Tõde ja õigus II/V

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
IV
Tõde ja õigus II
A. H. Tammsaare
VI

V.

Niisuguste üksikasjaliste seletustega jõudsid nad hooviväravasse, kust tahtsid kõigile nägemata sisse hiilida. Aga uksel ootas Jürka ja ütles, et vana on väga turjas ja ootab.

„Lase meid läbi,“ palus Tigapuu. „Ära ütle, et me praegu tulime.“

„Ei, seda ei või, vana on hirmus kuri,“ vastas Jürka asjalikult.

„Teen paar õlut,“ lubas Tigapuu.

„Ei aita,“ vastas Jürka.

„Terve soru!“ hüüdis Tigapuu kähiseval häälel.

„Ikka ei aita,“ vastas Jürka: „Oleksite üksi või mõne teisega, siis küll; aga see uus langeb tingimata sisse ja tõmbab meid ka, mis aitab siis see soru.“

„Räägime kokku,“ ütles Tigapuu.

„Ei aita,“ kinnitas Jürka endiselt.

„Käi siis kuradile!“ hüüdis Tigapuu pahaselt. „Ma ei karda sind ega su vana. Aga oota, sulle ma seda ei kingi, et sa sõbra nõnda hädasse jätad.“

„Mis sõber mina teile olen,“ vastas Jürka.

„Loll!“ hüüdis Tigapuu. „Mitte sina pole minu sõber, vaid mina olen tänini ennast sinu sõbraks pidand. Tänini, ütlen ma. Ja sina lükkad oma sõbra lommi!“

„Kuidas mina teid lükkan! Ise lähete ilma lubata välja ja siis mina lükkan!“

„Kuis sa siis ei lükka!“ vaidles Tigapuu vastu. „No mis see maksab sul öelda: pole tulnd, pole näind — ja meie ronime ilusasti Siberisse, tuleme alles õhtusöögiks alla. Ja kui vana küsib, siis: magasime. Või veel parem: mina õpetasin temale ladina keelt, Siberis ei segand meid keegi.“

„Niisukest valet ei usuks minagi, veel vähem vana. Tema ei usu tõttki, veel vähem siis valet. Parem mine ja võta oma kasukas auga vastu.“

„Ja lähen ja võtangi,“ ütles Tigapuu. „Aga sinule panen selle soola. Pea meeles, sinu asju tean ma väga hästi. Tuleb aeg, ütlen vanale kõik. Sest milleks pean mina igavesti sinu sõber olema, kui sina ühtegi päeva ei taha olla minu sõber.“

Aga Tigapuu ähvardused ei saavutanud soovitud tulemusi: Jürka jäi kindlaks ja kordas: „Ei aita, ei aita, kukume kõik sisse.“ Nõnda pidid nad otseteed direktori juurde minema — alla suurde tuppa. Pimedas koridoris sosistas Tigapuu Indrekule:

„Eks ole see, mis ma kartsin: raamatusse ei kirjutand, tähendab — ei mäleta. Aga see Jürka on üks müüdav hing. Äraandja on ta. Nuuskur! Selleks ta vanalt palkagi saab. Ja aina norib juure. Mina ei peaks niisukest inimest silmapilkugi omas majas. Tema ütleb: ilma loata. Kuis siis ilma loata, kui vana ei mäleta.“

Kui Indrek ja Tigapuu suurde tuppa astusid, tuli direktor parajasti kõrvaltoa uksest ja tahtis ärevalt kuhugi rutata. Neid nähes tõstis ta käe otsa ette ja lausus meelde tuletades: „Warten sie, warten sie!“ Siis aga astus ta Indreku ette ja küsis:

„Kus teie olite?“

„Käisime raamatuid ostmas,“ vastas Tigapuu Indreku selja tagant.

„Härra Tigapuu, ma ei küsi teilt, vaid sellelt pikalt siin,“ ütles direktor oma ärritust valitsedes. Et tõepoolest midagi valitseda oli, tundis Tigapuu sellest, et direktor teda härratas. Seda tegi ta ainult suurimas varjatud vihas.

„Nii siis, vastake teie mulle: kus te olite?“ pöördus direktor uuesti Indreku poole.

„Me käisime raamatuid ostmas, härra direktor,“ vastas Indrek.

„Kus on need raamatud, mis te ostsite?“ päris direktor edasi.

„Poes ei olnud,“ pistis Tigapuu jällegi Indreku selja tagant.

„Härra Tigapuu!“ karjus direktor äkki ebainimliku häälega. „Ma juba ütlesin teile kord, et ma teiega rääkida ei soovi, vaid sellega siin.“

„Aga mina soovin teiega, härra Maurus,“ vastas Tigapuu.

„Oodake, teie kord pole veel tulnud,“ ütles direktor ähvardavalt. „Teiega räägin ma teist keelt kui sellega siin.“ Ja nüüd jätkas ta Indreku ülekuulamist, kes andis kätteõpetatud vastused. Viimaks kargas direktor Tigapuu ette ja karjus sellele otseteed näkku, õgides teda silmiga üle prillide:

„Šinder! Ka selle oled sa mul juba valetama õpetanud!“

Direktori käed tõusid masinlikult ja tahtsid Tigapuu kõrvatagustele läheneda, aga see lükkas nad julmalt kõrvale ja ütles nagu sügava haavumusega: „Härra Maurus, ma pole enam poisike, et minu karvu tulete kitkuma. Olen ma süüdi, siis kuulake mind üle ja karistage nagu kord ja kohus.“

„Nagu kord ja kohus!“ karjus direktor ja hakkas mööda tuba ringi jooksma, kuuehõlmad tuules laiali. „Mina pean ammugi kodust ära minema, aga ma ei saa, sest see inemine seal rikub minu poisid ära, õpetab nad ilma lubata väljas käima.“

„Härra Maurus, ma tahtsin küsida, aga teid polnud ju kodus,“ ütles Tigapuu nüüd.

„Herr Ollino, Herr Ollino!“ hüüdis direktor kõrvaltoa ukse ees seisma jäädes. „Olin ma täna kodus või mitte? On härra Maurus kunagi kodust ära?“

„Teie olite täna kõige aja kodus,“ vastas Ollino hääl ukse tagant.

„Kas kuulete: härra Maurus oli kõige aja kodus. Härra Maurus on alati kodus, sest tema on siin majas jumala asemik. Ja kui läheb jumal ise välja, siis jääb tema asemele Õnnistegija ning härra Mauruse asemele jääb Herr Ollino, sest see on tema Õnnistegija. Kas kuulete? Nõnda et härra Maurus on ikka kodus. Ja kui pole ka Herr Ollinot, siis on Herr Koovi või Herr Timusk. Ning lõpuks on Herr Kopfschneider siin all, tema käest võib küsida. Sest kui pole jumalat ennast, tema poega ega neitsi Mariat, siis on ometi mõni püha mees olemas, kes inemist aitab. Nõnda on härra Mauruse majas. “

„Mina ei hakka ometi mõnelt Kopfschneiderilt luba küsima,“ ütles Tigapuu põlglikult.

„Peab küsima sellelt suurelt laualt, neilt toolidelt, sellelt kapilt, peab küsima isegi Goethelt ja Schillerilt seal kapi otsas, peab küsima kas või sellelt täistopitud luigelt, mis ripub lae all, kui aga härra Maurus seda käseb. Kõigilt peab küsima, kui nemad on jumala asemikud. Vanad ja targad egiptlased küsisid härjalt ja sitikalt, miks siis meie Tigapuu ei või küsida Goethelt ja Schillerilt. Ja teie, miks teie ei tulnud küsima?“ pöördus direktor äkki Indreku poole.

„Tigapuu ütles, et tema on küsinud meie mõlemi eest,“ vastas Indrek.

„See häbemata inemine rikub terve minu kooli ära!“ karjus direktor, sattudes uuesti vihahoogu. „Kuidas teie, koer, julgete ilma lubata välja minna ja selle siin kaasa võtta. Miks ei tulnud te küsima?“

„Härra Maurus, ma ju ütlesin teile, et te parajasti magasite, kui me läksime,“ seletas Tigapuu rahulikult.

„Kas kuulete, kas kuulete!“ karjus direktor ja hakkas uue hooga toas ringi jooksma. „Esteks polnud mind kodus ja nüüd olen ma juba magama heitnud! Härra Maurus magab! Issand jumal, tule ise mulle appi! Ma lähen hulluks, või on see inemine seal hull! Ütelge teie, kui teil on veel täis aru peas, kumb meist on hull, kas mina siin või see seal?“ jäi direktor Indreku ette seisma ja vahtis talle üle prillide tungivalt silma. „Ütelge puhtast südamest, teil on veel maainimese selge aru peas.“

Aga enne kui Indrek leidis, mis vastata, ütles Tigapuu tõsiselt ja peaaegu halvakspanevalt:

„Härra Maurus, mis me niisukese tühise asja üle vaidleme.“

Uuesti hakkas direktor toas ringi jooksma, nagu oleks teda herilane äkki pistnud, ja karjus:

„Kas kuulete! Tühise asja pärast! Inemised lähevad hulluks, aga ikka veel tühine asi! Ei, ei, tema on hulluks läind, mitte mina. Meie Tigapuu on hulluks läind. Oli teisel alles hiljuti aru selge, aga nüüd on ta hull. Päris hull. Mis asi ajas ta väljas hulluks, kas te ei näinud?“ küsis direktor Indrekult, ja ilma et ta vastust oleks oodanud, rääkis ta edasi: „Muidugi, teie seda ei tea, sest maal inimesed ei lähe hulluks, ainult linnas! Mõni aasta linnas ja juba hakkabki hulluks minema. Aga kus oli küll teie aru, et te selle inemisega ühes linna läksite! Miks ei tulnud te ja küsinud: „Härra Maurus, kas ma võin selle inemisega linna minna?“ Ja härra Maurus oleks teile vastanud: „Ei mitte sellega, sest see inemine on juba hull või ta hakkab varsti minema. Minge parem üksi, mitte selle hulluga.“

„Härra Maurus,“ rääkis Tigapuu vahele, „minuga tehke mis tahes, aga minu sõber ja seltsimees jätke rahule, sest mina vastutan tema eest. Mina käisin luba küsimas, mina ka vastutan.“

Nagu oleks mõnda metsalist punase oraga torgatud, nõnda mõjusid need sõnad direktorisse. Ta otse kargas oma vanadel jalgadel, kargas ja karjatas, ilma et kohe sõnu oleks leidnud. Alles siis, kui ta juba uue hooga toas ringi hakkas jooksma, sai ta suust:

„Herr Ollino, Herr Ollino! Kas kuulete? Tema sõber ja seltsimees! Tema vastutab! Tema käis küsimas! See inemine on tõesti hull! Üsna hull! Herr Ollino, tulge ometi vaatama, meie armas Tigapuu on hulluks läind. Tema vastutab! Tema tahab teha minu majast hullumaja ja tema vastutab!“

Direktori hääl aina paisus ja, et see tänavale ei kostaks, hakkas ta ise oma käega seesmisi akna luuke kinni panema. Aga kui ta jõudis selle tegevusega teise toa otsa, astus Tigapuu just praegu suletud luugi juurde, avas selle kähku direktori selja taga uuesti ja tegi lisaks veel aknagi lahti.

„Kes avas selle?!“ karjus direktor peaaegu hullustuses, kui ta nägi pöördudes lahtist akent.

„Mina, härra Maurus,“ vastas Tigapuu rahulikult. „Tahtsin värsket lufti,“ lisas ta juurde.

See tegi härra Mauruse otse pööraseks, nagu peaks ta siinsamas oma aru kaotama. Seda kartis vististi Ollinogi, kelle valge pea ja elutud sõrasilmad ilmusid ukse vahele. Väikese viivituse järele ta astus Tigapuu ette ja viipas sellele peaga, et ta kaoks. Kui see mõtles vastu panna, ütles ta käskivalt venekeeli: „Välja!“ Seda ei lasknud Tigapuu endale kahte korda öelda. Siis pöördus Ollino direktori poole ja rääkis üsna ükskõikselt:

„Härra Maurus, kas ma võiksin teiega paar sõna nelja silma all kõnelda?“

Ja ta võttis direktoril käe alt kinni ning talutas ta oma tuppa. Indrek oli nagu jäädavalt unustatud. Ainult eesriide tagant ja teistest tubadest ilmusid uudishimulikud silmad ja suud, kes tahtsid kõik teada. Indreku pea kippus ringi käima, aga tema ümber ainult naerdi.

„Ega Tigapuu teid hädasse ei jäta, küll ta välja veab,“ öeldi talle.

Aga Indrek ei saanud kuidagi aru, millest peab Tigapuu teda välja vedama. Kui ta selle üle oma pead murdis, avas Ollino oma toa ukse ja hüüdis: „Paas!“ Indrek läks. Kui uks tema selja taga suletud ja paks eesriie ette lastud, piiras teda äkki imeline rahu. Direktor, kes laua ääres istus, tegi liigutuse, nagu tahaks ta tõusta või midagi öelda, aga Ollino pani talle käe õlale ja ütles:

„Härra Maurus, lubage, et mina.“ Ja Indreku poole pöördudes hakkas ta temale küsimusi esitama. Kui see alguses vastustega viivitas, ütles ta nõuandvalt: „Rääkige parem tõtt, sest vale ei vii teid kuigi kaugele. Pealegi, mis mõte oleks valetada, niikuinii on see ju tühine asi.“

Sedasama oli ka Indrek kogu aja tundnud ja arvanud ja sellepärast jutustas ta kõik samm-sammult, sõnasõnalt, paik-paigalt. Ainult ühte ei öelnud ta mitte, nimelt seda, kuidas oli ta näinud vanu kloostrivaremeid pimedikus raagus puude vahelt. Selle jättis ta endale. Selle ja ka elevandi, kes tuli oma londiga ja pakkjalgadega päikesepaistelisest palmimetsast.

Tema jutustus võitis nähtavasti direktori usalduse, sest tema nägu muutus ikka lahkemaks ning naerukamaks, kuni ta lõpuks Ollinole tähendas saksakeeli:

„Ein wahrer Landscher, ein ganz wahrer!“

Indrekule ütles ta:

„Kutsuge Tigapuu tagasi,“ aga kui see tahtis minna, lisas ta juurde:

„Ehk las parem läheb Kopfschneider.“

Nõnda läkski lätlane ja Indrek jäi paigale.

Tigapuu astus sisse väga tähtsa ja asjaliku näoga ja, enne kui keegi sai suud avada, ütles ta peaaegu nõudvalt:

„Härra direktor, ma paluksin ruttu teha, sest mul pole aega; pean klassis korda pidama, Lible ja mõned teised ei lase seal õppida.“

„Mis!“ hüüdis direktor kohe. „Lible ja mõned teised ei lase õppida! Kes on need teised? Nende nimed?“

„Lõpetame enne vana asja,“ tähendas Ollino rahulikult. Tema rahu mõjus ka direktorisse, kes nüüd ütles:

„Noh, Paas jutustas kõik ilusasti ära. Väga hää! Teie olete ausad inemised, ausate vanemate lapsed. Aga oma seaprae ja hapu kapsaste eest peaks igaüks ikka ise maksma…“

„Härra Maurus, see on sõprade- ja seltsimeeste-vaheline asi,“ ütles Tigapuu. „Mina maksin parvel, tema söögimajas, nõnda et korda mööda.“

„Ikka korda mööda, mõistame,“ muigas Ollino.

„Nii et igaüks peaks ikka iseenda eest maksma,“ jätkas direktor väsinult. „Aga küsima peab alati, ikka küsima. Kui ei ole härra Maurust ennast, siis on Herr Ollino või Koovi, siis on lõpuks Kopfschneider, see lätlane, küsige temalt. Sest eestlane võib ometi lätlaselt küsida. Soo, aga nüüd minge,“ viipas direktor käega loiult.

Niisugune lõpp mõjus Indrekusse sügavamalt kui kogu see asi. Ta peaaegu ei uskunudki, et midagi oli olnud. Kõik tundus silma- ja kõrvapettena, peaaegu viirastusena, nagu see ähmane elukas seal puude vahel pimedikus.

Seda muljet segas direktori hääl, mis hüüdis:

„Herr Tigapuu, Herr Tigapuu! Öelge Liblele ja teistele sääl, et kui nad ei kuula, siis tuleb härra Maurus silmapilk!“

„Küllap ma nendega juba hakkama saan,“ vastas Tigapuu iseteadvalt, lisas aga Indrekule tasakesi juurde: „Lollus! Sa ei tunne veel meie vana. Temale peab ikka midagi muud kodaratesse pilduma, siis ei saa ta kunagi õige asjani. Ehk kui saabki lõpuks, siis on juba väsind ja tüdind ning lööb käega. Nõnda on vanaga. Aga selle sealiha ja hapud kapsad oleksid võinud rääkimata jätta. Vanast pole ju lugu, et tema kuulis, aga see Ollino, see on ilge. Nägid, kudas ta muigas. Siiski, ükskõik! Peaasi, et mul oli õigus, kui ma sulle ütlesin: ära karda. Mina oma seltsimehi ja sõpru hädasse ei jäta, nagu teeb seda Jürka. Kui võtan juba kord vastutuse oma peale, siis ka vastutan. Ajan vana marru ja nõnda siis lõpebki kõik. Aga nüüd lähme pisut üles Siberisse, ma näitan sulle midagi. Siin ei saa ju ainustki mõistlikku sõna kõnelda, igal pool on kõrvad ja silmad. Tule, tule, ega me kauaks sinna ei jää.“

Küll vastupunnivalt, aga ometi, laskis Indrek enda üles Siberisse tirida. Seal viis Tigapuu ta käsikaudu kuhugi voodile istuma ja pani talle mingisuguse pehme asja põlvile.

„Katsu seda, kas aimad, mis see on,“ ütles ta. „Eks ole pehme. Ja katsu veel seda, tunned! Nagu siid! Ja katsu, kui raske. Tähendab — pehme ja raske. Üle kolme naela. Ja puhas nopitud sulg, selge udu, minu rikka onu kink. Vähemalt paar rubla väärt. Ja tekk oma poolteist, alla seda ei saa juuditurultki. Kui neid läheks müüma, siis maksaks neist iga tatargj kolm ja pool. Kolm aga ilmtingimata. Kuid mina ei mõtlegi neid selle hinna eest müüa. Ma ei müü neid ülepea mitte, sest mis ütleks onu, kui ta kuuleks, et mina olen tema kalli kingi müünud mõne juudile või tatarile. Nii et müügist ei või siin juttugi olla. Sest ega ma ogar ole, et ma niisukesi asju, niisukest varandust lähen kolme, nelja rubla eest müüma. Ütle nüüd isegi, mis saan ma selle raha eest asemele? Mitte kui midagi! Sellepärast pea meeles: mitte kunagi asju alla oma hinna müüa, mitte kunagi! Iseasi on pandimaja, see on hoopis teine register. Pandimajasse võib ükskõik kui odavasti viia, sest sealt saad asjad tagasi. Linnas on selle poolest hästi korraldatud: on sul vaja, ostad asja, ei ole enam vaja, viid ta jalamaid pandimajasse ja võtad asja asemel sula raha. Lihtne, eks? Ja raha on hoopis teine kui juuditurul, sest seal, pea meeles, ei makseta mitte midagi. Juudil lihtsalt ei ole maksa, niisuke on see juudituru juut. Aga pandimajal on ja tema maksab. Ehk miks ei peaks ta niisukeste asjade eest maksma, nagu need siin on. Selle padja tellis onu ekstra iseendale, õigem oma pruudile, kui mõtles naisima hakata. Sellepärast ongi ta nii pehme ja kerge. Kerge muidugi oma suuruse kohta, siiski väga raske, katsu! Nojah, ekstra pruudile tellitud, nii et kes paneb pea selle padjale, magab nagu minu onu pruudi süles. See oli peenike saksa preili, kelle onu mõtles kosida, sellepärast see padjagi niisuke. Aga kui onu naisimisest midagi ei tulnd, siis ei saand ta muidu rahu, kui pidi pruudi asjad laiali kinkima. Nõnda saingi mina selle toreda padja ühes sõnadega: võta see meeletuletuseks ja õpetuseks, et naisi ei või usaldada. Nõnda ütles ta ja tema sõnad annan mina ühes padjaga edasi. Sellest sa siis näed, mis padi see on: perekonna kallis mälestus. Siin ongi põhjus, miks ma teda pandimajasse ei tahaks viia, vaid annaksin ta heameelega mõne sõbra kätte hoiule, kas või sinule. Pealegi läheb sinul teda talvel hädasti tarvis, sest pea meeles — Siberis on külm. Tuul vuhiseb ja lumehanged on põrandal, tekid on hommikul poiste peal härmas, nagu hobuse laudjapealne külmanud sõnnikul aganaid jürades. Jalad ei saa ega saa sooja, varbad aina klõbisevad teki all. Ei ole muud abinõu, kui üks padi pea alla, teine jalgele, sest miski pole soojem kui niisuke pehme padi nagu see siin. Sellest näed sa, et ma mõtlesin sinu peale, kui ma tõin selle teki ja padja siia. Ja tead, kui palju ma kõigest kõiki nende eest tahan? Arva? Jumala eest, seda ei oska sa arvata, nii vähe on see. Ainult kaks! Mõistad sa inimene, et paljalt kaks närust rubla, ja seda asjade eest, mis maksavad vähemalt oma viis. Aga kui pead mind oma sõbraks, nagu pean mina sind, siis otsi poolteist välja ning asjad on sinu. Ainult pea meeles: mitte päriselt, sest päriselt ei müü ma ülepea neid, panen ainult nii-öelda panti. Ei, ei, müügist ei või juttugi olla, sest ega ma loll ole, et müüksin saiaraha eest onu pruudi padja. Hiljemalt nädala pärast saad oma raha tagasi, hõbedas või paberis, nagu soovid, protsentidega või ilma. Täiesti nagu tahad. Sina võtad oma raha ja mina oma asjad. Noh, kas teeme poolteisega ära?“

„Mul pole ju niipalju raha,“ ütles Indrek.

„Ära tühja valeta,“ vastas Tigapuu. „Sõprade ja seltsimeeste vahel vale ei maksa. Iseasi, kui läheme tülli, siis küll. Aga milleks tülli minna. Sina saad ju oma raha ja mina võtan asjad. Pealegi võid sa meeles pidada, et ka tulevikus vastutan mina, kui vanaga midagi juhtub. Päästan igal tingimusel nagu tänagi. Sest sõber on hoopis teine asi kui vihamees. Hoopis teine! Sõprusest ei käi miski üle. Kui oled kord sõber, siis jäädki sõbraks. Sõprus on igavene. Sõbrad võivad tülitseda, aga jäävad ikkagi sõbraks. Nõnda on minu põhimõte, kõik teavad seda. On aga minul kord niisuke põhimõte, siis jääb see sellega. Kakle, kui muidu ei saa, aga ära ole siga ega unusta, et oled sõber. Nii siis — üks kakskümmend viis! Nüüd pole enam sõnagi lausuda ega midagi karta.“

„Aga minul on ju seda raha mujale tarvis,“ punnis Indrek vastu.

„Sa saad ju paari päeva pärast tagasi ja siis tee temaga, mis tahad. Sest kui kaua ma ikkagi ilma padja ja tekita magan, võid isegi arvata. Võtan paar ööd palitu peale, siis toon ikkagi raha ära. Ja mul on ju tundide eest saada, seda pead sa teadma. Pealegi, mis sõprus see siis on, kui mina aina aitan sind, sina aga mind mitte kunagi. Tõsine sõprus on vastastikune, nõnda saan mina õigest sõprusest aru. Aga võtku sind pagan: anna rubla ja tehtud. Käi kuradile! Ma tõmban tikust tuld, nii et näed asju ja raha, muidu arvad veel, et ma tahan sind petta. Aga pettust sõprade vahel olla ei tohi.“

Tigapuu tõmbaski juba tikust tuld, aga Indrek ei saanud rahakotti kuidagi taskust välja. Põhjuseks oli nimelt see, et Indrek ei tahtnud Tigapuule näidata, kuipalju tal tõepoolest raha oli. Nõnda pidi see mitu tikku enne lõpuni põletama, kui oodatud ese silmanähtavale ilmus. Aga enne oli ta juba taskus avatud ja suuremad rahad temast käsikaudu kõrvaldatud, nii et sisse oli jäänud ainult üks hõberubla ja mõned vaskrahad.

Nähes, kui vähe Indrekul kotis raha, ütles Tigapuu etteheitvalt:

„Kuidas sa nii vähese rahaga julgesid kodust välja tulla? Või oled sa suurema jao kuhugi kõrvale toimetanud? Ära sa, jumala pärast, raha kasti pane, sealt lüüakse ta kohe üle.“

„Pole mul teda kasti ega kuhugi mujale panna,“ vastas Indrek.

„Noh, siis pidi küll vana ise su puhtaks poleerima,“ arvas Tigapuu. „Sest ega siis inimene ometi nii kerge karmaniga linna sõida. Palju sa vanale andsid? Palju ta välja pitsitas?“

„Viiskümmend,“ vastas Indrek.

„Viiskümmend!“ hüüdis Tigapuu. „Oled sa hull peast? Vanale kohe viiskümmend! See on lihtsalt sigadus. Sõber tahab sinult rubla, sa ei anna, aga hundilõugu viskad korraga viiskümmend. Sest ühte pead sa teadma: seda raha ei näe sa enam kunagi. Niisugune on meie vana. Oleks and kolmkümmend, aga sina korraga viiskümmend. Lihtsalt häbi, et kingin oma sõpruse inimesele, kes toidab mind näruste kopikatega. No ütle nüüd ise: mis ma saan selle rubla eest! Kuhu ma temaga lähen? Kellele julgen end näidata! Ptüi!“ ta sülitas kõigest südamest. „Kellele võin ma öelda, et mul ainult üks rubla taskus? Jumala tõsi, kui sa poleks mu sõber, ma võiksin su selle sigaduse pärast läbi kolkida. Kurat võtku, et ilmast ka lollus ei kao!“

Nende sõnadega tõusis ta voodiservalt ja kobas käsikaudu luugi poole, sest rubla oli tal juba taskus.

„Murra pimedas veel oma kaelgi!“ siunas ta minnes. „Ja mille pärast? Ühe näruse rubla pärast, kui teine pistis korraga tasku viiskümmend. Ja ilma igasuguse vaevata, sest ega vanal polnud ometi vaja samuti oma suud kulutada nagu minul. Lihtsalt ropp mõelda seda sigadust, mis siin ilmas valitseb. Aga sõber!“ hüüdis ta viimaseks mõnitavalt.

Tigapuu sammud kostsid trepilt. Indrek istus endiselt sängiserval, vaip ja padi põlvil. Heameelega oleks ta need läbi luugi Tigapuule alla järele visanud. Ja söögu see rubla, mõtles ta, sest äkki oli tal kindel eeltundmus, et oma rubla ei näe ta enam kunagi. Ta polnud oma arutusega veel lõpul, kui juba Tigapuu hääl alt uuesti kostma hakkas.

„Tule ruttu alla, härra Maurus kutsub!” hüüdis ta. „Aga ära pimedas kuku, muidu olen jällegi mina süüdi.“

Kui Indrek õnnelikult alla sai, ütles Tigapuu talle tasakesi ja tõrelevalt:

„Ole nüüdki mees, mitte memm. Vana tahab meiega leppida, sest mis ta muud ikka tahab. Sellepärast tee haavatud nägu, tõmba end nagu turja, mõistad, siis saame rohkem. Usu, kui sõber sulle ütleb. Ja tee minu õpetuse järele, muidu kaob mul viimane lugupidamine sinu vastu.“

All suures toas ütles neile Kopfschneider:

„Härra Maurus käskis teid üles tulla.“

Tähtsa ametliku ja nagu mureliku näoilmega ütles Tigapuu Indrekule:

„Eks pea siis minema, kui kästakse.“

Ülal direktor võttis nad vastu muheleva naeratusega. Tigapuu haavunud nägu nähes, ütles ta nagu vabandavalt:

„Lepime ära. Ega ma siis halva pärast, aga ma pean ju, sest mõelge, mis sünniks, kui kõik hakkavad loata minema. Minul on ju õigus küsida, kus te käisite. Kas on härra Maurusel õigus?“ pöördus ta Indreku poole.

„On küll,“ vastas see, unustades Tigapuu õpetused.

„Aga teie, Tigapuu, mis teie arvate, kas härra Maurusel peab õigus olema?“

„Ikka peab,“ vastas Tigapuu nagu puiklevalt. „Aga ka minul peab õigust olema, sest kuis ma siis muidu poistest jagu saan, kuis nad mind muidu kardavad, kui mul pole põrmugi õigust!“

„Jah, ka teil peab õigust olema,“ oli direktor vastutulelikult nõus, kuigi kõne nihkus sootuks uuele asjale. „Teil peab õigust olema, sest teie olete minu asemik. Subordinatsioon — allaheitmine, see peab olema.“

„Aga kuis nad siis mind kuulavad ja kardavad,“ seletas Tigapuu, „kui teie ise, härra Maurus, minu peale karjute, nagu poleks mul põrmugi õigust ja nagu oleks mina ainult lihtne koolipoiss, mitte sugugi kooliõpetaja ega härra.“

„Jah, selles on teil jällegi õigus,“ kiitis direktor heatahtlikult. „Kui teie olete klassis korrapidajaks, siis peavad kõik teid hüüdma: härra Tigapuu; mina ise pean ka, see pikk siin ka, — härra Maurus nõuab seda. Ja selle peale lepime siis ära. Sest kuis me muidu üksteisele tahame härra öelda, kui me ära ei lepi.“

Direktor oli juba ammugi taskus kõlistanud hõberaha, nüüd võttis ta teda peotäie välja.

„Siin on teile kummagile kolmkümmend kopikat,“ ütles ta. „Minge Karskusse, Tigapuu teab, ja sööge seal paar napooleoni ja jooge teed. Õhtusöögilt võite puududa, kui soovite. Raha annan ma teie kätte, Paas; teie nagu pikem, nii et teie siis maksate arve. Jaotage ilusasti ja ausasti, ikka ausasti. Meie oleme vaesed, vaene rahvas, sellepärast peame ausad olema. Ausus ja õigus on vaese kilp. Aga hoidke teiste eest, teie, Tigapuu, oskate seda, muidu jooksevad kõik teile järele. Noh, minge nüüd ilusti ja teie, Tigapuu, õpetage oma sõpra. Tulge aga varsti tagasi, ärge kauaks jääge. Ja mitte piljardit mängida ega mujale minna, sest noor inemine tahab ka mujale, noor tahab igale poole. Teie, Paas, tuletage oma sõbrale meele, kui tal tuleb himu minna. Soo, ja nüüd minge!“

Poisid tegid minekut, aga ukselävel võttis direktor uuesti kõliseva hõbeda taskust, valis kaks kahekümnelist ja pistis nad Tigapuule pihku.

„Et oleks mõlemil,“ ütles ta kavalalt naerdes, „muidu saab teine väga uhkeks oma pikkuse peale. Rublast aitab kahele suurele mehele.“

Poisid läksid mürinal trepist alla, kuna direktor jäi avatud uksel neile järele vahtima, käed püksitaskuis, öökuue hõlmad laiali.

„Kurat võtku!“ vandus Tigapuu venekeeli, kui ta läks Indreku eel alt suurest toast läbi, kus oli kari poisse pika laua ümber.

„Mis on?“ küsisid kõik uudishimulikult.

„Pole teie asi,‘‘ vastas Tigapuu. „Vana on hull!“

Indrekule sosistas ta. kui kahekesi jäid:

„Ruttu palitu selga ja hooviväravast välja!“

Niipea kui nad kahekesi tänaval olid, ütles Tigapuu:

„Said sa aru, panid sa tähele, mis vana tahab: meid riidu ajada. Meid riidu! Nägi esteks, kuis ma sinu eest välja astusin, ja sellest on temale küll. Ja kui kavalasti! Annab raha sinu kätte, sest sina olla pikem. Mõistad — pikem! Õige oleks olnd ju raha minu kätte anda, sest mina olen juba pisut kooliõpetaja — sa kuulsid ju — ja oskan rahaga linnas ümber käia. Ja nüüd, mõtle ometi seda meie vana: tema annab raha koolipoisi kätte ja see peab siis kooliõpetaja eest maksma. Lihtsalt naeruväärt! Niisukeste tempudega saab ainult meie vana toime. Tean küll, mis ta sellega mulle tahtis öelda. Ütles: mine veel teise eest vastutama, siis saad teise näppude vahelt oodata. Tead, mis viguri mina talle tahtsin vastu mängida? Tahtsin lihtsalt öelda: Ei, härra Maurus, ma ei või täna napooleoni süüa, sest mu kõht valutab. Nõnda tahtsin ma öelda. Aga miks ma seda ei teinud? Ainult sinu pärast mitte, puhtpaljalt sinu pärast. Sest esteks ei oska sa selle rahaga üksi kuhugi minna ja teiseks oleks ta selle raha sinu käest tagasi võtnud, see on enam kui kindel. Ning siis mõtlesin ma: olgu pealegi, vanale maksan teinekord kätte, aga nüüd ei jäta sõpra hädasse. Las saab ometi temagi, kui mina ise ei saa.“

„Me teeme ju pooleks, ega siis muidu,“ ütles Indrek.

„Muidugi pooleks, mis sellest rääkida,“ vastas Tigapuu. „Aga ütle ometi ise: on see õigus, kui ainult pooleks? Või arvad sa tõesti, et vana mõtles, et meie teeme pooleks? Koolipoiss ja koolmeister teevad pooleks? Mina ei usu, et vana tõesti nõnda mõtles. Ta ainult ütles nõnda, sest ta tahtis meid, maksku, mis maksab, riidu ajada, sest see on talle tähtjas. Mis siis viga ilmas elada oleks, kui koolipoisid ja koolmeistrid teeksid pooleks. Näeme meie klassis vähem vaeva kui koolmeistrid, aga kas vana meile ka palka maksab? Või annavad koolmeistrid pisutki omast palgast meile? Ja mis see neil maksaks öelda: „Sähke, poisid, siin on ka teile pisut, sest oleme üheskoos vaeveld ja kannatand; igaühele natukene.“ Mis sa arvad, et mõni poiss hakkaks nurisema, kui ta saaks pisut vähem kui koolmeistrid? Niisukest lolli pole terves kooliski. Sest koolmeister peab loomulikult rohkem saama kui koolipoiss. Või arvad sina teisiti? Miks sa vaikid?“

„Muidugi, sul on õigus,“ oli Indrek nõus.

„Olekski pöörane, kui mitte minul siin õigus poleks.“ rääkis Tigapuu nagu südametäiega. „Sest ega terve ilm veel pole hulluks läind, et koolipoiss ja koolmeister peaksid ühetasa saama. Näed ju isegi: on keegi päris koolmeister, tähendab — müts peas ja tärn ees, siis saab tema kõik ja koolipoisid ei saa midagi. Terve klass pühkigu suu ilusasti puhtaks, sest koolmeister üksi kühveldab raha tasku. Õigust ütelda, mitte üks klass, vaid mitu klassi korraga, sest koolmeister annab mitmes klassis tunda ja saab mitme klassi eest. Meiega on muidugi pisut teine lugu: mina pole veel päris koolmeister, ei ole veel õiget mütsi ega tärni. Sellepärast ei või sina mitte päris ilma jääda. Ei, seda mitte! Ja kuigi vana seda oleks mõelnd, siis oleks ma ikkagi sulle kas või salaja pisut and. Aga ainult selle tingimisega, et sa oma suu pead. Nõnda oleks mina talitand. Nüüd saad sa muidugi avalikult ja õigusega oma jao, kindlasti. Olekski päris hull mõelda, et sina jääd sootuks ilma, kui raha on sinu enda käes. Aga mis sa siis nüüd arvad, kuipalju sa omast käest mulle annad?“

„Mina arvan, et kui ma kolmkümmend…“ hakkas Indrek.

„Kuidas korraga kolmkümmend?!“ hüüdis Tigapuu vahele. „See on ju pool, aga milleks ma siis sulle seletasin, et koolipoiss ja koolmeister ei või pooleks teha. Ning sa isegi olid sellega nõus. Kust siis äkki kolmkümmend?“

„Sina said ju vanalt nelikümmend ja kui minult kolmkümmend, siis on sul kokku seitsekümmend, minul aga kõigest kolmkümmend,“ seletas Indrek.

„Issand jumal!“ hüüdis Tigapuu suures üllatuses. „Inimene, sa oled rabanduse saanud või sul on südames vill ja peas kreeps! Sul on lihtsalt oina pea. Terve aja ma aina seletan, kuidas koolmeister saab mitme klassi eest ja kuis ta koolipoistega punast krossigi ei jaga ja nüüd korraga need nelikümmend! Aga need anti iseenesestki mõista ainult minule kui koolmeistrile, mõistad? Ja mis vana annab koolmeistrile, sellest ei saa poisid nuusutadagi. Mitte kunagi! Pole saand ega saagi, see on kindlam kui kindel. See oleks vast nali, kui koolmeistrid hakkaksid korraga oma palka poistega jagama! Tähendab, juttu võib olla ainult selle jaotamisest, mis sinu käes. Kui vana oleks taht, et me kõik oleks jagand, milleks andis ta siis see nelikümmend minu kätte? Milleks? Vasta, kui su pea arust veel lage ei ole. Pealegi ütles ta ju mulle selge sõnaga, sina isegi kuulsid: „säh, see on sinule.“ Aga kui ta sinule raha andis, mis ütles ta siis? Tuleta meele, tuleta hästi meele. Ta ütles: „Jaotage ilusasti“. Aga kas ta minule ka rääkis jaotamisest? Rääkis ta? Tarvitas ta seda sõna? Muidugi ei, seda tead sina sama hästi nagu minagi. Aga ütle nüüd isegi: on see ilusasti jaotamine, kui sa pakud koolmeistrile sama palju kui endale? Kolmkümmend kummagile. See on poolitamine, mitte jaotamine. Aga vana rääkis ju jaotamisest, mitte poolitamisest. Ütle ometi ise, kas vana käskis ilusasti jaotada või ilusasti poolitada?“

„Jaotada,“ vastas Indrek.

„No näed!“ hüüdis Tigapuu võidurõõmsalt. „Aga miks tahad sa siis poolitada, kui vana rääkis selgel sõnal jaotamisest? Ütle parem otseteed: kuipalju sa tõepoolest mõtled mulle anda, nii et ma teaks, kellega mul tegemist.“ küsis Tigapuu ja juhtis Indreku kuhugi suure kivimaja trepikotta. „Enne kui sisse astume, peab asi selge olema. Näed, misuke suur ja uhke maja ning misuke tore trepp, käsipuud ja kõik, aga ikka veel tingid sa mõne näruse kopika kallal. Siitsamast toredast trepist me lähmegi üles ja siis pahemat, mitte paremat, pea meeles. Teeme ruttu, muidu pärast mõni tuleb, näeb meid siin ja mõtleb jumal teab mis. Linnas pole viisakas seista niisukese uhke maja kojas, kust lai trepp üles läheb. Mine üles või mine uksest välja, ega seista ei tohi, kui ei taha naeruks saada. Ehk olgu siis, et just vihma valab väljas kaela. Aga praegu on kuiv, nii et anna minu jagu siia ja sellega on asi tahe. Ning kui sul veel pisutki on õiguse ja sündsuse tunnet südames, siis annad sa kaks kolmandikku ilusasti mulle ja ühe kõva kolmandiku jätad omale. Ja usu, ühest kõvast kolmandikust saab sinule tuhandeks küll, sest sa oled ju ainult koolipoiss ja alles hiljuti tulid maalt. Pealegi ei ütlegi ma sulle lihtsalt kolmandik, sest see on peaaegu neljandik, mis on veerand, vaid ma ütlen selge sõnaga: kõva kolmandik, mis on tõepoolest kolmandik. Iseasi, kui ma ütleks neljandik, siis muidugi peaksid pisut mõtlema, aga ma ütlen ju kolmandik ja siin pole enam midagi mõelda: kaks kahekümnelist ja tehtud. Täiesti vennalikult jaotatud. Sest ühte pead sa teadma: mina olen juba peaaegu linnainimene, aga kus maainimene saab läbi paarikümne kopikaga, seal olgu linnainimesel rublad taskus. Nii et kui mina ütlen kolmandik, siis on see tõepoolest rohkem kui mina ise saan. Sest mis on minule kui koolmeistrile ja peaaegu linnainimesele need nelikümmend, mis sa mulle mõtled ja lubad anda? Mitte kui midagi. Aga et ma sinu sõber olen, siis kingin sulle hea mehe poolest viis, nii et minule jääb ainult kolmkümmend viis.“

Indrek oli juba tüdind. Ta võttis raha taskust välja, et Tigapuule anda kolmkümmend viis, kahjuks aga olid rahad kõik kahekümnesed.

„No näed, rahadki on nõnda, et mina saan kaks kolmandikku, sina ühe,“ ütles Tigapuu. „Aga ära karda: mees ja sõna! viis kopikat annan ma sulle teine kord tagasi. Sest mis see viis kopikat õige on, et ma seda ei või ära anda! Sellega ei tee ma midagi. Iseasi sina, sinul on viis kopikat alles suur raha; sellepärast ole mureta.“

Kui Tigapuu oli oma nelikümmend kopikat kätte saanud, õpetas ta Indrekut:

„Nüüd mine siit trepist ilusasti üles ja pahemat kätt uksest julgesti sisse. Sest pole midagi, et nii tore trepp ja nii suur uks, muud kui sisse. Ja pea: sul on kakskümmend. Napooleon maksab kolm, nii et peaaegu seitse napooleoni. Aga teed pead ka võtma, muidu ei saa; ikka teed ka, kui napooleoni. Tead, mis nõu mina annan: telli esteks, ütleme, kolm napooleoni ja üks klaas teed, pista see kinni ja eks sa siis näe. Ühest klaasist teest on kolmele napooleonile küll, kui õieti süüa, usu mind. Nõnda jääb sul veel kaheksa kopikat üle. Sellega tee, mis heaks arvad. Ainult ühte pea meeles: ära liiguta ennast enne, kui mina tagasi tulen, sest ühes tulime uksest välja ühes lähme ka sisse; nii on sõprade viis, muidu arvab vana jällegi jumal teab mis. Nii et otseteed trepist üles, siis pahemat kätt ja kohe suurest uksest sisse, sest väiksemat siin majas ei ole, kõik on samasugused koletised. Ning oota, kuni tulen. Igav seal ei ole: loe ajalehti ja mine vaata, kuidas piljardit toksitakse; ainult hoia, et sul silma peast välja ei pisteta, ma mõtlen — tagasikätt nimelt. Sest pea meeles: mängija ei vaata. See ongi mängu seadus, et mängija ei vaata, pistab sulle silma või suhu. See peab vaatama, kellele pistetakse. Nõnda on piljardimäng. Mängija vaatab ainult palli ja pesa, ma sulle pärast näitan, kui tulen. Ainult oota. Ja nüüd üles!“

Tigapuu saatis Indreku sisse, nagu poleks asi muidu päris kindel, otsis talle laua äärde koha ja tellis klaasi teed ning kolm napooleoni. Siis ütles ta:

„Tunned, kui mõnus soe. Ja vaata, kui valge! Mis viga siis istuda ja teiste nalja pealt vaadata. Pärast võta veel üks klaas teed ja napooleon ning siis oled sa kurguni täis. Sind kaasa võtta ma ei saa, sest sul pole raha. Kahestkümnest ei saa seal midagi, kuhu mina lähen. Pealegi, sa pole veel harjund, siin on sul parem, tingimata. Ainult ära ennast enne liiguta, kui ma tulen.“

Nõnda läks Tigapuu.