Tõde ja õigus III/VIII
VIII.
Elu muutus päev-päevalt aina huvitavamaks ja nagu pinevamaks. Kõik näisid pikisilmi ootavat, mis toob homne päev. Isegi vanad ja hallid, kes vajunud aastate raskuse all juba küüru ja kes polnud juba ammugi elult peale surma midagi oodanud — jah, elu võlgnes neile ainult veel surma — isegi need hakkasid ühes noorematega ootama ja seadsid õhtul prillid ninale, et ise oma silmaga lehest lugeda, kas ja mis on tulemas. Sest polnud midagi, et kõik teadsid ja kinnitasid: „Lehed valetavad, tsensor ei lase tõtt läbi,“ ikkagi ahmiti neid lugeda ja katsuti tõtt leida valeridade vahelt. Siis usuti veel, et lehed armastavad tõtt ja kuulutaksid seda rahvale, ainult valitsus, jah, valitsus ainuüksi seisab tõe vastu. Kui tema lubaks, siis oleks varsti kogu maailma tõde rahva omanduseks ning seega algaks uus ajajärk, algaks uus elu.
Kõik pidasid endastmõistetavaks, et kui valitsus midagi kinnitab, siis peab otse vastupidist uskuma, ja et kui valitsus ajab midagi valeks, siis on see kaljukindel tõde. Valitsust usuti ainult siis, kui ta kinnitas oma lüüasaamist, sest see valmistas rõõmu ja seda taheti uskuda, ning kui ta teatas, et see või teine tema käsilastest, mõne suurvürstiga alates ja pisimagi politseinikuga lõpetades, on revolutsionääride poolt tapetud — pommiga purustatud või revolvriga maha lastud. Jah, seda usuti ning kellelgi ei tulnud mõttesse, et siingi on tegemist inimeseluga, inimese verevalamisega. Seda mitte! Valitsus ja tema käsilased ei kuulunudki nagu enam rahva ja inimkonna hulka, sest nad seisid ju ühes oma kõrgeima ülemaga nii või teisiti väljaspool seda seadust, mis maksis kõigi teiste kohta.
Sellest kõigest hakkas Indrek siin agulimajas elades otse loomusunniliselt aru saama, sest see hõljus nagu õhus, kandus tuulehoos, helkis igas pilgus, helises igas sõnas ja häälekõlas. Alles nüüd ta taipas õieti Otstaavli sõnu, mis see talle rääkinud tol korral metsas, et politsei olla see viimane jätis, see jätiste jätis. Mitte politsei kui niisugune, vaid valitsus oli jätiste jätis ja et politsei kui valitsuse käsilane seisis rahvale kõige lähemal, siis suunduski kogu rahva viha ja põlgus tema vastu. Indrek ei võinud sinna midagi parata, et tal tõusis politsei vastu teatud sümpaatia ja kaastundmus, nagu oleks see mõni vaga kannataja, kes peab lunastama kellegi teise patud. Sellepärast ta ehk otsiski kaua aja tagant jälle kord oma koolivenna üles, astus selleks politseijaoskondagi, sest Otstaavli elukohta ta ei teadnud.
„On sul palju raha?“ küsis Otstaavel Indrekult esimesel parajal silmapilgul, kus keegi polnud kuulamas.
„Ei,“ vastas Indrek, ilma vähemagi mõtlemiseta.
„Noh, siis ma talitasin õieti,“ ütles Otstaavel.
„Kuis nii, ma ei saa aru,“ imestus Indrek.
„Muidugi mitte,“ naeris Otstaavel. „Vallavalitsus nõudis sinult vallamaksu, saatsin vastuse, et sinu elukoht on meile teadmata ning sellepärast pole võimalik sinult vallamaksu sisse nõuda.“
„Aga sa ju teadsid, kus ma elan,“ ütles Indrek.
„Mina kui sinu koolivend, muidugi, aga kui ametnik, see on hoopis teine asi. Sovsem drugooje djeelo.“
„Sisse kirjutatud olen ma ju ka,“ ajas Indrek oma mõtet edasi.
„Mitte meie jaoskonnas, palun,“ vastas Otstaavel naerdes ning lisas siis seletuseks juurde: „ja kuigi meie jaoskonnas, siis võib ometi mingisugune segadus või eksitus juhtuda. Võib ju, eks? Kõik võivad eksida, miks siis mitte politsei.“
„Aga nad peavad ju vallast uuesti kirjutama,“ püüdis Indrek jätkata.
„Selleks nad ju seal ongi, et kirjutada,“ vastas Otstaavel. „Kuulsin, vanamees olevat seal praegu üksi, ilma abita — sa ju mäletad teda veel? Las istub ja pingutab. Mind oskas ta ropul kombel taga ajada — mina olin ju pärast sind tema juures — aga nüüd annan mina temale tööd, et ta teaks, kes on Otstaavel. Nüüd on tema minu abi.“ Ta naeris heal meelel oma võimu maitsedes.
„Aga ma pean ju ikkagi maksma,“ ütles Indrek.
„Nii? Sa tahaksid maksta? Hea küll! Me võtame raha vastu ja saadame valda ühes seletusega, et kirjas sellest ja sellest kuupäevast on juhtunud eksitus, kuna Indrek Paas elab seal ja seal ning tasus nõutud summa,“ rääkis Otstaavel.
„Just praegusel silmapilgul ma ei saa maksta,“ ütles Indrek.
„Noh näed, et minul oli õigus,“ naeris Otstaavel. „Kui tuleb järgmine kiri, eks me siis vaata, mis teha saab. Seni aga vallal leiba, kirjutajal tööd ja sinul aega raha koguda.“
Oh jaa! Otstaavlil oli muidugi õigus, aga Indrekule oli see vastik ja ta ei osanud muud paremat teha, kui katsus, et minema sai, nagu olekski ta ainult selleks tulnud, et võimalikult ruttu minna.
„Kuhu nii ülepeakaela?“ küsis Otstaavel.
„Tuli midagi meelde, pean kohe minema,“ vastas Indrek.
„Aga milleks sa siis tulid?“
„Muidu niisama, läksin mööda, astusin sisse.“
Aga kui Indrek oli uuesti tänaval, tundis ta äkki suurt nälga, nagu oleks kätte jõudnud silmapilk, mil ta harilikult lõunastab. Tõelikult ei olnud temal sellist silmapilku olemaski, sest korralikku lõunat sõi ta väga harva. Millest siis täna see haruldane nälg? Mis oli muutunud? Tema majandussüsteem? Ei, see oli endine. See oli selline, et kõige kohasem oleks olnud üldse mitte süüa, korralikust lõunast rääkimata. Tema oli andunud nii-öelda innukale avalikule ja ühiskondlikule tegevusele ja see õõnestas tema majandusliku seisukorra hoopis. Ta luges raamatuid, aga sellega ta ei teeninud krossigi. Ta käis koosolekuil, aga ka seda ta pidi tegema tasuta, olid koosolekud salajased või avalikud. Mõnikord tuli nende eest isegi maksta, kui juhtus olema mõni korjandus või oli määratud teatud sisseastumisraha. Ka jalutuskäigud, mis olid hädavajalikud põlevate elu- ja ühiskonna-küsimuste arutamiseks, ei toonud midagi sisse. Üldse ta puutus inimestega kokku, kes olid saatusest määratud hoolitsema riigi ja rahva parema tuleviku eest ja lahendama igasuguseid keerulisi ülesandeid, mille raskust inimessugu oli tundnud juba sajad ja tuhanded aastad. Nüüd pidi olema silmapilk käes, kus võis otsustada kõik ühel hoobil ning Indrek tahtis seda maksku mis maksab kaasa teha. Sellepärast ei olnudki tal kuigi palju võimalust oma sissetulekuile mõelda. Kord ta oli läinud „Rahva Sõbra“ toimetusse lootusega seda majanduslikult kasutada, hankides tema kaudu tunde või kirjutades lehes vahetevahel mõne maksulise rea. Aga imelikul viisil kükitas iga kavatsuse taga nurjumine, iga lootuse varjul pettumus. Indrek nimelt ei suutnud kuidagi õppida ridade vahele kirjutamise kõrget kunsti, nii et lugeja võiks sealt veel midagi leida, kust tsensor otsib asjata. Sellepärast oli Indreku kirjutistega ikka nõnda, et neist leidis kas juba tsensor midagi ja tõmbas neile siis punase kriipsu peale või kui tema neist midagi ei leidnud, siis ei leidnud ka ükski teine ja nõnda arvas toimetus, et neid võiks tarvitada ainult ilma tasuta, niiöelda ruumi täiteks, kui noor inimene tahab kuulsaks saada. Ja kus on see noor, kes ei tahaks kuulsaks saada? Seega siis Indrek kirjutaski mõni aeg lehe ruumi täiteks, kuni ta arvas, et saavutatud kuulsusest jätkub.
Selline oli tema majandusliku seisukorra tagasein, kui ta tundis äkki suurt nälga ja otsis selle lähemat põhjust. Muidugi, tema kõht oli ju tühi, aga nälga oleks ta pidanud siiski tundma mõni tund hiljem, mil ta harilikult otsis omale midagi hamba alla. Aga ükskõik, täna tahtis ta kaua aja tagant jällegi korraks koeramamma juurde sisse astuda, sest ta oli täna suure hulga raha kokku hoidnud — oli jätnud vallamaksud võlgu — ja see eitav toiming saigi ehk ajakohatu nälja ebateadlikuks elustajaks.
Söögimajas perenaine võttis Indreku nagu vana hea tuttava vastu, sest ta armastas temaga vesta härra Bõstrõist. Ta kinnitas alati, et Indrek olevat härra Bõstrõi „sümpatii“, sest see tegevat temast alati juttu. Ja kuna tema teeb alati juttu Indrekust, siis proua Kuusik teeb juttu Indrekuga. Ta jutustab, milline mees see vanahärra Bõstrõi on, mis toite ta eelistab ja kui kaua ta juba siin söömas käinud.
„Ja kas saate sellest aru,“ räägib perenaine, „et inimene käib korralikult aastate kaupa ja siis äkki enam ei tule. Lihtsalt jääb tulemata. Ei tule täna, ei tule homme ega ka ülehomme. Ei näita nägugi, nii et hakkad otsima lehest surmakuulutust. Aga siis ilmub ta äkki uuesti. Need on vist ikka need ärevad ajad, et inimesed on niisukesed.“
Perenaine käis ja toimetas ja kui leidis vaba silmapilgu, siis tuli Indreku juurde tagasi, et oma juttu jätkata. Koer sörkis temaga vahetpidamata kaasa, aga kui sai aega, siis laskus lauaserva all kõhuli ja pani oma lõõtsutava lõua Indreku jalale. See pidi olema suureks sõpruse tunnuseks, nagu perenaine seletas.
„Lihtsalt naljakas, nii et mine kas või ebausklikuks,“ jutustas perenaine edasi, naeratades oma ümmariku pondunud näoga ja peaaegu nooruslikult säravate siniste silmadega, „aga niipea kui hakkan otsima lehest surmakuulutust, kohe ilmub ta uuesti, nagu tõukaks keegi ta uksest sisse. Ei kannata, et teda peetakse surnuks. Sellepärast teen ma nüüd nõnda, et kui olen juba mõni päev teda asjata oodanud, siis hakkan lugema lehest surmakuulutusi, ajan ta nii-öelda surmakuulutustega korralikult lõunat sööma. Eks ole kentsakas, et surmakuulutustega võib ajada inimese lõunele.“
Ja et Indrekule tõendada, milline on mõju surmakuulutuste lugemisel Bõstrõisse, perenaine asus siinsamas neid lugema.
„Küll näete, ta on varsti uksest sees,“ rääkis perenaine ja jätkas hoolega oma lugemist. See imelik toiming võis kesta minutit viisteist, kakskümmend, siis tõstis koer äkki Indreku jalalt oma lõõtsutava lõua, kuulatas, haugatas rõõmsalt oma kähiseva häälega ja vänderdas välisukse juurde, nagu tõttaks ta kedagi vana tuttavat vastu võtma.
„Tuleb!“ hüüdis perenaine võidurõõmsalt naeratades. „Ei Riki muidu. Tema teab.“
Aga kui koer oli natukene aega ukse all seisnud, tuli ta niuksudes perenaise juurde tagasi.
„Läks mööda,“ seletas perenaine. „Viimasel ajal teeb ta sagedasti neid tempe: tuleb, aga ukse all jääb äkki seisma, mõtleb ja läheb mööda. Täna muidugi niisama. Küsisin teiselt kord, et miks nõnda, ja tema vastab: katsun, kas saan mööda, kui tahan; kas saan tahta, kui tahan tahta; kas olen vaba, sellepärast. Inimene peab ennast alati proovima, ütleb ta.“
Perenaine rääkis alles, kui koer haugatas uuesti ja vänderdas ruttu-ruttu välisukse poole, mis avanes samal silmapilgul, et härra Bõstrõid tema nääpsukeste ihuliikmetega sisse lasta — põlved ettepoole könksus, piht vimmas, pikavõitu käed ripakil, kael peenike ja nagu liig lõtv suurevõitu pea kandmiseks, mida aitab rinnale suruda tume kaabu. Näos välgatavad mitte niipalju silmad kui prillid, aga hallikas habemes punavad huuled nagu nooruse värskuses.
„Jällegi läksite esiteks mööda,“ naeris perenaine teretamise asemel härra Bõstrõile vastu ja tõttas lõunasööki tooma. See ei teinud öeldud sõnadest väljagi, võttis prillid eest ja puhastas neid, astus siis Indreku juurde, andis kätt ja ütles:
„Et ma ei unustaks, siis kõige pealt asi: minu sõber Viljasoo tahaks teiega tutvust teha. Tema annab raamatuid välja ja tahaks teilt kaastööd. Astuge tema poole sisse kas või veel täna.“
See oli Indrekule selline rõõmusõnum, et ta hakkas lõunasöögiga nii-öelda uuesti otsast peale, et oleks põhjust Bõstrõiga ühes lauas istuda ja temaga juttu vesta.
„Naistel on ilmas kerge elada,“ rääkis vanahärra, kui oli õiendanud selle, mida nimetas asjaks, „sest nemad ei saa õieti millestki aru või kuigi saavad, siis hoopis omal viisil. Näiteks, see proua siin. Tema on, võiks, öelda, haritud ja elutark inimene, on paarkümmend aastat teisi inimesi toitnud ja ükski neist pole sellepärast enneaegu surnud. Ainult koerad ei pea vastu, nende südamed lähevad rasva ja siis tuleb enneaegne surm. Praegune on tal kaheksateistkümne aastaga juba kolmas ja sellegi päevad on loetud. Tema õnnis mees — proua on ju lesk — suri ehk ka rasva, nagu koeradki, sest naistel on kas koer või mees, mees või koer umbes üks kama kõik.“
„Mis te siin räägite noore inimesele naistest ja koertest,“ ütles perenaine suppi serveerides naljatavalt.
„Härra Bõstrõi räägib meestest ja koertest, mitte naistest ja koertest,“ õiendas Indrek.
„Mina räägin seda,“ seletas vanamees, „et teie olete haritud ja elutark naisterahvas, pole oma toiduga ühtegi inimest veel tapnud, aga ometi ei saa teie inimesest põrmugi aru. Sest…“
„Kuis ei saa aru, kui oskan teda toita,“ küsis perenaine vahele. „Saan ju.“
„Ei saa,“ vaidles vanahärra vastu. „Mina lähen uksest mööda, lähen tõsiselt mööda, aga teie naerate, arvate, et ma teen nalja.“
„Muidugi nalja,“ vastas perenaine, „sunnite ainult vaese koera kaks korda ukse alla jooksma, see on kõik, sest tagasi tulete niikuinii ja sisse astute ka.“
„Siin ongi punkt, millest te aru ei saa,“ seletas Bõstrõi. „Ma tulen ju tagasi ja astun sisse ainult sellepärast, et mul oli jõudu mööda minna. Kui see päev kätte tuleks, et ma seda enam ei suuda, küll siis näete, et mina oma jalga üle teie läve ei tõsta. Lihtsalt ei tule, muud midagi. Mina ei taha enam midagi teha, mida olen sunnitud tegema. Vähemalt vanas easki tahan olla vaba ja iseseisev, niiöelda isevalitseja. Teised võitlevad isevalitsuse vastu, mina võitlen tema poolt.“
„Teie vabadusel ja isevalitsusel on kohe lõpp, kui mina hakkan surmakuulutusi lugema,“ naeris perenaine vastuseks.
Aga nüüd sündis midagi hoopis ootamatut, vähemalt perenaise silmis. Nimelt: härra Bõstrõi pani lusika, mille ta just praegu mõtles suhu pista, ühes supiga — ühes kõigega, mis seal sees oli — lauale, tõusis toolilt, võttis varnast palitu, viskas selle selga, pani kübara pähe ja läks. Uksel pöördus ta korraks ümber ja ütles perenaisele:
„Nüüd lugege oma surmakuulutusi ja oodake, kuni ma tagasi tulen. Seda ütlen teile tunnistaja juuresolekul.“ Kergitas kübarat ja oli läinud — pea rinnal, käed ripakil, põlved könksus.
„No mis te ütlete selle kohta?“ küsis perenaine Indrekult lausa pisarsilmil. „Inimene käib kaheksateistkümmend aastat järjepanu, iseoma suuga kinnitab mulle seda ja nüüd korraga nõnda, pealegi veel võõraste ees. Nagu arust ära!“
„Jah, tõepoolest,“ lausus Indrek nõus olles.
„Teie muidugi ei tea seda, aga me oleme kõik need aastad peaaegu nagu abielurahvas elanud, ainult et polnud ühist korterit ega maganud ühel asemel,“ rääkis perenaine edasi. „Seda mitte, sest me pole ju laulatud. Ja mina sihukest asja ilma selleta ei salli, pole niisukese verega. Ja nüüd tema viskab lusika ühes supiga lauale, nagu oleksime tõesti maha kuulutud ja laulatud. Tema tahab näidata, et tema on vaba. Aga armuline Jumal! Ta on ju vaba, tulgu ainult õigel ajal lõunale, ainult seda. Tulgu ja mingu, et ma teda korraks näen, siis tean, et ilmaasjad on alles korras. Kui härra Bõstrõi astub uksest sisse, mõtlen ma: tänu jumalale, katki pole veel midagi, tema elab, on terve, tahab süüa. Ja öelge nüüd isegi, mis teeb vanainimene vabadusega, kuhu ta temaga läheb? Minu tütred kinnitavad mulle iga päev, et — ah mamma, sulle pole ju vabadust vaja, oled juba vana, ainult meile, sest meie oleme noored. Aga härra Bõstrõi on ju minust veel vanem ning tema tahab korraga niisukest vabadust, et poleks enam vaja lõunatki süüa.“
Lõpuks ometi pidi perenaine minema, sest teises toas kolistati armuheitmatult taldrikutega. Aga ta pöördus veel kord teel ümber ning ütles ähvardavalt:
„Aga oodaku, seda ma talle ei kingi, seda supilusikat nimelt. Pole laulatud ja viskab lusika nõnda ühes supiga lauale. Loen igapäev surmakuulutusi, küll ta siis teab. Tuleb tingimata tagasi.“
Perenaine püüdis teha vihast nägu, aga ometi oli omal peaaegu nutt varaks.
„Tuleb tingimata,“ kordas Indrek lohutavalt ja läks palitut selga ajama, et minna otseteed kirjastaja Viljasoo poole.
Viljasoo kontor asus vanaaegses kivimajas teisel korral. Sinna pääses läbi rõskust hõõgava koja, kitsa, hämaralise trepi ja südapäevalgi videvikulise koridori. Kui Indrek koputas uksele, hüüti seestpoolt talle vastu:
„Sisse, sisse! Uks on ju lahti!“
Indrek katsus ust avada, aga see andis ainult praokile.
„Lükake kõvemini,“ käskis hääl toast ja Indrek lükkaski, nii et mahtus lõpuks ukse vahelt tuppa. Nüüd oli tal kõik korraga selge: ukse liikumise takistuseks olid raamatud, mis seisid igal pool virnas — riiulitel, laual, toolidel, aknal, varjates valgust, diivanil, mis täitis nähtavasti ka aseme ülesannet, sest tema teises otsas seisis kokku keeratud triibuline vaip ja võidunud püüriga padi, põrandal, nii et Indrek jäi nõutult seisma, sest ta ei teadnud, kuhu tõsta jalga.
„Mis seal veel oodata või koputada, kui uks lahti,“ rääkis kirjastaja, kes luges laual raamatuvirnade vahel korrektuuri. „Ega siin pole mõni saksa maja, et koputad või kõlistad, kuni toatüdruk tuleb. Sisse, sisse, muud midagi… Istuge, silmapilk olen valmis, siis, trükikoda ei kannata.“
Indrek otsis paika, kuhu toetuda. Tool seisis teisel pool raamatuvirna ja oli pealegi veel ise raamatutega koormatud.
„Lükake raamatud kusagilt eest ära, küütige nad põrandale, neil ju ükskõik, kus nad on,“ õpetas korrektor Indrekut, kes katsus valida kuldse kesktee — muretses endale ruumi diivanil, kus raamatuvirn langes ümber ja mattis oma alla triibulise teki ja padja.
„Teil on raamatute ees hirmus suur aukartus,“ muigas korrektor, nähes Indreku kimbatust jalgele kohta muretsedes, sest igal pool olid raamatud tüliks. Seda öeldes kirtsutas ta ise imelikult nina, nagu tahaks ta avaldada põlgust või nagu tunneks ta mingisugust halba raamatute haisu. Nina kirtsutades tõmbas ta naha silmade alla kokku, mis muutusid sellest väiksemaks ja nagu kurjemaks ja salalikumaks. Ninakirtsutamist tegi kaasa kogu punane põskhabe, mis ühines kõrvade ääres kohevil juustega ja muutis haruldaselt suure pea üldiseks sasikooks. Ülestõstetud kraega ebamäärast karva kuub paistis piha ja käte ümber laiana ja lotendavana, nagu polekski ta kohane katma seda keha; pärast selgus, et tema pikkus oli sama ohter nagu laiuski. Aga ometi oli kõik otstarbekohane: ülestõstetud krae pidi aitama habemel katta paljast kaela ja kurgualust, kus särgil puudus nööp, ning kuue avarus pidi võimaldama talvel külmaga läbi ajada ilma üliriideta, toppides ainult peaaegu niueteni ulatuva kuue alla midagi paksemat ja soojemat.
„Teie olete Paas,“ ütles kirjastaja, kui oli lõpetanud korrektuuri. „Mina olen teid näinud „Rahva Sõbra“ toimetuses. Jätsin sinna sõna…“
„Mulle ütles härra Bõstrõi,“ tähendas Indrek vahele.
„Seda parem,“ vastas kirjastaja. „Tema on minu sõber. Mina olen Viljasoo, varjunimega Maarjamaa, Muremaa, Mõrumaa jne. Kuulsin, tsensor ei laskvat teid „Rahva Sõbras“ läbi. Ehk annate seda mulle, minu raamatu jaoks, katsun õnne.“
„Kas ta siis raamatus lubab, kui tõmbab lehes maha?“ imestus Indrek.
„Ei luba,“ vastas Viljasoo nina kirtsutades, nii et habe tudises, „aga katsuma peab ikka. Mina kirjastan ainult seda, mis teistel maha tõmmatud või mis teistele ei kõlba, minule on see just paras. Sest maksta ma ju suurt ei saa, võin anda ainult oma kirjandust. Seda võite ise siit põrandalt omale valida, nagu süda kutsub. Kaastöölistele kõrged protsendid. Jah, väga kõrged! Ja mis puutub tsensorisse, siis temaga on nõnda, et täna ei luba, aga homme lubab. Aga ka vastuoksa: täna lubab, homme ei luba. Nagu tuju, eeskiri või olukord. See on mul selge, sest ka mina kirjutan. Kirjastan ja kirjutan. Selleks niipalju nimesid, sest lugeja ei armasta alati sama inimese kirjutisi, lugeja armastab vaheldust. Nõnda siis Maarjamaa, Muremaa, Mõrumaa jne. Kirjanikul on nimi peaasi, iseäranis algajal. Nimi ongi, mis lugejat tõmbab, nimi kirjanikul ja kirjutisel, tähendab — pealkiri. See on kõik. Mis te võtate omale nimeks? Paas ei kõlba, on küll kõva, aga pole kibe ja mõru,“ naeris Viljasoo, näidates habemesasist laiu, kollakaid hambaid. „Minugi oma,“ jätkas ta, „on see mõni nimi? Viljasoo! Mis see ütleb meie aja inimesele? Mis ta ütleb vabrikutöölisele? Tema tahab, et nimi oleks nagu malakas, nagu kange sinep, nii et paneb hinge kinni, ajab silmad kipitama. Saaks niigi palju kanget ja kibedat, mis nimes, muu ruunab niikuinii tsensor. Vänget nime nähes ütleb lugeja kohe: see on see õige, ainult tsensor, võllanägu, ei luba läbi. Ja nõnda loeb ta pahnagi ainult hästi kange nime pärast.“
Viljasoo naeris jällegi ja kirtsutas nina, enne kui jätkas:
„Nii et mis nime te omale võtate…? Siiski, sellega on aega, võime aru pidada. Millal võiksite käsikirjad tuua? Mul oleks kohe tarvis. Pealkirjad paneme muidugi uued, ajakohased. Ja tasuga jääb, nagu ütlesin: valige ise siit põrandalt. Ning kõrged protsendid! Võite isegi näha, kuis minuga on: siin on mu kontor, ladu, ekspeditsioon, erakorter, võõrastetuba jne. Vahel on mul siin ikka pisut rohkem ruumi, aga täna hakkasin midagi otsima ja siis kukkusid mõned raamatuvirnad ümber. Siiski, pole viga, asi edeneb, rahvas loeb, rohkem pole vaja. Meie pole niikuinii midagi muud kui tulevikusõnnik, hea kui sedagi oleme. Ah jaa! Kas teil ei ole tuttavaid, kellele võiks raamatuid müüa, siis oleks teil honorar kindlustatud, võiksite ette saada. Hea honorar, sest protsent, nagu öeldud, on kõrge. Mis? Ei ole?“
„Paar inimest ja needki pole kirjandusesõbrad,“ vastas Indrek.
„Kes nad on? Nende amet? Kui suur palk?“ päris Viljasoo.
„Üks teenib äris, teine apteegis, kolmas politseis…“
„Tore!“ hüüdis Viljasoo vahele. „Politsei on tore asi, aga äri ja apteegiga pole midagi peale hakata. Surnud vaev! Politsei, see on teine asi, tema on meist huvitatud, armastab meid lugeda, minultki on käinud teine paar korda proove võtmas. Võtab ja otsib kramoolat, riigialuste õõnistamist, aga õõnistab ise nõnda riigialuseid. Sest mõelge ometi, mis sünnib, kui politsei loeb nõnda aastast aastasse suure hoolega revolutsioonilist kirjandust, muidugi maksuta, sest politseil on kõik maksuta, selleks ta ongi ju politsei, et kõik oleks maksuta — teater, kirjandus, isegi lõbumajad. Mis te arvate, kas politseile jääb revolutsioonilisest kirjandusest midagi külge? Jääb, ütlen mina. Jääb tingimata. Inglased tegid palja lugemisega buuri sõja, meie teeme revolutsiooni. Nii et tänini politsei on lugenud revolutsioonilist kirjandust maksuta, aga nüüd katsume ta panna ka maksma, sest ega siis revolutsiooniline kirjandus pole ometi mõni avalik lõbumaja, et peab olema politseile maksuta. Võtke lihtsalt siit kas või juba täna raamatuid kaasa ja viige nad oma politseihinge kätte, et ta ostaks neid ise ja müüks ka ametivendadele. Aga seda peab tegema salaja ja saladuslikult, sest seda armastavad kõik — politseinikud ja meie ise. Kõik tahavad olla pisut põrandaalused, muidu ei tunne end küllalt tähtsana, ei tunne end õige inimesena, seda pidage meeles. Seega oleks siis honorariküsimus lahendatud. Ainult käsikirjad! Ja küllap mina juba tsensoriga hakkama saan, seda ärge kartke. Temale peab rääkima noortest tüdrukutest, kui tahad, et ta laseks midagi krõbedamat läbi, sest ka tema on ju niiöelda politsei, vaimline politsei. Aga vaimlisel ei ole lõbumaja prii, temal mitte, vaid ainult kehalisel. Sest mis on vaimul tegemist tüdrukutega? Sellepärast on siis vaimlisel politseil hea meel, kui ta võib noortest tüdrukutest maksuta rääkidagi. Ja mina olen selleks just paras — punane habe ja ise vanapoiss. Mind ta usub, mind ta võtab tõsiselt, mind ja mu noori tüdrukuid. Ja pange tähele, teie „Oravgi“ lipsab nende vahelt läbi, noorte tüdrukute vahelt nimelt. Ainult nimi, pealkiri, selle peab muutma, sest see on peaasi. Nimi on kirjanduse tärn ja õlalapp, lint ja aumärk, mõõk ja revolver…“
Kui Indrek lahkus Viljasoo juurest, oli tal kaenla all suur pakk raamatuid, mis ta pidi ümber vahetama honorariks. Aga Otstaavel, kelle poole ta esimeseks pöördus, vastas talle ilma pikema jututa:
„Selle pahnaga ära tule, meil teda terve jaoskond täis, kõik jumalamuidu, milleks siis raha eest.“
See vastus peletas Indreku nõnda, et ta neid raamatuid enam kellelegi ei söandanud pakkuda. Seega sai tema rõõmumäest väike pettumushiireke ja tema kahekordne lõunasöök muutus suureks kurjuseks ja majandusaluste õõnistamiseks.