Tõde ja õigus III/XII
XII.
Järgmisel päeval oli linn nagu palverändureid täis. Ka kõige kaugemaist agulinurkadest rühkisid inimesed, vanad ja noored, terved ja vigased, kuuljad-nägijad ja ka poolpimedad kurdid südalinna poole, sest eile oli paistnud sealt suur valgus ja oli kuulda olnud valjut paugutamist. Kes olid varasemad, need nägid veel tänavate koristamist igasugusest purust, nägid lõhutud ja segipaisatud kaupluste omanikkude murelikke nägusid ja nägid isegi seda, kuidas mehed tulid laudade, naelte ja vasaratega ning tagusid aknaid kinni, aga hilisemad ei näinud õieti mitte midagi, sest siis olid tänavad juba puhtad ning akende ees lauad, mille taha oli võimata otsustada, kas aknad terved või purustatud. Nõnda olid nad peaaegu jumalamuidu pika ja vaevalise teekonna mööda poriseid tänavaid ette võtnud, ja et üldse midagi oma vaevast saada, tegid nad juttu tuttavate kui ka võõrastega olukorraga tutvumiseks. Aga peaaegu tundus praegu nõnda, nagu polekski linnas enam võõraid inimesi, vaid kõik on aina kui mitte just sõbrad, siis lähedased tuttavad, sest kõik ajasid enestevahel juttu, kõik arutasid üht ja sama: eestlane purssis vene keelt, sakslane murdis eesti keelt, et küsida või seletada. Äkki olid nagu kõigil ühised huvid, rahvuse ja seltskondlikkude kihtide peale vaatamata, nii et üksainus öö pimedat vabadust oli teinud nagu hiiglatöö, millega polnud hakkama saanud sajandid.
Ainult ratsanikud, kes klobistasid oma ratsude raskete kabjaraudadega vahetevahel mööda tänavakive, ei peatunud ega võtnud üldisest arutamisest osa, need mitte. Ennemini takistasid nad teistegi kõnelust, sundides neid liikuma, nagu arvaksid nad, et ka päise päeva ajal võiks mõni eit või taat, mõni poiss või plika, mõni kaabu- või kokardikandja hakata akende lõhkumist jätkama.
„Nüüdu mul mehed platsis, püssid seljas, aga kus olid eile õhtul, kui lõhuti,“ tähendas üks eit ratsanikkude kohta.
„Eile õhtul,“ sosistas teine eit esimest nagu vaigistades, „eile õhtul ta ise oligi ju see lõhkuja.“
„Ä’ä a’a hullujuttu,“ pistis kolmas oma nina ligi. „Ah nemad ise olidki? Kust sa seda kuulsid?“
„Näe, esteks ju räägiti siin, see pikk vanameeski seal kuulas pealt. Sest kes siis muu seda tegi, ikka politsei ja nemad, kõik ühes mestis. Sellepärast polnudki takistajat ega kedagi. Ise, mis ise, ei keegi muu, et siis oleks hea rahva peale ajada, et näe, mis rahvas teeb, kui tal on vabadus.“
Aga teises paigas kinnitas keegi vanamees oma kaaslastele:
„Saksad, mis saksad! Nüüd käivad ja vaatavad, kas poisid oma töö hästi teind. Neile oli seda tarvis, ainult neile, sest nemad tahavad keisrile näidata, mis eestlane ja liht rahvas kohe teeb, kui ta saab natukenegi vabaduse otsa peale. Nüüd on nende arvates muidugi supp paras soe, et Peterburis keisrile ette kanda. Lõmpsi, keisrike, kui tahad, ütlevad nad, see sööm on eestlase solgitud. Ning keisril pole muud kui vinnab aga kasakaid, niipalju kui saksad iganes soovivad, et aga orjaaeg kestaks edasi. Ärgu tulgu nad minule puru silma ajama, mina nende krutskid tunnen, olen ise mõisat orjanud.“
„Ega neid, raipeid, küll uskuda või, nemad saavad iga tükiga hakkama,“ arvas ka teine.
„Miks nad siis ei saa,“ kinnitas esimene ja hakkas jutustama mingit igivana lugu sellest ja sellest parunist ning sellest ja sellest krahvist, mis see ja see teinud ning mis see ja see rääkinud.
„Noh, eks mul ei olnud õigus, kui hiljuti ütlesin, et üle võtma hakkame ikka lõbumajadest ja monopolist peale,“ irvitas Viljasoo nina kirtsutades Indrekule, kes ka oli tulnud päevavalgel uuesti öösiste sündmuste jälgi vaatama. „Minu raamatuid ei taha keegi. Aga tüdrukud ja viin, need on kõigil meeles, just nagu oleks kõik tsensorid.“
„See on ju viha pärast,“ ütles Indrek nagu vastu vaieldes.
„Ärge olge nii kindel, et viha pärast,“ kirtsutas Viljasoo nina. „Kui mees naist peksab, siis ei tea kunagi, kus lõpeb ta viha ja kus algab armastus. Viha tulebki sellest, et armastab, sest mis tal muidu temaga tegemist. Mis nad neist monopolidest ja lõbumajadest tahavad, kui nad neid ei armasta. Armastavad, see on see asi, aga minu raamatuid ei armasta.“
Kahekesi üheskoos nad läksid „Rahva Sõbra“ toimetusse, et sealt midagi lähemat kuulda, seisukorrale selgitust saada. Aga juba ukse taha kostis, et siingi pole kuigi palju selgust, vaid aina seletatakse, ja enamasti teevad seda ikka Joosua ning Sillamäe, sest nende hääled on kuulda.
„Noh, hea küll, monopolist ma saan aru,“ rääkis Sillamäe, „peksa puruks, et teistel poleks juua, iseendale võid ikkagi tasapisi sorokunni hõlma torgata.“
„Ei torka õige revolutsionäär kunagi,“ hüüdis Joosua.
„Õige muidugi ehk mitte,“ vastas Sillamäe, „aga paljuke neid õigeid on. Noh, ja edasi — lõbumajad? Kuidas seisavad need õige revolutsionääriga ühenduses?“ küsis Sillamäe.
„Need on kodanlise seltskonna mädapaised,“ seletas Joosua.
„Ja õige revolutsionäär peab need esimeseks lahti torkama, mis?“ ütles Sillamäe. „Aga miks ta laseb siis mäda laiali joosta, s. t. tüdrukud. Arvad sina, et asi on sellega kõik korras või parem, kui lähed peksad lõbumaja uksed, aknad sisse või pistad talle tule otsa, nii et ühes temaga uurgab tuhaks ka mõni teine maja?“
„See on juba revolutsioonis paratamatu, et rahva viha…“
„A-a!“ karjus Sillamäe võidurõõmsalt vahele. „Rahva viha! See on teine asi! Aga sel pole ju õige revolutsiooni või revolutsionääriga midagi tegemist. See on otse selle vastand! Rahva viha tõukab iga revolutsiooni õigelt teelt kõrvale ja õige revolutsionäär ei või sinna midagi parata. Õige revolutsionäär on võimetu. Ja sellepärast muutub tema õigegi tegu mõttetuks.“
„Kuis nii mõttetuks?“ karjus Joosua Sillamäele vastu.
„Miks siis mitte,“ vastas see samuti. „Hea küll, ütleme, tahtsid sõjariistu saada…“
„Jäta mind rahule, mina ei tahtnud midagi,“ karjus Joosua närvlikult.
„Muidugi tahtsid ühes teiste ülevõtjatega,“ vastas Sillamäe, „sest mis sa siis muidu vaidled.“
„Ei tahtnud!“ kinnitas Joosua.
„Tähendab, mul on õigus?“ küsis Sillamäe.
„Miks siis sinul on korraga sellepärast õigus?“ küsis Joosua ja pöördus toolil ümber, visanud juuksesalgud üle pea, omal nägu helendavalt punane, mis tõendas sisemist andumust ja ärritust.
„Aga muidugi on õigus, kui sina ütled korraga, et ei sina ega sinu mõttevennad pole tahtnud sõjariistu röövida, vaid see oli ainult mõni juhuslik samm, nagu oleks tegemist rahva vihaga,“ seletas Sillamäe.
„Ära luuleta mulle suhu sõnu, mida ma pole rääkinud, ega pähe mõtteid, mida seal pole olemas. Kordan sulle uuesti: minu arvates oli loogiline konfiskeerida kauplustest sõjariistad, aga mitte mina pole seda ei mõelnud, kavatsenud ega tahtnud. Saad sa sellest aru või ei saa?“
„Ahaa! Mõistan!“ hüüdis Sillamäe nöökavalt. „Sina võtsid teiste targa mõtte tagant järele omaks ja kaitsed teda, mängid advokaati, kui neid endid pole kohal.“ Joosua viskas siinkohal lootusetult oma käsi taeva poole ja kohendas järsust liigutusest silmile langenud juukseid, kuna Sillamäe jätkas, nagu ei puutuks see toiming põrmugi temasse: „Hea küll! Võtame selle arvesse. Tähendab, mitte sina, vaid need teised läksid, peksid kõigi silma all kaupluseaknad sisse ja konfiskeerisid sealt“ ta rõhutas eriliselt konfiskeerisid — „konfiskeerisid mõne revolvriplõksu ja püssitortsu…“
„Miks siis kohe plõksu ja tortsu?“ küsis Joosua haavunult.
„Lihtsalt sellepärast, et kaupluses midagi paremat ei olnud, ei võinudki olla. Või arvad sina, et meie kauplustes seisavad vintpüssid ja kuulipildujad laos? Mõni kiirlaskja suurtükk ehk ka, mis? Ühesõnaga — haavlipüssitortsud ja väiksed revolvriplõksud, millega mõnekümne sammu tagant Oleviste kirikulegi pihta ei saa või kuigi saad, siis kuul ei jookse kasukastki läbi. See oli see saak. Aga akna pidi ometi ära lõhkuma, nii et iga kaabakaski võis näha, kuidas peab aknaid lõhkuma, kui on pimedus ja vabadus, niiöelda pime vabadus. Ja nõnda siis purunesidki teised aknad hoopis teissuguste kaupluste ees ja sealt võeti varustus, sõjavarustus — mõni uus ülikond, uued mansetid, kõrged kraed, sest võitlusse minnakse ikka paraadmundris, eks?“
„Sul on tagantjärele hea ironiseerida,“ ütles Joosua, „aga mis siis sina ise oleksid selle asemel teinud?“
„Minusse see ei puutu, sest mina pole revolutsionäär,“ vastas Sillamäe, „aga võib olla, selle asemel“ — ta toonitas neid sõnu eriliselt — „selle asemel ma poleks üldse midagi teinud. Muidugi, kui saadud sõjariistu mõeldakse rahuliku elaniku vastu tarvitusele võtta, et temalt veel midagi konfiskeerida“ — eriline toonitus — „siis muidugi on ka igal revolvriplõksul ja püssitortsul oma kaal, aga kas tasub see seda meeleolu muutust, mis niisugused konfiskeerimised endaga kaasa toovad, selles on kogu küsimus. Te peletate kodanlase enne ära, kui ta on aidanud teil poliitilised vabadused kätte võita, selles on asi. Te olete nõnda varsti üksinda ja siis on fiasko — paratamatult. Tasub seda mõni muidu saadud revolver või haavlipüss, millega võib minna küll tetri laskma, mitte aga soldati vastu?“
„Kodanlase meeleolu pärast ei maksa muretseda,“ ütles nüüd Viljasoo nina kirtsutades vahele, „küll valitsus hoolitseb selle eest.“
„Väga õige,“ hüüdis ka Joosua, „sest pole ju eluilmas karta, et vene valitsus oskaks kodanlased üle meelitada oma poole, nii et proletariaat jääks täna-homme üksinda ja et teda võiks vastu seina suruda.“
„Nii et konfiskeerime rahulikult edasi,“ rääkis Sillamäe nöökavalt, „ja kui neetud kodanlane taganeb hirmuga tsaari selja taha, siis sandarm küüdib ta sealt täie hooga proletariaadi rüppe tagasi. Tähendab, meie lootus on tsarismi rumaluses, eks?“
„Kui tahad, siis nõnda,“ oli Joosua nõus.
„Ei, kulla vennas,“ ütles Sillamäe nüüd tõsiselt. „Teise rumalus on halb trööst meile. Aga mis siis, kui see teine pole korraga nii rumal, nagu meie arvame?… Nojah, muidugi, meie lähme ühes venelastega, meil enestelgi on ju vene pead otsas ja vene pea on juba ammugi laulnud laulu vene omapärasustest, et nii ja naa, aga meie kõnnime oma teed, ne Jevroopoi protoorennuju tropuu. Sellepärast siis — neetud kodanlast pole vaja, astume kohe proletariaadi riiki. Arusaadav, eks?“
„Aga ajad on ju tõepoolest teised kui prantsuse revolutsiooni ajal,“ ütles Viljasoo.
„Arvate, et teised?“ küsis Sillamäe. „Mina ei arva seda mitte, aga mida ma kardan, see on — et meie oma kapsad veel sööme, olgu nad nii hapud kui tahes.“
„Ohoh!“ hüüdis Joosua pilkavalt. „Äkki meie! Ah teie ka? Kuule imet!“
„Just nii!“ kinnitas Sillamäe. „Meie ka: mina, Kuru ja kõik teised siin, meie sööme kaasa. Sest ka meie oleme revolutsiooni poolt, meie kõik!“
„Näe hullu! Kae kurja!“ ironiseeris Joosua edasi. „Korraga revolutsiooni poolt! Aga sealjuures arvad, et revolutsiooni võib teha paljakäsi. Kuid mina ütlen: revolutsioonid idanevad ainult veres.“
„Ära muretse, veri tuleb niikuinii, aga miks siis just meie peame tema valajad olema,“ vastas Sillamäe.
„Meie!“ hüüdis Joosua ärritatult. „Aina meie ja meie! Kes kurat on see meie? Kas meie põmmutasime jaanuaris talvepalee ees? Kas meie põmmutasime Tallinna tänavail? Kas meie töötasime tääkidega sadamas? Kuulume siis meie nende hulka, kes valasid seal verd? Jäta ükskord oma meie!“
„Miks sa nii hirmus karjud?“ küsis Sillamäe Joosualt. „Ma kuulen ju vähemaltki…“
„Sa ise karjud veel hullemalt!“ hüüdis Joosua vastu.
„Ei,“ vastas see, end rahule sundides. „Hea küll, kui meie sulle ei meeldi, siis ütleme teie…“
„Käi kuradile oma meie ja teiega,“ vastas Joosua.
„Noh, siis nemad,“ ajas Sillamäe nagu tüütu kärbes. „Nemad valasid verd. Õige! Aga kas siis meie ise või teie ise või nemad ise selleks kaasa ei aidanud?“
„Nemad ise muidugi aitasid!“ pistis Joosua vahele. „Nad provotseerisid!“
„Aga siin nad ei provotseerinud ju, siin tuli verevalamine ilma selleta,“ ütles Sillamäe.
„Miks siis mitte?“ küsis Joosua. „Milleks siis need soldatid püssidega? Kas see polnud provokaatorlik väljakutse töölishulgale? Käputäis soldateid nii hulga tööliste vastu, mis see on, kui mitte provokatsioon? Iseasi, kui soldateid oleks olnud rohkem ja kui neil oleks olnud kuulipildujad ja suurtükid, aga polnud ju.“
„Milleks siis seda, kui jätkus püssidest?“ küsis Sillamäe.
„Et poleks provokatsiooni, selleks,“ vastas Joosua. „Et igaüks mõistaks ilma seletuse ja hoiatuseta: asi on tõsine, ära mine oma nina kõrvetama.“
„Aga seda nad ütlesid meile vähemagagi,“ seletas Sillamäe.
„Jälle meile,“ urises Joosua. „Ega meie verd seal valatud. Meie muidugi oleksime teadnud, et ära mine palja käega, kui teisel on vintpüss, aga…“
„Aga need, kes läksid, need ei teadnud seda, mis? Ja need, kes teisi taga kihutasid, need ka ei teadnud, mis? Kes siis lollid on, meie, minejad, kihutajad või laskjad?“
„Kui nõnda rääkida, siis ei saa olla ühtegi revolutsiooni,“ ütles Joosua.
„Ei,“ vastas Sillamäe, „vaid kui lugu on nõnda, siis ei leia mina mingit provokatsiooni, ehk kui leian, siis eneste pool, sest meie, olles paljakäsi, provotseerime soldateid eneste pihta laskma, et siis pärast tühje sõnu teha.“
„Mine ütle seda politseimeistrile, kes juhatas laskmist, ning sul on kroonupaiuk või mõni lint kindel,“ ütles Joosua põlglikult, nagu oleks ta kokku puutunud mõne määriva asjaga.
„Ei, mu armas ametivend,“ vastas Sillamäe, „lint ja paiuk kuluvad politseimeistrile ära, sest oma jala eest on ta seda väärt. Aga veel enam kulus talle see purustatud jalaluu ära ja see on ainuke asi, millest mina aru saan. Kui võitlus, siis võitlus! Aga paljakäsi inimesi tulle kihutada, see on paremal korral ainult lollus.“
„Ja halvemal korral?“ küsis Joosua.
„Halvemal korral?“ küsis Sillamäe vastu ja jätkas siis: „Ma juba ütlesin — provokatsioon või harilik vene sõda, kus liha saadetakse masina vastu, mis töötab dünamiidi, terase ja nikliga. Nägid isegi, mis sündis kaugel idas — Portsmouthi rahu! Ja meie saame samasuguse rahu, kui me ei oska panna dünamiidi vastu dünamiiti ja terase vastu terast, vaid ajame elava liha ja vere.“
„Nõnda pole ükski revolutsioon võimalik,“ ütles Viljasoo omalt poolt.
„Siis ärge rääkige mulle provokatsioonist,“ vastas Sillamäe, „minge rääkige seal, kus teid ustakse. Ei saa te muidu oma revolutsiooni teostada, kui peate laskma verd valada, siis jumal teiega, voolaku veri, aga jätke vähemalt mind rahu oma süüdistustega. Võitlus on võitlus! Kes ründavad kindlust, ärgu lugegu langejaid ning ärgu tehku etteheiteid kindluse kaitsjaile.“
Sellega ehk olekski vaidlus lõppenud või vähemalt seks korraks soiku jäänud, aga nüüd arvas Kuru heaks omalt poolt Sillamäele tähendada:
„Sina oled pisut naljakas oma loogikaga. Kui asuda sinu seisukohale, siis olid kristlased ise selles süüdi, et neid Roomas taga kiusati, mis? Siis olid nemad ise need tõsised tagakiusajad, mitte paganad? Aga siis on ju ka lammas ise süüdi, kui hunt ta nahka paneb, eks? Ning kui ta katsub hundi eest surmahirmus põgeneda, siis on see paljas provokatsioon, et ärritada hunti end taga ajama, sest lammas peaks ometi teadma, et ta hundi eest kuhugi ei saa ja sellepärast ei tohiks ta oma jooksuga hakata hunti provotseerima, ega?“
Kõik ootasid Sillamäe vastust; Joosua viskas äkilise hooga juuksed üle pea ja Viljasoo kirtsutas nina.
„Jätame selle kristlase ja pagana ning hundi ja lamba kõrvutamise,“ ütles Sillamäe, „meie pole enam kellegi kristlased ja…“
„Mina olen kristlane!“ hüüdis Kuru.
„Käid lauakirikus ka?“ küsis Sillamäe.
„Viimasel kümnel aastal pole käinud,“ vastas Kuru.
„Noh, näed,“ ütles Sillamäe, „niisukene kristlane olen minagi. Aga see pole see! Sellepärast, jätame kristlase ja pagana, sest üks pole me enam ja teiseks pole me veel õieti saanud. Mis teame nendest? Ainult niipalju, et vana roomlane tahtis tegelikult kuugistada kogu maailma, sest muidu ei tunnud ta end õnnelikuna, ja vana kristlane pidi maksku mis maksab sööma inimese liha ja jooma ta verd, sest muidu ei saanud ta kuidagi õndsaks. Kumb suurem oinas või kumb suurem hunt, ei mina tea. Pealegi Kristus lükkas ise oma käega ümber rahavahetajate lauad, andis piitsa ja needis viigipuu, nii et see kuivas, kui sel polnud vilja, mida oleks võinud konfiskeerida või eksproprieerida.“ Viimaseid sõnu hääldas Sillamäe silp silbilt ja lisas siis juurde: „Räägib see nii väga tallekese meelest? Aga pange tähele: vanad kristlased ei hoolinud surnuistki, isegi need ajasid nad uuesti jalule, kuigi neil oli juba teise ilma lehk küljes. Niisugust vägivalda ei tarvitanud ükski pagan kogu Rooma riigis oma kaasinimeste vastu, olid need kristlased või paganad. Ja mina usun, et kristlaste ja roomlaste vahel polnudki muud tüli, kui et ühed tahtsid maailma-revolutsiooni kaudu ka surnute üle käskida, kuna teised leppisid ainult elavatega.“
„Mis puutub see siia?“ küsis Joosua. „Mis puutub see asjasse?“
„Ei mina tea, mis see asjasse puutub,“ vastas Sillamäe, „küsi seda Kurult, tema on sinule lähemal kui minule.“
Ja nüüd algaski sellest, kuis ning mis puutub see asjasse, et vanad kristlased äratasid surnuid üles.