistamisel. Uues armastuses oli juba liha ja verd.


  1. Pekstud puhastamata vilja hunnikud. – Toim.