Tõde ja õigus I/XVIII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XVII
Tõde ja õigus I
A. H. Tammsaare
XIX

XVIII

Vargamäe Andresel olid Krõõda surmast saadik rasked päevad. Tänini oli ta vaevalt osanud aimata, et inimesel võiksid olla niisugused päevad. Ainukese lohutusena tundus temale, et seisukord polnudki veel kõige hullem. Tal oli vähemalt sauna-Mari, kes perenaise ja osalt ka ema kohuseid mahajäänud lapse vastu täitis. Aga kui ka Marit poleks olnud, mis oleks pidanud Andres siis tegema?

Vaadates, kuidas Mari oma rinna väikesele Andresele suhu pistab ja kuidas poiss seda ahnelt imeb, tekkisid vanal Andresel endal mõnikord imelikud mõtted. Kui sauna-Mari võikski peresse jääda ja kui ta võiks siin perenaiseks hakata ning kasvatada ühes väikese Andrese ja teiste Krõõda lastega ka omad lapsed! See meeldiks vististi kadunud Krõõdalegi, sest miks muidu püüdis ta surres nii väga Mari kätt. Aga Maril on oma Juss ja sellega elab ta saunakambris. Kui Andres oleks oma elu ette teadnud, siis poleks ta vist Jussil kunagi sauna lubanud asuda ning nõnda võib-olla oleks Mari veel tänapäev tüdruk. Ning siis? Siis oleks võinud Marist saada Vargamäe Eespere perenaine. Aga nüüd ei teadnud Andres, mida teha.

Andres peaks endale uue perenaise otsima, sest ega Marist ikka jumal teab kui kauaks saa, aga ometi elab ta päevast päeva edasi, ilma et ta midagi perenaise otsimiseks teeks: veel üks nädal ja veel üks nädal. Mari mängib endiselt perenaist ja karjatab niihästi iseoma kui ka pere lapsi. Jusski sööb nii sagedasti pere lauas, et paistab, nagu polekski nad saunarahvas.

Aga sügise poole, kui algasid pikemad ja pimedamad ööd, siis hakkas ka Jussil igatsus Mari järele.

Sellepärast ütles ta temale kord peres:

„Sa’p tahagi änam sauna tagasi tulla, jäädki Andresele perenaiseks.“

„Põle peremehega veel jutuks tulnd, ei tea, kuis uue perenaisega lugu,“ vastas Mari.

„Peaksid õige Andresega rääkima,“ arvas Juss.

„Mine ikka, kuis siis mina,“ ütles Mari tõrjuvalt. „Ise suretasin Krõõta ja nüüd siis peaksin hakkama uuest perenaisest rääkima.“

„Kuis siis saab?“ küsis Juss. „Kaua ma üksi saunas olen nagu vana hunt. Tädi juba nokib mind, ütleb, et küllap jääd Marist ilma, sest Marist saab nüüd perenaine, Jussi lastest saavad viimaks veel perelapsed.“

„Juss, ää niisugust juttu aa,“ ütles Mari.

„Ega siis mina, teised,“ vastas Juss. „Nemad võtavad minu kallal.“

„Ära kuula, mis teised loravad,“ manitses Mari meest. „Las tuleb saanitee, küll peremees toob siis uue perenaise koju ja meie lähme jällegi kahekesi sauna. Ega ma praegu saakski ka tulla, kes hakkab siis poissi toitma, kuhu ma väikse Andrese jätan, pean ta ikkagi nüüd piimast välja imetama, sest perenaine palus surmavoodil nii. Kõvast’ ja kõvast’ hoidis ta veel surreski minu kätt.“

„Ütle, Mari, kas sa oled vahel kahetsenud, et sa mulle tulid?“ küsis Juss natukese vaikimise järel.

„Ei, Juss,“ vastas Mari mõtlemata. „Miks sa seda küsid? Meil on ju kaks last.“

„Ma muidu niisama,“ vastas Juss. „Üksinda tulevad vahel niisugused mõtted, öösel sängis, kui üles ärkan. Ei tahaks küll nõnda mõtelda, aga ikka mõtlen, ei saa parata, nagu iseenda kiuste.“

„Mis sa siis iseendast nõnda kiusad,“ noomis Mari. „Ega minulgi siin kerge ole. Kaks last rinna otsas, terve kari suuremaid sabas, suure koha tegemine ja toimetus pealekauba.“

„Olen mõelnd, et just niisuke lastekari ja suur toimetus ning tegemine kõlbakski sinule,“ ütles Juss. „Ja kui sa minule põleks tulnd, siis oleks sa võind ehk nüüd selle kõik kätte saada.“

„Juss, sa lähed saunas üksinda arust ära,“ ütles Mari mehele. „Või ajab see tädi sul oma juttudega seal pea segi?“

Tuli külm ja tuli lumi, aga sauna-Mari askeldas ikka veel perenaisena Vargamäe Eesperes. Ei saanud alla minna oma lehmagi lüpsma. Seda tegi pahatihti tädi. Viimaks võttis Juss ise lüpsiku kätte ja läks lehma alla – esimest korda muidu naljaks, ainult katseks, sest mis üksinda igavusega ikka teha.

Aga lehmalüpsmine polnudki nii väga suur kunst ja nõnda hakkaski Juss ise oma lehma lüpsma, et poleks tädi tülitamist, tema juttude kuulamist. Ta oleks liivamollile püttegi küürima läinud, aga tänini oli tädi seda ikka nii korralikult teinud, et Jussil polnud mingit põhjust end tema tegevusse segada.

Pikisilmi ootas sauna-Juss, et millal küll pere-Andres hakkab pulmamõtteid mõtlema. Millal hakkab ta käima ja liikuma, nagu oleks ta poissmees, kes otsib tallu perenaist. Aga Andres elas endiselt, rühmeldas ainult hommikust õhtuni tööd teha, nagu tahaks ta nõnda igasugused mõtted summutada.

Juba hakkasid ümberkaudsed tuttavadki Andresele mõistu ja avalikult perenaisest rääkima, sest mis kohapidamine see muidu on, kui pole kodus õiget otsalist, õiget majalukku. Aga Andres tegi, nagu ei mõistaks ta hästi inimeste mõtteid. Kui ta enam kuhugi ei pääsenud, siis lausus ta harilikult:

„Eks ta ole küll, aga tänini olen sauna-Mariga läbi ajand.“

„Kauaks siis temast,“ vastati, „temal ju omal mees ja lapsed. Sinul vaja oma inimest.“

„Muidugi,“ oli nüüd ka Andres nõus, „oma on ikka oma. Aga või see oma siis kohe poissi imetama hakkab.“

Nõnda see perenaise-jutt enamasti lõppeski.

Lähenesid jõulud. Nende eel sõitis Andres oma kodukohta. Kõik mõtlesid: nüüd on see aeg käes, nüüd läks ta perenaist otsima. Ka sauna-Mari mõtles nõnda ja millegipärast käis tal valus hoog südamest läbi, nagu oleks keegi pussiga torganud. Nagu oleks keegi lausa päeva ajal ette astunud ja pussi südamesse pistnud. Aga siis oli kõik möödas, oli ainult rahustav tundmus, et nüüd võib ta sauna oma Jussi juurde minna. Väikest Andrest vaadates, kes parajasti rinna otsas rahuldunult talle vastu naeratas, tõusid Mari silmad vett täis. Niisugune hale süda oli tal.

Aga Andres tuli mõne päeva pärast Vargamäele tagasi, ilma et midagi oleks öelnud või teinud, mis oleks lasknud ühte või teist oletada. Ainult tööd hakkas ta endise hooga murdma, ei andnud armu endale ega teistele.

Jõuluks oli nõnda, et sauna-Juss läks kirikusse esimesel pühal ja mangus ka Marit kaasa minema. Aga Maril polnud võimalik, sest kuhu panna või kelle hooleks jätta kaks väikest last. Nõnda läkski Juss üksinda, läks jala ega võtnud peremehelt hobust, kuigi see pakkus.

Keskmise püha hommikul hakkas Andres ise kirikusse asutama ega olnud tal kedagi, kes oleks toonud aidast riided tuppa sooja, andnud puhtad sokid või seadnud kaelarätti ja salli. Polnud parata, sauna-Mari pidi seda tegema, nagu oleks ta tõeline perenaine Vargamäel. Aga kui Mari parajasti seda tegi, ütles talle Andres:

„Mõtlesin, et kui õige sina tuleks ka, oled niikuinii ööd-päevad nagu ahelas, saaksid end vähegi lahutada ja hinge tagasi tõmmata.“

„Mina nüüd,“ ajas Mari vastu. „Kus siis lapsed?“

Aga endal hakkas süda nii hullusti peksma, ei tea, kas suure rõõmu või hirmu pärast.

„Laseks saunatädi alt üles tulla, eks tema nendega see mõni tund ikka hakkama saa,“ arvas Andres.

Mari ei lausunud sõnagi. Mõelda, et tema paneb enda täna kirikuriidesse ja istub Andrese kõrvale saani, mille seljatagusel on ilusad suured roosid – Mari oli neid nii mõnigi kord imetlenud –, tegi ta otseteed keeletuks.

„Kas sa ise tahaks tulla?“ küsis Andres. „Täna ilus pehme ilm…“

„Kui peremees tahab…“ kogeles Mari.

Sellega oli kirikusõit jaatavalt otsustatud. Peremees saatis jalamaid saunatädi järele ja käskis temale öelda: tulgu üles laste juurde ja toogu ka Mari kirikuriided kaasa, sest see sõidab ühes peremehega täna kirikusse.

Seda kutset ja käsku kuuldes istus Juss lähemal olevale järile, sest jõud tema ihuliikmeist võeti äkki nagu käega. Aga kui tädi oli Mari riietega juba peresse läinud, ajas Juss endale ruttu pihtkasuka selga ja jooksis veel rutemini läbi pehme lume üle väljamäe teisele poole sooserva tihedate kuuskede vahele ning jäi seal ootama, kuni tuli nähtavale pere hobune, kõrge look peal ja saan järel, kus istus kaks inimest – peremees Andres ja Mari. Juss piilus kuuskede vahelt möödasõitjaid, kes tema lähedalolu ei aimanud. Ainult mära pööras oma kikkis kõrvadega pea tihniku poole ja vahtis: tema aimas midagi. Andreski märkas mära vahtimist, sest ta ütles, nii et Jusski kuulis:

„Ei tea, mis see hobune nii sinna metsa poole vahib, mõni rebane või.“

See mõjus Jussisse nõnda, et puudus vähe, siis oleks ta peremehele vastu hüüdnud. Ta isegi ei teadnud, mis ta oleks hüüdnud, aga ometi oleks tahtnud ta hüüda ja kirikulistele teada anda, et metsas pole rebane, vaid Vargamäe Juss, kes piilub tihnikus, kuidas küll tema Mari sõidab jõulu keskmisel pühal pere-Andresega kirikusse, nagu oleksid nad juba mees ja naine. Juss käis eile üksinda, aga Mari sõidab täna peremehega, niisugused lood on Vargamäel.

Kui saan oli Jussist tükk maad mööda jõudnud, ronis see lumiste kuuskede vahelt välja teele ja vaatas selja tagant, kuidas sõitis tema Mari pere-Andresega – saaniroosid särasid veel siiamaalegi. Juss vahtis neid roose, kuni nad kadusid põõsaste varju. Näis, nagu oleks Juss nende rooside pärast siia tulnudki.

Aga kui oli silmist kadunud kõik – roosid saaniga, kaks pihta ja kõrge look –, lonkis Juss tasakesi kodu poole tagasi: jällegi otse üle väljamäe, sumades tükati sügavas lumes, et aga mitte pere õuest läbi minna. Vaevalt olid tema jalad kunagi kõveramad ja tema kael lühem paistnud kui tänasel jõulu keskmisel pühal. Põlvist saadik lumisena jõudis ta koju, ja kui Madis temalt küsis, kus ta oli käinud, vastas ta:

„Käisin korraks õige jänesejälgi vaatamas.“

„Oleks püss, siis,“ arvas Madis.

„Jah, oleks püss, siis,“ oli ka Juss nõus.

Mari oli lasknud hommikul Jussile öelda, et ta tema äraolekul peresse tuleks lapsi vaatama, aga Juss ei läinud. Mitte, et ta poleks tahtnud minna, vaid ta nagu unustas. Tema meeli täitis painajalikult midagi muud, mis ei lasknud teisi mõtteid pähe. Isegi kui ta lõunauinakut tegi, mõtles ta seda ainukest mõtet.

Andres ja Mari tulid üsna varakult koju, nagu oleks neil päris harilik kirikuskäik olnud. Ainult ühte kiitis Mari: küll olevat noorel märal väledad jalad, mõisa lagedal sool ajanud Andres tervest kirikuliste voorist mööda, Maril käinud ainult külm tuul südame alt läbi.

„Ei peremees tee saunamehe sõitu,“ arvas selle kohta saunatädi.

„Ei jah seda,“ kinnitas Mari.

Andrese enda kõrvu saunanaise jutt ei puutunud. Ka Jussi kõrvust läks ta alguses mööda, aga pärast hakkas ta tema kuulmeisse ometi kinni – tädi suu läbi. Sest perest alla sauna saanud, ütles ta seal kohe Jussile:

„Pere mära oli aina märg kohe, kui kirikulised koju tulid.“

Tädi ootas, mis Juss selle kohta ütleb, aga kui see oma suud ei paotanud, jätkas ta:

„Ajand teised mõisa soos võitu. Andres kupatand pikast kirikuliste voorist mööda, Maril käind kohe külm tuul südame alt läbi, nõnda lõigand noor mära mõisa soo peal.“

Ja kui Juss ka selle kohta midagi ei lausunud, ütles tädi lõpuks:

„Jäi teine nüüd poissi-tüdrukut imetama, rinnad olid piima täis, nii et… Peremees ost teisele kõrtsi juures magusat viina, toond välja, sisse põle Marit kutsund.“

Aga Juss vaikis ka nüüd. See ajas tädi imestama.

„Miks sa midagi ei lausu, Juss?“ küsis ta nüüd.

„Mis ma ikka lausun,“ ütles Juss.

„Jah, eks ta ole,“ oli nüüd ka tädi alistunult nõus. „Mis saunamees ikka peremehele võib. Aga ei ta hakka ühti veel teist naist võtma, ei tea, kuda ta nõnda läbi saab, priske ja noor mees teine, inimesel ju ikka oma tahtmised ja tujud.“

Rohkem Juss ei kuulanud. Ta pani riided selga ja läks välja.

„Lähed õige peresse või?“ küsis tädi.

„Lähen vaatama,“ kohmas Juss vastuseks.

„Nojah, eks ta ole, lapsed seal ja kõik,“ arvas ka tädi.

Kui Madis Orult koju tuli, ütles eit temale:

„On sel Jussil, vaesekesel, nüüd õige päevad!“

„Mis tal siis viga on?“ küsis Madis, nagu ei teaks ta midagi või nagu ei puutuks see temasse, mis ta teab.

„Ei ole ju naist änam ega kedagi,“ seletas eit, nagu oleks ta Jussi pärast mures.

„Eit, jäta niisukesed jutud!“ noomis Madis. „Kes talt ta naise on võtt.“

„Näh, naine on ju peres, juba kevadest saati,“ seletas eit. „Tahab naise juurde, mingu vargsi, käigu nagu ehal. Aga ega ta siis änam poissmees ole, tal ju lapsedki.“

„Sina, eit, ära topi oma nina teiste asjade vahele!“ manitses Madis. „Mis peres on, see on pere asi, saun on pere kohta kurt ja tumm. Mõistad?“

„Ega siis Juss peres ole, tema on ju alles meie juures saunas,“ vaidles eit vastu.

„Eit, ma ütlen, ära puutu Andrest, tema on hullem kui Pearu, kui sa ta vihale ajad. Tehku tema, mis tema tahab, sinul põle sellega tegemist. Ei puutu tema sind, siis hoia end tema eest, mida kaugemal, seda parem.“

„Ma ju ainult sinule, vanamees, teistele mitte poolt sõnagi. Jussile ainult, hale meel teist, vaesekest, vaadata,“ seletas eit.

„Juss on mees, ajagu ise oma asjad,“ vastas Madis. „Võtku naine perest ää, kui tahab, mingu kas või Vargamäelt minema, kui muidu ei saa, ega ta põle seia laulatud.“

„Juss nüüd mõni mees,“ mõnitas tädi. „Kus on see mees, kes läheb lehma alla, kui omal naine peres? Kas Andres läheks lehma alla? Oled sina läind? Sa äratad mu veel surnustki üles, kui vaja lehma lüpsa.“

„Nojah, olgu pealegi nõnda, aga mis meil sest?“ küsis vanamees.

„Ei midagi, ma muidu aga, oma inimene ju.“

„Ää räägi muidu ega asjagi pärast, parem on parem,“ arvas Madis.

Niisugune oli sauna-Madise arvamine pere-Andrese ja sauna-Mari asja kohta.

Aga Jussi arvamine oli teine. Tema küsis: kuidas võis Mari teisel pühal peremehega kirikusse sõita, kui ta ei tulnud temaga esimesel pühal? Seda tahtis ta Marilt teada saada. Kuid peres olid pühade tõttu kõik inimesed kodus, istus seal paar külalistki. Nõnda oli Maril pisut rohkem toimetamist ja tegemist ning Juss ei leidnud kuidagi mahti ega kohta, et seda küsida, mida ta küsida tahtis. Nagu möödaminnes ütles Mari kõigi kuuldes Jussile:

„Sa põle täna taga lapsi vaatamas käindki, kui ma kodunt ära olin.“

„Ei tulnd meele,“ vastas Juss otsekoheselt.

„Nii palju sina neist hoolid,“ ütles Mari naljataval etteheitel, millele Juss vastust ei leidnud.

Juss istus ja istus peres, aina oodates silmapilku, et saaks mahti Marile oma küsimuse ette panna. Aga see silmapilk ei tulnud ega tulnud. Juss kibeles juba ammugi minema, ei läinud ometi. Pakuti talle peres süüagi, Mari ise pani lauale, aga toit ei tahtnud kurgust alla minna, sest see oli pere toit. Tõstis õllekappagi suule, aga ei saanud kuidagi neelata.

Alles hilja õhtul küsis Mari Jussilt:

„Tahtsid õige minuga rääkida või?“

„Oleks taht jah,“ vastas Juss.

Ta tegi minekut ja Mari läks teda toa otsa saatma. Siin oligi see paik, kus Juss sai Marilt küsida:

„Miks sa täna peremehega kiriku sõitsid ja esimesel pühal minuga ei tulnd? Ma oleks ka perest hobuse võtt.“

„Peremees kutsus,“ vastas Mari.

„Mina kutsusin sind ju eile ka,“ ütles Juss.

„Aga lapsed…“ põikles Mari.

„Kas täna lapsi ei olnd?“ küsis Juss, kes asja hästi läbi oli mõelnud.

„Täna tuli saunatädi,“ vaidles Mari edasi.

„Eks ta eile oleks niisama tulnd.“

„Täna kutsus teda peremees.“

„Eile oleks mina kutsund.“

„Aga sina põle ju peremees, sina põle kellegi kutsuja. Ega ainult meie lapsed, pere lapsed ju ka.“

Selle peale polnud Juss mõelnud. Maril võis nagu pisut õigust olla.

„Aga kui oleks peremehega rääkind,“ arvas Juss.

„Ma ei julend peremehe poja pärast, et kes teab…“ vastas Mari.

Jussi-Marit seisid toa otsas nii ligistikku, et nad oma riietega teineteist puutusid. Juss sai äkki üsna nõutuks. Tema oli tahtnud Marile oma küsimuse ette panna ja oli lootnud, et saab Marilt selge ja otsekohese vastuse ning nõnda teab ta, kuidas asjad on. Aga nüüd sai tema küsimusest hulk küsimusi ja ühegi peale ei vastanud Mari nõnda, et see oleks tõesti vastatud. Nõnda jääb jällegi kõik ehku peale.

„Kas sa siis ei taht, et ma läksin?“ küsis Mari, kui Jussil enam midagi polnud öelda.

„Ma mõtlesin terve tänase päeva, et miks sa küll eile minuga ei tulnd,“ vastas Juss. Aga sellest, kuidas ta hommikul üle väljamäe jooksis ja lumiste kuuskede vahel piilus ning pärast saaniroose silmitses, ei lausunud ta sõnagi.

„Ma änam ei lähe peremehega, kui sa ei taha,“ lausus Mari nagu vabandades.

Sellega lõppeski saunarahva jutt seal Eespere toa otsas tähise taeva all. Juss läks mööda mäge alla sauna poole ja Mari jooksis peretuppa, külmajudinad kehal, sest ta oli ju kerge riidega välja tulnud meest saatma.

„Mis see Juss tahtis?“ küsis Andres Marilt. „Oli tal asja ka või?“

„Ei, mis asja nüüd,“ vastas Mari. „Niisama tuli teine aega viitma, pühade aeg.“

Aga peremehel oli nägu, nagu kahtleks ta sauna-Mari sõnade tões.

„Mõtlesin, et tuli ehk selle kirikuskäima pärast,“ ütles ta. „Istus teine niisukese näoga, ei läind söök ega jook tal sisse.“

„Mis nüüd sellest,“ lausus Mari. „Aga väljas nimetas, et…“

„Seda ma arvasin kohe, kui nii kauaks välja jäite,“ ütles Andres. „Mõtlesin juba hommikul seda, kui sõitsime… Mõtlesin, et kui me kahekesi võikski nõnda sõita.“

Aga Mari ei võtnud viimaseid sõnu kuuldavakski. Sellepärast jätkas peremees:

„Sina, Mari, kõlbaks nii hästi Vargamäele perenaiseks, oled kraps ja kärmas ja lastega saad ka toime.“

„Miks peremees kallil pühade ajal niisukest patujuttu aab,“ ütles Mari nüüd, „mul ju omal lapsed ja Juss.“

„Mari, see põle patujutt, kui ma ütlen, et sa kõlbaks,“ vaidles Andres vastu. „Tõejutt, sina kõlbaks küll seia perenaiseks ja oleks võindki selleks saada, kui asjad oleks teisiti. Mul põleks otsimist ega kedagi, perenaine oleks olnd tubli ja töökas, muudkui las käia. Ja ega kadund Krõõdalgi selle vastu põleks olnd, ta nii pidas sinust lugu. Ja lapsed armastavad sind. Suuremadki armastavad, poisist põle rääkidagi, tema nagu olekski sinu laps, mitte Krõõda.“

Mari nuttis. Maril oli millegipärast halb. Peremees ei rääkinud küll midagi halba, aga Marile ajas see nutu peale. Perenaine, kadunuke, oligi ju ükskord öelnud, et kui ometi Mari tema lapsi kasvataks, nende eest muretseks, siis sureks tema rahuliku südamega, sest siis oleks tema laste eest hoolitsetud. Ja nüüd tuleb ka peremees selle jutuga, nagu oleksid nad kahekesi millalgi kokku rääkinud. Aga mis võib siis Mari sinna parata, et temal on Juss ja kaks last, tütar ja poeg. Ega ta siis ometi saa Jussi maha jätta. Samuti ei saa ta ühel hoobil sauna-Jussi naine ja Vargamäe perenaine olla, seda peaks peremees isegi teadma. Ometi räägib tema ja rääkis ka kadunud perenaine, nagu võiks Mari oma elu muuta.

„Peremees ei peaks nõnda rääkima,“ ütles Mari viimaks põllenurgaga silmi pühkides.

„Miks siis mitte?“ küsis Andres vastu. „Miks ei või ma siis öelda, et kui sinul põleks Jussi, siis võiks sa kas või tänapäev Vargamäel perenaiseks saada? Nutta põle siin midagi.“

„Kadund perenaine rääkis ka sellest… laste pärast,“ ütles Mari ja puhkes uuesti nutma.

„Näed, ka Krõõt, mitte ainult mina,“ rääkis peremees julgemalt. „Sina, Mari, oled kohe perenaiseks nagu loodud, sul on niisukesed käed otsas, saunas ei jätku neile tööd, tuleb puudus kätte.“

Nõnda jutlesid Andres ja Mari tagakambri kinnise ukse taga. Aga et nad seda ka varemalt olid teinud, siis ei pannud ükski seda mikski. Oli räägitud ja oli arutatud ning sellega lõppeski. Täna oli pisut teisiti. Sest kui Mari täna tagakambrist välja tuli, mõistsid kõik – sulane, tüdruk ja suuremad lapsedki –, et on räägitud mingisugust iseäralikku juttu, sest Mari silmad olid nutetud, suu sõnakehv ja nägu tume, nagu oleks tal äkki mõni raske mure.

Ometi möödusid pühad Vargamäe Eesperes, ilma et midagi harukordset oleks sündinud. Samuti tulid ja läksid ka uusaasta ja kolmekuningapäev. Seejärel elati harilikke tööpäevi. Mari mängis endiselt perenaist ja imetas Andrese poega oma tütre kõrval, nagu oleksid tal sündinud kaksikud. Peremees ei rääkinud Mariga peale tarviliku enam midagi.

Uue perenaise otsimisest polnud kippu ega kõppu kuulda. Eided vaterdasid mis võisid, aga see jäi sinnapaika, Andrese kõrvu see ei puutunud. Nõnda oleks võinud Vargamäel kõik endiseks jääda, kas või kevadeni. Aga siis juhtus nõnda, et Andres läks sulasega vallavoori. Sealsamas oli ka Oru Pearu oma sulasega. Õhtul said nad kõrtsileti ääres kokku. Tipsutati ja lõõbiti, kuni Pearu juba paraja auru peale sai. Siis hakkas naabrite vahel vastastikune nokkimine, kuni Pearu pahvatas:

„Kallis nuabri-peremees, sul on küll head lõuad, aga miks sa sauna-Jussi naise käest ära võtsid? See, vaesekene, vahib vesise suuga pealt, kui sina tema eidega…“

Mida Pearu öelda tahtis, seda ei tea, sest enne lause lõppu andis Andres talle rusikaga lõua alla, nii et ta kõrtsipõrandale selili kukkus. Aga sealt jalule ajanud, astus ta uuesti üleaedse ette ja ütles:

„Miks sa mind lõid? Kõik reagivad ju, et sina sauna-Mariga…“

Jällegi lendas Pearu põrandale.

„Kui sa mind oma sauna-Mariga rahule ei jäta, löön su maha nagu konna!“ põrutas Andres Pearule.

„Ega sa kõiki ikka jõua maha lüüa, kes reagivad,“ karjus Pearu põrandalt.

„Sinu käest kuulen esimest korda,“ ütles Andres.

Pearu ajas end uuesti jalule ja hakkas tunnistajaid otsima, kes oleksid näinud, kuidas Andres teda lõi.

„Kaevan kohtusse!“ karjus Pearu. „Küll kohus seletab!“

Andres rüüpas viimase viinatilga klaasist, maksis arve ja lahkus ühes sulasega kõrtsist. Pearu jäi kõrtsi endale tunnistajaid nõutama.

Järgmisel päeval teadsid kõik, keda asi huvitas, et Vargamäe mehed sauna-Mari pärast kõrtsis riielnud ja et Andres lubanud Pearu kui konna lõhki lüüa, kui ta veel julgeb sauna-Marit puudutada. Saunatädi kaudu puutus asi ka Jussi kõrvu. See tahtis esiteks kohe Andrese jutule minna, aga kui ta oli pisut järele mõelnud, jättis ta selle nõu katki. Kes teab, ehk sünnib temaga samuti nagu Oru Pearugagi, kui ta Andresele läheb Marist rääkima. Pealegi, mis oleks Jussil peremehele öelda? Et ta Pearule vastu vahtimist andnud? Aga mis siis ikka teha.

Juss mõtles ja mõtles, ta ei saanudki enam muud teha, kui mõtelda. Iga silmapilk leidis ta, et juba jälle seisavad käed töö juures, ainult mõtted liiguvad. Ainuke pääsetee – jällegi Mariga rääkima minna. Kuulata, mis tema ütleb, mis tema arvab, see otsustab.

Aga Mari oli nagu oma endise käbeduse ja sõnakuse kaotanud. Jussile näis, nagu oleks tal perenaisepõlves arugi vähemaks jäänud. Juss teadis ühtegi asja kindlasti, Mari ei teadnud sedagi. Juss teadis: Mari tulgu perest ära, Mari tulgu jalamaid perest ära.

„Armas aeg, kuis siis jalamaid saab,“ ajas Mari vastu, „lapsed, loomad ja kõik.“

Aga Juss ei andnud järele, nõudis nagu täismees kunagi, sest saunatädi oli tal kihutajaks. Maril ei jäänud muud nõu üle, kui pidi peremehega rääkima, sest muidu ikkagi ei või. Õhtul leidis ta selleks paraja silmapilgu. Kuid Andres ei tahtnud Mari minekust kuuldagi.

„On see selle kõrtsiasja pärast või?“ küsis Andres.

„Juss on ju kuulda saand, käis teine siin,“ vastas Mari.

„Mis sa selle tühja pärast,“ ütles peremees. „Oleks veel mõni muu, aga va Oru Pearu. Ma andsin talle paar korda vastu vahtimist, lubas kohtu kaevata.“

„Kõik räägivad kangesti, sellepärast,“ seletas Mari.

„Just nagu siis jääksid teised vait, kui sauna lähed. Hakkavad veel hullemini. Ei nüüd aita änam midagi, muudkui peab ära kannatama. Laterdavad seljataga, tõmmaku, tulevad suu sisse ütlema, lõikan vastu vahtimist, muud ei midagi.“

„Aga Juss ei lepi, tahab, et mina pean sauna minema.“

„Mis ta nüüd hullu ajab,“ ütles Andres. „Kust ma siis üleöö omale uue perenaise võtan? Kes hakkab laste järele vaatama? Kes toidab poissi! Ei, Mari, praegu ei tule sellest midagi välja. Ole aga ilusti edasi, ja kui Juss jälle tuleb, siis saada ta minu juurde, ma kõnelen temaga ise. Mina olen teda toimetand, tema peab ka mind toimetama. Ega ma siis paha pärast.“

„Ei noh, ega seda nüüd küll,“ oli ka Mari nõus.

Järgmisel päeval läks Juss naisele peresse uuesti järele, aga see saatis ta peremehe juurde. Hulk aega kõnelesid mehed tagakambris küll vaiksemalt, küll valjemalt, aga ei olnud järeleandmist ei peremehe ega saunamehe poolt. Ainult sedavõrd leppis Juss, et Mari võib veel seniks peresse jääda, kuni Andres temale kiires korras asemiku otsib. Nõnda kogu asi seks korraks jäigi.

Nüüd muutus peres üsna vaikseks: Andres oli tumm, Mari keeletu, nagu varjaksid nad kahekesi mõnd paha asja. Nõnda jõudis kohtupäev kätte. Pearu oli enne seda nädalapäevad kõrtsi saksakambris veetnud. Võimalik, et Andres oleks ainult valuraha maksmisega Pearu heaks pääsenud, kuid ta ei talitsenud kohtu ees oma keelt, lubades ka tulevikus igaühele vastu vahtimist anda, kes julgeb temale niisuguseid asju nina alla hõõruda, nagu seda Pearu teinud. See ei meeldinud kohtule, sest tema oli enne seda Andresele südame peale pannud omavoli mitte tarvitada, olgu kõrtsis või kirikus, sest mõlemad asutised on ju ülemuse poolt lubatud ja jumalast seatud. Andres aga oma suurustavate sõnadega astus nii-öelda maksva korra vastu. Sellepärast siis tuli tal peale rahatrahvi ka kaheks päevaks vee ja leiva peale minna.

Pearu nägu hiilgas. Andres oleks heameelega talle otse kohtukulli ees veel kord äianud. Ometi polnud parata, pidi alistuma.

Kohtuotsusest teadis peagi kogu vald, muidugi ka Vargamäe. Ja kui siis päev kätte jõudis, kus Eespere Andres vallamajja vee ja leiva peale läks, ilmus Juss tema äraolekul peresse ja nõudis, et Mari nüüd sauna läheks, vähemalt enne, kui Andres koju tagasi tuleb. Mari punnis vastu, ja kui Juss järele ei andnud, ütles naine:

„Oled sina ka Pearu nõumees või, et sa niisukest asja tahad? Teine ise kodunt ära ja nüüd pista plehku, jäta maja kõik ui-ai. Mina täna ei tule, saagu homme või sitem.“

„Kui sa täna tema seljataga ei tule, siis sa ei tulegi,“ ütles Juss. „Just sellepärast ma täna tahangi, et Andrest kodus põle, nüüd ehk ometi. Mari, tule koju! Võtame endi lapsed ja lähme.“

Seda öeldes oli Jussil endal niisugune imelik nägu, nagu kutsuks ta Marit surmasuust põgenema. Juba võttiski ta poisi sülle ja hakkas teda riietesse mässima, ilma et ta õieti isegi märkaks, mis ta teeb.

„Juss, ää ole ikka imelik,“ ütles Mari. „Lase poiss olla. Mis su sisse siis nüüd nii korraga on läind?“

„Sa ei tulegi enam sauna, Mari,“ ütles Juss värisevail huulil.

„Tulen, Juss, usu mind, aga täna mitte, täna ei või, mõistad isegi,“ seletas Mari.

„Ei sa tule, kui sa täna ei tule.“

„Kust sa selle võtad, et ma ei tule?“ küsis Mari.

„Ei tule,“ kinnitas Juss.

„Tulen, usu.“

„Tule täna, tule praegu kohe, tule enne, kui peremees koju jõuab. Mina üksi änam sauna ei lähe.“

„Mine täna veel, Juss, homme räägin ma peremehega uuesti. Kui tahad, räägin veel täna õhtul, oota, las ta aga tuleb koju.“

„Ära jää peremeest ootama,“ mangus Juss. „Ära räägi änam temaga, tule koju.“

„Ei, Juss,“ vastas Mari kindlasti. „Enne peremeest ei tule, tee, mis tahad.“

Juss istus ja langes ikka enam kössi. Viimaks oleks ta nagu mingisugusele otsusele jõudnud, ta tõusis püsti ja küsis kõlatul häälel:

„Kas sa siis tõesti täna ei tule, Mari?“

„Praegu mitte,“ vastas Mari. „Ma ei või lapsi ega maja omapead jätta.“

Juss kobis uksest välja. Mari ei saanud muidu, kui pidi natukese aja pärast talle järele minema, et vaadata, kas ta ikka läheb sauna poole. Sinna ta lonkiski mööda väljamäge alla, sest kelle teise kuju see seal kevadtalve õhtupimeduses mustendas. Nõnda võis Mari rahuliku südamega tuppa tagasi minna.

Andres tuli hilja koju, oli pisut purjus ja hoidis käies paremat jalga, nagu oleks sel midagi viga. Ta läks otseteed tagakambrisse ja kutsus ka Mari sinna. Seal laskis ta oma parema jala saapa otsast ära tõmmata, käskides Marit seda ettevaatlikult teha.

„Ui aeg!“ hüüdis Mari kohkunult, kui ta saapa jalast oli tõmmanud. „Peremehe jalg on ju üleni verine, narts on verest punane.“

„Kukkusin soosillal ja ei tea mis terav ork otse jalga, pealepoole põlve. Pea, risu, põle ju üsna selge, sellepärast,“ seletas Andres ja lisas juurde: „Võta kapist piiritusepudel, vaata seal all, pahemat kätt, panen õige seda peale, see parandab.“

Mari otsis kapist piirituse, samuti ka puhta lapi, et peremehe jalga kinni siduda. Aga kui peremees verise püksisääre üles kääris, et haava piiritusega pesta, seisis Mari juures ja imestas:

„Just kui pussiga löödud!“

„Eks ole,“ kiitis ka Andres naeratades, „just kui pussiga löödud. Pagan teab, kuhu otsa ma seal kukkusin, päike on soosillal lõuna poolt oksatüükad juba välja sulatand. Hea, et silma ei juhtund, oleks eluks ajaks pimedaks teind… Aga küll piiritus ta varsti parandab, sest põle midagi. Õnnetused käivad ikka mööda inimesi, kiva ja kända nad ei puutu… See pagana viin, põle ju teisega harjund. Öeldakse küll, et joobnul ja lapsel on kukkudes padi all, aga seal ta nüüd on…“

Kui haav kinni oli seotud, laskis Andres endale kasuka kätte anda ja võttis sealt taskust saiad ning kompvekid ja ladus nad lauale, öeldes ise Marile:

„Need siin on lastele, see sinule nende hoidmise eest… Ei oleks mina seda uskund, et mina sinu pärast pean kinni istuma ja nõnda oma jalga veristama. Siiski ei taha sa mulle perenaiseks tulla.“

„Peremees, ää räägi nõnda, see on kurjast!“ vastas Mari paluvalt.

„Kui kurjast, siis kurjast,“ ütles Andres, „aga perenaiseks tahaks sind ikkagi, ega ma siis muidu põleks istuma läind. Ja nüüd see jalg ka veel.“

Mari hakkas nutma, sest mis muud oleks pidanud ta tegema. Sai ei läinud tal kurgust alla, käis suus ringi. Mõtles, et hoiab teise Jussile, pistab talle pihku, kui see homme tuleb peresse. Siis räägivad nad ka peremehega, sest kauem see nõnda jääda ei või, peab lõpu tegema, nii või teisiti. Maril kipub kõik üle pea kasvama.