Tõde ja õigus I/XXXIII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tõde ja õigus I
A. H. Tammsaare

XXXIII

Sest ajast saadik, kui Andres tööle pandi, hakkas Indrekul karjas hea põli: kadus nääklemine, kiuslemine ja riid. Kevadel vee ja mudaga, kui loomadel polnud soos muud söögiks võtta kui aga mustpead mätastel ja kui kaske ilmus esimene õrn lehestik, oli Indrek metsas ihuüksi, sest Ants hoidis põllul sigu ja lambaid. Alles hiljem tuli ta ühes vasikate ja lammastega veiste juurde sohu.

Nüüd algas poistel lausa pidu. Põõsad olid juba tihedaks ja läbipaistmatuks muutunud. Loomi ulatus nende vahel nägema ainult mõnekümne sammu taha, ehk olgu siis, et kuhugi männi otsa ronida, kust pisut kaugemale paistis. Lambad kadusid mätaste taha. Siin-seal välgatas mõni must või valge. Kui poleks olnud veistel kelli ja krappe ning lammastel kuljuseid kaelas, siis oleks võinud peaaegu arvata, et soos ei ole kedagi muud kui aga poisid, kes kiiguvad laialadvalistel mändidel või mõne tuiakama kase harude vahel, puhuvad pasunat, mängivad sõrmilist, huilgavad ja hõiskavad, nii et õhtu eeli kauged saared keset mõõtmatut sood vastu kajavad.

On tuttav iga metsatukk, iga lagedam lapp, iga suurem puu, küngas, iga mätas, sest ikka on kuskil midagi tehtud, midagi nähtud, mis annab paigale erilise tähtsuse. Ja kui mõni paik muidu meelde ei taha jääda, siis keeratakse mõne väiksema kase latva või suurema kase oksa tuust. Leiduvad mõnes kohas tuustireadki, mis kuhugi viivad, kuhugi juhatavad: mõne linnu-, maamesilase- või herilasepesa juurde.

Tuntakse iga lindu, iga looma tema häälest, teatakse, mis tähendab see või teine häälitsemisviis. Mõistetakse iga linnu lennust, kes mätaste vahelt loomade või poiste eneste eest tõuseb, kas ta tõusis pesalt, poegade juurest, kes enda rohtu ja samblasse on peitnud, või lihtsalt niisama muidu. Iga linnu häälest aimatakse tema saladus, tema kavatsus.

Ei ole suuremat lõbu, kui proovida, kas linnu mõtteid õieti on loetud või – kas lind tõtt on kõnelnud, kui ta siuksub teatud viisil puuoksal: tahab ta pesale hauduma minna, on tal alles väikesed pojad pesas või on need juba sealt välja lennanud? Poisid istuvad kuhugi põõsa varju ja tükil ajal ei lausuta ainustki sõna, ei liigutata ainustki liiget. Nõnda võtab häälitseja linnuke varsti julgust ja ilmutab oma saladuse, lennates pessa või poja juurde. Kõige avameelsem on väike hall pöialpoiss. Kui tal juba pojad pesas, karjub ta hommikust õhtuni mööda puuoksi keksides üü-ütt, üü-ütt! ja otsib ussikesi, et neid poegadele viia. Nende pesi on poistel kogu soo täis ja mõnikord võistlevad nad, kumb leiab neid rohkem.

On veel võrratu lõbu mööda kraavi suvel, kui vesi vähemaks jääb, väikseid haugisid taga ajada ja neile silmust kaela vedada, et siis veest välja visata. Jumal hoidku, kui haug on juba poolenaelane või veel kopsakam! Siis kipub otseteed hing rindu kinni jääma, kui Indrek talle tasa-tasa ligi hiilib ja silmuse väikese ridva otsas tema poole sirutab. Käed värisevad, süda peksab ja jalgu hakkab imelik nõrkus kinni. Aga enamasti on ikka nõnda, et haug vilksab enne minema, kui poiss talle silmuse saab lõpuste taha vedada. Vaevalt jõuab silmus ninaotsa alla, kui on järele jäänud ainult mudane vesi, mis tõendab, et siin ikkagi kala kord on olnud.

„Kaval, kurivaim!“ kirub Indrek Antsule saladuslikult, kes aupaklikus kauguses vahtides oma kaela sirutab.

„Hirmus kaval, sinder,“ kiidab Ants ja küsib siis: „Kas kala looma ka kardab?“

„Ei karda,“ arvab Indrek.

„Miks ta looma ei karda?“ pärib Ants.

„Mis ta temast kardab, ega siis loom inime ole,“ seletab Indrek.

„Aga miks ta siis inimest kardab?“ painab Ants edasi.

„Küll oled sa rumal,“ ütleb Indrek nüüd. „Inimesel on ju ritv ja silmus, loomal põle käsigi, ainult saba taga.“

„Saba siis kala ei karda, kardab ainult silmust ja ritva?“

„Ära sega,“ käsib Indrek. „Ole vagane, näe, juba seisab teine jällegi, poolest saadik tõrvaka all, nina paistab, suur…“

Uuesti algab silmuse kaela-ajamine ja see kestab seni, kui õnnestub haug välja visata, mis on sagedasti nagu tubli kotinõel.

„Kus ta mehe käest pääseb!“ suurustab püüdja nüüd.

Kui nõnda mitmel-setmel korral havi ees põksuva südamega ja nõrkade ihuliikmetega on seistud, siis valdab viimaks imeline roidus keha. Ei tahaks muud, kui mättale istuda ja suikuda. Kõige parem oleks mätaste vahele sinikavarte keskele maha heita ja päikese paistel roidunud liikmeid välja sirutada, aga seda ei või, sest nõnda uinud enne magama, kui ise märkadki. Teada saad sellest alles siis, kui uuesti virgud ja loomade kelli hakkad kuulama. Aga neid pole enam kuskil, nemad helisevad juba kraavikaldal, kasevõsudes või jõe ääres heinamaal, mis on ühesuguselt suur eksitus oma ametikohuste vastu.

Haugisid võib püüda ka jõe ääres, kui peaaegu kogu heinamaa on päikese soendatud vett täis, nii et solista kas või poolest säärest või ka üle põlve sees. Siin süstavad havid nooltena ühest kohast teise ja ikka ninapidi samblasse, kust neid võib kinni võtta, kui on oskaja käsi ja silm. Aga ometi pole see midagi selle vastu, kui võid võtta õnge, millel on kork küljes ja kõik, ning visata lausa jõkke kupulehtede vahele, kus uitavad punasilmalised särjed ja tumedavöödilised ahvenad.

Kui Indrek korki vahtides näeb, et kala nokib, siis on tal tundmus, nagu nokiks keegi tema oma südant rinnas – valusasti ja valusasti, aga nõnda, et on ütlemata hea ja tahaks seda kannatada päevad ja ööd. Mõnikord, kui Ants jääb kraavide vahele loomi tõrjuma, et need jõe äärde ei pääseks, ja kui Indrek tundi kaks kupulehtede vahel õngekorki vahib, valutab tal süda veel kaua aega pärast seda, valutab ööselgi, nii et magusa valu pärast ei saa õieti magada. Aina tunned, nagu nokiks mõni särg või ahven õnge kallal ja õngekork omakorda sinu südame nurga kallal.

Antsul on hirmus igav üksinda loomi tõrjuda, nii igav, et isegi Muska tema juurest jõe äärde plehku pistab. Seal on nii huvitav paterdada ja solistada ning isegi läbi jõe ujuda, et vaadata, kuidas teisel kaldal kõrges rohus elatakse. Peaaegu nutusel häälel hüüab Ants jõe poole:

„Indrek, tule ära! Ega nad täna änam hakka!“

Aga Indrek vastab ikka:

„Oota veel natuke, varsti tõmman ta, sindri, välja!“

Ja ta seab õnge otsa ussi ning sülitab sellele peale, nagu Matu oli õpetanud, solistab ridvaotsaga vett ja viskab siis jällegi ühe looma katseks sisse. Aga kui Ants ikka sagedamini karjub ja kui ta lõpuks muud ei teegi, kui aina karjub, tundes end kõige viletsama olevusena ilmas, siis viimaks ei jää Indrekule muud nõu, kui peab jõe äärest ära tulema.

„Just pidi teine võtma, aga sina ei läbe ju oodata,“ ütleb ta Antsule.

„Ma ütlen emale, kui sa veel lähed,“ ähvardab Ants.

„Mis sa siis sellepärast kohe emale,“ räägib Indrek lepitavalt. „Tahad, mine sina homme, kui ilus ilm juhtub.“

„Sinu õngega või?“ küsib Ants ja jätab endise kaebliku tooni.

„Sul omal ei ole ju,“ vastab Indrek.

„Ja sina jääd seia loomade ette?“ pärib Ants edasi.

„Mina ise jään loomade ette,“ vastab Indrek.

„Siis ma küll emale ei ütle,“ kinnitab nüüd Ants.

Aga järgmisel hommikul on Indrekul kümme ettekäänet, miks täna ikkagi tema peab õngitsema minema, mitte aga Ants, kes lõpuks jällegi sellega lepib, et ta loomi jääb tõrjuma. Ainult ühest tingimusest peab ta veel kinni: täna ei tohi Indrek enam nii kauaks jääda, mida see ka lubab, ilma et ta oma lubadust suudaks pidada. Alles mitme päeva pärast jõutakse sinnamaale, et Ants enam mingi hinna eest loomade juurde ei jää. Teda ei rahulda enam muu kui aga õngitsemine. Nüüd muidugi pole Indrekul enam parata, vaid ta peab alla heitma. Aga Antsule nähtavasti ei pakugi õngitsemine nii suurt lõbu kui Indrekule, sest tunni poolteise pärast tuleb ta peaaegu pettunud näoga jõelt ja ütleb siunates:

„Ei hakka teised, sindred, näkivad muidu niisama. Viidika-saadanad teevad ju õngeotsa enne paljaks, kui ta põhja saab.“

„Sa ei oska püüda, see on see asi,“ vastab Indrek elutargalt ja tuletab seda ahvenat või särge meelde, kelle ta paar nädalat tagasi välja tõmbas. „Õngitsemine on suur kunst, temal on omad sõnad ja kõik, Matu teadis.“

„Kas sina tahaks kalameheks saada?“ küsib Ants.

„Kalameheks? Miks mitte,“ vastab Indrek. „Kui mind kord tööle pannakse, siis lähen ma iga pühapäev kalale, aga kiriku mitte ilmaski. Ainult seisan jõe ääres ja tõstan särgi ja ahvenaid välja – päevad otsa, hommiku vara lähen, õhtu hilja tulen. Enne päevatõusu olen jõe ääres ja kukun neid sealt välja loopima. Lähen mööda jõe äärt kaugele-kaugele, seal on palju kala. Matu rääkis, kus neid hästi on, põle muud, kui aina vinna, ainult hoia, et õngeritv ei ripata, siis on õng läind ühes kalapatakaga. Matu käind kord seal kaugel, toond hobuse peakoti täie, kõik tublid unnaneelud või veel suuremad, puha ahvenad.“

„Võta mind ka sinna kaasa, kui lähed,“ ütleb Ants.

„Esteks lähen üksi, vaatan, kus see koht on, pärast lähme kahekesi, võtame õnged ja head kotid kaasa, et oleks, kuhu panna. Kes neid seal jõuab vitsavääti ajada,“ seletas Indrek. „Aga siis peame tingimata enne päevatõusu ära minema, muidu jääme hiljaks.“

„Muidu jääme hiljaks,“ kordas ka Ants, kel tekkis nagu Indrekulgi imeline unistus silmi ja ootus näoilmesse selle tundmatu ja kauge koha pärast, kus pidi olema kalu, nii et tõsta või peaaegu kartulikorviga. Ainuke häda: millal tuleb küll see päev, et sinna saab! Andresel oleks nüüd pühapäeviti aega küll, sest tema on ju tööpoiss, aga teda kalad ei huvita. Tema läheb ennem kirikusse või muidu külla, kus võib teiste poistega rammu katsuda: see meeldib jälle temale.

Orul käis sel ajal karjas Riia: madal ja matsakas plika, silmad teisel kui haljad terasekillud, pilk pisut altkulmu ja valkjad salgud alati silmade ees.

Temal oli kallis kass, nii kallis, et ta teda alati metsas kaasas kandis, mõnikord teise leivakottigi pistis, silgu- ja võikarpide ning piimapudeli juurde, kui leivakannikas juba otsa oli saanud. Miks Riia seda kassi kalliks pidas, sellest ei saanud ei Indrek ega Ants aru – oli ju Milli tokerja karvaga, kõhn, peene kaelaga, nurgelise peaga, kondise keha ja peaaegu karvadeta sabaga – ühe sõnaga, täielik solgutatud kass. Ei aidanud midagi, et Riia temale kõik oma paremad suutäied söötis, kass jäi, nagu oli, niruks.

Indrek vihkas seda kassi nagu oma kurjemat vaenlast. Miks, seda ta ei teadnud. Aga iga kord, kui ta tahtis Riiaga juttu ajada ja kui kass siis nende vahele ronis ning Riia ta sülle võttis ja teda silitas, oleks Indrek ta heameelega tütarlapse käest ära kahmanud ja otseteed Muska lõugu visanud, kes oli kasside rappimise peale väga maias, sest ussid ja kassid olid Muska eriala siin ajalikus elus. Üks sündmus ajas aga Indreku viha kassi vastu sinnamaale, et ta paratamata küsimuseni jõudis: kas Riia kass või tema, Indrek? Teist pääseteed enam ei olnud.

Indrek leidis nimelt piirikraavi äärest karjalinnu pesa. Seda lindu armastas ta üle kõige, sest tal oli nii ilus kollane kõhualune, pikk saba ja õrn hääl. Ikka uik ja uik, ning ise kõigutab oma pikka saba kuskil puuladvas, nii et rütmilisse hällimisse satub kogu keha.

Seda pesa näitas Indrek ka Riiale, kuid ainult eemalt, et emalindu pesalt mitte hirmutada. Pesa seisis seni puutumata, kui munadest said pojad – nõrgukesed, pika peene kaela, suure suu ja suure peaga loomakesed, kes ajasid oma noka pärani lahti, kui ligi minna. Mõne päeva pärast leidis Indrek pesa tühja – pojad olid läinud. Koer ei võinud neid süüa, sest tema kraabib harilikult ikka pesa käpaga pahempidi, aga siin oli pesa korras. Võis oletada, et ehk juhtus mõni uss pesasse – tema saab juba udusulis linnupoegade allakugistamisega toime, Indrek teab seda, sest ta nägi kord, mis ta tegi hiirega.

Indrek kutsus Muska pesa juurde ja laskis temal nuusutada, aga see omandas kohe niisuguse tegumoe, et ussist ei või siin juttugi olla. Muska hakkas jälgi ajama, nagu otsiks ta kedagi neljajalgset. Kraavikaldale minnes leidis Indrek siit palja jala jäljed: keegi oli üle kraavi hüpanud. Ka Muska hüppas nuuskides üle kraavi. Indrek arutas, et kas ehk need jalajäljed linnupesa hävitamisega ühenduses ei seisa. Veel polnud ta mingile otsusele jõudnud, kui Muska Oru maa peal haukuma hakkas, nagu hauguks ta kassi või orava peale, kes puus on. Nüüd hüppas ka Indrek üle kraavi ja läks Muskale järele. See seisis männi all ja vahtis ülespoole: männi ladvas istus Riia Milli.

Nüüd oli Indrekule kõik korraga selge: Milli oligi linnupesa ära söönud. Kraavikaldas leiduvad jäljed olid vististi Riia omad ja tema pidi seega ise kassi linnupesa kallale tooma, sest kuidas muidu oleks osanud kass seda leida. Kuna Indrek nõnda männi all endamisi arutas, hakkas Riia hääl kostma: ta kutsus oma kallist kassi, nagu ta seda ikka tegi, kui see metsas kaotsi läks. Muska haukumist kuuldes arvas ta kohe, et Milli hädasse on jäänud, ja tuli vaatama. Nõnda sai Indrek temaga männi all kokku.

„Keela Muska ära, muidu ei tule Milli alla,“ ütles Riia Indrekule.

„Aga Milli on minu karjalinnu-pesast pojad nahka pand,“ vastas Indrek.

„See ei ole õige,“ vaidles Riia vastu. „Milli ei söögi linnupoegi.“

„Aga näe, sööb jälle,“ kinnitas Indrek. „Muska tuli talle pesa juurest haisu mööda järele.“

„Muska ei tunne õieti haisu.“

„Või Muska ei tunne õieti kassi haisu,“ imestas Indrek. „Ää selle eest muretse, küllap tema juba tunneb.“

„Aga näe, ei tunne,“ kinnitas Riia. „Milli linnupoegi ei söö. Ma olen talle pakkund, aga ei söö, ei võta suu sissegi, ei nuusutagi hästi.“

„Mis?“ hüüdis Indrek. „Sina annad talle linnupoegi.“

„Ega mina anna, ta ise võtab,“ vastas Riia.

„Sa ju ütlesid, et annad.“

„Ma muidu katsusin, et kas sööb, ega ma siis sellepärast and.“

„Kas sa käisid täna minu karjalinnu-pesa vaatamas?“ küsis Indrek.

„Ei ole käind, mitte ei ole,“ kinnitas Riia.

„Aga kelle jälg see kraavikaldas on?“ küsis Indrek. „Tänane, päris värske jälg.“

„Mina põle seal käind, mina põle üle kraavi hüpand,“ vaidles tüdruk vastu.

„Aga kes siis käis?“

„Kust mina seda tean. Eile käisin ma küll kraavikaldal.“

„Ei, see jälg on tänane. See on sinu jälg, sina käisid Milliga minu karjalinnu-pesa kallal, tema pistis pojad pintslisse,“ rääkis Indrek.

„Ei ole tema pist ühtigi, Muska haugub muidu, Muska ei tea,“ vaidles Riia vastu.

Indrek ei võinud sinna midagi parata, et ta uskus: Riia valetab ja Muska räägib tõtt. Aga Riia ajas tulist rauda vastu ja sellepärast kutsus Indrek koera viimaks ära, nii et Riia oma kassi männi otsast kätte sai.

Indrek hakkas plaani hauduma, kuidas tõe jälile saada, nii et Riia ei võiks enam vastu vaielda. Talle tuli meelde, mis tegi Andres omal ajal Polloga, kui ta teda esimese linnupesa räbustamises kahtlustas. Katseks näitas ta temale tervet linnupesa ja läks siis ise eemale, koera kaasa kutsudes. Aga koer, kelle neelud käisid linnupesa järele, ei saanud kuidagi muidu, kui pidi varsti poiste juurest eemale hiilima, et linnupesa juurde tagasi minna. Andres läks koerale silmnäos järele, ja kui see mõtles pesa kallale minna, siis kutsus ta teda kõige süütumal häälel, nagu ei aimaks ta tema kurjast kavatsusest mitte kui midagi. Koer uskus Andrese häält ja näoilmet ning tuli paha aimamata selle juurde. Andres aga haaras koeral nüüd turjast kinni, viis ta linnupesa juurde ja materdas teda seal mehemoodi. Peale seda oli koer palju ettevaatlikum ja kavalam. Kui ta linnupesa kallale läks, siis ainult sel ajal, kui kari ja poisid olid pesast võimalikult kaugel. Sealt kadus ta äkki poiste juurest ja ilmus natukese aja pärast uuesti tagasi. Aga ühe asjaga andis Pollo enda ikka ära: ta limpsas liiga palju keelt ja lakkus oma suud, nagu tahaks ta teda kuritöö jälgedest puhastada. Pealegi hoidus ta nüüd Andresest eemale, nagu poleks ta südametunnistus puhas. Indrekut aga usaldas ta endiselt ja selle käe läbi pandi talle nüüd tugev nöör kaela ning viidi söödud linnupesa juurde. Häda Pollole, kui teda mõne tedre- või rabakana-pesa söömises süüdistati, niisugusel korral oli Andres julm ja halastamatu.

Indrek mäletab, kuidas Andres nii mõnigi kord koera puu külge sidus, siis tal kuklalt kinni võttis, ninapidi purustatud pesasse surus ja peksis, ise teda häbistades ja talle õige ning ausa karjakoera voorusi õpetades. Viimases hädas tahtis koer poisile kätte kinni karata, aga selle eest sai ta malakaga hoobi pähe ja kaotas üürikeseks aru. Uued hoobid selga ja tagumikule tõid looma aru tagasi. Ikka uuesti ja uuesti suruti ta nina lõhutud linnupessa ja materdati, kuni ta enam ei karjunud, vaevalt hingas veel. Andrese hääl hakkas kurgus kähisema, tema üksisõnu vahetpidamata karjudes: „Kas lähed veel tedrepesa kallale? Mine veel tedrepesa kallale! Mine veel! Kas on nüüd hea? Mine veel!“

Üks malakas teise järel lendas tükkideks. Iga natukese aja pärast hüüdis Andres Indrekule: „Lõika uus!“ Ning uuega tuli ka nagu uus hoog kätte. Mitmel korral jäi koer uimasena maha, aga natukese aja pärast toibus ta uuesti ning siis jätkati materdamist. Viimaks, kui vaevalt temas veel elu võis oletada, võeti tal nöör kaelast ja jäeti ta sinnapaika – lõhutud tedrepesa asemele.

„Kas see aitab?“ küsis siis Indrek Andreselt.

„Kui ei aita, saab veel paremini,“ vastas Andres.

„Kas siis aitab?“ küsis Indrek uuesti.

„Loll!“ hüüdis Andres nüüd. „Saab, kuni aitab – kas või surnuks!“

Sai veel mitu korda, aga linnupesade krattimist ei jätnud. Pollol oli ja jäi põhimõtteks, et tema peab iga tedrepesa ära sööma, mis ta aga kuidagi teada saab. Sellevastu oli Andresel kaljukindel kohusetunne Pollo põhimõtete vastu võidelda, maksku mis maksab, kas või surmanuhtlusega. Aga vististi oli see ainult sellepärast, et ta ei teadnud, mis Pollole tähendas mättal põõsa all tedrepesa. Pollo võis kas või teises maailma otsas olla, aga kui ta teadis, et Andresel on kuskil tedrepesa, siis pidi ta teda kas või läbi tule ja vee vaatama minema. See põhimõte oli tema elus nii kindel, et ta selle teostamisel igasuguse peksu unustas. Isegi siis, kui teda selle eest surmaga oleks nuheldud ja hiljem mingisuguse kuulmatu ime tõttu uuesti ellu äratatud, isegi siis poleks talle tema põhimõte enne rahu andnud, kui ta oleks läinud tedrepesa vaatama. Keegi nagu oleks ta ära teinud, sest tal oli Andrese meelest täiesti vastuvõtmatu ja temale endalegi hoopis mõistmatu ja kuni hullumeelsuseni sügav arusaamine: tedrepesade päästmine seisab selles, et tema, Pollo, nad ära sööb. Sellepärast oli ta valmis kas või iga päev ikka uuesti laskma ennast risti puua, kui aga saaksid tedrepojad päästetud. Ei olnud Pollo elus suuremat kirge kui see päästetöö.

Õigupoolest ei läinud Pollo kunagi selleks pesa juurde, et otseteed mune sööma hakata, vaid kõige ülevam silmapilk oli see, kui emalind pesalt tõusis ja tiibadega mööda mättaid ning põõsaid krobistades minema lendas, et nõnda Pollot pesast eemale meelitada. Just Pollo nina all krobistab ta tiibadega, nagu võiks teda iga silmapilk lõugu kahmata, aga ikka lipsab ta mõne põõsa või mätta varju ja asjata pingutad sa oma liikmeid teda taga ajades. Ainult üks kord sai Pollole see õnn osaks, et ta kahmas haudujal tedrel sabasulgedest kinni, aga need olid nii pudedad, et nad kohe tagant ära tulid ja ainuüksi Pollo lõugu jäid, kuna lind ise kõrgemale tõusis ja kadus.

Ja siis: mööda vanu jälgi tagasi pesa juurde, mis lõhnab, nii et liputa kas või saba tagant. Pollol võiks kas kümme saba taga olla, ikka liputaks ta neid kõiki korraga, nii hirmus hurmavalt lõhnab mättal tedrepesa. Kogu maailm näib täis olevat seda veetlevat lõhna, sest praegusel silmapilgul ongi maailm ainult see tedrepesa. Munad, munad, munad! Pollol lööb silmade ees kirjuks, ta ei saa lugeda, kui palju on neid pruunikirjuid mune, ja nõnda näib talle, nagu oleks kogu Vargasoo täis ainult neid imelisi mune, pole muud, kui haista ja söö.

Üksteise järel tõstab ta nad hellalt pesast mätta äärde, kus ta nad avab ja tühjendab. Jumalate rooga läheb rohu sisse ja samblasse ning lõpuks sööks Pollo ka rohu ja sambla ning kogu pesamätta, sest igal pool on selle roa lõhna ja maiku, kui keelega limpsida ja ninaga nuusutada. Kõik võib siin ajalikus elus anda juba ainult selle lõhna eest, oma elugi võib vabatahtlikult jätta, kui aga saaks päästa tedrepesa oma selge arusaamise järgi. Ja Pollo olekski viimaks oma elu tedrepesadele ohvriks toonud, kui mitte poleks juhtunud tulema see rumal ja mõttetu Liisi ning Joosepi armastus, mis tõi koera nina alla kurja rebasekaku.

Seda kõike teab Indrek väga hästi ja sellepärast mõistab ta, et pole mingit mõtet Riia kassile katsuda kere peale anda. Kassil on tedrepesa suhtes tingimata sama maailmavaade ja põhimõtted mis Pollolgi, ja kes võib nende vastu midagi. Indrek mäletab nii selgesti, kuidas ta ükskord väikesena talveõhtul unest ärkas – soojas lõõrinurgas oli ta istukil magama jäänud –, sest luust ja lihast lõikas läbi mingisugune kole hääl. See oli nagu inimese hääl, nii kole oli see läbi une. Silmi lahti kiskudes nägi ta, et pole midagi muud kui aga nende oma vana hallivöödiline kass, kes ripub sabapidi ülal sahvri ukse vahel, ja ema peksab teda: vana kass oligi see, kes nii koleda inimesehäälega karjus. Indrek ei saanud tol korral muidu, kui pidi kaasa karjuma – veel enne, kui ta asja õieti taipaski, sest tal oli äkki tundmus, nagu oleks temagi ühes kassiga sabapidi sahvriukse vahel, kus pole enam muud teha, kui aga koledasti karjuda. Kui kass siis oma jao oli saanud – ja see jagu jäi Indreku kaasakarjumise tõttu ema arvates väiksemaks kui õigus –, tuli ema poissi vaigistama ja ütles:

„Ää nuta kassiroju pärast, kass tegi kurja, ajas viietoobise kausi klimpide ja sealihaga ülalt laudilt maha. Uus kauss oli – tead, see roosidega, mis ma hiljuti nadikaupmehe käest võtsin, ja setu mul suurt kaussi oligi. Klimbid tahtsin teile hoida, külmalt head võtta teised, aga kõik sittas teine, raisk, ära. Hiiri kõik kohad täis, aga neid, mädand, ei viitsi teine püüda, muudkui sahvri kausi kallale. Sellepärast peksin, et ta teaks.“

„Ema, ää änam teda peksa, tal nii kole hääl, karjub nagu mõni inime,“ rääkis Indrek.

„Ega ma änam,“ lubas siis ema. „Ei ta nüüd änam sahvri lähe, mäletab seda keretäit.“

Aga kass ei mäletanud seda keretäit kuigi kaua, seda teab Indrek väga hästi, sest miks muidu pidi ema ta uuesti sabapidi ukse vahele panema ja teda materdama, et kogu Vargamäe oli õudset kisa täis. Samuti ei aitaks ka see, kui Indrek Riia kassile saaks kuidagi kere peale anda: on ta enne linde ja linnupoegi söönud, siis sööb ka pärast peksu. Ainuke, mis Indreku arvates võis teha: Riia kassil hing võtta karjalinnu pesa pärast. Siis on kindel, et ta enam linnupesi ei räbusta. Aga enne pidi kindlasti teadma, kas Milli ikka on selle karjalinnupesa söönud ja kas ta ka teisi pesi sööb või mitte.

Tõe jälile pääsemiseks tarvitas Indrek kurja kavalust. Tal oli piirikraavi ääres jõhvilinnu pesa, kus väikesed pojad sees. Seda pesa näitas ta Riiale kui oma paremale sõbrale, keda ta läbi ja läbi usaldab. Peale seda läks ta loomadega eemale, jättis Antsu neid hoidma ja hiilis ise tagasi linnupesa juurde varitsema. Kaua ootas Indrek kõhuli maas mätaste vahel. Juba läks tal aeg igavaks oodates ja ta tahtis tõusta, et ära minna, sest ta hakkas uskuma, et Riia oma Milliga ei tule ega ole ka varemalt temaga üle piirikraavi hüpanud linnupesa pärast. Aga kui ta oma pea tõstis ja ringi vaatas, siis nägi ta Riiat, kes piirikraavi taga põõsa varjul piilus. Indrek langes mätaste vahele, nagu oleks talle keegi puuga pähe löönud. Tal oli millegipärast nagu häbi ja kahju. Peaaegu oleks tahtnud ta käpuli maas eemale roomata ja mitte ainustki korda silmi enam Riia poole tõsta. Ometi jäi ta paigale.

Kui Riia küllalt oli oma ümbrust uurinud, astus ta viimaks kraavi kaldale, kass süles. Ta kuulatas nähtavasti teisepere karjakelli. Aga need ei võinudki kosta, sest Indrek oli nad sammalt täis toppinud. Riia võttis kassi ja hüppas temaga üle kraavi. Nagu varas öösel hiilis ta põõsaste vahel kasetuusti poole, mille all oli jõhvilinnu pesa.

Indreku süda hakkas hirmsasti peksma, nagu oleks tema see, kes roomab linnupesa poole, kass kaenlas. Ta tahtis end liigutada, aga liikmed ei kuulanud sõna. Ta mõtles hüüda, aga hääl oli kurku kinni kuivanud, kähises ainult pisut. Nõnda lamas ta endiselt mätaste vahel. Ja kui Riia viimaks kasetuusti juurde jõudis ja ühes kassiga sinna maha kükitas, hakkas Indrekul nii raske, et ta kõhuli maas nutma puhkes, poetades aina pisaraid rohtu ja samblasse. Nõnda kestis see tükk aega. Viimaks tõstis ta oma märjad silmad üles ja nägi: Riia seisis juba uuesti kraavi kaldal, kass süles, uuris veel kord ümbrust ja kadus siis põõsaste varju.

Indrek ajas end üles ja istus mättale. Alles natukese aja pärast tõusis ta jalule ja läks linnupesa juurde: see oli poegadest tühi. Vanad linnud karjusid poisi ümber, nagu oleks tema nende pojad ära söönud. Ja muidugi, lindudel oli õigus, sest kui Indrek õigel ajal oleks häält teinud, siis oleksid pojad veel praegugi pesas. Indrek kükitas tühja pesa juurde ja tema süda oli nii hirmus nukker ja raske, et enam pisaraidki ei leidunud. Oli see linnupoegade, Riia või iseenda pärast, seda ta ei teadnud. Aga vististi olid kõik kolm midagi kaotanud, mida polnud võimalik enam millegagi heaks teha. Linnupojad olid jäädavalt läinud, endine Riiagi oli kadunud. Ja Indrek oli iseendale nagu võhivõõras. Et tema tõeleidmiseks võis ohvriks tuua jõhvilinnu pesa Riia kassirojule, seda ta enne ei teadnud.

Palavikulise ja ainitise pilguga läks ta karja juurde tagasi. Antsule ei lausunud ta asjast sõnagi. Üksi tahtis ta iseendaga toime saada. Ka Riiale ei rääkinud ta asjast midagi, vaid tegi näo, nagu oleks ta jõhvilinnu pesa sootuks unustanud. Aga selle enda süda kibeles nähtavasti sees. Mõni päev hiljem Jõessaares kokku puutudes ütles ta Indrekule:

„Kes selle jõhvilinnu pesa on ära räbustanud?“

„Misukese?“ küsis Indrek nagu arusaamatuses vastu.

„Aga selle, mis sa mulle kraavi ääres näitasid,“ seletas Riia. „Ma käisin teist vaatamas, poegi põle änam sees.“

„Mis sest,“ ütles Indrek ükskõikselt, „mul veel teisi pesi küll.“

„Kus nad on?“ küsis Riia uudishimulikult.

„Küll ma mõnikord näitan sulle,“ ütles Indrek.

„Miks sa enne põle näidand?“ päris Riia.

„Põle meelde tulnd.“

„Ma tahaks nii väga näha,“ ajas Riia peale.

„Aga kui ma näitan, kas annad siis oma Milli mulle mängida?“ küsis Indrek.

„Sa viskad ta Muska kätte,“ kartis Riia.

„Ei ma viska,“ vastas Indrek.

„Viskad küll, ma tean,“ kinnitas Riia.

„No ei viska, ma muidu õrritan Muskat.“

„Õrritada ka ei tohi,“ ütles Riia. „Kui õrritada tahad, siis ma ei anna.“

„Mul ükskõik,“ seletas Indrek nüüd. „Ega mul kassist häda ole, aga linnupesi sulle ei näita.“

„Säh, mängi siis pealegi kassiga,“ ütles Riia selle peale, aga kui poiss temalt kassi tahtis võtta, hakkas tüdrukul mingisugune loomusunniline hirm ja viimasel silmapilgul haaras ta kramplikult Milli peast kinni, kuna Indrek teda juba kehast hoidis.

„Lase peast lahti,“ ütles Indrek.

„Ei lase,“ vastas Riia, endal juba pisarad silmis.

„Ma tõmman vägise,“ ähvardas poiss.

„Ei tohi, Milli saab haiget,“ keelas Riia.

„Miks sa siis lubasid?“ küsis poiss ja sikutas kassi kehast, nii et see tasakesi kräunus.

„Ma änam ei luba,“ nuttis tüdruk. „Lase lahti, anna kass kätte!“

„Ei anna,“ ütles poiss kindlasti, nagu oleks tal äkki mingisugune meeletu tuju peale tulnud.

Riia sikutas kassi peast, Indrek kehast. Kassi kael venis pikaks ja peeneks ning ta kräunus hädaliselt, püüdes küünistada. Riia hakkas karjuma. Ants seisis juures ja naeris, sest tema meelest polnud lõbusamat asja ilmas, kui oli seda Riia kassi kräunutamine. Oru Kaaru ja Mäe Muska haukusid kärsitul häälel ja nemad olid valmis iga silmapilk kassi külge kargama, eriti just Muska. Viimaks tegi Indrek äkilise tõmbe, Milli pea lipsatas Riia käte vahelt. Samal silmapilgul kargas Muska kassi külge kinni ja raputas teda kõigest jõust oma lõugadega, kuna Indrek alles tema tagumisi jalgu hoidis. Riia kiljus, kass karjatas viimses hädas, Ants hüüdis Muskale ässitavalt: „Võta!“ ja siis lasksid nii koer kui ka poiss korraga kassist lahti, nii et see maha kukkus, kus ta paar korda tagumiste jalgadega lõi, oma pika ja peene kaela välja sirutas ning nõnda rahulikult lamama jäi.

„Eks ma öelnd, et viskad Muska kätte!“ karjus Riia ja korjas kassi maast. „Näe nüüd – surnud!“

„Ma ei visand ju,“ ajas Indrek vastu. „Muska ise kargas külge. Sinu oma süü, miks sa kassil peast nii kõvasti kinni hoidsid.“

„Sa tahtsid ta ju koera kätte visata, sellepärast.“

„Ei taht ju,“ vaidles Indrek vastu. „Ma oleks kassiga Muskat ainult õrritand.“

„Ää valeta ühtigi, tahtsid visata jah,“ kinnitas Riia.

„Siis ma oleks ta ju ammu visand,“ seletas Indrek. „Ma olen temaga ju ennegi Muskat õrritand, aga midagi põle visand.“

„Täna tahtsid visata, ma nägin su silmist,“ kinnitas Riia endiselt, istus maha ja pani surnud Milli endale sülle. Ise karjus nõnda, et Indrekul nende oma kass meelde tuli, kui ta rippus ema pekstes sabapidi ukse vahel: Riial oli täna nagu nende hallivöödilise kassi hääl. Ja nagu Indrekul tol korral kahju oli kassist, samuti hakkas tal ka Riiast hale meel. Ta püüdis teda vaigistada ja lohutada.

„Tahad, ma teen sulle kassi eest ilusa marjakorvi valgeist juurikaist, kaane peale ja kõik,“ rääkis ta.

Aga Riia ei tahtnud kassi asemel mingit korvi. Siis ütles Indrek uuesti:

„Ma teen sulle tule ääres ilusa kasetohust karbi, ukse teen ette ka. Sinna sisse panen samblaga maamesilase pesa, nii et võid viia, kuhu süda kutsub, kas või koju aeda, üles lakka või ükskõik kuhu.“

Aga Riia ei tahtnud ka mesilastega tohikut, nuttis ainult oma Millit taga.

„Ma teen sulle ilusa puust karbi, kaas käib soonega peale, sisse pane, mis iial tahad,“ lubas Indrek edasi.

Riia ei tahtnud ka puukarpi, kuhu võib sisse panna, mis iial tahad. Tema tahtis ainult ühte: oma kassinirule hinge sisse, seda tahtis ta, sest muidu ei saanud ta temale linnupoegi sööta.

Indrek lubas talle veel teha suure, nagu pasuna, haavakoorest vile; lubas tuua jõe äärest padrikust kõige jämedama heinputke ja teha sellest virtsa; lubas otsida temale jumalakäsi ja kuradikäppi; lubas kiskuda jõest pikki ilusaid kõrkjaid ja jämedaid pillirooge, võtta rohelisi pudeleid ja pikkade vartega valgeid roose, otsida hundinuie, mis on pehmed ja ilusad nagu elus siid ja samet; lubas lõpuks kogu suve kuni sügiseni aina Riia eest muretseda ja tema tahtmist täita, ainult kui ta jätaks oma nutu. Aga Riia ei võinud mingi hinna eest oma nuttu jätta. Ühte oleks võinud Indrek veel lubada: nende vanal kassil olid kodus pojad ja Indrek oleks võinud Riiale lubada, et ta toob temale uue kassi, aga seda ei võinud ta ju teha, sest siis oleks Riia hakanud sellele linnupoegi söötma.

Nõnda siis, kui Indrek oli Riiale kõik lubanud, mis tal võimalikku hinge taga oli, tegi ta viimaks südame kõvaks ja ütles:

„Mis sa tühja nii palju karjud, ega ta ikka änam hinge tõuse, matame ta parem ilusti maha, ma aitan. Teeme talle kena haua, mina kaevan valmis, panen sammalt sisse ka, et oleks hea pehme ja soe. Tahad? Teeme nõnda. Ma lõikan pussiga hea suure lepa, teen labida, sellega kaevan.“

Riia ei vastanud midagi, aga nutt jäi soiku, sest auväärt matused olid tema valutavale südamele kõige magusamaks palsamiks. Nutu vaikimisest oli Indrekule küll. Ta läks leppa maha võtma, et labidat valmistada. Ants seisis juures ja vaatas pealt. Muska aga jäi Riia ette ja silmitses ainiti selle süles lamavat kassi.

Kui Indrekul oli labidas valmis, läks ta Riia juurde ja küsis:

„Kuhu ma haua kaevan? Kas teie suure kase alla? Seal oleks kõige parem… juurikate vahele, loomad ei lähe sinna peale.“

Riia tõusis kassiga üles ja ütles:

„Kaeva pealegi sinna, jääb hästi meelde.“

Mindi suure kase alla: Indrek kõige ees, labidas seljas, Riia kassiga järel, tema kannul Ants. Aga Muska sörkis Riia kõrval, sest tema ei tahtnud kassi silmast lasta, nagu oleks tal temaga veel mõnesugused arved õiendada.

Indrek kaevas haua valmis ja vooderdas ta pehme samblaga nii ilusasti, et Riial peaaegu hea meel hakkas oma kalli Milli surmast. Ainult kui Indrek hakkas Millile mulda peale ajama, ei saanud Riia nuttu pidada.

„Kui jätaks mulla peale ajamata,“ ütles ta, „paneks ainult sambla.“

„Ei, seda ei või,“ seletas Indrek vastu, „hakkab haisema.“

„Kas mullaga ei hakka?“ päris Riia.

„Mullaga ei hakka,“ vastas Indrek ja ajas augu mulda täis.

Riia seisis juures ja nuttis, aga Antsul polnud põrmugi kahju. Ehk kui oligi, siis ainult sellest, et ta oma käed mullaseks oli teinud, sest Indrek torkis oma lepast labidaga mulla august lahti, Ants pidi selle aga kamaluga välja pilduma – niisugune tore omatehtud labidas oli Indrekul Milli hauda kaevates.

„Tahad, ma panen risti peale ka,“ ütles Indrek Riiale lohutuseks, kui see nuttu pidama ei saanud. „Ma teen risti kadakast, see ei mädane.“

„Pane pealegi rist ka,“ oli Riia nõus ja äigas silmad kuivaks.

„Aga täna ei saa, ei jõua,“ seletas Indrek. „Risti tegemine võtab aega, kui tahad ilusa. Ma teen põikpuule õnara ja kõik. Halba ei maksa teha.“

„Ega nüüd halba küll ei maksa,“ arvas ka Riia.

Nõnda pidigi rist alles homseks saama.

Aga kui Indrek Antsuga üksi jäi, oli tal aega mõtlemiseks ja siis kahetses ta oma lubadust – Milli hauale risti teha, liiatigi veel kadakast. Mis oli see Milli tõepoolest? Linnupesade krattija, muud mitte kui midagi. Kassiroju, kes inimestele igal pool jalgu jäi. Miks siis just temale rist? Kui sureks, ütleme, nende Muska, temaga oleks teine lugu, sest tema linnupesi ei räbusta, vaid rapib aina suve läbi usse. Temal võiksid olla kümned ja sajad patud, ikkagi saaks ta nad andeks, sest kõik teavad ju, et iga ussi surm lunastab tema tapja üheksast patust.

Ei, Indrek Millile risti ei tee. Seda aimas ta nagu esitekski, aga lubas ometi teha, sest ta tahtis siis Riiat rahustada. Homme on see ehk isegi juba risti unustanud, või kui ei ole, siis leiab Indrek selle aja peale mingisuguse ettekäände, miks ta veel risti pole teinud. Päevast päeva selle tegemist edasi lükates pääseb ta temast lõpuks ehk sootuks.

Aga kui Indrek endamisi alles nõnda arutas, tuli Muska Oru maa poolt, kandes midagi solknevat suus.

„Vaata, mis Muskal suus!“ hüüdis Ants.

„Las tuleb lähemale,“ vastas Indrek.

Koer tuli otseteed Indreku juurde ja pani tema ette maha – Riia Milli, kelle ta hauast oli välja kraapinud. Ise jäi ta üksisilmi Indrekule otsa vahtima, nagu ootaks ta, mis see nüüd ütleb. Aga Indrek ei saanud sõnagi suust. Tema seisis, nagu näeks ta viirastust.

„See ju va Riia Milli!“ hüüdis Ants. „Kust ta selle on kätte saand?“

„Mis nüüd teha?“ küsis Indrek, nagu seisaks ta mõni teab kui raske otsustuse ees.

„Matame ta uuesti maha, mis muud,“ arvas Ants.

„Aga kuhu? Kas viime ta oma hauda?“

„Teeme talle seiasamasse augu ja viskame sisse,“ ütles Ants.

„Aga kui Riia teada saab,“ kahtles Indrek.

„Kust ta seda saab, kes talle ütleb. Mina ei kõssagi ja sina ka ära ütle.“

Öeldud, tehtud: Milli maeti siiasamasse. Pärast läksid poisid Oru suure kase alla ja silusid selle haua seal nõnda, nagu oleks kõik korras.

„Nüüd võib kase alla kadakast ristigi teha, kui Riia nii väga tahab, sest Millit põle änam siin,“ arvas Indrek endamisi.

Aga öösel piinasid teda rasked unenäod, mis peaaegu ilmseks jampsimiseks muutusid. Ta kuulis mingisugust kassiroju häält, mis oli peaaegu nagu inimese hääl. Uuesti uinumisel kordus nägemus teisendatud kujul. Ta kuulis endist häält, aga nägi ka mingisuguseid tardunud silmi, nagu olid Milli silmad, kui Muska ta tema ette maha pani. Need silmad vaatasid pisut altkulmu, nagu tegi seda Riia pahanedes ja mossitades.

Järgmisel hommikul ei saanud Indrek muidu, kui jättis Antsu loomadega keset sood, jooksis ise lõõtsutades Jõessaarde, kaevas Milli maa seest välja ja viis ta jällegi suure kase alla esialgsesse hauda. Ettekäändeks, et ta seda teha võis, oli ristipuu-kadaka toomine Jõesaarest. Muidugi võttis ta ka kadaka siit kaasa, aga peaasi oli ikkagi kassi matmine. Rahuliku südamega läks ta nüüd Antsu juurde tagasi ja hakkas seal risti meisterdama.

Aga tema südamerahu ei kestnud kuigi kaua. Sest kui nad loomadega paari tunni pärast Jõessaarde jõudsid, tuli Muska jällegi Oru maa poolt ning kandis midagi suus.

„Jälle kass!“ hüüdis Ants, kes koera enne tähele pani.

Need sõnad pidid Indrekult peaaegu aru röövima.

Ogarate silmadega vahtis ta koerale otsa, kui see kassi tema jalge ette pani.

„Aga auk on terve!“ hüüdis Ants, kes eilsele kassiaugule oli jooksnud vaatama. „Ainult muld nagu oleks täna peale aetud.“

Indreku huuled värisesid. Valmistatava risti oli ta käest maha pillanud.

„Kust ta, sinder, selle kassi võttis? Auk on ju kinni,“ kordas Ants venna juurde astudes.

Indrek vastas temale ainult küsimusega:

„Mis me nüüd teeme?“

„Matame jällegi maha, mis muud,“ arvas Ants. „Aga see on ehk mõni teine kass, meie auku põle ju kraabitud.“

Viimaseid sõnu ei võtnud Indrek kuuldavakski, vaid ütles:

„Muska kraabib ta jällegi välja, kui me ta maha matame.“

„Las ta siis olla,“ arvas Ants ja lisas kohe juurde: „Aga ta hakkab haisema.“

„Põletame ta ära,“ tuli Indrek heale mõttele.

See meeldis ka Antsule, ainult ta kahtles, et kas kass põleb.

„Teeme hea lõõma, küll ta siis põleb,“ ütles Indrek.

Nõnda hakkasid nad puid ja risu korjama kassi põletamiseks.

„Aga Riiale ei ütle me sellest ühtigi,“ rääkis Indrek juba tule lõõmates. „Kui ta leiab, et haud on ära kraabitud, siis ütleme, et meie ei tea. Nõnda põle risti tarvis ega kedagi, võin ta tulde visata.“

„Mis temale sellest rääkida,“ arvas Ants.

Aga kui poisid alles nõnda rääkisid, hakkas suure kase poolt kisa kostma: kassi haud olevat lahti kraabitud ja Milli ise läinud. Poisid hüüdsid Riia viimaks oma tule äärde, kuna nad enne seda risu ja tooreid kuuseoksi sinna peale ladusid, et kass ei paistaks. Kui Riia poiste juurde jõudis, kurdeti üheskoos kassi kadu ja kohendati tuld.

„Mis hais see vahetevahel ühes suitsuga ninasse tuleb?“ küsis Riia.

„Mina ei tunne mingit haisu,“ ütles Indrek.

„Mina ka mitte,“ kinnitas Ants ja vaatas ise Indrekule otsa.

„Aga mina tunnen,“ ütles Riia. Ja pisut allatuule minnes, kuhu suits paremini peale käis, ütles ta poistele: „Noh, tulge seia ja nuusutage, küll te siis tunnete.“

Poisid läksid Riia juurde ja nuusutasid ühes temaga, aga ikkagi ei tundnud nad midagi, mitte midagi.

„See on kuuseoksa hais,“ ütles Indrek uusi oksi tulle pannes.

„Jääh, kuuseokstel siis niisuke hais,“ vastas Riia uskmatult.

Et teist juttu teha, ütles Indrek:

„Ega mul nüüd änam maksagi risti teha.“

„Ega änam, Milli on ju ära viidud,“ ütles Riia nukralt, aga sugugi mitte enam nõnda, nagu ta eile rääkis. „Küllap see on Muska töö, kes muu sinna teadis minna.“

„Siis viskan ma risti tulde,“ ütles Indrek ja võttis poolvalmis ristipuu maast.

„Ah sa juba hakkasid tegema,“ imestas Riia. „Anna, ma vaatan.“

Indrek andis ristipuu tüdruku kätte. See vaatas ja ütles:

„Kui ilus! Milli ise põlndki nii ilus ühti, ema ütles seda ja teised ütlesid ka,“ rääkis Riia.

Nüüd ütles Indrek midagi, millele polnud ette valmistatud ei teised ega ta isegi õieti. Nõnda tahtis ta juba ammugi rääkida, aga ikka ei leidnud ta parajat silmapilku. Kas nüüdki see oli tulnud, ei teadnud ta, vaid ta ütles ainult, et ometi kord öeldud oleks:

„Ja linnupojad sõi ta ka pesast ära.“

Indrek ütles seda üsna lihtsalt ja rahulikult, nagu polekski jutt Riia Millist.

„Ei söönd ühtigi, tema ei söönd,“ vaidles Riia ärevalt vastu.

„Sõi küll,“ ütles Indrek. „Ma olin mätaste vahel kõhuli maas, kui sa küürakil piirikraavi kalda äärde tulid ja seal põõsa tagant piilusid. Alles pärast tõusid kraavi kaldal püsti, kui nägid, et kedagi ei olnd. Siis kuulasid sa meie karja kelli, aga need ei kostnud, sest kellad olid sammalt täis. Pärast võtsid Milli sülle, hüppasid temaga üle kraavi ja viisid ta minu jõhvilinnu-pesa kallale. Ise kükitasid juures, kui Milli poegi sõi. Salga või ära salga, aga ma nägin kõik.“

Ants ja Riia vahtisid ammuli sui Indrekule otsa.

„Sina valetad!“ karjus Riia ja hakkas nutma, nagu oleks talle mõni teab kui valusasti haiget tehtud.

„Ei valeta,“ vastas Indrek. „Vanad linnud karjusid nii haledasti, kui Milli nende poegi näsis ja sina ise juures vahti pidasid.“

Riia seisis tule ääres ega saanud silmi maast. Äkki aga pöördus ta ümber, pistis jooksu ja karjus:

„Valetad, valetad, valetad! Midagi ei näind sa, räägid muidu!“

„Miks sa siis jooksu pistad, kui ma valetan?“ hüüdis Indrek talle vastu. „Kes see valet kardab!“

Riia ei vastanud enam.

„Tule tagasi!“ hüüdis Indrek talle veel. „Tule oma kassi põletama. See oli sinu Milli hais, mis sa siin tundsid!“

„Valetad!“ hüüdis Riia nüüd jällegi.

„Ei valeta,“ vastas Indrek. „Tule nuusuta uuesti ja vaata oma silmaga, kui tahad.“

Aga Riia ei tulnud enam Indreku ja Antsu juurde, ei sel ega teistel päevadel. Ainult poiste äraolekul käis ta Jõessaares nende tuleaset kepiga torkimas. Leidnud siit kondi, uskus ta, et poisid Milli olid ära põletanud. Miks nad seda olid teinud, see jäi talle üsna arusaamatuks ja nõnda ei andnud ta neile nende tegu kunagi andeks.

Indrek aga magas järgmisel ööl õndsa und. Ei nägemusi ega hääli, ei higi ega hirmuvärinaid kehal, kõik oli vaikne ja rahulik, nagu oleks emarüpp peapadjaks olnud. Kui ta hommikul äratati, lausus ta endamisi:

„Näe, mis hea, et ma talle kõik ära ütlesin. Las ta teab. Kassiniru pärast hakka öösel veel halba und nägema.“