Tõde ja õigus II/XXXV
XXXV.
Ka Indrek kuulus nende hulka, kes halvasti hakkasid õppima, aga temal oli selleks oma eriline põhjus. Tema sai nimelt mõnerealise kirja Saksamaalt — sootuks lihtsa ja lühikese kirja sai. See kiri ajas ta niisugusesse ärevusse, nagu ta polnud ehk kunagi varemalt tundnud. Polnudki ime, sest tänini oli Indrek ikka ainult kodumaalt kirju saanud, kõige kaugemad vend Andrese omad „Poolamaa põhjast“, nüüd tuli esimene kiri välismaalt, täiesti esimene, ja käis nõnda, kui teda saksa keele asemel eesti keeles esitada:
„Kas teil on ka mõnikord igav? Minul on. Hirmus igav on mõnikord! Sellest need readki. Ärge pange neid pahaks ega olge ka eriti rõõmus, sest nad on igavuses kirjutatud. Täna kirjutan ma vähe, aga kui ma näen, et sellest on abi, siis tuleb rohkem. Oma aadressi ma Teile praegu ei saada, sest see pole tähtis. Pealegi lähen ma vististi siit ära, nii et aadress olekski asjata.
Ei mingit pealkirja ega nime, millest näeks, kellele need read määratud, nagu oleks üsna ükskõik, kes neid loeb, ainult kui neid keegi loeks. Aga ümbrikul seisis Indreku nimi suurelt ja selgelt. Käekirja järele kippus Indrek arvama, et aadressi on kirjutanud keegi mees, vähemalt mitte Ramilda, sest Indrek ei uskunud millegi pärast, et temal võiks olla niisugune käekiri.
Indrek luges ja luges neid tühiseid ridu, peatudes iga lause, iga sõna ja tähegi juures, nagu peaks kuski mingisugune suur saladus avanema. Olgugi et ta kirja täiesti mõistis, ometi avas ta sõnaraamatu ja uuris üksikute sõnade tähendust kõigis tema varjundeis ja murdis pead, missugune tähendusvarjund siin on mõeldud. Nõnda näis talle, nagu oleks kiri just selle läbi sügavuselt ja tähendusrikkuselt võitnud, et ta on võõraskeelne. Ja tal tuli meelde Vellemaa mineva-aastane sellekohane väide, mida ta siis oli pidanud naeruväärseks.
Ramilda polnud oma aadressi saatnud, tähendab — ta ei soovinud vastust. Ongi parem — mõtles Indrek, aga katsus ometi kohe vastust kirjutada, mitte selleks, et teda ära saata, vaid lihtsalt muidu niisama, et näha, kas oskaks niisugusele kirjale vastata, kui peaks vastama. Ja ei osanud, mitte ei osanud. Kirjutas küll hulk vastuseid, aga rebis kõik puruks, pistis tasku ja viis pärast komade paleesse. Mõtles, et kui õnnestuks kirjutada see õige vastus, siis jätaks ta tema järele, paneks ta kas või tassikõrvade juurde hoiule, et oleks hiljem iseendal näha ja võib-olla ka mõnele teisele näidata, mis temale välismaalt kirjutatud ning mis tema sellele vastanud. Aga nüüd ei olnud midagi, isegi nädalate pikkustel pingutustel polnud tagajärgi, sest kirjuta mis kirjutad, ikka tunned, see pole see õige. Ainuke lohutus oli lõpuks, et kiri isegi vististi on sattunud eksikombel tema nimele, õieti oleks ta pidanud minema mõnele teisele, sellele õigele, küllap see oleks siis ka leidnud õige vastuse. Tulevikus ehk selgub kõik, tulevikus muidugi, sest ega niisugune asi selgumata jää.
Ja selguski. Sest kui Indrek oli oma arutlustega parajasti sinnamaani jõudnud, saabus teine kiri, pikk kiri, mille lõpus seisis juba Ramilda, mitte Rimalda. Juba see nimevahetus maksis Indrekule midagi. Kui esimene kiri oma nimega ajas ta ärevusse, siis see teine röövis talt lihtsalt aru. Ainult ühest oli kahju: polnud kellelegi öelda, kui väga see kiri röövis talt aru.
Kiri ise oli enamasti pliiatsiga kirjutatud ja nähtavasti mitte ühe korraga, mitte ka ühe päevaga, sest selleks oli ta liiga pikk. Ta käis nõnda:
„Näete, esimene kiri mõjus hästi, muidu ei kirjutaks ma uuesti. Õigust öelda, see polegi kiri, vaid niisama ajaviide. Vahel tuleb niisugune tarvidus lobiseda ja sealjuures vaikida, sest ei viitsi suud liigutada, ja siis ma kirjutangi Teile. Sellepärast ei saatnud ma Teile esimeses kirjas oma aadressigi, sest kui Teie hakkaksite vastama, siis poleks see enam vaikiv lobisemine. Ega? Ja et Teie mulle üldse ei vastaks, kui ma Teile oma aadressi saadaksin, seda ma ei usu, sest Teie olete selleks liiga hea. Teie vastaksite tingimata. Muidugi on veel teine põhjus, miks ma ka selles kirjas Teile oma aadressi ei anna, ja see on see peapõhjus; eelmises kirjas ma juba ütlesin: mul tuleb tõepoolest siit varsti ära minna, selles pole nüüd enam mingit kahtlust. Aga Te saate isegi aru, mis mõte oleks mul Teile oma aadressi saata, kui mind ennast enam siin ei ole. Sellepärast oodake pisut, kuni leian paiga, kuhu kauemaks püsin, siis teatan, kus, tingimata teatan. Seni leppige ainult sellega, et mina lobisen ja Teie kuulate, nagu polekski Teil midagi öelda. Kuulate tõsise näoga, nagu siis, kui ma õpetasin Teile saksa keelt; mäletate? Aga kuidas on Teie saksa keelega lugu nüüd? Kui Te mulle kord kirjutate, siis kirjutage tingimata saksa keeles, vähemalt osagi, aga ilma sõnaraamatu ja grammatika abita, et ma tõesti näeksin, mida Te olete õppinud, kuipalju edasi jõudnud. See maksab ainult Teie esimese kirja kohta, pärast kirjutage eesti keeli; saan ometi niigi palju teda siin näha ja ka kuulda, kui ma teda iseendale valjusti ette loen.
…Olen vaheajal iseenda ja Eesti üle järele mõelnud, olen kellegi abil mõelnud, aga seda ei ole nüüd enam. Öelge mulle päris otsekoheselt ja avalikult, öelge nagu oma sõbrale, sest mina pean Teid pisut oma sõbraks. Kust ma seda võtan, et Teie võiksite minu sõber olla, seda ma tõepoolest ei tea, aga mulle näib, et kõigist inimestest ilmas sobite Teie kõige paremini mulle sõbraks. Sest mina pole nähtavasti kuigi palju väärt või ma olen halb ja tujukas, nii et pole ühtegi, kes tahaks või suudaks minule pisutki sõber olla. Pealegi olen ma sagedasti kuri ja, kui juba neiu on noorelt kuri, mis peab siis temast vanalt saama. Aga Teil on niisugused silmad, nagu mõistaksite, miks ma olen nii sagedasti kuri, ja kui keegi seda mõistab, siis annab ta teisele palju andeks. Ja mina arvan, et Teie võiksite mulle palju andeks anda, hirmus palju…“
„Kõik!“ hüüdis Indrek vahele. „Kõik, kõik!“
„Seda Teile kirjutada on muidugi mõttetu. Pealegi tahtsin Teilt selle asemel midagi küsida, aga see tuli vahele. Minu küsimus on samuti mõttetu, aga ma küsin siiski. Aga Teie peate mulle ausalt ja otsekoheselt vastama, sest muidu pole mõtet üldse vastata. Ja vastus andke tingimata eesti keeles, sest ma olen tähele pannud, et inimene on emakeeles palju ausam ja otsekohesem kui ükskõik missuguses võõras. Sellepärast peavadki diplomaadid — ühega sain siin tuttavaks — ikka võõraid keeli mõistma, muidu ei saa nad hästi valetada. Sest emakeeles on inimesega rääkinud kord need, kes temale elus kõige vähem valetanud, nii et emakeel on kõige ausam. Pealegi on needsamad inimesed temale rääkinud oma kõige südamlikumad sõnad, võib-olla nii südamlikud, et niisuguseid ei kuule inimene enam kogu eluaeg. Aga kus sa siis valetad keeles, milles oled kuulnud niipalju tõtt ja õrnust. Ehk kuigi valetad, siis tuleb ometi mõnikordki, vahel harvagi meelde, et see on ju sinu tõe, sinu suurima õrnuse keel, ning nõnda pead pisutki piiri. Eks ole? See ongi põhjuseks, miks kirjanikud ja luuletajad tarvitavad ainult emakeelt — see on nende tõe ja õrnuse keel. Aga mis viga on võõras keeles valetada, selles pole sa ju võib-olla ainustki õiget tõe- ja õrnusesõna kuulnud ja nõnda võid lasta kas või maad ja taevad kokku, takistust pole mingisugust. See on tingimata nõnda. Kole rumal, aga on! Sellepärast kardan ma nii hirmus, et ma Teile luiskan, sest ma kirjutan ju võõras keeles. Pange tähele — võõras keeles, sest mina olen otsusele tulnud, et saksa keel on mulle ometi võõras keel: ma olen tähele pannud, et temas on mul palju kergem valetada kui eesti keeles. Sellepärast. Mäletate, mis ma Teile kord rääkisin saksa keelest ja armastusest? Teie ehk ei mäleta seda, aga mina mäletan, nagu oleks see alles eile olnud. Ja teate, miks ma seda nii hästi mäletan? Mul oli tol korral üks mõte ja seda mõtet pole saanud ma unustada ning ühes mõttega seisab ka kõik muu meeles. See on ju nõnda võimalik? Nii siis: tol korral ütlesin ma, et armastust võib viisakalt avaldada ainult saksa keeles. Aga kui te enne ei tea, missugune tuulepea ma olen, siis näete seda nüüd, sest nüüd olen ma otse vastupidises arvamuses. Mõistate? Armastus on elus kõige tähtsam, see on minu kindel veendumus, ja mõelge ometi, tema avaldamise suhtes on minu vaated põhjalikult muutunud. Kui mina kunagi peaksin ilmas inimese leidma, keda ma armastama hakkan, siis võiksin ma seda talle öelda ainult eesti keeles. Ainult. Isegi kui ma sakslast armastama hakkaksin ja kui ma sellest temale peaksin kirjutama, paneksin ma kirja ette otsa eesti keeli: armas, kallis. Vähemalt need kaks sõna peaks see mees ära õppima, kes mind armastab. Tema võib mulle kirjutada kas või hiina keeli, aga need kaks sõna tahan saada eesti keeli. Tingimata!
…Kahel esimesel korral ei jõudnudki ma oma küsimuseni, katsun täna. Aga juba ette vannutan Teid, et te mulle vastaksite ainul ausalt ja otsekoheselt. Küsimus ajab Teid ehk naerma, ta võib olla Teile isegi arusaamatu, aga mina tahan ikkagi ausat ja otsekohest vastust, sest minule on see küsimus tähtis. Ma isegi ei tea õieti, millal või miks ta mulle tähtsaks on saanud, äkki ainult tunnen, et on. Võimalik, et see läheb mööda, nagu ta tuligi, aga vastata võiksite ometi. Mina küsin nimelt: kas ma olen kadakas? Te ometi teate, mis see on? Mina ise arvan, et ma ei ole, sest ma tahaksin juba armastust, seda tähtsaimat, avaldada emakeeles, ja kui keegi juba seda tahaks teha, on ta siis veel kadakas? Ja teate, mis mina arvan: kadakas ei armastagi, ei võigi armastada, vähemalt ei või ta seda avaldada tõepäraselt ja usutavalt, sest tema pole ju kunagi kuulnud tõepäraseid armastusesõnu. Ema rääkis temaga juba lapsepõlvest saadik võõras keeles, mõistate? Kadakas kuuleb lapsest saadik ainult võõrast keelt, ainult võõrast. Oskate Teie endale kujutella, mis tähendab inimesele, kui ta kunagi pole kuulnud emakeelt ei kodu, koolis ega kirikus? Teie muidugi ei mõista täiesti, mis see tähendab või mis ma mõtlen, sest teie ei saa aru, kuis võib olla, et laps ei kuule ema suust emakeelt. Aga see on üsna lihtne asi. Öelge, kas meie kadakas usub, et ta on sakslane. Muidugi, et ei usu. Aga kuis siis saab saksa keel tema emakeel olla, kui ta teab, et ta polegi sakslane? Tähendab: mis teeb iga kadakas oma lapsega sünnist saadik? Hakkab temale valetama esimesest silmapilgust peale, valetab temale juba oma üsas, valetab iseoma lapsele, öeldes: sa oled sakslane. Mõistate teie, mis see tähendab, kui ema ise oma lapsele maast madalast nõnda peab valetama? Mina arvan, teie kui mees ei mõista seda mitte täiesti. Mis te arvate, mis saab niisugusest emast ja mis saab niisuguse ema lapsest? Ei või ju olla, et selles emas oleks kustunud igasugune tõearmastus, igasugune otsekohesus isegi selle vastu, keda ta ise ilmale kandnud. Ometi vahel harvagi peab tal olema mõni selge silmapilk, kus tal hakkab valus ja häbi iseenda ja oma lapse pärast. Ja kas mõistate, et see kestab kogu eluaeg, ka siis, kui juba lapsed teavad, saavad aru, et nende ema on neile maast madalast valetanud ja valetab ikka veel? Kas mõistate, et see kestab põlvest põlve? Aga mis peab saama inimtõust, kes valetab täie teadmisega hällist hauani? Te mõelge ometi hästi järele, mis sünnib nende inimestega, kui nad hulgakesi kokku tulevad kui sakslased ja kui nad ometi kõik vastastikku teavad, et nad ükski seda ei ole. Sama valega lähevad nad ka karjas kirikusse, asuvad armulauale. Pattude andeksandmistki mõtlevad nad saada valega. Võtavad õpetajalt vastu Kristuse ihu ja verd, aga ise valetavad. Õnnistegija lunastava vere juures valetavad. Mina olen ka nõnda valetanud, sellepärast tean ma seda. Ja mina usun, et nii mõnigi teine teab, kui hirmsat pattu ta nõnda teinud püha vaimu vastu, valetades oma lastele kodu ja jumalale altari ees. Aga ütelge mulle, mis võib neist inimestest saada, kes valetavad põlvest põlve nõnda? Mis võib saada lapsest, kellele ema pistab rinna suhu ühes valega? Mina ütlen: neist inimestest ei või midagi saada, sest nemad on mürgitatud mitte eluks, vaid surmaks. Mulle on seletatud, et on olemas mürgid, mis kuivatavad korjuse. Kadakates immitseb ürgvale niisuguse mürgina, mis kuivatab nad hingeliselt ja vaimselt, nii et nad on kui käsnad, kui elusad muumiad. Sellepärast ei tea kadakas kunstist ja kirjandusest midagi, sest muumial pole neid elundeid, millega puudutada hingeliselt ja vaimselt elavat. Mina eesti kirjandust ei tunne, aga et ma tean, selle on kirjutanud kadakad, siis arvan ma, et see on muumiate poolt kirjutatud muumiatele, mitte elavate inimeste poolt elavatele inimestele, ja sellepärast ei tahagi ma teda tunda. Kui ma eksin, siis kirjutage mulle sellest juba oma esimeses kirjas. Ma olen pidanud palju lamama ja siis oli mul palju aega mõtlemiseks. Ning teate, mis ma kord mõtlesin: Mis oleks, kui minul oleksid lapsed, oleks ainuski laps, võiks olla nääpsukene ja kõhnake, aga ikkagi oleks ja mina peaksin temale elu esimesest silmapilgust peale valetama, peaksin isegi valega teda oma ihus kandma? See on muidugi lollus nõnda mõelda, sest mina usun, minul ei tule kunagi lapsi, aga ometi ei pääsenud ma sellest mõttest. Ja kui Teie teaksite, missugust piina valmistas mulle juba paljas oletamine, et see võiks nõnda olla — et ma oma lapsele valetaksin! Saate aru: ütled endale küll, et milleks piinelda, sest lapsi sul niikuinii ei tule, aga ometi piinled, sest äkki käib mõte läbi: aga kui ometi tuleb. Kui tuleb laps mitte tõelikult, vaid ainult mõttes. Saate sellest midagi aru? Mõistate, mis tähendab, et ma võin mõttes lapse saada ja et ma võin sellele lapsele maast madalast valetada? Mõttes pistan talle rinna suhu ja mõttes valetan temale. Uskuge või mitte, aga ma pidin otse hulluks minema, kui ma nõnda mõtlesin. Ma ei tea praegugi, kus ma Teile sellest kirjutan, kas mul täis aru peas või mitte. Ja siis äkki sain ma meeletult rõõmsaks, sest ma ütlesin endale: aga ma ei olegi ju kadakas, miks ma peaksin oma lapsele nõnda valetama! Tõendused! hüüdsin iseendale vastu ja ma ei leidnud midagi muud kui aga seda, et äkki tundsin, kui väga ma tahtsin, et keegi ütleks mulle: mu armas, mu kallis!“
…Ma ei või sinna midagi parata, et ikka veel tahan Teile kirjutada kadakatest. Asi puutub ju minusse endasse, sellepärast. Ütlesin Teile: ma pole kadakas. Aga mis ma siis olen? — see on küsimus, mis mind piinab. Olen ma sakslane? Ei ole. Eestlane? Ka eestlane mitte, sest mis eestlane ma olen, kui ma ei mõista õieti oma emakeeltki. Ja teate, mis mõttele ma äkki tulin: Eestimaal ei elagi eestlasi. Võib-olla maal, aga sealgi mitte igal pool. Seda panin alles tänavu kevadel tähele, kui kodu käisin, tähendab Viljandimaal. Seal on kadakas vallutanud taludki. Saate teie sellest aru: kadakas istub ka talus ja pursib saksa keelt. Eesti kadakas! Kui seda teeb mõni rätsep, kingsepp või sõiduvoorimees, siis sellest saab aru, või kui seda teeb mõni rahvamees ja eesti elu edendaja nagu minu isa — jah, uskuge, ka minu isa on kadakas —, siis seda mõistad ka kuidagi, sest haritud eestlasi meil veel ei ole, vaid on ainult kadakad — ainuüksi kadakad. Eesti elu edendab ainult kadakas; nõnda oli, on ja vist jääbki viimse kohtupäevani. Ja kas teate, miks see nõnda on? Teie ei tea? Aga mina tean. Enne ei teadnud, aga nüüd on kõik selge. Siin sain selgeks. Asi on hoopis lihtne: kadakas ei sure, muidu sureks kogu inimsugu Baltimaal, sest pange tähele: meie sakslasedki on ainult kadakad, täisverd kadakad. Saksa kadakatel ja eesti kadakatel on ainult väike vahe: esimesed usuvad, et nad on sakslased, teised katsuvad ainult teisi seda uskuma panna. Muud vahet ei ole. Mõlemad on kuivad kui käsnad, aga kumbki ei võta tuld ega põle. Näete, kui tark ma olen. Teie pidasite mind alati palju rumalamaks, seda ärge katsuge mulle sugugi tagasi ajada, sest ma lugesin seda teie silmist. Ja see on minu ainuke etteheide Teile: et pidasite mind rumalamaks kui ma tõepoolst olin ja olen.“
„Ma olen teid ainult imetlenud,“ vaidles Indrek vastu ja luges alles siis edasi:
„Isa peab ka mind rumalamaks kui ma olen, ja nõnda on mul ikka kerge olnud teda ninapidi vedada, sest minusugune rumal tüssab ikka targemaid. Isa kohtleb mind nõnda, nagu oleks mul arust puudu või nagu logiseks mul peas mõni kruvi. Aga mis Teie arvate, on mul arust puudu? Pisinatukenegi? Vahel harva hooti? Sellest kirjutage mulle tingimata. Tõmmake lugedes siia kohe punane kriips alla, nii et ei unusta. Juba ette ütlen Teile, et mõnikord näib mulle endalegi, nagu poleks mul ülemisel korral päris korras. Aga kas tähendab see, et mina olen rumal? Mõelge selle üle järele ja kirjutage. Teil on aega mõelda küll, sest mul kulub ikkagi veel mõni päev, enne kui võin Teile saata oma kindla aadressi. Ahjaa! Tahtsin Teile veel öelda, et ega eesti sugu ikka veel ilmast otsas ei ole, teda on tingimata veel mõnes kohas kodumaal ja kindlasti leidub teda ka Venemaal või Ameerikas. Seal on veel tõsiseid eestlasi. Ja kui mina veel kauemaks siia jään, siis saan ka mina päriselt eestlaseks, kui mitte muidu, siis vähemalt selleks, et ma tahan ometi midagi olla. Sest ega see veel midagi ole, kui ma ütlen: ma pole kadakas. Aga mis ma siis olen? Ma pole midagi, see on vastus sellele tähtsale küsimusele. Kas olete kunagi tundnud, kas või silmapilgukski, viirastusena või unenäos, et Te pole mitte midagi. Kõik on, aga Teie ei ole. Möödajooksev penigi on, aga Teie mitte. Teised kõik on midagi, aga Teie ei ole. Kui Te tänini pole seda veel tundnud, siis katsuge tunda. See on heaks õpetuseks. Katsuge asetuda minu seisukohale siin võõraste inimeste keskel, kes kõik on midagi. Kui keegi ütleb, et tema on sakslane, rootslane, prantslane või inglane, siis tunnen ma igakord, nagu näitaksid nad näpuga oma selja taha, öeldes: näete, ma olen üks neid, kes seisavad seal, ja kui mina kaon, siis astub mõni sealt minu asemele, sest nõnda on see kestnud sajandeid. Just nõnda tunnen ma siin. Aga ütelge, kes seisavad minu selja taga? Kadakad? Aga kadakad ei seisa kellegi selja taga ja neil enestelgi pole seljatagust, nemad ripuvad taeva ja maa vahel — ripuvad, kõlguvad ja kuivavad. Eestlased? Ei, milleks peaksid nemad minu selja taga seisma. Minu selja taga ei seisa keegi, minu seljatagune on tühi, nagu oleksin ma tõepoolest mõni kadakas. Isegi minu isa ei seisa minu selja taga, sest kes tema on? On ta sakslane? Ei ole. Eestlane? Ka mitte. Kadakas? Isegi õige kadakas pole ta, sest poisid on ta pisut ümber kasvatanud. Ja mina arvan, et kui ta veel paarkümmend aastat elaks, siis võiks temastki midagi saada, kas või lõpuks eestlanegi. Näete, kuis ma oma isast kirjutan, ja seegi on tõendus, et ma pole kadakas, sest see ei kirjuta oma isast kunagi nõnda. Kadakas jääb selleks, mis olid tema isa ja ema, tädi ja onu. Tema ei muutu, tema ei arene. Teie olete muidugi Darwinist kuulnud, sellest inglasest, kes teeb ahvist inimese. Meil on siin eneseharimise loengud ja ringid, mina käin ka vahel seal. Mitte et ma otseteed midagi õpiksin, vaid ma kuulan niisama muidu, et aga kuulata. Ka teised teevad enamasti samuti, sest see on tervisele kasulik. Darwin on ka tervisele kasulik, sellepärast kuulasin seda ka. Tema õpetab, et kõik areneb. Aga oleks see inglane tundnud meie kadakaid, siis oleks ta tingimata öelnud: kõik areneb peale kadaka. Just nõnda oleks ta öelnud ja oleks meie kadakale leidnud isegi teadusliku nime, ladina keeles muidugi. Kuid see tark inglane ei tundnud kadakaid. Ja kui ma mõtlen, et tema uuris kõik metsad, maad, mered, lilled ja puud, loomad ja inimesed läbi ja jättis uurimata kadaka, siis hakkab mul temast hale meel, uskuge või mitte. Mis oli tal tulu tema suurest teadmusest, kui tal jäi silmapaari vahele kõige lihtsam ja tähtsam — loom, kes ei arene. See sööb augu darvinismi ning minul pole enam tema vastu usaldust. Kui Darwin oleks veel elanud, siis oleksin mina sellest temale tingimata kirjutanud, aga kõneleja ütles, et on juba surnud. Issand, kuis oli mul kahju temast ja ka iseendast. Iseendast sellepärast, et siin oleks olnud juhtumus, kus mina oleksin võinud kord inimsoole ja teadusele kasulik olla, mis oleks minule endale ja ka teistele kindlaks tõenduseks, et ma pole kadakas, sest kadakas pole kunagi inimsoole kasulik, aga kahjuks oli Darwin enneaegu surnud. Darwin ja Goethe! Mäletate, mis ma Teile millalgi Goethest rääkisin? Oli see vast rumal! Eks! Nüüd olen ma juba palju targem. Palju! Nüüd mõtlen ma ainult nõnda: mis sünniks, kui Goethe alles elaks? Mis oleks, kui keegi astuks minu juurde ja ütleks: Ramilda Maurus, rõõmustuge ja saage terveks, sest Goethe elab alles ja tuleval aastal tuleb ta siiasamasse oma tervist parandama, kus olete teiegi. Mis te arvate, kas võib niisugust rõõmu olla, mis teeb haige terveks? Isegi niisuguse haige, kes muidu terveks ei saaks? On ju ometi niisuguseid haigeid, kellest teatakse, et nad ei saa enam kunagi terveks. Teie muidugi ei mõista seda, sest Teie pole haige olnud. Aga mina mõistan. Mitte et mina oleksin niisugune haige, kes enam ei parane, vaid ma olin niisugune haige ja sellepärast mõistan seda palju paremini kui Teie. Ja mis oleks, kui Goethe tuleks tuleval aastal tõepoolest siia ja kui mina aimaksin, et mind ei ole siis enam? Mõistate Teie üldse, mis ma tahan öelda? Tahan nimelt seda öelda, et kui minule toodaks täna-homme rõõmusõnum, et Goethe elab alles ja tuleb järgmisel suvel meie ravilasse, siis hakkaksin ma nii hirmus oma tervise pärast kartma, et ma sureksin selle palja kartuse kätte. Tingimata! Sest ainult mõelda, et Goethe kõnnib kuski puiesteel või istub kuski puu varjus ning sind ei ole enam, on nii kole, et mul pea lööb otsas virru ja silmad lähevad kirjuks. Sellepärast on nii hea, et Goethe enam ei ela: mul pole vaja tema pärast surra. Aga Darwinist on mul kahju, väga kahju.
…Oleksin peaaegu unustanud ühe tähtsa asja. Ja teate mispärast? Ikka kadakate pärast. Sest mul on tundmus, nagu sünniks meil kõik, mis üldse sünnib, kadakate pärast ja kadakate läbi. Sellest see mannetus. Nõnda olen mina seda tundnud, kui ma millegi meie omaga olen kokku puutunud. Ka mina ise olen meil sündinud, sellepärast olengi ma nii vilets: kirjutan ikka ühest ja sestsamast.
Aga täna kirjutan siiski millestki muust: täna kirjutan Teile daamist, kes on oma lihasilmaga näinud elavat Goethet. Tema parandab Goethe asemel siin oma tervist. Ja teate, mis mina arvan: kui Goethe alles elas, siis ei kingitud temale sugugi niipalju tähelepanu, kui kingitakse nüüd sellele vanale daamile. Tema on meie kõige kuulsam daam ja seisab vanaduse nõtruse tõttu vaevalt jalul. Alati ümbritsevad teda härrad ja teised daamid, kes ootavad aupaklikult, et vana daam ütleks paargi sõna Goethest, keda ta näinud elavana. Aga vana daam — v. Schaumkropf on ta nimi — on oma sõnadega kitsi, osalt, et oma tähtsust tõsta, osalt, et ta üldse suuremat räägitud ei saa, nii väga ägiseb ja pugiseb ta oma aastate koorma all. Ja teate, mis mina veel arvan: tema, see daam nimelt, ei mäletagi enam hästi Goethet, vaid tema mäletab ainult nii-öelda iseenda mälestust. Mõistate? Tema mäletab nimelt seda, et tema on millalgi midagi mäletanud ja et ta on sellest jutustanud teistelegi lugematu hulk kordi. Mis te arvate, on niisugune asi võimalik või ei ole? Mina arvan, et on. Ja teate miks? See daam teab Goethest nii hirmus vähe, et mina lihtsalt ei suuda uskuda, et inimene, kes mäletab Goethet, mäletaks temast nii vähe. Saate aru? Inimene kas mäletab Goethet ja siis mäletab ta temast niipalju, et ei jõuaks kunagi kõike öelda, või ta on Goethe enda juba ammugi unustanud ja räägib ainult sellest, mis ta millalgi varemalt rääkinud ja mis kulub aastatega aina vähemaks ja vähemaks, kuni ununeb viimne jupp, sest kaua sa ise oma sõnu ikka meeles pead. Ja siis tuleb surm, tuleb tingimata. Ei ole enam mingit mõtet elamiseks, kui oled oma lihasilmadega näinud millalgi Goethet ja kui oled ometi unustanud tema enda kui ka oma mälestused temast. Ja et see daam tõepoolest varsti sealmaal on, siis arvan ma, parandagu ta oma tervist niipalju kui tahab, surm ei ole tal ometi kaugel. Vaene vanadaam! Ta on midagi ilusat ja suurt näinud, ja nüüd peab ta surema. Peab surema nagu kõik teised — nagu mina, Teie, minu isa, tädi. Neile kurbadele mõtetele tulen igakord nähes, kuis see vaene vana daam pingutab ikka ja jälle oma mälu, et veel midagi öelda Goethest uudishimulikkudele. Ta nimelt ei taha milgi tingimusel näidata, et tema mälestus Goethest või tema mälestus oma mälestustest kustub ikka enam ja enam tema peaajus. Aga mis sünnib siis, kui tal ühel ilusal päeval enam midagi meelde ei tule? Mis on, kui ununeb isegi Goethe nimi? Daamid ja härrad seisavad aupaklikult tema ümber — ah ja, teate, mis ma kord mõtlesin: see vana daam ehk ei olegi sünnilt von, vaid ta on tehtud selleks teenete eest: et ta on näinud oma lihasilmaga Goethet. Muidugi pole see nõnda, aga mõelda võib seda ikkagi, eks? Aga mis siis, kui ükskord seisavad daamid ja härrad tema ümber ja ootavad, ning temal ei tule enam midagi meelde? Kaotab ta siis oma mõisnikuseisuse, mis? muidugi selle, mis mina oletasin. Ei mäleta äkki enam midagi ja küsib? kes on Goethe? Mis sünnib siis? Õieti peaks ta oma aunime kaotama, kui see on antud talle mälestuste eest. Eks ole nõnda? Sest milleks talle veel see aunimi, kui ta enam ei mäleta. Ja need teised, kes seisid enne aupaklikult von Schaumkropfi ümber, mis teevad nemad? Jätavad ta muidugi sinna paika, mis? Sest mis teha ägiseva ja pugiseva vana daamiga, kes ei mäleta enam Goethetki? Arvate Teie nõnda? Kirjutage mulle sellest tingimata, kui minu aadressi saate. Oma arvamuse ütlen Teile siinsamas: nemad peaksid seisma endiselt aupaklikus ringis selle vana daami ümber ja kas või kordamööda jutustama temale tema enda mälestusi Goethest, mida nad temalt nii sagedasti kuulnud. Seda peaksid nad tegema. Miks? Seda ma ei tea, aga ma tunnen, et just nõnda peaksid nad talitama, ja mitte teisiti, kui nad on inimesed, mitte aga kahejalgsed loomad. Kui Teie minust paremini aru saate kui ma ise, siis kirjutage ja seletage mulle; oleks nii hea iseend enne surma lähemalt tundma õppida. Meie loengud on ka selleks, et iseend tundma õppida, sest muidu ei oska õieti elada ega ka õieti surra. Ka surra peab oskama, ütles kõneleja. Näiteks, see vana daam ei oska surra. Tema ütles kord: mina suren nagu Goethe. Seda kuulsin oma kõrvaga. Tähendab, ta ise ei oska surragi, jäljendab ainult Goethet. Aga kas selleks peab nõnda ägisema ja ennast laskma ühest kohast teise kärutada, et leida inimesi, kes tahaksid kuulda midagi Goethest? Ei, vaid see on vana daami viimne edevus. Mina mõistan teda nii hästi, olen ju ise olnud sama edev nagu see vana daam oma mälestuste mälestustega. Aga kas Goethe suri siis nõnda? Laskis ka tema end nõnda kärutada? Muidugi mitte. Sellepärast tahaksingi daamile kord öelda — võimalik, et ma seda nelja silma all millalgi teengi, kui on paras juht — tahaksin öelda: jätke see ägin ja pugin ning edvistamine Goethega, surge parem — see on viisakam, sest surema peate niikuinii. Tahaksin nimelt tema silmi näha, kui mina nõnda talle ütlen, mina, kes ma olen kõhnaks jäänud nagu piits, palju kõhnemaks kui kevadel seal alltoas. Aga ma arvan, et ta ütleks mulle: kuidas julgete minuga nõnda kõnelda, sest mina olen ju… mina olen… Mis ma olen? pöörduks ta lõpuks nukralt oma saatja poole. Ja kui see ei oska teda aidata, ütleksin mina: sest teie olete Goethet näinud. Aga siis raputaks see vana daam pead ja vastaks mulle: Kes see on, seda ma ei tea, aga teie olete häbematu inimene. Ütleks ja sureks sealsamas.
Olete Teie näinud, kuidas inimesed surevad? Mina mitte. Kui olete, siis kirjutage sellest mulle. Ühte koera ma nägin, kuis ta suri. See oli kevadel maal. Vana koer oli. Temal oli juba ammugi aeg surra, aga surm ei tulnud. Siis võeti lakkekauss ja pandi talle ette ning, kui ta parajasti selle kallal limpsis, pani peremees püssi palge ja laskis. Käis pauk ja koer langes maha, peksis jalgega ja tahtis surra, võimalikult ruttu surra, aga surm ei tulnud. Ütlesin siis peremehele: lase veel kord, muidu… Aga peremees läks koera juurde, lükkas teda jalaga ja, kui koer veel kord oma vanad, töntsid silmad avas ning peremehele otsa vaatas, ütles see: laengust kahju, sureb niisamuti. Mis Te arvate, kas surm inimesega mõnikord ka nõnda talitab nagu see peremees oma vana koeraga? Kas ta ütleb: laengust kahju — ja laseb oodata, laseb lakkekausi kõrval oodata? Seda tahaksin ma teada.
P. S. Teie muidugi ei tea, miks ma surmast seda teada tahan, aga järgmises kirjas seletan kõik. Ehk kui mitte just järgmises, siis järgmise järgmises tingimata, igatahes aga siis, kui saadan Teile oma aadressi.