Tõde ja õigus I/XXIX

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tõde ja õigus I
A. H. Tammsaare
XXX

XXIX

Kogu ümbrusele pani laste suremine nagu kangvaljad pähe ja rauad suhu. Kassiaru Jaska jättis esiotsa laatadel ümberkolamise ja hobusteparistamise, ostis ainult mõisale härgi, vilja ja kartuleid. Viimane tegevus oli nagu pisut jumalameelepärasem kui mustlastega hobusteparistamine, sest üks polnud muud kui ainult kasulik tegevus, teine aga kirg ja himude rahuldamine, nagu tal seda oli kõrtsis-istumine ja joominegi.

Hundipalu Tiit ei rääkinud enam igal parajal juhul, et ta tahab oma pojad panna pasunat puhuma või teisi pille mängima, sest ta arvas, et pole hea kõnelda mängust sel silmapilgul, kui kõigil alles kurgud valutavad nutmata pisaraist.

Oru Pearut polnud keegi juba ammugi kõrtsis näinud, vähemalt mitte päevade kaupa, nagu oli varemalt. Samuti seisis ka õuevärav maha ajamata ja kodune mürgel tegemata.

Rava Kustase suu oli lõõpimise nagu vähemaks jätnud, või kuigi ta seda tegi, siis vaiksemalt ja tagasihoidlikumalt, nagu kardaks ta kedagi nägematut pahandada.

Aaseme Aadu jutust ja tegumoest võis nüüd juba igaüks aimata, et nõnda võib talitada ainult mõni palvevend või vastutav kirikuametnik. Aaseme noored rahvadki olid nüüd hoopis vanade mõju alla langenud: käidi üheskoos palvemajas ja kirikus.

Surnuaial oli pühapäeviti rohkem inimesi kui kunagi varem. Kevadel oli kirikumehel haudade korraldamisega palju tööd ja nii mõnigi kõlisev rahatükk veeres tema pihku. Nõnda tõusis leinavate isade ja emade suurest nutust ja kurbusest ometi pisutki rõõmu, kuigi ainult kirikumehe vagas südames.

Vargamäe Eesperes oli lein ja südamevalu kahekordne, sest uute haavade tagajärjeks oli ka vanade lahtikäristamine. Andres mäletas Annit ema kõrvale mattes ja teda seal vaatamas käies oma nukrasilmalist Krõõta: ikka niisugusena, nagu ta oli olnud Vargamäele tulles – noorena, punapalgelisena, naervana, kuigi millegipärast nagu nukrana. Anni haual issameiet lugedes luges ta seda ka Krõõdale. Ja imelik tundmus oli tal endal: nagu oleks lapse surm emast midagi üles äratanud, temale nagu elavat õhku ninna puhunud.

Mari oleks tahtnud Andrese viisil talitada, aga temal polnud võimalik, sest Juku ja Kata puhkasid surnuaia sees, Juss aga surnuaia taga. Küll oli Andres soovinud, et Mari mataks oma lapsed Krõõda ja Anni kõrvale, aga Mari ei teinud seda. Miks, ta ei teadnud õieti isegi. Nagu oleks tahtnud ta haudadele minnes ihuüksi olla, üksi oma mineviku ja pattudega. Põrmus tahtis ta seal jumala ees põlvitada, otsides troosti ja armu. Aga Andres ei langenud kunagi põrmu, isegi oma jumala ees mitte. Tema tegi ikka nõnda, nagu ei paluks ta ainult armu, vaid nagu oleks tal ikkagi ka pisut õigus nõuda.

Mari ei uskunud tänapäev mingit õigust, vaid ainult armu. Ja nagu loodaks või otsiks ta seda eriti just Jussi haualt, ei jätnud ta seal kunagi käimata, kui oli kord surnuaia mail. Uuesti muutus Juss oma surmaga talle mingisuguseks suureks etteheiteks ja piinaks. Vahetpidamata seisis ta temal meeles ja oma lastegi surma pani ta mehe surma arvele. Elavaist pöördus huvi surnute poole, nagu oleks nende käes võim elavategi üle. Sagedasti olid tal silmad vees ja naeratus ei ilmunud ta näole kunagi. Ainult vanema poja Indreku kallistused lohutasid ema mõnikord kuni nukra naeratuseni.

Andres oli juba ammugi Mari sõnadest ja tegudest aimanud, et sel on lein laste järele nuhtluseks arvatavate pattude eest. Sellepärast katsus ta vahetevahel Jussist ja tema surmast juttu teha, seletades, et laste surm ei või ju isa surmaga mingisuguses ühenduses seista, sest lapsi suri ka seal, kus mõlemad vanemad elavad.

„Igaühel omad patud,“ vastas Mari. „Kes teise hinge näeb, igaüks tunneb ainult oma südant.“

„Muidugi, või siis minagi selle vastu,“ ütles Andres nagu nõus olles. „Kõik on patused. Aga on siis see õige, et ühe patuse pärast peavad nõnda süütud lapsed surema? Nagu meilgi: kolm korraga. Mis süüdi siis neil oli?“

„Meie oleme süüdi, mitte nemad,“ vastas Mari rõhutades.

„Siis surmaku meid ja lasku lapsed elada,“ ütles Andres samuti.

Mari ei öelnud midagi, nagu oleks ta nõus. Ometi võis kõigest aru saada, et see nõnda polnud. Temal olid oma eriarvamised, mida ta endale pidas.

„Noh, hea küll,“ rääkis Andres natukese aja pärast, „ütleme, et lapsed surid meil Jussi pärast, mis siis nüüd? Mis see Juss siis nüüd veel tahab? Ta võttis ju kolm elu oma elu tasuks. On seda vähe?“

Andrese sõnad ajasid Marile otse hirmu peale. Ta ei osanud midagi vastata, tõstis ainult käsi, nagu mõtleks ta kõrvad kinni hoida, et mitte enam kuulda.

„Ää räägi nõnda!“ palus ta viimaks, valuilme näol.

„Aga see on ju nõnda,“ kinnitas Andres. „Jussi surm on ju nüüd kolmekordselt tasutud, patused on nuheldud. Sellepärast olgu surnud surnutega, elavad elavatega. Minul suri Krõõt võib-olla osalt mu enda süü pärast…“

„Andres!“ hüüdis Mari vahele.

„Kuula!“ käskis Andres. „Ma ütlen – võib-olla, ja sedagi ütlen ainult sellepärast, et õpetaja mind nõnda noomis: ma olla oma naise suure tööga tapnud, põle tema peale kui nõrgema astja peale halastanud. Nõnda ütles õpetaja. Mina ise ei teand sellest sinnamaale midagi. Lõin ise end takka, niipalju kui vähegi jäksi oli, ja lasin ka Krõõta teha, niipalju kui ta vähegi suutis. Aga ise teenisid meil: oli meil kerge teenida? Ütle! Vasta!“

„Seda nüüd just mitte,“ vastas Mari.

„Aga on sul nüüd kergem?“ küsis Andres.

„Raskem,“ ütles Mari, nagu oleks ta ise selles süüdi.

„Aga Krõõdal oli ehk veel raskem kui sinul, sest siis olime algajad, kõigest oli nappus. Kuude kaupa põlnd meil talvel muud süüa kui kartulid, silgusoolvesi, jao pärast leiba ja hapu kali juua ning kuivale toidule peale rüübata, et rutem alla läheks. Nõnda elasime ja nõnda rühmeldasime hommikust õhtuni, pooled ööd veel takka peale, ja nõnda kandis Krõõt ka oma lapsed ilmale. Ei ühtegi valget päeva, ei kunagi hinge tagasitõmbamist. Noh, ja tema põlnd sinuks. Tema oli pikavõitu, vilaja kehaga, ei pidand vastu, nõnda surigi. Mina ei märgand seda enne, kui ta mulle ütles – mäletad, seal asemel, kui sina Andresele oma rinna suhu pistsid –, kui ta sel korral ütles, et ei tema küll änam siit tõuse. Siis nägin ma äkki, et Krõõt on kui vana hobusekronu, kel jalad harkis all ja kõrvad lontis peas ja kes ei suuda enam ühtegi liiget liigutada, tümita teda raudkangiga või raiu kervega. Seisab, ei liiguta änam oimugi! Hobusekronu oskasin ma turgutada, kui ta nõnda saha, äkke või vankri ette seisma jäi, aga mis pidin ma Krõõdaga tegema? Hobusekronule viisin tüki leiba või kamalutäie kaeru, ja kui ta selle oli ära söönd, ajas ta kõrvad kikki ja korjas jalad kõhu alla kokku. Krõõdaga ei osand ma midagi peale hakata, et ta veel kord jõuaks oma liikmeid liigutada. Läksin ainult väljale ja istusin kivi äärde. Nõnda suri Krõõt. Mina ei saand tema heaks sedagi teha, mis ma teen igale setukale. Aga ega mulle setukas sellepärast kallim ole, kui oli Krõõt. Üks on ikkagi loom, teine inimene; aga mis teed loomale, seda ei tee inimesele, sest loodad, et eks inimene muretse isegi enda eest. Aga näe, ei muretse. Ennem sureb, kui muretseb, nagu oleks inimenegi ainult loom. Krõõt ise mõtles endast samuti nagu minagi. Mõtles, et looma eest peab muretsema, iseenda eest mitte, sest mina olen ju inimene. Krõõt mõistis väga hästi, et kui hobusel on aiste vahel kõrvad lontis ja jalad harkis, et siis ei aita änam takkalöömine, vaid et teda peab turgutama. Aga ise ei jäänd ta kunagi hobusekronu viisil seisma ega öelnd: siitmaalt, änam ei jäksa. Krõõt jäksas ikka veel, tema jäksil põlnd kunagi lõppu, nagu põlnd seda ka minu omal. Ja kui tuli kord lõpp, siis oli ka surm, lõpp ja surm tulid üheskoos. Aga kas siis nüüd sellepärast peaks mina terve eluaeg nina norus käima ja käed rüpes istuma? Peaks koha lohakile jätma ja mitte änam laste peale mõtlema? Kel oleks sest kasu? Või oleks see õige? Aga vaata, Mari, sina mõtled just nõnda ja sina teed ka nõnda. Kui sa käiks ühtepuhku laste haual, siis põleks sest ühtigi, aga sina käid veel rohkem Jussi haual. Sa käid seal surnuajale minnes ja ka surnuajalt tulles, sa mõtled Jussi peale kiriku sõites ja koju jõudes, sul on ta meeles sängi heites ja sängist tõustes. Lastegagi räägid sa, nagu mõtleksid sa aina Jussi peale. Enne, kui Juku ja Kata alles elasid, ei näind ma, et sa neid rohkem oma lapseks oleks pidand kui teisi, aga nüüd on mõnikord nõnda, et Indrek ja Antski oleks sulle nagu võõrad. On see tõesti nõnda õige? On siis Jussil tõesti õigus seda veel nõuda? seda küsin ma. Kas tema võlg ikka veel põle tasutud, kui meil talle võlga ehk oli? Mis ta siis veel nõuab?“

Küsimused olid nõnda seatud, et Mari oskas vastuseks ainult nutta. Aga Andrese meelt ei teinud see härdaks, ennemini tundis ta südames ikka suuremat kibedust. Tema ise oli loomult enam tõsine ja mõtlik kui rõõmus ja kergemeelne, sellepärast oleks ta tahtnud, et teda igavesti ei ümbritseks nutused silmad ja kurvad näod, sest neist luges ta etteheidet iseendale: tema ei osanud nõnda elada, et temaga oleks võidud rõõmus olla. Krõõda alaline nukrustamine ja hädaldamine oli talle palju tuska ja meelehärmi valmistanud ja sellest oli tõusnud nii mõnigi sõnelemine ja pahandus. Marit oli ta just sellepärast tahtnud, et see oli tüdrukupõlves Vargamäel alati naernud, ikka lõõritanud. Juba Krõõda eluajal oli Andres mõelnud, et kui ometi Krõõt vahetevahelgi võiks Mari viisi naerda ja lõõritada, siis oleks elu poole kergem. Aga Krõõt ei naernud Vargamäel kunagi, vähemalt ei mäletanud seda Andres, kes pani naise nukruse soode ja rabade arvele, sest see oli tulnud sealt, kus olid aina metsad ja laaned, mis helisesid. Aga nüüd on Mariga lugu veel hullem: tema ju oli ükskord siin rõõmus, ainult niipea kui ta sai Andrese naiseks ja Vargamäe perenaiseks, kadus ka naer ja lõõritus. Nagu oleks Andres ta Jussilt vägisi ära kiskunud või nagu oleks ta oma käega Jussile silmuse kaela pannud ja ta siis kuuseoksa riputanud.

„Tead, Mari,“ rääkis Andres natukese aja pärast edasi, „meie elu läheb nõnda lörri, varem või hiljem. Mina ei jõua seda änam kuigi kaua välja kannatada. Krõõda ajal ei mõelnd ma midagi, rühmasin ainult tööd teha, aga tema surm ajas mõtlema. Siis tuli veel see Jussi asi ja nüüd need lapsed oma surmaga – jõud ütleb ülesse. Kui sa nutaks oma lapsi, sest põleks ühti. Ka minul on neist kahju, väga kahju. Juku oli nii viks ja tubli poiss, teda oli Vargamäele nii vaja. Aga jumal arvas, et surnuajal on temast suurem puudus – olgu. Aga kui ma näen, et sa leinad aina Jussi, siis ei tea ma, kuhu minna või mis teha. Jussi nuttes saab sinust jällegi endine sauna-Mari, nagu põleks sa kunagi Vargamäe perenaine olndki. Siis oli sul muidugi kergem põli kui nüüd ja sellepärast mõtlen ma, et sa ehk kahetsed, et Vargamäel perenaiseks hakkasid. Mõtled, et mis endast siin tappa, ükskord sureme niikuinii ja läheme hauda. Vahe ehk on ainult see, et saunanaisele lüüakse ühe kellaga, Vargamäe perenaisele kahega, muud ei midagi. Eks ole nii?“

„Seda mitte, Andres,“ vastas Mari nuttes. „Kui Jussi põleks olnd ja sina mind oleks taht, siis oleks ma siin alati naernd ja laulnd, surres ka oleks naernd ja laulnd, usu, Andres.“

„Tähendab – Juss?“ küsis Andres.

Mari nokutas nuttes pead.

Andres vaikis üürikeseks. Tema silmi ilmus põlgus ja viha.

„Kui kauaks see Juss siis meie vahele peab jääma?“ küsis ta.

„Ma ei tea,“ vastas Mari lihtsalt.

„Elavalt pistis teine isegi siis putku, kui puss peos oli, aga surnult on julgem. Tõepoolest, kui see võimalik oleks, siis kägistaks ma ta oma kätega, et aga ükskord temast lahti saada,“ rääkis Andres.

„Issand halasta!“ hüüdis Mari. „Andres, mis sa ometi räägid!“

„Räägin lausa tõtt,“ vastas Andres. „Kui võimalik oleks, siis ise oma käega!… Juba Krõõda ajal ei teand ma mõnikord, mis oleks teind, et naerust nägu näha, aga tema nutetud silmadel põlnd selget põhjust, vähemalt mina ei teand seda, ja sellepärast oli seda kergem kannatada. Sinuga on teine asi, sinul on Juss ja ometi ei või ma sinna midagi parata. Kõigist olen ma võitu saand, isegi Oru Pearuga saan ma lõpuks hakkama, juba mitu aastat põle teine oma hambaid näidand, aga Jussist ei saa ma jägu.“

„Juss on ju surnd, kuis sa siis saad,“ lausus Mari.

„Nii see on,“ ütles Andres. „Elus võisin ta pahema käega läbi tuuseldada, aga surnult ei saa talle kahe käegagi vasta.“

„Surnute vasta ei saa keegi,“ kinnitas Mari.

„Aga küll näed, mina saan,“ ütles Andres ähvardavalt.

Mari vaatas talle hirmunult otsa.

„Mis sa tahad teha?“ küsis ta.

„Midagi peab tegema,“ vastas Andres, „nii see olla ei või. Surnud sauna-Juss ei pea igavesti Vargamäe Eesperes elavate üle valitsema. Ühte ütlen sulle, Mari: hoia end! Kui ma Jussist jägu ei saa, sest et ma talle hauda ligi ei pääse, siis oled sina alles maa peal ja sinust saan ma jägu, mingu või kõik kuradile. Mina põle siinilmas mängimiseks; mis tirelit ma sealilmas löön, seda ma ei tea.“

Ütles ja tormas suure mürinaga uksest välja, nagu oleks mõni paha vaim talle sisse läinud. Nõnda ei saanudki Mari teada, mis Andres oma sõnadega mõtles. Ometi käis hirmuvärin tal kogu kehast läbi. Üks mõte ei tulnud aga Maril mitte pähe, nimelt: kas Andres isegi praegu õieti mõistis, mis ta oma sõnadega mõtles? Ähvardus oli ehk ainult ähvardus, esiotsa alles ilma sisuta. Andres tundis ehk ainult, et kauemat aega ei suuda ta olevat seisukorda välja kannatada ja nõnda peavad Vargamäel halvad päevad tulema. Juss oli ju elusalt päris tubli poiss, seda Andres ei salanud, aga surnult ei pidanud ta temast kuigi suurt lugu. „Mõne mees ka, kes enda püksipaelaga kuuseoksa riputab,“ oli Andres millalgi öelnud. Andres arvas, et ennem oleks võinud ta tema, Andrese, tol korral tappa, kui iseendale seda teha. „Inimene põle ometi iseenda koer,“ lausus Andres teinekord, „kuis ta siis endale läheb silmust kaela panema.“ Ja nüüd tahtis ometi see „iseenda koer“ Vargamäel valitseda. See tegi Andrese pööraseks.

Et Andrese ja Mari vahel sel korral kõik selgusetuks jäi, siis algasid neil tumedad päevad, mille vari langes kogu elule ja olule. Kuude, võiks öelda isegi aastate kaupa kestis see nõnda. Lapsedki aimasid, et isa ja ema vahel oleks nagu midagi juhtunud, aga mis nimelt, seda ei teadnud keegi selgesti. Pikkamisi harjuti selle olukorraga ja sulane ning tüdruk arvasid, et niisugune peabki peremehe ja perenaise vahekord olema Vargamäel. Igaühel omad asjad ja mured, pole muud, kui pusi hommikust õhtuni teineteise kõrval. Ära poe teise hingele kunagi üsna ligi, see võib sind temast sootuks eemale peletada.

Rühmati tööd, niipalju kui oli jaksu, sest töö oli lõpuks ainuke õige ajaviide, aja tapmine, ainuke tõsine lohutaja. Mari tegi, mis võis, et surnuid, eriti aga just Jussi unustada ja et täie teadmisega oma uuele elule anduda, aga ometi ei saanud ta Jussist öösel ega päeval rahu. Öösel oli isegi hullem kui päeval, sest unes ilmus Juss sagedasti nii kohutavana, et Mari ärkas Andrese kõrval külmas higis. See kas ei märganud tõepoolest midagi või tegi ainult nõnda: ta oli ehk oma naise kannatustele ja vaevadele teadlikult tummaks ja kurdiks muutunud.

Mari tundis, et tal oleks praegu kergem, kui ta võiks Andresega Jussist rääkida, aga ta ei julgenud suudki paotada. Ja oleks tahtnud Andrest paluda, et kannatagu ta temaga natukene aegagi veel, kannatagu pool aastatki, siis läheb ehk kõik mööda, aga ka seda ei saanud Mari mehele öeldud.

Kes Vargamäe Eesperesse lahedamat meeleolu tõid, need olid noor sulane ja noor tüdruk ning kilkav lapsekari, muidu oleks võidud siin kas või lämbuda, sest oleks ju aina kardetud surnud sauna-Jussi. Aga need ei kartnud, sest need ei tundnud teda ega tahtnudki tunda.

Tüdruk tuletas pisut nagu Marit ennast meelde, ainult rohkem oli tal tedretähti mõlemal pool nösunina ja tumehallide silmade all. Sulane Jaagup pidi sügisel kroonusse minema, aga tahtis sealt maksku mis maksab pääseda. Igal parajal juhul kinnitas ta, et saagu, mis saab, aga tema ei lähe.

„Kas või surm?“ küsis Leena.

„Kas või surm, aga ei lähe,“ kinnitas Jaagup.

„Aga kui nad ikka su võtavad?“ küsis tüdruk.

„Siis tulen varsti välja, kas või käpuli ja kõhuli, ikka tulen.“

Muidugi ei jäänud Jaagup käed rüpes ootama, kuni ta sügisel paigale pannakse, vaid tema tegi ettevalmistusi, et teda mitte paigale ei pandaks. Kuna ta oli kasvult pikk ja peen, siis oli tal lootus, et ta sügisel mõõtu välja ei anna, mispärast ta teiseks aastaks jäetakse. Et asi kindlam oleks, näljutas ta end hullupööra. Sügise poole ei söönudki ta enam muud, kui krõbistas kuivi herneid, mida ta nälja peletamiseks alati taskus kandis.

„Ma pean Jaagupile sügisel õige toiduraha kõrvale maksma,“ ütles Andres, „sest paljuke need herned ikka maksavad, mis ta mul aidast ära sööb.“

„Ää maksa, peremees, ühtigi,“ ütles sulane vastu, „muidu hakkad ehk palgarahast maha kiskuma, ütled, et ma ei jõua tühja kõhuga hästi tööd teha.“

Aga tööd tegi Jaagup kuni nõrkemiseni ja selle poolest polnud Andresel talle midagi ette heita. Samuti väsimatult käis ta laupäeva-õhtuti ja pühapäeviti külas tantsimas ja pillerkaaritamas. See oli seda loomulikum, et ta oli oma nurga kõige parem pillimängija, mispärast ta oli aina oodatud ja kutsutud külaline. Öösiti luusis ta muidu küla vahel ning nõnda teadis ta kõigi ümberkaudsete teenijate ja peretütarde kohta, kus või kellega keegi magab. Aga endal polnud tal ainustki kohta, kuhu teda oleks oodatud salajaseks öiseks mänguks või sosistamiseks. Mitte sellepärast, et teda keegi ei tahtnud – peretütredki ei põlanud teda –, vaid Jaagup oli imelik unistaja, keda tõmbas mingisugune seletamatu kaugus.

Sagedasti jäi ta õuevärava najale või keset väljamäge seisatama ning laskis silmadel ümber käia mööda sohu laialipillatud üksikuid talusid, mööda külasid, siin-seal paistvaid veskitiibu, mõisahooneid, mis eemal valendasid, mööda soid ja rabu ning metsasalke, mis kaugel sinavaks taevapalistuseks muutusid. Aga ikka peatusid ta silmad lõpuks kahel kõrgel metsatukal, mille vahelt mingisugused hallid hooned paistsid. Kauguse tõttu oli võimata seletada, mis seal just oli.

Tõepoolest aga oli seal küla ja külas Põlluotsa talu ning talus tütar Roosi. See oli kõige ilusam tüdruk, keda Jaagup kunagi on näinud, – nõnda oli tema enda arvamine. Kahe aasta eest teenis ta seal külas ja sest ajast saadik ei saa ta enam Põlluotsa Roosist lahti. Tema pärast ta endale pilligi ostis ja nõnda mängima õppis, nagu ta praegu mängib: Jaagup tahtis Roosi silmas midagi olla, midagi maksta.

Tantsijad mõtlesid igal pool, et Jaagup mängib neile, aga ei! Jaagup mängib aina Põlluotsa Roosile ja mõtleb mängides aina temast. Isegi Vargamäe aidatrepil, õueväraval, põllupeenral või kivi otsas mängides mõtleb ta vahetpidamata Roosist.

Alguses mõtles Leena, et Jaagup mängib temale, aga ühel ilusal päeval sai ta teada, kuidas Jaagupi lood tõeliselt on: Jaagup ise jutustas, sest tema õnn oli suurem, kui et ta ainult tema enda südamesse oleks mahtunud. Nõnda sai ka perenaine Mari Jaagupi suurest õnnest teada. Andreselegi oleks ta jutustanud, kui niisugused asjad teda karvaväärtki oleksid huvitanud.

Aga Andres rääkis aina tööst ja tööst ning sellest, et seda kunagi küllalt ei jõua teha, sured ära ja ikkagi jääb teda veel teha küll ja küll. Jaagup sellevastu mõtles, et töö on muidugi töö, mis seal nüüd rääkida, ega temast pääse keegi, saksad ehk ainult, aga et tema pärast ei elata. Tema sünnib eluga ja sureb eluga, temale pole üldse midagi parata.

Töö pärast ei elaks Jaagup ainustki päeva. Muidugi töö pärast ei hakka ta ennast tapma, ehk olgu siis, et töö ise tapab. Jaagup elab teiste asjade pärast, hoopis teiste pärast. Ja on need teised asjad kord olemas, siis teeb Jaagup ükskõik mis ja kui rasket tööd, teeb otse lõbuga. Nõnda arvab, õigemini tunneb Jaagup, kuigi ta sellest ei Andresele ega kellelegi teisele sõnagi ei lausu. Kõik peaksid seda mõistma iseenesestki.

Kui Vargamäe Jaagup nõnda pilli mängis ja ise oma Roosi peale mõtles, hakkas ka Leena tema peale mõtlema, kui ta Jaagupi pilli häält kuulis. Mõnikord juhtus isegi nõnda, et Jaagupi pilli häält kuuldes perenainegi oma kurvad mõtted unustas ja nii mõnegi rõõmsa mõtte Jaagupi Roosist mõtles. Aga perenaine ei mõelnud nii tõsiselt Jaagupi Roosist kui tüdruk Leena, kel sealjuures silmad niiskeks kippusid. Vargamäe perenaine ei armastanud Põlluotsa Roosit nii sügavast südamest kui tüdruk Leena. Jaagup isegi ei armastanud teda nii väga, sest tema silmad lõid armastusest ainult hiilgama, Leenal aga vett jooksma.

„Kas tema sind ka nõnda armastab?“ küsis Leena kord Jaagupilt, kui see nagu hunt üle raba kahe metsatuka poole vahtis, kust hallid hooned paistsid. „Mõtleb ta nõnda sinu peale?“

„Roosi või?“ küsis Jaagup vastu. „Ei, tema ei mängi pilli ega kedagi. Tema ei mõtle.“

„Sina siis üksi?“ päris Leena.

„Mina üksi,“ vastas Jaagup. „Aga läbi akna laseb ta mu alati sisse, kui ma lähen.“

„Aga kui sa ei lähe, mis siis?“

„Siis laseb ta mõne teise,“ arvas Jaagup ja lisas juurde: „Ta on ju nii ilus, poisid on kui hullud tema järele. Neid lahinguid, mis Põlluotsa ümber lüüakse! Ja ikka tema pärast. Mina tulin sealt ju perepoegade eest ära, tahtsid mu maha lüüa, pillilõõtsad lõikasid teised läbi, muudkui vuhka-vuhka. Isegi Roosile lubasid kaelakiike teha, kui ta minu veel sisse laseb. Aga ei see karda! See ei karda kedagi. Ta vaatab poistele naerdes otsa ja ütleb: eks tehke, kui raatsite. Teil omal rohkem kahju kui minul. Muidugi keegi ei raatsi. Poisid kui luua all… Ootan, kui tulevad pikemad ja pimedamad ööd, siis lähen õnne katsuma. Ükski ei aima, et mina siitmaalt võiksin minna, aga mina lähen. Lähen otseteed üle laukaraba, laugaste vahelt läbi, paar pühapäeva olen käind juba teed vaatamas ja märke panemas. Mis see kuus-seitse versta mul lipata on! Palja jalu, nõnda saab igalt poolt läbi, mõnest kohast kas või neljakäpakil, kus pehme. Silmalt!“

„Aga kui sa ära eksid?“ arvas Leena.

„Ei eksi, mina ei eksi, olen rabadega vilund lapsest saadik.“

„Aga mis siis, kui teised poisid su kätte saavad?“

„Ei nad saa! Põle tänini saand ega saagi. Ega Roosi neid sisse lase, kust nad teavad, et mina olen.“

„Minul põle ühtegi niisukest poissi olnd kui sina,“ ütleb Leena nüüd.

„Roosil põle ka niisukest olnd, ise ütles,“ vastab Jaagup.

„Aga miks ta siis teisi sisse laseb?“

„Kõik kipuvad kangesti, sellepärast. Ei raatsi ära ajada.“

„Aga mina ei laseks kedagi teist, kui mul oleks niisuke poiss,“ ütleb Leena. „Ennem oleks ma üksi, aga teist ei laseks ma mitte.“

„Noh, sina põle ka nii ilus, kui on Roosi,“ ütles Jaagup nii lihtsameelselt, et Leenal pisarad otse purskasid silmist. Seda nähes püüdis Jaagup oma sõnu parandada, öeldes: „Ei noh, ega nüüd seda ole, et sa inetu oleks, et sa põleks ilus tüdruk. Seda muidugi! Oled tüdruk üle kõrvenurga. Aga ma ütlen muidu, et sa põle nii ilus, kui on Põlluotsa Roosi. Aga sest põle kedagi, sest teist nii ilusat tüdrukut põlegi kihelkonnas.“

See oli Leenale halb lohutus, seda nägi Jaagup isegi, aga tema ei osanud teda paremini lohutada. Natukese aega vaatas ta, kuidas Leena silmi pühkis, siis võttis ta pilli ja hakkas mängima, et ehk lohutab see nutjat. Aga Leenal hakkasid pisarad veel suurema hooga voolama, sest ta arvas, et Jaagup mängib Roosile. Ometi mängis Jaagup seekord ainult Leenale troostiks.

„Niisukest poissi põle ma veel enne ilmas näind,“ ütles Leena lõpuks, kui ta oli silmist pühkinud viimased pisarad.

Aga Jaagup ei vastanud talle sõnagi. Ta nokutas nõus olles pead ja surus lõõtsmoorikut käte vahel kokku ning venitas teda pikaks, nagu tahaks ta näidata: näe, mihuke ma olen.

„Lõhu või lõõts, ega ta Põlluotsale ikkagi kosta,“ ütles Leena etteheitvalt.

„Seda põle vajagi, ma mängin nüüd sinule, et sa ei nutaks,“ vastas poiss avameelselt.

„Mis sinul minust, nutan või naeran ma,“ ütles tüdruk.

„Miks ei ole,“ vastas poiss. „Siin on kõik nii tõsised, sina üksi veel naersid tänini, aga nüüd hakkad ka sina silmi peos hoidma.“

„Änam ei nuta, sinu nähes ei nuta ma änam ilmaski,“ kinnitas Leena. „Sina põle seda väärt. Sina armastad oma pilli rohkem kui teisi inimesi.“

„Ei, Roosit armastan rohkem kui pilli,“ seletas poiss. „Roosit armastan üle kõige.“

„Tema on ilusam kui pill?“ pilkas Leena.

„Tema on kõige ilusam,“ kinnitas Jaagup.

„Pill mängib nõnda ainult sinuga, aga Roosi mängib ka teistega. Põle sind, siis on teised.“

„See on teine asi. Pill põle inime, tema põle nii ilus kui Roosi.“

„Ikka see vana: põle nii ilus, põle nii ilus! Nagu saaks seda ilu patta panna või pannil küpsetada!“ hüüdis tüdruk nagu meeleheitel ja vihaselt.

„Ega pillistki saa suppi keeta,“ vaidles poiss vastu.

„Aga pill mängib, Roosit vahid siit ainult üle raba.“

„Küll oled sa õige rumal,“ ütles Jaagup nüüd lihtsalt. „Ma ei mängikski ju, kui põleks Roosit. Tema pärast ma pilli ostsingi. Ehk võta tänagi: kas oleks ma seia kivi otsa tulnd pilli mängima, kui ma ei saaks siit üle raba Roosi poole vahtida. Kui sa teaks, kudas ta akna avab ja kudas ta sosistab: tasa! Kui ta sel silmapilgul ütleks: löö oma pill lõhki, mina või pill, siis paneks ma ta kui kärnkonna jala alla lässu. Niisuke on Põlluotsa Roosi ja niisuke on minu pill.“

„Aga mina ütlen: sina oled togu poiss,“ sähvas tüdruk.

„Seda muidugi,“ oli Jaagup nõus. „Kõik ütlevad mulle seda, Roosigi on öelnud. Aga sest põle midagi, et ma togu olen. Nii tark olen ikkagi, et kroonut teenima ei lähe.“

„Küll lähed,“ ütles Leena.

„Mitte ei lähe, teiste kiuste ei lähe.“

„Ma annan su talitajale üles, et sa ennast nõnda näljutad,“ ähvardas tüdruk.

„Arvad, et siis hakkan sööma? Ega seda ole! Sügisel tõmban veel tubakavett sisse, võtku siis mu nahk ja pangu paigale, kui tahvad.“

„Teed sa seda Roosi pärast?“

„Ei! Mis temal sellest on.“

„Loll!“ hüüdis tüdruk.

„Olgu, aga näe, teen. Eks katsume, kumb on kangem, mina või kroonu.“

Ütles ja pani uuesti pilli üürgama.

Tulid pikemad ja pimedamad ööd. Nii mõnelgi õhtul, kui kõik pugesid magama, lippas Jaagup mööda peenart väljamäest alla, lidus tükk maad kõval kraavikaldal ja pöördus siis sohu, mis peagi kõrgeks laukarabaks muutus.

Jaagup tõttas Põlluotsa Roosi poole. Ei tal olnud mahti kuigi kaua seal olla, aga tal oli sellestki küll, kui ta sai tüdrukule kätt anda ja temaga mõne sõna sosistada. Ta oleks isegi sellega leppinud, et ainult mõni minut akna all seista, aga seda ei tohtinud, sest siis oleks ta teiste poiste küüsi võinud langeda. Sellepärast pidi ta alati läbi akna sisse pugema.

Pimedas toas istus ta tüdruku sängi serval, kuna see ise teki alla puges. Tasa-tasa pidid nad rääkima ja seda mitte vanemate pärast, kes magasid teises toas, vaid nende kõrvade kartusel, kes võisid salaja tulla akna taha kuulama. Sest Muska ei liputanud mitte ainult Jaagupile saba, vaid kohtles niisama sõbralikult veel mitut teist poissi. Kui kellelgi tõepoolest peretütre ilust kasu oli, siis just karvasel Muskal: temale kanti lepituseks parimad suutäied. Niisugune mesinädalate kestmine demoraliseeris vaga ja kasina Muska sedavõrd, et peremees tema ärksuses ja truuduses kahtlema lõi, kuna perenaine teda aina närvaks sõimas ning imestas:

„Kellest see koer küll peaks elama ja paksemaks minema.“

„Vanaks hakkab teine jääma, mis muud. Armastab aga magada, ei haugu,“ ütles peremees ja kõigil tõusis tundmus, nagu peetaks Muska kohta juba kurja nõu.

Jaagup ei teadnud midagi paremat, kui pimedas Roosi juures istuda, tema sõrmedega mängida ja tasakesi sosistada. Ainult kord sattus Roosi pats talle pihku, kas juhuslikult või kuidagi muidu, seda Jaagup ei teadnud. Aga üks oli selge: selle patsi pärast kogu see asi tuligi. Issand jumal: et ilmas võivad niisugused patsid olla ja et neid võib pimedas toas pihus hoida! Mis on lõõtspilli mängimine selle kõrval!

Jaagup unustas kõik – aja ja ettevaatuse. Nõnda said oma küla poisid akna taga teada, et keegi on toas Roosi juures. Aga kes? Arutati kõik omad poisid läbi, aga neist ei võinud keegi täna olla. Lõpuks: kes muu kui kuradi Pilli-Jaagup. Tema, sinder, neh! See molkus! Nende Roosi juures! Nõnda arvasid poisid väljas ja otsustasid oodata kas või hommiku valgeni.

Hommikul oli Põlluotsal rukkirehi, tõusti vara üles, nii et Jaagupil tuli sääred teha. Aga kuhu või kuidas, kui poisid väljas ootavad? Nad peksavad ta ju vaeseomaks, sest rammu pole Jaagupil kuigi palju ning riielda ei oska ta põrmugi. Jaagup kaotas pea. Jeesus Kristus, sa armastuse ülalpidaja, anna ise kallist nõu Vargamäe Jaagupi päästmiseks!

Aga Roosil oli nõu valmis: ta viis Jaagupi tasahilju rehetuppa, sealt rehe alla. Kättpidi talutas ta tema redeli juurde ja ütles:

„Kui üles saad, pööra paremat kätt, pahemal pool magavad sulane ja karjane. Ole tasa, aga ära karda, mõlemad on raske unega. Roni härjapeahunniku otsa, sealt saad unkasse. Passi ja piilu, et poisid sind kätte ei saa. Isa tõuseb varsti, hakkame rehele. Tule jälle, ma ootan.“

Nõnda sosistas Roosi Jaagupile kõrva sisse ja ilusamaid sõnu ning magusamat helinat polnud Jaagupi kõrvad kunagi kuulnud.

Kaua pidi Jaagup ristikheinavirna otsas läbi unka piiluma, sest varitsejad ei lahkunud ka siis mitte, kui Põlluotsal juba rehele hakati. Alles valgehakul julges Jaagup läbi unka katusele ronida, sealt räästale laskuda ja toa taha maha hüpata, kust ta üle põllu metsa jooksis.

Sügisel liisku minnes oli Jaagup peenike nagu piibuork: ei andnud mõõtu täis ja jäeti teiseks aastaks. Poiss naeris, sest kroonu oli tüssatud. Tuleval aastal tahtis ta veel paremini teha, sest ta oli ju uusi nükkeid juurde õppinud. Vargamäele jäi ta aastaks edasi. Talvel tegi endale suusad ja suhistas nendega öösiti üle raba Põlluotsale. Aga talvised olud olid palju halvemad kui suvised. Pika reisi tasuks ei saanud ta kunagi muud, kui aga silmapilguks neiuga rind rinna vastu väljas pakase käes seista, kuhu neiu tuli, kuuldes aknal poisi tasast koputust. Ja seegi lõbu oli ühendatud suure hädaohuga.

Viimast korda võttis ta niisuguse teekonna ette veel kevade tulekul, kui madalamais paigus oli juba elus vesi lume all. Siis puudus vähe, et ta oleks oma naha tagakiusavate poiste kätte jätnud. Ta pääses ainult sellepärast, et oskas noorest lepikust läbi suhistada, kus lund oli rinnuni, mis paljast jalga ei kandnud. Siin oligi see koht, kus kannul seisvad külapoisid üksteise järel kõik lumme soperdama jäid, kuna aga Jaagup suuskadel nagu mees muistegi läbi suhistas. Selle aja peale, kui poisid lepikulumest pääsesid, oli Jaagup juba kaskede alt läbi ja üle lodu, mis oli sügavat lumealust vett täis. Siit ei saanud poisid üle ja nõnda kihutas Jaagup lagedale rabale, nagu polekski teisel pool lodu kiruvaid ja sajatavaid külapoisse.

Aga nagu öeldakse: unustab hoidja ja tabab püüdja, nõnda sündis lõpuks siingi. Sügise poole suve kohtas Jaagup Roosit ühel pühapäeval kiriku juures ja sai temaga seal mõne sõna juttu ajada. Neiu ütles poisile, et tulgu aga: kõik on samuti nagu mullu suvelgi. Jälle on ta oma väikesest talvekambrist ära tulnud eestuppa, kus on lahedam. Voodi sealsamas, kokkuräägitud koputus aknale seesama.

Jaagup läks. Aga juba üle raba minek osutus õnnetuks: ta eksis teelt ja kukkus laukasse, kus sai kaelani märjaks. Võttis riided kuni särgini seljast ja väänas neist vee, siis läks edasi. Ometi ei pääsenud ta Põlluotsa akna taha koputama, vaid sellesama noore lepiku vahel, kus külapoisid talvel teda taga ajades olid lumme jäänud, olid nad tal täna vastas ja võtsid ta kinni. See oli esimene kord, kus Jaagup läks Põlluotsale kokkuräägitud päeval, muidu käis ta ikka huupi, ja sel esimesel päeval langes ta varitsejate küüsi, kas Roosi äraandmise tõttu või sellepärast, et ta enne seda temaga kiriku juures oli juttu ajanud, mille tagajärjel poisid tema tulekut võisid oletada, seda ei saanud Jaagup kunagi õieti teada.

Külapoisid peksid Jaagupi lepiku vahel vaeseomaks, nii et ta teist keretäit nende arvates enam ei peaks tahtma. Uimaselt jätsid nad ta sinnapaika. Koidikul viluga tuli Jaagup meelemärkusele ja leidis enda peaaegu üleni verisena: igal pool haavad ja muhud. Võttis enne aega, kui ta jalule sai ja kodu poole hakkas tuigerdama. Aga jõud lõppes peagi, pidi maha heitma puhkama.

Kogu selle päeva tuigerdas ja roomas ta rabas laugaste vahel – viimaks koguni sõna otseses mõttes neljakäpukil, sest jalulseismiseks ei jätkunud enam jõudu. Aga Jaagup ei tahtnud rabale surema jääda, vaid sihtis peaga aina Vargamäe poole, mille vanad männid väljamäe tipul temale teed viitasid. Alles hilja õhtul jõudis ta oma väljamäe äärde. Jõud oli tal viimse pügalani otsas. Väljamäest üles sai ta ainult roomates. Ta ronis kodus aidatrepi alla ja jäi sinna ootama, kuni Miina aita magama tuli. See oli ligi kolmekümnene vanatüdruk mingisuguste imelikkude elutute ja tuimade silmadega, laia nina ning tugevate jalgadega. Teda polnud vist keegi kunagi armastanud ja näis, nagu ei võiks ka tema kedagi armastada.

„Miina!“ hüüdis Jaagup trepi alt, kui tüdruk parajasti hakkas aidaust lahti tegema.

Tüdruk ehmus, tõmbas aidaukse raginal lahti, hüppas sisse, hoidis kramplikult ukse sisemisest haagist kinni, pistis pea ukseprao vahelt välja ja küsis kohkunult, samuti sosinal: „Kes seal on? Kes hüüab?“

„Mina!“ vastas sosin ja keegi ronis trepi alt välja.

Aidauks prahvatas kinni ja läks haaki.

„Miina, rumal, mis sa kardad, see olen ju mina, Jaagup,“ ütles poiss nüüd hädise häälega.

Aidauks läks uuesti lahti.

„Kuhu sa täna jäid?“ küsis tüdruk. „Peremees on kuri ja perenaine hirmul.“

„Tule aita mind, Miina,“ palus poiss, kel nõrkusehoog peale tuli.

Miina ei saanud alguses kuidagi aru, teeb poiss vigurit, on ta purjus või mis temaga on. Aga kui ta viimaks taipas, mis Jaagupiga on sündinud, hellus ta pisarateni.

„Seda see perenaine siis kartiski,“ lausus tüdruk, kui ta poisi oli sisse aidanud.

„Perenaine teadis, et poisid mind varitsevad,“ ütles Jaagup.

Miina jooksis toa juurde. Peremees oli juba sängi läinud, perenaine üksi veel kohmitses toas. Kui ta Jaagupi asjast kuulis, võttis ta küünla, väikese vanniga leiget vett, käterätiku ja nõnda mindi aita poissi vaatama.

„Kui must sa oled!“ ütles Mari poisil kuube ja särki seljast võttes. „Üleni mudane.“

„Ma ju roomasin terve tänase päeva,“ vastas poiss.

„Kas sul puhast särki kuskil on?“ küsis perenaine.

„Ei vist ole,“ vastas poiss, „seljas oli viimane.“

„Paneme talle esteks minu särgi selga,“ ütles Miina, ja nõnda nad tegidki. Selle öö magas poiss tüdruku särgiga. Hommikuks oli ta oma särk juba puhas ja kuiv, selle eest muretses perenaine.

Pakuti poisile süüa, aga see ei läinud sisse, sest seal oli valu vastas. Tühja kõhuga uinus poiss tüdruku asemel, kuna see ise põrandal könutas.

„Hea, et nad sul luud-kondid terveks on jätt,“ ütles Andres, kui ta teisel hommikul piiritusepudelit kaasa võttes poisi haavu läks vaatama, „muidu kulus sulle ehk see nahatäis marjaks ära, ehk võtad siis pisutki meeletuhka pähe.“

„Luud-kondid on terved,“ vastas poiss peremehele.

„Millal sinul küll mehearu pähe tuleb?“ küsis peremees sulaselt ja vaatas talle otsekoheselt silma.

„Kes teab, kas tulebki,“ vastas sulane peremehele samuti vastu vaadates.

„Vahel ikka nagu oleks sul teda pisut, aga siis jälle nagu põleks teda põrmugi. Kas sul kaigast käes ei olnd või parajat kivi taskus, oleks ometi ühelegi saand anda?“ küsis Andres.

„Mitte midagi ei olnd,“ vastas Jaagup, „olin lausa palja käsi nagu ikka. Minust põle ju löömameest.“

„Aga muudkui lähed, kas või läbi laugaste.“

„Peremees, ära ole kuri, et seekord mul nii sitasti läks, ma teen pärast päevad täis,“ rääkis sulane.

„Mis minu päevadest nüüd, aga sinu oma nahk,“ vastas Andres. „Kahju hakkab sinust. Oled tubli poiss, aga see va pillikääks ja tüdruku-nadid, need võtavad sul aru peast. Jätad kas või hinge nende pärast.“

„Seekord võtsid ainult naha,“ arvas sulane ise. „Kartsin, et peksavad pimedaks, siis ma põleks sealt änam ära saandki, põleks üle raba Vargamäe mände seletand. Aga ei, silmad on alles peas.“

Andres hakkas heasüdamlikult naerma.

„Mine tee nüüd niisukese hulluga, mis sa teed,“ ütles ta. „Rõõmus veel pealegi, et silmad peas.“

„Kõrvad ka, aga teine valutab koledasti, ei tea, mis sellest saab. Siiski täna annaks nagu valu pisut juba järele.“

Nõnda lamas Jaagup Miina asemel ja see võidis tema haavu ja muhke hanerasvaga, nagu peremees ja perenaine teda olid õpetanud. Andres ise käis vahetevahel piiritusepudeliga, mis pidi olema hirmutuseks mädanikule ja igale halvale asjale.

Poissi võides haletses tüdruk seda tema meelest nii ilusat ihu. Aga kui see juba paranema hakkas, ei mallanud Miina enam seina äärde põrandale jääda, vaid puges poisi juurde asemele – ühe teki alla, sest nõnda oli mõnusam ja soem. Tasakesi silitas ta poisi haavu ja muhke, mis paranedes kihelema ja muhelema lõid.

„Küll oled sina, Miina, hea inimene,“ ütles talle Jaagup kord, „isegi oma särgi andsid mulle selga.“

Need olid Miina meelest kõige mahedamad sõnad, mis ta kunagi mehelt oli kuulnud, ja sellepärast oli tema õnn otse mõõtmatu. See oli nii suur, et perenainegi teisel päeval seda tema silmist nägi.

„Kui keegi minu vastu ka nii hea oleks,“ vastas tüdruk poisile.

„Mina olen,“ vastas see. „Küll näed, et olen. Sina tegid ju mu terveks.“

„Jumal tegi su terveks,“ õpetas tüdruk.

„Jumal ja sina, teie kahekesi,“ ütles poiss.

„Perenaine ju ka, tema andis ju hanerasva ja kõik muu,“ seletas tüdruk.

„Õige jah, perenaine ka. Teie kolmekesi: jumal, sina ja perenaine,“ arvas poiss ja nõnda unustati peremees oma piiritusepudeliga hoopis. See oli muidugi suur eksitus, ja kui Vargamäe Jaagup elab ning tarkust kogub, siis paneb ta praeguse kolmainu asemele tingimata uue, öeldes: jumal, piiritus ja naised, need tegid mu tol korral terveks. Kuidas Miina siis asjast aru saab, seda ei tea praegu, aga täna ütles ta Jaagupile noomivalt:

„Ära tee niisukest patunalja.“

„Ma ei tee ju, räägin tõtt,“ vastas Jaagup.

Aga ehk ta küll ise arvas, et perenaine ja Miina ta jumala abiga olid terveks teinud, ometi ei tahtnud endine tervis kuidagi tagasi tulla. Ikka tegi kuskil haiget ja ikka oli raskemate tõstmiste juures tundmus, nagu peaks sees miski rebenema. Nõnda lähenes sügisel liisuvõtmine teist korda ja Jaagup oli päris kindel, et ta ka tänavu pääseb, sest nüüd oli ta palju viletsam kui mineval aastal. Ometi võttis kõik äkki teise pöörde. Algas sellest, et perenaine ühel ilusal päeval tasakesi peremehele ütles:

„Kuule, meie Miinaga põle änam õige lugu.“

„Mis taga siis on?“ küsis Andres vastu.

„Kas sina siis midagi põle märgand?“ imestas perenaine. „Tema asjad on ju sedasi.“

„Mis? Miinal?“ imestas peremees nüüd omakorda. „Kellega siis?“

„Põle küsind,“ ütles perenaine, „aga ma arvan, et Jaagupiga.“

„Selle poisikesega! Selle lapsega! Miina kõlbaks ju Jaagupile emaks.“

„Seda küll,“ oli ka perenaine nõus. „Aga see hakkas Jaagupi haiguse ajast. Miina ju tohterdas teist ikka. Esimesel õhtul tõmbas ta poisile oma särgigi selga.“

„Tegi särgiga poisi ää või?“ küsis Andres naljatades.

„Seda minagi, mis muud,“ arvas Mari tõsiselt. „Näeh, Leena oli mineval suvel kui hull poisi järel, aga teda see ei näind, oli tumm ja kurt, ja nüüd siis Miinaga! Aga mis on Miina Leena kõrval!“

Jäi sellega, et Mari pidi Miinaga rääkima. See oli seda kergem, et Miina oma seisukorda sugugi ei varjanud, vaid perenaise rääkimist nagu ootas. Aga kuna see alles parajat silmapilku ja paika valis, ütles Miina ise Marile:

„Perenaine on muidugi juba tähele pand, kudas minuga lood on.“

„Seda ma vaatan jah,“ vastas Mari, „aga ainult ei tea, kellega.“

„Eks ikka oma Jaagupiga, kellega siis muuga, ega mina siis änam mõni poistemagataja ole. Kes minu juurde tuleb,“ rääkis Miina.

„Aga kuis siis Jaagup? Temal ju aina see Roosi hinge peal, lasi end tema pärast peksagi.“

„Roosi on tal ikka, ega siis muidu, aga minuga niisama, ei tea, kudas see tuli. Rääkis teine mulle ikka Roosist, aga ometi tuli see nõnda. Ma aina imestasin kohe,“ seletas Miina.

„Mõtlesin korra, et kas õte see särk, mis sa talle sel õhtul selga ajasid,“ lausus perenaine.

„Ega hullu tea!“ hüüdis Miina ja nüüd äkki pani Mari tähele, et tüdruku tuimades silmades välgatas rõõm, säras õnn. „Muidugi, midagi pidi ikka olema ja küllap see minu särk oligi. Ma panin ju selle puhtlinase, ilma aluseta. See mu leerisärk. Lootsin ikka, et saab ka mu laulatussärgiks, aga nüüd hoidsin teda juba surisärgiks, mõtlesin, et ega mehed mind änam. Aga näe – Jaagup! Perenaisel oli õigus, see oli see minu särk neh, mis nõnda tegi.“

„Sa räägid, nagu oleks sul aina hea meel,“ ütles Mari.

„Perenaine, mul on ju hea meel,“ vastas Miina.

„Lubas ta siis su ää võtta või?“

„Ei, sellest põle me ühti rääkind.“

„Aga kus selle häbi ots siis, Miina!“ hüüdis perenaine.

„Mis parata, perenaine, kui muidu ei saa,“ vastas tüdruk tõsiselt. „Hea, et nõndagi laps tuleb.“

Nüüd hakkas perenaisel millegipärast tüdrukust hale meel ja tema hiljutine rõõm ja õnn tundusid kerjuse rõõmu ja õnnena.

„Kas sa siis nii väga tahad teda?“ küsis Mari kaastundlikult.

„Perenaine küsib veel!“ ohkas Miina. „Tõtt öelda, ega Jaagup tulndki minu juurde, vaid mina ise läksin tema juurde… oma asemele tema juurde. Ta oli ju siis nii vilets ja haige, terve keha oli teisel haavu ja muhke täis, põlnd tal kedagi, kes teda oleks silitand ja hellatand… Nõnda see tuli.“

„Kas Jaagup ise teab, et asjad sul juba sedasi on?“

„Ei, kust tema nüüd seda,“ vastas tüdruk. „Või tema nüüd seda tahaks. Ma põle temale hingandki, et kes teab, mis siis teeb.“

Kui Mari oli Miina seletused ära kuulanud, ei saanud ta kuidagi muidu, kui pidi talle oma südames andeks andma. Aga Andres vaatas asja peale teisiti. Temale ei meeldinud tüdruku ja sulase elu põrmugi ja mingisugused seletused ning vabandused ei võinud tema arvamist muuta. Tema ei sallinud niisugust korravastast asja oma majas, liiatigi veel, et kaks vanemat tütart juba niisuguseist asjust hakkasid aru saama. Nõnda ei saanud Andres muidu, kui pidi omakorda Jaagupi käsile võtma.

„Mõtlesin, et jooksed ainult üle raba Põlluotsa vahet,“ ütles Andres poisile, „aga nüüd korraga…“

„Ega siis mina, peremees,“ hädaldas Jaagup suure lapsena. „Tema ju ise puges, ja nõnda see tuli.“

„Miks sa siis lasid, nüüd on sul käes,“ vastas Andres.

„Ma olin ju siis haige.“

„Ah siis haigest peast?“ imestas peremees.

„Ma olin pisut tervem, siis see algas.“

„Kui nõnda, siis peksan ma Miina minema,“ ütles Andres otsustavalt.

Jaagup mõtles natukese aega ja ütles siis:

„Peremees, las Miina olla, eks minul ole ikka ka süüdi. Tema ju küll võidis ja silitas mind, aga mina…“

„Et ma seda ise oma laste silma all pean kannatama!“ hüüdis Andres.

Ja nõnda seks korraks asi jäigi. Jaagupil oli ometi tundmus, et ega peremees nüüd Miinat kohe Vargamäelt minema kihuta. Temas endas aga sündis salajane ja üsna arusaamatu pööre: ta hakkas sööma kui pöörane, tahtes end paari nädalaga nii tugevaks turgutada, et ta liisuvõtmisel paigale pandaks. Teised poleks sellest nii pea teadagi saanud, sest kõik sündis salaja, tasa ja targu, aga perenaine märkas toidu kadu sahvrist ja aimas, kuhu see läheb. Sulase meelemuutuse põhjustki aimas ta, aga ei lausunud sellest kellelegi sõna. Andreselegi mitte. Jaagup oli aga kindlasti otsustanud tänavu kroonusse minna, kui mitte muidu, siis otseteed vabal soovil, et aga sinna pääseda.

Seda viimast abinõu polnud vaja tarvitusele võtta, sest tänavu oli mehi vähe ja nõnda pandi teisi nõrku ning ühes nendega ka Vargamäe Jaagup paigale. Nagu kivi langes ta südamelt: mõneks aastaks oli ta kogu kupatusest päästetud. See Miina asi hakkas tal sedavõrd hinge kinni, et isegi Roosi nagu tagaplaanile kadus.

Aga kui ta liisuvõtmisest Vargamäele tagasi tuli ja kõik kuulsid, et ta on vastu võetud, siis paistis see kahtlane. Andres küsis kohe Marilt:

„Mis see oli meelega või? Kas sa ehk tead?“

„Mis siis muud,“ vastas Mari, „muidugi meelega. Ta hakkas ju enne liisku salaja söömagi.“

„Niisugust hullu põle meil enne olnd,“ arvas Andres nüüd. „Pistab vanatüdruku eest kroonu.“

„Ega ta tüdrukut karda, vaid tüdruku last,“ seletas Mari.

Selle peale nimetas Andres Jaagupit nii halva nimega, et isegi Mari ütles:

„Mis sa siis kohe nõnda.“

Kahtlasena tundus Jaagupi paigalepanemine ka Miinale. Parajal silmapilgul ütles ta poisile:

„Kuda see siis nüüd nõnda tuli? Lootsid ju ikka, et saad vabaks.“

„Ei tea, aga näe, paigale panid,“ vastas Jaagup nukrat nägu tehes.

„Tead, Jaagup, mis mina arvan: sina tegid seda meelega.“

„Mis asja?“ küsis poiss.

„Lasid enda ise paigale panna.“

„Ää aa tühja lori,“ ütles poiss.

„Ei aa,“ kinnitas tüdruk. „Sa hakkasid juba enne liisku priskemaks minema, ma tundsin. Siis ei taht ma uskuda, aga nüüd usun: sina sõid salaja.“

Jaagup vaikis.

„Ja tead, miks?“ küsis tüdruk vastust oodates. „Sina tegid seda minu pärast. Minu pärast lasid enda paigale panna, sest et minuga on sedasi. Kas perenaine ei öelnd sulle?“

„Ei, aga peremees,“ vastas poiss.

„Nojah, eks ma öelnd, et tegid seda minu pärast. Eks teind, ütle,“ painas Miina.

„Muidugi, mis sest veel valetada,“ tunnistas poiss ja vahtis kõrvale.

„Küll oled sa õige rumal,“ ütles Miina nüüd lihtsas heasüdamlikkuses. „Sa kartsid, et pead mu ää võtma? Et pead hakkama last toitma? Eks kart?“

„Mis siis muud,“ vastas poiss.

Miina hakkas nutma.

„Aga mina põleks seda taht,“ ütles ta, „mitte põleks taht. Mina tahtsin ainult last, seda tahtsin ma. Võin seda kinnitada õpetajale altari ees. Ma põle selle peale mõelndki, et sina mu ää võtaks, mitte põle mõelnd. Ja nüüd sina lähed minu pärast kroonu. Kui Vargamäe rahvas mind änam ei taha pidada, lähen ema juurde sauna; kui tahad, tule sinna last vaatama, aga kui ei taha, ära tule, mina sind ei sunni. Aga kui on poeg, panen talle nimeks Jaagup, sinna ei või sa midagi parata, mine kroonu või jää seia.“

„Ma tulen kroonust välja,“ ütles poiss nüüd. „Ma teen nõnda, et tulen.“

„Minupärast võid kas järgmisel päeval tulla, mind ja minu last põle sul tarvis karta,“ kinnitas Miina.

„Sa ehk valetad,“ kahtles poiss.

„Püha Eesuse nime juures vannun sulle, et räägin sula tõtt,“ ütles tüdruk pühalikult.

Jaagup jäi nüüd istuma mureliku ja ogara näoilmega. Kunagi polnud ta veel nii rumalasse seisukorda sattunud. Tundus äkki, nagu teeksid vanad haavad ja muhud, mis ta Roosi pärast oli saanud, talle uuesti haiget ja nagu ulatuksid nende otsad sügavasse rinda.

„Ma ei uskund, et sa nii rumal oled, sellepärast ei rääkind ma varem,“ ütles Miina. „Ei julend rääkida, kartsin, et jääd eemale, sellepärast,“ lisas ta nuttes juurde.

Nõnda polnud midagi parata. Jaagup läks kroonusse ja Miina saadeti peagi Vargamäelt minema, sest Andres ei tahtnud teda laste silma all näha. Aga Liisil ja Maretil oli juba asjast hais ninas. Sellepärast võisid nad väiksematele tarvilikke seletusi anda.

Nuttes pakkis Miina oma asju ja nuttes jättis ta jumalaga. Seda nähes küsis Indrek õdedelt:

„Miks siis Miina ära läheb, kui ta nutab?“

„Isa ajab,“ vastas Maret saladuslikult.

„Miks?“ küsis poiss.

„Miinal tuleb varsti laps, sellepärast,“ vastas Maret.

„Emal on ju ka titt, miks isa teda ära ei ajand?“

„Küll oled sa rumal!“ hüüdis nüüd Liisi. „Miina põle ju laulatud, sellepärast.“

„Aga miks ta siis ei laulata ennast?“ päris poiss.

„Jaagup võeti ju soldatiks,“ vastas vanem õde.

„Kas siis teised ei või teda laulatada?“

Õed naersid.

„Õpetaja laulatab, mitte Jaagup,“ seletas Maret.

„Mis siis Jaagupist on? Teda põle siis tarviski,“ arvas poiss.

„Saad sa aru: kui õpetaja laulatab, siis on Jaagup Miina mees ja siis tuleb laps,“ seletas Liisi asjalikult.

„Aga kudas ta siis nüüd tuli, kui Jaagup põle Miina mees?“ küsis Indrek, kellele asi ikka alles tumedana paistis.

„Näe, tuli ja see on patt, sellepärast,“ ütles Maret niisuguse näoilme ja häälega, et Indrek pidi aimama: Miinaga on midagi halba sündinud, aga mis just, sellest ei saanud ta hästi aru.

„Kas meie ema titt põle patt?“ küsis Indrek alles tüki aja pärast Maretilt. Aga see oli juba asjast tüdinud ja vastas kärsitult:

„Jäta rahu, sina ei tea midagi, kasva enne. Mõistad: kui on laulatud, siis põle patt, aga kui põle laulatud, siis on. Ja nüüd ole vait.“

Poiss oligi vait ja kasvas. Aga kauaks jäi talle meelde sõna patt, muu seletusest ununes. Lambatallesid nähes, kui nad talvel külma eest tuppa toodi, kus nad haledalt ja armetult määgisid, tuli talle see sõna meelde – ühes õe näoilmega, mis tal seda sõna öeldes oli olnud. Samuti mäletas ta seda sõna ja näoilmet kevadel, kui karjaaias ja tänavas jooksis lontis kõhuga ja lotendavate nisadega emis, kari karjuvaid põrssaid kannul. Need tundusid nagu rodu ilusaid ja väikseid patte, igaühel neli peent jalga all.