Tõde ja õigus I/XVI

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XV
Tõde ja õigus I
A. H. Tammsaare
XVII

XVI

Jussi ja Mari abielu teise aasta algul sündis neile poeg.

Rõõmus oli Mari, veel rõõmsam ehk Juss, kelle kõverad jalad hommikust õhtuni naise ja lapse ümber sibasid. Juss oleks tahtnud nüüd kõik üksi teha. Maril oleks pidanud tema arvates olema ainuke kohus ja lõbu: hoida ja kiigutada last. Aga Mari märkas peagi, et pole kuigi suur lõbu alati lapse küljes kinni olla, palju parema meelega oleks ta midagi teinud või kuhugi läinud.

Algusest saadik oli Maril poisiga üks mure: on ta temasse või Jussi? Õigem – on poisi jalad isasse või emasse? Ei olnud Maril suuremat hirmu, kui et poeg võiks pärida isa kõverad jalad. Lapse sündimiselgi polnud tema esimeseks uudishimuks teada saada selle sugu, vaid missugused on ta jalad, nagu võidaks juba nüüd kohe selles asjas midagi öelda. Mari arvas isegi nõnda, et tüdrukul poleks kõveratest jalgadest suuremat häda, sest temal jääksid nad seeliku alla, aga kõverjalgne poiss – jumal hoidku selle eest!

Samal kevadel ehitas Juss endale lehmalauta – palgiotstest, mis pere kambritest olid järele jäänud. Nõnda oli rähklemist küll ja küll. Peres käis ta ainult ajutiselt abiks, sest päriselt suviliseks polnud võimalik hakata. Oli juba oma töö ja majapidamine: naine ja laps, lehmamullikas ja seapõrsas. Lehmalaudale ta ise katust ei osanud peale teha, aga Madis oli selles asjas suur meister. Tema’p see laudale katuse peale sopsiski, pannes räästasse aeva puhta pilliroo, mis jõest eelmisel suvel oli korjatud.

Peresse oli uus tüdruk kaubeldud, keegi Kaie-nimeline, aastat kolmkümmend vana, tuima näo ja tuhakarva juustega. Krõõdale polnud ta hästi meeldinud, aga et teda kui tumma töölooma kiideti, siis kaubeldi ta. Perenaine oleks jällegi tahtnud midagi Mari-taolist majja saada, sest nii hea oli näha rõõmsat nägu, kuulda naeru ja nalja, mis vaheldaks pisutki igapäevase elu üksluisust. Pealegi odrakülvi aegu ootas perenaine kolmat last ja siis sooviks majas inimest näha, kes räägiks suuremate lastega mõne parema sõna.

Juba ammugi valutas Krõõda süda oodatava lapse pärast. Tal oli mingisugune kuri eelaimdus, et jällegi tuleb tütar. Ta arvas nimelt, et kui hakkavad kord tütred tulema, siis tulevadki.

Ja tuligi, nagu ta oli kartnud. Teise tütre sünnil oli Krõõt nutnud. Nüüd võttis ta löögi alistunult vastu. Sest milleks nutta, kui see on jumala tahtmine, mis on niisama paratamatu nagu talvel külm ja suvel kuumus. Samasuguse näo tegi ka Andres, kui ta põllult koju tuli ja asjast kuulis. Aga saunatädi kõndis Vargamäe Eespere tagakambris nagu kurjategija. Kui ta sauna läks ja ka Marile tütrest teatas, hakkas see peaaegu suure häälega nutma.

„Vaene perenaine!“ karjus ta. „Mis jumala nuhtlus see küll temal on.“

Missuguse näoga läheb ta nüüd perenaist vaatama ja kuidas seisab ta temaga silm silma vastu, kui ta ei söanda enam teda nõnda lohutada, nagu ta tegi seda teise tütre puhul, on ju temal endal vahepeal sündinud poeg? Millegipärast hakkab Krõõda saatus nii väga valusalt Mari südamesse kinni. Kui see oleks võimalik, vististi annaks ta oma poja perenaisele ja võtaks tema tütre endale. Eriti haledaks läheb Mari süda siis, kui ta mõtleb, et perenaine tema poja tarvis oli andnud mitu-setu rätikut, vöö, teki, mütsi ja muud kribu-krabu. Ehk kuidas ilmus ta katsikule! Kooke ja munaputru oli nõnda palju, et sõi Mari ise, sõi Juss ja sai maitsta tädigi oma vanamehega.

Andres tegi endas imeliku leiduse. Tema oli teise tütre sündimisel mõelnud, et kui kolmas laps ka tütar on, siis lööb ta käega suure rähklemise peale ja hakkab elama hoopis teist elu: ta ei võta Vargamäed enam nii tõsiselt. Aga nüüd oli kolmas tütar käes ja Andres pani tähele, et tema tööhimu polnud põrmugi vähenenud, nagu ei olenekski see kuidagi tema enda vabast tahtmisest. Mitte tema ise ei otsusta oma eluküsimusi, vaid keegi nägematu käsib, ajab, tõukab, Andresel pole muud, kui mine, kuhu sind lükatakse.

Jussi ja Mari tõttu oli nüüd rohkem tööjõudu saadaval ja seda kasutas Andres kohe. Põldude vahele, piirile, heinamaale ja koplisse ilmus üks uus aed teise järel või tehti mõne vana asemele uus. Põllul peeti kividega nii ägedat võitlust, nagu oleksid Vargamäe Eespere kivid äkki hakanud peale tungima, peremees, vaene, paneb ainult kõigest jõust vastu, tarvitades selleks hoobasid, kangi, suurt vasarat ja tuld.

Sauna-Madis oli labidatega soos, niipalju kui omad tööd vähegi mahti andsid. Vanemate kraavide ääres muutsid kased juba karva ja aastast kasvu. Andresele tegi see nii suurt rõõmu, et ta peaaegu igal pühapäeval ühes või teises kohas kraavikaldal kõndimas käis. Sealt tõi ta ikka hea meeleolu koju kaasa. Ja kui Krõõt vahel tütreid kuidagi meelde tuletas, ütles Andres naljatades:

„Minu pojad kasvavad soos kraavikallastel, sihvakad ja lopsakad teised, nii et aina lust vaadata. Mina võin surra, aga ei minu pojad niipea sure, need kasvavad ka pärast mind Vargamäel.“

„Seni kui võerad käed nad maha raiuvad,“ lausus Krõõt.

„Kännust tõusevad uued asemele, Vargamäel on visa seeme,“ ütles Andres.

Visadust oma kemplemises ilmutas Oru Pearugi. Tänavu elas ta küll Andresega rahus, aga seda mitte tüdimuse või väsimuse pärast, vaid et tal oli nüüd omas kodus tegemist. Ta oli endale uue sulase kaubelnud, ja nagu ikka, võimalikult tugeva, et see oleks toeks üleaedse vastu. Aga nüüd juhtus nõnda, et Pearu läks ise oma tugeva sulasega vastamisi. See sündis millalgi, kui Pearu jälle suure ajuga kõrtsist tuli ja õuevärava maha ajas, mille eest ta naist ja lapsi tahtis karistada. Kui kisa ja karjumine liiga suureks läks, ei suutnud Jaagup välja kannatada ja astus pererahvale vahele. Ta tuuseldas pisut marruläinud peremeest ja viis ta siis sängi magama. Küll oli Pearu sulasele küüntega näkku ja kõrri kinni karanud, aga sulane ei hoolinud. Lõpuks sai peremees hammastega sulase pöidlast kinni. Nüüd võttis sulane teisest taskust kinnise liigenditega noa ja pistis selle Pearule hammaste vahele. Nõnda päästis ta oma haavatud pöidla. Aga niipea kui Jaagup Pearu lahti laskis, kahmas see sängi ääre alt kirve ja oleks vististi sulase elu lõpetanud, kui see õigel ajal poleks saanud tooli löögiriistana tarvitada. Nüüd võttis sulane vöö ja sidus peremehe käed selja taha kinni. Nõnda viskles ja vandus ta, kuni uinus magama. Siis päästis perenaine ta käed.

Ärgates tegi Pearu näo, nagu ei mäletaks ta eilsest sündmusest midagi. Isegi sulasele ei lausunud ta ainustki halba sõna. Aga sest silmapilgust peale hakkas ta teda kiusama, kus ta aga iganes võis. Algas sellega, et ta hommikul sulasel magada ei lasknud ja et see õhtul kauem pidi töötama kui harilikult. Eelmistel aastatel olid ikka Eespere mehed hommikul varasemad ja õhtul hilisemad, tänavu läks kõik vastupidi.

Sadas sügisel päevade kaupa külma vihma, siis nähti Tagapere Jaagupit lepikus hagu tegemas, kus puistas vett kahekordselt kaela. Või ta pidi kuskil põllu all kraavi kaevama, külm soovesi jalus, vihmavesi turjal. Kõige kibedamaks muutusid päevad kartulivõtmisel ja rehepeksmisel. Siis polnud enam öö ega päeva maiku. Kogu töö ja tegemise oleks Pearu pea peale pööranud, et aga Jaagupit kiusata. Heameelega oleks ta teinud kõik kodused tööd kuivaga, välised vihmaga. Oli ilm niisugune, et hea peremees ei aja koeragi ulualt välja, siis saatis Pearu sulase kas või üksipäini kartulimaale.

Talve tulekul, kui suuremad välistööd kõik tehtud, läks Pearu sinnamaale, et ta sulasele enam ei lasknud süüa anda. See nälgis paar päeva ja tahtis siis peremehega rääkida, aga peremees ei võtnud teda jutule. Jaagup ei osanud nüüd muud teha, kui läks Eespere Andreselt nõu küsima. See ajas Pearu hoopis marru. Ta tõstis sulase asjad toast ja aidast välja, ning kui see nõuküsimiselt koju tuli, ütles ta temale, et ta võib enda koristada, teda pole enam vaja. Jaagup nõudis palka, vähemalt teenitud aja eest.

„Mis palka?“ karjus Pearu. „Sa oled mulle rohkem kahju teind, kui su palk veart.“

Ei aidanud midagi. Jaagup korjas oma kolid kokku ja kandis nad Andrese loal Eesperre, kuhu ta ka esiotsa jäi, sest minna polnud tal kuhugi. Oma palka hakkas ta Pearult kohtu teel nõudma. Aga nüüd esines ka Pearu vastuväidete ja vastunõuetega. Tema tõenduse järgi polnud õige, nagu oleks ta sulasele toitu keelanud. Tunnistajaks andis ta tüdruku, kes ka peremehe ütlusi kinnitas. Küll aga olnud sulane laisk tööle, hooletu hobustega ja kõigi oma tööriistadega, ropp suu poolest, nii et lapsi tema eest pidanud hoidma, kõlvatute elukommetega ja ööhulkur, joodik ja sõnakuulmatu, nii et ta tööd sagedasti otse peremehe käskudele vastuoksa teinud. Paned ta kraavi kaevama, siis teeb ta teisiti, kui on õpetatud, ajad ta hagu tegema või puid raiuma, siis raiub ta sul käsuvastaselt ilu- ja emapuud maha, nagu seda ka sauna-Madis teadis tunnistada. Nõnda teinud ta Pearule rohkem kahju, kui et saadav palgaosa seda suudaks tasuda.

Kohus ajas peremeest ja sulast leppima, sest eesistuja arvas, et eesel ei pea mitte astla vastu takka üles raiuma ja et pahmaja ei peaks härja suud kinni siduma. Pearu oli valmis sulasega leppima ja temale ta palka kas või siinsamas kohtu ees välja maksma, ainult kui sulane enda süüdi tunnistaks ja teda, Pearut, ainsagi sõnaga paluks. Aga sulane seisis nagu tige härg peremeeste kohtu ees ega lausunud sõnagi, nohises ainult. Kohus arvas, et ehk tahavad vastased asja isekeskis veel arutada ja lükkas otsusetegemise järgmiseks kohtupäevaks edasi.

Kohtust läksid nii Pearu kui ka Jaagup kõrtsi ja ka seal ütles peremees, et tema maksab sulase palga kohe välja, niipea kui see temalt andeks palub. Aga siin polnud sulane valmis seda tegema. Isegi viina ei võtnud ta Pearult vastu, vaid ütles:

„Peremees valab minu jao oma emapuudele kasteks.“

Nõnda ütles Jaagup ja sülitas, nagu olekski ta juba peremehe klaasist rüübanud.

„Ah sa oled ikka veel kangust täis!“ hüüdis Pearu. „Küll mina su kaelakünnapuid mudin.“

„Küllap näis, kumb kummal nad mudib,“ vastas Jaagup.

„Ah sa ähvardad mind?“ küsis Pearu.

„Mis mina sust ähvardan,“ vastas Jaagup. „Mis on sulasel peremeest ähvardada.“

„Säh, joo viina!“ pakkus Pearu. „Lepime ära. Kõrtsmik, korv õlut!“

Pearu pakkus ja pakkus oma klaasi, aga Jaagup ei teinud seda nägemagi.

„No rüüpa ükski kord minu klaasist,“ mangus Pearu, „siis maksan siinsamas kõrtsiletil su palga välja.“

Pearu tahtis nähtavasti, maksku mis maksab, sulasega leppida.

„Poiss, ligund, võta klaas vastu, kui peremees pakub!“ hüüdis kõrtsmik. Sama nõu andsid ka kõrtsilised. Kuid sulane oli oma otsuses kindel: ei võtnud.

„Mine siis p…e!“ karjus Pearu lõpuks Jaagupile. „Tänasest päevast põle sa enam mu sulane! Asjad viisid Eespere Andrese juurde, sinna mine ka ise. Mis mulle ei kõlba, see on temale paras. Kui palju on sul veel palka saada? Maksan su kõrtsiletil kui mustlase setuka kinni ja kasi, kus kurat!“

Ning kui sulane saadava summa oli nimetanud, ladus Pearu raha kõrtsiletile ja kutsus kõrtsmiku tunnismeheks.

„Kasi mu silma alt!“ karjus Pearu Jaagupile.

„Ega sa Vargamäel ole, et nõnda karjud,“ lausus poiss raha tasku pannes.

„Kas nüüd rüüpad mu klaasist?“ küsis Pearu Jaagupilt.

„Maksa enne kõik mu rahapalk välja,“ vastas sulane. „Niikuinii läheb ta mul muidu kaotsi.“

„Rüüpa enne viina,“ tingis Pearu.

„Ei, enne kõik rahapalk, riidekraam võib jääda,“ vastas sulane.

Kõrtsmik astus mõlema vahele lepitajaks, öeldes:

„Tehke mõlemad ühekorraga, peremees annab raha, sulane võtab viina.“

„Nõnda olen nõus,“ ütles sulane.

Pearu mõtles pisut.

„Üks ta mats puha,“ ütles ta viimaks, „sulasest niikuinii meest põle.“

Nõnda leppis Vargamäe Pearu oma sulase Jaagupiga. Lepituseks tühjendati nii mõnigi klaas ja pudel. Alles hilja öösel hakkasid peremees ja sulane kõrtsist koju minema.

Aga kui Pearu oma peatäie oli välja maganud ja selle üle järele mõtles, mis ta purjus peaga oli teinud, siis kahetses ta oma tegu. Kuidas võis ta ometi sulasele nõnda palga välja maksta ja ta enda juurde tagasi võtta, oli see ju Eespere Andreselt läinud nõu küsima tema vastu ning lõpuks oma asjadki Andrese ulu alla viinud.

Algas uus kiuslemine. Pearu murdis pead, kuidas Jaagupit sisse vedada, kuidas talle vingerpussi mängida. Viimaks arvas ta õige nükke leidnud olevat. Ta läks kõrtsi ja tuli sealt hirmsa mürgliga koju. Varsti oli kogu talu karjumist, jooksu ja nuttu täis. Perenaise palve peale läks Jaagup peremeest rahustama ja kas või jällegi kinni siduma, kui muidu ei aita. Nüüd pistis Pearu appi karjuma, nagu tehtaks temale jumal teab mis liiga. Ja kui sulane ta lahti laskis, läks ta uksest välja ja vestiväel ning palja peaga läbi tuisu Eesperesse.

Oli õhtul kella üheteistkümne paiku, kui Pearu hirmsa müra ja karjumisega Eespere uksest sisse tormas ja seal lõõtsutades toolile langes. Eespere rahvas, kes alles ülal oli, ehmus õige tublisti, nähes Pearut säärases olekus.

„Mis on üleaiamehega juhtund?“ küsis Andres.

„Juagup tahab tappa,“ lõõtsutas Pearu.

„Mis siis tema arusse läind, et ta sinu hinge himustab?“ imestas Andres.

„Ta on kurjust täis ja segab end minu asjade vahele,“ vastas Pearu ja hakkas Andrest enesega kaasa kutsuma, sest tema ei julgevat enam üksi koju minna. Kui ta alles rääkis, tuli teisepere perenaine oma vanamehele järele, kasukas ja müts tema tarvis kaasas.

Andres oli esiteks peaaegu valmis Orule vaatama minema, mis seal lahti, aga et Krõõt väga vastu seisis, siis jäi kõik niisama: Pearu läks viimaks ühes eidega.

„Mine nüüd end tema asjade vahele segama,“ ütles Krõõt, kui teisepere rahvas oli läinud, „aitab sellestki, mis sul endal temaga tegemist.“

Ka Andres arvas, et küllap Pearu mõnda tempu sepitseb. Nõnda see oligi. Varsti saadi kuulda, Pearu kaevanud sulase kohtusse. Käidi paar korda ees ja asi lõppes sellega, et Jaagup sai viisteistkümmend vitsahoopi ja lahkus Vargamäelt.

Nõnda oli Pearu viimaks seda saanud, mida ta tahtis. Aga tema rõõm ei kestnud kuigi kaua. Sest kui ta mõni nädal hiljem tuisuse ilmaga hilja õhtul kõrtsist koju tuli, peeti ta teel kinni ja anti talle niisugune keretäis, et tal vaevalt veel hing sisse jäi.

Kes peksjad olid, ei selgunud. Pearu isegi ei tundnud neid. Ainult ühte pidi arvama: see oli Jaagupi töö, tema kättemaks. Sest nagu läbi udu mäletas Pearu hiljem, et peksjad olid parastades öelnud:

„See on vihmaga haotegemise eest, see emapuude eest, see kartulivõtmise eest, see kraavikaevamise eest, see saamata jäänud söögitundide eest!“

Aga kindlasti ei teadnud Pearu mitte, oli ta neid sõnu kuulnud tõepoolest peksjailt või ainult iseendalt palavikus sonides.

Peksmisel kaotas Pearu vahetevahel mõistuse, aga siis topiti talle lund püksi ja krae vahele, ning kui ta sellest toibus, anti uuesti. Pearu palveist ei hoolitud. Palvesõnad olid kui herned, mis pillutakse vastu kivimüüri.

„Ah nüüd sa, kurat, palud,“ ütlesid peksjad. „Jõllsilm niisuke!“

„Pekske, aga jätke hing sisse! Mul on naine ja lapsed!“

„Ära karda, ei me tapa, peksame ainult, kuni sured,“ vastasid halastamatud tümitajad.

Vististi oleksidki nad Pearu surnuks peksnud, kui mitte nagu saatuse pilkena neid selles poleks seganud Eespere Andres, see Pearu suurim vihamees, kes ta maastki korjas ja koju tõi, et külm peksust pääsenud elunatukest ei lõpetaks.

Ei saadud muidu, kui toodi kolme-neljakümne versta tagant arst Vargamäele.

„Sul on visa hing, vanamees,“ ütles tohter. „Mõni teine oleks selle nahatäie kätte ammugi surnud.“

„Jään ma ikka elama?“ küsis Pearu.

„Oled tänini elanud, elad ka edasi,“ vastas arst.

Rohkem Pearu ei tahtnudki teada: peaasi, et pole surmaks, et jätsid hinge sisse.

Asja uuriti, aga peksjate jälile ei saadud. Näis tõenäoline, et kuigi ehk endine sulane Jaagup peksu oli korraldanud, siis ometi polnud ta ise sest osa võtnud: olid kindlad tõendused käepärast, et Jaagup oli peksu ööl ligi kümne versta taga. Tuisu tõttu olid hommikuks igasugused jäljed kadunud. Isegi kuritöö kohal oli hommikuks sügav hang. Aga hange all leidusid veremärgid, mis olid sündmuse tunnistajaks.

Kogu talve, järgmise kevade ja poole suvegi loksles Pearu, enne kui õieti jalad alla võttis. Harva sai teda mujal näha kui tagakambris. Nagu haavatud metsloom, kes koopas oma haavu lakub, lamas ta seal. Ning nõnda oli Vargamäe Tagaperes rahu maa peal ja jumalal inimestest hea meel. Eespereski tõmmati kergemini hinge tagasi, sest nüüd polnud karta veepaisutamist ega muud „rehnutipidamist“. Ei puudunud palju, et Andres oleks kahetsenud, miks küll just tema peksjaile peale pidi minema, muidu oleks ta ehk Pearu kiusust alatiseks lahti saanud. Pealegi, milleks hakkas ta teda sealt tee kõrvalt korjama, ta oleks võinud ta sinnapaika jätta.

Aga varsti mõistis Andres, et niisugused mõtted on kurjast ja et neid ei pea üldse mõtlema. Ta teab väga hästi, et ta ka tulevikus oma üleaedse tee äärest koju korjaks, kui seda tarvis peaks olema. Needki kurjad mõtted ei tekkinud otseteed Andrese omas peas, vaid Aaseme Aadu ja Hundipalu Tiidu sõnade tõttu. Sest kui need asjast kuulda said, ütlesid nad kohe Andresele:

„Lasnud ta olla, mis sa tast tahtsid! Arvad, et maksab sulle heaga kätte? Eks oota!“

„Heaga või halvaga, ükskõik,“ vastas neile Andres. „Kudas sa siis inimese just lausa surema jätad. Hing oli ju teisel alles sees.“

Aga sügiseks toibus Pearu jällegi. Juba nähti teda kõrtsi saksatoas. Jõulu eel tuli ta sealt juba kord hirmsa mürgliga koju. Näis, nagu tahaks ta nüüd seda tasa teha, mis ta aasta jooksul on pidanud tegemata jätma. Lõppes sellega, et Tagapere perenaine jooksis Eesperre pelgu, sest mees tahtvat teda tappa. Olid mingisugused segased asjad arutada, mis Pearu haiguse ajal sündinud.

Natukese aja pärast tuli Pearu eidele järele. Aga ta ei astunud Eesperesse sisse, vaid jäi õueväravasse teele ja hakkas sealt oma eite hüüdma. Andres läks välja, et naabrilt küsida, mis ta karjub ja miks ta sisse ei tule.

„Kus mu lambasihver on?“ küsis Pearu.

„Kust mina seda tean,“ vastas Andres.

„Ta tuli ju sinu õueväravast sisse.“

„Ei mina põle teda näind,“ kinnitas Andres. „Sinu eit on küll meil. Tahad ehk ise ka sisse astuda?“

Pearu võttis kutse vastu. Aga niipea kui ta kambrisse sai, küsis ta kohe:

„Kus sa siis oled, mu lambasihver?“

„Sinu eit on tagakambris, minu eide juures,“ ütles Andres.

„Või tema, lohakas, läheb saksakambri s…e!“ karjus Pearu ja taarus tagakambri poole. Niipea kui ta üle uksepaku sai, karjus ta oma eidele: „Mis sa, lohakas, siin vahid, kasi koju! Kasi silmapilk koju!“

Ja juba oligi ta tema natis kinni. Aga Andres astus vahele, võttis üleaedsel käsivarrest kinni ja ütles vaigistavalt:

„Kallis üleaedne, lase eit olla, küll ta läheb isegi koju, tal minu eidega pisut õiendamist.“

„Minu lambasihvril pole teisepere perenaisega midagi õiendada, kasigu oma sõraväe juurde!“ karjus Pearu ja kiskus ning mudis oma naist edasi.

„Armas naabrimees,“ palus Andres, „ole nüüd mõistlik, jäta eit rahule, mis sa tast karjutad, ajad meie lapsed magamast üles.“ Ja ta katsus Pearut eidest eemale tõmmata.

„Ära kisu mind!“ sähvas Pearu. „Ma põle sinu eide kallal.“

„Naabrimees, mis sa nüüd nõnna,“ püüdis Andres ikka veel leplikult.

„See on minu vanamoor ja mina teen temaga, mis tahan!“ karjus Pearu välkuvail silmil ja juba otsisid ta käed naise juukseid.

„Pai naabriperemees, ära lase mind kiskuda!“ palus Oru eit.

„Ah sa, saadana lõugut, paitad naabriperemeest!“ möirgas Pearu. Ja mõni seda teab, missugust etendust Eespere rahvas oleks pidanud pealt vaatama, kui mitte Andres naabril poleks kätest kinni haaranud, öeldes:

„Mina omas majas ei luba, mine kisu mujal, siin põle kõrtsikoht.“

„Mina tahan oma eite kätte saada,“ vastas Pearu. „Mis sa tast oma majas peidad?“

„Mina põle peit, ta tuli ise,“ seletas Andres.

„Mis õigus on sinul keelata, kui ma oma eite tahan koju viia?“ küsis Pearu.

„See siin on minu maja.“

„Aga see siin on minu vanamoor! Mina võin temaga teha, mis tahan.“

„Eks katsu, kui mina keelan.“

Pearu tahtis uuesti naise natti kinni karata, aga Andres astus vahele. Nüüd kaotas Pearu kannatuse ja virutas üleaedsele jalaga. See kahmas seetõttu naabril kraest kinni, viskas ta esiteks nagu takutordi eeskambrisse ja sealt läbi koja õue, kus oli külm ja hele kuu taevas.

„Niisuke raisk, sinu omas toas sind ennast jalaga lööma!“ siunas Andres kambrisse tagasi tulles. „Oleks veel käega, aga jalaga siis, raip.“

„Mis nüüd küll minust saab!“ nuttis Oru perenaine. „Minust ja lastest! Halises teine küll kaua maas, mõtlesin juba, et ega ta enam tõusegi, aga…“

Kulus natuke aega. Siis hakkas väljast uuesti karjumine kostma.

„See on tema heal,“ ütles Oru eit hirmul. „Ainult tema karjub nõnda.“

Andres läks välja vaatama, mis üleaedsega on või kus ta karjub.

Pearu seisis õuevärava taga keset teed kuu valgel. Tal oli pikk ja haljas seatappe-puss käes ja ta karjus:

„Tule välja! Tule seia! Katsume, kumb kummal vere laseb! Sul põle julgust, sa poed tuppa eide selja taha, hoiad tema seelikust kinni! Sa hoiad kahe käega kahe eide seelikust kinni! Tule mehe vastu! Tule teele soolikaid laskma!“

Ka Krõõt oli uksele kuulama tulnud, mis see teisepere vanamees küll nii suure häälega karjub. Ja kui ta tema sõnu kuulis, ütles ta Andresele, kes keset õue seisis:

„Tule ära, vanamees, ää mine talle lähemale. Tule tuppa, las ta karjub, kaua ta selle külmaga ikka karjub, küll ta läheb isegi ära.“

„Tal ju puss peos, ega see niisama ole,“ vastas Andres. „Ihus teine pikka seatapmise pussi.“

Need sõnad ajasid Krõõdale veel rohkem hirmu peale.

„Mis sa tast tühjast kardad,“ ütles Andres. „Vaat kui võtan teiba ja lähen näitan talle, kudas Vargamäe Eespere väravas pussi ihutakse.“

„Kulla vanamees, jäta ta!“ palus Krõõt. „Tule tuppa, tule kärmesti!“

„Ega ma tahagi minna,“ vastas Andres, „ma muidu ütlen, et vaat, kui võtan teiba…“

Ta astus mõne sammu edasi, nii et Pearu teda ulatus nägema.

„Naisepoeg!“ hüüdis Pearu naabrit silmates. „Tule välja mehe vastu! Tule mõedame, kummal pikemad pussid! Aga too verepütt kaasa ja segamiseks mõla!“

„Vanamees, ära seisa seal, tuleb viimaks pussiga teine kallale,“ ütles Krõõt Pearu sõnu kuuldes.

„Oleks nüüd Matu oma kividega,“ arvas Andres toa poole tulles, „küll see ta minema kihutaks.“

Nüüd kostis õuevärava poolt klibin ja klobin: Pearu võristas pussiga mööda väravapulki ja hüüdis:

„Hei, külamees! Kuule, sa sohinaise-poeg! Tule päid otsast võtma! Tule verepütti loputama, kui sul süda rinnas, mitte saapasääres! Siin on mees, kes tahab verd lasta!“

„Lähme ära tuppa,“ ütles nüüd Andres. Sellega oli Krõõt kohe nõus.

Toas hakkas Andres jämedat puud tahuma ja seda ainult selleks, et müraga Pearu karjumist katta. Kui Andres umbes poole tunni pärast välja läks, siis oli seal kõik vaikne. Täiskuu helendas kõrgel Vargamäe kohal.