Tõde ja õigus II/XXXIII

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

XXXIII.

Aga kui ka viimane pääsukesepesa oli poegadest tühi, siis hakkas sügis tulema, sest siis julges ta tulla, enne mitte. Põhuhoones istus siis kirju kass üksinda ja valvas hiiri, kes jäid ühes kassiga talveks siia, sest neil polnud tiibu, et lennata kaugele soojale maale, kuhu päike läheb talveks.

Nõnda algas uus õppeaasta. Algas suur tegemine ja toimetamine, suur jooksmine — hommikust õhtuni, vahel ka õhtust hommikuni, nagu oleks suure ähmiga vahetatud öö ja päev. Uksekell aina kõlises ja kõlises, nagu oleks kustki lastud temasse elektrit. Aga elektrit ei olnud, tulid ainult endised õpilased rändlindudena tagasi ja tõid kaasa suure hulga uusi.

Juba mõni nädal varemalt oli saabunud härra Miilinõmm, asutise endine õpilane, kes oli käinud Saksamaal ennast täiendamas. Tema polnud küll Maurusegi juures täiesti lõpetanud, aga Saksamaa oli niisugune maa, et seal võis ennast ikkagi täiendada. Sõidad ainult sinna ja küllap juba leiad, kus, kuidas ja milles ennast täiendama hakkad, ning nõnda täiendadki ja tuled alles siis kodumaale tagasi, nagu praegu härra Miilinõmm. Sinna minnes kandis ta lauku pahemal silmal, aga täiendatult tagasi tulles soeb ta oma ilusad pruunid juuksed otsekohe üle pea. Nõnda seisavad nad pisut kohevil ja lasevad ühes pügatud habemega, millel lõuaotsas paras pikendus, näo palju pikemana ja kitsamana paista, kui ta Miilinõmmel tõepoolest oli. See näolaad peab tõestama kõigile, ka Miilinõmmele endale, et tema on Saksamaalt tulles dolihokefaalsem kui sinna minnes. Õige eurooplane on aga ikka dolihokefaalne, nagu arvab Miilinõmm, mitte brahhükefaalne. Selle oma arvamusega tuli nüüd Miilinõmm Mauruse juurde tagasi, et sündsa ja soodsa koha leidmiseni siin midagi teha, mis annaks igapäevase leiva, sest Mauruse asutises leidus täiendatud meestele ikka midagi igapäevase leiva teenistuseks.

Elama asus Miilinõmm Kooviga ühte tuppa, sest eraldi vaba ruumi ei leidunud. Nemad mõlemad olid vaiksed ja rahulikud inimesed ja sellepärast arvasid nad ise, kui ka härra Maurus, et nemad sobivad hästi. Imelikul viisil muutus aga selle kahe vaikse ja rahuliku mehe kõnelus algusest peale kohe väga elavaks, võiks öelda, peaaegu ägedaks, nagu kipuksid nad tülli. Aga tülitsemiseks polnud neil vähematki põhjust. Nemad lahendasid isekeskis ainult üht või teist teaduslikku küsimust, see oli kõik. Ja kes asjale lähemal seisid, need mõistsid, et on võimata päris kaineks ja ükskõikseks jääda, kui hakkad rääkima näiteks marksismist või üliinimesest. Aga mis öelda veel siis, kui oled värskelt täis pumbatud ühte kui teist. Härra Miilinõmmega oli just see viimane lugu. Ta isegi ei teadnud õieti, kumba oli temas rohkem, kas Marksi või Nietzschet, aga üks oli kindel, mõlemat oli hea voos. Ent kui inimesel on midagi niisugune hea voos, siis tahaks ta sellest ka teistele jagada, et näidata oma rikkust, sest inimene ei rahuldu sellega, et tal midagi on, vaid tema tahab tingimata, et ka teised teaksid, mis tal on. Selle inimliku nõrkuse tagajärjena tekkisidki need elavad kõnelused Miilinõmme ja Koovi vahel, mis tundusid peaaegu tülidena. Koovil nimelt ei olnud õiget filosoofilist arusaamist ei marksismist ega üliinimesest, sest marksism ja nietzscheism olid tema arvates antipoodid, millega Miilinõmm ei võinud leppida.

„Üliinimene ja marksistlane antipoodid?!“ küsis ta imestunult. „Helde jumal, miks? Minu arvates on see trafareet. Üks on tingitud teisest — nõnda oleks õige. Või arvad sina, et harilik surelik, näituseks meie kahekesi, suudaks olla marksistlane? Saa minust õieti aru — marksistlane tegudes, mitte sõnades, sest mis aitavad sõnad, kui pole tegusid. Juba kaks tuhat aastat veerime Kristuse sõnu, aga ega sa ometi arva, et Euroopas või mõnes muus ilmajaos leidub mõni kristlane. Tead, mis mina sulle ütlen: enne kui eurooplane saab kristlaseks, peab ta saama üliinimeseks, sest kristlane olla pole põrmugi kergem, kui saada marksistlaseks. See on minu arvamine ja sedasama arvas nähtavasti ka Nietzsche, sest tema kui tark inimene nägi kohe, et ilma üliinimeseta ei saa, ehk muidu peab loobuma niihästi kristlasest kui ka marksistlasest. Tähendab: kõige pealt üliinimene, siis kristlane ja marksistlane või ka tagurpidi, üks kõik. Külva üliinimene, kasvab kristlane, mis ongi uus üliinimene, külva kristlane, kasvab marksistlane, mis ongi uus kristlane. Aga võib ka tagurpidi, s. t. võib külvata marksistlane ja siis tõuseb kristlane, mõistad? Nii on see lühidalt ja filosoofiliselt. Negation der Negation — eitamise eitamine. Seeme, kõrs, uus seeme. Kõrs eitab seemne, uus seeme kõrre. Üliinimene eitab inimese, s. t. oma seemne, kristlane eitab üliinimese, s. t. oma kõrre, marksist eitab kristlase või ka tagurpidi. Negation der Negation. Selge, mis? Juba Kristus taipas seda, kui ta ütles: kes ei sünni veest ja vaimust jne. Mis see tähendab? Üliinimest, ei muud midagi. Enne pead sündima veest ja vaimust, alles siis saad kristlaseks või sotsialistlaseks. Enne üliinimene, siis kristlane või sotsialistlane.“

„Enne ei midagi, millest saab midagi,“ naeris Koovi.

„See ei kuulu siia, see on hoopis teine kategorii,“ vastas Miilinõmm. „Inimene ometi on ju midagi. Või ei ole sinu arvates?“

„Samuti võid küsida ka jumala kohta,“ vastas Koovi.

„Palun jumalat mitte inimesega vahetada!“ hüüdis Miilinõmm.

„Miks mitte?“ küsis Koovi. „Kust sina tead, kumb kummagi on loonud.“

„Kellel on tähtjas seda teada?“ küsis Miilinõmm omakorda. „Kana või muna, muna või kana, ükskõik; peaasi, et sa muna asemel kana ühes sulgede ja kõigega, mis tal on, viieks minutiks keeva vee patta ei pista. See on tähtjas. Mõistad? Puhtad vahekorrad, need on tähtsad. Ei pea kunagi inimest vahetama jumalaga ega jumalat inimesega, neil kahel on teineteisega ainult niipalju ühist, et ükskõik, kumb kumma on loonud, aga lõpuks tapab loodu looja, sest kui on jumal, näituseks, loonud inimese, siis tapab viimane inimene jumala. Mõistad? Filosoofiliselt muidugi! Sest kui kustub inimese ettekujutus, siis pole ka enam ruumi jumalal, olgu maailm — Weltall — nii avar kui tahes.“

„Tähendab, kui pole inimest, siis pole ka maailma, mis?“ küsis Koovi.

„Kuis nii?!“ karjus Miilinõmm vastu, sest just niisugused totrad küsimused, nagu tema neid nimetas, tegidki alati kõne kõvaks, hääle valjuks ja tooni ägedaks, nii et süüdi polnudki tõepoolest ei Marks ega Nietzsche, vaid Koovi oma küsimustega. Marks ja Nietzsche olid siin ehk ainult niipalju põhjuseks, et neist rääkima hakates võisid sattuda mitte ainult kanadele ja munadele, vaid ükskõik kuhu, sest selle kahe mehe ees oli kogu maailm lahti. Seda maailma tõttaski Miilinõmm kaitsma, kui ta hüüdis: „Maailm on fakt, aga jumal ei ole.“

„Kust sina tead, et maailm on fakt?“ küsis Koovi jällegi. „Aga mis siis, kui maailm on samuti inimese peaaju sünnitus nagu jumalgi? Kui ta on nagu matemaatika ja muusika, mis? Või arvad sa, et kalkunil ja vihmussil on sama maailm nagu meilgi? On ehk niisuguseid olevusi, kes tunnevad meie maakera mitte kui midagi kindlat ja kõva, vaid nagu mingisugust tühja kohta ilmaruumis? Näiteks see loom või asjamees, mida nimetame elektriks, tema tunneb ju umbes nõnda. Õhk on temale nii kõva, et annab sädemeid, nagu oleks ta mõni tulekivi, aga raudtraat oleks nagu auk, mis puuritud sellesse kõvasse ainesse, mida meie hingame. Eks ole nõnda?“

„Sa ei oska filosoofiliselt mõelda!“ karjus Miilinõmm Koovile. „Sina mõtled praktiliselt. Aga õige filosoofiline mõtlemine ongi see, kui teda ei saa mitte millekski tarvitada. Mõistad? Ega siis inimene ei mõtle ometi kõigi võimalikkude maailmade üle järele; teda huvitab ainult see, mis kuulub temale ja mida taipab tema. Hobusel võib olla oma maailm ja oma jumal, aga sellega pole meil asja, sest meie oleme inimesed. Sellepärast jääb minu sõna maksma: maailm on fakt, jumal mitte. Maailm purskab Vesuuvil tuld, aga jumal ei purska.“

„Kust sina seda tead?“ küsis Koovi ikka uuesti. „Aga mis siis, kui see ongi jumal, kes Vesuuvil tuld purskab? Mis? On keegi kraaterist all käinud vaatamas, kes seal purskab?“

„Sinuga on mõtteta tõsiselt rääkida,“ ütles Miilinõmm nüüd. „Sina teed kõik proosaks ja labaseks naljaks. Tunned äkki, et oled kodumaal, kus vaieldakse majanduse ja aadete üle. Aga Euroopas selle üle ei vaielda. Ehk kui sedagi tehtaks euroopaliselt! Aga kõik pillutakse segi nagu kapsad ja puder. Aated, aina aated, aga sealsamas põllumeeste-seltsid, pulliühisused, sordiparandused, kunstsõnnikusoovitused. Ja need peavad olema aated! Aga mina ütlen: kui on aated, siis olgu aated, ja kui on majandus, siis olgu puhas majandus, ilma ühegi aateta, see on õige kultuura. Sest kui miski on elujõuline, siis seisab ta ilma teise abita.“

Sellega Miilinõmm lõpetaski täna, sest ta oli sattunud kodumaalisele ainele, aga kodumaa ained tundusid temale liiga kitsaste ja tühistena, mispärast ta neid ei armastanud. Kodumaal oli kõik liiga maine ja see ei võimaldanud või ei ergutanud mõttelendu ega unistusi. Aga Miilinõmm armastas unistada, eriti teaduslikult ja filosoofiliselt. Temal oli nii imeline mõelda ja öelda:

„Küll on kahju, et me ei ela mõni tuhat aastat hiljem, — siis oleks ehk üliinimene juba maailmas. See oleks nii huvitav, sest üliinimene on kõige suurem ja kaunim, mida kunagi mõeldud. See on nii ilus, et mõtleja ise läks rõõmu pärast hulluks. Aga ütleme, et üliinimene sünniks täna maailma, mis hakkaks ta tegema? Muidugi, ega ta ei sünni, sest arenemine võtab palju aega, sama palju kui ahvist inimese saaminegi, aga mõelda võib seda ikkagi. Noh, ja siis? Hakkaks ta rauda taguma või puud tahuma nagu Jeesus Kristus? Muu seas: oled sa kuulnud, Kristus olnud ristitegija ja rist, millele ta naelutati, olnud ta enese tehtud? See on ainult muu seas — kui saatusepilge. Nüüd uuesti üliinimese juure: hakkaks ta ehk kuulsaks kirjanikuks või filosoofiks, luuletajaks või teadlaseks? Oleksin mina üliinimene, mina hakkaks tingimata teadlaseks ja otsustaks kõik küsimused, et oleks teadusel ükskord piir ja eesmärk käes. Marksismus, darvinismus, lamarkismus, nietzscheismus, kantismus oma Ding an sich’iga — kõik otsustaksin ühe hoobiga, et näeks, mis see vaene inimene küll tegema hakkab, kui kõik on otsustatud, nii et pole enam midagi otsustada. Mis sa arvad, kas üliinimene teeks nõnda?“

„Aga kust mina seda tean,“ vastas Koovi. „Hakkab ehk kõike korraga tegema.“

„Seda ma küll ei usu, et kõike korraga,“ ütles Miilinõmm, „sest ega ta loll ole, et ta hakkaks end tööga tapma.“

„Noh, eks ta võta siis rikas naine ja ela niisama,“ lausus Koovi nüüd nagu järeleandlikult. Tõepoolest oli see aga piste Miilinõmme pessa, sest tema oli arvamusel, et ükski enam-vähem arukas inimene ei tee siin ilmas tööd, vaid jätab selle teiste mureks. Arukas inimene pärib, võidab või kosib kustki suure varanduse ja elab sellest.

„Miks siis kohe rikas naine?“ küsis Miilinõmm, nagu ei saaks ta millestki aru. „Ta võib ju raha muidugi saada. Hakkab või äri ajama, muidugi mõnda suurt äri, nii-öelda üliäri, kaupleb kalliste nahkadega, elevandiluuga, jaanalinnusulgedega, oopiumiga või orjadega ja koondab kõik oma kätte, sest inimesed ei suuda ju temaga võistelda, ning määrab siis nii kõrged hinnad, nagu süda kutsub.“

„Aga kuis siis jääb marksismusega?“ küsis Koovi pilkavalt.

„Küll oled sina õel inimene,“ ütles Miilinõmm nüüd. „Mina fantaseerin; aga sina muud kui torgid, muud kui pistad, kord ikka naisega, kord marksismusega.“

„Seep see ongi, et sa ainult fantaseerid,“ rääkis Koovi. „Fantaseerid sellest, mis ei tule võib-olla kunagi. Sest võib-olla ei tule üliinimest ega marksismust, nagu pole tulnud kristlustki; inimene ainult räägib, et poleks vaja midagi teha. Kristusest oleme rääkinud oma kaks tuhat aastat, nagu sa ise alati ütled, ja et see hakkab juba tüütama, siis räägime sotsialismusest teine kaks tuhat, nii et neli tuhat aastat ilusasti edasi aetud. On see kasulik või ei ole, mis? Mina arvan — väga kasulik. Sest pane tähele: Kristus oli juut, ristija Johannes oli juut ja ka Marks oli juut, nagu tema apostel Lassale’gi. Kristuse armuõpetus seisis selles, et hulka õpetada vahtima taeva poole, sest muidu poleks võinud isandad nii rahulikult tema leivakoti kallal nosida. Aga mis siis, kui marksismus on samaks otstarbeks mõeldud? Taevas ei tõmmanud enam, sest ta oli liiga kõrgel ja kaugel, sellepärast leidiski teine juut marksismuse, mis pole enam taevas, vaid siinsamas maa peal: oodake ainult veel kaks tuhat aastat, siis on kõik koondunud, siis on organisatsioon loodud ning siis läheb leivakotisuu ka vaese mehe ees lahti. Kena, mis?“

„Issand, kuis sa kõik pea peale pöörad!“ hüüdis Miilinõmm. „Sina oled kurat teab mis! Sina oled kõik, mitte aga kristlane või sotsialistlane. Nagu jääksime käed rüpes ootama. Me ju võitleme ometi.“

„Aga milleks siis see marksismus?“ küsis Koovi.

„Inimesel peab olema kindel eesmärk, selleks.“

„Inimese kindel eesmärk on surm,“ ütles Koovi.

„Nihilist!“ hüüdis Miilinõmm hävitavalt, aga Koovile ei teinud see midagi. Tema elas päris rahulikult edasi. Ja kui nad mõni aeg olid sama küsimuse otsas ümber tallanud, hakkas Miilinõmme ennastki Koovi vaatepunkt huvitama, nii et ta ükskord ütles:

„Aga mis sa arvad, kui marksismus ka ära tüütab, mis tuleb siis? Ja kas jällegi mõne juudi poolt? Juba kolmat korda?“

Muidugi ei teadnud Koovi neile küsimustele vastata ja sellepärast fantaseeris Miilinõmm ise nõnda:

„Midagi tuleb tingimata. Inimene ei saa muidu, temal peab ikka midagi olema. Tema on niisugune loom, et otsib tröösti. Teised loomad elavad muidu, aga tema ei ela. Kui mõelda ainult seda röövlit seal ristisambas Jeesuse kõrval, siis tõusevad kõik ihukarvad korraga püsti. Vähemalt minul! Röövib kogu eluaeg, tapab inimesi, aga ise muidu surra ei oska, kui otsib tröösti, tahab taeva. Oled sa midagi hullemat ja rumalamat kuulnud? Oskad sa midagi alandavamat inimese kohta välja mõelda? Mina mitte. Sellest sa näed, kui vilets on inimene ja kui väga on tarvis üliinimest. Sest kui oled eland röövlina, siis sure ka röövlina — nõnda on kord ja kohus. Aga mitte nõnda, et teisi surmad, aga kui omal surm silma ees, siis kohe pirr lahti. Ühe sõnaga — laske lapsukesed jne. Memm, mitte inimene! Ptüi!“

Miilinõmm sülitas kõigest südamest, nii väga põlgas ta sel silmapilgul inimest ja ihkas üliinimest.

Aga härra Maurusele ei meeldinud, et tema „ausate ja kõrralikkude“ poiste kuuldes põlati inimest ning kiideti üliinimest, mis tähendas peaaegu marksismi. Sellepärast käis ta härrasid palumas, et need oma teaduslikud probleemid katsuksid lahendada praktiliselt vaiksemalt, sest mitte ainult kunst, vaid ka teadus võib noored inimesed hukka ajada, kui nad saavad seda äkki liiga, nii et ei jõua teda õieti ära seedida. „Te mõistate,“ ütles härra Maurus, „isegi puhas destilleeritud vesi võib tervisele kahju teha, kui teda liiga saab, mis siis rääkida muist asjust! Teie teadus võib ju ükskõik kui puhas teadus olla, aga ega ta destilleeritud veest ikka puhtam ole.“ Kuid Miilinõmm ei võinud oma küünalt vaka alla panna, nagu ta ise ütles; sest mis sest siis kasu on, et ta käis Saksamaal oma haridust täiendamas. Ja sellepärast pidi kõik tulema, nagu ta lõpuks tuligi. Sest kui kogu Mauruse vana maja kõmises igasugustest ismustest, siis pidi ka härra Maurus lõpuks ise neist vastu kõmisema hakkama. Ja tema arusaamine nendest oli hoopis teissugune kui Miilinõmme oma, eriti kui ta rääkis nendest oma poistega. Kui ükskord jällegi kostis Miilinõmme vali hääl kõrgeist mateeriaist, ütles härra Maurus Indrekule ja teistele, kes pidid tahes või tahtmata Miilinõmme häält kuulma:

„Te kuulete seda inemist seal. Tema räägib ainult Marksist ja üliinemisest, nagu poleks tal enam midagi muud rääkida. Aga mis on meil tegemist üliinemisega? Kes on teist teda näinud? Kes? Ei keegi? Mina ka mitte. Aga milleks rääkida niipalju asjast, mida keegi pole näind ja võib-olla ei näegi! Missugune ta on? On ta pikk või lühike, kõhn või paks? Keegi ei tea, härra Miilinõmm ise ka ei tea, sest ka Saksamaal pole üliinemisi. Isegi Venemaal ei ole. See on ükskord suur maa, et kusagil nurgas võiks sündida üliinemine, aga ei sünni. Seal sündis hiljuti kahe või isegi kolmepeaga vasikas, aga üliinemist ei sünni. Kas on kusagil mõni kool, kus kasvatatakse üliinemisi? Ei ole! Lukulõhkujaid ja üliinemisi pole kusagil vaja, sellepärast pole nende tarvis kooli. Aga miks siis peavad härra Mauruse poisid kuulma üliinimesest? Kes teab? Keegi ei tea? Härra Maurus ise ka ei tea. Aga teate, kes selle välja mõtles? Üks sakslane, kes põdes halba ja roppu haigust, ja kui hakkas sellest haigusest hulluks minema, siis mõtleski üliinemise välja. Seega oligi päris hull valmis. Aga miks räägib härra Miilinõmm temast? On temal ka halb ja ropp haigus? Ei ole, sest tema käib teiega ühes saunas, nagu üks korralik eesti mees käima peab, ja temal ei ole midagi. On ta hull? Ei, veel ta ei ole. Tahab ta hulluks minna? Kas on keegi kuulnud, et härra Miilinõmm tahab hulluks minna? Ei ole? Keegi ei ole? Aga härra Maurus teab, mida Miilinõmm tahab: Tema tahab Siberi minna, mitte meie Siberi, vaid sinna teise, mis on üle Uurali. Sinna tahab tema. Aga tema ei taha üksi, vaid tahab meid ka; selleks räägib ta üliinimesest ja marksismusest. Sest marksismus ja sotsialismus ja sotsialistid saadetakse Siberi. Kes teist tahab minna sinna? Ei keegi? Härra Maurus ka ei taha. Ennem juba siis hulluks kui Siberi. Mõistate? Ennem üliinemine kui sotsialist, sest üliinemine pannakse hullumajja, kus on soe tuba, aga sotsialisti võtab Siberis külm. Nelikümmend kraadi! Veel rohkem! Viiskümmend! Veelgi rohkem! Mis aitab seal sotsialismus, kus on kuuskümmend kraadi. Midagi ei aita. Sellepärast hoiame endid! Las härra Miilinõmm läheb Siberi, meie lähme parem hullumajja.“

Härra Maurus naeris. Aga sel silmapilgul kõlises uksekell ja sisse astus käskjalg, kes tõi Miilinõmmele mingisuguse raamatu, mille see tellinud Saksamaalt.

„Mis raamat see on?“ küsis härra Maurus käskjalalt.

„Ma ei tea,“ vastas see.

„Kuidas? Teie ei tea, mida te laiali kannate?“ imestas härra Maurus etteheitvalt.

Käskjalg võttis saatelehe ja luges kuuldavalt:

„Sotsioloogia.“

See sõna pistis härra Maurust nagu nõelaga.

„Mis see oli?“ küsis ta.

„Sotsioloogia,“ kordas mees.

„See raamat viige tagasi,“ ütles härra Maurus. „Võtke ta kohe kaasa.“

„Miks, härra direktor?“ küsis mees.

„Mitte küsida, kui härra Maurus käseb. Võtke oma raamat.“

„Härra Maurus, ma olen teenistuses ja mina pean…“

„Teie peate selle raamatu tagasi viima.“

„Aga härra Miilinõmm elab ju siin?“ küsis käskjalg.

„See pole teie asi,“ kärgatas härra Maurus. „Võtke oma raamat!“

Aga mees jättis selle lauale ning põgenes uksest, nagu oleksid tal kiusajad kannul. Härra Maurus jooksis talle küll välisuksele järele ja kutsus teda tagasi, kuna hilissügise külm vihm peksis talle vastu silmi, aga mees läks, nagu oleks ta äkki kurdiks ja tummaks jäänud.

Härra Maurus jooksis tuppa tagasi ja hüüdis:

„Paas! Ruttu sirm ja viige see raamat kauplusse tagasi!“

„Mul ei ole sirmi,“ vastas Indrek.

„Mis see siis tähendab? Vihma sajab ja teil ei ole sirmi. Miks ei ole?“

„Pole ostnud,“ ütles Indrek.

„Nii on see ikka,“ pahandas direktor. „Kui härra Maurusel on midagi vaja, siis teil ei ole. Kel on sirm?“

Aga ühelgi ei olnud või, kuigi oli, siis oli see kellelegi antud.

„Ma lähen niisama,“ ütles Indrek, „panen palitu alla.“

Aga ei, see oli direktorile vastuvõtmatu, sest see oli võõrale raamatule, mis toodud saksa kauplusest, alandav ja rüvetav. See oli viisakuseta ja näitas selle maja harimatust, kust tuuakse raamat nõnda tagasi.

„Siis minge ostke sirm,“ ütles härra Maurus natukese aja pärast ja hakkas taskust raha otsima. Õnnetuseks ei leidunud seal nõutavat summat, sellepärast küsis ta: „Kel on raha? Kes võib härra Maurusele laenata? Ruttu, härra Maurusel pole aega oodata.“

Aga kellelgi polnud raha või, kui oligi, siis ei tahetud seda näidata. Ülalt raha minna tooma, selleks ei jätkunud härra Maurusel praegu aega; sellepärast ütles ta:

„Siis andke mulle paberit ja sulge. Või ei ole ka seda härra Mauruse majas? Sirmi ei ole, raha ei ole, paberit ei ole, sulge ei ole, tinti ei ole, midagi ei ole.“

Aga ei, paberit leidus. Ilmus ümbrikki. Kuid seda polnud vaja. Härra Maurus käristas paberilehe küljest kolmenurgelise tüki, kritseldas sinna saksa keeles peale: „Üks vihmavari härra Maurusele. Odav ja hea. Ma ootan. Härra Maurus“, murdis ta mitutpidi kokku ja andis siis Indreku kätte.

„Hoidke peos ja peo pistke tasku, siis ei saa märjaks,“ ütles ta. „Ning jooske, näidake, et ometi ükski kõrd on teie pikast jalgest kasu. Sirmi mitte lahti teha, härra Maurus ise tahab proovida!“ Viimased sõnad hüüti välisukselt järele.

Vihmavarjuga tagasi tulles jõudis Indrek Miilinõmmele kodu ukse all järele. Nõnda siis oli ta asjata joosnud, sest Miilinõmme nähes unustas härra Maurus muidugi kõik. Nii see oligi. Härra Maurus ei tahtnud vihmavarju nähagi, vaid kargas kohe Miilinõmme kallale.

„Mis see on?“ küsis ta sellelt ja näitas raamatule laual.

„Raamat,“ vastas Miilinõmm ja võttis selle laualt, et vaadata.

„Mis raamat see on?“ jätkas härra Maurus oma juurdlust ametliku näoilmega.

„See? See on minu raamat, ma tellisin ta Saksamaalt,“ seletas Miilinõmm.

„Ma ei küsi, kelle see on, vaid — mis raamat see on,“ ütles härra Maurus.

„See on „Sotsioloogia“,“ vastas Miilinõmm.

„Kes lubas teid niisuguseid raamatuid härra Mauruse majja tellida?“

„Mis sel raamatul siis on, et teda ei tohi tellida?“ küsis Miilinõmm vastu.

„Palun minu küsimuse peale vastata: kes lubas teid selle raamatu siia tellida?“

„Selleks ei olegi ju luba tarvis,“ ütles Miilinõmm. „See ei ole ju mõni keelatud raamat.“

„See inimene ei oska saksa keelt,“ ütles härra Maurus nüüd poistele eesti keeli. „Tema on Saksamaal oma haridust täiendanud, aga saksa keelt ta ei mõista. Härra Maurus küsib lühidalt ja selgelt: kes lubas tellida? aga tema vastab: see pole keelatud.“

Sellest tundis Miilinõmm enda haavatuna ja ütles ka eesti keeli:

„Härra Maurus, mis teie minust õieti tahate?“

„Mina tahan teilt lühikest ja selget vastust: kes lubas tellida minu majja niisukese raamatu? On see selgesti küsitud?“

„On küll,“ vastas Miilinõmm.

„Siis vastake sama selgelt: kes lubas?“

„Aga, härra Maurus, selleks ei ole ju luba tarviski,“ ütles Miilinõmm.

See vastus torkas direktorit nagu nõelaga ja poiste poole pöördudes karjus ta:

„Kas kuulete? See inemine on hull! Ta on üliinemisest hulluks läinud nagu see teinegi. Üliinemine teeb kõik hulluks! Mina küsin, kes lubas? tema vastab: pole tarvis.“

„Aga see on ju nõnda,“ seletas Miilinõmm, „raamat pole ju Venemaal keelatud.“

„Nüüd kuulete isegi, et see inemine on päris hull!“ karjus direktor poiste poole. „Venemaal pole keelatud, tähendab, härra Mauruse majas lubatud. Ilus! Väga ilus! Sõnnik pole Venemaal keelatud, sellepärast võib iga mees oma koormaga härra Mauruse uksest sisse sõita. Eks ole nii? Ütelge, on see inemine hull või ei ole, kui ta nõnda räägib?!“

„Härra Maurus, mina olen Saksamaal oma haridust täiendanud ja tean väga hästi, mis on sõnnik, aga see raamat ei ole mitte sõnnik, sest siis poleks ma teda tellinud, sest sõnnikut on meil omalgi küll,“ rääkis Miilinõmm kõrgendatud häälel.

„Palun minu majas mitte karjuda!“ hüüdis härra Maurus.

„Teie ise karjute,“ vastas Miilinõmm ärritatult.

„Mina võin siin karjuda, sest see on minu maja, need on minu poisid ja mina olen nende direktor.“

„Ega te siis sellepärast minu direktor enam ole,“ sähvas Miilinõmm vahele.

„Seni kui elate minu majas, olen ka teie direktor ja teie ei tohi siia niisukseid raamatuid tellida, sest see rikub minu maja ära. Mõistate? Kes kõrda ei taha pidada, see mingu härra Mauruse majast ära.“

„Härra Mauruse maja on sõnnikukast!“ karjus Miilinõmm nüüd.

„Kas kuulete, kas kuulete!“ hädaldas härra Maurus. „Minu maja sõnnikukast! Aga sel inemisel omal ei ole sõnnikukastigi, tahab ainult härra Mauruse maja selleks tarvitada. Välja minu majast!“ karjus ta Miilinõmme ees peatudes.

„Lähen ka,“ vastas see.

„Jalamaid!“ karjus härra Maurus.

Kui Miilinõmm oli oma tuppa läinud asju pakkima, rääkis härra Maurus oma poistele nõnda:

„See inemine on hull, päris hull. Härra Maurus küsib ükskord selgelt, aga tema ikka: pole keelatud. Härra Mauruse majas on kõik keelatud, mida härra Maurus pole lubanud. Kas on härra Maurus kunagi sotsialismust või sotsioloogiat lubanud? Ei ole. Tähendab, see on keelatud. Sest pole ühti, et Venemaal lubatud. Venemaal võib näpuga nina nuusata, sest seda tsensuur ei keela. Või on meie armuline keisrihärra käsu välja andnud: minu riigis ei tohi keegi näpuga nina nuusata? On ta seda teinud? Ei ole. Miks? Sellepärast et Vene riik on nii suur ja temas elab niipalju inemisi, et kui tahaks kõigile taskurätikud anda, siis tuleks riidest puudus. Seda teab keisri majesteet. Aga kas härra Mauruse riik on ka nii suur, et siin riidest puudus tuleb, kui tema poistele taskurätikud tahab anda? Ei, siin ei tule riidest puudus. Sellepärast on näpuga ninanuuskamine Venemaal lubatud, aga härra Mauruse majas keelatud. Mõistate? Aga miks on härra Mauruse majas keelatud sotsioloogiat lugeda? Kes teab? Keegi ei tea. Aga härra Maurus teab. Sellepärast, et härra Mauruse majas ei tea keegi õieti, kus lõpeb sotsioloogia ja kus algab sotsialismus. Kus aga lõpeb sotsialismus, seda me juba teame. See lõpeb Siberis. Sellepärast ei pea ükski härra Mauruse majas lugema sotsioloogiat, sest muidu võib ta ise ja ka vana härra Maurus sattuda Siberi, kus on kuuskümmend kraadi külma. Mõistate? Sest mõelge ise: üks on sotsia, teine sotsio, muud vahet ei ole. Ühel a, teisel o, see on kõik. Der Unterschied ist ganz unbestimmt. Ainult lõpud lähevad lahku — ismus ja loogia. Aga sõna tuum on tema juur, seda peab vaatama. Sellepärast siis, kui keegi hakkab sotsioloogiat lugema, siis satub ta väga kergesti sotsialismusesse ning sealt kuuekümnekraadilisse külma. Härra Maurus on vana, teda petta ei saa, öeldagu sotsia või sotsio, a või o, härra Maurus teab, niipea kui lased kuradi kiriku, siis on ta varsti kantslis, ja sealt hüppab altari ette. Mõistate?“

Muidugi, härra Mauruse poisid mõistsid ikka, kui härra Maurus ise seletas. Nad mõistsid isegi siis, kui nad ei saanud põrmugi aru, millest oli jutt, nagu praegusel juhul. Aga üks oli neile ometi selge: Miilinõmm lahkus kas sotsioloogia, sotsialismuse või nende mõlemate pärast ja nõnda pidid need olema väga huvitavad asjad. Need ja üliinimene, kes ajab ropu haigusega hulluks.